Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Hageja nõue, põhjendused (hagi 02.12.2019 ja täpsustus 10.12.2019) Pooled sõlmisid 23.02.2017 xxxx asuva eluruumi üürilepingu, millega hageja andis kostja kasutusse eluruumi koos panipaigaga ja kostja võttis ruumid 27.02.2017 aktiga vastu. Kostja kohustus tasuma lepingu p 2.1.1 järgi kuus üüri 1600 € jooksva kuu 5. kuupäevaks ja lisaks tasuma kõrvalkulusid. Hageja esitas kostjale üüri ja kõrvalkulude eest arveid, kuid alates 26.01.2018 jättis kostja need osaliselt tasumata kogusummas 15 205,79 eurot, so perioodil kuni 13.01.2019. 13.01.19 tasus kolmas isiku kostja eest hagejale 6 400 eurot, pärast mida ei ole kostja hagejale enam midagi tasunud ja kostja üürilepingust tulenev võlgnevus üha kasvas. Seetõttu sõlmis hageja 19. augustil 2019 esinduslepingu võlahaldusettevõtte S OÜ-ga („Võlanõudja“) kostjalt põhivõla ja viivise nõudmiseks. Võlanõudja saatis kostjale 29.08.2019 e-kirja teel võlateatise/maksekäsu, nõudes põhivõla ja viiviste tasumist, kostja oma vastuses 29.08.2019 nõudele vastuväiteid ei esitanud, väitis, et ei jõua tähtajaks võlga tasuda ja palus maksegraafikut. Pooled arutasid 30.08.2019 kuni 28.09. 2019 põhivõla ja viiviste tasumise perioodi üle, kostja soovis graafikut 3 aastakse, hageja oli nõus, kuid siis soovis kostja, et hageja loobuks viivisest, millega hageja ei olnud nõus ja tulemuseni ei jõutud (kostja maksegraafikut ei allkirjastanud). 29.09.2019 saatis kostja e-kirja võlanõudjale ja hagejale, kus selgitas, et tal ei ole võimalik dokumente digitaalselt allkirjastada, aga ta on maksegraafikuga nõustunud ja soovib allkirjastada paberil selle. 30.09.2019 asetleidnud kokkusaamisel ei kirjutanud kostja graafikule alla, sest see sisaldas viivist. Hageja andis tähtaja võla tasumiseks, hoiatas, et hagejal on alust üürilepingu ülesütlemiseks (kiri 30.09.19). Kostja põhivõlga ega viiviseid ei tasunud, hageja esitas kostjale 1.oktoobril 2019 üürilepingu ülesütlemise avalduse, mille kohaselt ütles üürilepingu üles ja palus ruumid vabastada hiljemalt 3.oktoobril kell 14.00. Hageja ja kostja pidasid 1. oktoobril 2019 kirjavahetust, mille sisuks oli kostja soov vabastada ruumid 1. novembrist 2019 kell 14.00. 03.10.2019 nõustus hageja üürilepingu lõppemiseks ja ruumide vabastamiseks 1. novembril 2019 kell 14.00. Kostja andis ruumid üle kokkulepitud ajal. Üürilepingu lõppemise seisuga oli kostja üürilepingust tulenev võlgnevus kasvanud, sest kostja ei tasunud perioodil 14.01.2019 kuni 1.11.2019 hagejale midagi ning viivisenõudest summas 2 606,99 eurot. Kostja eest tasus 13.jaanuaril 2019 kolmas isik hagejale 6 400 eurot. Lähtudes VÕS § 88 lõikes 8 sätestatust on hageja nimetatud summa arvestanud kõigepealt sissenõutavaks muutunud viivise katteks ja seejärel põhikohustuse katteks. Pärast 13.01.2019 tasumist oli kostja võlgnevus kokku summas 9745,82 eurot. Üürileping lõppes 01.11.2019 ning nimetatud kuupäeva seisuga oli kostja võlgnevus hageja ees kokku summas 29 488,76 eurot, millest 26 881,76 eurot moodustas põhivõlg ning 2 606,99 eurot viivis. Üürilepingu punkt 2.3. kohaselt on kostja tasunud hagejale tagatisraha summas 1 600 (üks tuhat kuussada) eurot. Üürilepingu punkt 2.6. sätestas, et kui üürilepingu lõppedes on kostjal hageja ees võlgnevusi, on hagejal õigus teostada tagatisraha arvel tasaarvestust. Hageja teostas 01.11.2019 seisuga tasaarvestuse lähtudes VÕS § 88 lõikes 8 sätestatust – kõigepealt sissenõutavaks muutunud viivise katteks ja seejärel põhikohustuse katteks. Pärast tagatissummaga tasaarvestamist oli hageja nõue kostja 2 (9)

vastu põhivõla saamiseks 26881,76 € (10.12.19 täpsustus) ning hagi esitamise seisuga 01.12.19 oli viivis 1407,45 €. Hageja ei nõustunud kostja vastuväidetega (19.02.2020), leides, et ta oli kordavalt palunud võlga tasuda, kostja lubas võlga tasuda, kostja maksevõimet teadis kostja ise, seda ei pea hageja hindama, hageja suhtus kostjasse heatahtlikult, sest teadis, et üüripind on kostja kodu, uue üürniku leidmine eluruumi ei olnud raske (uus leping sõlmiti 14.11.19). Leping oli tähtajatu ja lepingut sai alati lõpetada ka kostja ise. Pooled suhtlesid võla teemal, kuid ei saavutanud kokkulepet. Hageja palub välja mõista kostjalt põhivõlgnevuse 26 881,76 €, hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud, s.o perioodi eest 16.08.2018 kuni 01.12.2019 summas 1407,45 €, põhivõlgnevuselt viivist alates hagiavalduse esitamisest, s.o 03.12.2019, kuni põhinõude lõpliku tasumise kuupäevani 0,05 % päevast, s.h mõista viivised välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Menetluskulud palub jätta kostja kanda ja mõista kostjalt väljamõistetud menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõikes 1 lauses 3 viidatud ulatuses tasumata summalt. Kostja vastuväited (12.01.2020, 13.02.2020, 15.06.2020, 28.08.2020) Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja sõlmis 23.02.2017 hagejaga üürilepingu ja kuna kostja töötas sellel ajal vanalinnas ja tal oli seal kauplus, sobis xxxx asuv korter kostjale. 2018.a. teises pooles tekkisid tema firmal raskused ja ta ei jõudnud enam selle korteri eest tasuda. Sellest teatas kostja korduvalt ka hageja raamatupidajat, kuid hageja ei tahtnud lepingut lõpetada, vaid lasi kostjal xxx korteris elada aasta aega. Leping lõpetati 1.11.2019. See oli ilmselt hageja pahatahtlik plaan, kuna hageja ei leidnud sellise kõrge hinnaga korterisse uut üürniku. Hageja olid teadlik kostja majanduslikust olukorrast, kuid lasi kostjal seal elada. See oli hageja plaan hiljem inkasso või kohtu kaudu võlg sisse nõuda ja veel lisada sinna väga kõrged intressid. Kostja on korduvalt üritanud firmaga saada kokkuleppele, aga see ei ole õnnestunud. Kostja sai hagejaga kokkuleppele summades ja hageja ütles, et loobub intressidest, kuid kui kostja läks kontorisse, siis muutis hageja oma seisukohta. Tegemist on kelmusega kostja vastu. Kostja on hagejale helistanud ja saatnud kirju, kus kostja selgitas enda majanduslikku olukorda, aga hageja muutis iga kord pahatahtlikult oma seisukohta. Ebaselged on kõrged intressid. 2019. aasta intress on summa 1407,45 €, aga ebaselge kust tuleb 2020.a. intress 4919,36 €. Kostja on nõus tegema maksegraafikut, kostjal teisi võlgu pole. Hageja käitus pahatahtlikult kostja suhtes, hageja on valelik firma, kes ei soovi lepitust leida, kostja on makseraskustes ja soovis leida lahendust, millest raamatupidaja ja hageja esindaja olid teadlikud, igas kirjas on vale summa (15.06.2020). Hageja ei ole kordagi saatnud lepingu lõpetamise kohta kirju või et arved on maksmata (28.08.2020). Kohtu põhjendused VÕS 271 järgi kohustub üürilepinguga kohustub üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri) ning 3 (9)

§ 292 lg 1 järgi kohustub üürnik kandma muid üüritud asjaga seotud kulusid (kõrvalkulud) üksnes juhul, kui selles on kokku lepitud. Kõrvalkuludeks on tasu üürileandja või kolmanda isiku teenuste ja tegude eest, mis on seotud asja kasutamisega. Vaidlus puudus järgnevas: • Pooled sõlmisid 23.02.2017 eluruumi üürilepingu xxxx kasutamiseks, millega hageja andis kostja kasutusse eluruumi koos panipaigaga ja kostja võttis ruumid 27.02.2017 aktiga vastu. • Leping lõppes 01.11.2019. • Kostja kohustus tasuma lepingu p 2.1.1 järgi kuus üüri 1600 € jooksva kuu 5. kuupäevaks ja lisaks tasuma kõrvalkulusid. • Kostja üürilepingust tulenev põhivõla suurus on 26881,76 €. Ülaltoodu asjaolude üle vaidluse puudumise tõttu ei ole kohtul vaja anda hinnangut arvetele (hagi lisad 13, 14). Kuna pooled sõlmisid lepingu eluruumi ja panipaiga kasutamiseks nii, et kostja pidi tasuma üüri ja kõrvalkulusid hagejale, siis oli poolte vahel sõlmitud eluruumi üürileping VÕS § 271, § 292 lg 1 järgi. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 195 lg 1 järgi ütleb lepingupool lepingu üles ülesütlemisavalduses tegemisega teisele lepingupoolele ning lg 2 sätestab et kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda, vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. VÕS § 309 lg 1 sätestab, et tähtajaline üürileping lõpeb tähtaja möödumisega, kui lepingut ei ole varem erakorraliselt üles öeldud. Tähtajatu üürilepingu võivad nii üürnik kui üürileandja käesolevas peatükis sätestatut järgides üles öelda. Kohtule esitatud üürilepingu (hagiavalduse lisa 1) p 1.1 järgi oli leping sõlmitud poolte vahel tähtajatult ja seda sai kumbki lepingu pool lõpetada p 6.3 järgi ilma põhjuseta. Seega said mõlemad lepingupooled lepingut vabatahtlikult lõpetada igal ajal VÕS § 195 lg 1, § 309 lg 1 järgi sellest teist poolt teavitades vastava avaldusega, sõltumata lepingu lõpetamise põhjustest. Hageja poolt kohtule esitatud poolte e-kirjavahetusest 25.10.18, perioodil 03.01.19-06.06.19 (hageja 19.02.20 vastuse lisad 1-7, 19.02.2020 dokumendid lisad) nähtuvalt palus hageja kostjal võlg tasuda maikuu lõpuks, lisades tasumata arvete arvestuse. Kirjavahetusest nähtuvalt on hageja saatnud ka tasumata arvete kokkuvõtted, millest nähtuvad võlgnetavad arved, tasumise aeg ja viivitus (müügireskonto väljavõtted, 19.02.2020 hageja dokumendi lisad). Sellele vastas kostja e-kirjas 01.5.2019, et ta maksab maikuu jooksul võlad ära, vabandas, et arvete maksmisega on probleeme ja lootis hageja mõistavale suhtumisele. Oma 28.05.2020 (hageja 19.02.2020 dokumendi lisa 7) e-kirjas vastas kostja hageja nõudele tasuda võlg, et tal on hetkel majanduslikult keeruline ja et üritab arved ära maksta nii kiiresti kui võimalik. Eeltoodud poolte kirjavahetust hinnates leiab kohus, et kostja andis hagejale kui lepingu teisele poolele mõista, et kostja tasub kiirest kogu võla ära, põhjendas tasumata jätmist küll majandusliku raskusega, kuid samas lootis hagejalt mõistvat suhtumist. Hinnates viidatud tõendeid kogumis, leiab kohus, et kostja teatest, et ta maksab kohe võla ära ja loodab hagejalt mõistvat suhtumist, sai hageja 4 (9)

mõistlikult võttes järeldada, et kostja on huvitatud oma võla tasumisest. Nii on asjas põhjendatud ja tõendatud hageja väide, et ta tuli kostjale vastu, uskudes kostja poolt võla tasumist olukorras, kus eluruum oli kostja kodu. Selliselt on kostja etteheide hagejale, et hageja ei tahtnud lepingut lõpetada ja lasi kostjal korteris elada aasta aega, lubamatu. Nimelt pidi kostja ise teadma, milline on tema varanduslik olukord ja kas ta suudab sellest tulenevalt või muudel põhjustel üürilepingut jätkata, kuid samas ei soovinud kostja ise ka lepingut lõpetada kooskõlas lepingu p 6.3 ja VÕS § 195 lg 1, § 309 lg 1. Selle tõttu ei oma vaidluses tähtsust kostja väide sellest, justkui hageja ei soovinud lepingut lõpetada, kuna ei oleks saanud uut üürilist eluruumi ning oleks justkui soovinud võla kostjalt hiljem inkasso või kohtu kaudu sisse nõuda. Lisaks on eelnevat kirjavahetust hinnates alusetu kostja väide, et hageja ei ole kordagi saatnud kirju selle kohta, et kostja on jätnud arved maksmata. Mis puudutab kostja väidet, et hageja pole kordagi saatnud lepingu lõpetamise kirja, siis märgitud pole õige. Nimelt on hageja on esitanud kohtule oma ekirja 01.09.19 kostjale ja sellest nähtub, et hageja ütleb selle kirjaga xxxx asuva üürilepingu üles 03.10.19. Märgitud e-kiri (hagi lisa 9, 10) on saadetud kostja e-posti aadressile, millelt olid pooled pidanud eelnevat kirjavahetust seoses sellega, et saada kompromiss. Lisaks on kostja ise hagejale vastanud 01.10.2019, et ta vabastab üüripinna 01.11, millega hageja nõustus 03.10.19 e-kirjas (lisa 12), sj ei ole kostja vaidlustanud asjaolu, et leping lõppes 01.11.19. Hinnates pooltevahelist eelviidatud kirjavahetust, leiab kohus, et leping lõppes tegelikult poolte kokkuleppel 01.11.19. Nagu kohus märkis, võisid pooled, st ka kostja selle lepingu põhjuseta üles öelda igal ajal ja seda saanuks kostja ka ise teha, kui tal polnuks huvi üürilepingut jätkata (VÕS § 195 lg1, 2, § 309 lg 1) koos sellest tulenevate kohustuste täitmisega VÕS § 271 lg 1 § 272 järgi. Kuna pooled ei saavutanud kokkulepet võla tasumises ja tasumise tingimustes ega ka selles, kas tuleb tasuda viivist, siis ei oma tähtust poolte väited kokkuleppe sõlmimise tingimuste läbirääkimistest, sj hageja või kostja seisukoha muutmisest nende läbirääkimiste käigus. Hageja esitatud poolevahelisest e-kirjavahetusest 29.08.19-30.09.19 ja võlatunnistuse projektist 30.09.19 (hagi lisad 4-9) nähtuvalt pidasid pooled läbirääkimisi ning seega poel õige kostja 15.06.2020 ja 28.08.20 esitatud väiteid, et hageja käitus pahatahtlikult kostja suhtes, kes ei soovinud leida kostjaga lepitust. Mis puudutab kostja väiteid, et hageja on valelik firma, siis nimetatud väited ei oma käesolevas võlavaidluses tähtust ja nimelt ei ole kostja välja toonud, kus ja mismoodi on hageja justkui valelikult käitunud. Kohus palus 24.03.2020 kirjas kostjal teatada, kas tal olid mingid muud kokkulepped üürileandjaga, mis tulenesid kostja rahalistest raskustest ja sellel ajal eluruumis elamisest, kuid kostja ei ole sellekohaseid väiteid ja tõendeid ei esitanud. Seega tuli kostjal täita lepingut kokkulepitud tingimustel VÕS § 76 lg 1, 2, § 271 lg 1, § 272 kohaselt kuni lepingu lõppemiseni 01.11.19. Nii ei vabastanud kostja varanduslik seis teda kohustuste täitmisest lepingu lõppemiseni ning etteheide hagejale, kes võimaldas kostjal elada eluruumis kuni selle lõppemiseni, maksete tasumata jätmisest ja kostja varanduslikust olukorrast sõltumata, on põhjendamatu. Nagu kohus märkis, oli kostjal võimalik igal ajal leping ise üles öelda, kuid seda ei ole kostja teinud. Viivis VÕS § 275 sätestab, et eluruumi üürilepingus lepingupoolte õiguste ja kohustuste ning vastutuse osas seadusega sätestatust üürniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. 5 (9)

Riigikohus on 13.juunil 2018 kohtuasjas nr 2-15-8794 tehtud lahendi punktis 12 selgitanud, et VÕS § 275 järgi on eluruumi üürilepingus lepingupoolte õiguste ja kohustuste ning vastutuse osas seadusega sätestatust üürniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe tühine, kuid nimetatud sättest ei tulene üürilepingu pooltele keeldu sõlmida kokkuleppeid, mille kohaselt eluruumi üürnik peab maksma üüri tasumisega viivitamise korral VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist. Kohtule esitatud üürilepingu p-st 4.2 nähtuvalt kohustub üürnik lepingus sätestatud maksekohustustega viivitamisel tasuma üürileandjale viivist 0,05 % õigeaegselt tasumata summast iga viivitatud päeva eest. Eeltoodu alusel leiab kohus, et märgitud viivismäär ei ole vastuolus VÕS § 113 lg 1 ega VÕS § 275, kuna viimasest ei tulene keeldu leppida kokku üürilepingus kõrgemas viivisemääras kui seadusjärgne määr. Riigikohus on tarbijakrediidilepingute vaidlustes märkinud, et kui viivisemäär on lepingus 3 või enam korda suurem seadusjärgset määrast, siis võib see tingimus olla tühine (RK lahend 3-2-1-25-16). Lepingu on sõlmitud 23.02.2017. Hagist nähtuvalt jäi kostja viivitusse maksete tasumisel 2018.a. (2019.a. jaanuaris tasu tema eest kolmas isik osa võlga, sj viiviste katteks), 2019.a., mil seadusjärgne määr oli VÕS § 113 lg 1 II lause, § 94 järgi 8% aastas ehk 0,022% päevas (vt https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar). Eeltoodu alusel leiab kohus, et üürilepingus p 4.2 sätestatud viivise määr 0,05% on kooskõlas seadusega ja kehtiv ega ole ebamõistlikult suur. Nii ei nõustu kohus kostja väitega, justkui oleks viivis (kostja on pidanud vastuses viivist intressiks), mida hageja on nõudnud, ebamõistlikult suur. VÕS § 88 lg 8 sätestab, et kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Hagi asjaoludest nähtuvalt arvestas hageja tasutud maksed esmalt viiviste katteks, seejärel põhivõla katteks, mis on kooskõlas VÕS § 88 lg 8. Kohus võib VÕS § 113 lg 8 alusel viivist § 162 järgi vähendada. VÕS § 162 lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et viivis, mis ei ületa põhivõlga, ei ole ebamõistlikult suur. Kostja ise ei ole teinud teistsugust viivisarvestust ega näidanud, miks nõutav viivis on vale (vt kohtu kiri 24.03.2020), samuti pole nõudnud viivise vähendamist. Hagetav viivis pole põhivõlast suurem. Eeltoodu alusel leiab kohus, et hageja viivisenõue hagi esitamise aja seisuga on põhjendatud 1407,45 €. Kuna kostja ei ole esile toonud, et ta oleks midagi põhinõudest ära tasunud, siis on ta üürilepingust tulenevate kohustuse (üür ja kõrvalkulud) rikkumises VÕS § 100 tähenduses ja hagejal on õigus nõuda VÕS § 101 lg 1 p 1, 6, § 108 lg 1, § 113 lg 1 järgi põhivõla tasumist ja viivist. Kooskõlas Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS § 367) võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Käesoleval juhul palus hageja mõista kostjalt välja edaspidise viivise alates hagi esitamisest, so 02.12.2019 kuni otsuse tegemiseni ja sealt edasi protsendina võlalt kuni tasumiseni. Selline nõue on põhjendatud ja viivis on perioodi 02.12.2019 – 25.09.2020 eest 26881,76-lt eurolt vastavalt 4018,82 €. Alates 6 (9)

26.09.2020 tuleb kostjalt välja mõisa viivis 0,05% võlgnetavalt põhivõlalt kuni selle tasumiseni TsMS § 367, § 113 lg 1, § 101 lg 1 p 6 järgi. Eeltoodu alusel kuulub hagi rahuldamisele ja kostjalt tuleb välja mõista põhivõlg 26881,76 €, viivist kokku 5426,27 € (1407,45+4018,82) ja alates 26.09.2020 viivist 0,05% päevas võlgnetavalt põhivõlalt kuni selle tasumiseni. Hagi tagamine TsMS § 445 lg 2 sätestab, et kui hagi otsusega rahuldatakse või kui kohus lõpetab menetluse kompromissi sõlmimisega, jätab kohus kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kui see on lahendi täitmise tagamiseks ilmselt vajalik ja pool, kelle kasuks otsus tehti, või kompromissilepingu pooled ei taotle abinõu tühistamist. Kohus rahuldas hageja hagi tagamise taotluse 10.12.2019 ning seega jääb otsuse täitmist tagama 10.12.2019 määrusega seatud hagi tagamise abinõu (kohtulik hüpoteek kinnistul nr 131440). Menetluskulud Kuna hagi kuulus rahuldamisele, jäävad poolte menetluskulude kostja kanda TsMS § 162 lg 1, 2 järgi. TsMS § 175 lg 1 järgi kontrollib kohus hageja lepingulise esindaja kulude põhjendatust. Hageja menetluskulud on riigilõiv 1050 € (hagi esitamise ja hagi tagamise avalduse esitamise eest), esindaja kulud 19.02.2020 seisuga 2220 € +käibemaks, kokku 2664 €, täiendavalt 03.06.20 seisuga esindaja kulud 340,8 € koos käibemaksuga (nimekiri 19.02.2020, 03.06.2020), mis on kostjale kätte toimetatud e-toimiku vahendusel 15.06.2020). Lisaks on 11.09.2020 esitanud täiendava menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on perioodil 18.06.2020-01.09.20 täiendavad kulud 424,80 € 177 minuti ehk 2 h ja 57 minuti eest. Sellele nimekirjale oli kostjal võimalik vastavalt menetluse uuendamise määrusele 13.08.2020 vastata 18.09.2020. Kostja ei ole sellele vastanud. Kõikidest nimekirjadest nähtuvalt on esindajal kulunud vaidlusele aega kokku 22 h ja 59 minuti ehk ca 23 h (kuni 11.00.2020 20 h ja 2 minutit + pärast 11.09.2020 2 h ja 57 minutit). Tunnitasumäär on 120 €, millele lisandub käibemaks. Kohus leiab, et hageja esindaja menetluskulud on ülepaisutatud ja põhjendab seda järgmiselt. Aeg, mis on kulunud hageja esindajal vaidluses toimingute tegemiseks, on olnud ca 23 h, mis on veidi enam kui 2 ja pool 8-tunnist tööpäeva. Kostja vastused oli lühikesed ja kostja tõendeid ei esitanud, kohtukirjad, mis kohus tegi, olid lühikesed (üks pakkumine kompromissiks 30.01.2020, teine 24.03.20 selgitus kostjale, kolmas 30.04.2020 tõendite vastuvõtmise kohta, menetluse uuendamise määrus, kostja lühikesed seisukohad 13.02.20, 15.06.2020, 13.02.2029 ja 28.08.2020) ning istung ei kestnud mitte 50 minutit, vaid 23 minutit ning ülevaate tegemine kliendile istungist ei saanud kesta 20 minuti. Aeg, mis on kulunud hageja esindajal 18.02.2020 nimekirja järgi kostja vastuse analüüsile 20.12.19 35 min, on ülepaisutatud, kuivõrd kostja vastus sisaldas vaid kahte põhilist vastuväidet (intresside vastuväide ja et kostjal võimaldati rahalistest raskustest hoolimata eluruumis elada ilma hageja poolt lepingut lõpetamata kuni 01.11.19). Seega oli sellise vastusega tutvumiseks 7 (9)

piisav 10 min ehk 25 min vähem. Samuti on ülepaisutatud aeg kostja 13.02.2020 esitatud vastuse analüüsiks 30 min, kuivõrd kostja mingeid sisulisi uusi vastuväiteid ei esitanud, vastus ise on lühike. Nii oli sellega tutvumiseks piisav aeg 10 min ehk 20 min vähem. Ülepaisutatud on aeg, mis on kulunud 30.01.20 kohtumäärusega tutvumiseks, kuivõrd arvestusest ei nähtu millise määrusega esindaja tutvus, sj oli kohus hagi tagamise määruse teinud 10.12.19 ja selle ise saatnud kinnistusosakonnale (osakonna vastus 10.12.19). Kohus oli 30.01.20 kirjaga teinud ettepaneku pooltele sõlmida kompromiss ja andis tähtajad, kuid selle kirjaga tutvumiseks piisab 10 min. Nimekirja kohaselt kulus esindajal aega kompromissiga seotud toimingutule kokku 2 h 30 min (40+55+40 +15), kuid sellist kulu ei pea hüvitama vastaspool. Nii ei ole eelnevalt arvestades 18.02.2020 nimekirjas toodu järgi põhjendatud ajakulu 3 h ja 15 min (2 h 30 min + 25 min +20 min). 11.09.2020 nimekirja kohaselt kulus esindajal selles märgitud toiminguteks 177 min. Kohtu arvates on põhjendamatult palju aega ehk 45 min kulunud esindajal 18.06.2020 kostja lühikese 15.06.2020 kirja allalaadimiseks ja selle lugemiseks ning 30.07.2020 hagimenetluse hetkeseisu tuvastamiseks 12 minutit. Viimane sai seisneda vaid e-toimikuga tutvumises ja nimelt selles, et kostja pole täiendavalt menetluskulusid/tõendeid esitanud ja ka selles, et hageja teatas kohtule 2-realises e-kirjas, et pooltevaheline vaidlus menetluskulude üle on lõppenud. Ka ei ole põhjendatud aeg 50 minutit kostja menetluskuludele vastamiseks (nimekirjas viide positsioonile 03.08.2020), olukorras, kus hageja oli eelnevalt menetluses vastanud, et kostja kulud olid tõendamata. Kohus märgib siinkohal, et kohtu menetluse uuendamise määruse lugemine ja sellega tutvumine võttis esindajal aega 5 korda vähem kui 03.08.2020 koostatud kirja koostamine, mis sisaldas varasema kordamist ja lisaks vaid seda, et kostjal pole olnud seaduses sätestatud esindajat. Seega ei saanud 03.08.2020 kirja koostamine, mis sisaldas samu väiteid (viitas ise, et tugineb varasemale, kirja II lõik ja et kostjale pole osutanud õigusteenust TsMS 218 lg 1 sätestatud isik) võtta nii palju aega. Kostja vastas kohtule 28.08.20 ja esitas oma seisukoha esinduse kohta, mis on esitatud lühidalt. Seega ei saanud hageja esindajal kuluda nendele vastamiseks (nimekirjas märgitud 2 korda 01.09.2020, kuid vastus esitatud vaid ühe dokumendina 11.09.2020) aega 55 minutit (10+45 minutid). Nimelt on hageja oma 11.09.2020 kirjas lühidalt vastanud kostja 28.08.2020 väidetele (mis omakorda kordasid varasemaid menetluses esitatud vastuväiteid) ja õigusabikuludele ning millest viimase puhul jäi ta oma varasemalt esitatud seisukoha juurde. Eeltoodu alusel leiab kohus, et 11.09.2020 nimekirja järgi on põhjendatud ajakulu kostja vastuväidete, menetluskuludega tutvumiseks 30 min, oma vastuväidete koostamiseks kokku 60 min ning ülejäänud ajakulu menetluse seisu kontrollimiseks ja menetluse uuendamise määrusega tutvumiseks 10 min, kokku 100 min. Nii asub kohus järeldusele, et selle nimekirjas märgitud toiminguteks kulunud aeg on ülepaisutatud 77 min (177-100) ehk 1 h 17 min ulatuses ega ole seega põhjendatud. Arvestades ülaltoodut, leiab kohus, et hageja esindaja põhjendatud ajakulu asjas on TsMS §175 lg 1 järgi 18 h ja 28 min (23h – 3 h 15 min – 1 h 17 min), so ca 18 h 30 min. See teeb kokku 2220 €, millele lisandub käibemaks 20%, kokku 2664 eurot. Hageja palus kostjalt välja mõista riigilõivu 1050 eurot. Kuna riigilõivu summas 1050 eurot tasumine on tsiviilasja materjalidest nähtuvalt tõendatud, siis kuulub nimetatud summa vastaspoolelt väljamõistmisele. Märgitud summad tuleb kostjalt hagejale kasuks välja mõista ja 8 (9)

TsMS § 177 lg 4 järgi tuleb kostjalt hagejale välja mõista viivist võlgnetavatelt kuludelt alates käesoleva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kuna kostja menetluskulud jäävad tema enda kanda, siis ei anna kohus nendele sisulist hinnangut ja kulusid kindlaks ei määra. (digitaalne allkiri) Kohtunik

9 (9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.