4.Tühistada Tartu Maakohtu 17. augusti 2020. a tagaseljaotsus ja saata asi samale maakohtule lahendamiseks eelmenetluse staadiumis.
5.Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus asja uuel läbivaatamisel. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Osaühing Aktiva Finants (hageja) esitas 2. märtsil 2020 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Carl Innose (kostja) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Kohus lõpetas maksekäsu kiirmenetluse, kuna kostjale ei õnnestunud makseettepanekut kätte toimetada. Kohus andis 22. aprilli 2020 määrusega asja üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Hageja palus 19. mai 2020 hagiavalduses mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 2000 eurot, intressi 201 eurot 37 senti, võla sissenõudmiskulud 20 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 1651 eurot 76 senti ja viivise alates 20. maist 2020 kuni põhinõude 2000 euro täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja Placet Group OÜ 7. jaanuaril 2018 laenulepingu nr KK3232168, mille alusel sai kostja laenu 2000 eurot. Kostja ei täitnud lepingust tulenevat kohustust ja ei tagastanud laenu. Placet Group OÜ ütles 27. aprillil 2018 lepingu üles. Placet Group OÜ loovutas 3. mail 2018 lepingust tuleneva nõude hagejale.
2.Hagimaterjalid on kostjale kätte toimetatud avaldamisega Ametlikes Teadaannetes 8. juunil 2020. Kostja ei vastanud hagile talle selleks antud tähtaja jooksul.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 17. augusti 2020 tagaseljaotsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks välja Placet Group OÜ-ga 7. jaanuaril 2018 sõlmitud laenulepingu nr KK3232168 alusel põhivõlgnevuse 2000 eurot, intressi 201 eurot 37 senti, võla sissenõudmiskulud 20 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 369 eurot 70 senti ja viivise põhivõlgnevuselt (2000
eurolt) VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates 18. augustist 2020 kuni põhinõude täitmiseni, kuid kokku mitte rohkem kui põhinõude ulatuses. Maakohus jättis hagi võla sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmiseks 1282 euro 6 sendi ulatuses ja lisanduva viivise väljamõistmiseks seaduses sätestatud määra ületavas osas rahuldamata. Maakohus jättis menetluskuludest 66% kostja kanda ja 34% hageja kanda, mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskuluna 336 eurot 60 senti ning menetluskuludelt viivise alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras, kuid kokku mitte rohkem kui menetluskulude ulatuses. Maakohus tegi tagaseljaotsuse ilma kirjeldava ja põhjendava osata.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega vähendati viiviseid ja jaotati menetluskulud proportsionaalselt hagi rahuldamise ulatusega. Hageja palub tühistada tagaseljaotsus, mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis kuni hagiavalduse esitamiseni summas 1651 eurot 76 senti ning rahuldada hageja menetluskulude nõue kostja vastu täies ulatuses, st mõista kostjalt hageja kasuks välja riigilõiv 350 eurot ja hageja õigusabikulu summas 480 eurot. Hageja palub jätta menetluskulud ringkonnakohtus täies ulatuses kostja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei saa viivisemäära lugeda tüüptingimuseks VÕS § 35 lg 1 mõistes. Hageja on nõudnud viivist seaduses sätestatud määras. Hageja on õigustatud nõudma viivist VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause alusel sama suure viivisemäära alusel, nagu oli laenulepingus kokkulepitud intressimäär. Kui tarbijakrediidilepingus on kokku lepitud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, loetakse viivise määraks lepinguline intressimäär. Kuivõrd tagaselja otsuse tegemise eelduseks on asjaolu, et kostja ei ole hagile vastanud, ei saa kohus tagaseljaotsust tehes ise VÕS § 113 lg 8 kohaldada ega viivise ning sissenõudmiskulu suurust piirata. Maakohus on rikkunud TsMS § 174 lg-t 1 ning § 436 lg-t 1, jättes menetluskulud osaliselt kostja ja osaliselt hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb menetlusse võtta ja asi lahendada TsMS § 646 alusel üksnes kaebuse põhjal. Tartu Maakohtu 17. augusti 2020 otsus tuleb tühistada menetlusõiguse normide olulise rikkumise ning materiaalõiguse normi vale kohaldamise tõttu. Kuna ringkonnakohus tühistab tagaseljaotsuse, tuleb asi saata täies ulatuses läbivaatamiseks esimese astme kohtule (TsMS § 657 lg 2). Ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse. TsMS § 646 alusel võib ringkonnakohus otsustada asja üksnes apellatsioonkaebuse põhjal, kui kohus leiab, et asja arutamisel esimese astme kohtus rikuti menetlusõiguse normi, mis toob ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses (§ 656 lg 1). Sel juhul otsus tühistatakse ja asi saadetakse esimese astme kohtusse uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus ei pea TsMS § 646 kohaldamisel küsima teiselt poolelt apellatsioonkaebuse vastust (TsMS § 641 lg 1) ega analüüsima ka apellatsioonkaebuse põhjendusi (Riigikohtu 24. jaanuari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-56825, p 11). TsMS § 656 lg 1 p 5 kohaselt tühistab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse apellatsioonkaebuse põhjendusest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ja saadab asja uueks
arutamiseks esimese astme kohtule, kui esimese astme kohtus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada. TsMS § 656 lg 2 teise lause järgi on ringkonnakohtul õigus apellatsioonkaebuse põhjendustest olenemata tühistada esimese astme kohtu otsus ja saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule ka teiste menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu, kui rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. TsMS § 657 lg 2 kohaselt kui ringkonnakohus tühistab tagaseljaotsuse, saadab ta asja täies ulatuses läbivaatamiseks esimese astme kohtule.
6.Maakohus tegi tagaseljaotsuse ilma kirjeldava ja põhjendava osata. TsMS § 444 lg 3 lubab kohtul teha tagaseljaotsuse ilma kirjeldava ja põhjendava osata, kuid lihtsustus kirjeldava ja põhjendava osa otsusest väljajätmise kohta kehtib tagaseljaotsuse puhul vaid juhul, kui hagi rahuldatakse täielikult. Kui hagi rahuldatakse osaliselt või jäetakse rahuldamata, tuleb hagi aluseks olevaid asjaolusid otsuses kirjeldada ja otsust ka nõuetekohaselt põhjendada. Seega ei saanud maakohus hagi osalise rahuldamise puhul jätta otsusest välja kirjeldavat ja põhjendavat osa. Kui maakohus pidas vajalikuks selgitada, miks tuleb asjas kohaldada seadusjärgset viivise määra, tulnuks otsust nõuetekohaselt põhjendada.
7.Ringkonnakohus peab vajalikuks selgitada viivise määraga seonduvalt järgmist. Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel hinnata hageja väidet, et tegemist on tarbijakrediidilepinguga ning sellest tulenevalt hinnata, kas lepingus sätestatud viivise määr on tarbijat ebamõistlikult kahjustav ning on tüüptingimusena tühine või mitte. Tarbijalt ei või VÕS § 415 lg 1 järgi võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Riigikohus on VÕS § 415 lg 1 tõlgendamisel leidnud, et VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. See tähendab, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg-s 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Laenuandjal on seega põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana (Riigikohtu
14.jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12). Tarbijakrediidilepingus kokkulepitava intressimäära suurus on VÕS § 4062 lg 1 ja § 406 lg 1 järgi piiratud krediidi kulukuse määra ülempiiriga, mis ei tohtinud ületada lepingu sõlmimise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kuna tarbijakrediidilepingus kokkulepitava intressimäära suurus on piiratud krediidi kulukuse määra ülempiiriga ja intressimäära suurus määrab ära viivise suuruse, on võlaõigusseaduses tarbijakrediidilepingule kohalduvates sätetes (VÕS § 4062 lg 1, § 406 lg 1 ja § 415 lg 1) reguleeritud tarbijakrediidilepingule kohalduva viivise ülempiir. Asja materjalidest tulenevalt on lepingust tulenev viivise kokkulepe eelduslikult VÕS § 35 lg 1 mõttes tüüptingimus. Lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust (VÕS § 42 lg 3 p 5). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes pidada ebamõistlikuks sellist hüvitist, mida
seadusandja lubab tarbijalt nõuda. Kuna seadusandja lubab VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause alusel tarbijalt nõuda viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus intressimäärana kehtivalt ette nähtud, siis ei saa sellist viivise kokkulepet pidada VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes tarbijat ebamõistlikult kahjustavaks ja VÕS § 42 lg 1 alusel tühiseks. Tarbijakrediidilepingu tüüptingimustes sisalduv viivisemäär, mis on võrdne samas tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimääraga, ei ole VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 alusel tühine tüüptingimus.
8.Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse tervikuna, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel maakohtu otsustada.
9.Hageja on apellatsioonkaebuse esitamisel tasunud riigilõivu 250 eurot, sh 50 eurot menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamise eest. Hageja hinnangul on apellatsioonkaebuse hinnaks 1282 eurot 6 senti, s.o sissenõutavaks muutunud viivise vaidlustamise ulatus. Hageja on sissenõutavaks muutunud viivist arvestanud hagiavalduse esitamise (19. mai 2020) seisuga, kuid maakohus mõistis sissenõutavaks muutunud viivise maakohtu otsuse tegemise aja (17. august 2020) seisuga. Seega on apellatsioonkaebuse hind 1321 eurot 24 senti (hageja poolt arvestatud sissenõutavaks muutunud viivis hagi avalduse esitamise seisuga 1651 eurot 76 senti – hagiavalduse esitamise seisuga seadusjärgses määras arvestatud viivis 330 eurot 52 senti). TsMS § 139 lg 2 sätestab, et riigilõivu tuleb tasuda menetlustoimingult, mille tegemise eest on riigilõivuseaduses sätestatud riigilõiv. Riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 1 kohaselt tasutakse hagiavalduse esitamisel riigilõivu hagihinnast lähtuvalt. RLS § 59 lg 15 kohaselt tasutakse apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda hagi või muu avalduse esialgsel esitamisel maakohtule, arvestades kaebuse ulatust. TsMS § 137 lg 1 kohaselt on apellatsioon-, kassatsioon- või määruskaebuse esitamise puhul tsiviilasja hind sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Tsiviilasja hind kaebemenetluses on 1321 eurot 24 senti, kaebuselt tulnuks RLS § 59 lg 15 ja lisa 1 järgi tasuda lõivu 200 eurot. Hageja on tasunud riigilõivu kokku 250 eurot, s.h RLS § 59 lg-st 16 lähtudes 50 euro lõivu menetluskulude rahalise kindlaksmääramise vaidlustamise eest. Ringkonnakohus leiab, et RLS § 59 lg 16 kohaldub üksnes juhul, kui asjas tehtud sisulist lahendit apellatsioonkaebusega ei vaidlustata, sest TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi ei jõustu kulude rahaline kindlaksmääramine, kui otsus mingis muus osas (sh nt kulude jaotus) vaidlustatakse. TsMS § 173 lg 3 näeb ette ka kõrgema astme kohustuse muuta vajadusel ka menetluskulude jaotust juhul, kui ta muudab madalama astme kohtu lahendit või teeb uue lahendi. Seega on apellatsioonkaebuselt tasutud 50 eurot riigilõivu ettenähtust enam. Ringkonnakohus selgitab, et TsMS § 150 lg 1 p 1 ja lg 4 alusel on hagejal õigus taotleda enamtasutud riigilõivu (50 euro) tagastamist. /allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest
Üllar Roostoja
Triin Uusen-Nacke
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.