Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Hagiavalduse kohaselt on kostja rahvusvahelise hulgikaubandusega tegelev ettevõte, kelle põhitegevuseks on kosmeetikakaupade müümine. Hageja on Tšehhi Vabariigis registreeritud äriühing, mis tegeleb rahvusvaheliselt ilutoodete edasimüügiga. Pooled pidasid alates 21.01.2019 e-kirja teel läbirääkimisi lepingu sõlmimiseks, mille käigus tegi kostja hagejale pakkumise uute ilu- ja kosmeetikatoodete tellimiseks, seepeale esitas hageja tellimuse soovitud toodetele, mille kostja kinnitas 28.01.2019 e-kirja teel. Hageja tasus tellimuse eest kostjalt 28.01.2019 saadud ettemaksuarve nr 559 31.01.2019 kogusummas 5 984,54, peale mida tuli kostjal poolte kokkuleppel korraldada tellitud kauba üleandmine hagejale Tšehhi Vabariigis. Kostja ei ole hagejale tellitud kaupa tarninud. Kostja väitel on kauba ära kaotanud tema poolt tellitud transpordiettevõtte. Kostja ei ole hoolimata lubadusest hagejale ettemaksuarve alusel kantud raha tagastada hagejale raha tagastanud. Hageja esitas kostjale 25.11.2019 e-kirja teel lepingust taganemise avalduse, milles teavitas kostjat, et taganeb lepingust ning lepingu alusel üleantu, so ettemaksuarve nr 559 alusel kantud raha summas 5 984,54 eurot tuleb kostjal hagejale tagastada käesoleva avalduse saamisest 3 päeva jooksul. Kostja ei ole hagejale raha tagastanud. Hageja palub mõista Notino, s.r.o kasuks OÜ-lt Globalex välja 6 1919,32 eurot (põhivõlg summas 5 984,54 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis kuni 04.05.2020 summas 206,8 eurot) ja viivis VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras alates 05.05.2020 kindla summana kuni kohtuotsuse tegemiseni ja sealt edasi protsendina VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni. Kostja seisukohad Kostja vastuse kohaselt väljastas ta hagejale ettemaksuarve, kus on toodud välja olulised tingimused (kauba nomenklatuur, kogus, hind, maksetingimus, tarnetingimus, valuuta, märkused). Antud juhul (nagu ka kõik eelnevad koostöö aastad) aktsepteeris hageja kostjapoolseid lepingutingimusi ning arve tasumisega ja vastuväidete puudumisega saigi poolte vahel ühiselt kokku lepitud kauba koguses, maksumuses ning ka tarnetingimuses, mis on välja toodud ettemaksuarve päises ning arve jaluses tekstina. Tarnetingimuste EXW kohaselt on ostja kohustus kanda transpordikulud ning vastutada kauba sihtkohta toimetamisega kaasnevate riskide eest. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud toimiku materjalidega ja menetlusosaliste seisukohtadega, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Pooled ei vaidle selle üle, et Globalex OÜ on rahvusvahelise hulgikaubandusega tegelev ettevõte, kelle põhitegevuseks on kosmeetikakaupade müümine ning Notino, s.r.o on Tšehhi Vabariigis registreeritud äriühing, mis tegeleb rahvusvaheliselt ilutoodete edasimüügiga (dtl 40-45). Vaidlust ei ole selle üle, et 21.01.2019 edastas kostja hagejale e-kirja teel Max Factori ja Rimmeli toodete müügipakkumise (dtl 46-49), millele hageja vastas e-kirja teel, küsides kostjalt, milline on kaupade tarneaeg (dtl 46-49). Pooled ei vaidle, et kostja vastas hagejale, et tarne toimub ühe nädala jooksul, mille peale hageja esitas kostjale e-kirja teel tellimuse soovitud töödele (dtl 46-49). Vaidlust ei ole, et kostja kinnitas tellimuse 28.01.2019 e-kirja teel, paludes tasuda ettemaksu arve, peale mida pidi kostja panema tellimuse teele (dtl 46-49). Vaidlust ei ole, et hageja tasus tellitud toodete eest kostja poolt 28.01.2019 esitatud ettemaksuarve nr 559 alusel 31.01.2019 kogu tellitud kauba eest 5 984,54 (dtl 50-51, 82-83). Pooled ei vaidle selle üle, et hageja ei ole kaupa kätte saanud (dtl 53-74). Võlaõigusseaduse (VÕS) § 208 lg 1 alusel asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu.

Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on hagejale kauba üle andnud või teinud võimalikuks omandi ülemineku hagejale. Eelkõige vaidlevad pooled, kas pooltevahelisele müügilepingule kohaldub arvel märgitu EXW (rahvusvahelise kaubaveo termin ’’ex works’’, mille kohaselt vastutab ostja kauba transpordi eest). Kostja ei ole tõendanud, et pooled oleksid kokku leppinud kauba tarnimises selliselt, et kauba transpordi organiseerib hageja. Seega ei ole põhistatud kostja väide, et arvele või arvetele märgitud klauslist saaks iseenesest järeldada mingit poolte kokkulepet või hageja nõustumust sellise tingimusega. Pealegi ei ole kostja tõendanud, et ta oleks andnud kauba hagejale, et hagejal oleks olnud ise võimalus või kohustus organiseerida kauba äravedu. Vaidlust ei ole, et kauba transportimise vaidlusalusele kaubale korraldas kostja, mistõttu on kostja väide nagu kauba transportimine oleks olnud hageja kohustuseks vastuolus kostja enda käitumisega. Kohtu arvates on hageja veevalt poolte vahelise kirjavahetusega tõendanud, et pooled sõlmisid müügilepingu, mille kohaselt tuli kostjal arvel nimetatud kaup hagejale üle anda Tšehhi Vabariigis. VÕS § 76 lg 1 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 alusel on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Lähtudes eeltoodust ei ole kostja tõendanud, et ta on hagejal üle andnud müügilepingus kokku lepitud kauba. Pooled ei vaidle, et hageja on 25.11.2019 taganenud pooltevahelisest müügilepingust ja palunud kostjal tagastada saamata jäänud kauba eest tasutud 5 984,54 eurot (dtl 75-78). VÕS § 116 lg 1 järgi võib lepingupool lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud (oluline lepingurikkumine). VÕS § 116 lg p 2 kohaselt on olulise lepingurikkumisega tegemist eelkõige siis, kui rikuti kohustust, mille täpne järgimine oli lepingust tulenevalt teise lepingupoole huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu. VÕS § 188 lg 1 järgi taganeb lepingupool lepingust taganemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele ning VÕS § 189 lg 1 järgi võib lepingust taganemise korral kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Kuna hageja on poolevahelisest müügilepingust taganenud 25.11.2019, siis on hagejal õigus nõuda tema poolt tasutud 5 984,54 eurot. Pooled ei vaidle, et kostja ei ole tagastanud hagejale saamata jäänud kauba eest tasutud 5 984,54 eurot hageja nõutud tähtajaks, s.o. 3 päeva jooksul taganemisavalduse saamisest (dtl 75-78), siis on hageja nõue tõendatud ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 5 984,54 eurot. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt rahaliste kohustuste täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kuna vaidlust ei ole, et kostja ei ole hagejale tasunud 3 päeva jooksul taganemisavalduse saamisest 5 984,54 eurot, siis on põhistatud hageja väide, et kostja on olnud kuni hagiavalduse esitamiseni eeltoodud summa tasumisega viivituses. Kostja hageja viivise arvestusele vastuväiteid esitanud ei ole. Seega tuleb kostjalt välja mõista hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivised ajavahemiku eest 29.11.2019 kuni 04.05.2020, s.o. 158 päeva viivitamise eest 5 984,54 euro tagastamata jätmisel seadusjärgses suuruses kokku summas 206,80 eurot.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohtu arvates on põhistatud kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevuselt summas 5 984,54 eurot viivis võlaõigusseaduse §-s 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagiavalduse esitamisest s.o. 05.05.2020 kuni põhinõude täitmiseni, sest hageja ei ole välja arvestanud viivist põhivõlgnevuselt kindla summana kuni kohtuotsuse tegemiseni. Asja lahendamisel ei ole tähtsust poolte väidetel ja tõenditel (dtl 202-204), millistele kohus käesoleva lahendi tegemisel ei ole tuginenud ja neid kohus ei hinda. Menetluskulude jaotus TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jätab hagi rahuldab, siis jätab kohus menetluskulud kostja kanda. TsMS § 173 lg 1 sätestab, asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Asja järgmisena menetleva kohtu lahendis esitatakse kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Vajaduse korral tuleb märkida ära menetluskulude kandmise erisused kohtuastmete kaupa, samuti kohtueelses menetluses. TsMS § 174 lg 4 järgi kui maakohus kohtuotsuses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et käesolevas asjas on mõistlik hageja menetluskulud kindlaks määrata mõistliku aja jooksul pärast lahendi jõustumist.

/allkirjastatud digitaalselt/ Iris Kangur-Gontšarov kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.