Otsuse tegemise aeg ja koht 16.10.2020 Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number
2-18-12557
Tsiviilasi
T K hagi ERGO Insurance SE vastu alusetu rikastumisega saadu tagastamiseks
Hagihind
hagi hind 1624,86 eurot
Menetlusosalised ja nende Hageja: T K (isikukood xxx, xxx); esindajad Hageja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Indrek Sirk (Advokaadibüroo Sirk ja Saareväli OÜ, Vabaduse pst 59, 11211 Tallinn, e-post: [email protected]); Kostja: ERGO Insurance SE (registrikood 1001713, A. H. Tammsaare tee 47, 11316 Tallinn); Kostja lepinguline esindaja: Kairi Freiberg. Menetluse liik
Lihtmenetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata hageja taotlus tühistada kostjaga 25.11.2011 sõlmitud tehing.
2.Jätta hagi põhinõudes 1504,50 eurot ja alates hagiavalduse menetlusse võtmisest sissenõutavaks muutuva viivise nõudes rahuldamata. Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud hageja T K kanda. Edasikaebamise kord Kohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks. Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.
Kohtuotsusele võivad pooled esitada apellatsioonkaebuse Tallinna ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest. Apellatsioonkaebus tuleb esitada otse Tallinna ringkonnakohtule asukohaga Pärnu mnt 7 Tallinn. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja selle põhjendused
1.Hagiavalduse kohaselt põhjustas hageja 01.08.2011 liiklusõnnetuse. Hageja juhiloa kehtivus oli lõppenud 25.06.2011 ehk 5 nädalat varem. Kostja jurist veenis hagejat selles, et juhiloa kehtivuse lõppemise tõttu puudub tal mootorsõiduki juhtimisõigus ning seetõttu tuleb vaatamata kindlustuslepingu kehtivusele põhjustatud kahju regressi korras tagastada kindlustusandjale.
2.25.11.2011 sõlmis hageja maksegraafiku tähtajaga 15.11.2012. Rohkem kokkuleppeid ei ole poolte vahel sõlmitud, kuid hageja jätkas vastavalt oma võimalustele maksete tegemist kostjale. Kostja ei ole pöördunud kohtu poole nõude maksmapanekuks.
3.Juriidilisi teadmisi mitteomav hageja sai alles 2018. aasta kevadel juhuslikult teada, et tema vastu regressnõude esitamine ei pruugi olla seaduslik. 13.07.2018 esitas hageja esindaja kostjale nõude alusetult saadu tagastamiseks, kuna regressnõude alus puudus. Kostja saadu tagastamisega ei nõustunud. Hageja viitas VÕS §-le 1027 ja § 1028 lõikele 1.
4.Kostja on hagejalt regressi korras nõudnud kahjuhüvitise tagasimaksmist liiklusõnnetuse ajal kehtinud liikluskindlustuse seaduse § 48 lg 2 p 4 alusel, mis nägi tagasinõude esitamise ette juhuks, kui sõiduki valdajal puudus vastava kategooria juhtimise õigus. Hageja eelnev kümneks aastaks väljastatud juhiluba oli kaotanud kehtivuse 25.06.2011. Pärast liiklusõnnetust väljastati üksnes avalduse alusel uus juhiluba 10.04.2012. Vaatamata sellele, et juhiluba dokumendina ei olnud kehtiv, ei olnud tegemist kindlustusriski suurenemisega ega juhtimisõiguse puudumisega. Liiklusseaduse § 129 lg 4 sätestab, et kui isik ei ole vahetanud juhiluba viie aasta jooksul selle kehtivuse tähtaja möödumisest arvates, saab mootorsõiduki juhtimisõiguse taastada juhul, kui ta sooritab edukalt liiklusteooria- ja sõidueksami. Seega tekib vajadus juhtimisõiguse taastamiseks alles 5 aasta möödudes.
5.Riigikohus on lahendis nr 3-2-1- 163-15 käsitlenud sarnast olukorda, kus isiku esmase juhiloa kehtivus oli lõppenud ca 6 kuud varem ning talle ei olnud veel väljastatud uut juhiluba. Riigikohus asus seisukohale, et tegemist ei olnud juhtimisõiguse puudumisega liikluskindlustuse seaduse mõttes. 31.01.2018 lahendis nr 2-15-11797 on Riigikohus märkinud, et kindlustusandjal peab olema õigus eeldada, et liikluses osalevatel juhtidel on juhtimisõigus. Tagasinõudeõiguse piiramine juhtimisõiguse puudumise korral on õigustatud erandlikel juhtudel, näiteks siis, kui isik on unustanud jälgida juhtimisõiguse kehtivust ja see on hiljuti enne õnnetuse toimumist lõppenud või kui isikul on kehtiv juhtimisõigus mõnes teises Euroopa Liidu liikmesriigis, kuid juhiluba ei loeta Eestis kehtivaks.
6.Hageja leidis, et seega puudus kostjal hageja vastu tagasinõude õigus. Lisaks oli kostja tagasinõue aegunud juba 01.08.2014, sest puudub täitedokument. Hageja esitas kostja vastu alusetu riskastumise sätetele tugineva nõude enne hagiavalduse esitamist 3 aasta jooksul tehtud maksete tagastamiseks, kuna eelneva perioodi osas on tema nõue kahjuks aegunud. Hagiavalduse
esitamisele eelneva kolme aasta jooksul on hageja teinud kostjale alusetuid makseid kogusummas 1504,50 eurot. Lisaks palus hageja kostjalt välja mõista viivise seadusjärgses määras alates hagiavalduse menetlusse võtmisest kuni nõude täitmiseni.
7.Kostja vastuväidetega hageja ei nõustunud. Kostja on toonud esile, et hageja viidatud Riigikohtu lahend nr 3-2-1-163-15 on tehtud pärast hageja ja kostja vahel sõlmitud kokkuleppe sõlmimist ning pärast uue liikluskindlustuse seaduse jõustumist. Hageja pidas väidet arusamatuks, sest õigusnormide tõlgendamine ning neile sisu andmine ei ole sõltu sellest, millal kohus neile hinnangu annab ning milline on hilisem seadus. Riigikohus on andnud selge hinnangu regressi aluseks olnud juhtumi toimumise ajal kehtinud LKindlS § 48 lg 2 punktile 4.
8.Riigikohus on juhtimisõiguse puudumise küsimuses teinud 20.04.2018 lahendi nr 4-17-4621, milles on leidnud, et õiguslik olukord oli 1. juulil 2011 jõustunud ning praegu kohaldatava liiklusseadusega muutunud. Kehtiv liiklusseadus tunneb lisaks juhtimisõiguse peatamisele (LS § 124), äravõtmisele (LS § 125) ja kehtetuks tunnistamisele (LS § 126) ka juhtimisõiguse peatumist, mis tähendab mootorsõiduki juhtimise ajutist keelamist (LS § 124 lg 1) juhul, kui lõpeb juhiloa kehtivusaeg (LS § 124 lg 3 p 1) või kui saabub juhi järgmise tervisekontrolli läbimise tähtpäev (LS § 124 lg 3 p 2). Samal ajal määratleb LS § 94 lg 1 juhtimisõiguse mõiste, mille kohaselt võib mootorsõidukit juhtida isik, kellel on vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigus ning kelle juhtimisõigust ei ole peatatud, ära võetud või kehtetuks tunnistatud või keda ei ole juhtimiselt kõrvaldatud. Eeltoodust lähtudes leidis Riigikohus, et kui juhtimisõigus oli LS § 124 lg 3 p 1 alusel peatunud, et tähendanud see juhtimisõiguse kaotamist. LS § 94 lg 1 ei saa tõlgendada viisil, kus juhiloa kehtivuse lõppemisel kaotab isik juhtimisõiguse.
9.Tallinna Ringkonnakohus on 30.09.2013 tsiviilasjas nr 2-12-22494 leidnud, et juhtimisõiguse peatumine juhiloa kui dokumendi kehtivuse lõppemise tõttu ei ole aluseks regressnõude esitamisele. Hageja alusetu rikastumise nõue põhineb asjaolul, et kostja on saanud hagejalt õigusliku aluseta makseid, mida hageja ei olnud kohustatud tegema kostjale. Kas need maksed olid tehtud eksituse tõttu ning millal hageja sai teada nende maksete õigusliku aluse puudumisest, ei ole oluline. Poolte vahel sõlmitud kokkulepe ei olnud konstitutiivne võlatunnistus ning regressi aluste puudumisel ei olnud hagejal kohustust kokkulepet täita, kuna tegemist ei olnud iseseisva kohustusega. Hageja nõue ei põhine Riigikohtu lahendil, vaid VÕS § 1027 ja 1028.
10.12.06.2020 seisukohtades selgitas, et tal ei ole kahju hüvitamise nõuet. 25.11.2011 kostjaga sõlmitud kokkulepe on deklaratiivne võlatunnistus. Kui deklaratiivse võlatunnistuse andmise aluseks olevad asjaolud langevad ära, ei saa võlatunnistust maksma panna üksnes formaalse väitega, et võlatunnistus on allkirjastatud. Hageja esindaja esitas 13.07.2018 kokkuleppest taganemise avalduse ning on lõpetanud maksete tegemise kostjale. Kostja ei ole teinud ühtegi sammu võlatunnistuses viidatud summade edasiseks sissenõudmiseks.
11.Hageja viitas VÕS § 90 lõikele 1 ja leidis, et tema jaoks oli tegemist olulise eksimusega sõlmitud tehinguga. Hageja ei teadnud, et ainuüksi juhtimisõiguse peatumine juhiloa kehtivuse lõppemise tõttu ei ole aluseks regressnõude esitamisele. Oluline ei ole, kas kostja viis hageja teadlikult ja tahtlikult eksimusse või oli ise ka eksimuses. Hageja palus kohtul tühistada 25.11.2011 tehing ja sellest tulenevalt kohustada kostjat tagastama tühistatud lepinguga saadu. Hageja on piiranud alusetult saadu tagastamise nõuet ulatuseni, mis on kostjale tasutud 3 aasta jooksul enne hagiavalduse esitamist. Varem tasutu osas võib hageja nõue olla aegunud, mistõttu hageja seda ei nõua. Kui kohus ei rahulda hageja taotlust tehingu tühistamiseks, vastab hageja esindaja 13.07.2018 kiri kostjale lepingu ülesütlemise avaldusele.
12.Menetluskuludena palus hageja kostjalt välja mõista riigilõivu 225 eurot ja õigusabikulud 488 eurot ehk kokku 713 eurot. Hageja ei ole käibemaksukohustuslane ja seetõttu kuulub
lepingulise esindaja kulude hüvitamisele koos käibemaksuga. Hageja palus kostjalt välja mõista ka viivise menetluskuludelt seadusjärgses määras. Kostja vastuväited
13.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja nõustus, et hageja põhjustas 01.08.2011 liiklusõnnetuse sõidukiga Nissan Sunny registrinumber xX. Kostja esitas hagejale tagasinõude liikluskindlustuse seaduse § 48 lg 2 p 4 alusel, mille peale hageja võttis kostjaga ühendust. 25.11.2011 sõlmiti maksegraafik nõude tasumiseks. Kokkuleppe nõude tasumiseks on hageja lisanud hagiavaldusele.
14.Hageja on hagiavalduses väitnud, et kostjal puudus alus talle regressnõude esitamiseks, kuid on jätnud tähelepanuta, et hageja ja kostja vahel on sõlmitud nõude tasumiseks võlaõiguslik kokkulepe, millega hageja on nõuet tunnistanud. Kostja ei ole hagejalt ilma õigusliku aluseta midagi saanud, mistõttu puudub õiguslik alus saadu tagastamiseks.
15.Tõele ei vasta hageja väide, et kostja jurist veenis teda mootorsõiduki juhtimisõiguse puudumises. Enne tagasinõude esitamist hagejale kontrollis kostja tema juhtimisõigust ning sai vastuseks, et juhtimisõigus on peatunud. Tagasinõude kirja väljastamise ja kokkuleppe sõlmimise ajal 2011. aastal ei olnud Riigikohus seisukohta juhiloa kehtivuse ja liikluskindlustuse seaduse § 48 lg 2 p 4 alusel tagasinõude olemasolu üle otsustamise osas veel esitanud. Riigikohtu otsus nr 3-2-1-163-15 tehti alles 25.01.2016, mil kehtis uus liikluskindlustuse seadus.
16.Riigikohtu otsus nr 3-2-1-163-15 annab hinnangu küsimusele, kas liikluskindlustuse seaduse § 48 lg 2 p 4 alusel on õigus esitada tagasinõuet sõiduki omaniku vastu, kes oli andnud juhtimise üle isikule, kelle juhtimisõigus oli peatunud. Kostja on esitanud tagasinõude sõiduki juhi, mitte omaniku vastu. Viidatud otsus ei ole otseselt käesolevas asjas kohaldatav. Kui pooled ka ei oleks sõlminud võlaõiguslikku kokkulepet, ei saaks hageja esitada alusetu rikastumise nõuet ainult Riigikohtu lahendi alusel, vaid lähtuda tuleb seadusest.
17.20.07.2020 seisukohas ei nõustunud kostja, et hageja tugineb tehingu tühisust reguleerivatele sätetele. Tehingu tühistamiseks eksimuse tõttu peavad olema täidetud TsÜS § 92 lg 3 tulenevalt eeldused ehk tehingu teinud isik oli eksimuses, eksimus oli oluline, eksimuse põhjustas teise poole käitumine või oli tegu jagatud eksimusega ning eksimuse riisikot peab kandma vastaspool. Kostja leidis, et antud juhul ei olnud eksimus sellise tähtsustega, et teised isikud ei oleks samadel tingimustel tehingut teinud. Hageja viidatud eksimuse alus tekkis pärast kokkuleppe sõlmimist, kuid TsÜS § 92 lg 2 alusel oleks eksimus pidanud olemas olema tehingu sõlmimisel. Kohtuotsuse põhjendused
18.Kohus leiab, hinnates asjas kogutud tõendeid ning arvestades poolte seisukohti, et hagi ei kuulu rahuldamisele. Kohus ei anna käesolevas asjas luba otsuse edasikaebamiseks, kuid kohus peab vajalikuks teha käesolevas asjas otsuse erinevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 444 lõikes 1 sätestatust koos kirjeldava ja põhjendava osaga.
19.Pooled ei vaidle käesolevas asjas järgmiste asjaolude üle: 1) hageja põhjustas 01.08.2011 liiklusõnnetuse; 2) liiklusõnnetuse toimumise ajaks oli lõppenud hageja juhiloa kehtivus; 3) kostja kui kindlustusandja esita hageja vastu tagasinõude liikluskindlustuse seaduse (LKS) § 48 lg 2 p 4 alusel; 4) hageja ja kostja sõlmisid 25.11.2011 maksegraafikuna kokkuleppe, mille alusel asus hageja tegema kostjale igakuiseid makseid liiklusõnnetusega põhjustatud kahju hüvitamiseks;
5) hageja tegi kostjale makseid kui 27.04.2018.
20.Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt tagasi kolme aasta jooksul enne hagiavalduse esitamist (23.08.2018) tasutud maksed põhjusel, et kostjal puudus õigus esitada hagejale tagasinõuet Riigikohtu 25.01.2016 otsusega asjas nr 3-2-1-163-15 antud tõlgenduse kohaselt.
21.Hageja leidis algselt hagiavalduses, et tal on õigus nõuda kostjalt tagasi kolme aasta jooksul enne hagi esitamist tehtud maksed kogusummas 1504,50 eurot, sest kostja on saanud makseid ilma õigusliku aluseta. Hagejal kehtiva juhiloa puudumine ei tähendanud, et tal puudus juhtimisõigus ning kostjal ei olnud õigust esitada talle tagasinõuet. Seejärel asus hageja väitma, et kostjaga 25.11.2011 sõlmitud kokkulepe on deklaratiivne võlatunnistus, millest hageja taganes oma esindaja 13.07.2018 avaldusega. Lisaks oli võlatunnistuse näol tegemist eksimusega sõlmitud tehinguga, millest tulenevalt palus hageja kohtul tehing tühistada. Kui kohus seda taotlust ei rahulda, on hageja esindaja lepingu 13.07.2018 kirjaga üles öelnud. Kostja leidis, et kuna pooled sõlmisid kokkuleppe maksete tegemiseks, ei ole kostja hagejalt makseid alusetult saanud. Kokkuleppe sõlmimise ajal ei olnud Riigikohus veel hageja viidatud lahendit teinud.
22.Esmalt osundab kohus, et hageja rahalist nõuet kostja vastu ei saa rahuldada algses hagiavalduses viidatud VÕS § 1028 alusel. VÕS § 1028 lg 1 näeb ette, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära.
23.Käesolevas asjas ei vaidle pooled selle üle, et nad sõlmisid kokkuleppe maksete tegemise kohta. Asjas kogutud tõenditest nähtub, et kostja saatis hagejale 25.11.2011 pretensiooni (toimiku lk 3). Pretensiooni kohaselt toimus 01.08.2011 liiklusõnnetus, mille põhjustas hageja, kellel puudus avarii toimumise ajal sõidukijuhtimise õigus. Kostja viitas LKS § 48 lg 2 punktile
4.Sama pretensioon sisaldas kokkuleppe tingimusi, mille pidi hageja ehk võlgnik tasuma kostjale 4600 eurot alates 15.12.2011. Võlgnevus tuli tasuda osade kaupa ajavahemikul 15.12.2011 kuni 15.11.2012 igakuiste maksetega summas 65 eurot.
24.Asjas kogutud tõenditest ei nähtu, et hageja oleks eelviidatud pretensiooni koos kokkuleppe tingimustega allkirjastanud, kuid pooled ei vaidle sisuliselt kokkuleppe sõlmimise üle. Nii nähtub asjas kogutud tõenditest, et hageja hakkas tegema kostjale igakuiseid makseid, kasutades pretensioonis märgitud maksekorralduse selgitusi (konto väljavõte toimiku lk 4-5, lk 15). Kokku oli hageja tasunud kostjale maksetega alates 20.07.2015 kuni 27.04.2018 1569,50 eurot.
25.VÕS § 16 lg 1 näeb ette, et pakkumus ehk ofert on lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja (oferendi) tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud. VÕS § 20 lg 1 järgi on nõustumus otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping. Kohtu hinnangul on pooled sõlminud kokkuleppe kostja pakkumuse ja hageja nõustumuse teel. Hageja nõustumus väljendub maksete tegemises kostjale pakkumuses märgitud tingimustel.
26.Kohus nõustub samuti hageja käsitlusega, et hageja ja kostja vahel sõlmitud kokkulepet saab hinnata deklaratiivset võlatunnistusena. VÕS § 30 lg 1 näeb ette, et leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Kostja lepingu sõlmimise ettepanekust saab järeldada, et tegemist ei olnud ettepanekuga iseseisva ja uue kohustuse loomiseks, vaid ettepanek oli suunatud tekitatud kahju hüvitise saamiseks seaduses ettenähtud tingimustel. Riigikohus on selgitanud (RK TKo 2-14-50307, p 19.1), et seda, millise sisuga võlatunnistuse pooled sõlmisid, tuleb hinnata võlatunnistuse kui kokkuleppe tõlgendamise teel, arvestades võlatunnistuse sisu ja eesmärki ning selle sõlmimise asjaolusid. Nimelt hageja ja kostja vahel sõlmitud kokkuleppe sisu
ja eesmärki ning selle sõlmimise asjaolusid arvestades nõustub kohus hageja väitega, et võlatunnistus oli deklaratiivne.
27.Kuna pooled sõlmisid kokkuleppe kohustuse täitmiseks, ei saa hageja nõuet rahuldada VÕS § 1028 alusel, sest maksete tegemiseks oli olemas õiguslik alus. Kohus selgitas hagejale 07.05.2020 pöördumises (toimiku lk 45-46), et hageja ei saa kostjalt tagasi nõuda kokkuleppe alusel tasutud summat VÕS § 1028 alusel. Kohus selgitas, et kuna hageja on ise teinud kostjale makseid kokkuleppe alusel, tuleks hagejal välja tuua, millisel alusel on kokkulepe muutunud kehtetuks ning ainuüksi Riigikohtu tõlgendus ei muuda poolte vahel sõlmitud lepingut kehtetuks. Kohus selgitas, et lepinguna on kokkulepe hagejale siduv ja täitmiseks kohustuslik seni, kuni see on kehtiv.
28.Võlatunnistuse andmise sisuline tagajärg on tõendamiskoormuse ümberpöördumine, mis tähendab, et vaidluse korral tuleb võlgnikul tõendada kohustuse puudumist. See tähendab, et võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga (RK TKo 2-13-34922, p 13.1). Käesolevas asjas on hageja võlatunnistuseks oleva kokkuleppe juba täitnud.
29.Iseenesest nõustub kohus hageja väitega, et sõltumata sellest, millal Riigikohus lahendi tegi, võis ka liiklusõnnetuse toimumise ajal ja vaidlusaluse kokkuleppe sõlmimise ajal kehtinud liikluskindlustuse seaduse ja liiklusseaduse sätete tõlgendamisel jõuda järeldusele, et kindlustusandja hageja vastu regressinõuet esitada ei saa. Nii nägi õnnetuse toimumise ajal 01.08.2011 kehtinud LKS § 48 lg 2 p 4 ette, et kindlustusandjal või Garantiifondil oli õigus esitada tagasinõue kahju tekitanud sõiduki valdaja või omaniku vastu, kui sõidukit juhtinud isik ei omanud vastava kategooria sõiduki juhtimise õigust või sõidukijuhtimise õigus oli peatatud või sõiduki juhtimine oli üle antud vastava kategooria sõiduki juhtimise õiguseta isikule.
30.01.08.2011 kehtinud liiklusseaduse (LS) § 124 eristas juhtimisõiguse peatamist ja peatumist. LS § 124 lg 1 järgi tähendas mootorsõiduki juhtimisõiguse peatamine või peatumine isikul mootorsõiduki juhtimise ajutist keelamist. LS § 124 lg 2 järgi peatas mootorsõiduki juhtimisõiguse Maanteeamet. Samas nägi LS § 124 lg 3 p 1 ette, et mootorsõiduki juhtimisõigus peatus, kui juhiloa kehtivusaeg oli lõppenud. LS § 94 lg 1 sätestas, et mootorsõidukit võis juhtida isik, kellel on vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus ning kelle juhtimisõigust ei ole peatatud, ära võetud või kehtetuks tunnistatud või keda ei ole juhtimiselt kõrvaldatud.
31.Riigikohus leidis lahendis 3-2-1-163-15 (p 11), et tuleb eristada juhtimisõiguse peatamist selle peatumisest ning LKS § 48 lg 2 p 4 eesmärgiks oli anda kindlustusandjale tagasinõudeõigus eelkõige olukorras, kus sõidukit juhtinud isiku rikkumise tõttu suurenes kahjuliku tagajärje saabumise tõenäosus. Juhiloa kehtivuse lõppemine ei ole juhtimisõiguse puudumine LKindlS § 48 lg 2 p 4 mõttes. Kohus leiab, et eeltoodud tõlgendusest tulenevalt ei muutu aga automaatselt alusetuteks ja tagasinõutavateks need maksed, mida hageja on kuni hagi esitamiseni kostjale kokkuleppe alusel teinud. Poolte vaheline kokkulepe oli endiselt kehtiv ning VÕS § 76 lg 1 alusel täidetav.
32.Hageja viited TsÜS §-le 90 (hageja menetlusdokumendis on ilmselt ekslikult viidanud VÕS §-le 90) ei võimalda kohtul nõuet rahuldada. TsÜS § 90 lg 1 näeb ette, et tehingu, mis on tehtud olulise eksimuse, pettuse, ähvarduse või vägivalla mõjul, võib seaduses sätestatud korras tühistada. Seadus võib sätestada muid aluseid, mille esinemise korral võib tehingu tühistada. Kui tehing on seaduses sätestatud alustel ja korras tühistatud, on see algusest peale kehtetu. Eeltoodud sätete alusel on hageja teinud taotluse, et kohus tühistaks tehingu, kuid seesuguse taotluse esitamiseks ja rahuldamiseks õiguslik alus puudub.
33.TsÜS § 92 lg 1 kohaselt on eksimus ebaõige ettekujutus tegelikest asjaoludest. Isegi juhul,
kui nõustuda hageja käsitlusega, mille kohaselt tõlgendas kostja kehtivaid õigusakte ebaõigesti, oleks hagejal tulnud välja tuua ja tõendada, kuidas kandis seesuguse ebaõige tõlgendamise riisikot üksnes kostja. TsÜS § 92 lg 3 kohaselt võib tehingu teinud isik olulise eksimuse mõjul teinud tehingu tühistada, kui eksimuse põhjustasid tehingu teise poole poolt teatavaks tehtud asjaolud või asjaoludest teatamata jätmine, kui asjaolude teatavakstegemine oli vastavalt hea usu põhimõttele nõutav (§ 92 lg 3 p 1), tehingu teine pool teadis või pidi eksimusest teadma ja eksinud poole eksimusse jätmine oli vastuolus hea usu põhimõttega (§ 92 lg 3 p 2) ning tehingu teine pool lähtus tehingu tegemisel samadest ekslikest asjaoludest, välja arvatud juhul, kui teine pool oleks asjaoludest õiget ettekujutust omades võinud eeldada, et eksinud pool oleks eksimusest teades tehingu siiski teinud (§ 92 lg 3 p 3). Eelviidatud asjaolusid ei ole hageja esile toonud ega tõendanud.
34.Veelgi olulisem on aga asjaolu, et seadus ei anna kohtule pädevust tühistada poolte eest eksimuse mõjul sõlmitud tehingut. TsÜS § 98 lg 1 sätestab, et tehingu tühistamine toimub avalduse tegemisega teisele poolele. Kui teist poolt ei ole, toimub tehingu tühistamine avalduse tegemisega avalikkusele. TsÜS § 99 lg 1p 2 järgi võib pettuse või eksimuse korral tehingu tühistada kuue kuu jooksul arvates pettusest või eksimusest teadasaamist. Hageja ei ole kostjale esitanud tehingu tühistamise avaldust ning seda ei saa hageja eest esitada kohus. Lisaks on käesolevaks ajaks möödunud võimalik tehingu tühistamise avalduse esitamiseks vajalik aeg, sest hagiavalduse kohaselt sai hageja juba 2018. a kevadel eksimusest teada. Seetõttu jätab kohus rahuldamata hageja taotluse tühistada kostjaga 25.11.2011 sõlmitud tehing.
35.Kohus ei nõustu ka hageja väidetega, et kui kohus tehingut ei tühista, on ta tehingust kehtivalt taganenud või selle üles öelnud. VÕS § 195 lg 1 kohaselt ütleb lepingupool lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele poolele. VÕS § 188 lg 1 kohaselt toimub lepingust taganemine samuti taganemisavalduse tegemisega teisele poolele. Mõlemad avaldused peavad olema ühepoolsed selged tahteavaldused.
36.Asjas kogutud tõenditest nähtub, et 13.07.2018 saatis hageja esindaja kostjale kirja (toimiku lk 7), milles tegi kostjale ettepaneku tagastada alusetult saadu. Põhjendusena viitas hageja esindaja Riigikohtu lahendile 3-2-1-163-15. Hageja esindaja leidis, et hagejale esitatud tagasinõue oli põhjendamatu, kuna puudus regressi alus. Kostja keeldus nõude rahuldamisest põhjusel, et õnnetus ja nõude esitamine oli toimunud enne Riigikohtu lahendi tegemist (toimiku lk 8). Seega ei saa järeldada hageja esindaja kirjast, et ta oleks esitanud kostjale selget tahteavaldust lepingust taganemiseks või selle ülesütlemiseks. Ainuüksi soovist saada tagasi kostjale tasutud summad ei saa kohtu hinnangul seesugust tahet järeldada. Kostja ei ole samuti mõistnud hageja esindaja avaldust tehingust taganemise või selle ülesütlemise avaldusena.
37.Lisaks nähtub hageja esindaja 13.07.2018 kirjast, et vastupidiselt hagiavalduses väidetele oli hageja esindaja arvates poolte vahel sõlmitud kokkulepe kehtetu alates 15.11.2012. Seega ei saa kirjast isegi kaudselt järeldada, et sellega oleks hageja soovinud mõnda kehtivat lepingut üles öelda või kehtivast lepingust taganeda. Ilma selge taganemise või ülesütlemise avalduseta, milles on muuhulgas välja toodud taganemise või ülesütlemise faktiline ja õiguslik põhistus, ei saa kohus lugeda hagejat mistahes lepingust taganenuks ega selle üles öelnuks. Hagejat esindas pöördumise saatmisel vandeadvokaat, mistõttu ei saa eeldada või järeldada, et õigusteadmiste puudumise tõttu ei suutnud hageja oma tahet selgelt väljendada.
38.Lisaks ei oleks lepingu ülesütlemine iseenesest andnud hagejale õigust nõuda kostjalt tagasi kuni ülesütlemiseni tehtud makseid. Nii tuleneb VÕS § 195 lõikest 2, et kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda, vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima.
39.Eeltoodut arvestades leiab kohus, et puudub alus hageja nõude rahuldamiseks ja kostjalt
kokkuleppe alusel tasutud 1504,50 euro väljamõistmiseks. Hageja on teinud kostjale igakuiseid makseid kehtiva kokkuleppe alusel ning see kokkulepe ei ole hagi esitamise ajaks ega hiljem kehtivust kaotanud.
40.Hagiavalduses esitas hageja väite, et tema tasunõue on põhjendatud ka seetõttu, et tagasinõue oli aegunud 01.08.2014, sest puudus täitedokument. Hageja ei ole selgitanud ega põhistanud, miks aegus kostja nõue nimelt 01.08.2014 ning kuidas saab hageja ainuüksi aegumisele tuginedes nõuda tagasi kokkuleppe alusel juba tasutud makseid. Menetluse käigus on hageja omaks võtnud, et ta sõlmis kostjaga maksete tegemiseks kokkuleppe 25.11.2011. TsÜS § 146 lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Lisaks on TsÜS § 154 lg 1 kohaselt korduvate kohustuste, välja arvatud lapse ülalpidamise kohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Hageja on väitnud, et ta sõlmis kostjaga kokkuleppe maksegraafikuna, kuid ei ole selgitanud ega põhistanud, miks aegus kostja väidetav nõue kolm aastat pärast õnnetuse toimumist.
41.Aegumise mõistest tuleneb, et sellele tuginedes saab võlgnik keelduda oma kohustuse täitmisest TsÜS § 142 lg 1 alusel, kuid aegumise sätetest ei tulene, et võlgnik saaks pärast nõude aegumist nõuda juba tehtud maksete tagastamist. Ühtlasi tuleneb TsÜS § 158 lõikest 1, et aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. TsÜS § 158 lg 2 järgi võib nõude tunnustamine seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Seega juhul, kui võlgnik teeb võlausaldajale makseid pärast nõude väidetavat aegumist, võib seda käsitleda nõude tunnustamisena, mille tulemusena aegumine katkeb ja algab uuesti. Viited aegumisele ei võimalda aga hagejal nõuda tagasi juba tehtud makseid.
42.Eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et hageja nõue kostja vastu 1504,50 euro väljamõistmiseks tuleb tervikuna jätta rahuldamata. Kuna kohus jätab rahuldamata hageja põhinõude, tuleb jätta rahuldamata ka viivisenõue.
43.TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus tegi otsuse hageja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Kuna kostja ei esitanud taotlust rahaliselt hinnatavate menetluskulude kindlaksmääramiseks, ei määra kohus kindlaks neid kulusid, mida hageja peaks kostjale tasuma.
/allkirjastatud digitaalselt/ Anu Uritam kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.