Määrata Osaühingu Blaumont Invest poolt Malle Janisoole hüvitatavate apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude suurusena kindlaks ning mõista Osaühingult Blaumont Invest Malle Janisoo kasuks välja 420 eurot (sh käibemaks). Otsuse täitmiselt tuleb väljamõistetud menetluskulu kanda OÜ HUGO arveldusarvele XXX AS-is LHV Pank selgitusega "Malle Jansioo".
5.Välja mõistetud menetluskulude summalt tuleb Osaühingul Blaumont Invest tasuda Malle Janisoole viivist alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
6.Mõista Osaühingult Blaumont Invest riigituludesse asja läbivaatamise kulu (tunnistajakulu) 16 eurot 70 senti. Nimetatud menetluskulu tuleb tasuda 15 päeva jooksul alates käesoleva otsuse jõustumisest. Kulu tuleb tasuda otsusele lisatud makseinfo kohaselt. Tasumisega viivitamisel tuleb Osaühingul Blaumont Invest tasuda maksmata summalt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Osaühing Blaumont Invest (hageja) esitas 18. aprillil 2019 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Malle Jaanisoolt (kostja) 4864 euro 15 sendi saamiseks. Võlgnik esitas makseettepanekule vastuväite, mistõttu lõpetas Pärnu Maakohtu maksekäsuosakond maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
12.juunil 2019. a esitatud hagiavalduses palus hageja mõista kostjalt välja põhivõla 3053 eurot 47 senti, intressi 512 eurot 96 senti, viivitusintressi (viivise), sh hagiavalduse esitamise hetkest sissenõutavaks muutuva viivise, ning sissenõudmiskulu 40 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2(10)
Hagiavalduse kohaselt sõlmisid MOGO OÜ (liisinguandja) ja kostja (kui liisinguvõtja)
7.novembril 2014 liisingulepingu (liisinguleping), mille alusel liisinguandja omandas ning andis tasu eest kostja kasutusse mootorsõiduki Ford Mondeo (numbrimärk: XXX ; liisinguese). Kuna kostja ei täitnud oma liisingulepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt, ütles liisinguandja 2. novembril 2015 liisingulepingu üles. Liisingueseme lepingujärgseks jääkväärtuseks lepingu ülesütlemise hetkel oli 5644 eurot 30 senti. Lisaks oli kostjal tähtajaks tasumata intressimaksed kokku 512 eurot 96 senti (intress ajavahemiku alates 19. augustist kuni 2. novembrini 2015 eest). Pärast liisingueseme valduse tagasi saamist alustas liisinguandja liisingueseme müüki. Sõiduk õnnestus võõrandada 7. märtsil 2016. a hinnaga 3208 eurot 33 senti (koos käibemaksuga 3850 eurot). Kuna liisingueseme müügist saadud 3208 eurot 33 senti ei katnud tervikuna liisingueseme jääkväärtust (5644 eurot 30 senti), peab kostja hüvitama liisinguandjale jääkväärtuse ja müügihinna vahena 2435 eurot 97 senti, millele lisandub liisingusummalt tasumata intress 512 eurot 96 senti. Samuti peab kostja hüvitama liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulud 617 eurot 50 senti, sh kulud puksiirteenusele (230 eurot), liisingueseme hoiustamisele (208 eurot), müügikulud (115 eurot 50 senti), liisingueseme pigipesu ja sisekoristuse kulud (54 eurot) ning kütusekulu (10 eurot). Liisinguandja loovutas nõude hagejale 29. juunil 2016. Hageja volitas 4. juulil 2016 võlga sisse nõudma CREDITREFORM EESTI OÜ-d (Creditreform). Hageja on kandnud võla sissenõudmisel kulu 50 eurot. Kohtuväliselt on hagejale tasutud 10 eurot, mis on arvestatud sissenõudmiskulu katteks, tasumata on sissenõudmiskulu summas 40 eurot. Hageja märgib, et viidatud 10 eurot on kostja eest tasunud P.O. (endise perekonnanimega P.K. ). Hagejale inkassoteenust osutanud Creditreform nõudis kostjalt peale käesolevas tsiviilasjas esitatud nõude samal ajal sisse veel kahte nõuet. P.O. tegi Creditreformile võlgade katteks kokku kolm makset, märkides kõikidel kordadel selgitusse kostja isikukoodi XXX . Kostja nimel tegi makse kolmas isik, kuna kostja arveldusarved oli kohtutäituri poolt arestitud. Kuna maksete makseinfos puudus täpsustus, missuguse võla katteks makse tehti, jaotas Creditreform tasutud summad kostja eri võlgnevuste vahel. Kokku on P.O. ajavahemikul alates 6. juulist 2016 kuni
5.septembrini 2016 tasunud Creditreformile kostja võlgade katteks 40 eurot. Käesolevas asjas esitatud nõuete katteks on arvestatud 5. augustil 2016 tehtud 15 euro suurusest maksest 5 eurot ja 5. septembril 2016 tehtud 15 euro suurusest maksest samuti 5 eurot. Käesolevas asjas esitatud nõuete katteks on laekunud seega kokku 10 eurot. Nõuded ei ole aegunud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 158 lg 1 järgi on aegumine korduvalt katkenud, sest kostja tunnistas korduvalt oma võlga, viimati
5.septembril 2016. Seega oli hagejal aega esitada kohtule oma nõue hiljemalt 2019. a septembris. Hageja esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse 18. aprillil 2019, seega enne aegumistähtaja lõppu.
Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
Kostja leiab, et hageja nõue kostja vastu aegus 2. novembril 2018 ning kostjal on õigus keelduda hagis esitatud nõude täitmisest. Kostja ei ole volitanud P.O. tema nimel makseid tegema. Kostja isikukoodi märkimine maksete selgituses ei anna alust lugeda aegumist katkenuks. 3(10)
VÕS § 88 lg-st 6 lähtudes tuleb P.O. tehtud maksete arvel lugeda täidetuks tsiviilasjas 219-111402 esitatud nõue. Seega puudus hagejal õigus arvestada makseid käesolevas menetluses esitatud nõude katteks. Juhul kui nõuded ei ole aegunud, palub kostja vähendada hageja nõutavat viivist VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel 0 euroni. Samuti vaidleb kostja vastu liisingulepingu ülesütlemisega tekkinud lisakuludele. Kostja poeg toimetas sõiduki Tallinnasse. Seetõttu jääb kostjale arusaamatuks liisingueseme pukseerimisega seotud kulunõude esitamine. Lisaks on tõendamata hoiustamiskulud, müügikulud, pigipesu ja sisekoristuse kulud ja kütusekulud.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 2. oktoobri 2019. a otsusega hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja menetluskulude katteks välja 160 eurot. Otsuse kohaselt tuleneb TsÜS § 142 lg-st 1, et õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Vastavalt TsÜS §-le 143 võtab kohus või muu vaidlust lahendav organ nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kostja on käesoleval juhul vastava taotluse esitanud. Lepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõuete puhul tuleb juhinduda TsÜS § 147 lg-st 1, mille järgi algab nõude aegumine selle sissenõutavaks muutumisega. Selline käsitlus kohaldub ka liisinguandja nõuete aegumise arvestamisel, mille liisinguandja võib liisingulepingu ülesütlemisel esitada liisinguvõtja vastu (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-118-15, p 11). Hageja leiab, et nõue ei ole aegunud, kuna kolmas isik (P.O. ) tegi kostja nimel makseid 6. juulil 2016 (10 eurot), 5. augustil 2016 (15 eurot) ja 5. septembril 2016 (15 eurot). Kuna makseinfos puudus täpsustus, missuguse võla katteks makse tehti, jaotati tasutud summad võrdselt kostja võlgnevuste vahel. Maakohus leidis, et kuivõrd kolmas isik on kostja nimel maksete tegemisel selgituseks märkinud XXX , ei ole need maksed seostatavad liisingulepinguga alusel kostja võlgnevuse tasumisega. Ei ole tõendatud, et P.O. tasus kostja palvel tema liisingulepingust tulenevat võlgnevust. VÕS § 78 lg 1 kohaselt võib kohustuse osaliselt või täielikult täita kolmas isik, kui võlgnik ei pea kohustust seadusest, tehingust või kohustuse olemusest tulenevalt täitma isiklikult. Kui kolmas isik täidab kohustuse, vabaneb võlgnik täitmise kohustusest. Kostja ei ole väitnud, et kolmas isik maksis tema eest. Kui hageja väidab vastupidist, peab ta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 järgi tõendama, et kolmas isik tegi makse kostja kohustuse täitmiseks. Seega pidi hageja tõendama, et kolmandal isikul oli tahe maksta kostja eest. Kuivõrd hageja ei ole tõendanud kostja ja kolmanda isiku poolt kostja nimel maksete sooritamist liisingulepingu alusel võlgnevuse tasumiseks, aegus hageja nõue 2. novembril 2018. 4(10)
Kohus jättis rahuldamata hageja poolt 23. septembril 2019 esitatud taotlused asja läbivaatamiseks kohtuistungil ning tunnistaja P.O. ülekuulamiseks. Tunnistaja ütlustega soovis hageja tõendada, et P.O. on kostja korraldusel teinud makseid käesolevas asjas vaidluse all oleva võlgnevuse katteks ehk hageja nõue ei ole aegunud. Kohus märkis, et tulenevalt TsMS § 403 lg-st 2 võivad pooled nõusoleku kirjalikuks menetluseks tagasi võtta üksnes menetlusliku olukorra olulisel muutumisel. TsMS § 394 lg 2 p 6 koostoimes TsMS § 403 lg-s 1 sätestatuga ei näe ette võimalust anda nõusolek erinevate menetlusstaadiumite lõikes või tehtud tahteavalduse ilma mõjuva põhjuseta tagasivõtmiseks. Hageja esitas tunnistaja ülekuulamise taotluse alles 23. septembril 2019 ehk pärast seda, kui kohus oli juba teatanud kirjalikus menetluses tehtava lahendi teatavakstegemise aja. Hagejal endal oli võimalik analüüsida, kas varem hageja poolt kohtule esitatud tõendid hageja nõuet tõendavad või mitte. Käesoleval juhul ei ole menetluslik olukord TsMS § 403 lg 2 mõttes võrreldes kostja poolt kirjalikuks menetluseks nõusoleku andmise ajaga muutunud. Kostja on esitanud aegumise vastuväite juba maksekäsu kiirmenetluses 15. mail 2019.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja palub 21. oktoobril 2019 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada. Alternatiivselt palub hageja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja leiab, et maakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme, jättes 2. oktoobri 2019. a määrusega rahuldamata hageja 23. septembril 2019 esitatud taotluse tunnistaja ülekuulamiseks. Maakohus ei ole välja selgitanud kõiki tsiviilasja lahendamiseks olulisi asjaolusid ning on kohelnud pooli ebavõrdselt. Maakohus jättis rahuldamata hageja taotluse tunnistaja ülekuulamiseks, kuna leidis, et menetluslik olukord TsMS § 403 lg 2 mõttes ei ole muutunud ning taotlus on esitatud hilinenult. Hageja ei pidanud hagiavalduse esitamise hetkel, kui ta andis nõusoleku asja lahendamiseks kirjalikus menetluses, vajalikuks kuulata tunnistajana üle makseid teinud P.O. t, kuna leidis, et dokumentaalsete tõenditega on piisavalt tõendatud, et nõue ei ole aegunud. Olukorras, kus kolmas isik (P.O. ) on teinud tema jaoks võõrale ettevõttele (Creditreformile) kolm makset, mis vastavad kostjaga kokkulepitud maksegraafikule ning märkinud selgitusse kostja isikukoodi ja ei ole tasutud summasid tagasi nõudnud, siis on maakohus antud tõendeid (maksekorraldusi) vääralt hinnanud. Hageja hinnangul ei saanud tekkida kahtlust, et kolmandal isikul oli tahe tasuda kostja eest vaidlusalust võlgnevust. Hageja andis hagiavalduses küll nõusoleku kirjalikuks menetluseks, kuid menetluslik olukord TsMS § 403 lg 2 mõttes pärast seda muutus, nimelt tegi Tartu Maakohus
3.septembril 2019 tsiviilasjas nr 2-19-111401 otsuse hageja kahjuks. Hageja oli tsiviilasjas nr 2-19-111401 esitanud samad maksekorraldused, mis käesolevas tsiviilasjas, tõendamaks, et nõue vastustaja vastu ei ole aegunud. Viidatud tsiviilasjas ei olnud esitatud tõendid maakohtu jaoks piisavad ning kohus (samas koosseisus) jättis hagi aegumise tõttu rahuldamata. Hageja ei esitanud käesolevas asjas siiski kohe täiendavaid tõendeid, kuna ootas kostja arvamust hageja poolt koos 9. augusti 2019. a seisukohaga esitatud maksekorralduste kohta, millega hageja soovis tõendada, et kostja nimel teostas maksed kolmas isik. Maakohus oli määranud kostjale 12. augusti 2019. a määrusega kirjaliku 5(10)
arvamuse andmise tähtajaks 10 päeva, arvates määruse kättesaamisest. See tähtaeg lõppes
26.augustil 2019, kuid kostja arvamust ei esitanud. 16. septembril 2019 määras kohus pooltele tähtaja 23. septembrini 2019 kõigi seisukohtade ja dokumentide esitamiseks ning teatas, et otsus tehakse avalikult teatavaks 2. oktoobril 2019. Seega oli hagejal ainult seitse päeva aega, et esitada täiendavad tõendid ning analüüsida kirjaliku menetluse jätkumise võimalikkust. P.O. kirjaliku seletuse kohtule esitamine ei osutunud võimalikuks, kuna kostja eest makseid teinud isikut ei õnnestunud tuvastada – samanimelisi (P.K. ) isikuid on Eestis viis. Seega ei olnud taotlus tunnistaja ülekuulamiseks esitatud hilinenult. Taotluse rahuldamine ei oleks ülemääraselt piiranud kostja õigusi ega menetlust ebamõistlikult venitanud. Tunnistaja ülekuulamise taotluse rahuldamata jätmise tõttu jäid hageja õigused kohtuliku kaitseta. Hageja taotluse rahuldamine ei oleks ülemääraselt piiranud kostja õigusi ega menetlust ebamõistlikult venitanud. Lisaks on maakohus 16. septembri 2019. a määruses märkinud, et tühistab kirjaliku menetluse korraldamise, kui pool, kellest tulenevalt kirjalik menetlus määrati, taotleb asja lahendamist kohtuistungil. Hageja taotles kohtult asja lahendamist kohtuistungil, kuid kohus jättis kohtuotsusega hageja taotluse lahendamata. Seega on maakohtu käitumine asja lahendamisel olnud vastuoluline. Isegi kui maakohus tunnistaja ülekuulamise taotluse rahuldamata jätmisel ei eksinud, oleks kohus ka kirjalike tõendite põhjal pidanud asuma seisukohale, et nõue ei ole aegunud ning hagi tuleb rahuldada.
Kostja vaidleb hageja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
Kostja hinnangul ei muutunud menetluslik olukord maakohtus selliselt, mis oleks võimaldanud hagejal võtta tagasi nõusolek asja menetlemiseks kirjalikus menetluses. Samuti ei saa väita, et kui maakohtu menetluses oleks tunnistaja üle kuulatud, oleks maakohus hagi rahuldanud. Menetlusliku olukorra muutumisena käesolevas asjas ei saa käsitleda tsiviilasjades nr 2-19-111401 ja nr 2-19-111402 tehtud lahendeid, kus kohus leidis, et hageja esitatud tõendid ei olnud kohtu jaoks piisavad tõendamaks, et hageja nõue ei ole aegunud. Kostja esitas praeguses asjas vastuse hagile juba 30. juulil 2019. Seega pidi kostja õiguslik positsioon olema hagejale teada. Isegi juhul, kui nõustuda hageja käsitlusega (kostja sellega ei nõustu), siis tuleb arvestada, et tsiviilasjas nr 2-19-111401 tehti otsus teatavaks juba 3. septembril 2019 ning hageja on esitanud taotluse käesolevas asjas TsMS § 329 lg 1 mõttes hilinenult. Selle taotluse rahuldamisel ei olnuks maakohtul olnud võimalik teha kohtuotsust teatavaks 2. oktoobril 2019. Kostja ei nõustu hageja väitega, nagu ei selgitanuks maakohus välja kõiki asja lahendamiseks olulisi asjaolusid. Kostja esitas tähtaegselt seisukohta hageja 9. augustil 2019 esitatud tõendite osas. Kostja tugines ka sellele, et P.O. ei tasunud laenumakseid kostja eest. Samuti ei nõustu kostja hageja väidetega, et maakohus hindas vääralt hageja esitatud tõendeid. Maakohtu lahend ei saanud olla hagejale üllatuslik.
6(10)
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 21 tuleb osaliselt muuta otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
7.Kostja on esitanud menetluses aegumise vastuväite ning maakohus on jätnud hagi aegumise tõttu rahuldamata. Apellatsioonimenetluses on vaidluse all hageja nõuete aegumine.
8.TsÜS § 142 lg 1 järgi aegub õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS § 143 kohaselt võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. TsÜS § 146 lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumise tähtaeg kolm aastat. Koos põhikohustusest tuleneva nõudega aegub vastavalt TsÜS §-le 144 ka kõrvalkohustusest tulenev nõue.
8.1.Maakohus on leidnud, et nõuete osas, mille liisinguandja võib liisingulepingu ülesütlemisel esitada liisinguvõtja vastu, tuleb nõuete aegumistähtaega TsÜS § 147 lg 1 alusel arvestada nõuete sissenõutavaks muutumisest. Ringkonnakohus peab praeguse juhtumi asjaolusid arvestades vajalikuks täpsustada, et olukorras, kus liisinguandja ütleb liisingulepingu erakorraliselt üles, võib liisinguandjal liisinguvõtja vastu olla esiteks enne lepingu lõppemist sissenõutavaks muutunud liisingumaksete (sh intressi) tasumise nõue VÕS § 108 lg 1 alusel, teiseks lepingu ülesütlemisega seotud krediidikulude hüvitamise nõue (VÕS § 367 lg-d 1–3) ja kolmandaks lepingu ülesütlemisest tingitud lisakulu hüvitamise nõue (VÕS § 367 lg 4). Ka liisinguandja nõuete aegumise hindamisel tuleb eristada enne lepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud maksetest tulenevaid nõudeid ja pärast ülesütlemist sissenõutavaks muutunud nõudeid. Enne lepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud nõuete aegumisele tuleb kohaldada TsÜS § 154 ja need nõuded hakkavad aeguma kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutus sissenõutavaks. Lepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõuete puhul tuleb aga juhinduda TsÜS § 147 lg-st 1 (vt Riigikohtu 17. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-118-15, p-d 11 ja 12 koos nendes viidatud kohtupraktikaga).
8.2.Ka praegusel juhul nõuab hageja mh enne liisingulepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutnud tasumata intressi 512 eurot 96 senti ajavahemiku alates
19.augustist kuni 2. novembrini 2015 eest. Selle nõude aegumisele tuleb kohaldada TsÜS § 154. Intressinõue hakkas seega tervikuna aeguma 1. jaanuarist 2016 ning aegumistähtaeg (TsÜS § 146 lg 1) lõppes TsÜS § 135 lg-te 1 ja 2 ning § 136 lg 2 järgi
31.detsembril 2018.
8.3.Eelmärgitu ei muuda siiski ebaõigeks maakohtu lõppjäreldust nõude aegumise kohta. Hageja esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse 18. aprillil 2019 (TsMS § 160 lg 1 ja lg 2 p 3), seega pärast aegumistähtaja lõppu.
9.Muus osas järgib ringkonnakohus nõuete aegumist puutuvas osas maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid kõiki korrata. Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
7(10)
9.1.TsÜS § 158 lg 1 järgi katkeb aegumine ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Nõude tunnustamine võib sama paragrahvi teise lõike järgi seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Nõude tunnustamisena võivad olla käsitletavad kõik faktilised teod, millest tuleneb võlgniku võla tunnustamise tahe. Aegumistähtaeg võib TsÜS § 158 lg 1 alusel katkeda ka siis, kui kolmas isik tasub võlgnevuse võlgniku eest VÕS § 78 lg 1 kohaselt. Seda siiski üksnes juhul, kui võlgnik on avaldanud tahet, et kolmas isik täidaks võlausaldaja ees tema kohustuse. Maakohus on õigesti leidnud, et vaidluse korral peab võlausaldaja (praegusel juhul hageja) tõendama, et kolmas isik tegi makse võlgniku eest. Maakohus on leidnud, et nõuete aegumine ei ole praegusel juhul katkenud. Ringkonnakohtu arvates on maakohus esitatud tõendeid hinnanud kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2 ning on oma järeldusi otsuses TsMS § 436 ja § 442 lg 8 nõuetele vastavalt põhjendanud. Apellatsioonkaebuses väidetud tõendite hindamist puudutavate menetlusõiguse normide olulisi rikkumisi ringkonnakohus asja materjalide põhjal ei tuvastanud. Kolleegium ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi.
9.2.Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuses esitatud etteheidetega selles osas, et maakohus jättis põhjendamatult rahuldamata hageja taotluse P.O. tunnistajana ülekuulamiseks.
9.2.1.Maakohus on aegumise katkemise küsimust puudutavalt jätnud olulises osas täitmata eelmenetluse ülesanded (TsMS § 392), mh ei ole kohus andnud pooltele üheselt mõistetavalt lõplikku tähtaega eelmenetluses tõendite esitamiseks (TsMS § 237 lg 1).
9.2.2.Samas ei nõustu ringkonnakohus apellatsioonkaebuse väidetega, nagu oleks menetluslik olukord TsMS § 403 lg 2 mõttes oluliselt muutunud üksnes teistes tsiviilasjades tehtud lahendite tõttu. Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust. Põhimõtteliselt peab pool ise otsustama, milliste tõenditega ta enda väiteid tõendab (TsMS § 5 lg 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1). Ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti (TsMS § 232 lg 2).
9.2.3.Ringkonnakohus kõrvaldas apellatsioonimenetluses maakohtu ülalviidatud rikkumised, rahuldas 16. märtsi 2020. a määrusega hageja apellatsioonkaebuses esitatud taotluse P.O. tunnistajana ülekuulamiseks ning andis pooltele võimaluse esitada aegumise katkemist puudutavate väidete kohta täiendavaid seisukohti ja tõendeid (dtl-d 193– 195).
9.2.4.Apellatsioonimenetluses esitatud ja kogutud uutest tõenditest ei saa ringkonnakohtu hinnangul järeldada, et P.O. oleks ülalviidatud makseid teinud kostja (võlgniku) palvel või heakskiidul. P.O. ütluste kohaselt tegi ta ülekanded küll kostja eest sooviga aidata, kuid kostja ei ole palunud tal ülekandeid teha ega ei teadnud nendest midagi (dtl 243). Samuti ei ole hageja poolt 30. märtsi 2020. a seisukohale lisatud dokumentaalsed tõendid (dtl-d 206– 207, 208–209, 210–213, 214–215) kõnealuste väidete tõendamiseks piisavad. Viidatud menetlusdokumendi lisades olevad väljatrükid ja väljavõtted Creditreformi menetletavate nõuete andmebaasidest ei ole usaldusväärsed tõendid selle kohta, et kostja oleks sõlminud hagejaga (Creditrefomi vahendusel) kokkuleppeid võla tasumiseks (ja sellega nõuet 8(10)
tunnistanud). Üksi muu asjas esitatud ja kogutud tõend Creditreformi andmebaasides kajatatut selles aspektis ei kinnita.
9.2.5.Seega ei mõjutanud maakohtu minetused kokkuvõttes asjas tehtud lahendit. Hageja nõuded on aegunud ning hagi tuleb jätta tervikuna rahuldamata.
10.Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu otsust menetluskulude jaotuse ega kindlaksmääratud menetluskulude rahalise suuruse osas.
11.Apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud menetluskulud jätab ringkonnakohus TsMS § 171 lg 1 alusel hageja (apellandi) kanda.
12.TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.
12.1.Kostja esindaja poolt 8. septembril 2020 ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirja (dtl-d 246–248) kohaselt on kostja kandnud seoses apellatsioonkaebuse menetlemisega menetluskulusid kokku 380 eurot (sh käibemaks). Menetluskulud koosnevad esindajakulust. Lepinguline esindaja K. Kangilaski on nimekirjast nähtuvalt osutanud kostjale õigusabi kokku 9,5 tunni ulatuses tunnitasuga 40 eurot (sh käibemaks). Esindaja on teinud järgmisi toiminguid: apellatsioonkaebusega tutvumine, sellele vastuse koostamine, ringkonnakohtu 16. märtsi 2020. a määrusega tutvumine, kostja 30. märtsi 2020. a menetlusdokumendi koostamine, hageja 30. märtsi 2020. a menetlusdokumendiga tutvumine, kostja 13. aprilli 2020. a menetlusdokumendi koostmaine, hageja 13. aprilli 2020. a menetlusdokumendiga tutvumine, konsultatsioonid kliendiga, kohtuistungiks ettevalmistamine jm.
8.septembril 2020 toimunud istungil palus kostja esindaja lisada eelmärgitule esindaja kulu seoses istungil osalemisega 40 eurot. Kostja kinnituse kohaselt on kõik kulud kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega (TsMS § 176 lg 5). Samuti kinnitab kostja, et ta ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu taotleb esindajatasu hüvitamist koos käibemaksuga (TsMS § 174 lg 10). Kostja palub määrata menetluskulude tasumise OÜ HUGO arveldusarvele.
12.2.Hageja ei ole kostja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude nimekirja kohta seisukohta esitanud.
12.3.TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi mõistab kohus teise menetlusosalise lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise kohta (vt nt Riigikohtu 11. veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11). Ringkonnakohus leiab, et kostja esindaja ülalviidatud toimingud on asja mahtu ning keerukust arvestades asjatundliku õigusteenuse osutamiseks põhjendatud ja vajalikud. Kulude koosseis on kooskõlas tsiviilasja materjalidega ja nendest ei nähtu, et kostja esindaja oleks kulutanud aega põhjendamatult. Samuti on kostja esindaja tunnitasu TsMS § 175 lg 1 tähenduses vajalik ja põhjendatud. See ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. 9(10)
Eelmärgitut arvestades määrab ringkonnakohus kostja apellatsioonimenetluses kantud hüvitatavate kulude suuruseks 420 eurot (10,5 × 40) ning mõistab nimetatud summa hagejalt kostja kasuks välja. TsMS § 445 lg 1 esimesest lausest lähtudes rahuldab ringkonnakohus kostja taotluse otsuse täitmise korra kindlaksmääramiseks viisil, et hagejalt kostja kasuks väljamõistetud menetluskulud tuleb kanda OÜ HUGO arveldusarvele selgitusega "Malle Jansioo".
12.4.Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus vastavalt kostja taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
13.TsMS § 138 lg-test 1 ja 2 ning § 143 p-st 1 tulenevalt on menetluskulu (asja läbivaatamise kulu) ka tunnistaja kulu. Ringkonnakohus on rahuldanud 25. septembri 2020. a määrusega rahuldanud tunnistaja P.O. taotluse sõidukulude hüvitamiseks ning määranud sõidukulude suuruseks 16 eurot 70 senti. Nimetatud kulu ei ole menetluses ette tasutud ega menetlusosalistelt seni sisse nõutud. Võttes aluseks ülalmärgitud menetluskulude jaotuse, tuleb tunnistaja kulu 16 eurot 70 senti TsMS § 179 lg 1 alusel hagejalt riigi kasuks välja mõista. TsMS § 179 lg 9 kohaselt tuleb tasumisega viivitamisel maksta viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.