Võlaõigus › Seltsingulepingud

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

2-17-16210 teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et TsMS § 187 lg 6 kohaselt seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

MENETLUSEKÄIK

Hagiavaldus

2-17-16210 1.3 Hageja leiab, et pooled sõlmisid seltsingulepingu võlaõigusseaduse (VÕS) § 580 lg 1 mõistes. Seltsinguna tegutseti hoonete püstitamiseks vajaliku raha hankimisel ja sissetulekute arvel. Kohtupraktika jaatab võlaõigusseaduses sätestatud seltsingulepingu regulatsiooni ja seltsingu põhimõtete kohaldamist mitteabielulise kooselu korral, kui osapooled on teinud ühiseid panuseid ühiseks vajaduseks vajaliku vara soetamisel. Eelkõige on seltsingu sätteid rakendatud mitteabielulise kooselu partnerite poolt ühiselt soetatud vara jagamise korral. Seltsingulepingule vorminõuet seaduses sätestatud ei ole. Vabaabielupoolte varalistele suhetele seltsingu regulatsiooni kohaldamise eeldusena ei pea olema seltsinguleping sõlmitud otseste tahteavaldustega, vaid piisab, kui lepingu sõlmimisele viitab poolte vastav faktiline käitumine (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 3). Poolte faktiline käitumine kinnitab poolte vahel seltsingusuhte olemasolu - ühisel kooskõlastusel ja ühisel eesmärgil teenitud summade eest ühiste hoonete ehitamine ja ühise varalise väärtuse loomine, kinnistule ühiselt koos lapsega kolimine ja elama asumine, kolimise järgselt ehitustööde ja parendustööde tegemine, ühiselt kinnistule rajatud elamus elamine, selle hooldamine. Pooled on ühiselt seltsinguna tegutsenud läbimõeldult, kooskõlastatult ja sihipäraselt ning saavutanud seltsinglastena oma eesmärgi. Kinnistu parendamine kooselu eesmärgil on toimunud mõlemapoolsete panustega ja ühiste kulutuste kandmisega. 1.4 Pooled on teinud ühised ja võrreldavad panused elamu rajamiseks. Samuti on pooled teinud ehitustöid hoonete rajamiseks ja korrashoiuks, pooled on teinud ühiselt haljastustöid ja tegelenud ühiselt kinnistule rajatud hoonete majandamisega. Poolte panused maja ehitamisel olid ühised ja ei ole võimalik eristada, kes millise konkreetse töö või ehitusmaterjali eest tasus. Nimelt, pooled leppisid kokku, et laenukohustuse vältimiseks panustavad mõlemad pooled oma (varjatud) töötasu ehitustegevusse. Hageja töötas kostjale kuuluvas ettevõttes OÜ C. C. (kustutatud) tegevjuhina, kus oli deklareeritud ametlik töötasu väga väikeses ulatuses. Töötasu näidati ametlikult oluliselt väiksemana kui see on mõistlikult põhjendatud ja selle eesmärgiks oli raha suunamine ehitustegevusse võimalikult suures ulatuses. Tegelikkuses ei tehtud hagejale ja kostjale üldse töötasu väljamakseid ning kogu raha läks kinnistu ehitustegevusse. 1.5 Ettevõttes kogunenud rahaga tasuti (reeglina sularahas) erinevate ehitusmaterjalide ja – tööde eest, mis kasutati kinnistul. Näiteks on 27. oktoobril 2005 tehtud müügitellimus 7694777 Ehituse ABC-st 20 097 krooni 10 senti, mille sisuks on naturaalne liistparkett (paigaldati XXX maja alumise korruse elutuppa). Samal päeval on vormistatud kassa sissetuleku order nr 7616823, kust nähtub, et OÜ C. C. (kustutatud) on tasunud sularahas müügitellimuse nr 7694777 (ehk naturaalse liistparketi eest) teise osamaksena 10 097 krooni 10 senti. Seega on selgelt tuvastatav, et ettevõttesse jäänud rahalisi vahendeid (mis tegelikkuses oli poolte varjatud töötasu) kasutasid pooled ehitusmaterjali ja –tööde finantseerimiseks. 1.6 Lisaks oli poolte kokkuleppel ja ühisel kooskõlastusel kostja ettevõtet kasutades ka teine finantseerimise viis. Nimelt oli hageja kohustuseks pidada ettevõtte nn musta kassat, mis tekitas vaba raha ehitustööde finantseerimiseks. Raamatupidamises kajastati kaupade müüki tegelikust odavamalt, mis aitas tekitada musta käivet. Ettevõte pidas toidukauplust, milles oli kasutusel tavalised kassaaparaadid, mis võimaldas iga eelmise päeva käibe ära nullida, mistõttu tagantjärele käivet kontrollida ei olnud võimalik. Ettevõtte kauplusautol oli üksnes sularahakäive, mis võimaldas varjatud käivet üsna suures ulatuses. 1.7 Ühiselt raha hankimine ning selle raames isikliku tööpanuse tegemine on kahtlemata panuseks VÕS § 581 lg 1 järgi. Oma panuse eest ettevõttes OÜ C. C. (kustutatud) ei saanud hageja töötasu, vaid kogu raha suunati otse ehitustegevusse. Samas oli hageja see, kes ainuisikuliselt vedas OÜ C. C. ettevõtte tegevust, hoidis ettevõtet käimas ning tagas seeläbi

2-17-16210 võimaluse, et pooled saaksid kodu rajada. See, et kostja vormistas kinnistu hageja teadmata 2013. aastal üksnes enda nimele, ei tähenda, et hageja panust ehitustegevusse ja poolte varasemat kokkulepet saaks ignoreerida. 1.8 Kuivõrd poolte kooselu pöördumatult lõppenud, ühise tegutsemise eesmärgid on lõppenud ja seega tuleb seltsinguleping lugeda VÕS § 596 lg 1 p 1 alusel seltsinglaste otsusega lõpetatuks. VÕS § 600 lg 1 kohaselt toimub seltsingu lõppemisel seltsingu likvideerimine ja vara jaotamine seltsinglaste vahel. Seltsingu vara koosneb vaidlusalusest kinnistust, olenemata asjaolust, et kinnistusraamatust nähtub omanikuna üksnes kostja. VÕS § 600 lg 1 sätestab, et likvideerimisele kohaldatakse vastavalt kaasomandi jaotamise sätteid, kui käesolevas peatükis ei ole sätestatud teisiti. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14 tehtud otsuses selgitanud seltsingu likvideerimise sisu, mille järgi tuleb esmalt täita seltsingu kohustused, mille eest vastutavad seltsinglased ühiselt (VÕS § 602), seejärel tuleb kindlaks teha seltsingu kasum või kahjum ja see jagada või katta (VÕS §-d 591 ja 592), siis tagastada panused (VÕS § 603) ja lõpuks jagada ülejääk (VÕS § 604). Seltsingusse kuuluvate poolte ühiste kohustuste täitmise eest vastutavad seltsinglased VÕS § 595 järgi eelduslikult solidaarselt. Pärast ühiste kohustuste täitmist ja panuste tagastamist järelejäänud vara kuulub VÕS § 604 järgi seltsinglastele vastavalt nende osadele kasumi jaotamises, st VÕS § 592 lg 1 järgi vastavalt poolte panustele ehk VÕS § 581 lg 2 järgi eelduslikult võrdsetes osades. 1.9 Hageja on kinnistu väärtuse kohta hinnangu saamiseks pöördunud kinnisvarabüroosse ja saanud esmase hinnangu, et kinnistu realistlik turuväärtus on ligikaudu 152 000 eurot. Seltsingu varana on selle lõppemisel käsitletav mitte hoonete ehitamise maksumus ehitamise ajal, vaid muuhulgas ka ühiste hoonete väärtuse juurdekasv. Hageja leiab, et antud juhul tuleb tema nõude lahendamisel vältimatult arvestada ka hea usu põhimõtet ja õigluse printsiipi. Kohtu otsustus hagi tagamise kohta

2-17-16210 palgatud ehitajate poolt ning selleks on kasutatud kostja poolt varutud ehitusmaterjale ja kostja raha. 3.2 Kui kohus leiab, et hagi on võimalik siiski läbi vaadata, märgib kostja, et ta ei tunnista hagi ja vaidleb sellele vastu. Poolte vahel ei ole kunagi mingit seltsingulepingut sõlmitud ja seega ei saa ka mingist seltsinguvarast ega selle jagamisest rääkida. Hageja ei ole maja ehitusse kuidagi panustanud ja seega ei saa ta ka midagi nõuda. Kostja märgib siinkohal, et hageja ise on varasemalt olnud seisukohal, et hageja ja kostja vahel on üürisuhe, mitte mingi seltsingusuhe, mida tõendab hageja kiri kostjale. 3.3 Maja ehitamise ettevalmistamisega alustasid kostja, kostja isa ja kostja vend D.D. juba 1987. aastal ning eesmärgiks oli ehitada paarismaja kostjale ja tema vennale. 1988.-89. aastal soetasid kostja vanemad maja ehitamiseks vajaliku puitmaterjali. 1990. aastal oli puitmaterjal valmis lõigatud ja sama aasta kevadel staabeldas kostja materjali virnadesse. XXX linnavalitsus eraldas kostjale 1992. aastal ehituskrundi. Samal aastal ostis kostja ülejäänud osa majakarbi ehitamiseks vajalikust materjalist (Narva tuhaplokid, vineer, katuseplekk, Pärnu tuuletõkkeplaat, keraamilised plaadid ja suures koguses naelu, millest osa on tänaseni alles). Maja ehitamiseks vajaliku ehitusmaterjali ostmiseks raha saamiseks müüs kostja vend D.D. 1991. aastal temale kuuluva kinnistu (katastritunnus XXX ). Kostja üüris välja talle kuuluva XXX hoone kaupluse rajamiseks. Maja ehitamise otsustamisel ei olnud hagejal mingit rolli, sest tegemist oli kostja vanemate ja venna ammuste plaanide elluviimisega. 3.4 Kostja maja ehitamine toimus järgmiselt: pinnase kooris ja vundamendi augu kaevas kostja tädi väimees E. E. . Vundamendiplokid paigaldati kraanaga. Plokid sai kostja ühe silohoidla lammutamisest. Tööde tegemisel olid kostjal abis vend D.D. ja klassivend F. F. . Maja müüride ladumisel aitasid kostjat mitmed inimesed (G. G. , E. L. , I. I. , D.D. ). Peamise töö tegid I. I. , kes ladus ka tugipostid, ja D.D. , kes oli abis alaliselt. Osaliselt teise korruse müüride ja katuse ehitamiseks palkas kostja kaks töölist, sest kostja ise ei oleks suutnud tööd soovitud kiirusega teha. Veel käis maja ehitamise juures abiks J. J. , kes aitas komplekteerida elektrikilbikapi. Valdava osa töödest (kõikide vaheseinte ehitus, põrandate ja vahelagede ehitus, plaatimine, elektri paigaldamine, vesi ja kanalisatsioon, trepid ja rõdud, soojustus ja vooderdus) tegi kostja ise. Ehitamisel oli voodrilaudade värvimisel ja abitöödel abiks kostja tütar K. K. . Hageja maja ehitamisel ei osalenud. 3.5 Maja ehitamine toimus kostja vanemate, venna ja kostja isikliku raha eest. Kostja sai majaehituseks vajaliku raha oma vara renditulust. Kostja andis temale kuuluva maja rendile 1992. aasta maist alates. Aastatel 1992-2008 olid väljarenditud majas rentnikuks mitmed firmad (AS V. , AS C. , AS M. , OÜ C. C. ). Kuna kostja ehitas maja peamiselt ise ja enamus ehitusmaterjali oli juba eelnevalt varutud, oli saadav renditulu enam kui piisav maja ehitamiseks tolleaegsete hindadega. 3.6 Hageja maja ehitamisse rahaliselt ei panustanud. Hageja väited, justnagu seisneks tema panus mingis „mustas kassas“ ja sealt saadud rahas, on täiesti ebaõiged. Hageja väited OÜ C. C. väidetava ebaseadusliku tegevuse osas on ebaõiged ja hagi kontekstis asjakohatud. Osaühingu tegevus ei puutu antud juhul kuidagi vaidlusse, kuna küsimus on hageja panustes ja hageja ei ole maja ehitusse panustanud. Osaühing tegutses seaduslikult ja selle raamatupidamist kontrollis audiitor. Audiitori järeldusotsused on hageja ise majandusaasta aruannetega koos esitanud. Kostja arvates on väited osaühingu „musta kassa“ kohta esitatud vaid selleks, et heita kostjale halba varju ning tekitada mingigi usutav selgitus sellele, kust saaks väidetavad hageja panused pärit olla.

2-17-16210

3.7 Pooled ei soovinud oma vara seltsingu või muus vormis ühendada. Kostja on tegutsenud oma osalusega äriühingutes ja oma kinnistutega seoses alati iseseisvalt. Samuti on ka hageja vara kuulunud vaid talle endale. Aastatel XXXX kuni 2016 on hageja saanud kolme kinnistu omanikuks (kinnistud nr XXX, XXX ja XXX). Kostja on seisukohal, et pooled on varasid eraldi hoides ja hallates ning omavahel mitte abielludes selgesti väljendanud oma soovi mitte tekitada ühisvara. Kui rääkida sellises olukorras seltsingust, tekib absurdne olukord, kus vara lahusust ei olegi justkui võimalik kooselu puhul saavutada. Ka Riigikohus on oma 3. detsembri 2014. a otsuse nr 3-2-1-109-14 p-s 18 selgitanud, et abieluvälise kooselu lõppemisel ei peaks toimuma kõikehõlmav likvideerimismenetlus panuste tagastamise ja kogu seltsingusse soetatud vara jaotamisega, nagu see on ette nähtud VÕS §-des 603 ja 604, kuna selline varasuhte likvideerimine võiks tähendada veel ulatuslikumat tagasitäitmist kui ühisvara jagamine abielu lahutamise korral. Selline tagajärg oleks abieluvälise kooselu puhul ilmselgelt ebaõige. Ei saa eeldada poolte tahet, et nende varalised suhted oleksid tihedamad ja varalise suhte lõpetamine viiks kaugemaleulatuvate tagajärgedeni kui varaühisuse puhul abielu korral. Hageja seisukoht kostja vastusele

2-17-16210 4.4 Täielikult väär on kostja väide, et hageja ei panustanud maja ehitamisse ka füüsilise panusena. Hageja panustas nii koristamisel (ehitusjääkide järjepideval likvideerimisel) värvimisel, lagede paigaldamisel jne. Väär on ka kostja väide, et ehitustegevust finantseeris kostja XXX maja rendituluga. Arvestades hoone suurust ning keskmist renditasu suurust, ei ole eluliselt mõeldav, et sellest sissetulekust rahastas kostja maja ehitust. Kostja ei ole siinkohal välja toonud ka elementaarset arvestust, millises suurusjärgus renditulu (ühes kuus) jäi, seega on kostja vastuväide täielikult paljasõnaline. 4.5 Arusaamatuks jääb kostja viide, et abieluvälise kooselu lõppemisel ei peaks toimuma kõikehõlmav likvideerimismenetlus panuste tagastamise ja kogu seltsingusse soetatud vara jaotamisega, kuivõrd see võiks tähendada veel ulatuslikumat tagasitäitmist kui ühisvara jagamine abielu lahutamise korral. Hageja ei olegi esitanud kõikehõlmavat tagasitäitmise nõuet (likvideerimismenetluse raames). Hageja on esitanud nõude üksnes maja osas, kuivõrd selle osas sõlmisid pooled konkreetse kokkuleppe, et loovad ühiste panuste näol kestva majandusliku väärtuse. Hageja on panustanud kostjaga ühiselt (ja seega ka samaväärselt) majaehitamisse ning on seega õigustatud vara jagamisele samaväärselt kostjaga.

KOSTJA VASTUHAGI

Kohus selgitab, et käsitab lahendis edaspidi A. A. a hagejana ja vastuhagi esitanud B. B. t kostjana.

2-17-16210 kasutamine on omavoliline ning ebaseaduslik. AÕS § 80 lg 1 kohaselt on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. Praegusel juhul esinevad kõik vindikatsioonihagi rahuldamise kohustuslikud tingimused ja seega saab hageja nõuda vindikatsioonihagiga eluruumi kostjalt välja, sest kostja ei olnud nõus vabatahtlikult valdust vabastama. Hageja vastus vastuhagiavaldusele

Kostja edasised seisukohad

2-17-16210

2-17-16210 millistes kogustes ja millise summa eest soetati. Kuna XXX ehituse tarvis soetatud põranda-ja seinaplaadid kasutati ära kaupluse remondiks, on loomulik, et XXX ehituse tarvis osteti uus materjal samas rahalises ekvivalendis. Mille tarbeks mingi materjal osteti, ei saa hageja kuidagi teada, sest selle soetamise hetkel hageja ning kostja üksteist ei tundnud. Hageja väited on täielikult tõendamata. 9.3 Hageja ei osalenud ei rahaliselt ega isiklikult tööga panustades vaidlusaluse maja ehitamisel. Vastasel korral teaks hageja, millest ja mismoodi on maja ehitatud. Koristustöödel ehituse käigus ei ole hageja osalenud. Värvimistöid tegi hageja üliväikeses osas ainult pärast majja kolimist, sanitaartööde käigus, enda heaolu tagamiseks. Lagede paigaldamisel osales hageja ühel pealelõunal põgusalt. Laelaudade kinnihoidmine nende paigaldamisel on ainuke töö, mida hageja maja juures teinud on. Hageja peaaegu ei külastanudki ehitusjärgus maja, rääkimata siis veel tööga panustamisest. 9.4 Hageja ei esita mitte ühtegi tõendit, arvutuskäiku, rahaliste ega aineliste väärtuste hinnangut, millega ta on konkreetselt panustanud. Kostja on selgitanud, et sai valdava osa maja ehitamiseks vajalikest rahast renditulust. 1992. aasta mais rentis kostja oma XXX maja AS-le “V. “. Rendisuhe kestis 2008. aasta lõpuni. Selle aja jooksul olid rentnikuks mitmed firmad, kus kostjal oli osalus (AS V. , AS C. , AS M. , OÜ C. C. ). Hoones XXX töötas 1992. aastast kauplus ja alates 1998. aastast ladu, ning seal olid registreeritud ettevõtete juriidilised aadressid. Hoone amortiseerus 2008. aastaks täielikult. Igakuine rendimakse 3200 krooni oli sel ajal pigem alla turuhinna, mistõttu olid ka kaasaktsionärid rendi tingimustega päri. Rendimaksed ei olnud igakuised, need sõltusid kostja vajadustest ja ka ettevõtte vajadusest käbevahendite järele. Rendisummad võttis kostja ettevõttest välja ainult juhul, kui see ei mõjutanud likviidsust ja ei põhjustanud makseraskusi. Tekkinud renditulu oli 640 000 krooni. Kuna kostja ehitas maja valdavalt ise ja suur hulk materjali oli juba eelnevalt varutud, piisas rendist laekunud summadest (tolleaegsetes hindades) enam kui küll maja ehitamiseks. 9.5 Hageja ei ole esitanud oma väidete tõendamiseks mitte ühtegi tõendit. Hageja ei ole suvatsenud teha isegi mitte seda, et oleks väidetava panuse rahalist suurust nimetanud. Seltsingust ei saa käesoleval juhul juttu olla. Seltsingu alusel saab vara jagada ainult juhul, kui seltsing on moodustatud ja sinna on kõik osapooled mingilgi määral panustanud. Praegusel juhul puudub hageja poolt igasugunegi panus. Lisaks sellele, et maja ehitas kostja oma vahendite arvelt, oli XXX elamukrunt olemas juba 1993. aastal, ammu enne seda, kui kostja hagejat üldse tundis.

Hageja edasised seisukohad

2-17-16210 eksisteerinud keskmist tasu ning midagi sellest nö üle ei jäänud. Kostja väide, et keskmine töötasu kaubanduses oligi miinimumpalk ei ole asjakohane. Seal juures ei ole kostja esitanud mitte ühtegi asjakohast tõendit, mis tema väidet põhistaks (nt statistikaameti väljavõtet vmt). Tegelikkuses oli 2000ndate aastate esimeses pooles jätkuvalt üldlevinud trend deklareerida töötasu (oluliselt) madalamana kui see tegelikult oli, st töötajatele tasuti töötasu suures ulatuses nö mustalt. Ka hageja töötasu deklareeriti kunstlikult madalana (miinimumvääringus). Seda asjaolu tõendab mh ka hageja pangakontoväljavõtte perioodil 4. jaanuarist 2007 kuni

2-17-16210 väljastatud ehitusluba elamu ehitamiseks, seega pidi hageja tegema vähemalt kulutusi ka ehitusloa saamiseks (ehitusprojekti koostamise kulu). Hageja võõrandas XXX kinnistu 26. novembril 2018 ja pole selle müügist saadud tulu kostjaga jaganud. See asjaolu kinnitab kostja väidet, et tegelikult puudus poolte vahel seltsingulepingust tulenev õigussuhe, sest kumbki pool on enda poolt teenitud raha kasutanud eraldi ja kumbki pool pole teise poole ettevõtmisesse panustanud ei ajaliselt ega rahaliselt. Ilmselgelt ei saanud hagejal olla rahalisi vahendeid nii erinevate kinnistute soetamiseks kui ka kostjale kuuluvasse XXX elamu ehitusse panustamiseks. 11.2 Kuivõrd hageja ostis endale kinnistuid, käis tasulises koolis ja kasvatas eelmisest kooselust sündinud last (lapse isa ei maksnud hagejale ka elatist), siis tõendavad need asjaolud kostja väidet, et hagejal ei saanud olla selliseid rahalisi vahendeid, mida ta oleks saanud veel panustada vaidlusalusesse elamusse. Hageja väited ei ole ka eluliselt usutavad, sest tema igapäevased kulud ei võimaldanud kuidagi mingit täiendavat raha säästa. Hageja teenis tavalist keskmist töötasu, mida tol korral kaubanduses maksti ja seetõttu ei saa hageja enda koostatud tabeleid keskmise töötasu osas kuidagi pidada usaldusväärseteks tõenditeks ja seda enam põhjusel, et need on esitatud brutotasudena. Tõendiks ei ole kohtumenetluses hageja enda koostatud dokumendid, sest see on menetlusosalise seletus, mida aga ei saa pidada tõendiks TsMS § 229 lg 2 mõistes ja seda isegi siis, kui seletus on esitatud kirjalikus vormis. Tõendit tuleb hinnata selle sisu järgi, mitte selle järgi, kuidas menetlusosaline seda ise soovib käsitleda. Kostja esitab kohtule hageja esitatud palgaandmete ebausaldusväärsuse tõendamiseks Statistikaameti andmed Eesti Vabariigis keskmise netotöötasu kohta eurodes 2000. aastast kuni 2006. aastani hulgi- ja jaekaubanduses ja Statistikaameti andmed keskmise töötasu kohta samal perioodil XXX. Need on usaldusväärsed andmed ja näitavad, kui palju tegelikult hagejaga samas valdkonnas töötanud töötajad said keskmiselt palka ajal, mil hageja väidete kohaselt panustas ta tuhandeid eurosid vaidlusalusesse majja. 11.3 Poolte vahel ei saa seltsingulepingust tulenevat õigussuhet esineda ka seetõttu, et kostjal oli ehituskrunt olemas juba enne hagejaga kooselu algust. Seega oli elamu ehitamine kostja eesmärgiks juba enne hagejaga kooselu alustamist, mistõttu ei saa antud juhul esineda seltsingulepingust tulenevat õigussuhet ainuüksi põhjusel, et puudub seltsingulepingu olemasoluks VÕS § 580 lg-s 1 nõutav ühine eesmärk, rääkimata veel sellest, et puuduvad hageja panused elamu ehitamisse.

Kohtuistung

2-17-16210 viimane kasutas selleks, et suurendada ettevõtte musta käivet ning seeläbi tekitada rahalisi vahendeid perekonna eluaseme ehitamiseks. 13.1 Hagejale välja makstud töötasu kasutas hageja 1998-2006. aastatel täies ulatuses perekonna ülalpidamiskulude kandmiseks, sh perekonna eluaseme (üürikorteri) kommunaalkulude tasumiseks. Kuna hagejale maksti välja üksnes miinimummääras töötasu, siis puudus hagejal võimalus oma sissetulekute arvelt sääste koguda. Perekonna kulude kandmise osas peab hageja selguse huvides oluliseks rõhutada, et kostja ei ole panustanud hageja elukoha (millest sai poolte esimene ühine elukoht) parendamisse. Kostja sellekohased vande all antud väited ei ole tõesed. Arvestades, et see asjaolu, ei ole vaidluse seisukohalt määrava tähtsusega, ei pea hageja vajalikuks sellele siinkohal pikemalt peatuda. 2006. aastal hakkas hageja teenima lisaraha XXX na, mille tulemusel hakkas hagejal tekkima lisaraha, mida oli võimalik säästa. Selleks hetkeks oli elamu ehitus ka valminud ning kogu sissetulekut ei olnud enam vaja kulutada maja ehitusele / sisustamisele. 2007. aasta novembri alguses lõpetas hageja töötamise OÜ-s OÜ C. C. ja asus tööle OÜ-sse I. , kus tema neto töötasu suuruseks oli ca 8000 krooni, kuid töökohustused ja -maht oli kordades väiksem võrreldes OÜ-ga OÜ C. C. . Hageja rahaline olukord (säästude mõttes) sellest oluliselt ei muutunud, kuna alates 2007.a olid hageja kanda ca 95% kõigist perekonna kuludest. Kuigi alates maja valmimisest (ca 2006. aasta keskpaigast) maksis kostja elektri ja vee eest, olid ülejäänud pere kulud hageja kanda. Kostja töötasu kulus peamiselt sõidukuludele XXX tööl käimiseks, XXX tütre jaoks ostetud korteri laenumaksetele ning paraku jätkuvalt ka märkimisväärses summas alkoholile. 13.2 Mis puudutab kostja esile toodud kinnistuid, siis XXX kinnitu ostis hageja 14. augustil 2008 ning kinnistu ostuhind oli 310 000 krooni. Kinnistu ostuks võttis hageja laenu 19 174 eurot. Omafinantseering oli 30 000 krooni ning selle summa tasumiseks kasutas hageja sääste, mis on kogutud perioodil 2006-2008. Kõik XXX kinnistuga seotud laenumaksed on hageja tasunud oma sissetulekute arvelt. XXX kinnitu puhul on oluline märkida ka seda, et XXX kinnitu osteti kostja tungival soovil, kuna see kinnistu paiknes kostjale kuulunud XXX kinnistu kõrval. Kuna tütrele ostetud korteri laenu tõttu ei saanud kostja enam täiendavat laenu, siis lepiti kokku, et hageja taotleb ise laenu ning soetab kinnistu enda nimele. Kooselu lõppedes jäi XXX kinnistu hagejale ja seda ei „jagatud“, kuna kostja oli 22. augustil 2006 ostnud enda nimele XXX asuva korteri, mis jäi kooselu lõppedes kostjale (vormistati hiljem ümber kostja tütre nimele). Selguse huvides märgib hageja siinkohal, et selline vara jagamine oli eelkõige kasulik kostjale, kuna XXX korter oli oluliselt kallim kui XXX kinnistu ( XXX korteri ostuhind oli ca 500 000 krooni vs XXX kinnistu ostuhind ca 300 000 krooni). 13.3 XXX kinnistu (1/2 mõtteline osa) ostis hageja 24. augustil 2005 ning selle kinnistu ostuhind oli kõigest 30 000 krooni. Kinnistu ostuks kasutati perekonna rahalisi vahendeid (s.o rahalisi vahendeid, mis tekkisid poolte panuse tulemusel OÜ-sse OÜ C. C. ). Ostuhinda ei tasutud hageja kontolt, mida tõendab hageja konto väljavõte. See tähendab, et selle hetke seisuga ei olnud hagejal kogunenud oma arveldusarvele sääste, mille arvelt kinnistu soetada. Seejuures soetati kinnistu hageja nimele seetõttu, et XXX kinnistule eelnevalt olid pooled soetanud 14. juunil 2005 XXX kinnistu, mis vormistati kostja nimele, kuigi selle ostuks kasutati taaskord mõlema poole rahalisi vahendeid. Kooselu lõppedes „jagasid“ pooled kinnistud selliselt, et see kelle nimele kinnistu oli vormistatud, selle omandisse see ka jäi. 13.4 Seega erinevalt kostja poolt väidetust, kinnitavad ka ülejäänud poolte kooselu ajal tehtud kinnisvara tehingud, et pooltel oli ühine rahakott ning nad soetasid kinnisvara 50/50 põhimõttele (st et oleks tagatud võrdsus). Nagu eelnevalt esile toodud, hageja sai kooselu ajal endale XXX kinnistu ja XXX kinnistu, kostja sai endale XXX kinnistu ja XXX korteri.

2-17-16210 XXX oli poolte ühisomandis (s.o 50/50), kuid kuna elamu alust maad ei olnud elamu ehituse ajal võimalik erastada (omandada), siis ei olnud kinnistut ka poolte ühisomandisse vormistatud. Kostja vormistas kinnistu enda nimele salaja, hagejat sellest teavitamata. Eelnev ei mõjuta seda , et XXX kinnistu kuulub poolte seltsinguvara hulka ning on seetõttu poolte ühisomandis. 13.5 Kostja esitatud keskmise töötasu väljavõtteid ei ole asjakohased tõendid ning need ei tõenda kostja väidet, et hageja teenis tavalist keskmist töötasu. Vaidlus puudub selles, et hageja töötas alates 1998. aastast OÜ-s OÜ C. C. kaupluse juhatajana. Lisaks kaupluse juhataja ametikohustuste täitmisele täitis hageja ka ostujuhi ametikohustusi, osaliselt raamatupidaja ametikohustusi (n.o musta raamatupidamise ja palga arvestuse osas) ning laotöötaja ametikohustusi. Seega on kostjast täiesti kohatu võrrelda hagejat keskmise töötajaga ja viimasele makstava töötasuga. Kaupluse juhatajate palgad on müüjate omadest 1,5 korda kõrgemad. 2018.aastal oli kaupluse juhataja palk ca 1500 eurot, mis on 3 kordne miinimumpalk (2018. aastal oli miinimumpalk 500 eurot). Seega arvestades asjaolu, et hageja ametikohustused kaupluse juhatajana hõlmasid endas ka mitmete teiste ametite töökohustusi, on eluliselt usutav, et hageja töötasu oli neljakordne miinimumpalk ning lisatasu ületundide eest. 13.6 Asjaolu, et XXX ehituskrunt oli eraldatud juba 1993. aastal, ei oma vaidlusalusel juhul (s.o poolte seltsingu lepingu / ühise tegutsemis lepingu sõlmimise seisukohalt) mingit tähtsust. Isegi kui ehituskrunt oli välja vaadatud enne poolte kooselu algust, ei mõjuta see asjaolu fakti, et 2002. aastal otsustasid pooled ühiselt asuda XXX krundile ühist kodu rajama. Selle nimel oli hageja panustanud tööalaselt OÜ-sse OÜ C. C. juba kooselu algusest alates. Isegi kui krunt eraldati kostjale, ei tekkinud kostjal XXX kinnistu (ehituskrundi) suhtes omandiõigust. Selle alusel oleks kostjal olnud õigus krunt ostueesõigusega erastada aga kuna kostja lasi selle tähtaja mööda, siis oli hagejal XXX kinnistu suhtes täpselt samasugused õigused nagu olid kostjal – st hagejale kuulus ühisomanikuna elamu (vallasasjana), mis oli XXX kinnistule ehitatud. Seda, et 1993. aastal aset leidnud ehituskrundi eraldamine ei omanud mingit tähtsust tõendab ka asjaolu, et kostja on omandanud XXX kinnistu alles 2013. aastal müügilepingu alusel. Müügilepingus on tehtud viide maareformi seaduse §-le 351 ning müügilepingu ajal kehtinud seaduse redaktsiooni kohaselt käsitles see hoonestusõiguse seadmist ehitise omaniku kasuks, mille kohaselt nähti ehitise omanikule ette n.o teine võimalus veel kinnistu erastamiseks. Arvestades seda, et ehitise omanik oli ka hageja, siis oleks müügileping tulnud sõlmida nii hageja kui kostjaga. Kuna aga kostja ei teavitanud müüjat sellest asjaolust siis sõlmiti müügileping ainult kostjaga. Eelnev ei mõjuta aga poolte lepingulisi suhteid ega seda, et hagejal on õigus saada oma panuse eest hüvitist. Kostja poolne täiendav panus kinnistu soetamisel (s.o kinnistu müügilepingu alusel tasutud 970 eurot), on hageja arvanud kinnistu väärtusest enne hüvitise leidmist maha. Seega on hageja poolt esitatud nõue kooskõlas poolte seltsingulepinguga ning poolte panustega. Kostja lõplikud seisukohad

2-17-16210 2002 sõlmitud ühise tegutsemise lepingule alates 1. juulist 2002 võlaõigusseaduses sätestatut. Seega tuleb käesoleva vaidluse lahendamisel kohaldada võlaõigusseaduse sätteid ehk teisisõnu tuleb tuvastada, kas pooltel oli ühine eesmärk elamu ehitamiseks ja kas hageja panustas elamu ehitamisse. 14.1 Seltsingulepingu sätete kohaldamise esmaseks eelduseks on poolte ühise eesmärgi tuvastamine ja seejärel panuste tegemise tuvastamine. Kostja peab oluliseks märkida, et isegi ühise eesmärgi tuvastamine (kostja rõhutab, et elamu ehitamine ei olnud poolte ühine eesmärk, vaid kostja isiklik eesmärk) ei tähenda seda, et hageja oleks elamu ehitamisse ka märkimisväärselt panustanud. 14.2 Hageja esitatud faktiliste asjaolude all ei ole hageja välja toonud, milles ja millises osas toimus tema väidetav panustamine elamu ehitamisse. Hageja ise viitab hagiavalduses Riigikohtu lahendile, kus on selgesõnaliselt märgitud, et seltsingu likvideerimissätete kohaldamise üheks vältimatuks eelduseks on see, et mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused (Riigikohtu 3. detsembri 2014. a otsus nr 3-2-1-109-14 p 19). Seltsinguvara tekkimiseks ei piisa muude eelduste esinemisel ainult panustamise soovist või kavatsusest või isegi mitte kokkuleppest. Hageja ei ole faktilisi asjaolusid kirjeldades väitnud, et ta oleks maja ehitusse reaalse rahaliselt hinnatava panuse andnud, vaid on hagiavalduses umbmääraselt tuginenud panuste tegemisele. On ilmselge, et kui hageja oleks kostjaga võrreldaval viisil panustanud maja ehitamisse, siis oleks ta vähemalt ligikaudselt osanud oma panuse suurust öelda. Seda aga pole hageja teinud vaatamata sellele, et kostja on sellele tähelepanu juhtinud. Hageja loogika on sisuliselt rajatud sellele, et kui poolte vahel on abieluväline kooselu, siis järelikult on ka seltsingulepingust tulenev õigussuhe. Riigikohus on rõhutanud, et abieluväline kooselu ei muuda iseenesest poolte omandisuhteid. Kumbki isik jääb enda asjade omanikuks. 14.3 Kooselu ajal omandatud asjad omandatakse asjaõiguse üldreeglite järgi, st kas kummagi poole ainuomandisse või kaasomandisse. Seltsingulepingu olemasolul lähevad selle alusel tehtud panused ja seltsingu jaoks omandatud vara seltsinguvarana VÕS § 589 lg 1 järgi seltsinglaste ühisomandisse (Riigikohtu 3. detsembri 2014. a otsus nr 3-2-1-109-14 p 17). Ilma hageja konkreetse rahaliselt hinnatava panustamiseta ei ole seltsinguvara jagamine võimalik. 14.4 Hageja ja kostja ei ole kumbki soovinud oma vara seltsingu või muus vormis ühendada. Seda asjaolu kinnitab muuhulgas hageja enda poolt vande all antud ütlus, et „XXXX . a olin noor ja seltsingulepingust polnud midagi kuulnud“. Seega tegutsesid pooled täiesti eraldi ja nende tegelikuks tahteks ei olnud osalemine seltsingulepingust tulenevas õigussuhtes. Riigikohus on rõhutanud, et seltsingulepingu tunnuseks on eelkõige ühine majanduslik eesmärk, panuste tegemine, seltsingu orienteeritus kasumi teenimisele ja jaotamisele, seltsingu juhtimise korraldatus. Seltsingulepingu regulatsiooni kohaldamiseks peavad pooled olema avaldanud tahet olla nimetatud tunnustele vastavas võlasuhtes (Riigikohtu 3. detsembri 2014. a otsus nr 3-2-1-109-14, p 14). 14.5 Elamu ehitamist alustati materjali varumisega 1988. aastal, mil soetati vajaminev ehituspuit ja saematerjal. Elamu ehitamiseks vajaliku ehitusmaterjali ostmiseks raha saamiseks müüs kostja vend D.D. 1991. aastal temale kuuluva XXX kinnistu. Peale seda, kui kostja vend D.D. müüs talle kuuluva talu, soetati ülejäänud maja ehitusmaterjal (ehitusplokid, katuseplekk, vineer, tuuletõkkeplaadid, kaablid, keraamilised plaadid, torud, naelad jne). Kostja üüris välja talle kuuluva XXX hoone kaupluse rajamiseks. Kogu ehitamise protsessi ja materjalide soetamist on oma ütlustes kirjeldanud kostja tunnistaja D.D. , osaliselt tunnistaja Q. Q. ning

2-17-16210 vande all üle kuulatud kostja B. B. . Nendest ütlustest nähtub, et tegelikult ehitas maja kostja ja seda enda poolt soetatud ehitusmaterjalidega. Tunnistaja D.D. väitis, et ehitusmaterjalid (ehitusplokid, silikaadid, katusekattematerjal, tuuletõkkeplaadid, vineer, elektrijuhtmed, naelad, ehituspapp, kogu üldehitusmaterjal) osteti tema kinnistu müügist. Ühtlasi nähtub tunnistaja ütlustest, et tegelikult alustati ehitamisega juba aastal 2000 ning hageja polnud sellest majast huvitatud. Kostja vande all antud ütlustest nähtub samuti, et elamu ehitamiseks vajalik ehitusmaterjal on soetanud tema ja tema vend D.D. poolt ja elamu ehitamine oli tema enda ja venna otsus. Hageja A. A. sisuliselt ehituse juures ei viibinud ja seetõttu ei tea ega ole välja toonud ka konkreetseid panuseid ja nende väärtusi. Nendest ütlustest ei nähtu kuidagi, et elamu ehitamine oleks olnud poolte ühine eesmärk ja hageja oleks ajaliselt või rahaliselt elamu ehitusse panustanud. 14.6 Samas ei saanud hageja tunnistaja O. O. näha elamu ehitamist ega hageja panustamist, sest ta viibis sel ajal hoopis XXX Vabariigis ja käis XXX l hagejal külas 2-3 korda. Ehitamist aga tunnistaja O. O. enda väite kohaselt üldse ei näinud. Sisuliselt kõik tunnistaja O. O. väited (raha panustamine ehitusse, raha jäämine kostja kätte jms) põhinevad hageja poolt talle räägitul, mitte vahetult kogetul. Seega ei saa tunnistaja O. O. ütlusi pidada usaldusväärseks, sest need põhinevad suuremal osal hageja väidetel, mitte tunnistaja enda poolt nähtul ja vahetult kogetul. Ka hageja tunnistaja N. N. ei osanud konkreetselt hageja panustamise kohta elamu ehitamisse midagi öelda, sest lahkus poolte lapsehoidja kohalt 2001. aastal ehk enne seda, kui hageja väidete kohaselt hakati elamut ehitama. 14.7 Ka hageja on soetanud endale vara, mis on kuulunud vaid talle endale, mis peaks hageja loogika kohaselt sel juhul samuti kuuluma poolte ühisomandisse. Aastatel XXXX kuni 2016 on hageja saanud kolme kinnistu omanikuks (kinnistud nr XXX, XXX ja XXX). Kui hageja midagi säästis, siis on näha, et seda üksnes endale eraldi vara soetamiseks. Kostja on seisukohal, et pooled on vara eraldi hoides ja hallates ning omavahel mitte abielludes selgesti väljendanud oma soovi mitte tekitada ühisvara. Kui rääkida sellises olukorras seltsingust, tekib absurdne olukord, kus vara lahusust ei olegi justkui võimalik kooselu puhul saavutada. Ka Riigikohus on selgitanud, et abieluvälise kooselu lõppemisel ei peaks toimuma kõikehõlmav likvideerimismenetlus panuste tagastamise ja kogu seltsingusse soetatud vara jaotamisega, nagu see on ette nähtud VÕS §-des 603 ja 604, kuna selline varasuhte likvideerimine võiks tähendada veel ulatuslikumat tagasitäitmist kui ühisvara jagamine abielu lahutamise korral. Selline tagajärg oleks abieluvälise kooselu puhul ilmselgelt ebaõige. Ei saa eeldada poolte tahet, et nende varalised suhted oleksid tihedamad ja varalise suhte lõpetamine viiks kaugemaleulatuvate tagajärgedeni kui varaühisuse puhul abielu korral (Riigikohtu 3. detsembri 2014. a otsus nr 3-2-1-109-14 p 18). 14.8 Elamu on ehitanud kostja, tema pereliikmed ja kostja palgatud ehitajad ning selleks on kasutatud kostja varutud ehitusmaterjale ja kostja raha. Hageja väited OÜ C. C. OÜ-st saadud nn mustast rahast ja osade ehitusmaterjalide ostmine OÜ C. C. OÜ arvele ei oma käesoleva vaidluse puhul mingisugust tähtsust, sest küsimus on hageja panustes. Hageja pole aga nimetatud äriühingu osanikuks ja seega ei saaks äriühingu soetatud vara isegi selle väite tõele vastavuse korral pidada hageja panuseks. Hageja pole hagiavalduses tuginenud sellele, et ka OÜ C. C. OÜ kuuluks seltsinguvara hulka. Seega isegi siis, kui OÜ C. C. OÜ arvelt oleks midagi elamu ehituse jaoks ostetud, oleks tegemist kostja panusega. Hageja oli selles äriühingus töötajaks ja ta sai selle eest palka. Ka hageja enda tunnistaja L. L. väitis, et „minu jaoks oli hageja töötaja, kes oli kaupluse juhataja“. Ühtlasi kinnitas hageja tunnistaja O. O. , et „maja ehitati nende rahadega, mis poest saadi“. Poest saadavat väidetavat raha aga ei saa kuidagi pidada hageja panuseks, sest äriühingu osanikuks ei olnud hageja, vaid olid kostja ja veel üks

2-17-16210 kolmas isik. Isegi teoreetiliselt ei oleks hageja rahaline panustamine võimalik, sest hageja teenis tavalist keskmist töötasu, mida tol korral kaubanduses maksti. Hageja esitatud väide, et temale lubati neljakordset töötasu, ei ole eluliselt usutav ega loogiliselt põhjendatav. Peale hageja enda väidete ei ole selle kohta ühtegi tõendit esitatud. Hageja tunnistaja O. O. väidab oma tunnistuses, justkui oleks hageja pidanud saama topelt tasu, mitte neljakordset tasu. Hageja tunnistaja L. L. kinnitas, et sai kogu töötasu kätte ametlikult ja kogu mahus. L. L. oli kvalifitseeritud spetsialist ja seetõttu ei ole eluliselt usutav, et tema asemele palgati mitu korda kõrgema palgaga ja vähem kvalifitseeritud spetsialist. Oma väite tõendamiseks esitas kostja statistikaameti andmed hulgi- ja jaekaubanduse töötasude kohta ja nendest andmetest nähtuvalt ei ole hageja väited neljakordsest tasust eluliselt usutavad. OÜ C. C. OÜ puhul oli tegemist mitme osanikuga äriühinguga, mille esmane eesmärk oli siiski kasumi teenimine. Hageja igapäevased kulud ei võimaldanud kuidagi mingit täiendavat raha säästa ka topelt tasuga ja seega ei saanud hagejal olla rahalisi vahendeid, mille arvelt üldse panustada elamu ehitamisse. Hageja kasvatas ka last eelmisest kooselust ja lapse isa hagejat rahaliselt ei toetanud. Selleks, et hageja oleks saanud kasvõi teoreetiliselt maja ehitamiseks panustada, oleks tema sissetulek pidanud olema kordades suurem. 14.9 Täiesti ebaõiged ja alusetud on hageja väited selle kohta, justkui oleks osa tema väidetavast töötasust jäänud kostjale. Samas oli hagejal kõigis OÜ C. C. kauplustes lubatud võtta ja kirja panna erinevaid müügiartikleid alates toidu- ja esmatarbekaupadest ning lõpetades riiete ja jalanõudega. Tal oli luba võtta kassast ka sularaha ja seda hageja ka kasutas. Seda on tunnistustes öelnud nii hageja tunnistaja M. M. , kui ka kostja tunnistajad D.D. ja Q. Q. . Samas kinnitas hageja tunnistaja P. P. , et hageja sai tasu kätte rahas ja kaubas. Küll aga on tunnistaja ütlustest näha, et tema teadmised pärinevad 2006. aastast ehk pärast elamusse sissekolimist, sest vastasel korral poleks tunnistaja saanud hageja sünnipäeval vaidlusaluses elamus käia. Hageja kvalifikatsioon ja töö iseloom ei eeldanud kuidagi väga suurt töötasu. Hageja peamised tööülesanded olid kauba tellimine ja väljapanek. Ei OÜ C. C. OÜ ega ükski analoogilist tööd pakkuv ettevõte ei oleks taolist tasu maksnud. Samuti ei teinud hageja ületunde, mille võrra oleks tal olnud õiguslik alus saada suuremat töötasu. Hageja enda tunnistaja M. M. väitis hageja tööl viibimise aja kohta „hommikul kaheksast üheksast õhtul viie kuueni“. Kostja tunnistaja Q. Q. kinnitas, et hageja ei käinud regulaarselt tööl ja hilines tööstuskaupade kaupluse avamisel. 14.10 Juhul, kui hageja oleks ühiselt osalenud ja panustanud elamu ehitamisse, siis oleks ta pidanud teadma ka seda, et 2006. aasta alguseks sai maja sellisesse seisukorda, kus oli võimalik sisse kolida, kuid kindlasti ei olnud see valmis. Selleks ajaks oli valmimata saun, ülemine vannituba, trepp, terrass, rõdu, kamin, vundamendi maapealne soojustus ja sokkel, haljastus. Viimistlemata ja värvimata oli veel ka kaks ülemist tuba. Trepi ja tubade viimistlemise lõpetas kostja 2006-2007 aastal. 2008. aasta alguses ehitas kostja valmis sauna, vannitoa ja kamina. Sauna ja vannitoa sisustamiseks kasutas kostja peale XXX asunud saunaruumide sulgemist ülejäänud materjali ja sisustust. Kogu suvi ja sügis kulus rõdu ja terrassi ehitamisele, sest see oli väga töömahukas. Kõik tööd tegi kostja. Kuna hageja on panustamisele tuginenud perioodil kuni 2006. aasta alguseni, siis eeldab kostja sellest, et hageja ei pea pärast 2006. aastat tehtud ehitustöid enam ka ise väidetava seltsinguvara hulka kuuluvaks. 14.11 Vaidlust ei saa poolte vahel olla selles, et kostja on kantud vaidlusaluse elamu osas ainuomanikuna kinnistusraamatusse. Kuna nii krundi omandamine kui ka sellele elamu ehitamine on käsitletavad kinnistu omandamisele suunatud lepinguna, siis peaks sellekohane seltsinguleping olema sõlmitud AÕS § 119 lg 1 järgi notariaalses vormis. Teisisõnu tuli sel juhul pooltel kokku leppida notariaalselt tõestatud seltsingulepingus, et kostjale eraldatud krunt muutub poolte ühisomandiks, sellele ehitatakse ühiselt elamu ja leppida kokku panuste

2-17-16210 tegemises. Seda pole aga pooled teinud, mis kinnitab kostja väidet, et tegelikult pole pooltel kunagi olnud plaanis sõlmida seltsingulepingut. Kohustusliku vorminõude rikkumisel on tehing TsÜS § 83 lg 1 järgi tühine. Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seega kui hageja tõepoolest leiab, et ta on märkimisväärselt panustanud vaidlusaluse elamu ehitamisse muul alusel, siis on tal õigus esitada kostja vastu hagi alusetu rikastumise sätete alusel. Kostja peab oluliseks ka märkida, et hageja ise on varasemalt olnud seisukohal, et hageja ja kostja vahel on üürisuhe, mitte seltsingusuhe.

MAAKOHTU PÕHJENDUSED

2-17-16210

2-17-16210 liikus igakuiselt kostja valdusesse, millega finantseeriti ehitustegevust (nii materjali soetamisel, kui ka teenuste eest tasumisel).

2-17-16210 miinimumpalk, kuid mitte neljakordne miinimumpalk. Kohus kordab, et hageja mõttekäik, et tema palk oleks pidanud olema neljakordne miinimumpalk, ei ole kohtule jälgitav. Ka ei ole hageja kohtule sellekohaseid selgitusi ega tõendeid esitanud. Ka ei kinnita ükski hageja kutsutud tunnistajatest, et hageja palk pidi olema neljakordne miinimumpalk. Hageja ei ole ümber lükanud kostja väidet, et lisaks poolte ühisele lapsele kasvatas hageja ka last endisest kooselust ja lapse isa hagejat rahaliselt ei toetanud. Seega oli hagejal kohustus oma sissetulekust ülal pidada kahte last, neist ühte ainuisikuliselt. Seetõttu ei ole kohtule arusaadav, kas ja kuidas oli võimalik hagejal oma töötasust panustada maja ehitamisse kostjaga võrreldavas osas.

2-17-16210

2-17-16210 esimene eeldus – mõlema poole asja parendamiseks tehtud olulised ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused.

2-17-16210

/allkirjastatud digitaalselt/ Külli Puusep kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.