Mertilia OÜ (RK 11158492, asukoht Rakvere 16, Jõhvi ) R. P. (IK xxxxxxxxxxx, elukoht xxx xx, xxxxx xxx, e-post xxx) Vandeadvokaat Hillar Villers (e-post [email protected])
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada AS Kunda Trans hagi Mertilia OÜ vastu võlgnevuse 68 479,42 euro ja lisanduva viivise nõudes osaliselt, lähtudes 24.10.2019 esitatud nõude täpsustusest.
2.Jätta AS Kunda Trans hagi R. P.`i vastu võlgnevuse 68 479,42 euro ja lisanduva viivise nõudes rahuldamata.
3.Välja mõista kostjalt Mertilia OÜ-lt hageja AS Kunda Trans kasuks 07.01.2013 laenulepingust ning 06.01.2014 lepingu muutmise kokkuleppest tulenev võlgnevus kogusummas 51 765 (viiskümmend üks tuhat seitsesada kuuskümmend viis) eurot, sh põhivõlgnevus 24.10.2019 seisuga summas 34 510 eurot ja viivised nende põhjendatud ulatuses summas 17 255 eurot.
4.Jätta kostja R. P.i menetluskulud täies ulatuses hageja kanda ja välja mõista Kunda Trans AS-lt kostja R. P.i kasuks õigusabikulude katteks 645 (kuussada nelikümmend viis) eurot.
5.Välja mõista Kunda Trans AS-lt kostja R. P.i kasuks viivis menetluskuludelt (645 eurolt) alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
6.Jätta hageja menetluskulud 75,5% ulatuses nende põhjendatud suurusest (2 791,07 eurot) Mertilia OÜ kanda ja välja mõista Mertilia OÜ-lt menetluskulud hageja AS Kunda Trans kasuks summas 2 107 (kaks tuhat ükssada seitse) eurot 26 senti.
7.Välja mõista Mertilia OÜ-lt hageja AS Kunda Trans kasuks viivis menetluskuludelt (2 107,26 eurolt) alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
8.Jätta kostja Mertilia OÜ menetluskulud 24,5% ulatuses nende põhjendatud suurusest (645 eurot) AS Kunda Trans kanda ja välja mõista AS-lt Kunda Trans menetluskulud kostja Mertilia OÜ kasuks summas 158 (ükssada viiskümmend kaheksa) eurot 02 senti.
9.Välja mõista Kunda Trans AS-lt kostja Mertilia OÜ kasuks viivis menetluskuludelt (158,02 eurolt) alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
10.Rahuldamata osas jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda.
11.Saata kohtuotsus menetlusosalistele teadmiseks. Edasikaebamise kord Menetlusosalised võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse. Apellatsioonkaebuse võib esitada vahetult Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel Viru Maakohtu kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Tartu Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses endas ei taotleta selle lahendamist istungil. Apellatsioonkaebuse esitamisel tasutakse riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda hagi või muu avalduse esialgsel esitamisel maakohtule, arvestades kaebuse ulatust. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata.
HAGIAVALDUS, KOSTJATE VASTUS JA EELNEV MENETLUS
1.Viru Maakohtu menetluses on AS Kunda Trans hagi Mertilia OÜ ja R. P.i vastu võlgnevuse 68 479,42 euro ja lisanduva viivise nõudes. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja esindaja ja kostja I esindaja, kostja II 07.01.2013 laenulepingu, millega hageja andis kostja I laenu 35 000 eurot. Laenu tagastamise tähtaeg oli 30.06.2013, intressimääraks 6% tagastamata summalt
aastas, kokkulepitud viivise määraks 0,05% päevas iga tasumisega viivitatud päeva eest. Lepingu p. 5 kohaselt vastutab laenusaaja lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest kogu oma varaga. Intressi summa võis laenusaaja maksta kas igakuiselt või ka ühekordse maksena hiljemalt 30.06.2013. Kostja tähtajaks laenu ei tagastanud. 06.01.2014 sõlmisid hageja esindaja ja kostja I esindaja kostja II lepingu muutmise kokkuleppe. Kokkuleppe kohaselt kohustus laenusaaja laenu tagasi maksma hiljemalt 06.07.2014; samuti maksma laenuandjale laenu tagastamata osalt intressi arvestusega 6% aastas. Intressi summa võib laenusaaja maksta kas igakuiselt või ka ühekordse maksena hiljemalt 06.07.2014. Lepingu uueks tähtajaks, so 06.07.2014, ei olnud kostjad laenu tagastanud. Hageja on ajavahemikul 01.08.2013-31.12.2015 esitanud kostjatele tasumiseks 6 intressiarvet, kogusummas 6 300 eurot (6x1050 eurot), millest kostjate poolt on tasumata viimane, so 31.12.2015 arve nr. 246 summas 1050 eurot. 06.03.2017 edastas hageja kostjatele teatise laenu võlgnevusest, andes kostjatele võimaluse tasuda laenuvõlgnevus hiljemalt 14.03.2017. Kostjad võlgnevust ei tasunud. Hageja palus mõista solidaarselt kostjatel hageja kasuks välja põhivõlgnevus summas 35 000 eurot; lepingujärgsed viivised seisuga 07.12.2017 summas 28 367,50 eurot; lepingujärgsed intressid seisuga 07.12.2017 summas 5 111,92 eurot; alates 08.12.2017 lepingujärgsed viivised protsendina põhisummast kuni nõude kohase tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt kostjate kanda. (k. 1, tl. 3-37)
2.Kostja R. P. esitas 08.01.2018 kostjate nimel kohtule vastuse, milles hagi ei tunnistanud. Hagis esitatud nõuded on aegunud, samuti on kostja II vastu esitatud nõuded põhjendamatud ja alusetud ning hagi tuleb jätta täielikult rahuldamata. Laenulepingust nähtub, et hageja laenas kostjale 07.01.2013 35 000 eurot ning laenulepingu p. 2.1. kohaselt oli laenu tagastamise tähtaeg 30.06.2013. 06.01.2014. a kokkuleppega pikendati laenu tagastamise tähtaega kuni 06.07.2014. Seega muutus laenusumma tagastamise kohustus sissenõutavaks alates 07.07.2014. Hagi on kohtusse esitatud 07.12.2017 ehk pärast 3 aasta möödumist, arvates laenusumma tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest. Kostjad esitasid taotluse kohaldada hageja hagi suhtes aegumist ja tulenevalt TsMS § 449 lg 3 teha vaheotsus (lõppotsuse tähenduses), millega jätta hagi rahuldamata ja antud tsiviilasja edasi mitte menetleda. Kostja II ei vastuta laenulepingust tulenevate kostja I kohustuste täitmise eest. Hageja on esitanud hagis toodud nõuded solidaarselt ka kostja II vastu. Kostja II ei ole laenulepingu pooleks, samuti ei ole ühinenud kohustusega ega muul viisil taganud laenulepingust tulenevate kostja I kohustuste täitmist. Kostja II vastutus ei tulene ka seadusest. Seega on kostja II vastu hagis esitatud nõuded alusetud ja need tuleb kostja II suhtes jätta rahuldamata ja menetluskulud jätta hageja kanda. (k. 1, tl. 50-52)
3.Hageja esitas 12.01.2018 seisukoha, milles ei nõustunud kostjate poolt märgitud nõude aegumisega, sest TsÜS § 158 lg 1 alusel on nõude aegumine katkenud. Samuti ei nõustunud sellega, et kostja II ei vastuta laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest. Kostja on 17.08.2015 tasunud summa 1050 eurot ning hageja on esitanud hagiavalduse kohtusse 07.12.2017. Seega, hagi esitamise ajaks ei olnud nõue aegunud. Hageja on hagiavalduses välja toonud, miks peab kostjat II solidaarvõlgnikuks ning jääb enda seisukohtade juurde. Hageja väitel tuleneb kostja II vastutus ÄS § 187 lg 2, § 187 lg 4; § 188 lg 1, 2. Hagejaga on lepingu osas suhelnud kostja I nimel ainult kostja II. Kostja II on olnud kostja I juhatuse liige ja osanik. (k. 1, tl. 55-114)
4.30.04.2018 kohtuistungil jäi hageja esindaja hagis esitatud nõude juurde mõlema kostja suhtes ja palus hagi rahuldada. Kostjate esindaja jäi esitatud vastuse juurde. Väär on väide, et laenu sai R. P. ja kasutas seda oma huvides. Laen võeti äriühingule. Mis puudutab intressimakseid, siis leiab esindaja, et tegemist on alusetute maksetega, laenu tagastamise tähtajal lõppeb ka intressi arvestamise õigus, sisuliselt oleks kostjal I õigus nõuda eeltoodud summasid hagejalt tagasi. Mis puudutab kostja II vastutust, siis kostja II ei vastuta laenulepingust tulenevate kohustuste täitmata jätmise eest ja
hageja pole millegagi tõendanud seda, et kostja oleks kahju tekitanud. Kohustatud isikuks on kostja I, kostja II ei pea hakkama tõendama oma nö süütust. Kostja II ei puutu asjasse. Laenu on saanud kostja I, nimetatud kohustus on aegunud ja kostja I ei pea seda täitma. Kostja II vastutus ei tulene lepingust, ega seadusest. Hageja ei ole tõendanud, et kostja II on hagejale kahju tekitanud. (k. 1, tl. 132-134)
5.Viru Maakohtu 29.06.2019. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. (k. 1, tl. 170-174). Hageja esitas otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsus ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada. (k. 1, tl. 178-182).
6.Tartu Ringkonnakohtu 18.01.2019. a otsusega tühistati Viru Maakohtu 29.06.2018 otsus ning tsiviilasi saadeti menetluse jätkamiseks Viru Maakohtule (k. 1, tl. 198-201).
ASJA EDASINE KÄIK
7.Vastuseks 06.03.2019. a kohtunõudele esitas kostjate esindaja 21.03.2019 kohtule seisukohad hageja nõuete osas. Kostjate esindaja märkis, et: • Nõuded kostja R. P.i vastu on alusetud ja tuleb jätta rahuldamata; • Intressinõue on alusetu ning tuleb jätta rahuldamata. 07.01.2013.a. laenulepingu kohaselt oli laenu tagastamise tähtaeg 30.06.2013. 06.01.2014. a kokkuleppe kohaselt pikendati laenu tagastamise tähtaega kuni 06.07.2014. Laenusumma tagastamise kohustus muutus sissenõutavaks alates 07.07.2014 ning 06.07.2014 lõppes hageja õigus saada laenusumma kasutamise eest intressi. Laenusumma kasutamise perioodiks oli 07.01.2013 - 06.07.2014 ehk 1,5 aastat, mille eest oli kostja kohustatud tasuma intressi 3 150 eurot. Kostja I on vastavad intressimaksed teostanud kolme maksega (01.08.2013, 20.02.2014 ja 21.08.2014) ning hageja tunnistab seda. • Viivisenõue on vähemalt osaliselt alusetu. Hagejal on õigus nõuda viivist alates 07.07.2014, kuid hageja nõuab viivist alates 01.07.2013. Seega on hageja poolt esitatud viivisearvestus väär ning perioodi 01.07.2013 - 06.07.2014 eest puudub hagejal õiguslik alus nõuda kostjalt I viivist. • Hageja on esitanud kokku 6 intressiarvet, millistest kostja I on tasunud 5. Intressiarve nr 261 summas 1 050 eurot on tasutud 19.01.2015 ja intressiarve nr 124 summas 1 050 eurot on tasutud 17.08.2015. Nimetatud intressiarved (nr 261 ja 124) on esitatud ilma õigusliku aluseta, seega tuleb antud arvete alusel tehtud maksed summas 2 100 eurot arvestada laenusumma tagastamisena kostja I poolt ning tagastamata laenusumma jääk on 32 900 eurot. Alternatiivselt tuleb eelnimetatud arvete alusel tehtud maksed kogusummas 2 100 eurot arvestada hageja viivisenõude katteks ehk summas 2 100 eurot on kostja I tasunud viivist ja nimetatud summa tuleb hageja põhjendatud ja kohtu poolt välja mõistetavast viivisenõudest maha arvata. • Kostjad taotlevad hageja poolt nõutava viivise vähendamist vähemalt 50% või muu kohtu poolt mõistlikuks peetava summani. (k. 2, tl. 5-7).
8.Hageja esindaja esitas 12.07.2019 arvamuse, milles märkis, et jääb jätkuvalt esitatud nõude ja varasemalt edastatud menetlusdokumentides esitatud seisukohtade juurde. Hageja ei nõustu kostjate esindaja seisukohaga, et: • Hageja intressinõue on täies mahus alusetu ja tuleb jätta rahuldamata. Kuna nõue ei olnud aegunud, siis palus hageja jätta tähelepanuta kostjate vastuväide intressinõude osas; • Viivisenõue on vähemalt osaliselt alusetu ning viivisenõue on ebamõistlikult suur. Vastavalt Laenulepingu punktile 2.4. on pooled kokku leppinud, kuidas arvestatakse kostjate maksed hagejale, kui kostjad teevad hagejale makse, millest ei piisa kõigi lepingu alusel võlgnetavate summade tasumiseks. Tulenevalt Lepingu punktist 2.4.1. arvestatakse makse esmajärjekorras võlgnetava intressi katteks; punktist 2.4.2. teises järjekorras võlgnetava viivise katteks; punktist 2.4.3. kolmandas järjekorras võlgnetava
põhisumma katteks; punktist 2.4.4. neljandas järjekorras muude lepingust tulenevate kohustuste katteks. Lepingus, mille koostas kostja esindaja, on fikseeritud viivisemäär 0,05% päevas. Pooled on enne lepingu sõlmimist pidanud pooltevahelisi läbirääkimisi ning hageja kinnitab, et leping vastab poolte tegelikule tahtele ning pooled mõistavad lepingu sätteid ja tingimusi üheselt, lepingus fikseeritud viivisemäär on igapäevapraktikas tavapärane ning see ei ole ebamõistlikult suur. • Kostjate poolt esitatud asjaolud ei anna alust viivise vähendamiseks, need asjaolud ei ole need, mis võimaldaksid VÕS §-st 162 tulenevalt viivist vähendada. Kostjatel tuleb mõista, et nad vastutavad rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest mitte ainult siis, kui nad viivitavad rahalise kohustuse täitmisega teadlikult ja tahtlikult, aga ka siis, kui kostjapoolne tasumisega viivitamise õigusvastasus tuvastatakse hiljem; • Hageja ei nõustu ka kostjate esindaja väitega, justkui oleks hageja laenusumma sissenõudmisel olnud väheaktiivne. Selline kostjate esindaja poolne väide on pahatahtlik ning ebaeetiline. Kostjad on saanud laenu, tasunud laenu kasutamise eest intressi, hageja poolt kostjatelt laenu põhiosa tagasimakse nõudmisel on aga kostjad asunud eitama üldse enda lepingulisi suhteid ja laenulepingust tulenevaid kohustusi. Hageja palub kohtul jätta tähelepanuta kõik kostjate vastuväited viivisemäära suuruse ja seaduslikkuse osas. Hageja palub kõik menetluskulud jätta kostjate kanda. (k. 2, tl. 12-13)
9.24.04.2019 kirjaga teatas kohus menetlusosalistele, et arutab asja kirjalikus menetluses ning andis hagejale tähtaja lõpliku, korrektse nõude, samuti menetluskulude nimekirja esitamiseks kuni 09.10.2019. Kostjatel esitada tuleb vastuväited hageja nõude osas, samuti menetluskulude nimekiri, hiljemalt 21.10.2019. (k. 2, tl. 15)
10.Hageja esitas 09.10.2019 vastuse, milles märkis, et jääb eelnevalt esitatud hagi juurde. Hageja palus mõista Mertilia OÜ-lt Kunda Trans AS kasuks välja põhivõlgnevus summas 34 510 eurot; lepingujärgsed viivised seisuga 08.10.2019 summas 30 240 eurot; sissenõudmiskulud summas 40 eurot. Hageja palus jätta menetluskulud Mertilia OÜ kanda. Hageja esitas menetluskulude nimekirja, mille kohaselt moodustavad tema menetluskulud kokku 5582,14 eurot, sh esimese astme menetluskulud 2917,64 eurot, apellatsioonimenetluse kulud 2087 eurot ja veelkord esimese astme menetluskulud 577,50 eurot. Hageja palus välja mõista viivise menetluskuludelt vastavalt TsMS § 177 lg 4, VÕS 113 lg 1. (k. 2, tl. 19-24)
24.10.2019 esitas hageja esindaja täpsustuse, milles märkis, et ei ole loobunud nõudest kostja R. P.i vastu ja palus mõista Mertilia OÜ-lt ja R. P.ilt solidaarselt Kunda Trans AS kasuks välja põhivõlgnevus summas 34 510 eurot; lepingujärgsed viivised seisuga 08.10.2019 summas 30 240 eurot; sissenõudmiskulud summas 40 eurot. Hageja palus jätta menetluskulud Mertilia OÜ ja R. P.i kanda. (k. 2, tl. 37-38)
11.Kostjate esindaja esitas 21.10.2019 vastuse, milles jäi eelnevalt esitatud seisukohtade juurde. Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Esindaja märkis, et hageja 09.10.2019 vastusest tulenevalt on hageja loobunud nõudest kostja R. P.i vastu. Esindaja esitas menetluskulude nimekirja, 21.10.2019 seisuga on kostjad kandnud menetluskulusid kogusummas 1290 eurot. Kostjate vahel jaotuvad eeltoodud menetluskulud 50/50 ehk kostja I on kandnud menetluskulusid 50% ulatuses ja kostja II samuti 50% ulatuses. Kuna hageja on loobunud hagist kostja II vastu, siis isegi hagi rahuldamisel kostja I osas, tuleb tulenevalt TsMS § 168 lg 4 kohaselt kostja II menetluskulud välja mõista hagejalt. Esindaja esitas vastuväite hageja menetluskulude osas, märkides, et need on ebamõistlikult suured. Juhul, kui ka hagi rahuldatakse ja hageja menetluskulud peaks välja mõistetama kostjalt I, siis palub kohus hageja menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel eelkõige arvestada sellega, et hageja poolt esitatud menetlusdokumentides toodud nõuete põhjendustest käsitleb nõuet kostja II (R. P.) vastu, millisest hageja on käesolevas menetlusetapis loobunud. Seega ei ole põhjendatud enam kui 50% hageja menetluskulude väljamõistmine ning kostjad esitavad vastuväite hageja menetluskuludele summas 2 791,07 eurot. (k. 2, tl. 28-29)
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
12.Kohus, tutvunud hagiavaldusega ja kostja vastusega hagile, ning uurinud tsiviilasja toimikus olevaid dokumentaalseid tõendeid, leidis, et hagiavaldus, lähtudes hageja 24.10.2019 esitatud lõplikust nõudest, on kostja Mertilia OÜ vastu põhjendatud osaliselt ja kuulub rahuldamisele osaliselt, kostja R. P.i vastu ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Põhinõue
13.Hageja palub 24.10.2019 täpsustatud nõudes kostjatelt solidaarselt välja mõista põhivõlgnevuse 34 510 eurot (tagastamata laen, hageja on osaliselt kandnud laenu katteks kostja I poolt 01.08.2013 tasutud intressimaksest 490 eurot), samuti sissenõutavaks muutunud viivised ajavahemiku 01.07.2013-08.10.2019 eest summas 30 240 eurot (viivise summa antud perioodi eest moodustas kokku 39 539,05 eurot, hageja on antud summast arvestanud maha kostja I poolt intressidena tasutud summad, kokku 4760 eurot, seega moodustab viivise summas 34 779,05 eurot; hageja ei nõua viivist rohkem kui 35 000 eurot, millest on maha arvestatud juba viivisena tasutud summa 4 760 eurot=30 240 eurot) ja sissenõudmiskulud 40 eurot. Kostjate võlgnevus tuleneb hageja ja kostja I vahel 07.01.2013 sõlmitud laenulepingust ning 06.01.2014 sõlmitud kokkuleppest. 07.01.2013 lepingu kohaselt oli laenu ja intresside tagastamise tähtajaks 30.06.2013; 06.01.2014 kokkuleppe kohaselt oli laenu ja intresside tagastamise tähtajaks 06.07.2014. Nii lepingu kui ka kokkuleppe kohaselt oli kostjal, so OÜ-l Mertilia võimalus/kohustus maksta intressi 6% summalt kas igakuise maksega või ühekordse maksega, so lepingu kohaselt oli intressi maksmise tähtajaks 30.06.2013; kokkuleppe kohaselt 06.07.2014. Kuna nii laenulepingu kui ka kokkuleppe allkirjastas kostja I nimel kostja II, so R. P., siis on ta vastutav lepingu ja kokkuleppe täitmise eest. (k. 2, tl. 37-38)
14.Kostjad nende vastu esitatud hagiga ei nõustunud ning jäid eelnevalt esitatud seisukohtade juurde, st 1) nõue on aegunud; 2) kostja II vastu esitatud nõuded on alusetud ja tuleb jätta rahuldamata (kostja II suhtes on oma seisukoha väljendanud ka Tartu Ringkonnakohus 18.01.2019 tehtud lahendis). Laenusumma muutus sissenõutavaks alates 07.07.2014, intressimaksed perioodi 07.01.2013-06.07.2014 eest on kostja tasunud kolme maksena kogusummas 3 150 eurot ning seda fakti on hageja tunnistanud. Kostja I on maksnud veel täiendavalt intressi katteks 2 100 eurot (kaks makset summades 1 050 eurot), mida tuleks arvestada kas põhivõlgnevuse või siis viivise katteks. Perioodi 01.07.2013-06.07.2014 eest puudub hagejal õigus nõuda viivist, kuna nõue ei olnud veel muutnud sissenõutavaks. Kostjad märkisid, et hageja viivisenõue on ebamõistlikult suur, hageja põhjendamatult viivitas hagi esitamisega kohtusse (laen muutus sissenõutavaks alates 07.07.2014, hagi on esitatud alles 07.12.2017) ning kuna kostja I majanduslik seisund ei ole hea, siis palus kostjate esindaja vähendada viivist vähemalt 50% võrra või muu kohtu poolt mõistlikuks peetava summani. (k. 2, tl. 28-29)
15.Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja ja kostja I, so Mertilia OÜ vahel oli 07.01.2013 sõlmitud laenuleping 35 000 euro laenu saamiseks, laenu tagastamise tähtajaga kuni 30.06.2013. Puudub vaidlus selles, et lepingust tulenev intress moodustas 6% tagastamata osalt, intressi maksmise tähtaeg oli 30.06.2013, intressi võis maksta igakuiste maksetena või ühekordse maksena hiljemalt 30.06.2013 (lepingu p. 2.3). Poolte puhul puudub vaidlus selles, et vastavalt lepingu p. 3 kohustusid kostjad tasuma viivist 0,05% päevas põhinõudelt iga viivitatud päeva eest. Vaidlustamata on asjaolu, et 06.01.2014 kokkuleppega muudeti laenulepingut ning kokkuleppe kohaselt oli laenu ja intresside tagastamise/maksmise tähtajaks 06.07.2014, lepingust tuleneva intressi ja viivise määrad ei muutnud. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et 07.01.2013 hagejalt saadud laen on kostja I poolt tagastamata.
16.Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas hageja poolt kostjate vastu esitatud nõuded on aegunud või mitte, ning kas kostja R. P. on vastutav hageja ja kostja OÜ Mertilia vahel sõlmitud laenulepingu ning sellest tuleneva kokkuleppe täitmise eest, ning kas R. P. on tekitanud kahju hagejale, so kas kostja R. P. saab olla käesolevas vaidluses solidaarvõlgnikuks.
17.Hageja on jätkuvalt seisukohal, et tema poolt kostjate vastu esitatud nõuded on põhjendatud, kostjad on solidaarvõlgnikud, haginõuded ei ole aegunud, kuna aegumine katkes kostja I poolt intressi arvete tasumisega 2015. aastal ning seega on kostjatel kohustus täita hageja ja kostja I vahel 07.01.2013 lepingust ja 06.01.2014 kokkuleppest tulenevad kohustused. Hageja on seisukohal, et kostja R. P. kostja OÜ Mertilia juhatuse liikmena on vastutav kostja I kohustuste täitmise eest, samuti on hagejal põhjendatud kahtlustus, et kostja R. P. on kasutanud laenulepinguga saadud raha summas 35 000 eurot enda isiklikuks tarbeks ning tekitanud sellega kahju nii hagejale kui ka kostja Mertilia OÜ-le. Hageja põhinõue 24.10.2019 seisuga moodustab 34 510 eurot, millele lisandub viivisenõue. Intressinõuet ei ole hageja enam esitanud. Samas esitas hageja nõude sissenõudmiskulude, summas 40 eurot, väljamõistmiseks.
18.Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 5 alusel tsiviilõigused ja -kohustused tekivad tehingutest, seaduses sätestatud sündmustest ja muudest toimingutest, millega seadus seob tsiviilõiguste ja -kohustuste tekkimise, samuti õigusvastastest tegudest. TsÜS § 67 lg 1 järgi tehing on toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. TsÜS § 67 lg 2 kohaselt tehingud on ühepoolsed ja mitmepoolsed. Mitmepoolne tehing on tehing, mille tegemiseks on vajalik kahe või enama isiku tahteavaldus. Mitmepoolsed tehingud on lepingud. VÕS 76 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 8 lg 1 järgi on leping tehing kahe või enama isiku vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. VÕS § 9 sätestab üldreeglid, mis võimaldavad kindlaks määrata, kas pooled on saavutanud kokkuleppe lepingu sõlmimises. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. VÕS § 11 lg 1 järgi võib lepingu sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. VÕS § 82 lg 1 kohaselt, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 100 järgi on kohustuse rikkumine kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, samuti täitmisega viivitamine. Kohustuse rikkumine annab võlausaldajale õiguse õiguskaitsevahendite kohaldamiseks võlgniku vastu.
19.Kostjad jäid 21.03.2019 vastuses seisukohale, et kõik kostja II vastu esitatud nõuded on alusetud ja tuleb jätta rahuldamata. Kuigi kostjad oma vastustes enam ei viidanud aegumisele, palusid nad jätta hagi rahuldamata. Samas nõustus kostja I sellega, et hageja ja kostja I vahel oli 07.01.2013 sõlmitud laenuleping ning antud lepingut oli pikendatud 06.01.2014 kokkuleppega, mille kohaselt on saabus laenu tagastamise tähtaeg 06.07.2014. Kostja I nõustus ka sellega, et laen on tagastamata, samas on kostja I tasunud täies ulatuses intressid, mida on tasunud nõutavast rohkem 2 100 euro võrra.
20.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 438 lg 1 alusel otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 230 lg 1 kohaselt, kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti.
21.Aegumise osas on Tartu Ringkonnakohus oma 18.01.2019 lahendi p 10 märkinud, et „Ringkonnakohus leiab, et intressiarvete tasumisega kahel korral ka pärast laenu tagastamise
tähtaja möödumist väljendas kostja I üheselt teadlikkust laenukohustuse olemasolust. Määravat tähtsust ei oma asjaolu, et intressi ei olnud sel ajal enam alust arvestada tasuna raha kasutamise eest, kuna kostja oli juba kaotanud õiguse laenuks saadud raha kasutada. Kostja esindaja on maakohtu istungil mh selgitanud, et kostja tasus pärast laenu tähtaja möödumist esitatud intressiarveid ilmselt süüvimata sellesse, et intressi tasumise kohustus lõppes. Ka see seisukoht väljendab ringkonnakohtu hinnangul kostja I teadlikkust laenukohustuse olemasolust. Põhjendatuks ei saa pidada TsÜS § 158 lõike 2 kitsendavat tõlgendamist. Sätte kohaselt võib nõude tunnustamine seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Tegemist on lahtise (mitteammendava) loeteluga kohustatud isiku käitumisviisidest, mis võivad viidata nõude tunnustamisele. Intresside maksmist olukorras, kus intresside arvestamine ei olnud enam laenulepingu tähtaja möödumise tõttu põhjendatud, saab seega lugeda nõude tunnustamiseks kohustatud isiku poolt. Seega leiab ringkonnakohus, et hageja nõude 07.07.2014 kulgema hakanud aegumistähtaeg katkes ja algas uuesti (TsÜS § 158 lg 1) nii 19.01.2015 kui ka 17.08.2015, mil kostja I tegi hagejale makseid seoses vaidlusaluse laenulepinguga. Järelikult ei olnud hagi esitamise ajaks 07.12.2017 möödunud kolme aasta pikkune aegumistähtaeg.“ Kohus, lähtudes Tartu Ringkonnakohtu seisukohast, nõustub sellega, et hageja nõue ei olnud hagi esitamise ajaks aegunud. Seega on hageja nõue kostja I vastu põhjendatud.
22.29.06.2019 kohtuotsuse p. 24 andis kohus hinnangu sellele, kas kostja R. P. on antud menetluses solidaarvõlgnikuks või mitte ning kas R. P. on tekitanud kahju hagejale ja kostjale I. Kohus leidis, et „Kostja II ei ole laenulepingu pooleks, samuti ei ole ühinenud kohustusega ega muul viisil taganud laenulepingust tulenevate kostja I kohustuste täitmist. Kostja II solidaarne vastutus ei tulene ka seadusest. Isegi juhul, kui kostja I andis laenuks saadud rahasumma edasi kasutamiseks kostjale II, ei tõendaks nimetatud asjaolu, et kostja II oleks koos kostjaga I hagejale kahju tekitanud. Hageja ei saa nõuda väidetava kahju, mis on tekitatud kostjale I, hüvitamist endale. Seega on kostja II vastu hagis esitatud nõuded alusetud.“ Sama seisukohta on toetanud ka Tartu Ringkonnakohus 18.01.2019 lahendi p. 13 lõikes 1 „Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et senises menetluses esiletoodu põhjal puudus õiguslik alus hagi rahuldamiseks kostja II suhtes. Esitatud kujul ei ole nõue kvalifitseeritav äriseadustiku (ÄS) § 187 järgi, mille lõige 4 võimaldab nõuda kahju hüvitamist osaühingule (praeguses kontekstis kostjale I), mitte aga võlausaldajale endale. Selle sätte alusel on võlausaldajal õigus nõuda oma võlgniku vara suurendamist, esitades kahju hüvitamise hagi võlgniku juhatuse liikme vastu võlgniku kasuks (vt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-129-14 p 16). Seega ei ole hagejal võimalik ÄS § 187 järgi nõuda raha väljamõistmist endale.“ Ülaltoodust lähtuvalt jääb maakohus varasemalt esitatud seisukoha juurde, et hagi R. P.i vastu ei ole põhjendatud ja jätab AS Kunda Trans hagi R. P.i vastu võlgnevuse 68 479,42 euro ja lisanduva viivise nõudes rahuldamata.
23.Kuna kostja I ei ole 07.01.2013 laenulepingu ja 06.01.2014 kokkuleppe sõlmimist vaidlustanud, kostja I ei ole esitanud sisulisi vastuväiteid võlgnevuse osas (sisuliselt viitas kostja ainult aegumisele, 21.03.2019 esitatud vastuses vaidlustas kostja osaliselt ainult viivisenõuet), samuti ei ole kostja I tõendanud, et on antud laenu jäägi 34 510 eurot (hageja arvestas osaliselt põhivõlgnevuse katteks 01.08.2013 tasutud intressimakse) hagejale tasunud, siis leiab kohus, et hageja põhinõue summas 34 510 eurot on põhjendatud ja kuulub Mertilia OÜ-lt väljamõistmisele. Kohus leiab, et antud juhul on tõendatud, et kostja I poolt on tasumata 07.01.2013 laenulepingust, mida on muudetud 06.01.2014 kokkuleppega tulenev võlgnevus summas 34 510 eurot.
Viivis
24.VÕS § 113 lg 1 esimese lause alusel rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Vastavalt 07.01.2013 sõlmitud laenulepingu p. 3.1., laenu tagastamisega viivitamisel on laenuandjal õigus nõuda laenusaajalt viivise tasumist 0,05% päevas sissenõutavaks muutunud summalt iga tasumisega viivitatud päeva eest. Tasumata intressilt või viiviselt viivist ei arvestata. (k. 1, tl. 9-10).
25.Hageja on 09.10.2019 esitatud viivisearvestuses arvestanud viivist 0,05% päevas tasumata summalt alljärgnevalt: perioodi 02.07.2018 - 01.08.2013 eest võlasummalt 35 000 eurot ning perioodi 02.08.2014 - 08.10.2019 eest võlasummalt 34 510 eurot. Hageja on arvestanud väljamõistetava viivise summaks ajavahemiku 01.03.2013- 08.10.2019 eest 30 240 eurot, mille palub kostjatelt solidaarselt välja mõista. Hageja on viivise kogusummast, mis ajavahemiku 01.03.2013 - 08.10.2019 eest moodustab 39 539,05 eurot, arvestanud maha kostja I poolt ajavahemikus 01.08.2013 - 17.08.2015 tasutud intressi kogusummas 4 760 eurot. Hageja märgib, et kuna nõuab viivist kuni põhinõudeni, mis esialgse hagi kohaselt moodustas 35 000 eurot, siis palub kostjatelt välja mõista viivise kogusummas 30 240 eurot (35 000 – 4 760). (k. 2, tl. 19-24)
26.Antud nõude osas on kohus seisukohal, et kuigi hagejal on õigus esitada kostja I vastu viivisenõue, on hageja käitunud hea usu põhimõtte vastaselt TsÜS 138 mõttes. TsÜS § 138 kohaselt, õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel tuleb toimida heas usus. Õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule.
27.Poolte vahel 07.01.2013 sõlmitud laenulepingust ning 06.01.2014. a kokkuleppest tulenev nõue muutus hageja jaoks sissenõutavaks alates 07.07.2014, kuna kokkuleppest tulenevalt oli kohustuse täitmise tähtajaks 06.07.2014. 06.03.2017 esitas hageja kostjatele teatise võlgnevusest ning andis tähtaja selle tasumiseks kuni 14.03.2017. Inkassofirma esitas kostjatele võlateatise 12.07.2017 ja hagihoiatuse 24.07.2017, andes tähtaja nõude täitmiseks kuni 28.07.2017. Hagi on kohtule esitatud 07.12.2017, so 3 aasta ja 5 kuu möödudes pärast nõude sissenõutavaks muutumist. Kohus leiab, et antud juhul on tegemist pahatahtliku hagi esitamise viivitamisega ja viivise kunstliku suurendamisega selleks, et oleks võimalik esitada kostjate vastu võimalikult suurem viivise nõue, sest kui hageja oleks esitanud hagi pärast nõude sissenõutavaks muutumist, oleks väljamõistetava summa suurus olnud oluliselt väiksem. Kohus leiab, et mõistlik ja piisav ooteaeg oleks hagejal olnud ca 3-4 kuud, antud juhul on tegemist põhjendamatult pika viivitamisega hageja poolt. Seega leiab kohus, et hageja on käitunud pahatahtlikult TsÜS § 138 lg 2 mõttes. Kostjad viivisenõudega ei nõustunud, märkides, et see on ebamõistlikult suur. Kostjad ei nõustunud ka sellega, et hageja nõuab viivist ajavahemiku 01.07.2013 - 06.07.2014 eest, so aja eest, mil nõue ei olnud veel muutunud sissenõutavaks. Kostja I palus TsMS § 162 lg 1 alusel vähendada nõutavat viivist vähemalt 50% võrra või muu kohtu poolt mõistlikuks peetava summani, kuna kostja I majanduslik seisund ei ole hea. Hageja kostja I vastuväitega ei nõustunud.
28.Kohus, lähtudes asjaolust, et kostja I on viivisenõude vaidlustanud, leiab, et kuigi hagejal on õigus esitada kostja I vastu lepingust tulenev viivise nõue, on põhjendatud, võttes arvesse hageja käitumist, vähendada väljamõistetava viivise summat VÕS § 113 lg 8 ja 162 lg 1 alusel. Kohus ei nõustu hageja väidetega, et puudub alus viivise vähendamiseks kostja I poolt toodud asjaoludel, kohus nõustub täies ulatuses sellega, et hageja on oluliselt viivitanud nõude / hagi esitamisega.
29.VÕS § 113 lg 8 kohaselt, viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 kohaselt, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohus nõustub kostja I vastuväitega. Kohus nõustub sellega, et hagejal puudus õigus nõuda viivist ajavahemiku 01.07.2013-06.07.2014 eest summas 6409,45 eurot (viivis 01.07.201301.08.2013 eest põhinõudelt 35 000 eurot summas 560 eurot ja viivise 02.08.2013-06.07.2014 eest põhinõudelt 34 510 eurot summas 5649,45 eurot), samuti nõustub kohus sellega, et hageja, esitades hagi kohtusse alles ca 3,5 aastat pärast nõude sissenõutavaks muutumist, on tahtlikult viivitanud nõude esitamisega, sellega kunstlikult viivist suurendades. Hageja poolt 09.10.2019 esitatud viivisearvestusest nähtub, et hageja on kostja poolt intressidena tasutud summad 4 760 euro ulatuses arvestanud viivise katteks (490 eurot on arvestatud põhivõlgnevuse katteks). Kuigi kohtule jääb antud arvestus ebaselgeks (kohtu jaoks on ebaselge, miks arvestas hageja põhivõlgnevuse ja viiviste katteks ka need intressidena tasutud summad, mis olidki tasutud lepingust tuleneva intressi katteks), siis oli see hageja enda otsustus. Kusjuures antud arvestus on hageja poolt esitatud kohtule mitte 07.12.2017 esitatud hagis, vaid alles 09.10.2019 nõude täpsustuses. Õiguskirjanduses on jõutud seisukohale, et „Ei ole võimalik anda nn rusikareeglit, millise ulatuseni kohus viivist vähendada võib – see sõltub võlgnetava põhivõla suurusest, viivituse asjaoludest, jms. põhimõtteliselt saab viivise alandada kuni nullini. Viivise seadusjärgse suuruse vähendamist piiravad majandus- ja kutsetegevuses või avalikus sektoris tegutseva võlgniku puhul lg-d 9 ja 10. Ka muul juhul ei ole vähemasti reeglina põhjendatud, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel vähendaks kohus viivist alla nõude seadusega tagatud ulatuse. Lõike 1 kolmanda lause ehk lepingujärgse intressimäära järgi arvestatud viivist võib kohus siiski alandada. Varasema kohtupraktika alusel võib väita, et ülemäära suureks ei ole üldjuhul loetud viivist, mis moodustab kuni pool põhivõla suurusest.„ ((Paul Varul, Irene Kull, Villu Kõve, Martin Käerdi. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Lk 565). Käesoleva viivisenõude puhul on tegemist mitte seadusjärgse, vaid lepingust tuleneva viivisemääraga. Kohus, võttes arvest ülaltoodud asjaolusid, sh nii põhivõla suurust kui ka seda, et hagejal puudusid nõude õigeaegseks (so mõistliku aja jooksul) esitamiseks objektiivsed, mõjuvad põhjused, peab mõislikuks lähtuda põhimõttest, et ülemäära suureks ei ole üldjuhul loetud viivist, mis moodustab kuni pool põhivõla suurusest. Seega leiab kohus, et hageja poolt esitatud viivisenõue kuulub vähendamisele kuni mõistliku piirini. Kuna põhivõla suurus 24.10.2019 seisuga moodustab 34 510 eurot, siis peab kohus mõistlikuks viivisemääraks 17 255 eurot.
30.Ülaltoodust lähtuvalt rahuldab kohus viivisenõude ajavahemiku 07.07.2014 - 08.10.2019 eest summas 17 255 eurot, mis kuulub kostjalt I hageja kasuks väljamõistmisele.
Sissenõudmiskulud
31.Hageja palus 24.10.2019 esitatud haginõude täpsustuses kostjatelt välja nõuda sissenõudmiskulu summas 40 eurot. Kohus leiab, et antud nõue ei ole põhjendatud alljärgnevatel põhjendustel: • Hageja ei ole antud nõuet 07.12.2017 kohtule esitatud hagiavalduse paluvas osas esitanud. Hageja on küll nimetatud nõudele viidanud hagiavalduse tekstis, kuid kuna hageja ei ole paluvas osas nõuet esitanud, siis ei saa/ei saanud kohus sellega ka arvestada – kohus lähtub nõuete arvestamisel ainult hagiavalduse paluvas osas märgitust; • Hageja ei ole esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et hageja on kandnud võla sissenõudmisega seotud kulusid – hagiavalduse p. 2.16 kohaselt kandis nimetatud kulud summas 40 eurot inkassofirma, mitte hageja. Ülaltoodust lähtuvalt jätab kohus sissenõudmiskulude nõude osas hagi rahuldamata.
32.Kohus rahuldab hagi kostja Mertilia OÜ suhtes osaliselt, kogusummas 51 765 eurot, sh põhivõlgnevus 24.10.2019 seisuga summas 34 510 eurot ja viivised nende põhjendatud ulatuses summas 17 255 eurot (1/2 põhinõudest, so 34 510 eurost). Menetluskulud
33.TsMS § 173 lg 1, 2 kohaselt, asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. Asja järgmisena menetleva kohtu lahendis esitatakse kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Vajaduse korral tuleb märkida ära menetluskulude kandmise erisused kohtuastmete kaupa, samuti kohtueelses menetluses. Menetluskulude jaotus tuleb kohtulahendis märkida ka siis, kui menetlusosalised seda ei taotle. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 järgi, hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.
34.TsMS § 174 lg 1 kohaselt, menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 138 lg 1 alusel on menetluskulud kohtuvälised kulud. TsMS § 144 p 1 järgi on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate kulud.
35.Kostjate esindaja taotluse kohaselt moodustasid kostjate menetluskulud kokku 1 290 eurot, so kostja Mertilia OÜ kulud moodustavad 645 eurot ja kostja R. P.i kulud 645 eurot. Kostjate esindaja palus menetluskulud sumas 645 eurot jätta hageja kanda, kuna nõue kostja R. P.i vastu ei ole põhjendatud. Hageja esindaja vastuväiteid kostjate menetluskulude osas ei esitanud. Kuna kohus jätab hagi kostja R. P.i vastu rahuldamata, siis jäävad kostja II menetluskulud summas 645 eurot hageja kanda.
36.Hageja esindaja taotluse kohaselt moodustavad hageja menetluskulud kokku 5 582,14 eurot, sh riigilõiv kogusummas 2 200 eurot (2x1 100) ja õigusabikulud 3 382,14 eurot. Kostjate esindaja, lähtudes asjaolust, et nõue kostja R. P.i vastu ei ole põhjendatud, palus vähendada hageja menetluskulusid 50% võrra, so summas 2 971,07 eurot. Antud asjaolust tuleneb, et kostja Mertilia OÜ on nõus hageja menetluskuludega summas 2 971,07 eurot.
37.Kohus leiab, et on põhjendatud jätta kostja R. P.iga seotud menetluskulud, so 50% hageja menetluskuludest, summas 2 791,07 eurot hageja enda kanda. Kuna hagi Mertilia OÜ vastu rahuldatakse osaliselt (ca 75,5% ulatuses), siis jäävad hageja menetluskulud 75,5% ulatuses nende põhjendatud summast, so 2 791,07 eurost, kostja Mertilia OÜ kanda ning kostja Mertilia OÜ menetluskulud jäävad 24,5% ulatuses nende põhjendatud summast, so 645 eurost, hageja AS Kunda Trans kanda. Nii hageja kui ka kostjad paluvad välja mõista viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras vastavalt TsMS § 177 lg 4. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
38.Seega kuulub kostjalt Mertilia OÜ-lt hageja AS Kunda Trans kasuks väljamõistmisele menetluskulu summas 2 107,26 eurot (75,5% summast 2791,07 eurot), samuti kuulub väljamõistmisele viivis menetluskuludelt (2 107,26 eurot) alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Hagejalt Kunda Trans AS-lt kuulub kostja Mertilia OÜ kasuks väljamõistmisele menetluskulu summas 158,02 eurot (24,5% summast 645 eurot), samuti kuulub väljamõistmisele viivis menetluskuludelt (158,02 eurot) alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Hagejalt Kunda Trans AS-lt kuulub kostja R. P.i kasuks väljamõistmisele menetluskulu summas 645 eurot, samuti kuulub väljamõistmisele viivis menetluskuludelt (645 eurot) alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Rahuldamata osas jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda.
39.TsMS 178 lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise määruse peale võib esitada määruskaebuse menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud ja menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui kaebuse hind ületab 200 eurot.
40.Kohtuotsus on tehtud ülaltoodud põhjendustel ja õiguslikel alustel TsMS § 434, § 438, § 442, § 453, § 632, § 632 lg 1 sätete kohaselt. /allkirjastatud digitaalselt/ Helgi Vinni Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.