08.06.2020 kohtuistung hageja lepingulise esindaja vandeadvokaat Grete Lind ja kostja lepingulise esindaja vandeadvokaat Eerik Entsik osavõtul.
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada BC Arenduse OÜ hagiavaldus osaliselt.
2.Mõista kostjalt Veskioja Arenduse OÜ hageja BC Arenduse OÜ kasuks välja põhivõlgnevus 110 500 eurot ning perioodil 03.07.2018 – 14.08.2020 sissenõutavaks muutunud viivis 42 763,50 eurot.
3.Mõista kostjalt Veskioja Arenduse OÜ hageja BC Arenduse OÜ kasuks välja viivis 0,05% põhivõlgnevuselt päevas alates 15.08.2020 kuni põhivõlgnevuse kohase täitmiseni. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine:
4.Jätta hageja BC Arenduse OÜ menetluskulud 96,89% ulatuses kostja Veskioja Arenduse OÜ kanda ning kostja Veskioja Arenduse OÜ menetluskulud 3,11%
2-19-4008 ulatuses hageja BC Arenduse OÜ kanda.
5.Määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks pärast kohtulahendi jõustumist. Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Menetlusabi taotlemise selgitus Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUDED
1.Hagiavaldusest nähtub, BC Arenduse OÜ (hageja) ühelt poolt, ja Est Trading Partner OÜ ning Veskioja Arendus OÜ (kostja) teiselt poolt, sõlmisid 27.06.2018 laenulepingu.
2.Laenulepingu p-st 1.1.1. nähtuvalt on hageja ja Est Trading Partner sõlminud 06.03.2018.a. võlaõigusliku lepingu, millega Est Trading Partner soetab hagejalt kinnistu hinnaga 312 00 eurot. Laenulepingu sõlmimise hetkeks oli Est Trading Partner hagejale tasunud 26 000 eurot ja tasumata oli 286 000 eurot. Laenulepingu p-s 1.1.2. on Est Trading Partner kinnitanud, et tasub ostuhinnast 175 500 eurot hiljemalt 29.06. ja tasumata osa 110 500 eurot loetakse hageja poolt Est Trading Partnerile antud laenuks. Tulenevalt laenulepingu p-st 1.2. kohustus Est Trading Partner laenusumma 110 500 eurot tagastama hiljemalt 01.12.2018. Est Trading Partner ei ole hagejale laenusummat tähtaegselt tagastanud. Est Trading Partner pankrot on tsiviilasjas nr. 2-19-257 välja kuulutatud 21.02.2019.a.
3.Laenulepingu p-s 2.1. on fikseeritud, et Est Trading Partner tasub hagejale laenusumma kasutamise eest intressi arvestusega 10% laenusumma jäägilt aastas, lähtudes 365päevasest aastast. Laenulepingu p 2.3. ning 3.1. järgi tuli intress tasuda hageja arveldusarvele hiljemalt 01.12.2018. a. Est Trading Partner ei ole hagejale intressi tasunud.
4.Hageja, Est Trading Partner ja kostja on Laenulepingu p-s 3.2. leppinud kokku, et juhul, kui Est Trading Partner jätab tähtaegselt tasumata või tasub mittetäielikult laenulepingust tulenevad maksed, kohustub ta maksma hagejale viivist arvestusega 0,05% nõuetekohaselt tasumata summalt kalendripäevas. Est Trading Partner ei ole hagejale viivitusintressi tasunud.
5.Laenulepingu p-s 4 on pooled kokku leppinud, et Est Trading Partner ja kostja vastutavad laenulepingu täitmise eest solidaarselt. Est Trading Partner ega kostja ei ole hagejale laenulepingust tulenevaid kohustusi täitnud ning kuivõrd nimetatud isikud vastutavad kohustuste täitmise eest solidaarselt, siis nõuab hageja Laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist kostjalt.
6.Hageja palub mõista kostjalt välja põhinõudena 110 500 eurot, intressina 4813,56 eurot,
2-19-4008 hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisena 5746 eurot ja hagi esitamise päevale järgnevast päevast edasiulatuvalt viivise 0,05% põhinõudelt kuni põhinõude täitmiseni.
7.Seoses kostja vastuväidetega märgib hageja järgmist. Kostja ei eita laenulepingu allkirjastamist ja kohustuse tunnistamist, kuid leiab, et laenuleping on tühine vorminõude puuduse tõttu, sest laenulepingu näol on tegemist hageja ja Est Building Partner OÜ (registrikood 12072045; edaspidi nimetatud „ostja“) vahel 06.03.2018 sõlmitud kinnistu võlaõigusliku müügilepingu (edaspidi nimetatud „Müügileping“) p-des 4.2. ja 4.3. sätestatud Veskioja 3 kinnisasja ostuhinna tasumise kokkuleppe muutmise kokkuleppena. Hageja leiab, et isegi, kui laenuleping on vorminõude puuduse tõttu tühine (mida hageja ei tunnista), on hagejal õigus nõuda kostjalt 110 500 euro ja viiviste tasumist müügilepingu järgi.
8.Hageja müüs 06.03.2018 Müügilepingu p-de 1.1. ja 4.1. järgi ostjale kinnistu asukohaga xxx (registriosa nr. xxx) müügihinnaga 260 000 eurot, millele lisandub käibemaks 52 000 eurot (seega ostuhind koos käibemaksuga 312 000 eurot). Pooled leppisid kokku, et vastavalt KMS § 411 tasub ostja hagejale kinnistu müügihinna ilma käibemaksuta ning arvestab kinnistu kohta hageja poolt väljastatud käibemaksusumma enda poolt tasumisele kuuluva käibemaksusummana. Müügilepingu p-s 4.3. leppisid pooled kokku, et müügihinnast 26 000 eurot tasub ostja hagejale hiljemalt lepingu sõlmimise päeval, so 06.03.2018. Nimetatud summa on hagejale tasutud. Müügilepingu p-s 4.4. on kokku lepitud, et ülejäänud ostuhinnast 234 000 eurot tasub ostja hagejale hiljemalt kaks päeva enne asjaõiguslepingu sõlmimist või hoiustab asjaõiguslepingu sõlmimise päevaks lepingut tõestava notari notarikontole. Lepingu p 6.1. järgi pidid pooled asjaõiguslepingu sõlmima hiljemalt 29.03.2018. Ostja ei ole hagejale Müügilepingu p-s 4.4. nimetatud müügihinda tasunud ning asjaõiguslepingut ostjaga ei sõlmitud, kuid hageja, kostja ja Est Trading Partner OÜ sõlmisid 27.06.2018 Laenulepingu. Laenulepingu p-s 1.1.1. on pooled kinnitanud, et Veskioja 3 kinnistu müügihinnast 312 000 eurost on hagejale tasutud 26 000 eurot ja tasumata on 286 000 eurot. Laenulepingu p-s 1.1.2. fikseeriti, et müügihinnast 175 500 eurot tasutakse hagejale hiljemalt 29.06.2018 ning tasumata osa ostuhinnast 110 500 eurot loetakse laenuks ja see tasutakse hagejale hiljemalt 01.12.2018. Lepingu p 4 järgi kohustusid Est Trading Partner OÜ ja kostja tasuma hagejale Laenulepingust tulenevad kohustused solidaarselt.
9.Kostja, ostja kui ka Est Trading Partner OÜ juhatuse liige oli X-X S , kes tõenäoliselt pahatahtlikult märkis laenulepingusse Est Building Partner OÜ asemel Est Trading Partner OÜ. Vaatamata eeltoodule, ei ole kostja Laenulepingut täitnud, kuigi on tunnistanud kohustuse olemasolu. Hageja märgib, et vastavalt VÕS § 396 lg-le 2 võivad pooled kokku leppida, et rahasumma võlgnetakse laenuna. Kehtiva praktika kohaselt tähendab selle sätte rakendamine deklaratiivse võlatunnistuse andmist, mis teadupoolest ei lõpeta alussuhte kehtivust. Laenulepingus ongi pooled kokku leppinud, et müügilepingus fikseeritud kinnistu x ostuhind võlgnetakse laenuna. Tegemist ei ole Müügilepingu muutmisega ega tagatise andmisega, vaid võlakohustuse kokkuleppimine laenuks, milles kostja tunnistas enda kohustust tasuda hagejale x kinnistu ostuhinnast tekkinud nõue laenuna. Kuivõrd tegemist ei ole Müügilepingu muutmisega, siis ei kohaldu TsÜS § 77 lg 3 ning kuivõrd VÕS § 396 lg 2 ei sätesta kohustuslikku vorminõuet, võisid pooled lihtkirjalikus vormis kokku leppida, et ostuhind võlgnetakse laenuna.
10.Sõltumata sellest, kas laenuleping on vormipuuduse tõttu tühine (mida hageja ei tunnista), on hagejal õigus nõuda kostjalt x kinnistu ostuhinna 110 500 euro tasumist Müügilepingu
2-19-4008 ning Asjaõiguslepingu järgi, sest kostja on Müügilepingu üle võtnud ning ostuhinnast 110 500 eurot on siiani tasumata. Nimelt puudub vaidlus selles, et hageja, kostja, ostja (keda esindas X-X S ), x OÜ, x OÜ, AS x, x OÜ ja x OÜ sõlmisid 02.07.2018 Ühishüpoteekide alt vabastamise kokkuleppe, võlaõigusliku müügilepingu ülevõtmise lepingu, hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu ning asjaõiguslepingu omandiõiguse üleandmiseks (edaspidi nimetatud „Asjaõigusleping“). Asjaõiguslepingu p-des 4.1. ja 4.2. leppisid hageja, Est Building Partner OÜ kui üleandja ja kostja kokku, et üleandja kõik Müügilepingust tulenevad õigused ja kohustused on kostjale üle läinud ning kostja on Müügilepingu järgseks ostjaks selle sõlmimise hetkest peale. Seega on kostjale üle läinud kõik Müügilepingus sätestatud esialgse osta Est Building Partner OÜ õigused ja kohustused, sh kohustus tasuda hagejale x kinnistu ostuhind 312 000 eurot. Asjaõiguslepingu p-s 5.1. II ls leppisid hageja ja kostja kokku, et nad ei kasuta Müügilepingu p-s 4.1. nimetatud kokkulepet, mille kohaselt kostja tasub hagejale käibemaksuta ostuhinna. Seega kinnitasid pooled veelkordselt, et hagejale pidi x kinnistu ostuhinnana laekuma 312 000 eurot. Hagejale on siiani ostuhinnast tasumata 110 500 eurot.
11.Kuigi kostja ei ole selgesõnaliselt väitnud, et ta on kostjale ostuhinna täies ulatuses tasunud, peab hageja vajalikuks selgitada, millest nähtuvalt on hagejale laekumata hagiga nõutav 110 500 eurot. Hagejale on ostuhind tasutud osaliselt järgmiselt – 26 000 eurot Müügilepingu p 4.3. järgi (laekunud enne Asjaõiguslepingu sõlmimist) ning 175 500 eurot Asjaõiguslepingu sõlmimise ajaks hoiustaja X OÜ poolt notari deposiitkontole tasutud summadest. Lähtudes eeltoodust, on ostuhinnast, so 312 000 eurost, tasumata 110 500 eurot, millele lisanduvad viivised Müügilepingu p 4.6. järgi.
12.Kostja on ostuhinna tasumise osas oma 16.05.2019 vastuse p-s 2.6. märkinud, et seaduslik ja kehtiv on Asjaõiguslepingu p-s 5.1. sätestatud hageja kinnitus, et ostuhinnast 136 500 eurot on hagejale enne Asjaõiguslepingu sõlmimist laekunud ja et kinnituse näol on tegemist negatiivse konstitutiivse võlatunnistusega võlgnevuse puudumise kohta ning ostuhinnast 136 500 euro tasumise kohta. Hageja kostjaga ei nõustu. Asjaõiguslepingu p-s
5.1.on fikseeritud küll hageja ja kostja kinnitus, justkui hagejale on enne Asjaõiguslepingu sõlmimist ülekandega laekunud 136 500 eurot, kuid nimetatud kinnitus on ebaõige. Tegelikkuses oli enne Asjaõiguslepingut hagejale laekunud vaid 26 000 eurot (vt Müügileping p 4.3.), mitte 136 500 eurot. Hageja ei nõustu kostjaga ka selles osas, et Asjaõiguslepingu p-s 5.1. märgitud kinnituse näol on tegemist negatiivse konstitutiivse võlatunnistusega. Käesoleval juhul ei ole tegemist võlatunnistusega, vaid tegemist võib olla täitmise kviitungiga VÕS § 95 mõttes. Hageja positsiooni toetab Riigikohtu praktika, mille järgi, juhul kui kinnitatakse raha saamist, on tegemist täitmise kviitungiga VÕS § 95 tähenduses. Kui on antud täitmise kviitung, eeldatakse üldjuhul, et võlgnik on kohustuse täitnud, ning tõendamiskoormis selle tõendamiseks, et täitmist ei toimunud, läheb üle võlausaldajale. Seega ei ole tegemist negatiivse võlatunnistusega, vaid äärmisel juhul lepingu täitmise nõuetekohasust puudutava lepingupunktiga, mis mõjutab täitmise nõuetekohasuse tõendamiskoormust. Võlasuhte lõppemise alused on fikseeritud VÕS §-s 186, kuid käesoleval juhul ei ole võlasuhe vastavatel alustel lõppenud. Selleks, et väita, et hagejal ostuhinna tasumise nõuet ei ole, peab hageja olema loobunud VÕS § 207 lg 1 järgi ostuhinna tasumisest. Nõudest loobumine toimub praktikas eelkõige kompromissilepingu tagajärjel VÕS § 578 lg 2 järgi. Hageja ei ole ostuhinna tasumise nõudest loobunud ning sellele ei viita ka Asjaõiguslepingu p 5.1. sõnastus. Samuti ei ole hageja tunnistanud, et võlasuhet ei ole.
2-19-4008 Hageja lisab, et Asjaõiguslepingu p 5.1. puudutab otseselt ostuhinna ehk aluskohustuse täitmise nõuetekohasust. Seega ei ole tegemist konstitutiivse negatiivse võlatunnistusega ning puudub alus esitada nõue konstitutiivse võlatunnistuse tagastamiseks alusetu rikastumise alusel.
13.Hageja suurendas hagis esitatud viivisenõuet. Müügilepingu p 4.6. järgi on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist 0,05% tähtajaks tasumata summalt iga viivitatud päeva eest. Kuivõrd kostja kohustus Müügilepingu p 4.4. järgi ostuhinna tasuma hiljemalt kaks päeva enne Asjaõiguslepingu sõlmimise päeva või hoiustama ostuhinna notarikontole hiljemalt Asjaõiguslepingu sõlmimise hetkeks ning Asjaõigusleping sõlmiti 02.07.2018, kuid ostuhinnast 110 500 eurot on tasumata, siis on hageja viivisenõue kostja vastu 19 282,25 eurot (arvestatud kuni 16.06.2019). Hageja palub kostjalt mõista välja sissenõutavaks muutunud viivise 19 282,25 eurot. Samuti palub hageja kohtul mõista kostjalt välja viivitusintress 0,05% päevas 110 500-euroselt põhinõudelt alates 17.06.2019 kuni põhinõude 110 500 euro tasumiseni.
14.Laenulepingus leppisid pooled kokku, et ostuhinnast 110 500 eurot loetakse laenuks ehk pooled tekitasid uue kohustuse, leppides kokku intressis, tagastamise tähtajas ja viivises. Seega oli poolte tahe luua laenusuhe, mis vastab ka VÕS § 30 tunnustele, ning mille järgi laenu (ja kõrvalnõuete) tasumise eest vastutab ka kostja (vt Laenulepingu p 4). Poolte tahe oli suunatud algse kohustuse maksmapanemise tagamiseks. Vastavalt Riigikohtu praktikale on võlatunnistusega tegemist ka siis, kui sellega soovitakse olemasolevat võlga tunnistada ja luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega, millele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid vastuväiteid. Sellele viitavad Laenulepingu p-d 1.1.2. ning 1.2., et laenu suuruseks on 110 500 eurot ning see tagastatakse hiljemalt 01.12.2018. Lisaks lepiti p-s 2., kokku intressis ning intressi tasumises ning p-s 3.2. viivises, mille arvestus (erinevalt Müügilepingust) algas alates 02.12.2018. Samuti on pooled Laenulepingu p-s 6.5. kokku leppinud, et Laenulepingu tingimusteks ei loeta poolte varasemaid tahteavaldusi, tegusid ega kokkuleppeid, mis ei ole Lepingus otseselt sätestatud. Juhul, kui poolte tahe oleks olnud muuta Müügilepingut, oleks selle muutmises kokku lepitud ning sõnastuses muutmisele viidatud, kuid käesoleval juhul ei viita ükski Laenulepingus märgitud lepingupunkt Müügilepingu muutmisele. Kinnistu kohustustehingu vorminõue iseenesest ei mõjuta VÕS § 30 järgset võlatunnistuse vorminõuet (so kirjaliku vormi nõuet) ehk vastav kokkulepe ei pea olema notariaalselt tõestatud ka siis, kui sellega tunnistatakse sellisest lepingust tulenevat võlga, mis on notariaalselt tõestatud või peab seda olema. Kuivõrd selline kokkulepe kehtib ka kirjaliku vormi järgmisel, siis on kehtiv ka kostja kohustus, mille järgi ta vastutab Laenulepingus märgitud kohustuste täitmise eest.
15.Lepingute tulemusena omandas kostja hagejalt kinnistu Veskioja 3 hinnaga 312 000 eurot. Ostuhinnast 312 000 eurost on hagejale tasutud vaid 201 500 eurot järgmiselt: 26 000 eurot on tasutud 07.03.2018 enne Asjaõiguslepingu sõlmimist hageja arvelduskontole; 104 991,04 eurot hageja palvel x OÜ kontole (Asjaõiguslepingu p 5.2.1., p 3.2.); 2360,96 eurot hageja ja x palvel x OÜ kontole (Asjaõiguslepingu p 5.2.2., p 3.4.); 71,58 eurot notari tasu notari kontole ja riigilõivud vastavalt makserekvisiitidele (Asjaõiguslepingu p
5.2.4.ja p 13.1.1. järgi kohustus hageja tasuma notari tasu ja riigilõivud ühishüpoteekide alt vabastamise eest; p 13.3. lk 18 viimase lause järgi oli notari tasu 42,15 eurot, millele lisandub käibemaks 8,43 eurot, ja lk 19 järgi riigilõivud ühishüpoteekide alt vabastamisel 3x7 eurot, so 21 eurot, seega kokku 71,58 eurot; 68 076,42 eurot hageja kontole (Asjaõiguslepingu p 5.2.5.).
2-19-4008
16.Kostja on seisukohal, et pooled on 02.07.2018 müügilepingu p-s 5.1. sõlminud kompromisslepinguna kokkuleppe ostuhinna vähendamise kohta ja konstitutiivse negatiivse võlatunnistuse VÕS § 30 tähenduses ostuhinnaga 136 500 eurot seoses võlgnevuse puudumise kohta. Hageja kostjaga ei nõustu. Hageja ja kostja ei ole kokku leppinud Veskioja 3 ostuhinna vähendamises ning kumbki pool ei ole teinud järeleandmisi, samuti puudub ebaselgus nõude osas, et müügilepingu p-s 5.1. märgitud kinnitus oleks käsitletav VÕS § 578 järgi kompromisslepinguna.
17.Kostja on märkinud, et Est Building Partner OÜ ja hageja vahel oli sõlmitud ka teisi võlaõiguslikke müügilepinguid, mille osas tasus Est Building Partner OÜ hagejale ettemakse, kuid asjaõiguslepingud jäid sõlmimata ning kostja loobus 19.03.2019 avalduse alusel sõlmitud võlaõiguslikust lepingust ja tasutud ettemaksudest. Sellest tulenevalt järeldab kostja, et järelikult on ka käesolevas tsiviilasjas vaidluse all olevas 02.07.2018 müügilepingu p-s 5.1. antud kinnituse näol tegemist kompromisslepinguga ostuhinna vähendamise kohta. Hageja kostjaga ei nõustu, samuti jääb hagejale ebaselgeks, mida soovib kostja 29.11.2019 kohtule esitatud lisadega tõendada. Isegi, kui kostja väidab, et Est Building Partner OÜ on muu kokkuleppe alusel tasunud kostjale ettemaksuna 24 960 eurot, siis nimetatu ei tähenda, et hageja ja kostja on 02.07.2018 lepingus kompromissina vähendanud Veskioja 3 ostuhinda 110 500 euro võrra.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
18.Kostja märgib, et hagi on alusetu ja tuleb jätta rahuldamata. Laenuleping on oma õigusliku sisu, mõtte, eesmärgi ja tähenduse poolest käsitletav 06. märtsi 2018. a notariaalselt tõestatud kinnistu võlaõigusliku müügilepingu punktides 4.2 ja 4.3 sätestatud algse Veskioja tn 3 kinnisasja ostuhinna tasumise kokkuleppe muutmise kokkuleppena.
19.Asjaõiguslepingu punktis 5.1 pooled kinnitasid, et ostuhinnast 136 500 eurot (sisaldab käibemaksu) on Müüjale ülekandega tasutud enne nimetatud lepingu sõlmimist ning mille punkti 5.2 kohaselt oli asjaõiguslepingu sõlmimise hetkel notarikontol hoiustatud 176 290 eurot ning vastavas punktis reguleeriti nimetatud notarikontol oleva summa edasikandmist eri isikutele erinevate kohustuste katteks.
20.06. märtsi 2018. a ja 02. juuli 2018. a notariaalselt tõestatud lepingute osas on tegemist kinnisasja kohustustehingu (müügilepinguga) ja käsutustehinguga (kinnisomandi üleandmise kokkuleppega ehk asjaõiguslepingu ja kinnistamisavaldusega), mistõttu seadus nõudis nimetatud lepingute sõlmimist ja muutmist kohustuslikus notariaalselt tõestatud vormis. Erialases kirjanduses on märgitud, et lepingu vorminõue, sõltumata sellest, millisest alusest see tuleneb, laieneb kogu lepingule, st lepingu põhikokkulepetele, lisakokkulepetele, muudele kokkulepetele, mida tahetakse lepingulise suhte sisusse hõlmata, kusjuures lisakokkulepped võivad olla sõlmitud kui lisalepingud (täiendavate tööde, tasu, tähtaegade jms kohta).
21.Järelikult ei saanud 06. märtsi 2018. a ja 02. juuli 2018. a notariaalselt tõestatud lepingutes kokkulepitud kinnisasja ostuhinna tasumise kokkuleppeid muuta 26. juunil 2018. a sõlmitud lihtkirjaliku kokkuleppega pealkirjaga „Laenuleping“ ning see tuleb lugeda tühiseks. Tühisest tehingust ei saa Veskioja Arendus OÜ-le tuleneda mistahes õiguslikult siduvaid kohustusi.
22.Kostja arvates ei ole 26. juunil 2018. a BC Arenduse OÜ, Veskioja Arendus OÜ ja Est Trading Partner OÜ vahel sõlmitud lepingut mistahes viisil võimalik tõlgendada selliselt,
2-19-4008 et tegemist oleks võlakohustuse kokkuleppimisega laenuks. Kohustatud isikute erinevuse tõttu ei saa mistahes juhul olla tegemist mingisuguse olemasoleva võlakohustuse kokkuleppimisega laenuks või deklaratiivse võlatunnistusega olemasoleva kohustuse tunnistamise suhtes. Riigikohtu juhiste ja selgituste kohaselt juhul, kui lepingus on märgitud kinnitus raha saamise kohta, ei ole tegu lepingulise kokkuleppega, vaid kviitungiga raha kättesaamise kohta VÕS § 95 mõttes. Eelnevast lähtudes ei saanud kostjad ka laenulepinguga mingit olemasolnud võlga tunnistada. Laenulepingu lugemisel deklaratiivseks (kausaalseks) võlatunnistuseks VÕS § 396 lg 2 mõttes hagejal maakohtu tuvastatud asjaolude järgi kostjate vastu seega nõudeid olla ei saa ja hagi tuleb jätta rahuldamata. Sisuliselt oleks laenuleping neil asjaoludel ka näilik ning et VÕS § 396 lg 2 rakendamiseks peab võlgnik olema isiklikult võlgu laenuks vormistatud nõude saanud. Lisaks märkis Riigikohus, et kui hageja tõendab konstitutiivse võlatunnistuse olemasolu, saavad kostjad välistada hagi rahuldamise võlatunnistusest tuleneva kohustuse lõpetamise teel alusetust rikastumisest tuleneva vastunõude alusel.
23.Seaduslikuks ja kehtivaks tuleb lugeda Asjaõiguslepingu punktis 5.1. sätestatud BC Arenduse OÜ kinnitust, et ostuhinnast 136 500 eurot (sisaldab käibemaksu) on müüjale ülekandega tasutud enne nimetatud lepingu sõlmimist.
24.Kostja hinnangul on Asjaõiguslepingu punktis 5.1. sätestatud hageja kinnitus, et ostuhinnast 136 500 eurot (sisaldab käibemaksu) on Müüjale ülekandega tasutud enne nimetatud lepingu sõlmimist, õiguslikult käsitletav nii (i) täitmise kviitungina VÕS § 95 tähenduses ostuhinnast 136 500 euro tasumise kohta, (ii) võlasuhte lõpetamise kokkuleppena VÕS § 207 tähenduses kui ka (iii) kompromissilepinguna (võlaõigusliku müügilepingu muutmise kokkuleppena) ja konstitutiivse negatiivse võlatunnistusena VÕS § 30 tähenduses ostuhinnaga 136 500 eurot seoses võlgnevuse puudumise kohta.
25.Kostja lisab, et tegelikult oli 2018. a märtsis BC Arenduse OÜ ja Est Building Partner OÜ vahel sõlmitud teisi võlaõiguslikke müügilepinguid, mille alusel Est Building Partner OÜ tasus BC Arenduse OÜ-le ettemakse, kuid mille osas jäi asjaõigusleping sõlmimata. Näiteks esitame 16. märtsil 2018. a BC Arenduse OÜ ja Est Building Partner OÜ vahel sõlmitud kinnistu võlaõigusliku müügilepingu, mille esemeks oli x kinnisasi, mille alusel Est Building Partner OÜ kohustus tasuma ettemaksudena BC Arenduse OÜ-le vastavalt 12 480 eurot ja 12 480 eurot, kusjuures Veskioja Arendus OÜ 19. märtsi 2019. a avalduse alusel loobuti sõlmitud võlaõiguslikust lepingust ning makstud ettemaksudest. Järelikult on 02. juuli 2018. a notariaalselt tõestatud lepingu punktis 5.1. sätestatud BC Arenduse OÜ kinnitus, et ostuhinnast 136 500 eurot (sisaldab käibemaksu) on Müüjale ülekandega tasutud enne nimetatud lepingu sõlmimist, õiguslikult käsitletav muuhulgas kompromissilepinguna (sh kokkuleppena ostuhinna vähendamise kohta) ning konstitutiivse negatiivse võlatunnistusena.
26.Istungil rõhutas kostja Riigikohtu 02.04.2014 kohtulahendi punktidest 37-39 nähtuvat ja märkis, käesolev olukord on üheselt lahendatud viidatud lahendiga. Notariaalsest tõestatud lepingust tuleneva nõudega seonduvalt toonitas kostja, et eraõiguses kehtib lepinguvabaduse ja lepinguid tuleb täita põhimõte. Pooled on vabad õigussuhet muutma. Kui pooled on kehtivalt kokku leppinud, siis ei ole võimalik hageja positsioon, et kinnitus, kohustus on ebaõige. Riigikohus on asunud notariaalseid lepinguid lugema tühiseks näilikkuse tõttu. Hageja ülesanne esitada kohtule faktilised asjaolud ja neid tõendada. Hageja ei ole välja toonud ühtegi asjaolu, mis võimaldaks lepingut tervikuna või osaliselt lugeda tühiseks. Riigikohtu seisukoht - tühine tehing võib muutuda kehtivaks, kui on tehtud kanne kinnistusraamatusse. Võimalik välistada sätte õigusjõud sellega, et
2-19-4008 tühistatakse kokkulepe. Olen sellele viidanud, kuid tühistamiseks peavad olema formaalsed nõuded täidetud, avaldus esitatud, hageja pole seda teinud.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
27.Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ning toimiku kõigi materjalidega, leiab, et hagiavaldus tuleb rahuldada osaliselt. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või selle vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited; lg 2 kohaselt tõendeid esitavad menetlusosalised. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. TsMS § 438 lg 1 kohaselt hindab kohus otsuse tegemisel tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.
28.Poolte vahel puudub vaidlus järgmiste asja lahendamiseks oluliste asjaolude osas: 06.03.2018 sõlmisid hageja ja Est Building Partner OÜ kinnistu asukohaga x (registriosa nr x) võlaõigusliku müügilepingu (I kd, tlk 33-43; edaspidi „müügileping“), mille kohaselt hageja müüs Est Building Partner OÜ-le kõnealuse kinnistu hinnaga 260 000 eurot, millele lisandub käibemaks 52 000 eurot, s.o kokku 312 000 eurot (vt p 4.1); 27.06.2018 sõlmisid hageja ühelt poolt, ja Est Trading Partner OÜ ning kostja teiselt poolt, laenulepingu (I kd, tlk 4-6; edaspidi „laenuleping“); 02.07.2018 sõlmisid hageja, Est Building Partner OÜ ja kostja ning teised isikud asjaõiguslepingu (I kd, tlk 45-56; edaspidi „asjaõigusleping“), mille alusel kinnistu asukohaga x (registriosa nr x) omanikuks sai kostja (vt p 10.4); hagejale on ostuhind tasutud osaliselt – 26 000 eurot müügilepingu p 4.3. järgi (laekunud enne Asjaõiguslepingu sõlmimist) ning 175 500 eurot asjaõiguslepingu sõlmimise ajaks hoiustaja X OÜ poolt notari deposiitkontole tasutud summadest; Est Trading Partner pankrot on tsiviilasjas nr 2-19-257 välja kuulutatud 21.02.2019. a.
29.Hageja palub mõista kostjalt välja põhinõudena 110 500 eurot, intressina 4813,56 eurot, 16.06.2019 seisuga sissenõutavaks muutunud viivisena 19 282,25 eurot ja alates 17.06.2019 edasiulatuvalt viivise 0,05% põhinõudelt kuni põhinõude täitmiseni.
30.Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja märgib, et: (i) laenuleping, millega on muudetud müügilepingus sätestatud ostuhinna tasumise kokkulepet, on vorminõude rikkumise tõttu tühine ja sellest tulenev nõue on johtuvalt alusetu; (ii) laenulepingut ei ole võimalik käsitleda müügilepingust tuleneva müügihinna tasumise kohustuse ümbervormistamisena laenuks VÕS § 396 lg 2 mõttes; (iii) asjaõiguslepingu punktis 5.1. sätestatud hageja kinnitus, et ostuhinnast 136 500 eurot (sisaldab käibemaksu) on Müüjale ülekandega tasutud enne nimetatud lepingu sõlmimist, õiguslikult käsitletav nii (a) täitmise kviitungina võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 95 tähenduses ostuhinnast 136 500 euro tasumise kohta, (b) võlasuhte lõpetamise kokkuleppena VÕS § 207 tähenduses kui ka (c) kompromissilepinguna (võlaõigusliku müügilepingu muutmise kokkuleppena) ja konstitutiivse negatiivse võlatunnistusena VÕS § 30 tähenduses ostuhinnaga 136 500 eurot seoses võlgnevuse puudumise kohta.
2-19-4008
31.Hageja on algselt püstitanud oma nõude laenulepingule ning hilisemalt on hagi muutnud ja leidnud, et nõue võib tuleneda ka müügi- ja asjaõiguslepingust. Kohus alustab nõude kontrollimist laenulepingu alusel.
32.Laenulepingu p-st 1.1.1. nähtuvalt on hageja ja Est Trading Partner sõlminud 06.03.2018.a. võlaõigusliku lepingu, millega Est Trading Partner soetab hagejalt kinnistu hinnaga 312 00 eurot. Laenulepingu sõlmimise hetkeks oli Est Trading Partner hagejale tasunud 26 000 eurot ja tasumata oli 286 000 eurot. Laenulepingu p-s 1.1.2. on Est Trading Partner kinnitanud, et tasub ostuhinnast 175 500 eurot hiljemalt 29.06. ja tasumata osa 110 500 eurot loetakse hageja poolt Est Trading Partnerile antud laenuks. Tulenevalt laenulepingu p-st 1.2. kohustus Est Trading Partner laenusumma 110 500 eurot tagastama hiljemalt 01.12.2018. Laenulepingu p-st 4 nähtuvalt vastutab Est Trading Partner kogu oma varaga laenulepingu täitmise eest ning seda solidaarselt kostjaga.
33.VÕS § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 396 lg 2 sätestab, et isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Riigikohus on leidnud, et VÕS § 396 lg 2 rakendamiseks peab võlgnik olema isiklikult võlgu laenuks vormistatud nõude saanud isikule (vt RKTKo nr 3-2-1-146-11, p 11, RKTKo nr 3-2-1-148-14, p 19). Seega selleks, et kokku leppida müügihinna võlgnemine laenuna, on vaja, et laenulepingu järgne võlgnik oleks võlausaldajale isiklikult võlgu. Kuivõrd laenulepingust nähtub, et laenuna vormistati osa x kinnistu müügihinnast, siis ei saa jätta tähelepanuta, et Est Trading Partner OÜ ei ole kinnistu müügilepingu pooleks. Müügilepingu pooleks on Est Building Partner OÜ. Seega ei ole täidetud eeldused VÕS § 396 lg 2 rakendamiseks. Lisaks on kohus seisukohal, et laenulepingu näol ei saa olla tegemist müügilepingu muutmisega. VÕS § 13 lg 1 sätestab, et lepingut võib muuta või lepingu võib lõpetada lepingupoolte kokkuleppel või lepingus või seadusega ettenähtud muul alusel. Kuivõrd müügilepingu sõlmisid hageja ning Est Building Partner OÜ ning laenulepingu poolteks olid hageja, Est Trading Partner OÜ ning kostja, siis ei ole täidetud VÕS § 13 lg 1 eeldused – puudub lepingupoolte kokkulepe lepingu muutmiseks, kõnealuste lepingute osalised on erinevad. Lisaks on kostja õigesti märkinud, et kinnisasja võõrandamisele suunatud lepingu muutmine eeldab seaduses sätestatud kohustusliku vorminõude (notariaalselt tõestatud kokkulepe) täitmist (TsÜS § 77 lg 3).
34.Arvestades laenulepingu sisu, võib hageja hinnangul olla tegemist ka deklaratiivse võlatunnistusega. Hageja ei ole tuginenud asjaolule, et laenulepingu näol oleks tegemist konstitutiivse võlatunnistusega.
35.Riigikohus on varasemas praktikas selgitanud, et võlatunnistus võib olla konstitutiivne (abstraktne) VÕS § 30 mõttes, kui sellega soovitakse luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega, millele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid (vt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 13; 6. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-29
2-19-4008 1-149-11, p 20). Võlatunnistus võib aga olla ka deklaratiivne, kui sellega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist (vt nt eespool viidatud otsused tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15 ja tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 20). Tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust (vt nt Riigikohtu 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 36; 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1124-14, p 24). Seda, kas pooled leppisid kokku konstitutiivse võlatunnistuse andmises ning missuguse sisuga võlatunnistust pooled soovisid sõlmida, tuleb selgitada võlatunnistuse kui lepingu tõlgendamise teel, kohaldades mh VÕS §-s 29 sätestatut (Riigikohtu 23. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 13; 24. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 16). Oluline on tuvastada poolte ühine tegelik tahe võlatunnistuse kokkuleppe sõlmimisel (vt eespool viidatud otsused tsiviilasjas nr 3-2-1124-14, p 28 ja tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 18). Võlatunnistusele hinnangu andmisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja eesmärgiga, arvestades kõiki võlatunnistuse sõlmimise asjaolusid, sh lepingueelseid läbirääkimisi, poolte huve jms (vt eespool viidatud otsused tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 13 ja tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 18). VÕS §-s 30 sätestatud abstraktse kohustuse tekkimine eeldab, et pooltel on tahe siduda end just abstraktse kohustusega, st poolte eesmärgiks on luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus (eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 13; vt ka Riigikohtu 17. märtsi 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-09, p 12).
36.Kohus on seisukohal, et laenulepingu puhul ei ole tegemist konstitutiivse võlatunnistusega, kuivõrd selle eesmärgiks ei olnud luua poolte vahel täiesti uut iseseisvat võlakohustust. Dokumendist nähtub viide vaidlusalusele müügilepingule, mistõttu võib tegemist olla deklaratiivse võlatunnistusega. Kohus märgib, et isegi kui eeldada, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, siis nähtub, et võlatunnistuse on hagejale andnud Est Trading Partner OÜ. Kõnealuses olukorras on Riigikohus märkinud järgmist: „VÕS § 396 lg 2 kohta on Riigikohus leidnud, et selle sätte rakendamiseks peab võlgnik olema isiklikult võlgu laenuks vormistatud nõude saanud isikule (vt Riigikohtu 17. jaanuari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-11, p 11). Kolleegiumi arvates on sama põhimõte rakendatav ka VÕS § 30 puhul. See tähendab, et juhul, kui konstitutiivsest võlatunnistusest nähtuv võlgnik ei ole võlausaldajale tegelikult sellest võlatunnistusest tulenevat rahasummat võlgu muul alusel, on konstitutiivne võlatunnistus alusetu ja see tuleb VÕS § 1028 jj järgi tagasi täita (RKTKo nr 3-2-1-14611, p 11).“ Kuivõrd deklaratiivse võlatunnistusega kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist, ei saa kostjat käsitleda võlatunnistuse järgse võlgnikuna – võlatunnistuse järgne võlgnik oleks Est Trading Partner OÜ. Kuivõrd aga kohtu ette ei ole toodud, et Est Trading Partner OÜ-l oleks hageja ees mingeid olemasolevaid kohustusi olnud, mida võlatunnistusega kinnitada, siis kohus leiab, et laenulepingu näol ei ole tegemist võlatunnistusega ning selle alusel ei ole võimalik hageja poolt kostja vastu esitatud nõuet rahuldada. Kuivõrd laenulepingu alusel nõue rahuldamisele ei kuulu, ei analüüsi kohus ka laenulepingu p-i 4, millest tulenevalt on kostja laenulepingust tulenevat võlga taganud.
2-19-4008
37.Järgnevalt analüüsib kohus, kas hageja nõue võiks kuuluda rahuldamisele müügi- ja asjaõiguslepingu alusel. Hageja müüs müügilepingu p-de 1.1. ja 4.1. järgi ostjale kinnistu asukohaga x (registriosa nr. x) müügihinnaga 260 000 eurot, millele lisandub käibemaks 52 000 eurot (seega ostuhind koos käibemaksuga 312 000 eurot). Pooled leppisid kokku, et vastavalt KMS § 411 tasub ostja hagejale kinnistu müügihinna ilma käibemaksuta ning arvestab kinnistu kohta hageja poolt väljastatud käibemaksusumma enda poolt tasumisele kuuluva käibemaksusummana. Müügilepingu p-s 4.3. leppisid pooled kokku, et müügihinnast 26 000 eurot tasub ostja hagejale hiljemalt lepingu sõlmimise päeval, so 06.03.2018. Nimetatud summa on hagejale tasutud. Müügilepingu p-s 4.4. on kokku lepitud, et ülejäänud ostuhinnast 234 000 eurot tasub ostja hagejale hiljemalt kaks päeva enne asjaõiguslepingu sõlmimist või hoiustab asjaõiguslepingu sõlmimise päevaks lepingut tõestava notari notarikontole. Hageja, kostja, Est Building Partner OÜ, x OÜ, xOÜ, x, X tagatisagent OÜ ja X OÜ sõlmisid 02.07.2018 Ühishüpoteekide alt vabastamise kokkuleppe, võlaõigusliku müügilepingu ülevõtmise lepingu, hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu ning asjaõiguslepingu omandiõiguse üleandmiseks (nimetatud „asjaõigusleping“). Asjaõiguslepingu p-des 4.1. ja 4.2. leppisid hageja, Est Building Partner OÜ kui üleandja ja kostja kokku, et üleandja kõik müügilepingust tulenevad õigused ja kohustused on kostjale üle läinud ning kostja on Müügilepingu järgseks ostjaks selle sõlmimise hetkest peale. Seega on kostjale üle läinud kõik müügilepingus sätestatud esialgse ostja Est Building Partner OÜ õigused ja kohustused, sh kohustus tasuda hagejale x kinnistu ostuhind 312 000 eurot. Asjaõiguslepingu p-s 5.1. II ls leppisid hageja ja kostja kokku, et nad ei kasuta Müügilepingu p-s 4.1. nimetatud kokkulepet, mille kohaselt kostja tasub hagejale käibemaksuta ostuhinna. Seega kinnitasid pooled, et hagejale pidi Veskioja 3 kinnistu ostuhinnana laekuma 312 000 eurot. Lepingute tulemusena omandas kostja hagejalt kinnistu x hinnaga 312 000 eurot. Ostuhinnast 312 000 eurost on hagejale tasutud 201 500 eurot, mis kujuneb järgmiselt: 26 000 eurot on tasutud 07.03.2018 hageja arvelduskontole (I kd, tlk 87 – pangakonto väljavõte); 104 991,04 eurot x OÜ kontole (asjaõiguslepingu p 5.2.1., p 3.2.); 2360,96 eurot hageja ja x palvel x OÜ kontole (asjaõiguslepingu p 5.2.2., p 3.4.); 71,58 eurot notari tasu ja riigilõivud (asjaõiguslepingu p 5.2.4. ja p 13.1.1; p 13.3. lk 18 - notari tasu 42,15 eurot + käibemaks 8,43 eurot, ja lk 19 - riigilõivud 3 x 7 eurot, so 21 eurot); 68 076,42 eurot on tasutud 02.07.2018 hageja arvelduskontole (asjaõiguslepingu p 5.2.5; I kd, tlk 91 pöördel - pangakonto väljavõte).
38.Eeltoodust nähtuvalt on tõendatud, et kinnistu ostuhinnast on hagejale tasutud 201 500 eurot. Pooled vaidlevad, kas ülejäänud ostuhind summas 110 500 eurot (312 000 – 201 500) on tasutud. Vaidlus tuleneb asjaõiguslepingu p-is 5.1 sätestatud kinnitusest, mille kohaselt pooled on kinnitanud, et ostuhinnast 136 500 eurot (sh KM) on hagejale ülekandega tasutud enne asjaõiguslepingu sõlmimist. Hageja märgib, et kõnealune kinnitus on ebaõige ning kostja talle nimetatud summat täies ulatuses tasunud ei ole – kostja on tasunud üksnes 26 000 eurot (vt müügileping p 4.3). Kostja märgib, et asjaõiguslepingu punktis 5.1. sätestatud kinnitus on õiguslikult käsitletav: (a) täitmise kviitungina VÕS § 95 tähenduses ostuhinnast 136 500 euro tasumise kohta; (b) võlasuhte
2-19-4008 lõpetamise kokkuleppena VÕS § 207 tähenduses; (c) kompromissilepinguna (võlaõigusliku müügilepingu muutmise kokkuleppena) ja konstitutiivse negatiivse võlatunnistusena VÕS § 30 tähenduses ostuhinnaga 136 500 eurot seoses võlgnevuse puudumise kohta. Kohus on eelistungil teinud kostjale ettepaneku esitada tõendid selle kohta, et kostja on hagejale asjaõiguslepingu p-is 5.1 sätestatud kinnituse kohaselt tasunud ostuhinnast 136 500 eurot ülekandega, kuid kostja ei ole sellekohaseid tõendeid kohtule esitanud. Kostja on piirdunud üksnes formaalsete vastuväidetega, mille sisu kohus alljärgnevalt analüüsib.
39.Kostja märgib, et asjaõiguslepingu punktis 5.1. sätestatud kinnitus on täitmise kviitung VÕS § 95 tähenduses ostuhinnast 136 500 euro tasumise kohta. VÕS § 95 lg 1 sätestab, et võlausaldaja peab kohustuse täitmise vastuvõtmisel andma võlgnikule tema nõudel kohustuse täitmise vastuvõtmise kohta kirjaliku tõendi (täitmise kviitung). Kui lepingus on märgitud kinnitus raha saamise kohta, ei ole tegu lepingulise kokkuleppega, vaid kviitungiga raha kättesaamise kohta VÕS § 95 mõttes, mille saab teiste tõenditega ümber lükata (RKTKo nr 3-2-1-137-09, p 11). Seega nähtub eeltoodust, et asjaõiguslepingu punktis 5.1. sätestatud kinnituse puhul on tegemist on kviitungiga VÕS § 95 tähenduses. Õiguskirjanduses on märgitud, et kui vaidlus on selles, kas täitmine on nõuetekohane või mitte, läheb tõendamiskoormis vastuvõtmisega üle võlausaldajale. Kui aga vaidlus on selles, kas kohustus on üldse täidetud või mitte, peab võlgnik end varustama tõenditega täitmise kohta (P. Varul, I. Kull jt „Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne“, Tallinn 2016, lk 443, p 4.1). Hageja on esitanud tõendid selle kohta, kui palju kostja talle raha on maksnud. Kuivõrd raha mittemaksmise tõendamise puhul on tegemist negatiivse asjaolu tõendamisega, leidis kohus eelistungil, et kostjal on kohustus tõendada, et ta on vaidlusaluse summa hagejale maksnud. Kostjal oli võimalik vaidlusalust positiivset asjaolu vaevata tõendada, kuna asjaõiguslepingust nähtuva kinnituse kohaselt pidanuks raha üle kantama pangaülekandega, millest jääb alati maha dokumentaalne teave. Veelgi enam, ka varasemalt on pooled omavahel arveldanud pangaülekannetega. Kostja ei ole kohtule vastavaid tõendeid esitanud. Seega on kohus seisukohal, et asjaõiguslepingu p-is 5.1 sätestatud kinnitusega ei ole tõendatud, et kostja oleks hageja ees vaidlusalusest tehingust tulenevad rahalised kohustused kohaselt täitnud.
40.Kostja märgib, et asjaõiguslepingu punktis 5.1. sätestatud kinnitus on käsitletav võlasuhte lõpetamise kokkuleppena VÕS § 207 tähenduses. VÕS § 207 lg 1 sätestab, et võlasuhe lõpeb, kui võlausaldaja ja võlgnik on võlasuhte lõpetamises kokku leppinud seoses võlausaldaja loobumisega nõudest. VÕS § 207 lg 2 sätestab, et võlasuhte lõppemise kohta sätestatut kohaldatakse, kui võlasuhte pooled on kokku leppinud või võlausaldaja tunnistab, et võlasuhet ei ole. Kohus leiab, et asjaõiguslepingu punktis 5.1. sätestatud kinnitus ei ole käsitletav võlasuhte lõpetamise kokkuleppena VÕS § 207 tähenduses. Hageja ei ole ostuhinna tasumise nõudest loobunud. Samuti ei ole hageja tunnistanud, et võlasuhet ei ole. Sellele ei viita ka asjaõiguslepingu p 5.1. sõnastus. Kostja ei ole vastupidist tõendanud. Pooled on punktis üksnes kinnitanud, et hagejale on raha makstud – ainuüksi kinnitus, et üks pool on teisele poolele raha maksnud, eeldab formaalselt, et kohustus oli olemas ning see täideti. Olukorras, kus esines kehtiv kohustus ning see ka täideti, ei saa asuda seisukohale, et kohustus on poolte kokkuleppel lõppenud – tuleb asuda seisukohale, et kohustus on täidetud. Seega on kohus jätkuvalt seisukohal, et asjaõiguslepingu punktis 5.1. sätestatud kinnitus on käsitletav kviitungina.
2-19-4008
41.Kostja märgib, et asjaõiguslepingu punktis 5.1. sätestatud kinnitus on käsitletav kompromissilepinguna (võlaõigusliku müügilepingu muutmise kokkuleppena) ja konstitutiivse negatiivse võlatunnistusena VÕS § 30 tähenduses ostuhinnaga 136 500 eurot seoses võlgnevuse puudumise kohta. Kohus nõustub siinkohal hageja positsiooniga ning on samuti seisukohal, et tegemist ei ole kompromissilepinguga. Pooled ei ole teinud vastastikku järeleandmisi. Kostja viide teise tehingu raames makstud rahade tasaarvestamisele müügi- ja asjaõiguslepingust tulenevate nõuetega on tõendamata ning asjakohatu. Tasaarvestus eeldab vastava avalduse tegemist. Kostja esitatud tõendist (I kd, tlk 140) nähtub, et kostja ise on hageja kasuks loobunud Veskioja 1 kinnistu ärajäänud müügitehingu raames makstud rahasummadest – just nimetatud tehing vastab VÕS 207 lg 1 tunnustele. Ühestki kohtule esitatud tõendist ei nähtu, et nimetatud rahasummad oleks arvestatud vaidlusalusest tehingust tulenevate rahasummade katteks. Kuivõrd kohus on juba leidnud, et asjaõiguslepingu punktis 5.1. sätestatud kinnitus on täitmise kviitung ja et tegemist ei ole võlasuhte kokkuleppel lõpetamisega, siis ei saa kinnituse puhul olla tegemist ka konstitutiivse negatiivse võlatunnistusega.
42.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hagi kuulub põhinõude osas rahuldamisele. Kostjal oli kohustus müügi- ja asjaõiguslepingust tulenevalt tasuda hagejale kinnisasja müügihind, kuid kostja on jätnud nimetatud kohustuse osaliselt täitmata. Tuginedes VÕS § 208 lg-le 1, § 76 lg-le 1, §-le 100 ning § 108 lg-le 1 mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 110 500 eurot.
43.Kuivõrd kohus rahuldas hagis esitatud põhinõude müügi- ja asjaõiguslepingu alusel, siis tuleb hageja intressinõue jätta rahuldamata. Intressi väljamõistmine eeldab laenusuhte olemasolu (VÕS § 397).
44.Hageja on esitanud ka viivisenõude. Hageja märgib, et kostja kohustus müügilepingu p
4.4.järgi ostuhinna tasuma hiljemalt kaks päeva enne asjaõiguslepingu sõlmimise päeva või hoiustama ostuhinna notarikontole hiljemalt asjaõiguslepingu sõlmimise hetkeks ning Asjaõigusleping sõlmiti 02.07.2018, kuid ostuhinnast 110 500 eurot on tasumata, siis on hageja viivisenõue kostja vastu 19 282,25 eurot (arvestatud kuni 16.06.2019). Hageja palub kostjalt mõista välja sissenõutavaks muutunud viivise 19 282,25 eurot. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et võlausaldaja võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Müügilepingu p 4.6 kohaselt on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist 0,05% tähtajaks tasumata summalt iga viivitatud päeva eest. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista kohtuotsuse tegemise seisuga (periood 03.07.2018 – 14.08.2020) sissenõutavaks muutunud viivis summas 42 763,50 eurot.
45.Samuti palub hageja kohtul mõista kostjalt välja viivitusintressi põhivõlgnevuselt lepingujärgses määras kuni põhivõla tasumiseni. Kohus leiab, et nimetatud nõue on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele.
2-19-4008
46.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud. Menetluskulude jaotus
47.TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.
48.Kohus, arvestades asjas esitatud rahalisi nõudeid, nende väärtust tsiviilasja hinna kontekstis ja otsusega rahuldatud nõuete ulatust, on hagi rahuldanud 96,89% ulatuses. Seega tuleb hageja menetluskulud jätta 96,89% ulatuses kostja kanda ning kostja menetluskulud jätta 3,11% ulatuses hageja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine
49.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
50.Kohtupraktikast tuleneb, et maakohus peab menetluskulud uuesti kindlaks määrama juhul, kui otsus kaevatakse edasi ja menetluskulude jaotus selle tulemusel muutub. Poolte vahel leidis aset intensiivne vaidlus ning pooltevahelised erimeelsused näivad olevat ületamatud, mida kinnitab ka menetluses kompromissile mittejõudmine. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et menetluskulude suuruse kindlaksmääramine on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik alles peale lõpplahendi jõustumist. Seega ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses, vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andrea Lega kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.