Citadele Leasing & Factoring OÜ hagi XXa vastu kahjuhüvitise 7195 euro 44 sendi, võlgnevuse 2907 euro 3 sendi, võla käsitlustasu 40 euro ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud otsus
Harju Maakohtu 15. mai 2019 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
XXa apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
11 331 eurot 65 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja): Citadele Leasing & Factoring OÜ (registrikood 10925733); tehinguline esindaja Aivar Jurs Kostja (apellant): XX (isikukood tehinguline esindaja Reido-Olavi Jaam
Asja läbivaatamine
xxxxxxxxxxx);
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 15. mai 2019 otsuse resolutsioon muutmata, kuid täiendada otsuse põhjendusi.
4.Määrata, et Citadele Leasing & Factoring OÜ-l puuduvad hüvitamisele kuuluvad menetluskulud. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise
Tsiviilasi nr 2-17-18213 puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Citadele Leasing & Factoring OÜ (hageja) esitas 5. detsembril 2017 Harju Maakohtule hagiavalduse XXa (kostja) vastu kahjuhüvitise 7195 euro 44 sendi, võlgnevuse 2907 euro 3 sendi, võla käsitlustasu 40 euro ja viivise väljamõistmiseks.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmiti hageja ja Teeme Projekt OÜ (pankrotis, edaspidi rentnik) vahel 14. novembril 2013 rendileping, mille alusel soetas hageja Nord Varaliising OÜ-lt rentniku poolt väljavalitud rendieseme (kruvikompressori Atlas) ja andis soetatud vara rentniku kasutusse. Igakuiseks rendimakse suuruseks oli 468 eurot 13 senti, millele lisandus käibemaks. Rendilepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks sõlmis hageja kostjaga 14. novembril 2013 käenduslepingu, milles kostja võttis endale täieliku solidaarvastutuse juhuks, kui rentnik oma kohustusi ei täida. Käenduslepingu kohaselt on käendaja vastutuse maksimummäär 21 216 eurot. Rentnik rendimakseid kohaselt ei tasunud ning hageja ütles rendilepingu 18. novembril 2015 erakorraliselt üles.
3.Rentnik vara pärast lepingu ülesütlemist ei tagastanud. Hageja selgitas välja, et vara oli liikunud välisriigis asuva ettevõtte pankrotipessa ja selle tagasisaamine ei ole õiguslikult enam võimalik. Liisingueseme tagastamise kohustus ja kogu sellega seonduv riisiko lasub rentnikul (RKTKo nr 3-2-1-116-15 p 13).
4.Lepingu põhitingimuste punkti 5.2 alusel kindlustas liisinguobjekti hageja ja lisas kindlustusmaksed graafikusse. Hageja kindlustas liisinguvõtja kasutusse antud vara müüja ettevõtte varakindlustuse kaudu.
5.Hageja palub kostjalt välja mõista vara soetamisega seonduva kahjuhüvitise summas 7195 eurot 44 senti (jääkmaksumus 5996 eurot 20 senti + käibemaks 1199 eurot 24 senti), võlgnevuse summas 2907 eurot 3 senti (põhiosa tagasimaksete võlg 2196 eurot 1 senti, rendiosa maksete võlg 336 eurot 51 senti, käibemaksu võlg 374 eurot 51 senti), viivise summas 8566 eurot 72 senti (periood 19. november 2015 – 30. november 2017) ja võla käsitlustasu 40 eurot. Alternatiivselt palub hageja kostjalt välja mõista viivise summas 3443 eurot 83 senti (periood 21. november 2017 -15. august 2018) ning viivise alates 16. augustist 2018 võlgnevuselt 8566 eurolt 72 sendilt 0,15% päevas kuni võlgnevuse tasumiseni.
6.Seoses kostja vastuväidetega märgib hageja järgmist. Käesolevas asjas ei ole tegemist kindlustusjuhtumiga. Rentnik on väitnud, et vara on antud edasi allrendile Rootsi. Sellega rikkus rentnik lepingu üldtingimuste punkti 2.2, mille kohaselt oli rentnikul õigus anda vara kolmandate isikute valdusse ainult hageja kirjalikul loal. Pankrotistunud ettevõtte Bista Industrilacering AB pankrotihaldur on teatanud, et vara on müüdud Bista Industrilacering AB-le, mistõttu seda ei tagastata. Eelnevast selgub, et tegelikult ei ole vara antud Rootsi ettevõttele mitte allrendile, vaid on müüdud. Kui rentnik on lepingu alusel ise vara kolmandale isikule edasi kasutusse andnud, siis on ka rentniku kohustus vara kolmanda isiku valdusest välja nõuda. Kostja vastuväited
7.Kostja palus jätta hagi rahuldamata. 2 (8)
Tsiviilasi nr 2-17-18213
8.Vaidlusalune leping on võlaõigusseaduse (VÕS) § 339 alusel rendileping mitte liisinguleping. Rendilevõtja ega käendajad ei ole allkirjastanud liisingulepingut.
9.Hageja ei ole tõendanud, et kostja on 18. novembril 2015 tahteavalduse rendilepingust taganemiseks kätte saanud.
10.Lepingust tulenevad nõuded on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 147 lg 1 järgi aegunud.
11.Lepingu eseme valduse kaotamisega seotud kahju pidanuks hüvitama kindlustus ning seetõttu puudub alus kostja vastu nõude esitamiseks. Lepingu alusel oli hageja kohustatud sõlmima rendiseadme kindlustuslepingu. Kindlustus pidi vastavalt rendilepingu üldtingimuste punktile 4.1 katma tulekahju, vandalismi, varguse ja veeavarii. Rentnik teatas
4.veebruaril 2015 kirjalikult, et rendiobjekt on lahkunud rentniku tahte vastaselt rentniku valdusest. Kuna hageja ei esitanud mitte ühtegi kindlustust tõendavat dokumenti, siis oli rentnikul selgusetu, kuidas edasi tegutseda ning millise kindlustusandja poole pöörduda. Rentnik teavitas koheselt Bista Industrilackering AB pankrotihaldurit, et antud rendiobjekt kuulub hagejale.
12.Hageja ei ole täitnud VÕS § 146 lg-s 2 sätestatud kohtustust. Samuti on täitmata käendajate teavitamise kohustus.
13.Hageja poolt 24. novembril 2017 esitatud Gjensidige kindlustussertifikaat ei vasta VÕS § 428 tingimustele, antud dokument on fiktiivselt hiljem vormistatud.
14.Rentnik teavitas hageja esindajat Reeborn OÜ-d, et rendiobjekt on rentniku valdusest lahkunud tahte vastaselt. Seega pidi hageja olema teadlik rendiobjekti asumisest välisriigis. Rentnik teavitas enne rendilepingu allkirjastamist, et rendiseadme asukoht hakkab olema Rootsis, Vattengatan 3, Örebro. Seega rendilepingu p-i 2.2 tingimused olid täidetud.
15.Kostja ei nõustu viivistega. Kostja viitab Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-26-16 ja leiab, et viivise määr on ebamõistlikult kahjustav. Maakohtu otsus
16.Harju Maakohtu 15. mai 2019 otsusega rahuldati hagi osaliselt, mõisteti kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevus 10 102 eurot 47 senti, 15. augusti 2018 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 503,84 eurot ja sissenõudmiskulu 40 eurot, viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras tasumata võlalt summas 8566 eurot 72 senti alates 16. augustist 2018 kuni võla täieliku tasumiseni. Maakohus jättis hageja menetluskulud 60% ulatuses kostja kanda ning kostja menetluskulud tema enda kanda. Maakohus rahuldas hageja taotluse menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 450 eurot ja viivise menetluskuludelt.
17.Vaidlusaluse lepingu näol on tegemist liisingulepinguga VÕS § 361 kohaselt. Maakohus viitas lepingu üldtingimuste punktidele 1.2.1, 3.1, 1.2.3, 8.4, 8.8.4 ning märkis, et lepingu tekstist võib mõistliku isiku positsioonilt aru saada selliselt, et pooled on sõlminud liisingulepingu.
18.Hageja nõue muutus sissenõutavaks 20. novembril 2017. Kostja väidab, et ei ole hageja poolt esitatud ülesütlemisavaldust kätte saanud ja hageja ei ole tahteavalduse kättesaamist tõendanud. Hageja on leidnud, et tahteavalduse võiks lugeda kostjale kättetoimetatuks hiljemalt 20. novembril 2017, mil kostja on hageja hagihoiatusele vastanud (tl 82). Nimetatud tõendist ei saa lepingu ülesütlemise avalduse kostjale kättetoimetamise fakti tuvastada, kuivõrd see puudutab hagihoiatust. Siiski on võimalik nimetatud tõendi alusel 3 (8)
Tsiviilasi nr 2-17-18213 järeldada, et kostja sai hageja nõudest teada 20. novembril 2017 ning nimetatud kuupäeva seisuga muutus see tõendatult kostja suhtes sissenõutavaks.
19.Maakohus viitas VÕS § 146 lg-tele 2 ja 3 ning märkis, et isegi kui hageja ei teavitanud kostjaid põhivõlgniku pankrotimenetlusest ja kostja pankrotimenetlusest ei teadnud, ei tarvitse see olla seaduse ega käenduslepingute järgi aluseks, et jätta hagi rahuldamata. Kuivõrd praeguses asjas lõppes põhivõlgniku pankrot raugemisega, siis eeldab kohus, et pankrotimenetlusest teatamata jätmise ega nõude esitamata jätmisega ei tekkinud käendajatele kahju. Vastupidist peab tõendama kostja. Kui pankrotimenetluses selgub, et põhivõlgnikul ei ole vara võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, siis käendajale VÕS § 146 lg-s 2 sätestatud kohustuse täitmata jätmise tõttu kahju tekkida ei saa.
20.Hageja nõuded ei ole aegunud. Lepingust tulenevad nõuded on sissenõutavaks muutunud
26.novembril 2015, mil möödus ülesütlemisavalduses märgitud 7-päevane tähtaeg kohustuste täitmiseks (TsÜS § 147 lg 1, VÕS § 82 lg 7). TsÜS § 146 lg 1 järgi pidanuks nõue aeguma 27. novembril 2018, hagi on esitatud 05. detsembril 2017, mistõttu ei ole nõue aegunud (TsÜS § 160 lg 1).
21.Hageja on tõendanud, et lepingu kestel oli vara kindlustatud (tl 9 pöördel, tl 10 pöördel), kuid hageja ei ole tõendanud konkreetsete kindlustuslepingute sisu. Viited üldtingimuste punktile 4.2 ei ole asjakohased, kuivõrd see sätestab liisinguvõtja kohustuse sõlmida kindlustusleping. Käesoleval juhul aga oli nimetatud kohustus hagejal. Siiski ei näe kohus põhjust, miks peaks kindlustatud riskid erinema olenevalt sellest, kes kindlustuslepingut sõlmima oli kohustatud. Seega kohus eeldab, et kindlustuslepinguga olid kaetud järgmised riskid: tulekahju, vandalism, vargus, veeavarii. Kostja ei ole esile toonud ega tõendanud, et ükski eelnimetatud riskidest oleks realiseerunud.
22.Kuna kostja oli käendaja, siis tema puhul vastutustundliku laenamise põhimõte ei kohaldu. Kostja vastutuse aluseks olev käendustehing ei ole heade kommetega vastuolus. Hageja on hinnanud põhivõlgniku ja käendaja krediidivõimekust.
23.Tasumata lepingujärgsete maksete jääk koos käibemaksuga summas 7195 eurot 44 senti (tl 7 pöördel, maksegraafik) tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Tasumata lepingujärgsed maksed summas 2907 eurot 3 senti (tl 22 pöördel, võlgnevuse kujunemise tabel) tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kostja ei ole nimetatud nõudekomponendile vastuväiteid esitanud. Seega on võlgnevuse kogusuuruseks 10 102 eurot 47 senti.
24.Hageja primaarne viivisenõue ei ole põhjendatud, kuivõrd hageja ei ole tõendanud, et nõue muutus kostja suhtes sissenõutavaks alates 19. novembrist 2015. Kuivõrd kostja suhtes on tõendatud nõude sissenõutavaks muutumine alates 21. novembrist 2017, siis on hageja viivisenõue põhjendatud ka alates sellest kuupäevast. Käesoleval juhul on kostja sõlminud käenduslepingu tarbijana ning tema antud käendusele laieneb tarbijakäenduslepingust tulenev kaitse. Lepingus kokkulepitud viivisemäär (s.o 0,15% päevas, 54,75% aastas) ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära enam kui kahekordselt. Seega on tüüptingimus (üldtingimuste p 5.5) millest lähtuvalt hageja käendaja suhtes viivist arvestab, VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühine. Kostjalt tuleb välja mõista viivis seadusjärgses määras. Perioodil 21. november 2017 - 15. august 2018 on viivise summaks 503 eurot 84 senti. Kostja ei ole taotlenud VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 järgi viivise vähendamist mõistliku suuruseni. Ka edasiulatuva viivise väljamõistmine alates 16. augustist 2018 kuni võla täieliku tasumiseni on põhjendatud üksnes seadusjärgses määras. Sissenõudmiskulu 40 eurot on põhjendatud (VÕS § 1132 lg 1, lg 2 p 3). 4 (8)
Tsiviilasi nr 2-17-18213 Apellatsioonkaebus
25.Kostja palub 13. juuni 2019 apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada.
26.Maakohus on lepingut ebaõigesti tõlgendanud. Sõlmitud lepingu näol on tegemist rendilepinguga.
27.Tekkinud kahju oleks pidanud hüvitama kindlustus. Kindlustussertifikaadi kohaselt on märgitud kindlustuskaitseks kogurisk. Rentnik teavitas rendileandjat, et rendiobjekt on lahkunud rentniku käsutusest tahtevastaselt ning soovis saada edasisi juhiseid ja kindlustusettevõtte kontakte. Rentnik teavitas kõiki osapooli rendiobjekti kuulumisest hagejale.
28.Kindlustussertifikaadid ei ole esitatud õige rentniku nimega, samuti puudub kindlustatud seadme seeria number. Kindlustusvõtja oli Nord Varaliising AS, kuid kindlustusvõtmise kohustus oli hagejal.
29.Hageja on esitanud valeväiteid selle kohta, et rentnik ei ole teavitanud kindluskaitse vajalikkusest või on rendiseadme maha müünud. Kuna hageja on ignoreerinud rentniku teavitust varguse kohta, siis vastutab hageja kindluskaitse mitterealiseerimise eest.
30.Lepingus puudub kokkulepe, et rentnik ei tohi kasutada rendiobjekti väljaspool Eesti Vabariiki. Müüjat teavitati enne lepingu sõlmimist kavatsusest kasutada rendiobjekti välisriigis. Kostja soovib vande all võtmist J.N käest kui müüja (s.o Nord Varaliising AS) esindajalt seoses rendiobjekti välisriigis kasutamisega.
31.Käenduslepingu puhul ei saa võlausaldaja nõuda käendajalt põhivõlgnikust sõltuva kohustuse täitmisega viivitamisest tulenevalt viivist, mis ületab käenduslepingus kokku lepitud vastutuse rahalist maksimumsumma. Maakohus on kostjalt välja mõistnud summa, mis ületab rendilepingust tuleneva maksimummäära 21 216 eurot. Hageja ei ole tõendanud, et kostja on endast sõltuvalt kohustuste täitmisega viivitanud. Vastustaja seisukoht
32.Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
33.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid täiendab tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 21 alusel osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
34.Apellatsioonimenetluses vaieldakse jätkuvalt selle üle, kas leping nr JOR13-5362 on liisingu- või rendileping, kas põhivõlgnikul oli hageja nõusolek seadme rendile andmiseks ning, kas seadet võis kasutada välismaal. Samuti, kas hagis nõutav kahju võis tekkida hageja tegevusetuse tõttu ning kas kostjalt viivise väljamõistmine on põhjendatud osas, milles see ületab lepinguga ettenähtud piirsummat.
35.Esmalt leiab kostja, et vaidlusalune leping nr JOR13-5362 (tl 6 ja pöördel) on rendileping, sest Teeme Projekt OÜ (rentnik) pidi vara hagejale lepingu lõppedes tagastama. Kolleegium kostjaga ei nõustu. Maakohus on kohaselt põhjendanud, miks tuleb vaidlusalust lepingut käsitada liisingulepinguna VÕS § 361 mõttes. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (TsMS § 654 lg 6).
36.Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele selgitab ringkonnakohus järgmist. Lähtudes liisingulepingu eesmärgist võib eristada kapitaliliisingut ja kasutusliisingut. Kapitalirendi 5 (8)
Tsiviilasi nr 2-17-18213 tüüpi liisingulepingu tunnuseks on mh see, et liisingueseme omand läheb liisingulepingu lõppemisel liisinguvõtjale. Kasutusrendi tüüpi liisingulepinguga on tegemist juhul, kui lepingust ei tulene liisinguvõtja kohustust liisinguese liisinguperioodi lõppedes omandada. Seega asjaolu, et lepingu nr JOR13-5362 p 8.2 kohaselt tuli vara lepingu lõppedes tagastada, ei muuda lepingut rendilepinguks. Maakohtu tuvastatud asjaoludest ja TsÜS § 75 lg-st 4 ning VÕS § 29 lg-test 2 ja 4 tuleb järeldada, et poolte vahel sõlmiti VÕS § 361 lg 1 mõistes kasutusrendi tüüpi liisinguleping, mille kaudu liisinguandja krediteeris liisinguvõtjapoolset liisingueseme kasutusõiguse omandamist. Ka asjaolu, et lepingus on segamini kasutatud mõisteid rent ja liising, ei anna alust järeldada, et lepingut tuleks mõista rendilepinguna VÕS § 339 mõttes (VÕS § 29 lg 2).
37.Apellatsioonimenetluses vaieldakse, kas seadet võis kasutada välisriigis ja kas rentnikul oli hageja nõusolek seadme rentimiseks kolmandatele isikutele. Poolte vahel puudub erimeel, et lepingu üldtingimuste p 2.2 kohaselt tulnuks rentnikul küsida hageja nõusolekut seadme rentimiseks kolmandatele isikutele. Selline nõusolek tulnuks küsida sõltumata sellest, kas seade allrenditakse Eestis või välismaal, kuivõrd leping selles osas eriregulatsiooni ette ei näe. Seega ei oma kolleegiumi hinnangul asja lahendamisel määravat tähtsust see, kas hageja oli teadlik seadme viimisest Rootsi. Oluline on see, kas hageja lubas rentnikul anda seadme allkasutusse või mitte. Hageja on maakohtus väitnud, et rentnikul vastav nõusolek puudus. Kui kostja soovis tugineda asjaolule, et rentnikul oli hageja nõusolek olemas, tulnuks tal seda tõendada (TsMS § 230 lg 1). Kostja ei ole seda teinud. Kostja väitest, et rentnik teavitas väidetavalt lepingu sõlmimisel müüjat seadme viimisest Rootsi, ei tõenda, et hageja andis lepingu üldtingimuste p-le 2.2 vastava nõusoleku. Ka rentniku 4. veebruari 2015 kiri hagejale ja 20. märtsi 2016 kiri Reeborn OÜ-le ei tõenda hageja nõusoleku olemasolu seadme allkasutusse andmiseks. Need kirjad on informatiivsed ega sisalda hageja avaldusi. Sellest tulenevalt on kolleegiumi hinnangul tõendatud, et rentnik rikkus lepingu üldtingimuste p-i 2.2.
38.Järgnevalt hindab kolleegium apellatsioonkaebuse etteheiteid, mis seonduvad kindlustuslepingu puuduste ning hageja võimaliku vastutusega.
39.Maakohus on otsuse p-s 42 hinnanud kindlustuslepingu kehtivust, kuid jätnud seejuures vastamata kostja vastuväidetele, mis seonduvad kindlustuslepingu puudustega (kindlustussertifikaadil pole kindlustusvõtja hageja; puudub kindlustatud seadme seerianumber). Sellega jättis maakohus kohtuotsuse põhjendamise kohustuse nõuetekohaselt täitmata (TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8). Ringkonnakohtul on võimalik see minetus kõrvaldada.
40.Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hagejal lasus lepingu kohaselt kohustus seade kindlustada (lepingu põhitingimuste p 5.2). Hageja on esitanud maakohtule Nord Varaliising OÜ 24. novembri 2017 kirja, 23. novembri 2017 kinnituskirja ja 23. novembri 2017 kindlustussertifikaadi (tl 8 pöördel – 10). Nendest tõenditest nähtub, et kruvikompressor (seade), mille kasutajaks oli rentnik, oli perioodil 14. novembrist 2013 kuni 31. augustini 2015 kindlustatud If P&C Insurance AS-s ja perioodil 1. septembrist 2015 kuni 31. detsembrini 2015 AAS Gjensidigje Baltic Eesti filiaalis. Kindlustusvõtja on mõlemal juhul Nord Varaliising OÜ. AAS Gjensidigje Baltic Eesti filiaali kindlustussertifikaadist nähtub, et soodustatud isikuks on hageja. Kolleegium nõustub maakohtuga, et esitatud tõenditest saab järeldada seadmel kindlustuse olemasolu perioodil, mil liisinguleping rentnikuga oli kehtiv. Kostja etteheited, et esitatud 6 (8)
Tsiviilasi nr 2-17-18213 dokumentidest ei nähtu seadme seerianumber ja see, et kindlustuslepinguid pole sõlminud hageja, ei võimalda teha kostja soovitud järeldust, et seadmele kindlustuskaitse ei kehtinud. Kostja ei ole väitnud, et rentniku käsutuses oli mitu kruvikompressorit, mida liisiti hagejalt erinevate lepingute alusel ja mis tulnuks seetõttu seerianumbrite märkimisega (või muul viisil) kindlustuslepingus eristada.
41.Kostja hinnangul vastutab hageja ise talle tekkinud kahju eest, sest ta ei reageerinud kostja kirjale ega andnud kostjale kindlustuse kontakte. Maakohus on leidnud, et kostja pole põhistanud kindlustusjuhtumi esinemist. Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastava järeldusega, kuid peab vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi täiendada, sest maakohus on järelduse tegemisel jätnud kostja osadele väidetele vastamata (TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8). Hageja on menetluses väitnud, et temale teadaolevalt läks seadme omand üle teisele ettevõttele. Selle tõendamiseks on hageja esitanud Reeborn OÜ kirja (tl 19 pöördel), millest nähtub, et pankrotihalduri kinnitusel on seadme omand läinud üle Bista Indusrilackering AB-le (pankrotis). Kui kostja soovis väita, et seade varastati rentnikult, tulnuks kostjal seda tõendada (TsMS § 230 lg 1). Teeme Projekt OÜ (pankrotis) 4. veebruari 2015 kiri hageja esindajale seda kolleegiumi hinnangul ei tõenda. 9. veebruari 2015 kirjas kinnitab rentnik, et ta on laenanud või rentinud seadme ettevõttele Bista Indusrilackering AB, kes on kirja saatmise hetkeks pankrotistunud ning kelle pankrotihaldur keeldub väidetavalt vara rentnikule tagastamast. 21. märtsi 2016 kirjas Reeborn OÜ-le kinnitab rentniku esindaja Olavi Jaam, et seadmele võib soovi korral järgi minna ja seadme kättesaamine pole eelduslikult takistatud. Esitatud asjaolud ei viita kolleegiumi hinnangul seadme vargusele. Kostja ei ole esile toonud, miks ei läinud kostja ise seadmele järgi, kui seadme asukoht oli kostjale teada ja seadme tagasi saamine oli võimalik. Kostja on kinnitanud, et rentnik ei pöördunud vargusest teatamiseks politseisse. Kostja väited sellest, et rentnikul puudusid selleks volitused, ei ole veenvad, kuivõrd rentnikul oli 4. veebruari 2015 seisuga kehtiv leping seadme kasutamiseks.
42.Olukorras, kus liisinguandja jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisingueseme omanikuks, kuid liisinguvõtja ei tagasta talle kolmanda isiku valdusesse jäänud liisingueset, on liisinguandjal õigus nõuda liisinguese asjaõigusseaduse § 80 alusel välja kolmandalt isikult, kelle ebaseaduslikus valduses see on. Samas üldjuhul ei saa olla liisinguandjale etteheidetav, et ta ei ole teinud omapoolseid toiminguid liisingueseme tagastamiseks, sest liisinguvõtjal on liisingueseme tagastamise kohustus ning liisingueseme kadumist või tagastamise võimatust peab tõendama liisinguvõtja. (vt RKTKo 11. detsember 2015, 3-2-1-116-15, p 13). VÕS § 364 järgi lasub eseme juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko liisinguvõtjal. VÕS § 364 kohaselt läheb liisingueseme juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko liisinguvõtjale üle talle liisingueseme üleandmisega. Liisingueseme hävimisega on võrdsustatav asja kaotsiminek, st olukord, kus liisinguese läheb liisinguvõtja valdusest välja ning valduse taastamine ei ole tõenäoline.
43.Tõenditest nähtub, et hageja oli teadlik sellest, et seade arvati Bista Indusrilackering AB pankrotivarasse. VÕS § 139 lg 2 kohaselt pidi hageja seega tegema mõistlikke jõupingutusi kahju vähendamiseks. Kui hageja seda ei teinud, väheneb tema nõue vähendamata jäetud kahju võrra. Kolleegium on seisukohal, et hageja on teinud endast mõistlikult võimaliku vara tagasisaamiseks (palganud ettevõtja, kes tuvastas vara asukoha 7 (8)
Tsiviilasi nr 2-17-18213 ja selle tagasisaamise võimatuse). Seega puudub kolleegiumi hinnangul alus VÕS § 139 alusel kahjuhüvitise vähendamiseks.
44.Vastuseks kostja väidetele, mis puudutavad temalt lepinguga ettenähtud vastutuse piirsummat ületavas osas viivise väljamõistmist, märgib kolleegium järgmist. Lepingu nr JOR13-5362 p 7.7 kohaselt on kostja vastutuse maksimummäär 21 216 eurot. Kolleegium selgitab, et käenduslepingus märgitud piirsumma kaitseb käendajat üksnes tagatud võla suurenemise eest, mitte aga nt käendaja enda viivitusest tekkivate nõuete, eelkõige viivisenõude või menetluskulunõuete vastu, st need saab võlausaldaja käendaja vastu esitada ka piirsummat ületavas osas (vt RKTKo 27.11.2012, nr 3-2-1-136-12, p 15). Kui käenduslepingus on kokku lepitud käendaja vastutuse piirmääras, siis võlausaldaja ei saa nõuda käendajalt põhivõlgnikust sõltuva kohustuse täitmisega viivitamisest tulenevalt viivist, mis ületab kokkulepitud käendaja vastutuse piirmäära (vt RKTKo 12.03.2013, nr 3-2-1-8-13, p 12). Maakohus on mõistnud kostjalt 15. augusti 2018 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise VÕS § 113 lg 1 ja lg 8 ning VÕS § 94 järgi summas 503.84 eurot. See summa ei ületa kostja käenduse piirmäära. Seega ei ole kostja etteheited maakohtule põhjendatud. Maakohus mõistis kostjalt ka edasiulatuva viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras summalt 8566.72 eurot (s.o seadme jääkmaksumus 5996.20 eurot + põhiosa maksete võlg 2196.01 eurot + käibemaksu võlg 374.51 eurot) alates 16.08.2018. Kostja ei ole vaielnud vastu, et hiljemalt 21. novembrist 2017 oli kostja teadlik hageja nõudest tema vastu, kuid ei täitnud seda. Seega on maakohus õiguspäraselt mõistnud ka edasiulatuva viivise alates 16.08.2018 kuni nõude täitmiseni ning selle viivise puhul ei oma lepingus ettenähtud piirmäär tähendust.
45.Arvestades eeltoodut ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsust tühistada. Menetluskulud
46.Kuna kolleegium jätab hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata, jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.
47.Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud TsMS § 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja pole kohtu poolt määratud tähtaja jooksul esitanud andmeid apellatsioonimenetluses kantud kulude kohta. Sellest tulenevalt määrab ringkonnakohus, et hagejal puuduvad apellatsioonimenetluses hüvitamisele kuuluvad menetluskulud.
(allkirjastatud digitaalselt)
8 (8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.