Iris Kangur-Gontšarov, Mati Maksing ja Indrek Soots
Otsuse tegemise aeg ja koht
08.08.2025, Tallinn
Kohtuasja number
2-23-129614
Kohtuasi
R.C hagi E.P vastu võla nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 31.05.2024 kohtuotsus
Kaebuse esitaja ja liik
R.C apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
9587,93 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja R.C (isikukood XXX), lepingulised esindajad Irina Kadõševitš ja Lilia Kožina Kostja E.P (isikukood XXX), lepinguline esindaja Anastassia Rumjantseva
Menetluse liik
Asja läbivaatamine 16.06.2025 kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 31.05.2024 otsus muutmata.
2.Jätta R.C apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud R.C kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
2-23-129614 Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.R.C (hageja) esitas 27.07.2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse E.P (kostja) vastu 8000 euro saamiseks. Kohus tegi 28.07.2023 kostjale makseettepaneku, mida ei õnnestunud mõistliku aja jooksul kätte toimetada. Pärnu Maakohus lõpetas 24.10.2023 määrusega maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.Hageja esitas 13.11.2023 Harju Maakohtule kostja vastu hagi (täiendatud 08.12.2023, 27.12.2023 ja 17.01.2024), milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhinõue 8000 eurot, viivis 587,93 eurot ja viivis alates 18.01.2024 põhinõudelt (8000 eurot) võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni kohustuse kohase täitmiseni. Hageja palus menetluskulud jätta kostja kanda.
3.Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt andis hageja kostjale laenu 8000 eurot. Hageja andis laenu, kuna kostja oli 05.10.2011 e-kirjas esitanud selleks kirjaliku palve. Hageja kandis laenu summas 8000 eurot kostja määratud arvelduskontole ajavahemikul 06.10.2011 kuni 30.03.2012 osade kaupa (maksed nr 876, 885, 886, 882, 890 ja 919). Pooled leppisid kokku, et kostja maksab laenu täies ulatuses tagasi pärast oma vara müüki, mis asub aadressil SuurKarja 12, Tallinn. Kostja 18.06.2017 e-kirjast on näha, et hageja palus kostjal vormistada laenuleping, kuid kostja leidis, et kirjavahetusega on see juba sõlmitud ning laenulepingu täitmise tähtaega saab lugeda alates kinnistu müügist. Üks osa kostja kinnisasjast on müüdud 04.05.2023 ja teine osa 05.06.2023. Seega on kostja kohustuste täimise tähtaeg saabunud 05.06.2023. Kostja ei ole oma kohustusi täitnud. Kostjal on kohustuste täitmisega viivitanud alates 06.06.2023. Kostja vastuväited
4.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
5.Kostja hageja nimetatud lepingut sõlminud ei ole. Kostja ei ole hageja viidatud e-kirju hagejale saatnud ning hageja nende saatmist tõendanud ei ole. Hageja väidetud laenu osamaksete summa ei moodusta kokku 8000 eurot. Viidatud ülekannete selgitusse ei ole märgitud, et tegemist on laenuga. Hageja kandis rahalised vahendid Q arvelduskontole selgitusega „E.P-le“. Nende ülekannete puhul ei olnud tegemist laenuga. Pooled elasid vabaabielus ajavahemikul 2000–2011. Ka peale lahkuminekut avaldas hageja soovi kostja lapsi toetada ning need perioodilised ülekanded olid kostjale tehtud laste toetamiseks. Olukorras, kus tegemist oli laenuga, märkis hageja ülekannete selgituseks „laen“. Maakohtu otsus ja põhjendused
6.Harju Maakohus jättis 31.05.2024 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
7.Pooled ei vaielnud selle üle, et hageja on kandud rahalisi vahendeid Q arvelduskontole selgitusega „E.P-le“. 2
2-23-129614
8.Pooled vaidlesid selle üle, kas nende vahel oli sõlmitud laenuleping. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Laenuleping loetakse sõlmituks nagu kõik teisedki võlaõiguslikud lepingud poolte vahel kokkuleppe saavutamisega. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Seega on lepingu jõustumiseks olulised poolte vastastikused samasisulised tahtevaldused ja leping on sõlmitud siis, kui pooled on saavutanud konsensuse. Laenulepingu sõlmimiseks võib teha tahteavalduse sarnaselt teiste võlaõiguslikke lepingutega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg-st 1 tulenevalt mis tahes viisil. Seega võib lepingu lugeda sõlmituks nii otseste tahteavalduste vahetamise teel kui ka kaudsete tahteavaldustega. Seejuures peab poolte tahe olema äratuntavalt väljendatud.
9.Maakohtu hinnangul ei olnud väidetavalt kostja 05.10.2011 hagejale edastatud e-kiri käsitatav tõendina laenulepingu sõlmimise osas. Lähtuvalt VÕS § 9 lg-st 1 sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, kuid hageja ei ole tõendanud, millistes laenutingimustes kokku lepiti, sh milliste laenutingimustega hageja ise nõustus. Kuigi laenulepingul ei ole kohustuslikku vorminõuet, sh võib olla laenuleping vormistatud ka suuliselt, siis ei riimu hageja esile toodud asjaolud esitatud tõenditega laenulepingu võimaliku sõlmimise kohta.
10.Väidetavalt kostja poolt 05.10.2011 hagejale edastatud e-kirjas toob kostja välja järgmist „Kas saaksite mind uuesti aidata ja anda laenu 8500 – 10 tuhat.“ Kuna hageja poolt väidetavalt laenatud 8000 euro summa ei kattu väidetavalt kostja poolt soovitud 8500–10 000 euro suuruse summaga, siis ei ole selge, millises laenusummas pooled kokku leppisid. Hageja esitatud arvelduskonto väljavõttest nähtub, et hageja ei ole teinud Q arvelduskontole ülekandeid üksnes väidetaval laenu andmise perioodil 06.10.2011–30.03.2012, vaid ka antud perioodile eelnevalt (alates 2004), järgnevalt (kuni 2017) ja ka antud perioodi ajal (maksed nr 889, 896, 897, 914 ja 918), mida hageja ei ole hagiavalduses käsitanud laenu väljastamisena. Hageja välja toodud maksete nr 876, 882, 885, 886, 890 ja 919 summa on 7600 eurot, mitte 8000 eurot. Kuigi hageja on 31.03.2024 toonud välja ka täiendava ülekande (makse nr 918), millest lähtuvalt oleks kogusumma 8000 eurot, ei ole hageja selgesõnaliselt välja toonud, et nõuab ka antud kandest lähtuvalt laenu tagastamist. Hageja poolt Q arvelduskontodele tehtud eurodes maksete selgitus on ühene „Oksane“ ehk hageja poolt väidetava laenulepingu raames väidetavalt kostjale laenuna välja makstud maksete maksekorralduste selgitustest lähtuvalt ei ole võimalik eristada, millised maksekorraldused on tehtud laenuna ja millised mitte. Samas on hageja arvelduskonto väljavõttest lähtuvalt eristanud väidetavaid laenuga seotud kandeid, mis on tehtud otse kostja arvelduskontole 10.07.2013, 23.07.2013 ja 20.08.2013 selgitusega „laen“, kuid mille alusel hageja kostjalt väidetavat võlga siiski tagasi ei nõua. Seega ei ole võimalik järeldada, et poolte vahel oli tava, et võimalikke laenuna tehtavaid makseid hageja poolt kostjale tehakse kokkuleppeliselt kolmanda isiku (Q) arvelduskontole ning et ülekannetel oleks tavana kasutatud võimalikule laenule mitteviitavat selgitust.
11.Hageja arvelduskonto väljavõte ning väljavõttes kasutatud selgitused (hagejalt kostjale 2013 suvel tehtud kanded selgitusega „laen“ ning kostjalt hagejale 30.06.2004 tehtud kanne selgitusega „LAENU TAGASTUS“) ei välista, et poolte vahel võis olla laenusuhteid. Samas ei ole võimalik asuda nende pinnalt seisukohale, et hagi aluseks olevad maksed kolmanda isiku arvelduskontole on käsitatavad hageja poolt kostjale antud laenuna.
3
2-23-129614
12.Maakohtu hinnangul ei ole väidetavalt kostja 18.06.2017 e-kirja, isegi kui selle ehtsus oleks tõendatud, võimalik käsitada võlatunnistusena VÕS § 30 tähenduses. 18.06.2017 ekirjas ei ole välja toodud, millisest laenulepingust tulenevast võlgnevusest ja mis summast räägitakse. Seetõttu ei ole võimalik e-kirjast järeldada hagi aluseks olevatest maksekorraldustest tuleneva väidetava laenusuhte kinnitamist võlatunnistusega.
13.Hageja nõuet ei ole võimalik rahuldada ka alusetu rikastumise sätete alusel (VÕS § 1028). Hageja ei ole tõendanud, et ta tahtis täita kostja rikastamiseks olematut kohustust või kohustus, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära. Hageja on seisukohal, et vaidlusaluste ülekannete puhul on tegemist laenu andmisega kostjale, mistõttu ei saa need ka hageja enda hinnangul olla tehtud alusetult kostjat rikastamiseks. Apellatsioonkaebus
14.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Harju Maakohtu 31.05.2024 otsus ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada, alternatiivselt saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Hageja palus jätta kõik menetluskulud kostja kanda.
15.Maakohus on jätnud tähelepanuta, et tehingu vabadusest tulenvalt võib tahteavaldus olla tehtud kaudselt ning väljenduda teos. Maakohus on jätnud hageja selgitused tähelepanuta. Hageja andis kostjale raha laenuks kostja enda palvel. Pooled pidasid üle kantud raha laenuks, mis tuli hagejale tagastada peale kostja kinnisasja müüki. Maakohus jättis ebaõigesti tähelepanuta hageja esitatud kirjavahetuse, millega hageja nõue on tõendatud. Hageja tugines hagis eelkõige võlatunnistusele, milles kostja tunnistas võlgnevust ning kohustust see tasuda. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et 18.06.2017 e-kirja ei saa lugeda ei autentseks ega võlatunnistuseks. Võlatunnistusega tunnustatud võla sissenõudmiseks ei pea võlausaldaja esitama muid tõendeid peale võlatunnistuse. Vastustaja seisukoht
16.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub selle jätta rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
17.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
18.Hageja on vaidlustanud maakohtu otsuse, millega jäeti hagi rahuldamata, täielikult, millest tulenevalt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust täies ulatuses (TsMS § 651 lg 1).
19.Kolleegiumi arvates ei ole alust kohaldada materiaalõigust teisiti, anda tõenditele teistsugust hinnangut ega asuda nõude põhjendatuse osas maakohtu järeldustega võrreldes erinevale seisukohale. Kuna ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsusega, siis ei pea kolleegium TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi korrata.
20.Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud ja ringkonnakohus ei tuvasta neid uuesti. Hageja on apellatsioonkaebuses korranud oma varasemas menetluses antud 4
2-23-129614 selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Neid väiteid on maakohus nõuetekohaselt hinnanud ja piisava põhjalikkusega käsitlenud. Maakohus on kõiki tõendeid TsMS § 232 lg 1 järgi igakülgselt, täielikult ja objektiivselt hinnanud. Maakohus on tuginenud järelduste tegemisel asjas esitatud tõenditele ja on oma seisukohti piisavalt põhjendanud TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 tähenduses, maakohtu põhjendused on loogilised ja arusaadavad. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Asjaolu, et hageja ei nõustu maakohtu järeldustega, ei tähenda, et maakohus on teinud järeldused menetlusõiguse norme oluliselt rikkudes. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
21.Hageja esitas kostja vastu laenulepingust tuleneva laenu tagastamise nõude. Sellise nõude õiguslik alus on VÕS § 396 lg 1. VÕS § 8 lg 1 järgi on leping tehing kahe või enama isiku vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. VÕS § 9 sätestab üldreeglid, mis võimaldavad kindlaks määrata, kas pooled on saavutanud kokkuleppe lepingu sõlmimises. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. VÕS § 16 lg-s 1 sätestatakse, et pakkumus (ofert) on lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja (oferendi) tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud. VÕS § 20 lg-s 1 sätestatakse, et nõustumus (aktsept) on otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping. VÕS § 11 lg 1 järgi võib lepingu sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi.
22.Laenuleping loetakse sõlmituks nagu kõik teisedki võlaõiguslikud lepingud kokkuleppe saavutamisega. TsÜS § 67 lg 2 kolmanda lause järgi on lepingu sõlmimiseks vajalik kahe või enama isiku tahteavaldus. TsÜS § 68 lg 1 alusel võib laenulepingu sõlmimiseks teha tahteavalduse mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti. TsÜS § 68 lg 2 kohaselt on tahteavaldus otsene, kui selles avaldub sõnaselgelt tahe tuua kaasa õiguslik tagajärg. TsÜS § 68 lg 3 järgi võib tahteavaldus olla ka kaudne, väljendudes teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg (RKTKo 17.03.2021, 2-19-11650, p 11; RKTKo 05.11.2014, 3-21-110-14, p 12). Kaudne ehk konkludentne on selline tahteavaldus, millest vastavalt tahteavalduse tegemise asjaoludele võib välja lugeda avalduse tegija tahte tuua kaasa õiguslik tagajärg (RKTKo 17.03.2021, 2-19-11650, p 11; RKTKo 21.10.2020, 2-18-109972, p 12). TsÜS § 75 lg 1 järgi kindlale isikule tehtud tahtevaldust tuleb tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi.
23.Pooled ei vaielnud selle üle, et kostja on hagejalt raha saanud ning eelkõige on vaidlus sellest, kas kostja peab saadud raha hagejale tagasi maksma. Maakohus on hageja esitatud väiteid ja tõendeid analüüsides õigest järeldanud, et hageja ei ole tõendanud, et pooled sõlmisid laenulepingu, mille alusel hageja andis kostjale 8000 eurot ning kostja peab selle hagejale tagastama, kui müüb oma kinnisasja.
24.Hageja pidi esile tooma asjaolud ja tõendama, et pooled leppisid kokku, et hageja annab kostjale laenu 8000 eurot ja kostja kohustub saadud laenu hagejale tagastama. Kostja on sellise kokkuleppe olemasolu eitanud. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole kostja hagejaga laenulepingut sõlminud, vaid raha on kostjale üle antud peale poolte kooselu lõppemist kostja 5
2-23-129614 laste toetamiseks. Seega pidi hageja tooma esile, millal ja milliste tahteavalduste tegemisega on vaidlusalune laenuleping sõlmitud. Hageja selliseid asjaolusid kohtu ette toonud ei ole.
25.Maakohus on õigesti märkinud, et hageja esitatud asjaoludest ei ole võimalik selgust saada, millal pooled laenulepingu sõlmisid, missuguses summas laenu andmises kokku lepiti ja missuguste osamaksetega ning missuguse tähtaja jooksul pidi hageja kostjale laenu andma. Olukorras, kus hageja enda esitatud asjaolud ei võimalda saada selgust, milles pooled kokku leppisid, ei ole põhjendatud järeldada, et kostja väidetavalt 05.10.2011 saadetud e-kirja alusel oleksid piisavalt määratletud võimaliku laenulepingu sõlmimise tingimused, et vaid sellele kirjale tuginedes lugeda lepingu sõlmimine tõendatuks. Kuna hageja ülekannetes kostjale ei ole viiteid poolte vahel sõlmitud laenulepingule, siis ei ole võimalik ka iseenesest järeldada, et ülekanded hageja märgitud summades on seotud väidetava 05.10.2011 e-kirjaga. Pealegi ei kattu summad e-kirjas ja ülekannetes. Seetõttu ei ole mõistliku kõrvalseisjana võimalik järeldada, et hageja kõigi ülekannetega kokku kostjale ajavahemikul 06.10.2011–30.03.2012 on hageja aktsepteerinud kostja soovi saada laenu 05.10.2011 e-kirja alusel. Hageja esiletoodud asjaoludest nähtub, et hageja on sellisel juhul andnud kostjale laenu teistsugustel tingimustel kui seda sooviti väidetavas 05.10.2011 e-kirjas (laenusumma, selle osamaksete suurus ja tähtaeg on jäetud justkui vaid hageja otsustada). Kuna kostja väidetavas 18.06.2017 e-kirjas pole ühtegi viidet ei varasemale väidetavale 05.10.2011 e-kirjale ega hageja poolt kostjale üle kantud 8000 eurole ajavahemikul 06.10.2011–30.03.2012, siis ei ole võimalik 18.06.2017 e-kirja kuidagi seostada vaidlusaluse 8000 euroga.
26.Apellatsioonkaebuses heidab hageja põhjendamatult maakohtule ette, et tema soovis kostjalt laenusummade tagastamist eelkõige 18.06.2017 e-kirjale kui võlatunnistusele tuginedes. Maakohus on hinnanud hageja väiteid selle kohta, kas väidetavat 18.06.2017 ekirja saab käsitada võlatunnistusena. 18.06.2017 e-kirjast ei nähtu kostja kinnitust, et kostja võlgneks hagejale 8000 eurot laenu, mistõttu ei saa nõustuda hagejaga, et sellest e-kirjast järeldub kostja võlatunnistusena antud tahteavaldus kinnitada kostja võlgnevust hageja ees laenusumma 8000 euro ulatuses. Seega on maakohus õigesti tuvastanud, et 18.06.2017 e-kiri, isegi kui käsitada seda ehtsana, ei sisalda selliseid tahteavaldusi, millest järeldada kostja kinnitust tagastada hagejale 8000 eurot laenuna. Ka ühepoolse tahteavalduse tuvastamiseks on vajalik eelkõige konkreetse tahteavalduse tegemine ja selle tõlgendamine (TsÜS §-d 67 ja 75). Hindmaks seda, kas 18.06.2017 e-kiri sisaldab õiguslikult siduvat võlatunnistust hagejale 8000 euro tagastamise kohta laenuna, pidi tõendama hageja. Kahtluse korral tuleb õiguslikult siduvat võlatunnistust eitada ning lähtuda eeldusest, et tegemist on võlgniku ühepoolse mittetehingulise tunnistusega (RKTKo 05.02.2025, 2-21-8877, p 11).
27.Kolleegium rõhutab, et üksnes juhul, kui 18.06.2017 e-kirja puhul oleks tegemist tehinguga, saab anda hinnangu, kas väidetud võlatunnistus on abstraktne (konstitutiivne) (VÕS § 30) või kausaalne (deklaratiivne). See, millist liiki ja sisuga võlatunnistusega on tegemist, tuleb välja selgitada võlatunnistuse kui lepingu tõlgendamise teel, kohaldades mh VÕS §-s 29 sätestatut. Oluline on tuvastada poolte ühine tegelik tahe võlatunnistuse kokkuleppe sõlmimisel.
28.Konstitutiivse võlatunnistusega on tegemist juhul, kui on tuvastatav poolte tahe siduda end abstraktse kohustusega, st poolte eesmärk on luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus kas senise võlasuhte asemele või selle kõrvale. Tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi võlausaldaja vastu konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb võlausaldajal tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust (RKTKo 10.04.2024, 2-21-5364, p 14)
6
2-23-129614
29.Deklaratiivse võlatunnistusega pooled üksnes kinnitavad olemasolevat võlga, soovides vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist. Seega on tegemist kausaalse (aktsessoorse) võlatunnistusega, mille kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega. Selle eesmärgist lähtuvalt eeldab deklaratiivse võlatunnistuse sõlmimise tahte tuvastamine üldjuhul seda, et enne võlatunnistuse andmist on nendevaheline õigussuhe poolte jaoks ebaselge, mida võlatunnistuse andmisega soovitakse lõplikult õigusselguse huvides kõrvaldada (RKTKo 10.04.2024, 2-21-5364, p 15). Deklaratiivse võlatunnistuse andmisega loobub võlgnik lähtuvalt võlatunnistuse andmise eesmärgist kas osaliselt või täielikult sellises võlatunnistuses tunnistatud nõudele vastuväidete esitamisest. Kui võlatunnistus tehinguna kehtib ning võlgnik teadis või pidi teadma võimalikke vastuväiteid tunnistatavale võlale ja sai aru nendest vastuväidetest loobumise tagajärgedest, on võlatunnistusega määratud vastuväidetest loobumine lõplik. Kuna deklaratiivne võlatunnistus on olemuselt aktsessoorne ja selle kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega, peab hageja lisaks võlatunnistusele tooma kohtu ette ka alusvõlasuhet puudutavad asjaolud, sh tõendama oma alusvõlasuhtest tuleneva nõude eelduseid. Üksnes neid asjaolusid, millele vastuväidete esitamisest on võlgnik võlatunnistuses loobunud, ei pea hageja enam tõendama. Küll aga peab ta tõendama neid asjaolusid, mis võimaldavad järeldada, millistest vastuväidetest võlgnik loobus (RKTKo 05.02.2025, 2-21-8877, p-d 18.1.–18.2.).
30.Maakohus selgitas hagejale, et kogu tõendamiskoormis on hagejal. Kolleegiumi hinnangul on maakohus tõendamiskoormise jaganud õigesti. Asja materjalidest ei nähtu, et hagejale poleks olnud selge, et tema peab oma nõude põhjendamiseks esile tooma asjaolud ja tõendama kõiki oma väidete aluseks olevaid asjaolusid. Hagimenetluses määravad pooled vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Hagimenetlus on võistlev menetlus, kus kumbki pool peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited (TsMS § 4 lg 2, § 5 lg-d 1–2, § 230 lg 1). Kui hageja ei ole nõustunud maakohtu selgitustega tõendamiskoormisest ning ka apellatsioonimenetluses vaidleb kategooriliselt sellele vastu, jättes oma nõude põhjendamiseks asjaolud esile toomata ning tõendamata, siis on hageja risk, et hagi lahendatakse tema kahjuks.
31.Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti tuvastanud, et hageja ülekannetega kostjale ja e-kirjadega ei ole tõendatud, et pooled sõlmisid laenulepingu, mille kohaselt on kostjal kohustus hagejale tagastada 8000 eurot või et kostja on andnud hagejale kinnituse 8000 euro tasumiseks. Käesoleval juhul ei ole võimalik hageja tegevusest konkreetsete ülekannete teostamisel järeldada, et hageja tegi need väidetava 05.10.2011 e-kirja alusel kostjale laenu andmiseks. Kolleegiumi arvates ei saa anda laenu kellelegi, ilma et oleks jäetud selgesõnaliselt kokku leppimata laenulepingu oluliste tingimustena konkreetses laenusummas, laenu andmise tähtajas, ja lõplikult tagastatavas summas. Hageja esitatud tõendite põhjal ei ole vaidlusalust asjaolu, s.o laenulepingu sõlmimist, võimalik tuvastada. Tuvastamata millal ja missugused tahteavalduse on vaidlusaluse laenulepingu pooled teinud, ei saa ka üksnes kostjale raha andmisest tuvastada laenulepingu sõlmimist.
32.Kostja väidete kohaselt on temale ajavahemikul 06.10.2011–30.03.2012 üle kantud 8000 eurot seotud pooltevahelise kokkuleppega toetada peale poolte kooselu lõppu kostja lapsi.
33.Riigikohus on selgitanud, et VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. VÕS § 29 lg 3 kohaselt, kui üks 7
2-23-129614 lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Samas on ühise tegeliku tahte tõendamise kohustus poolel, kes sellele tugineb. Kui poolte ühist tegelikku tahet ega ka VÕS § 29 lg-s 3 nimetatud asjaolusid ei ole tõendatud, saab lepingu tõlgendamisel lähtuda mõistliku isiku positsioonist (VÕS § 29 lg 4). Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada ka VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, samuti VÕS § 29 lg-t 6, mille kohaselt tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist (RKTKo 28.03.2018, 2-16-5143, p 13.2).
34.Kuigi hageja eitab mistahes kooselu kostjaga, siis on esitatud ülekannetega tõendatud, et pooled on aastaid olnud seotud omavahel erinevaid ülekandeid tehes. Esitatud kontoväljavõtetega on tõendatud, et poolte vahel olid kokkulepped, et kõiki kostjale üle kantud summasid kostja hagejale ei tagasta. Eelkõige olid pooled selgelt eristanud laenu andmisega ja laenu tagastamisega seotud kokkulepped, märkides selle kohta seletused ülekannete selgitustesse. Seega on kostja usutavalt tõendanud, et ülekannete puhul, milles ei olnud märgitud, et tegemist on laenu andmisega kostjale, ei olnud pooltel kokkulepet summade tagastamiseks. Kuna vaidlust ei ole, et hageja on teinud 06.10.2011–30.03.2012 kostja jaoks ülekandeid kokku 8000 euro ulatuses, kuid pooled ei ole kokku leppinud selle summa tagastamises, siis on kolleegiumi arvates põhjendatud järeldada, et hageja on soovinud kostjat vastutasuta rikastada, mistõttu on tegemist kinkelepinguga VÕS § 259 lg 1 mõttes. Menetluskulude jaotus
35.TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Kuna maakohtu otsus jääb muutmata, siis puudub alus maakohtu menetluskulude jaotuse muutmiseks. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu peab ringkonnakohus põhjendatuks jätta poolte menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.
36.Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus.
37.Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).
(allkirjastatud digitaalselt)
8
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.