2.Välja mõista kostjalt hageja kasuks põhivõlgnevus 2 182,73 eurot, viivis 154,83 eurot ja alates 07.08.2025 viivis põhinõudelt (s.o 2 182,73 eurolt) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude tasumiseni.
3.Jätta menetluskulud kostja kanda.
4.Välja mõista kostjalt hageja kasuks menetluskuluna 768,33 eurot. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS §187 lg 6).
1.Hageja esitas hagis järgnevad nõuded: mõista kostjalt hageja kasuks välja 7 007,39 eurot, millest 10 eurot sissenõudekulu, 222,77 eurot intress, 6 eurot lepingu haldustasu, 222,26 eurot viivis, 6 546,36 eurot tagastamata krediidisumma. mõista kostjalt alates 29.11.2023 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni välja viivis 10,90% tagastamata krediidisummalt aastas. Hageja on esitanud 09.06.2025 kohtule taotluse, milles märgib, et juhul kui kohus jõuab järeldusele, et krediidiandja ei ole krediidi väljastamisel käitunud vastutustundliku laenamise põhimõttega kooskõlas, siis on hageja nõue VÕS § 4034 lg 7 ümberarvestuse kohaselt 2 182,73 eurot (välja makstud krediit 15 552,60 eurot (krediidisumma 15 870 eurot - lepingu sõlmimise tasu 317,40 eurot), millest on maha arvestatud kõik kostja poolt teostatud tagasimaksed krediidisumma katteks summas 13 369,87 eurot). Kohus käsitleb seda hageja alternatiivse nõudena.
2.Hageja ja kostja sõlmisid 10.03.2020 tarbijakrediidilepingu nr CL-EEC-20005218 (edaspidi leping). Lepingu põhitingimuste kohaselt laenas hageja kostjale 15 870 eurot. Lepingu järgi oli kostja kohustatud maksma hagejale intressi 10,90% tagastamata krediidisummalt ühe aasta kohta. Poolte kokkuleppel kohaldatakse lepingule Bigbank AS-i krediidilepingute üldtingimusi. Leping vastas sõlmimise hetkel kostja laenutaotluses väljendatud tahteavaldusele ja tarbimislaenude turutingimustele. Hageja selgitas kostjale laenulepingu allkirjastamisel ka kostja poolt laenulepingust tulenevate rahaliste maksekohustuse rikkumise tagajärgi. Kostja kinnitas laenu vastavust oma tahteavaldusele, huvidele, vajadustele ning majanduslikule seisule ning teadlikkust laenu võtmisega kaasnevatest ohtudest oma allkirjaga laenulepingul.
3.Alates 10.03.2020.a. (s.o. lepingu sõlmimine) kuni lepingu ülesütlemiseni 17.08.2023.a. on kostja teinud lepingu raames oma kohustuste katteks hagejale ülekandeid kogusummas 13 369,87 eurot, millest 3 990,07 eurot laekus intressi katteks, 55,50 eurot laekus lepingu haldustasu katteks, 9 323,64 eurot krediidisumma katteks, 0,66 eurot viivise katteks.
4.Hageja hoiatas 17.07.2023.a. saadetud teatega kostjat lepingu ülesütlemisest juhul, kui kostja ei tasu 2-nädalase täiendava tähtaja jooksul võlgnetavaid summasid. Samuti pakkus hageja kostjale võimalust alustada läbirääkimisi kokkuleppe sõlmimiseks. Vaatamata eeltoodule ei reageerinud kostja lepingust tulenevate kohustuste täitmisega sellises mahus, mis võimaldanuks lepingujärgsete kohustuste täitmist varem kokku lepitud tingimustel. Hageja ütles 17.08.2023.a. ülesütlemisavaldusega lepingu üles ning nõudis kostjalt 6 804,08 euro tasumist, millest 6 546,36 eurot moodustas tagastamata krediidisumma, 222,77 eurot sissenõutavaks muutunud intress, 18,95 eurot sissenõutavaks muutunud viivis, 10,00 eurot võla sissenõudmisega seotud kulu, 6,00 eurot lepingu haldustasu. Kostja seisukoht
5.Kostja kohtu määratud tähtajaks hagile vastust esitanud ei ole. Kohtuotsuse põhjendused
6.Kohus tuvastas, et hageja ja kostja sõlmisid 10.03.2020 tarbijakrediidilepingu nr CL-EEC20005218, mille alusel andis hageja kostjale laenu 15 870 eurot (dtl 24-31, 128), millest kandis tema kontole 15 552,60 eurot. Lepingu kohaselt oli krediidikulukuse määr 12,86% aastas, mis ei ületanud laenu väljastamise ajal VÕS § 4062 lg 1 esimeses lauses kehtestatud piirmäära.
2/7
7.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 alusel on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Poolte vahel sõlmitud leping on tarbijakrediidileping.
8.VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja hindama tarbija krediidivõimelisust. VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 403 4 lg 13 kohaselt tõendab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist vaidluse korral krediidiandja. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 alusel peab krediidiandja või -vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt järgmised tarbijaga seotud näitajad: 1) varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus; 2) teised varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused; 3) varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine; 4) muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena; 5) varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju; 6) krediidiandjale teadaolevad muud faktid, millel võib olla oluline tähtsus tarbija krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad mõjutada tarbija kohustuste nõuetekohast täitmist; 7) sõlmitava tarbijakrediidilepingu tingimused, sealhulgas võetava rahalise kohustuse suurus. KAVS § 49 lg 2 kohaselt peab krediidiandja sise-eeskirjas krediidi andmise kohta olema sätestatud: 1) krediidisumma ja krediidi tagatisvara suhe ning krediidi põhiosa ja intressimakse ning tarbija sissetuleku suhe; 2) krediidi maksimaalne tähtaeg; 3) metoodika, mille põhjal analüüsida tarbija võimet täita krediidilepingust tulenevaid kohustusi intressi muutumise korral. KAVS § 50 lg 3 kohaselt peab krediidiandja või -vahendaja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele.
9.Riigikohus on selgitanud (vt RKTKm, 24.11.2023.a, 2-21-13098, p-d 17-18), et kohtul on kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 403 4 lg-st 1. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad 3/7
mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 pdes 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:
tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);
tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);
tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3);
tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).
Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.
10.Kohus kohustas hagejat 29.05.2025 määrusega (dtl 56-58) esitama detailsed andmed ning neid kinnitavad tõendid selle kohta, et vastutustundliku laenamise põhimõtet ning teabe andmise kohustust on järgitud, eelkõige, kuidas on hageja aktiivselt andmeid kogunud, milliste andmete alusel on krediidivõimekust hinnatud ning, kas esitatud teave on olnud piisava selgusega.
11.Hageja on 09.06.2025 menetlusdokumendis selgitanud, et hageja hinnangul laenuandja täitis kostjale laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet nõuetekohase hoolsusega ning järgis VÕS § 4034 sätestatud nõudeid. Hageja selgitas, et laenutaotlusel märkis klient oma igakuiseks sissetulekuks 1 640 eurot neto, sh töötasu 1 520 eurot ja sotsiaaltoetus 120 eurot. Hageja tuvastas kostja arvelduskonto väljavõtte ajaloo alusel, et kostja keskmiseks sissetulekuks viimase kolme kuu jooksul on olnud 740 eurot, sh töötasu 620 eurot ning 120 eurot sotsiaaltoetus. Pank veendus, et kostjal oli krediiditaotluse esitamise ajal (taotlus esitatud 29.02.2020) olemas regulaarne sissetulek, mida kostja saab eelduslikult ka tulevikus. Maksuja Tolliameti andmetel oli võlgniku töösuhe tööandjaga XXX OÜ (reg. kood xxxxx) alates 01.07.2019, st töösuhe oli kestnud üle 6 kuu, mille põhjal saab järeldada, et kostjal oli jätkuv töösuhe ning stabiilne sissetulek. Klient märkis laenutaotlusel, et tal puuduvad igakuised krediidikohustused. Hageja tuvastas kostja arvelduskonto väljavõtte põhjal, et kostjal oli olemasolevaid kohustusi summas 44 eurot kuus. Hageja märkis, et krediidilepingust nr CLEEC-20005218 tuleneva tulevikukohustuse suuruseks moodustus 317,40 eurot kuus. Kostjale jäi seega igakuiste elamiskuludena kasutusse 51,16% sissetulekutest ehk siis 378,60 eurot. 4/7
12.Kohus leiab hageja poolt esitatud andmete ja tõendite põhjal, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohtul ei ole võimalik asuda seisukohale, et laenuandja oleks üles näidanud vajalikku hoolsust VÕS § 4034 lg 2 mõttes tarbija laenuvõime kontrollimisel. Kohtu hinnangul ei ole krediidiandja kogunud piisavalt teavet kostja igakuiste väljaminekute kohta. Esiteks märgib kohus, et kohtu hinnangul on siinkohal kohane lähtuda sotsiaalhoolekande seadusega ja riigieelarvetega kehtestatud toimetulekupiirist, mis on väikseim inimese elus püsimiseks vajalik summa (st absoluutne kulude miinimum). Kohus märgib, et 2020.a, mil laenud väljastati oli toimetulekupiir vastavalt 2020.a riigieelarve seaduse § 2 lg 6 p-le 3 pere esimese liikme kohta 150 eurot kuus. Sotsiaalhoolekandeseaduse (SHS) § 131 lg-s 5 on sätestatud, et perekonna iga lapse toimetulekupiir on 120 protsenti perekonna esimese liikme toimetulekupiirist. Seega 2020 oli toimetulekupiir ühe lapse kohta 150*1,2= 180 eurot lapse kohta ja hageja ning 2 lapse peale kokku 510 eurot. Kostja arvelduskonto väljavõttest (dtl 74-123) nähtub, et enne 10.03.2020 laenulepingu sõlmimist on ta tasunud pidevalt Eesti Ettevõtlus Kõrgkoolile Mainor 400 eurot kuus ning Teliale üle 100 euro kuus. Kostja pangakonto väljavõttelt ei nähtu ka üüri- või kommunaalmakseid, mida inimene peab paratamatult tasuma. Hageja ei ole esitanud selgitusi ega tõendeid, millest nähtuvalt oleks krediidiandja küsinud kostjalt täiendavaid selgitusi majapidamiskulude suuruse osas, sh kas keegi teine kannab kostja asemel tema majapidamiskulud. Kohus leiab, et eeltoodut arvesse võttes ei olnud kostja krediidilepingut sõlmides krediidivõimeline VÕS § 403 4 lg 1 tähenduses. Seega on laenuandja eiranud VÕS § 4034 lg-s 2 ning KAVS § 50 lg-s 3 ja 4 sätestatud hoolsusja kontrollikohustust tarbijale vastutustundlikult krediidi võimaldamise osas. Laenuandja on eiranud VÕS §-s 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust, kuna esitatud asjaolude alusel ei saa teha järeldust, et laenuandja oleks tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks andmete kogumis analüüsi teostanud.
13.Hageja on esitanud 09.06.2025 kohtule taotluse, milles märgib, et juhul kui kohus jõuab järeldusele, et krediidiandja ei ole krediidi väljastamisel käitunud vastutustundliku laenamise põhimõtetega kooskõlas, siis on hageja nõue ümberarvestuse kohaselt 2 182,73 eurot (välja makstud krediit 15 552,60 eurot (krediidisumma 15 870,00 eurot - lepingu sõlmimise tasu 317,40 eurot), millest maha arvestatud kõik kostja poolt teostatud tagasimaksed krediidisumma katteks summas 13 369,87 eurot). Kohus käsitleb seda hageja alternatiivse nõudena.
14.Hagiavalduse kohaselt teostas hageja kostjale väljamakseid kogusummas 15 552,60 eurot. Hageja selgituste kohaselt on kostja teinud tagasimakseid kokku summas 13 369,87 eurot. Kuivõrd kohus on tuvastanud, et krediidileping on tühine intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas, tuleb eelnimetatud tagasimaksed lugeda tasutuks põhivõlgnevuse katteks. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevuse jääk 15 552,60 – 13 369,87 = 2 182,73 eurot. Kohus rahuldab alternatiivse nõude.
15.Hageja nõuab kostjalt sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist. VÕS § 101 lg 1 p-st 6 tulenevalt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Tulenevalt VÕS § 113 lg 1 teisest lausest on antud juhul viivisemääraks 8% aastas. Eeltoodust tulenevalt ja kuivõrd kohus tuvastas vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise, leiab kohus, et hagejal on õigus kostjalt nõuda alates lepingu lõppemisele järgnevast päevast, s.o. alates 16.12.2024 kuni käesoleva otsuse tegemiseni (06.08.2025) viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt (2 182,73
5/7
eurot), mis on 154,83 eurot. Seega tuleb kostjalt VÕS § 101 lg 1 p 6, § 113 lg 1 alusel välja mõista 06.08.2025 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 154,83 eurot.
16.Hageja nõuab kostjalt hagi esitamise ajaks mitte sissenõutavaks muutunud viiviste väljamõistmist. TsMS § 367 alusel võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus leiab, et hageja vastav nõue kuulub TsMS § 367 alusel rahuldamisele ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista viivis põhinõudelt (2 182,73 eurot) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse tegemisele järgnevast päevast, st 07.08.2025 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud
17.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus rahuldas hageja alternatiivse nõude, jätab kohus menetluskulud kostja kanda.
18.TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on kohtukulud muuhulgas riigilõiv. TsMS § 144 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.
19.Hageja põhjendatud menetluskuluks on TsMS § 138 lg 2 kohaselt riigilõiv 665 eurot.
20.Taotluse järgi on hagejale osutatud õigusabi 1 tundi, hinnaga 100 eurot tund. Kuivõrd hageja saab kuludelt tasutud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvestada, mõistab kohus õigusabikulud välja ilma käibemaksuta, st 83,33 eurot.
21.TsMS § 4842 kohaselt maksekäsu kiirmenetluses määrab kohus maksekäsus või menetluse lõpetamise määruses võla tasumise tõttu käesoleva seadustiku §-s 4881 ettenähtud juhul lisaks menetluskulude jaotusele kindlaks ka hüvitatava riigilõivu rahalise suuruse ning määrab 20 eurot avaldaja menetluskulude katteks. Muid avaldaja kantud menetluskulusid maksekäsu kiirmenetluses ei hüvitata. Kohus on seisukohal, et hageja esindaja maksekäsu kiirmenetluses kantud kulud on TsMS § 4842 alusel põhjendatud üksnes 20 euro ulatuses. Hinnates käesoleva vaidluse keerukust ja mahukust, esindaja teostatud toiminguid ja nende mahtu ning esindaja kvalifikatsiooni ja tunnitasu suurust, leiab kohus, et ülejäänud hageja lepingulise esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud 1 tunni ulatuses. Seega on hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud esindajale 83,33 + 20 = 103,33 eurot (ilma käibemaksuta).
22.Seega mõistab kohus kostjalt menetluskuludena hageja kasuks välja 665 + 103,33 = 768,33 eurot.
23.Kostja pole käesolevas menetluses seisukohti esitanud, seega loeb kohus, et kostjal hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad.
24.TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. 6/7