2-17-18213 Citadele Leasing & Factoring OÜ hagi M A-J vastu kahju hüvitise 7195,44 euro, võlgnevuse 2907,03 euro, võla käsitlustasu 40 euro ja sissenõutavaks muutunud viivise 8566,72 euro nõudes või alternatiivselt sissnõutavaks muutunud viivise 3443,83 euro ja tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise nõudes
1) Hagi rahuldada osaliselt. 2) Välja mõista kostjalt M A-J (isikukood x) hageja Citadele Leasing & Factoring OÜ (registrikood 10925733) kasuks põhivõlgnevus 10 102,47 eurot, 15.08.2018 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 503,84 eurot ja sissenõudmiskulu 40 eurot. 3) Välja mõista kostjalt M A-J (isikukood x) hageja Citadele Leasing & Factoring OÜ (registrikood 10925733) kasuks viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras tasumata võlalt summas 8566,72 eurot alates 16.08.2018 kuni võla täieliku tasumiseni. Menetluskulude jaotus 1) Jätta hageja menetluskulud 60% ulatuses kostja kanda ning kostja menetluskulud tema enda kanda. 2) Rahuldada hageja taotlus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks
2-17-18213 osaliselt. 3) Välja mõista kostjalt M A-J (isikukood x) hageja Citadele Leasing & Factoring OÜ (registrikood 10925733) kasuks menetluskulude hüvitis summas 450 eurot. 4) Välja mõista kostjalt M A-J (isikukood x) hageja Citadele Leasing & Factoring OÜ (registrikood 10925733) kasuks viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (450 eurot) VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude hüvitamiseni. Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus tuleb esitada otse Tallinna Ringkonnakohtule asukohaga Pärnu mnt 7, Tallinn. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist. Kohtu selgitus menetlusabi taotlemise kohta Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lõikele 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
1.Hageja ja Teeme Projekt OÜ (pankrotis; edaspidi rentnik) vahel on 14.11.2013 sõlmitud rendileping nr JOR13-5362. Sõlmitud rendileping koosnes põhitingimustest (edaspidi PT) ja üldtingimustest (edaspidi ÜT). Rentniku poolt väljavalitud rendieseme (kruvikompressori Atlas) soetas hageja X Vx OÜ-lt (ÜT p 1.2.1) ja soetatud vara anti rentniku kasutusse (ÜT p 1.1 ja PT p 3.1) ning rentnik kohustus vara kasutamise eest tasuma kokkuleppelist renti (ÜT p 1.2.3). ÜT p 1.3 kohaselt algas rendiperiood lepingu allkirjastamise kuule ülejärgneva kuu esimest kuupäevast ehk 01.01.2014 ja rendileping lõppes PT p 4.1 järgi 31.12.2016. PT p 4.3 ja ÜT p 6.1 kohaselt kohustus rentnik tasuma rendimakseid igakuiselt ja rendimakse tasumise tähtpäev oli jooksva kuu viimane päev. Igakuise rendimakse kokkulepitud suurus lepingus oli 468,13 eurot (PT p 4.3), millele lisandus käibemaks.
2.Rendilepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks on kostjaga sõlmitud käendusleping (rendilepingu esilehe punktis 7), milles kostja võttis endale täieliku solidaarvastutuse juhuks, kui rentnik oma kohustusi ei täida. Käenduslepingu p 7.5.1 kohaselt vastutab käendaja solidaarselt ja p 7.7 järgi on käendaja vastutuse maksimummäär 21216 eurot.
3.Rendimaksete tasumata jätmise tõttu edastas hageja 10.08.2015 liisinguvõtjale ja käendajatele e-mailiga hoiatuse rendilepingu ülesütlemise kohta. Liisinguvõtja ega käendajad võlga ei tasunud. 06.10.2015 edastas hageja liisinguvõtjale ja käendajatele korduva hoiatuse rendilepingu ülesütlemise kohta ja andis uue täiendava tähtaja võla tasumiseks. Hoiatus on edastatud nii postiga kui e-mailidega ja mitmetele võimalikele aadressitele, kust adressaadid võiks kirja kätte saada. Kuna võlga ei tasutud, ütles hageja rendilepingu 18.11.2015 erakorraliselt üles ja edastas tahteavaldused liisinguvõtjale ja käendajatele erinevatele aadressitele nii postiga kui e-mailiga. Lepingu ülesütlemisel esitati ka kuumakse tasumise
2-17-18213 kohustuse rikkumise eest võlgnevuse käsitlustasu summas 40 eurot VÕS § 1131 lg 1 alusel. ÜT p 8.6 ja 8.6.1 kohaselt oli hagejal õigus rendileping üles öelda, kui rentnik oli viivituses vähemalt ühe rendimaksega ja ei kustutanud võlgnevus ka kahe nädala jooksul peale kirjaliku nõude saamist.
4.Rendilepingu ülesütlemisega muutus ka graafiku järgselt veel tasuda jäänud jääkmaksumus sissenõutavaks. Jääkmaksumus graafikus rendilepingu ülesütlemise hetkel oli 5996,20 eurot.
5.Kuna rentnik vara peale lepingu ülesütlemist ei tagastanud, tegi hageja vara otsimise ja tagastamise ülesande täitmiseks inkassofirmale Z OÜ. Vara asukoha tuvastamise ja asjaolude selgitamise käigus tuvastas inkassofirma, et vara on liikunud välisriigis asuva ettevõtte pankrotipessa ja selle tagasisaamine ei ole õiguslikult enam võimalik. Hiljem selgus ka asjaolu, et rentnik ei ole vara valduse kaotust ka mitte kusagil vaidlustanud ega esitanud ka kellegi vastu mitte mingeid nõuded. Asjaolude selgitamise käigus sai inkassofirma esindajale selgeks (kes suhtles võlausaldaja advokaadiga), et tegemist oli võlgnevuse tõttu alguse saanud pandiõiguse kasutamisega. Kuna rentnik ise midagi ei vaidlustanud ja hageja ei ole tolle vaidluse pool ega osaline ja kui lähtuda ka VÕS §-st 401, mille kohaselt on hagejal liisingutehingus vaid finantseerija roll, siis ei näinud hageja mingit mõistlikku põhjust asjaga ise tegeleda ja kulu tekitada, liiatigi, et vaidlus saaks olema välisriigis. Liisingueseme tagastamise kohustus ja kogu sellega seonduv riisiko lasub rentnikul (3-2-1-116-15 p 13).
6.30.12.2016 saatis hageja käendajatele e-mailiga hagihoiatuse ja lisas manusena ka rendilepingu, vara ostuarve, graafiku ja võlgnevuse kujunemise arvestusliku tabeli. Peale seda sõlmisid hageja ja R-Oi J (rendilepingu p 7.2.1) võlatunnistuse ja ajatasid võla tasumise. Ühtegi tagasimakset viimane aga teinud pole. Kuna võlatunnistuse näol oli tegemist VÕS § 30 lg 1 järgi uue nõudealuse loomisega (abstraktne võlatunnistus), siis sellest lähtuvalt ei ole ka R-Oi J kaasatav enam käesolevasse asja, kuna hagi alused on erinevad.
7.20.11.2017 saatis hageja kostjale e-mailiga hagihoiatuse ja kohustas võla tasuma hiljemalt 29.11.2017. Kostja vastas sellele kirjale 20.11.2017 e-mailiga, et ta ei tea vaidluse all oleva rendilepingu sõlmimisest midagi. Võttes arvesse asjaolu, et hageja on saatnud kostjale kõik teated, mis on saadetud ka põhivõlgnikule (rentnikule), seal hulgas kostja sellele e-maili aadressile, millelt tuli kostja viimane vastus, siis ei ole kostja väide, et ta ei teadnud midagi kohustuse olemasolust, tõsiseltvõetav. Vastasel korral oleks kostja selle väite esitanud juba 10.08.2015, kui sai hagejalt esimese hoiatuse. Siinkohal omab tähtsust ka asjaolu, et 30.12.2016 saatis hageja kostjale e-maili, mille lisas oli ka võlgnevuse kujunemise jälgimiseks vastavad tõendid ja muu hulgas ka allkirjastatud rendileping ise. Ka siis ei teatanud kostja, et ta pole seda lepingut allkirjastanud. Tähtsust omab ka asjaolu, et teine käendaja (kes oli samas ka rentniku juhatuse liige) on kostja abikaasa, kes ei ole sõlmitud rendilepingut vaidlustanud ja sellest lähtuvalt jääb hagejale kostja taoline positsioon täiesti mõistmatuks. Arusaamatu on selles kirjas ka kostja seisukoht, et vara on varastatud. Sellisel juhul oleks pidanud kostja (käendaja), kui ta seda teadis vara vargusest või tema abikaasa (liisinguvõtja juhatuse liige) esitama politseile kohe avalduse ja teatama vara vargusest ka hagejat. Seda aga tehtud pole.
8.Hagi lihtsustamise mõttes ja jättes hagist välja kõik vaidlust tekitavad asjaolud, loobub hageja kõikidest arvestatud viivistest kuni lepingu ülesütlemise päevani ja suunab kõik laekumised üksnes lepingu täitmise ajal graafiku järgsete rendimaksete katteks (v.t PT p 4.3 järgi). Hageja lähtub hagis nõude esitamisel vaid võlgnevuse kujunemise tabelis esitatud numbritest ja jätab tabelist välja kindlustuse rea ja ei arvesta viivist kuni ülesütlemiseni. Ülesütlemisest edaspidiselt arvestab hageja viivist aga põhiosa tagasimaksete võlale ja
2-17-18213 jääkmaksumusele. Seisuga 12.06.2015, kui laekus viimane makse summas 10 eurot, oli tasutud kokku 9451,69 eurot. Vastavalt ümberarvestusele kuulus seisuga 12.06.2015 tasumisele isegi võla vähendust arvestades 10111,68 eurot. Rentnik oli tasunud seega juba seisuga 12.06.2015 vähem 659,99 eurot. Rohkem makseid tehtud pole. Rendilepingu ülesütlemise päeva seisuga s.o 18.11.2015 olid võlgnevused vastavalt võlgnevuse kujunemise tabelile, mis on koostatud graafiku alusel, järgmised: 5996,20 eurot graafiku järgne jääkmaksumus, 2196,01 eurot põhiosa tagasimaksete võlg, 336,51 eurot rendiosa maksete võlg, 374,51 eurot käibemaksu võlg, 40 eurot võlgnevuse käsitlustasu .
9.Viivise määr ÜT p 5.1 kohaselt on 0,15% päevas. Alates lepingute ülesütlemisest edaspidiselt arvestab hageja viivist 0,15% päevas tasumata jääkmaksumuselt, põhiosa tagasimaksete võlalt ja käibemaksu võlalt. Viivis jääkmaksumusele 19.11.2015 – 30.11.2017 (5996,20 x 0,15% x 774 päeva) = 6961,59 eurot. Viivist vähendatakse viivise arvestamise aluseks olevale summale: viivis seega 5996,20 eurot. Viivis põhiosa tagasimaksete võlale 19.11.2015 – 30.11.2017 (2196,01 x 0,15% x 774 päeva) = 2550,24 eurot. Viivist vähendatakse viivise arvestamise aluseks olevale summale: viivis seega 2196,01 eurot. Viivis käibemaksu võlale 19.11.2015 – 30.11.2017 (374,51 x 0,15% x 774 päeva) = 434,81 eurot. Viivist vähendatakse viivise arvestamise aluseks olevale summale: viivis seega 374,51 eurot. Viivised kokku 8566,72 eurot.
10.Jääkmaksumus lepingu ülesütlemise päeval oli 5996,20 eurot + km. Jääkmaksumuse nõude aluseks on VÕS § 367 lg 1 ja 2, Antud juhul on tegemist liisinguvara soetamise kulude hüvitamise nõudega ehk kahju hüvitamise nõudega. Kuna liisinguese jäi tagastamata, mistõttu hageja ei saanud seda jääkmaksumuse katteks müüa majandustegevuse raames, siis on antud juhul põhjendatud ka jääkmaksumusele arvestatud käibemaksu nõue (Tallinna Ringkonnakohtu lahendi nr 2-16-16962 ja eraldi arvet selleks esitama ei pea). Graafiku järgne jääk ülesütlemise päeval oli 5996,20 eurot. Kuna lepingupoolte vahel oli sõlmitud kokkuleppel kasutusrendi tingimustel rendileping (lepingu pooled kajastasid lepingut raamatupidamiskult ühtemoodi), kus käibemaks lisati igakuistele kuumaksetele, siis arvestab hageja ka jäägile juurde käibemaksu ja esitab hagis ka selle nõude, kuna vara tagasi ei saa. Jäägile lisanduv käibemaks on 1199,24 eurot (5996,20 x 20%). Tasumata arvete võlg oli ülesütlemise päeval kokku 2907,03 eurot, millest 2196,01 eurot põhiosa tagasimaksete võlg, 336,51 eurot rendiosa maksete võlg, 374,51 eurot käibemaksu võlg.
11.Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja vara soetamisega seonduv kahju hüvitus summas 7195,44 eurot (jääk 5996,20 eurot + jäägi km 1199,24 eurot); võlgnevus summas 2907,03 eurot, viivis summas 8566,72 eurot, võla käsitlustasu 40 eurot.
12.Seoses kostja vastuväidetega märgib hageja järgmist. Vara tagastamine on võimatu kahel võimalikul põhjusel: 1) Teeme Projekt OÜ (pankrotis) andis ise vara kasutada kolmandale isikule rendilepingu alusel, kes omakorda viis selle rendileandja ruumidesse, kus kasutatakse üürileandja pandiõigust. 2) Teeme Projekt OÜ (pankrotis) müüs vara kolmandale isikule. Käesolevas asjas ei ole tegemist kindlustusjuhtumiga. On mõistmatu, milline risk kostja arvates on saabunud, et kindlustus peaks kahju hüvitama. Et varaga seonduvad asjaolud on poolte vahel tegelikult selged ja et vara tagasi saamise võimatuse on tekitanud R-Oi J ise, seda kinnitab ka hageja ja R-Oi J vahel sõlmitud võlatunnistus. Riigikohus on oma lahendi nr 3-2-1-116-15 punktis 13 esitanud, et liisinguvara tagastamise kohustus lasub liisinguvõtjal. Hageja, pöördudes vara tagasi saamiseks inkassofirma poole, kes tuvastas, et vara tagasi saamine ei ole enam võimalik, on teinud kõik endast oleneva vara tagastamisega seonduvalt. Sellest lähtuvalt on kahju nõue täies ulatuses põhjendatud.
2-17-18213
13.Kostja seisukoht, et kuna ta pole kunagi vastanud hageja nõuetele ja et tal pole kohustust hageja ees, on väär. Kostja on allkirjastanud lepingu ja selle alusel on kostja võtnud endale kohustuse tasuda rendimakseid siis, kui rentnik seda ei tee. Sõltumata sellest, kuidas kohtus lõpuks lepingut tõlgendatakse (kas rent või liising), ei vabane kostja vastutusest ühel ega teisel moel.
14.Lepingu põhiline eesmärk ja kokkulepped väljenduvad järgnevas: hageja omandas rentniku poolt välja valitud vara ja andis selle rentniku kasutusse; rentnik kohustus vara kasutamise eest maksma kokkuleppelist renti; lepingu ülesütlemisel kohustus rentnik vara hagejale tagastama; vara tagastamata jätmise korral kohustus rentnik hüvitama kõik vara soetamise kulud. Enne lepingu sõlmimist hageja omandis lepingu järgset vara ei olnud. Vara on soetatud lepingu täitmiseks (ÜT punkt 1.2.1). Rendilepingu ÜT punkt 3.1 alusel esindab rendileandjat vara vastuvõtmisel rentnik. ÜT punkt 1.2.3 sätestab: vara antakse rentniku kasutusse ja rentnik kohustub tasuma vara kasutamise eest igakuiselt kokkuleppelist renti. Võrdleme sõlmitud lepingu eesmärki VÕS §-ga 361. On ilmne, et sõlmitud leping vastab klassikalisele liisingulepingule. ÜT punkt 8.4 sätestab: Kõik liisingulepingu ennetähtaegse ülesütlemisega seotud kulud kannab liisingulepingut rikkunud pool, lähtudes seejuures võlaõigusseaduses liisingulepingut reguleerivatest sätetest. ÜT punkt 8.8 koos punktiga 8.8.4 sätestab: Lepingu ülesütlemise korral on rentnik kohustatud tagastama vara samas seisus ja komplektsuses nagu rentnik vara sai, arvestades sellest maha vara heaperemeheliku kasutamise kulumi (VÕS § 363 punkt 3). ÜT punkt 9.2 sätestab muu hulgas: vara mistahes põhjusel rentniku valdusest väljumine või muu asjaolu, mis muudab vara kasutamise võimatuks, ei vabasta see rentnikku lepingust tulenevate rahaliste kohustuste täitmisest perioodi lõpuni ja vara algse ostuhinna hüvitamisest (VÕS § 364 ja 366).
15.Liisinguvõtja krediidireiting lepingule eelneval aastal oli väga hea. Liisinguvõtja finantsnäitajad seisuga 30.10.2013 kinnitasid, et liisinguvõtja on suuteline lepinguga võetavat igakuist kohustust täitma. Bilansi järgi oli pikaajaliste laenukohustuste tagasimaksed vaid 232,24 eurot. Müügitulu oli 349538,48 eurot (võrreldes aastaga 2012 oli käive 2013 suurenenud 2 korda). Arvestuslik kasum 51835,83 eurot (võrreldes eelmise aastaga samuti suurenenud 2 korda). Liisinguvõtja omakapital oli 125653,96 eurot. Esitatud näitajate alusel oli liisinguvõtja lepingu sõlmimise ajal täiesti kasumlikult toimiv ja tugev / kasvav väikeettevõte. Kui liisinguvõtja finantsid oleksid olnud nõrgad, siis sellest oleks pidanud hageja kostjat teavitama. Selliseid asjaolusid aga ei esinenud. Eelneva alusel ei ole hageja rikkunud kostja / käendaja suhtes teavitamise kohustust ka selles osas. Liisinguvõtja oli suuteline kohustust täitma.
16.Teeme Projekt OÜ pankrotist hageja kostjat tõepoolest ei teavitanud, kuna hageja sai ise sellest teada alles peale nõuete esitamise tähtaega. Paraku ei ole taoline formaalne teavitamata jätmine aga nõude tasaarvelduseks piisav. Isegi siis, kui käesolevas asjas oleks rikutud liisinguvõtja suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis ei tähendaks ka see asjaolu seda, et kostja oleks vastutusest täielikult prii. Kuna käendaja suhtes ei olnud hagejal maksevõime tuvastamise kohustust, siis selles osas ei ole hageja lepingut ega seadust rikkunud. Hageja on enne käenduslepingu sõlmimist kontrollinud kostja varasemat krediiditausta. Maksehäire raportist nähtub, et käendajal puudusid maksehäired, millega on tõendatud, et käendaja täitis oma kohustusi teiste isikute ees korrektselt. Igakuise rendimakse suurus oli 561,76 eurot (s.o 468,13 + käibemaks 93,63). Kostja kinnitas käenduslepingu punkti 7.5.8 viimases lauses, et ta on suuteline käendatavat kohustust täitma, kui rentnik oma kohustusi ei täida. Käendaja kinnitas, et ta on teadlik endale võetavast igakuisest solidaarkohustuse suurusest (punkt 7.5.1 ja 4.3). Hagejal ei olnud mitte mingit põhjust eeldada, et see nii ei ole ja et kostja ei suuda tasuda igakuist rendimakset, kui rentnik seda kohustust ei täida. Lähtudes asjaolust, et igakuine
2-17-18213 rendimakse oli vaid pool tol ajal kehtinud keskmisest töötasust, siis ei olnud hagejal mitte mingit põhjust asuda seisukohale, et käendaja poolt võetav igakuine solidaarkohustus võiks olla talle ebaproportsionaalselt suur. Käendaja oli käenduslepingu sõlmimise ajal 39 aastat vana. Seega on kostja ka täna täies tööjõus olev isik, kelle puhul võib mõistlikult eeldada, et ta on suuteline võetud kohustuse 3 aastaga täitma. Kostja on ettevõtlusega tegelev isik (peab juuksuri- ja ilusalongi), mis kinnitab, et kostja on suuteline tagama endale kindlasti üle keskmise sissetuleku. Eelneva alusel ei ole käendusleping heade kommetega vastuolus käendaja vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu.
17.15.08.2018 menetlusdokumendis märkis hageja järgmist. Kostja ja tema esindaja, kes oli ühtlasi ka sama võlasuhte käendajaks, on abikaasad ja elavad koos. Seega oli neil ühine solidaarne ja perekonda puudutav käenduskohustus ja sellest lähtuvalt ei ole eluliselt usutav, et kostja ei olnud teadlik sellest, et Teeme Projekt OÜ (pankrotis) liisinguleping öeldi võlgnevuse tõttu üles 18.11.2015.a ja rakendus abikaasade isiklik ja ühiselt antud käendus. Teeme Projekt OÜ suhtes kuulutati pankrot välja 16.05.2016. Seega ei muutunud leping ülesöelduks mitte pankroti välja kuulutamisega (ja käendaja teadmata), vaid leping öeldi üles võlgnevuse tõttu juba enne pankrotti. Kui käsitleda, et kostja (käendaja) ei oleks saanud kätte ülesütlemise teatist, ei muuda see ülesütlemist kehtetuks ega vabasta kostjat mitte kuidagi täna vastutusest.
18.Kui kohus leiab, et ka käendaja suhtes kuulub samuti kohaldamisele tahteavalduse kättesaamisele esitatavad nõuded samaselt liisinguvõtjaga ja kui kohus leiab, et käesolevas asjas ei saa lugeda kostjale ülesütlemise teadet teatavaks tehtuks enne 20.11.2017, siis esitab hageja alternatiivse viivisenõude järgmisel kujul: Mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis summas 3443,83 eurot; Mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis alates 16.08.2018 (võlgnevuselt summas 8566,72 eurot) 0,15% päevas, kuni võla tasumiseni.
19.Kui kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele siiski esialgselt esitatud hagi eseme järgi ja alustel, siis hageja ajas kasvavat viivist ei nõua ja palub hagi rahulda selliselt nagu esialgselt hagi esitatud.
KOSTJA VASTUS HAGIAVALDUSELE
20.Kostja hagi ei tunnista ja palub jätta see rahuldamata. Kostja on seisukohal, et vaidlusalune leping on VÕS § 339 alusel rendileping mitte liisinguleping. Rendilevõtja ega käendajad ei ole allkirjastanud liisingulepingut.
21.Lepingu p 5.2 alusel oli Rendileandja (Citadele Leasing & Factoring OÜ) kohustatud sõlmima rendiseadme kindlustuslepingu. Vara kindlustus vastavalt rendilepingu ÜT p 4.1 alusel pidi katma tulekahju, vandalismi, varguse ja veeavarii.
22.Põhivõlgnik, Teeme Projekt OÜ (pankrotis) esitas kirjalikult teatise 04.02.2015, et rendiobjekt on lahkunud Rentniku tahte vastaselt Rentniku valdusest. Kuna Rendileandja (Citadele Leasing & Factoring OÜ) ei olnud esitanud mitte ühtegi kindlustust tõendavat dokumenti, siis oli Rentnikul selgusetu, kuidas edasi tegutseda ning millise kindlustusandja poole pöörduda. Antud teatisele ei saabunud vastust ka peale meeldetuletust. Teeme Projekt OÜ (pankrotis) teavitas koheselt x pankrotihaldurit, et antud rendiobjekt kuulub Citadele Leasing & Factoring OÜle. Teeme Projekt OÜ teavitas Citadele Leasing & Factoring OÜ poolt volitatud esindajat Z OÜd, et rendiobjekt on Rentniku valdusest lahkunud tahte vastaselt. Hageja ei kasutanud kindlustust, kuna rendileandja on rikkunud rendilepingu ÜT p-i 5.2 lepingu algusest alates.
2-17-18213
23.Citadele Leasing & Factoring OÜ poolt 24.11.2017 esitatud Gjensidige kindlustussertifikaat ei vasta VÕS § 428 tingimustele, antud dokument on fiktiivselt hiljem vormistatud. Esitatud dokumentide alusel on kindlustuskaitse hakanud kehtima juba 14.11.2013, rendileping hakkas kehtima 19.11.2013.
24.Hageja väitel on ta saatnud 18.11.2015 kostjale tahteavalduse rendilepingust taganemiseks. Hageja ei ole tõestanud, et on tahteavaldused tegelikult ka saatnud ja et need oleks kostja poolt kätte saadud.
25.Vastavalt TsÜS § 147 lg-le 1 on antud rendilepingu nõuded aegunud.
26.VÕS § 146 alusel lasub võlausaldajale käendaja teavitamise kohustus. VÕS § 146 lg 2 sätestab, et põhivõlgniku pankroti korral peab võlausaldaja esitama oma nõude pankrotimenetluses pankrotiseaduses ettenähtud korras. Pankrotimenetlusest teada saamisel peab võlausaldaja sellest viivitamata teatama käendajale. Tutvudes Harju Maakohtu 13.03.2017 määrusega nr 2-16-5212, ei ole hageja VÕS § 146 lg 2 kohtustust täitnud. Samuti on täitmata käendajate teavitamise kohustus. VÕS § 146 lg 3 alusel kui võlausaldaja ei täida käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud kohustusi, väheneb tema nõue käendaja vastu kohustuse rikkumisest käendajale tekkinud kahju ulatuses. Kostja hindab tekkinud kahju suuruseks 21 216 eurot, kuna põhivõlgniku pankroti menetluse tulemusena tehti väljamaksed võlausaldajatele.
27.Kostja ei nõustu viivistega. Vastavalt VÕS loetakse seadusjärgseks viivisemääraks §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Viivise määr aastatel 2015, 2016 ja 2017 oli 0,02%päevas. Kostja viitab Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-26-16 ja leiab, et määr on ebamõistlikult kahjustav.
28.Hageja ei erista käendajaid. Käendaja R-Oi J on tunnistanud kohustusi ning antud kaasus lahendatakse R-Oi J eraisiku pankroti nõuete kaitsmisel. Põhivõlgnik teavitas enne lepingu allkirjastamist, et rendiseadme asukoht hakkab olema z. Seega rendilepingu ÜT 2.2 tingimused olid täidetud.
29.Põhivõlgnik ei ole esitanud politseile avaldust, kuna leping alusel puudusid selleks volitused. Sellel põhjusel teavitas ta koheselt hagejat, et rendiseade on lahkunud põhivõlgniku valdusest.
30.Kostja ei ole kunagi tunnistanud antud kohustust ja ei ole kunagi vastanud ka hageja nõuetele. Hageja poolt esitatud tõendid on antud hagisse mitte puutuvad, kuna seal välja toodud kirjavahetust on peetud teise käendaja ja võlausaldaja vahel.
31.Põhivõlgnik teavitas hagejat, et kostja on põhivõlgniku juhatuse liikme abikaasa. Kostja ei saanud isikliku kasu antud käendusest. Hageja ei ole hinnanud põhivõlgniku ja käendajate krediidivõimekust. Kostja viitab Riigikohtu lahendile nr 2-14-21710.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
32.Kohus, tutvunud menetlusosaliste poolt esitatuga ja uurinud seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, asub seisukohale, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
33.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 438 lg 1 kohaselt hindab kohus otsuse tegemisel tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada
2-17-18213 ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 5 alusel hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 alusel peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 231 lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Eeltoodust tulenevalt hindab kohus TsMS § 232 lg 1 lähtuvalt tsiviilasjas kogutud tõenditele tuginedes, kas menetlusosaliste väited on tõendatud või mitte.
34.Poolte vahel ei ole vaidlust järgmiste asjaolude osas: poolte vahel on sõlmitud leping nr JOR13-5362 ja selle tagamiseks on sõlmitud ka käenduslepingud, mh kostjaga; leping on lõppenud 18.11.2015 ülesütlemisavaldusega; hagejale ei ole lepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud rahasummasid tasutud; hagejale ei ole lepingu esemeks olnud kruvikompressorit tagastatud.
35.Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja vara soetamisega seonduva kahjuhüvitise summas 7195,44 eurot (lepingu jääk 5996,20 eurot + jäägi km 1199,24 eurot); võlgnevuse summas 2907,03 eurot (põhiosa tagasimaksete võlg 2196,01 eurot, rendiosa maksete võlg 336,51 eurot, käibemaksu võlg 374,51 eurot), viivise summas 8566,72 eurot (periood 19.11.2015 – 30.11.2017) ja võla käsitlustasu 40 eurot. Alternatiivselt palub kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivise summas 3443,83 eurot (periood 21.11.201715.08.2018) ning alates 16.08.2018 võlgnevuselt 8566,72 eurot määras 0,15% päevas kuni võlgnevuse tasumiseni.
36.Poolte vahel esineb vaidlus lepingu tõlgendamise osas. Hageja leiab, et tegemist on liisingulepinguga, kuid kostja arvates on tegemist rendilepinguga.
37.Kohus leiab, et leping nr JOR13-5362 on liisinguleping. Kohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt. VÕS § 361 kohaselt liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Rendilepinguga kohustub üks isik (rendileandja) andma teisele isikule (rentnik) kasutamiseks rendilepingu eseme ning võimaldama talle rendilepingu esemest korrapärase majandamise reeglite järgi saadava vilja. Rentnik on kohustatud maksma selle eest tasu (renti) (VÕS § 339). Kohus selgitab, et VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel esmalt lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest ja kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tuleb lepingut VÕS § 29 lg 4 järgi tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada VÕS § 29 lg 5 p-des 1–6 nimetatud asjaolusid, mh lepingu sõlmimise asjaolusid, tõlgendust, mille pooled on samale lepingutingimusele varem andnud, lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist, lepingu olemust ja eesmärki ning tavasid ja poolte vahelist praktikat (vt Riigikohtu 12. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-14, p 19; 9. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-167-12, p 12; 11. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-09, p 11).
38.Lepingu ÜT p 1.2.1 kohaselt omandatakse rentniku poolt väljavalitud vara rendileandja poolt käesoleva lepingu täitmiseks. ÜT p 3.1 kohaselt esindab rendileandjat vara vastuvõtmisel rentnik. ÜT p 1.2.3 kohaselt vara antakse rentniku kasutusse ja rentnik kohustub tasuma vara kasutamise eest igakuiselt kokkuleppelist renti. ÜT p 8.4 kohaselt kõik liisingulepingu
2-17-18213 ennetähtaegse ülesütlemisega seotud kulud kannab liisingulepingut rikkunud pool, lähtudes seejuures võlaõigusseaduses liisingulepingut reguleerivatest sätetest. ÜT p 8.8.4 kohaselt on rentnik lepingu ülesütlemise korral kohustatud tagastama vara samas seisus ja komplektsuses nagu rentnik vara sai, arvestades sellest maha vara heaperemeheliku kasutamise kulumi. Nimetatud säte viitab VÕS § 363 p 2 ja 3 regulatsioonile. Seega võib lepingu nr JOR13-5362 tekstist mõistliku isiku positsioonilt aru saada selliselt, et pooled on sõlminud liisingulepingu. Seega hageja on esitanud liisingulepingust ja sellega seoses sõlmitud käenduslepingust tulenevad nõuded. Sellised nõuded lahendab kohus VÕS mõlema nimetatud lepinguliigi kohta käivate sätete ja üldosa normide alusel.
39.Järgnevalt tuvastab kohus, millal on hageja nõue kostja vastu sissenõutavaks muutunud. Sissenõutavaks muutumise küsimus omab tähtsust eelkõige viivisenõude põhjendatuse hindamisel. Poolte vahel ei ole vaidlust, et liisinguleping on lõppenud 18.11.2015 ülesütlemisavalduse alusel. Kostja väidab, et ei ole hageja poolt esitatud ülesütlemisavaldust kätte saanud ja hageja ei ole tahteavalduse kättesaamist tõendanud. Kohus selgitab, et seda, millal saab lugeda tahteavalduse kättesaaduks reguleerib tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69. Eemalviibijale tehtud tahteavaldus loetakse kättesaaduks, kui tahteavaldus on jõudnud tema elu- või asukohta ning tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda (TsÜS § 69 lg 2). Seega peab esiteks hageja vaidluse korral tõendama, et tahteavaldus on saabunud kostja mõjusfääri ehk tahteavaldus on kättetoimetatud kostja elu- või asukohta. Kohtutoimikust nähtub, et hageja on 18.11.2015 koostanud lepingu ülesütlemisavalduse ning edastanud selle järgmistele isikutele järgmistel aadressidel: Teeme Projekt OÜ (aadress x; tlk 17; aadress x; tlk 17 pöördel), R-Oi J (aadress x; tlk 18), M A-J (aadress x; tlk 18 pöördel), e-posti aadressidel x, x; x (tlk 19). Kohtutoimikust nähtub, et vahetult pärast avalduse edastamist on avalduse osas samal päeval, s.o 18.11.2015, vastuse esitanud kaaskäendaja ning kostja abikaasa R-Oi J (tlk 52 pöördel). Hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks avalduse e-posti vahendusel kättesaamist kinnitanud. Samuti ei ole hageja vastava teenusepakkuja kinnitusega tõendanud, et e-kiri on kostja e-postiaadressile kohale toimetatud. Hageja ei ole ka tõendanud, et kostja nimel edastatud tähitud kirjad oleks kostjale isiklikult üle antud. Vastav asjaolu ei nähtu ka tagastatud ümbrikutelt (tlk 80), mille hageja on tõendina kohtule esitanud. Samuti ei näe seadus ette, et eemalviibijale saaks tahteavalduse kättetoimetatuks lugeda selle kättetoimetamisega eemalviibija abikaasa e-posti aadressile. Eemalviibijale tehtud tahteavaldus loetakse kättesaaduks, kui tahteavaldus on jõudnud tema elu- või asukohta ning tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Hageja on leidnud, et tahteavalduse võiks lugeda kostjale kättetoimetatuks hiljemalt 20.11.2017, mil kostja on hageja hagihoiatusele vastanud (tlk 82). Kohus märgib, et ka nimetatud tõendist ei saa lepingu ülesütlemise avalduse kostjale kättetoimetamise fakti tuvastada, kuivõrd see puudutab hagihoiatust. Siiski on võimalik nimetatud tõendi alusel järeldada, et kostja sai hageja nõudest teada 20.11.2017 ning nimetatud kuupäeva seisuga muutus see tõendatult kostja suhtes sissenõutavaks.
40.Kostja märkis, et hageja ei ole VÕS § 146 lg 2 kohtustust täitnud. Kohus selgitas kostjale, et kostjal tuleb esile tuua ja tõendada, mille poolest erineb tema kui käendaja olukord praegu võrreldes olukorraga, kui hageja oleks esitanud nõude põhivõlgniku pankrotimenetluses. Isegi kui hageja ei teavitanud kostjaid põhivõlgniku pankrotimenetlusest ja kostja pankrotimenetlusest ei teadnud, ei tarvitse see olla seaduse ega käenduslepingute järgi aluseks, et jätta hagi rahuldamata. VÕS § 146 lg 2 järgi peab võlausaldaja põhivõlgniku pankroti korral esitama oma nõude pankrotimenetluses. Pankrotimenetlusest teadasaamisel peab võlausaldaja sellest viivitamata käendajale teatama. VÕS § 146 lg 3 sätestab, et kui võlausaldaja ei täida eelnimetatud kohustusi, väheneb tema nõue käendaja vastu kohustuse rikkumisest käendajale tekkinud kahju ulatuses. Kuivõrd praeguses asjas lõppes põhivõlgniku pankrot raugemisega,
2-17-18213 siis eeldab kohus, et pankrotimenetlusest teatamata jätmise ega nõude esitamata jätmisega ei tekkinud käendajatele kahju (vt Riigikohtu 23. veebruari 2010. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-13-10, p 11 teine lõik). Vastupidist peab tõendama kostja. Kohus selgitas, et kui pankrotimenetluses selgub, et põhivõlgnikul ei ole vara võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, siis käendajale VÕS § 146 lg s 2 sätestatud kohustuse täitmata jätmise tõttu kahju tekkida ei saa (Riigikohtu 21. detsembri 2006. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-06, p 13). Kostja ei ole eelviidatud asjaolusid esile toonud ega tõendanud, mistõttu jätab kohus kostja sellesisulise vastuväite tähelepanuta.
41.Kostja leiab, et lepingust tulenevad nõuded on TsÜS § 147 lg 1 järgi aegunud. Kohus kostjaga ei nõustu, kuivõrd vaidlusalusest lepingust tulenevad nõuded on sissenõutavaks muutunud 26.11.2015, mil möödus ülesütlemisavalduses märgitud 7-päevane tähtaeg kohustuste täitmiseks (TsÜS § 147 lg 1 ja VÕS § 82 lg 7). TsÜS § 146 lg 1 sätestab, et tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. Seega pidanuks nõue aeguma 27.11.2018 kell 00:00. Hageja on hagiga kohtu poole pöördunud 05.12.2017, mistõttu ei ole nõue aegunud (TsÜS § 160 lg 1). Hageja võib kostjalt kohustuse täitmist nõuda.
42.Kostja leiab, et lepingu eseme valduse kaotamisega seotud kahju pidanuks hüvitama kindlustus ning seetõttu puudub alus tema vastu nõude esitamiseks. Lepingu p 5.2 alusel oli hageja kohustatud sõlmima rendiseadme kindlustuslepingu. Hageja on tõendanud, et vara oli kindlustatud perioodidel 14.11.2013 – 31.08.2015 (tlk 9 pöördel - If P&C Insurance AS kinnituskiri) ja 01.09.2015 – 31.12.2015 (tlk 10 pöördel – ADB Gjensidge Eesti filiaali sertifikaat), ehk kogu vaidlusaluse lepingu kestel. Kohus märgib, et konkreetsete kindlustuslepingute sisu ei ole kohtule tõendatud. Viited ÜT p-ile 4.2 ei ole asjakohased, kuivõrd see sätestab liisinguvõtja kohustuse sõlmida kindlustusleping. Käesoleval juhul aga oli nimetatud kohustus hagejal. Siiski ei näe kohus põhjust, miks peaks kindlustatud riskid erinema olenevalt sellest, kes kindlustuslepingut sõlmima oli kohustatud. Seega kohus eeldab, et kindlustuslepinguga olid kaetud järgmised riskid: tulekahju, vandalism, vargus, veeavarii. Kostja ei ole esile toonud ega tõendanud, et ükski eelnimetatud riskidest oleks realiseerunud. Seega ei ole kostja vastuväited asjakohased.
43.Kostja märgib, et hageja ei ole hinnanud põhivõlgniku ja käendajate krediidivõimekust. Riigikohus on lahendi nr 2-14-21710/105 punktides 46 - 49 märkinud järgmist: „Hageja nõude aluseks kostja II vastu on nende vahel sõlmitud käendusleping. Nõude rahuldamise välistab TsÜS § 84 lg 1 esimese lause järgi see, kui käendusleping on vastuolus heade kommetega ja seetõttu järgi tühine. Lepingu kooskõla heade kommetega tuleb hinnata lepingu sõlmimise aja seisuga (vt nt Riigikohtu 24. mai 2001. a otsus tsiviilasjas nr 3‐2‐1‐76‐01). Käenduslepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 86 järgi oli heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine. Riigikohus on varem leidnud, et tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal (vt nt Riigikohtu 5. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3‐2‐1‐186‐13, p 22). Samas on Riigikohus varem leidnud, et käenduslepingut ei saa pidada TsÜS § 86 mõttes heade kommetega vastuolus olevaks ainuüksi seetõttu, et käendajal oli väidetavalt käenduslepingute sõlmimise ajal vara vähem kui käenduslepingutest tulenev käenduskohustuse piirsumma (Riigikohtu 18. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3‐2‐1‐157‐14, p 11). Kolleegium möönab, et käendusele kui tagamistehingule on olemuslikult omane suurte riskide eest vastutamine. Samuti ei kehti käendaja suhtes vastutustundliku laenamise põhimõte, kuna käendaja ei ole siiski laenuvõtja, kes peaks jooksvalt tagatud kohustust täitma. Kolleegium leiab aga, et käendusleping võib siiski olla heade kommetega vastuolus mh juhul,
2-17-18213 kui esineb järgmiste asjaolude kogum: käendajaks on põhivõlgnikuga lähedastes isiklikes suhetes isik, eelkõige perekonnaliige, kes sõlmis lepingu sõltuvussuhtest või muust isiklikust põhjusest tulenevalt; käendaja ei saa käenduslepinguga tagatavast kohustusest isiklikku kasu; käendaja vastutuse maksimumsumma on käendaja sissetulekute suhtes (arvestades mh nende tulevikuperspektiivi) äärmiselt ebaproportsionaalne ning seetõttu võis juba lepingu sõlmimise ajal eeldada, et käendusriisiko realiseerumisel ei suuda käendaja põhivõlgniku kohustust olulises osas täita; eespool nimetatud eeldused olid võlausaldajale lepingu sõlmimisel äratuntavad. Kolleegium ei välista, et käendaja vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu võib käendusleping olla vastuolus heade kommetega ka ainuüksi vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu. Näiteks, kui maksimumsumma on sedavõrd ebaproportsionaalne, et tarbijal ei ole ka minimaalset elatustaset säilitades ja jooksvaid vältimatuid kulutusi kandes eeldatavasti võimalik tagatava laenulepingu tähtaja (või oma eeldatava eluea, kui see on lühem) jooksul sellist rahasummat tasuda ei sissetulekust ega olemasoleva või eelduslikult omandatava vara arvel, või kui see summa on sedavõrd suur või ebamäärane, et tähendab tarbija jaoks sisuliselt piiramatut vastutust.“
44.Kuigi nimetatud lahend on tehtud elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingule antud tarbijakäenduse kohta, leiab kohus, et see on heade kommete vastasuse osas ka käesolevas asjas asjakohane. Seega on asjakohatud kostja väited, mis puudutavad vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist. Kostja oli käendaja ning tema puhul vastav põhimõte ei kohaldu. Põhivõlgnik ei olnud käendajaga lähedastes isiklikes suhetes olev isik, kuna põhivõlgnikuks oli kostja abikaasa juhatatav ettevõte. Kostja ei ole tõendanud, et teda oleks mingil moel sunnitud lepingut sõlmima ning sellist sundi ei saa ka eeldada. Kostja ei ole ka esile toonud ega tõendanud, et käenduslepingus toodud maksimummäär oleks sedavõrd suur, et see tähendaks tema jaoks sisuliselt piiramatut vastutust. Lepingujärgsed kuumaksed moodustasid 584,58 eurot ning lepingu tähtaeg oli 36 kuud (3 aastat), mistõttu ei saa pidada lepingust tulenevaid kohustusi ka füüsilisele isikule üle jõu käivateks. Kusjuures kostja on ÜT p-is 7.5.8 kinnitanud, et tema majanduslik seisund ja rahavood võimaldavad konservatiivselt hinnatuna kohustust täita ja et ta on käendatavat kohustust suuteline täitma. Seega leiab kohus, et kostja vastutuse aluseks olev käendustehing ei ole heade kommetega vastuolus.
45.Vaatamata eeltoodule on hageja tõendanud, et lepingu sõlmimise ajal oli põhivõlgniku majanduslik olukord hea (tlk 65-70, Teeme Projekt OÜ krediidiraport) ning sellest lähtuvalt sai eeldada, et põhivõlgnik täidab lepinguga võetud kohustusti korrektselt. Samuti on hageja tõendanud, et lepingu sõlmimise ajal puudusid kostjal maksehäired (tlk 71, maksehäire faktiraport), mis kinnitab kostja võimekust käenduslepingust tulenevaid kohustusi täita. Hageja esitatud tõendid (tlk 72), mis puudutavad kostja peetavat juuksuri- ja ilusalongi, ei ole asjakohased, kuivõrd nimetatud ettevõte on asutatud 25.05.2017, s.o aastaid pärast vaidlusaluse käenduslepingu sõlmimist.
46.Järgnevalt hindab kohus hageja nõuet osas, mis puudutab lepingu lõppemise seisuga tasumata lepingjärgsete maksete jääki summas 5996,20 eurot (+KM). Kostja ei ole nimetatud nõudekomponendile vastuväiteid esitanud. Hageja on tõendanud, et ülesütlemise seisuga oli tasumata maksete jääk võrdne nõutava summaga (tlk 7 pöördel, maksegraafik). Kohus leiab, et tasumata lepingujärgsete maksete jääk summas 7195,44 eurot (lepingu jääk 5996,20 eurot + jäägi km 1199,24 eurot) tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.
2-17-18213
47.Järgnevalt hindab kohus hageja nõuet osas, mis puudutab lepingu lõppemise seisuga tasumata lepingjärgseid makseid summas 2907,03 eurot (põhiosa tagasimaksete võlg 2196,01 eurot, rendiosa maksete võlg 336,51 eurot, käibemaksu võlg 374,51 eurot). Kostja ei ole nimetatud nõudekomponendile vastuväiteid esitanud. Hageja on tõendanud, et ülesütlemise seisuga oli tasumata maksete jääk võrdne nõutava summaga (tlk 22 pöördel, võlgnevuse kujunemise tabel). Kohus leiab, et tasumata lepingujärgsed maksed summas 2907,03 eurot tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.
48.Seega on võlgnevuse kogusuuruseks 10 102,47 eurot (7195,44 + 2907,03).
49.Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja viivise summas 8566,72 eurot (periood 19.11.2015 – 30.11.2017). Alternatiivselt palub kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivise summas 3443,83 eurot (periood 21.11.2017-15.08.2018) ning alates 16.08.2018 võlgnevuselt 8566,72 eurot määras 0,15% päevas kuni võlgnevuse tasumiseni. Hageja on arvestanud viivist tasumata lepingumaksetelt alates lepingu ülesütlemise tähtaja järgnevast päevast ehk alates 19.11.2015 kuni 30.11.2017 (alternatiivselt alates tõendatult kostja poolt nõudest teadasaamisele järgnevast päevast kuni 15.08.2018 ja edasi kuni kohustuse kohase täitmiseni) lepingus kokkulepitud määras 0,15% päevas. Kohus märgib, et hageja primaarne viivisenõue ei ole põhjendatud, kuivõrd hageja ei ole tõendanud, et nõue muutus kostja suhtes sissenõutavaks alates 19.11.2015. Nagu kohus juba eelnevalt märkis, on kostja suhtes tõendatud nõude sissenõutavaks muutumine alates 21.11.2017.
50.Kostja leiab, et viivisemäär on ebamõistlikult suur. Kostja tugines oma vastuses hagiavaldusele Riigikohtu 10.05.2016 otsusele nr 3-2-1-25-16. Riigikohus on kostja poolt osundatud lahendis leidnud, et tuleb eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. VÕS § 1 lg 5 kohaselt, tarbija on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Lepingust nr JOR13-5362 tuleneb, et leping sõlmiti juriidilise isikuga ehk isikuga kes tegutseb majandusja kutsetegevuses. Riigikohus on leidnud, et käendaja, kes on käenduslepingu sõlminud ajendatuna isiklikust vahetust majanduslikust huvist põhilepingu sõlmimise, selle täitmise või põhivõlgniku majandustegevuse vastu, ei vaja käendaja tarbijakäenduslepingust tulenevat kaitset (Riigikohtu 01.02.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-148-11 p 13). Kohus leiab, et käesoleval juhul on kostja sõlminud käenduslepingu tarbijana ning tema antud käendusele laieneb tarbijakäenduslepingust tulenev kaitse. Kohus selgitab, et kostja ei olnud põhivõlgnikuga kuidagi seotud, ta ei olnud juhatuse liige ega ka osanik ega muu isik, kes võinuks olla mingil moel põhivõlgniku majanduslikust käekäigust soodustatud.
51.Hageja on perioodil 21.11.2017-15.08.2018 viivist arvestanud määras 0,15% päevas, mis on 54,75% aastas. Seadusjärgne viivisemäär nimetatud perioodil oli 8% aastas ning selle kolmekordne määr vastavalt 24% aastas. Seega ületab lepingus kokkulepitud viivisemäär kolmekordset seadusjärgset viivisemäära enam kui kahekordselt. Seetõttu leiab kohus, et tüüptingimus (ÜT p 5.5) millest lähtuvalt hageja käendaja suhtes viivist arvestab, on VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühine.
52.Riigikohus on selgitanud, et ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt selle kohta Riigikohtu 14. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24). Samuti ei tähenda viivise osaliselt sisse nõudmata jätmine seda, et sisuliselt ebamõistlik mh viivise nõudmist võimaldav tüüptingimus muutuks
2-17-18213 mõistlikuks tüüptingimuseks, kui tüüptingimuse kasutaja jätab mingil põhjusel viivise nõudmata või vähendab seda (vt Riigikohtu 13. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-15, p 14).
53.Seega tuleb kostjalt välja mõista viivis seadusjärgses määras. Viivis on arvestatud järgnevalt:
nõue
periood
vahe päevades võlgnevus
jääkmaksumus
viivise määr päevas
5996,20 21.11.17 - 15.08.18
päevas
summaarne viivis
1,32
353,76
0,022%
Põhiosa maksete võlg
2196,01
0,48
128,64
Käibemaksu võlg
374,51
0,08
21,44
KOKKU
503,84
54.Kohtu hinnangul on eeltoodu alusel hageja viivisenõue põhjendatud summas 503,84 eurot. Kostja ei ole taotlenud VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 järgi viivise vähendamist mõistliku suuruseni.
55.Järgnevalt analüüsib kohus hageja edasiulatuvat viivisenõuet. Hageja nõuab kostjalt viivist määras 0,15% päevas alates 16.08.2018 kuni kohustuse kohase täitmiseni. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Seega annab seadus hagejale õiguse nõuda sissenõutavaks mittemuutunud viivist alates otsuse tegemisest kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Kuivõrd kohus leidis, et lepingujärgne viivisemäär on kostja kui tarbijakäenduse andnud isiku suhtes tühine, siis kuulub ka nimetatud nõude juures kohaldamisele seadusjärgne viivisemäär. Kohus rahuldab hageja sellekohase viivisenõude ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras tasumata võlalt summas 8566,72 eurot alates 16.08.2018 kuni võla täieliku tasumiseni.
56.Lisaks nõuab hageja kostjalt sissenõudmiskulu 40 eurot. VÕS § 1132 lg 1 sätestab, et lepingu kehtivusajal võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Eelmises lauses nimetatud sissenõudmiskulude hüvitis suureneb iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta 5 euro võrra. Käesolevas lõikes nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. VÕS § 1132 lg 2 p 3 sätestab, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta
2-17-18213 sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro.
57.Hageja on saatnud kostjale nõudekirjad järgmistel kuupäevadel: 26.03.2015, (tlk 51 pöördel), 10.08.2015 (tlk 11), 06.10.2015 (tlk 13 pöördel), 30.12.2016 (tlk 20), 20.11.2017 (tlk 21 pöördel). Seega on hageja saatnud lepingu kehtivuse ajal kostjale kaks tasulist nõudekirja, mille eest kuulub väljamõistmisele 10 eurot (5 + 5). Pärast lepingu lõppemist on kostjale saadetud kaks nõudekirja, mille eest kuulub tasumisele 30 eurot (25 + 5). Seega kokku kuulub nõudekirjade eest hüvitamisele 40 eurot. Hageja nõue on selles osas põhjendatud.
58.Tulenevalt eeltoodust rahuldab kohus hagi osaliselt ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 10 102,47 eurot ja viivise 503,84 eurot ja sissenõudmiskulu 40 eurot. Lisaks mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras tasumata võlalt summas 8566,72 eurot alates 16.08.2018 kuni võla täieliku tasumiseni.
59.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
60.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg 4 näeb menetluskulude jaotuses kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse. Tulenevalt TsMS § 163 lg-st 1 kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd kohus rahuldab hagi osaliselt (60% ulatuses, arvestades hagi hinda ja selle rahuldamise ulatust), tuleb hageja menetluskulud jätta 60% ulatuses kostja kanda ning kostja menetluskulud jätta kostja enda kanda.
61.TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 sätestab, et kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Menetluskulude kindlaksmääramise avaldusest nähtub, et hageja kohtukulud seisnevad riigilõivus 750 eurot. Kohtuinfosüsteemist nähtub, et hageja on 05.12.2017 hagiavalduse esitamisel tasunud riigilõivu 750 eurot. Seega on vastava kulu kandmine on tõendatud.
62.Seega leiab kohus, et hageja põhjendatud menetluskulud käesolevas asjas on kokku 750 eurot. Menetluskulude jaotusest tulenevalt kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele menetluskulu summas 450 eurot (750 x 60%).
63.TsMS § 177 lg 4 kohaselt kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul on hageja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (450 eurot) viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
2-17-18213
64.TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. TsMS § 178 lg 4 sätestab, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andrea Lega kohtunik Kohtuotsuse põhjendusi on muudetud TRK lahendiga.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.