Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja Vahur-Peeter Liin
Otsuse tegemise aeg ja koht
28. august 2020, Tallinn
Kohtuasja number
2-18-112858
Kohtuasi
Abix Finance OÜ hagi XX vastu 2000 euro, intressi, viivise ja leppetrahvi saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 17. detsembri 2018. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Abix Finance OÜ apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
1412 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad apellatsioonimenetluses
Hageja (apellant) Abix Finance OÜ (registrikood 11708618, asukoht ), lepinguline esindaja Marge Rebane
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Kostja (vastustaja) XX (isikukood lepinguline esindaja Valeria Titova
XXXXXXXXXX),
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 17. detsembri 2018. a otsus osas, millega maakohus jättis hageja viivisenõude osaliselt rahuldamata ja jaotas menetluskulud. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista XX-lt välja täiendav viivis 1412 eurot ja jätta menetluskulud XX kanda.
2.2.Mõista XX-lt Abix Finance OÜ kasuks välja 4701 eurot 37 senti, sh põhivõlg 2000 eurot, intress 381 eurot 37 senti, viivis 2000 eurot ja leppetrahv 320 eurot.
2.3.Jätta menetluskulud XX kanda.
2-18-112858
3.Rahuldada Abix Finance OÜ apellatsioonkaebus.
4.Jätta apellatsioonimenetluse kulud XX kanda. Kohtu selgitused: Otsuse peale võib esitada Riigikohtule kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb ülalmärgitud tähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab kohtuasja lahendanud maakohus kindlaks mõistliku aja jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Abix Finance OÜ (hageja) esitas Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse, milles palus mõista XX-lt (kostja) välja põhivõla 2000 eurot, intressi 381 eurot 37 senti, viivise 2000 eurot ja leppetrahvi 320 eurot. Võlgniku vastuväite tõttu lõpetas Pärnu Maakohus maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Hageja esitas 13. augustil 2018 hagiavalduse, mille kohaselt sõlmisid hageja ja Emavest OÜ (registrikood 12493189 (kustutatud), laenusaaja) 14. oktoobril 2014 laenulepingu, mille alusel sai laenusaaja samal päeval 2000 eurot laenu ja kohustus selle tagastama hiljemalt 31. juulil 2015. Laenulepingu järgi kohustus laenusaaja tasuma võlgnetavalt laenusummalt intressi 24% aastas ning laenusumma tasumisega viivitamisel viivist 0,2% päevas. Kostja kui laenusaaja juhatuse liige allkirjastas laenusaaja nimel laenulepingu. Samal päeval sõlmisid hageja kostja käenduslepingu, mille kohaselt kohustus kostja vastutama laenusaaja kohustuste täitmise eest ning kostja vastutuse piirmäär oli 10 000 eurot. Laenusaaja ei täitnud laenulepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt ega nõuetekohaselt. Laenusaaja kustutati äriregistrist
7.jaanuaril 2017. Alates 1. augustist 2015 kuni hagi esitamiseni on arvestuslik viivis 4428 eurot, kuid hageja ei nõua kostjalt viivist põhivõlga ületavas osas. Hageja saatis 5. juunil 2018 kostjale tähitud kirjaga käenduskohustuse täitmise nõude, kuid see tagastati hagejale. Kuna kostja oli 5G Logistics OÜ juhatuse liige, edastas hageja
11.juunil 2018 nõude ka nimetatud äriühingu elektronposti aadressile XXX. Kostja ei vastanud e-kirjale ega ole täitnud käenduslepingust tulenevaid nõudeid.
2-18-112858 Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja kinnitas, et ta oli laenusaaja juhatuse liikmena teadlik laenulepingu sisust ja laenu tagastamise tähtajast, milleks oli 31. juuli 2015, ning temal kui käendajal võib lasuda vastutus laenusaaja kohustuste täitmise eest, kuid praegusel juhul on hageja käitunud hea usu põhimõtte vastaselt. Hageja nõue on pahauskne, sest hageja ei esitanud kuni laenusaaja likvideerimiseni 7. novembril 2017, s.o üle kahe aasta jooksul nõude sissenõutavaks muutumisest laenusaaja vastu ühtki nõuet. Hageja esitas kostja vastu nõude ligi kolm aastat pärast nõude sissenõutavaks muutumist. Selliselt soovib hageja viivise näol rikastuda. Viivise määr (73% aastas) on ebamõistlikult kõrge võrreldes nii seaduses sätestatud viivisemääraga kui ka laenulepingus sätestatud intressimääraga. Kuna kostja on füüsiline isik, kehtivad tema suhtes võlaõigusseaduse (VÕS) tarbijakrediidilepingu sätted. Viivise kokkulepe on vastuolu tõttu VÕS § 415 lg-ga 1 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-ga 87 tühine, mistõttu tuleb lähtuda seadusjärgsest viivisemäärast (0,02% päevas). Esimese astme kohtu otsus
3.Harju Maakohus rahuldas 17. detsembri 2018. a otsusega hagi osaliselt. Maakohus mõistis kostjalt välja põhivõla 2000 eurot, intressi 381 eurot 37 senti, leppetrahvi 320 eurot ning alates 24. juulist 2018 kuni 17. detsembrini 2018 viivise 588 eurot. Menetluskulud jättis maakohus poolte enda kanda. Maakohus tuvastas, et hageja ja laenusaaja sõlmisid 14. oktoobril 2014 laenulepingu, mille alusel kandis hageja laenusaaja pangakontole üle 2000 eurot. Laenusaaja kohustus tasuma saadud laenult intressi 24% aastas, tagastama laenusumma hiljemalt 31. juulil 2015 ning kohustuste tähtaegselt täitmata jätmise korral tasuma viivist 0,2% päevas. Laenulepingu allkirjastas laenusaaja nimel kostja, kes oli laenusaaja juhatuse liige. Hageja sõlmis
14.oktoobril 2014 kostjaga käenduselepingu, mille alusel kohustus kostja vastutama kõigi laenulepingust tulenevate kohustuste nõuetekohase ja tähtaegse täitmise eest 10 000 euro ulatuses. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hagejal õigus nõuda kostjalt laenu- ja käenduslepingu alusel põhivõla ja intressi tasumist hagis nõutud ulatuses, kuid hageja viivisenõue on üksnes osaliselt põhjendatud. Hagejal on õigus nõuda kostjalt viivist 0,2% päevas. Asjas ei saa kohaldada VÕS § 415 lg 1 esimest lauset, mille kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist, sest kostja sõlmis käenduslepingu, mitte tarbijakrediidilepingu VÕS § 415 lg 1 tähenduses. Samuti ei ole laenusaaja ja hageja vahel laenulepingus kokkulepitud viivisemäär 0,2% päevas ülemäära kõrge. Riigikohus on möönnud, et majandustegevuses tehtud tehingu puhul ei oleks viivisemäär 0,2% päevas seadusega vastuolus ka siis, kui tegemist oleks tüüptingimusega. Hageja esitas kostja vastu nõude aegumistähtaja jooksul ja see ei ole esitatud eesmärgiga kostjale kahju tekitada. Õige ei ole aga hageja viivisearvutus. Käenduslepingu p 2.1 järgi võis laenuandja nõuda käendajalt laenusaaja kohustuse täitmist, esitades käendajale vastavasisulise teate, ning käendaja kohustus täitma laenuandja esitatud teates nimetatud kohustuse 14 kalendripäeva jooksul teate saamisest. Kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis esitatud teade loetakse
2-18-112858 käenduslepingu p 5.4 järgi teise poole poolt kätte saaduks, kui see on üle antud allkirja astu või kui teine pool on teate kättesaamist kinnitanud, kirjalikus vormis teade loetakse teise poole poolt kätte saaduks, kui see on üle antud allkirja vastu või kui teade on saadetud postiasutuse poolt tähitud kirjaga teise poole poolt lepingus näidatud aadressil ja postitamisest on möödunud 5 kalendripäeva. Hageja ei ole tõendanud, et kostja sai tema saadetud teated kätte enne maksekäsu kiirmenetluse avalduse kohtusse esitamist. Seega sai kostja teate kätte
9.augustil 2018, mil Pärnu Maakohus toimetas talle kätte makseettepaneku, ning kostja pidi vastavalt käenduslepingu p-le 2.1 täitma teates nimetatud kohustuse 14 kalendripäeva jooksul teate saamisest, s.o hiljemalt 23. juulil 2018. Seega on hageja viivisenõue põhjendatud alates
24.juulist 2018. Kuna hagi rahuldatakse osaliselt, jäävad menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte enda kanda. Apellatsioonkaebus
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsus osas, millega kohus jättis viivisenõude rahuldamata ja menetluskulud poolte enda kanda, ning teha tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldada hagi täielikult, jätta menetluskulud kostja kanda ja mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitis koos kohustusega maksta menetluskulude hüvitiselt seaduses sätestatud määras viivist. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt on maakohtu otsus vastuoluline ning arusaamatu on kohtu seisukoht, et kostjalt saab viivist nõuda alates käenduskohustuse täitmise nõude kostjale kättetoimetamisest. Viivisenõue tulenes laenulepingust ning kostja oli käenduslepingu alusel vastutav laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest. Viivist tuleb seega hakata arvestama alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest. Kohtu käsitus on põhistamata, see ei põhine seadusel ega laenulepingul. Arvestades seda, et maakohus rahuldas hagi ligikaudu 70% ulatuses, jättis kohus põhjendamatult hageja menetluskulud täies ulatuses tema enda kanda. Hageja on teinud kõik endast oleneva, et nõue saaks rahuldatud kohtuväliselt ja võimalikult väikeste kuludega. Hageja pakkus kostjale veel ka hagimenetluses kompromissi. Kostja põhjustas hagejal võla sissenõudmisega seotud kulude tekkimise. Käenduslepingu p 1.2 alusel vastutab kostja võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulutuste eest. Neid asjaolusid arvestades tuleks hageja menetluskulud jätta kostja kanda. Vastustaja seisukoht
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Vastuse kohaselt leidis maakohus õigesti, et viivist saab arvestada alates 24. juulist 2018. Maakohus põhjendas arusaadavalt, miks tuleb viivisesummat vähendada. Kuna kostja oli käendaja, mitte põhivõlgnik, ja tema jaoks ei olnud rahalise kohustuse täitmise tähtaeg kindlaks määratud, siis ei hakanud tema jaoks kohustuse täitmise tähtaeg VÕS § 113 lg 2 tähenduses kulgema enne makseettepaneku kättesaamist 9. augustil 2018. Maakohus ei eksinud TsMS § 163 lg 1 kohaldamisel ning rakendas kohtule seadusest tulenevat kaalutlusõigust.
2-18-112858
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega maakohus jättis hageja viivisenõude osaliselt rahuldamata. Ringkonnakohus saab teha asjas ise uue otsuse, millega rahuldab hagi täielikult. Maakohtu otsuse muutmise tõttu tuleb TsMS § 173 lg 3 järgi muuta ka menetluskulude jaotust.
7.Ringkonnakohus kontrollib esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsuse on vaidlustanud ainult hageja ning seda osas, millega maakohus jättis hageja viivisenõude rahuldamata ja jaotas poolte vahel menetluskulud. Muus osas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud, mistõttu ei kontrolli ringkonnakohus muus osas maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust.
8.Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses selle üle, millisest hetkest alates saab hageja nõuda kostjalt kui käendajalt laenulepingust tuleneva laenusaaja põhikohustuse täitmisega viivitamise eest viivist. Hageja väitel on tal õigus nõuda viivist alates 1. augustist 2015, s.o alates hageja ja laenusaaja vahel sõlmitud laenulepingust tuleneva laenu tagasimaksmise kohustuse sissenõutavaks muutumisest. Kostja väitel saab aga temalt kui käendajalt nõuda viivist alates ajast, mil möödus käenduslepingus sätestatud hageja võlanõude kättesaamisest arvestatav 14-päevane tähtaeg käendaja kohustuse täitmiseks, s.o alates 24. juulist 2018. Kolleegiumi hinnangul asus maakohus ekslikult seisukohale, et hageja saab nõuda kostjalt viivist alates 24. juulist 2018. Maakohus jättis tähelepanuta asjaolu, et hageja nõuab kostjalt viivist seetõttu, et laenusaaja rikkus laenulepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust, mitte käenduslepingust tulenevat käendaja kohustust. VÕS § 113 lg 1 I lause järgi võib võlausaldaja nõuda võlgnikult rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni viivist. Laenulepingu p 2 järgi kohustus laenusaaja tagastama laenusumma hiljemalt 31. juulil 2015. Pooled ei vaidle selle üle, et laenusaaja ei ole laenu tagastanud. Juhuks, kui laenusaaja ei tasu laenusummat ja teisi lepingujärgseid makseid ettenähtud ajal ja/või suuruses vastavalt lepingu p-des 2 ja 4 sätestatule, kohustus laenusaaja laenulepingu p 7 I lause järgi tasuma laenuandjale maksmise tähtajast möödunud iga kalendripäeva eest viivist 0,2% päevas. Seega kohustus laenusaaja tasuma hagejale alates 1. augustist 2015 lepingus sätestatud määras viivist. Kostja ei ole esitanud viivisenõudele laenusaaja vastuväiteid ega vaidlustanud laenulepingu järgset viivisearvutust. Kostja vastuväited seonduvad sellega, et hageja ei nõudnud laenusaajalt kui põhivõlgnikult laenu tagasi ja esitas kostjale kui käendajale nõude ligi kolm aastat pärast selle sissenõutavaks muutumist, mistõttu on hageja käitunud pahauskselt. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja ei ole käendaja vastu nõuet esitades rikkunud hea usu põhimõtet, kordamata TsMS § 654 lg 6 järgi maakohtu põhjendusi. Lisaks juhib kolleegium tähelepanu sellele, et käenduslepingu p 2.3 järgi ei sõltu käendaja kohustus sellest, kas laenuandja on esitanud laenusaajale nõude laenulepingust tuleneva kohustuse täitmiseks, esitanud laenusaaja vastu hagi või teinud tema suhtes muu toimingu. Õige ei ole aga maakohtu arusaam, et kostja kui käendaja puhul tuleb laenulepingust tuleneva põhikohustuse rikkumise tõttu nõutavat viivist arvutada hilisemast ajast kui laenusaaja puhul.
2-18-112858 Kolleegium märgib, et käenduslepinguga kohustub käendaja VÕS § 142 lg 1 järgi vastutama kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käendaja vastutab käendatava kohustuse eest VÕS § 145 lg 2 järgi täies ulatuses, sh vastutab ta ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, mh viivise maksmise eest. Ka käenduslepingu p 1.1 järgi andis käendaja isikliku käenduse ja kohustus isiklikult vastutama laenuandja ees täies ulatuses kõikide 14. oktoobril 2014 sõlmitud laenulepingust tulenevate laenusaaja kohustuste nõuetekohase ja tähtaegse täitmise eest. Käenduslepingu p 1.2 järgi vastutas käendaja ka laenulepingu kohustuste rikkumisest tulenevate nõuete eest ja muude laenulepingust tulenevate laenusaaja kohustuste kohase ja täpse täitmise eest solidaarselt laenusaajaga kuni laenulepingust tulenevate laenusaaja kohustuste täieliku ja nõuetekohase täitmiseni. Seega vastutab kostja kui käendaja ka laenusaaja põhikohustuse täitmisega viivitamisest tingitud viivisenõude eest kogu ulatuses. Eeltoodut ei muuda ka see, et laenulepingust tuleneva kohustuse täitmise nõudmiseks peab laenusaaja käenduslepingu p 2.1 järgi esitama käendajale vastavasisulise teate ning käendaja kohustub täitma teates nimetatud kohustuse 14 kalendripäeva jooksul teate saamisest, ega käenduslepingu p-s 5.4 sisalduv teate saatmist ja kätte saamist puudutavad kokkulepped. Käenduslepingus kokkulepitud teate kättesaamise aeg on oluline käendaja käenduslepingust tulenevate kohustuste rikkumisest tingitud nõuete esitamisel (sh praeguses menetluses esitatud käenduslepingu rikkumisest tulenev leppetrahvinõue), mitte aga laenusaaja laenulepingu rikkumisest tulenevate nõuete puhul. Seda arvestades ei ole õige ka kostja arusaam, et tema kui käendaja puhul saab viivist VÕS § 113 lg 2 järgi arvestada alates käenduslepingus sisalduva tähtaja möödumisest.
9.Neil kaalutlustel tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis hageja viivisenõude osaliselt rahuldamata, ja teeb uue otsuse, millega mõistab kostjalt hageja kasuks välja täiendava viivise 1412 eurot.
10.Maakohtu otsuse osalise tühistamise tõttu tuleb TsMS § 173 lg 3 I lause järgi muuta ka menetluskulude jaotust. Kuna hagi tuleb täielikult rahuldada, jäävad nii maa- kui ka ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Seda arvestades ei käsitle kolleegium menetlusökonoomia kaalutlustel apellatsioonkaebuse väiteid selle kohta, et maakohus jaotas menetluskulud poolte vahel vääralt.
(allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak, Kaija Kaijanen ja Vahur-Peeter Liin
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.