2-19-18940 M M hagi V V vastu võla nõudes 10 000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: M M (isikukood xxx, elukoht xxx) Kostja: V V (isikukood xxx, elukoht xxx), lepinguline esindaja O V (e-post: xxx) 13.08.2020 Kostja lepinguline esindaja O V
Kohtuistung Kohtuistungil osalenud isikud
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hageja M M hagi kostja V V vastu võla nõudes osaliselt.
2.Välja mõista kostjalt V V hageja M M kasuks põhivõlgnevus summas 5 000 eurot. Menetluskulude jaotus
3.Jätta hageja menetluskulud 50% ulatuses kostja kanda ning 50% ulatuses hageja enda kanda.
4.Kostja menetluskulud jätta kostja enda kanda.
5.Välja mõista kostjalt V V hageja M M kasuks menetluskulud summas 250 eurot. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv. Juhul kui apellatsioonkaebuses on märkimata, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, võib apellatsioonikohus asja lahendada kirjalikus menetluses. Hageja nõue ja asjaolud
1.Hageja palub mõista kostjalt välja põhivõlgnevuse summas 5 000 eurot ja intressid summas 5 000 eurot.
2.Kostja kinnitas 07.09.2018 võlatunnistuse/võlakirjaga, et võlgneb hagejale 5 000 eurot, mille lubas tagastada hiljemalt 11.09.2018 ning mitte tagastamisel tasub igakuist intressi 10%. Kostja
pole seni oma kohustust täitnud. Hageja nõuab kostjalt lisaks põhivõlgnevusele intresse summas 5 000 eurot. Kostja vastuväited
3.Kostja vaidleb hagile täies ulatuses vastu, palub jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja hinnangul on hageja käitunud pahauskselt.
4.Kostja ei vaidle vastu hagejalt raha saamise osas. Kostja allkirjastas hageja poolt esitatud võlakirja ning sai hagejalt 5 000 eurot. Viidatud summa oli antud kostjale kahe 11.09.2018 toimunud notariaalse tehingu garantiiks. Kuna notariaalsete tehingute summa oli 70 000 eurot ja hageja lükkas ühe notariaalse tehingu 01.09.2018 edasi, tahtis kostja kindel olla, et 11.09.2018 tehing toimub. Selleks, et ennast kindlustada, võttis kostja 06.09.2018 e-posti teel ühendust hagejaga. Kuna kostja ei valda eesti keelt, toimus kirjavahetus U L, kes on hageja abikaasa. Antud e-kirjast nähtub, et kostja palub teha talle ettemaksu summas 5 000 eurot juhuks, kui 11.09.2018 tehing ei toimu hageja süül ning siis jääb 5 000 eurot kostjale ning juhul, kui viidatud tehing ei toimu kostja süül, siis kostja tagastab 5 000 eurot võlakirjas toodud tingimustel. Kostja allkirjastas võlakirja, kuna oli huvitatud notariaalsest tehingust.
5.11.09.2018 toimusid kaks notariaalset tehingut kostja ja hageja vahel, kuid vastavalt notariaalse lepingu nr xxx punktile 2.3.1 peab hageja kuni 01.11.2018 tasuma kostjale 22 513.41 eurot, millele lisandub viivis 0,5 % tasumata summalt päevas. Antud summa hagejalt ei laekunud, mistõttu esitas xxx, kelle seaduslikuks esindajaks on V V, 04.01.2019 Harju Maakohtule hagiavalduse põhivõlgnevuse ja viivise nõudes xxx vastu, kelle seaduslikuks esindajaks on M M (tsiviilasi nr 2-19-162). Hageja M M esitas 01.07.2019 kohtule avalduse V Vi pankroti väljakuulutamiseks ning püüdis oma nõuet tõendada ühe ja sama võlakirja alusel, mis figureerib ka tsiviilasja nr 2-19-162 menetluses. Tsiviilasjas nr 2-19-162 lisas M M oma vastusele identse 07.09.2018 võlakirja, kuid selgituses märgib, et V V soovis, et xxx-le makstav summa (so 22 513,41 eurot) tuleb maksta sularahas enne osa müügilepingute allkirjastamist, kusjuures 5 000 eurot sellest soovis V V saada ettemaksuna, mis anti talle 07.09.2018 sularahas üle ning see summa oli ette nähtud eelnevalt nimetatud kohustuse täitmiseks xxx-le. Seega on M M vaidlusalust võlakirja tõlgendanud kahel moel. Tsiviilasjas nr 2-19-162 väitis ta, et 5 000 eurot oli üle antud V Vile kui ettemaks notariaalse tehingu eest aga tsiviilasjas 2-19-9902 (pankrotiavaldus) väitis ta, et V V ei tagastanud 5 000 eurot 11.09.2018. Hageja kinnitab oma 22.01.2019 vastuse punktis 2.5.2.1, et 5 000 eurot tasuti V V’ile sularahas 07.09.2018, selle summa soovis hageja saada ettemaksuna ja pooled vormistasid algselt selle kohta ka vastava võlakirja, samas poolte kokkuleppe kohaselt arvestati see makstava summa xxx katteks. 25.10.2019 lõpetas Harju Maakohus menetluse tsiviilasjas nr 2-19-9902 - M Ma avalduses V Vi pankroti väljakuulutamiseks. Kohus leidis, et hagimenetluses on vaja välja selgitada, milline oli tehinguosaliste tahe 07.09.2018 võlakirja koostamisel, kes olid tehingu pooled, millise kohustuse täitmiseks/tagamiseks võlakiri välja antud oli jms. Samuti leidis kohus, et antud asjaolude üle toimub käesoleval ajal vaidlus tsiviilasjas nr 2-19-162.
6.Eeltoodust nähtuvalt puudub kostjal hageja ees kohustus. Kohtu põhjendused
6.Kohus, tutvunud kohtule esitatud dokumentaalsete tõenditega ning hinnanud tõendeid kogumis, asub seisukohale, et hagi on põhjendatud osaliselt ja tuleb rahuldada osaliselt.
7.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte
faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.
8.TsMS § 438 lg 1 esimese lause kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.
9.Kohus juhindub antud asjas lahendamisel võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg-st 1, mis sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 76 lg 3 järgi loetakse kohustus täidetuks, kui see on täidetud täitmiseks vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. VÕS § 30 lg 1 kohaselt on leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, võlatunnistus. VÕS § 100 järgi kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Vastavalt VÕS § 108 lg 1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.
10.Poolte vahel puudub vaidlus järgnevas: a) Hageja ja kostja allkirjastasid 07.09.2018 võlatunnistuse, milles kostja kinnitab, et on saanud hagejalt laenu summas 5 000 eurot, mille kohustub tagastama hiljemalt 11.09.2018 ning mitte tagastamisel tasuma igakuist intressi 10% (tl 5, tl 22 pööre). b) Hageja andis 07.09.2018 kostjale sularahas üle 5 000 eurot (tl 22 pööre, tl 45 pööre). c) Hageja, kostja ja xxx sõlmisid 11.09.2018 notariaalse lepingu nr xxx, mille punktist 2.3.1 tuleneb xxx kohustus tasuda xxx 22 513,41 eurot, millele lisandub viivis 0,5% tasumata summalt päevas (tl 26-28).
11.Eeltoodust tulenevalt ei vaidle pooled võlatunnistuse sõlmimise ega hageja poolt kostjale 5 000 euro üleandmise üle. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal on kohustus üleantud summa hagejale tagastada.
12.Hageja väitel andis ta kostjale laenu summas 5 000 eurot, mille kostja kohustus 07.09.2018 võlatunnistuse alusel tagastama hiljemalt 11.09.2018 ning mitte tagastamisel tasuma igakuist intressi 10%. Kostja väitel andis hageja talle vaidlusaluse 5 000 eurot 11.09.2018 toimunud notariaalsete tehingute garantiiks ja ettemaksuks. Kohtu hinnangul nähtub pooltevahelisest kirjavahetusest, et viidatud summa tasumise eesmärk oli anda garantii notariaalse tehingu toimumise osas (tl 24-25). Seega ei saa võlatunnistust käsitleda laenuna. Samas väidab kostja, et viidatud ettemaks summas 5 000 eurot kasutati reaalselt tehingus ära. Kohtu hinnangul ei ole kostja väide, mille kohaselt kasutati vaidlusalune 5 000 eurot notariaalses tehingus ära, tõendatud. TsMS § 235 kohaselt on väite põhistamine kohtule väite põhjendamine selliselt, et põhjenduse õigsust eeldades saab kohus lugeda väite usutavaks. Põhistamiseks kohustatud isik võib kasutada selleks kõiki seadusega lubatud tõendeid, samuti tõendusvahendeid, mida ei ole seaduses tõendiks loetud või mis ei ole tõendile ettenähtud protsessuaalses vormis, muu hulgas allkirjastatud kinnitust, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kohtule esitatud 11.09.2018 notariaalsest lepingust nr xxx ei nähtu, et hageja oleks tasunud kostjale viidatud tehingu ettemaksuks 5 000 eurot. Lepingust nähtub Vxxx kohustus tasuda xxx 22 513,41 eurot, millele lisandub viivis 0,5% tasumata summalt päevas. Kohus leiab, et juhul, kui viidatud rahasumma oleks 11.09.2018 tehingus kasutust leidnud, oleks see notariaalses lepingus kajastatud ja põhinõuet selle võrra vähendatud. Seega leiab kohus, et hageja poolt kostjale tasutud 5 000 eurot ei kasutatud 11.09.2018 toimunud tehingu ettemaksuna ning see kuulub kostja poolt hagejale tagastamisele.
13.Hageja nõuab kostjalt lisaks intressi summas 5 000 eurot väljamõistmist. Hageja intressinõue tuleneb 07.09.2018 võlatunnistusest, mille kohaselt kohustus kostja 5 000 euro tagastamata jätmisel tasuma hagejale igakuist intressi 10%.
14.VÕS § 2 lg 1 järgi on võlasuhe õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku (kohustatud isik ehk võlgnik) kohustus teha teise isiku (õigustatud isik ehk võlausaldaja) kasuks teatud tegu või jätta
see tegemata (täita kohustus) ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. VÕS § 3 p 1 järgi võib võlasuhe tekkida lepingust. VÕS § 1 lg 3 sätestab, et rohkem kui kahe poole vahel sõlmitud lepingutele (mitmepoolne leping) kohaldatakse käesolevas seaduses lepingute kohta sätestatut, kui see ei ole vastuolus lepingu olemuse ega eesmärgiga. Poolte esitatud faktilistele asjaoludele ja tõenditele tuginedes on võimalik jõuda järeldusele, et hageja ja kostja vahel ei sõlmitud laenulepingut VÕS § 396 tähenduses. VÕS § 396 lg 1 järgi kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 396 lg 2 kohaselt isik, kes võlgneb rahasumma, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma võlgnetakse laenuna.
15.Kuigi kohus jõudis järeldusele, et kostja ei ole hagejale võlatunnistuses märgitud 5 000 eurot tagastanud, ei tuvastanud kohus, et tegemist oleks laenuga, mille alusel saaks hageja intressi tasumist nõuda. Laenuintress on VÕS § 397 kohaselt tasu laenu kasutamise eest. Hageja ei ole ümberlükanud kostja väiteid, et nimetatud rahasummaga sooviti tagada 11.09.2018 tehingukindlust pooltega seotud äriühingute vahel.
16.VÕS § 8 lg 2 sätestab, et leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Eeltoodust tulenevalt tuleb hagi põhinõude osas rahuldada, kuivõrd hageja nõue on tõendatud ja kostja ei ole esitanud veenvaid vastuväiteid, mis annaksid alust jätta hagi rahuldamata. Hageja intressinõue tuleb kohtu hinnangul jätta rahuldamata. Kostjalt tuleb mõista hageja kasuks välja põhivõlgnevus summas 5 000 eurot. Menetluskulud
17.Kuna kohus rahuldas hagi osaliselt, siis juhindudes TsMS § 173 ning kooskõlas TsMS §-ga 163 lg 1 jätab kohus hageja menetluskulud 50% ulatuses kostja kanda ning 50% ulatuses hageja kanda. Kostja menetluskulud jätab kohus tema enda kanda.
24.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 esimese lause kohaselt kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
25.Tsiviilasja materjalidest nähtub, et hageja menetluskuluks on riigilõiv summas 500 eurot. Kostja ei ole hageja menetluskulude suurusele vastuväiteid esitanud.
26.Kohus leiab, et hageja riigilõiv summas 500 eurot on vajalik ja põhjendatud kulu, mis kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele.
6.Kuna kohus jättis hageja menetluskulud 50% ulatuses kostja kanda ja 50% ulatuses tema enda kanda, on põhjendatud välja mõista kostjalt hageja kasuks hageja menetluskulud 50% ulatuses ehk summas 250 eurot.
28.TsMS § 178 lg 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate
menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates. /allkirjastatud digitaalselt/ Liili Lauri Kohtunik Osaliselt tühistatud TRK lahendiga.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.