Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks
Otsuse tegemise aeg ja koht
11. september 2020, Tartu
Tsiviilasja number
2-19-247
Tsiviilasi
Andrei Jakubaitesi hagi Ilja Filippovi vastu võlgnevuse nõudes 1500 eurot
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 24. aprilli 2020 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Andrei Jakubaitesi apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): Andrei Jakubaites (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Dmitri Štšerbin Vastustaja (kostja): Ilja Filippov (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Hillar Villers
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Viru Maakohtu 24. aprilli 2020 otsus tühistada, välja arvatud osas, milles maakohus jättis Andrei Jakubaitese taotluse tunnistaja ülekuulamiseks rahuldamata (kohtuotsuse resolutsiooni p 2). Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada Andrei Jakubaitese hagi täielikult, jätta menetluskulud Ilja Filippovi kanda ning määrata kindlaks kohtuotsuse täitmise kord.
2.Sõnastada Viru Maakohtu 24. aprilli 2020 otsuse resolutsioon järgmiselt:
2.1.Jätta rahuldamata Andrei Jakubaitese taotlus tunnistaja üle kuulamiseks.
2.3.Välja mõista Ilja Filippovilt 1500 eurot Andrei Jakubaitese kasuks.
2.4.Rahuldada Ilja Filippovi taotlus kohtuotsuse täitmise korra kindlaksmääramiseks. Ilja Filippov on kohustatud tasuma temalt väljamõistetud 1500 eurot kümne võrdse osamaksena, kusjuures esimese makse peab Ilja Filippov tegema hiljemalt kohtuotsuse jõustumisele järgneva kalendrikuu 5. kuupäevaks.
5.Määrata kindlaks Andrei Jakubaitese menetluskulude suurus. Välja mõista Ilja Filippovilt menetluskuluna maakohtus 1695 eurot ja ringkonnakohtus 650 eurot Andrei Jakubaitese kasuks.
6.Välja mõista Ilja Filippovilt viivis menetluskulude (2345 eurot) tasumisega viivitamise eest VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Andrei Jakubaites (hageja) esitas 7. jaanuaril 2019 Ilja Filippovi (kostja) vastu hagi 1500 euro väljamõistmiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 19. aprillil 2018 intressita laenulepingu, mille alusel andis hageja kostjale laenu 1500 eurot. Seda tõendab vastav maksekorraldus. Kostja vajas laenu 3. juulil 2017 ostetud korteri remondiks. Kostja kohustus laenu tagastama hiljemalt
1.septembril 2018. Kostja ei ole laenu tagastanud. Hageja nõuab kostjalt 1500 eurot väljamõistmist lepingulisel alusel (VÕS § 396 lg 1) või alternatiivselt alusetu rikastumise sätete alusel (VÕS § 1028 lg 1). Hageja on tõendanud raha ülekandmise kostja kontole. Seega tuleb kostjal tõendada, et hagejal ei olnud õigust raha tagasi saada. Hageja ei nõustu kostja väidetega, mille kohaselt andis hoopis kostja hagejale laenu. Kostja peab oma väiteid tõendama. Kostja töötasu suurust ja kulutusi arvestades ei ole tõenäoline, et kostjal oleks olnud raha hagejale laenu andmiseks. L.J. (kostja ema ja hageja endine abikaasa) tegi regulaarselt kostjale rahakandeid, mis näitab, et kostja ei tulnud oma rahaasjadega iseseisvalt toime.
Hageja majanduslik olukord seevastu on kindel ja stabiilne ning võimaldab raha kõrvale panna või laenu anda.
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Juhul kui kohus siiski peab hagi põhjendatuks, palus kostja määrata kindlaks otsuse täitmise kord ja tähtaeg nii, et kuumakse ei ületaks 150 eurot. Kostjal ei ole hageja ees kohustusi. Hageja väited laenu sõlmimise ja raha tagastamise tähtaja kohta on ebaõiged ja tõendamata. Viited korteriremondile on asjakohatud. Hageja ja kostja vahel oli laenuleping, millega kostja andis hagejale 2017. a sügisel laenu 1500 eurot. Tagastamise tähtaega kokku ei lepitud. Hageja viidatud maksekorraldus kinnitab, et hageja tagastas 19. aprillil 2018 kostjale laenu. See nähtub maksekorralduse selgitusest „võlg“. Hageja käitub enda võla tagastamist laenuna nõudes pahatahtlikult. Hageja on kostja ema L.J. abikaasa, kellest hageja lahutab. Ühisvara jagamise hagi ja käesolev hagi esitati ühel ajal sooviga tekitada kostja perele probleeme. Kui kohus peaks menetluses tuvastama, et vaidlusalune ülekanne ei ole tehtud hageja poolt kostjalt saadud laenu katteks, siis on tegemist VÕS § 4 lg 2 p 2 mõttes mittetäieliku kohustusega, mida hageja ei saa tagasi nõuda. Kostja ei nõustunud hageja väidetega kostja töötasu suuruse kohta ning seda tõendavad kostja 2016. ja 2017. a tuludeklaratsioonid.
MAAKOHTU LAHEND
3.Maakohus jättis hagi rahuldamata ja hageja taotluse tunnistajate ülekuulamiseks rahuldamata. Menetluskulud jättis kohus hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks menetluskulude katteks välja 690 eurot (sh käibemaks) ning viivise menetluskuludelt. Pooled ei vaidle, et hageja on kostja arvele kandnud 19. aprillil 2018 üle 1500 krooni selgitusega „võlg“. Üksnes rahasumma ülekandmine kostja arvelduskontole ei anna alust lugeda laenulepingut sõlmituks ning hinnata tuleb, kas väidetava laenusuhte pooled on teinud tahteavaldusi laenulepingut vaidlusaluse summa suhtes sõlmida. Kohtu hinnangul ei ole tuvastatav kostja tahteavaldus laenulepingu sõlmimiseks. Puuduvad tõendid, et kostja oleks teinud tahteavaldusi sõlmida vaidlusaluse raha saamiseks laenuleping. Hageja väited laenu andmise kohta ei ole tõendatud. Tunnistaja L.F. ütlused tõendavad, et hageja ei ole kostjale laenu andnud. Tunnistaja ütluste kohaselt andis kostja 2017. a oktoobris hagejale sularahas 1500 eurot laenu. Tunnistaja selgitas, et tunnistajal ja hagejal, kes olid abikaasad, ei olnud piisavalt raha. Tunnistaja ütlused ühtivad hageja pangakontolt nähtuva hageja rahalise olukorraga 2017. a oktoobris. Hageja sissetulekud oli 2017. a oktoobris 2032,73 eurot ja väljaminekud 3004,85 eurot. Usutavad ei ole hageja väited krediitkaardi kasutamise võimaluste osas. Krediitkaardi konto väljavõtte kohaselt kandis hageja 2017. a oktoobris krediitkaardi kontole 203,31 eurot, kulutas 99,48 eurot ning lõppsaldo oli 31. oktoobri 2017 seisuga 0. Seega ei olnud hagejal kasutada vaba krediidilimiiti hageja väidetud ulatuses. Samuti on hageja teinud oma arveldusarvele
13.oktoobril 2017 sissemakse 1200 eurot, mis ühtib tunnistaja ütlustega selle kohta, et tunnistaja andis hagejale sularahas laenu 1500 eurot 2017. a oktoobri kestel. Kuna tuvastatud ei ole hageja poolt laenu andmine kostjale, siis ei ole hagejal õigust ka kostjalt raha saada. Samuti ei kuulu hagi rahuldamisele alusetu rikastumise sätete (VÕS § 1028 lg 1)
alusel, sest tegemist ei ole olukorraga, kus hagejal (üleandja) kohustust ei ole, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Tegemist oli hageja enda laenu tagasimaksega kostjale. Maakohus jättis rahuldamata hageja taotluse tunnistaja I.P. ülekuulamiseks, sest taotlus esitati hilinenult. Samuti ei pidanud maakohus vajalikuks kostja pangakonto väljanõudmist, sest kostja väitel oli tal 5000 eurot korteri remondiks kogutud sularahas ja ka laenu andis kostja hagejale sularahas.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja (apellant) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja mõista kostjalt hageja kasuks välja 1500 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Maakohus asus seisukohale, et hageja ei ole kostjale laenu andmist piisavalt tõendanud, kuid ei selgitanud hagejale täiendavate tõendite esitamise õigust. Pooltele anti 26. märtsini 2020 tähtaeg seisukohtade ja tõendite esitamiseks. Hageja esitas
26.märtsil 2020 tunnistaja I.P. ülekuulamise taotluse. Maakohus ei ole tunnistaja ülekuulamata jätmist põhjendanud. Maakohus ei andnud hinnangut hageja tähelepanekutele, mis puudutasid tunnistaja L.F. ütlustes esinenud vastuolusid. Maakohus hindas tõendeid valikuliselt, neid sisuliselt hindamata. Maakohus jättis tähelepanuta, et hageja on regulaarselt pannud osa sularahas saadud töötasust pangakontole, sh 2017. a oktoobris 1200 euro ulatuses. Ei ole võimalik tõendada, et tegemist oli kostja käest saadud rahaga. Maakohtu tuginemine hageja pangakonto väljavõttele oli üllatuslik. Maakohtu seisukoht, millega kohus jättis rahuldamata hageja taotluse nõuda kostjalt välja pangakontode väljavõtted, on vastuolus kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse põhimõttega. Hageja soovis antud taotlusega saada objektiivset teavet kostja majandusliku olukorra kohta. Kostja ei ole oma majanduslikku olukorda tõendanud, vaid on üksnes hageja väidetele vastu vaielnud. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ei olnud hagi võimalik rahuldada alusetu rikastumise sätete alusel.
5.Kostja (vastustaja) palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda ja mõista hagejalt kostja kasuks väljamõistetud menetluskuludelt välja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses. Hageja ei ole märkinud, milliseid tõendeid maakohus hageja hinnangul valikuliselt või ebaõigesti hindas. Maakohus lahendas asja lihtmenetluses, mistõttu on alusetud hageja etteheited maakohtu põhjendava osa suhtes. Maakohus on korrektselt täitnud eelmenetluse ülesandeid. See, et hageja ei suutnud oma nõuet tõendada, ei ole tingitud sellest, et maakohus oleks jätnud eelmenetluse ülesanded täitmata. Maakohus jättis õigesti rahuldamata hageja taotluse tunnistaja I.P. ülekuulamiseks. I.P. on kostja tüdruksõber ning väga suure tõenäosusega ei kinnita tunnistaja ütlused hageja menetluslikku positsiooni. Maakohus ei pidanud andma hinnangut hageja tähelepanekutele seoses tunnistaja L.F. ütlustega. Maakohus hindas õigesti kostja pangakonto väljavõtet 2017. a oktoobri osas, kuna menetluses kogutud materjalide kohaselt andis kostja 2017. a oktoobris hagejale laenu. Kostja esitas oma finantsvõimekuse kohta tõendid (tuludeklaratsioonide väljavõtted).
Maakohus on selgelt põhjendanud, et tegemist ei ole alusetu rikastumise olukorraga, sest tegemist on hageja enda laenu tagasimaksega kostjale.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb menetlusõiguse normide ebaõige kohaldamise tõttu tühistada, välja arvatud osas, milles maakohus jättis hageja taotluse tunnistaja ülekuulamiseks rahuldamata. Ringkonnakohus saab asja maakohtule uueks arutamiseks saatmata teha tühistatud osas uue otsuse, millega hagi rahuldatakse (TsMS § 657 lg 1 p 2). Hageja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.
7.Asjas ei ole vaidlust selles, et hageja on oma pangakontolt kandnud kostja pangakontole
19.aprillil 2018 1500 eurot selgitusega „võlg“. Hageja kohtuistungil antud selgituste kohaselt käis ta ülekande tegemiseks Jõhvi Swedpanga kontoris ja makse tegi pangateller. Hageja selgitas, et maksekorralduse selgituses sõna „võlg“ tähendas vene keeles, et „annan sulle võlgu“ (lk 60).
8.Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et olukorras, kus kostja laenusaamist eitab, puuduvad asjas tõendid, et kostja oleks teinud tahteavalduse hagejalt 19. aprillil 2018 laenu võtmiseks. Asjas ei ole tuvastav pooltevaheline lepinguline suhe, mille sisuks oli hageja poolt kostjale laenu andmine.
9.Hageja on esitanud alternatiivselt nõude alusetu rikastumise sätete alusel. Riigikohtu praktika kohaselt peab kostja hagile vastu vaieldes tõendama, et poolte vahel oli muu, tehingu või seaduse alusel tekkinud võlasuhe, millest tulenevalt kostjal on õigus raha saada ja ta ei pea seda tagasi maksma (Riigikohtu 25. septembri 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-16-461 p 15.3). Maakohus tuvastas kostja väidete alusel, et kostjal on õigus 19. aprillil 2018 tema pangakontole hageja poolt kantud 1500 eurot endale jätta seetõttu, et hageja täitis nimetatud maksega poolte vahelist laenulepingut, mille alusel oli kostja laenanud hagejale 2017. aasta oktoobris sularahas 1500 eurot. Maakohus tuvastas selle laenusuhte olemasolu tunnistaja L.F., kes on kostja ema ja hageja endine abikaasa, ütluste, hageja pangakonto ja krediitkaardi väljavõtte alusel.
10.Ringkonnakohus leiab, et maakohus rikkus 2017 oktoobri laenusuhte tuvastamisel tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise põhimõtet (TsMS § 232 lg 1). Nimetatud tõendite hindamise põhimõtet pidi maakohus järgima sõltumata sellest, et menetles asja lihtmenetluses. TsMS § 444 lg 2 kohaselt kui kohus menetleb asja lihtmenetluses, võib kohus kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Samas peab kohus TsMS § 442 lg 8 esimese lause ja TsMS § 444 lg 2 mõtte kohaselt otsuses siiski märkima, missuguseid poole väidetud asjaolusid ta tuvastatuks ei lugenud ning missuguseid poole esitatud tõendeid ei arvestanud (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-16 p 16). Põhjendamiskohustuse olulises osas rikkumine kujutab endast menetlusõiguse olulist rikkumist TsMS § 656 lg 1 p 5 mõttes. Ringkonnakohus märgib, et maakohus on jätnud hindamata hageja seletused ning väited tema sissetulekute ja raha piisavuse osas. Samas on maakohus kohtuistungil pooltele selgitanud, et lihtmenetluse asjas saab kohus tõendina hinnata ka neid poole seletusi, mis ei ole antud vande all (lk 59 p). Maakohus rajas oma järeldused suures ulatuses kostja ema tunnistaja L.F. ütlustele. Seejuures jättis maakohus tähelepanuta hageja väited, et tunnistaja ei osanud piisava konkreetsusega selgitada, miks oli temal ja ta abikaasal (hagejal) vaja võtta kostjalt (oma pojalt) võlgu just 1500 eurot ja millisel kuupäeval laenuleping sõlmiti. Samuti ei osanud tunnistaja konkreetselt kirjeldada raha üleandmist, kuna ta tegi samal ajal süüa. Ta ei teadnud, millised kupüürid üle
anti, sest jätkas söögi tegemist, rahasummat ta üle ei lugenud (lk 101 pöördel). Maakohus jättis tähelepanuta hageja väited, et kuigi tunnistaja ütluste kohaselt oli tema isiklik kuusissetulek üksnes 350 eurot (abikaasalt 200 eurot + pension 150 eurot), tegi ta oma lastele (kostjale ja tütrele) pidevalt rahaülekandeid (lk 86-89). Ringkonnakohus tuvastab, et 2017 oktoobris, mil kostja väidetavalt hagejale 1500 eurot laenu andis, kandis tunnistaja kostjale üle kahel korral kokku 73 eurot. Kostja ei ole menetluses andnud usutavaid selgitusi, miks pidi tunnistaja talle regulaarselt rahaülekandeid tegema olukorras, kus tal oli enda sõnul piisavalt raha ka selleks, et seda hagejale ja temaga koos elavale tunnistajale (emale) laenata (lk 94). Maakohus ei arvestanud tunnistaja ütluste hindamisel asjaoluga, et ütluste andmise ajal/eel oli tunnistajal pooleli kohtuvaidlus hagejaga ühisvara jagamiseks. Samuti jättis maakohus tähelepanuta vastuolu kostja seletuse (lk 60) ja tunnistaja ütluste vahel selles, kes viibisid laenu küsimise-andmise juures. Kostja väitel viibis juures üksnes tema ema, tunnistaja L.F. ütluste kohaselt oli raha üleandmise juures ka kostja elukaaslane I.P..
11.Ringkonnakohus märgib, et laenusuhte tuvastamise seisukohast on asjakohatu maakohtu hinnang hageja pangakonto (lk 117-121) ja krediitkaardi konto (lk 122-123) seisule, millest ei saa teha järeldust hageja laenuvajaduse kohta kostja avaldatud ajal ja summas. Kuna tunnistaja ei osanud öelda, millisel kuupäeval kostja hagejale laenuna 1500 eurot üle andis, ei saa sellest teha ka järeldust, et hageja kandis laenuna saadud rahast 1200 eurot 13. oktoobril 2017 oma pangakontole. Teadmata, millist tüüpi krediitkaardiga on tegemist, ei saanud maakohus üksnes kaardil teostatud toimingute väljavõtte alusel järeldada, et hagejal ei olnud võimalik kasutada krediitkaardil vaba krediidilimiiti hageja poolt väidetud ulatuses (3200 eurot). Maakohus jättis tähelepanuta ka hageja väited selles, et olukorras, kus kostja kuutöötasu oli 979,33 eurot, ei saanud kostjal olla piisavalt raha hagejale laenu andmiseks 1500 eurot sularahas. Maakohus ei ole üldse hinnanud kostja majanduslikku olukorda väidetava laenu andmise ajal oktoobris 2017. Hindamata on asjakohased tõendid, sh kostja esitatud 2016 ja 2017 tuludeklaratsioonid. Ringkonnakohus leiab, et kostja deklareeritud tulu 2016. aastal 14483,20 eurot bruto (kinnipeetud tulumaks 2384,37 eurot) ja 2017. aastal 18549,77 eurot bruto (kinnipeetud tulumaks 3144,38 eurot) ei tõenda olukorras, kus kostja ema tegi kostja arvele regulaarselt ülekandeid, kostja väidet, et tal oli piisavalt rahalisi vahendeid, et hagejale laenu anda. Hageja on avaldanud oma sissetuleku suuruseks 2900 eurot kuus (lk 60), millele ei ole kostja vastuväiteid esitanud.
12.Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et hageja pangakonto väljavõtte kohaselt kasutas hageja raha ülekandmisel kolmandatele isikutele maksete selgitustes tihtipeale vene keelset sõna „dolg“, mis tähendab eesti keeles „võlg“. Samasuguse selgitusega on hageja teinud ülekandeid oma abikaasale L.J.ele (F.), kelle tunnistajana antud ütluste kohaselt oli tegemist abikaasa poolt kantud majandusrahadega. Samuti on hageja teinud ülekandeid selgitusega „dolg“ L.J.e tütrele L.P., kelle vastu hageja esitas samuti hagi võla nõudes ja kes on hageja sõnul nõuet tunnistanud (lk 59 pöördel). Ka see asjaolu tõendab hageja väiteid, et 19. aprilli 2018 makse ei olnud kostjalt võetud laenu tagasimakse, st makse võla katteks.
13.Ringkonnakohus leiab, et kostja ei ole esitanud asjas piisavalt tõendeid selleks, et kohtul oleks võimalik usaldusväärselt tuvastada tema poolt oktoobris 2017 teadmata kuupäeval laenu andmine hagejale summas 1500 eurot. Kostja seletus ja tunnistaja L.F. ütlused ei ole omavahel küllaldases kooskõlas. Ringkonnakohus leiab, et hagi rahuldamist ei välista kostja alternatiivne väide mittetäieliku kohustuse olemasolu kohta. Asjaolu, et raha ülekandjaks kostjale oli kostja ema abikaasa ei too arvestades rahasumma suurust kaasa eeldust, et tegemist on kõlbelise kohustusega VÕS § 4 lg 2 p 2 tähenduses. Kostja ei ole menetluses esitanud ühtegi asjaolu selle väite põhistamiseks, vaid on kogu menetluse väitnud, et hagejal puudus oktoobris 2017 vajalik elamisraha ja seetõttu andis kostja hagejale laenu, mille hageja kostjale tagastas.
Kuna kostja ei ole tõendanud õiguslikku alust 1500 euro saamiseks, peab ta 19. aprillil 2018 hagejalt saadud raha tagasi maksma alusetu rikastumise sätete alusel (VÕS § 1028 lg 1. Kostjalt tuleb välja mõista 1500 eurot hageja kasuks.
14.Hageja taotles 26. märtsil 2020 maakohtult üle kuulata tunnistajana kostja elukaaslane I.P., kes tunnistaja L.F. ütluste kohaselt viibis oktoobris 2017 vestluse juures, kui hageja küsis kostjalt laenu. Kostja vaidles taotlusele vastu, leides, et tunnistaja L.F. ütlustest ei saa ilmtingimata järeldada, et I.P. ilmtingimata kuulis laenu küsimisega seonduvat (lk 167). Maakohus jättis taotluse tunnistaja ülekuulamiseks kohtuotsusega rahuldamata põhjusel, et taotlus on esitatud hilinenult, so peale kohtuistungit. Ringkonnakohus nõustub hageja apellatsioonkaebuse seisukohaga, et taotlus tunnistaja üle kuulamiseks ei olnud esitatud hilinenult, sest 12. märtsi 2020 kohtuistungil andis maakohus pooltele tähtaja tõendite esitamiseks kuni 26. märtsini 2020 (lk 102). 26. märtsil 2020 esitatud taotlus oli tähtaegne. Samas on ringkonnakohus seisukohal, et maakohus jättis hageja taotluse tunnistaja üle kuulamiseks rahuldamata põhjendatult. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Väite, et ta on andnud hagejale suulise laenulepingu alusel laenu, on menetluses esitanud kostja, kes peab seda väidet ka tõendama. Kostja ei ole ise avaldanud, et laenu küsimine või andmine hagejale toimus I.P. juuresolekul, ta on taotlusele vastu vaielnud ega ole soovinud I.P. ülekuulamist selle asjaolu osas. Kuna laenu andmine hagejale on kostja tõendada, kes I.P. ülekuulamist sellega seoses ei soovi, on põhjendatud maakohtu seisukoht jätta hageja taotlus tunnistaja ülekuulamiseks rahuldamata. Hageja ebakonkreetne väide, et „lisaks saab tunnistaja tuua selgust ka muude tähtsate asjaolude kohta, mis jäid maakohtu menetluses tõendamata“, ei olnud samuti tunnistaja ülekuulamise taotluse rahuldamise alus.
15.Kostja taotleb hagi rahuldamise korral TsMS § 445 lg 1 alusel kohtuotsuse täitmise korra määramist viisil, et väljamõistetud summa tasumine ajatatakse ja kuumakse ei ületaks 150 eurot, kuna kostjal puuduvad rahalised vahendid otsuse koheseks täitmiseks. Hageja on olnud kompromissi korras nõus võlgnevuse ajatamisega kolmeks kuuks ja maksega 500 eurot kuus (lk 49). Ringkonnakohus leiab, et kostja taotlus otsuse täitmise korra kindlaksmääramiseks kuulub rahuldamisele. Arvestades poolte väiteid kostja sissetulekute kohta ning väljamõistetava võla, aga ka kostjalt väljamõistetava menetluskulu suurust, võimaldab kohus kostjal tasuda temalt väljamõistetud põhivõla hagejale osade kaupa 10 kuu jooksul osamakse suurusega 150 eurot.
16.Seoses hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamisega tuleb kõik menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Hageja menetluskulude nimekirjade kohaselt (lk 32, 159) on tema menetluskulu suuruseks maakohtus riigilõiv 200 eurot, tõlgikulu istungil 135 eurot, hageja esindaja sõidukulud (sh sõidupiletite kulu) 2x297,50 eurot ja kulutused õigusabile 18,5 h ulatuses 1665 eurot hinnaga 90 eurot/h. Kostja on esitanud hageja menetluskulude suuruse osas vastuväite ja peab põhjendatud menetluskulu suuruseks õigusabile 11,5 h. Kostja vaidleb vastu tõlgikulule 135 eurot ja hageja esindaja sõidukuludele 595 eurot. Menetluskulude koosseis on sätestatud TsMS §-s 138. Menetluskulude hulka kuuluvad ka asja läbivaatamise kulud, milleks on ka tõlgikulud (TsMS § 143 p 1), menetlusosaliste esindajate kulud ja ka menetlusosaliste sõidukulud (TsMS § 144 p 1 ja 2). Menetluskuluks, mida saab vastaspoolelt välja mõista, ei ole aga menetlusosalise esindaja kohtuistungile sõidu ajakulu (vt selles osas Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-13 p 13). Ringkonnakohus peab hageja põhjendatud kuluks tõlgikulu 135 eurot ja sõidupiletite kulu 2x 50 eurot.
TsMS § 175 lg 1 kohaselt mõistab kohus menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud välja üksnes põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Ringkonnakohus arvestab hageja lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel sellega, et tsiviilasi ei olnud keskmisest keerukam, küll aga peeti maakohtus kaks kohtuistungit kogukestvusega 2,75 h. Nendeks istungiteks pidi hageja esindaja ka ettevalmistama. Arvestades kostja vastuväiteid hagile oli hagejal vajalik nende vastuväidete osas oma seisukoht kujundada. Seega on kogumis hageja õigusabikulude põhjendatud ja vajalik suurus maakohtus 14 h maksumusega 1260 eurot. Kokku on hageja põhjendatud ja vajalik menetluskulu maakohtus, mis tuleb kostjalt välja mõista 1695 (200+ 135+100+ 1260) eurot. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskulude suurus ringkonnakohtus 1010 eurot, sh riigilõiv 200 eurot ja kulu õigusabile 9 h ulatuses hinnaga 90 eurot/h. Kostja leiab, et teatud toimingute ajalised kestused ning kulud on liialdatud ega vasta töö keerukusele ega mahule. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 175 lg 1 mõttes on apellandi vajalik ja põhjendatud õigusabikulu seoses apellatsioonkaebuse esitamisega 5h eest 450 eurot. Ringkonnakohus ei pea põhjendatud ajakuluks ringkonnakohtu korralduslike määrustega tutvumisele kulutatud aega kokku 1h, samuti peab apellatsioonkaebuse koostamise ajaga olema hõlmatud maakohtu otsusega tutvumine. Kokku on põhjendatud ja vajalik menetluskulu ringkonnakohtus 650 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Hageja taotlusel tuleb kostjalt välja mõista viivis menetluskulude tasumisega viivitamise eest.
(allkirjastatud digitaalselt) Andra Pärsimägi
(allkirjastatud digitaalselt) Triin Uusen-Nacke
(allkirjastatud digitaalselt) Kersti Kerstna-Vaks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.