Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Hageja on seisukohal, et kostja rikkus põranda sodimisel ning õhksoojuspumba paigaldamisel ja selle ehitiselt eemaldamisel üürilepingu punkti 4.2.6, mis nõuab ümberehituste-parenduste korral eelnevat üürileandja poolset kirjalikku kooskõlastust. Üürilepingu punkt 5.5. näeb ette mistahes viisil ruumide kahjustamise korral ette leppetrahvi ühe kuu üürisumma ulatuses, kusjuures lisaks sellele tuleb kompenseerida tekitatud kahju. Ühtlasi on kostja kohustatud tasuma soojuspumba omavolilise paigaldamise kui ka omavolilise eemaldamise, aga samuti omavolilise (üürilepingu punkti 4.2.6 rikkumine) põranda sodimise eest 603 eurot ning hüvitama üüritud ruumi põranda ja seina kahjustuse kõrvaldamise maksumuse, mis on litsentseeritud ehitusettevõtte OÜ V poolt hinnatud summas koos käibemaksuga 780 eurot. Kostja on tekitanud hagejale kahju, rikkudes üüripinna põranda ja seina ning jättes tasumata üürilepingu järgsed üüri ja kõrvalmaksete tasud 2017. aasta oktoobri, novembri ja detsembri ning 2018. aasta jaanuari kuude eest. Hageja ei nõua käesoleva hagiga tasu ja teenuste makseid üüripinna kasutamise eest 16.- 22.10.2017 (24.10.2017 arve nr xxx) ja piirdub 2 leppetrahvi nõudega (9.11.2017 makseteatises nr xxx sisaldub 3 trahvinõuet). Hageja põhinõue oli 23.01.2018 seisuga 4987,27 eurot, kusjuures hageja juba tasaarvestas eelnevalt üürilepingu punkti 5.2. ja punktide 3.2. ja 5.13. kohaselt 1352,71 eurose viivisnõudega kostja poolt vastavalt üürilepingu punktile 3.1. tasutud 1206 euro suuruse garantiisumma ja esitas viivisnõude vastavalt 146,71 euro suuruses summas. Eeltoodust tulenevalt palus hageja kostjalt välja mõista põhivõlgnevusena 4987,27 eurot (sealhulgas 3001,27 eurot üüri ja teenustasudena, 1206 eurot leppetrahvina ja 780 eurot tekitatud kahju hüvitisena), viivised summas 1301,86 eurot ning viivised lepingulise määraga 0,5% päevas põhinõudest alates 10.03.2018 kuni põhinõude täitmiseni, aga mitte suuremas summas kui põhinõude suurus, millest on maha arvatud juba viivisega tasaarvestatud garantiisumma (ehk täiendavalt kuni 2479,41 eurot). Alternatiivselt märkis hageja, et juhul, kui kohus tuvastab üürilepingu ennetähtaegse lõppemise, soovib hageja arve nr xxx ning teatiste nr xxx ja xxx ja xxx üüri- ja teenustasude nõuete kogusummas 3001,27 eurot käsitlemist alternatiivselt üürilepingu punkti 5.6. kohase leppetrahvinõudena. 27.09.2018 suurendas hageja oma nõuet täiendades hagiavaldust üüri ja kommunaaltasude veebruari, märtsi ja aprilli nõuetega ning korrigeeris oma leppetrahvinõudeid. Hageja palus kostjalt välja mõista 8171,11 eurot, s.h 5582,11 eurot üüri ja teenustasudena, 1809 eurot leppetrahvina ja 780 eurot tekitatud kahju hüvitisena. Alternatiivselt taotles hageja kostjalt välja mõista põhinõudena 6965,11 eurot, s.h 5582,11 eurot üür ja teenustasud, 603 eurot leppetrahvina ja 780 eurot tekitatud kahju hüvitisena ja 5716,89 eurot viivistena. Kostja vastus Kostja oma 25.04.2018 esitatud ja 05.07.2018 täiendatud vastuses palus jätta hagi rahuldamata. Kuna oli teada, et üüritud ruumi tuleb Hambaarstikabinet, oli vajalik ruumi paigaldada ka õhksoojuspump, kuna ruumis asusid üksnes kaks väikest elektriradiaatorit, mis ei kütnud ruumi piisavalt. Üürileandja esindaja A V oli sellega nõus. Lisaks lepiti kokku ka vaheseinte asukohas. A V tõi ruumiplaani ja sinna joonistasid pooled nii soojuspumba asukoha kui ka vaheseinte

asukohad ja kõrgused jne. Vastav plaan jäi üürileandja kätte, üürnikule koopiat ei jäänud. Kuna kokkulepete tegemine toimus üürileandja kontoris ja kirjalikult ruumi plaanil, sai üürnik aru, et tegu ongi kirjaliku kooskõlastusega nagu nõutud üürilepingus. Lisaks oli soojuspumba paigaldamisest üürileandjaga eelnevalt juttu ka telefoni teel. Soojuspump paigaldati 23.10.2017 üürileandjaga kokkulepitud kohta. 23.10.2017 helistas M V E Kle, et soojuspumba asukoht ikkagi ei sobi ja see tuleb ümber tõsta. 25.10.2017 toimus soojuspumba demontaaž. Üürileandja kutsus üürnikule selle tõttu politsei. Üürileandja ei käitunud hea usu ja mõistlikkuse põhimõtte kohaselt. Seetõttu tegi üürnik üürilepingu erakorralise üürilepingu lõpetamise avalduse 25.10.2017 e-maili teel, mille üürileandja ka kätte sai ja vastas 28.10.2017. Üürnik saatis 30.10.2017 tähitud kirjaga (tähitud kiri nr xxx) võtmed üürileandja aadressil xxx, Tallinn. Üürileandja on kirja kätte saanud 08.11.2017 Üürnik ei ole faktiliselt pärast 25.10.2017 kasutanud üüritud ruumi, seega ei ole üürniku poolt tarbitud ka elektrit, vett ega muid kommunaalteenuseid. Kostja on asutatud 29.09.2017, E K jaoks oli tegu esimese äriühingu asutamisega. Seega tegu oli paar päeva tagasi asutatud äriühinguga, kui sõlmiti V tee x ruumi osas üürileping. Üürileping on koostatud hageja poolt ja üürileandja tüüpleping. Üürilepingu p.1.4. kohaselt on tähtaeg 12 aastat, mis ei ole tavapärane, eriti veel uue äriühingu korral. P.2.1. kohaselt pidi üürnik üürima ka ühiskasutuses olevaid ruume (juurdepääsutee ja wc) ehk 9,8 m2, mis moodustas ligi 15% ruumide pindalast. P.3.2. kohaselt tuleb tasuda tagatisraha topelt, kui tekib makseviivitus ehk üle nelja kuu üüri. P.3.8. kohaselt on iga-aastane üüritõus üle 10% aastas, mis on äärmiselt palju. Ptk 5 sisaldab erinevaid suuri leppetrahve üürileandja kasuks. P.8.1.1. ja p.8.1.2. annavad üürileandjale õiguse leping lõpetada 3 päeva ette teatades. Seega on selline leping heade kommete vastane. Vastavalt TsÜS § 86 on heade kommetega vastuolus olev tehing on tühine. Antud juhul on üürileping igati üürileandja kasuks ja üürileping on sõlmitud üürniku jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Lisaks kogenematusele oli E K oma äriühingu asutamisega seoses suured vaimsed pinged, mis muutsid ta üürilepingu sõlmimisel sisuliselt otsustusvõimetuks. Üürileping on ilmselgelt sõlmitud üürnikule kahjulikel tingimustel, seega lähtudes E K vaimsest seisundist, siis palub kostja vastav üürileping lugeda tühiseks ka põhjusel, et E K ei olnud otsustusvõimeline. Alternatiivselt, juhul kui kohus ei loe üürilepingut tühiseks, siis palub kostja üürileping lugeda erakorraliselt ülesöelduks üürniku 25.10.2018 tahteavalduse alusel lähtudes VÕS § 313, kuna üürnik ei saanud üüritud asja kasutada ja üürileandja käitus hea usu põhimõtte vastaselt, samuti keeldudes igasugusest koostööst rikkudes seega VÕS § 23 toodud poolte kohustusi. Alternatiivselt, juhul kui kohus ei loe üürniku 25.10.2018 üürilepingu erakorralist ülesütlemist kehtivaks, palub kostja rakendada VÕS § 42 lg 3 p 5 ja lugeda tüüptingimusena tühiseks kõik leppetrahve ja viiviseid puudutavad punktid, s.h. viivis p. 5.2. ja leppetrahvid 5.4., 5.5., 5.6. Juhul, kui kohus ei loe tüüptingimusi leppetrahvide osas tühiseks, palub kostja vähendada nii leppetrahve kui ka viivist lähtudes VÕS § 162 mõistliku suuruseni. Mõistlikuks suuruseks viivise osas saab lugeda seadusjärgset viivist lähtudes VÕS § 113 lg 1, milleks hetkel on 8 % aastas. Muus osas palub kostja lugeda mõistlikuks leppetrahviks 100 eurot. Samas märgib kostja, et kuna hagi põhinõue on kostja arvates täielikult alusetu, siis puudub hagejal õigus nõuda ka viivist.

Lisaks märkis kostja, et vastavalt VÕS § 334 lg 4 on tühine on kokkulepe, mille kohaselt üürnik enne üürilepingu lõppemist kohustub üürilepingu lõppemisel maksma muud kui võimalikku kahjuhüvitist. Seega kui üürileandja sai ruumide valduse juba november 2017 alguses tagasi, oli tal võimalik leida igal ajal uus üürnik juba alates november 2017. Tegu on väikese äripinnaga, millel uue üürniku leidmine ei tohiks võtta pikalt aega. Üürileandja poolt valduse omandamist näitab hagiavalduse lisa 4 toodud OÜ V hinnapakkumine, kus on märgitud äripinna nr x ruumi ülevaatus. Vastavalt VÕS § 139 kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud soodustasid kahju tekkimist. Seega kui üürileandja oleks võinud uue üürniku leida kohasel heas usus ja mõistlikul tegutsemisel juba novembris 2018, siis ei tohiks nõuda kahjuhüvitist kostjalt rohkem kui maksimaalselt üüri ulatuses, mida oleks tulnud tasuda kuni 30. november 2017. Kuna kommunaalteenuseid kostja ei tarbinud, siis nende osas ei tule kahju hüvitada. Kuna kostja oli tagatisrahana tasunud 1206 eurot, siis katab see 23-31.10.2017 üüri summas 210.07 ja november üüri osas võimaliku kahjuhüvitise summas 723.60, kokku 933,67 eurot. Kostja palub kohtul sellisel juhul kohaldada tagatisraha tasaarvestust nimetatud perioodi üüri osas (kuigi esmasena on kostja seisukohal, et üürileping on tühine või siis lõppenud erakorralise ülesütlemisega). Alternatiivselt juhul, kui kohus ei tuvasta üürilepingu tühisust või erakorralist ülesütlemist üürileandja poolt, palub kostja ühtlasi tüüptingimusena lugeda tühiseks p. 1.4. toodud 12 aastane tähtaeg, kuna sellise pikkusega üürilepingu sõlmimine värskelt asutatud ettevõttele ei ole mõistlik tähtaeg. Kostja palub kohtul arvestada E K vaimse seisundiga lepingu sõlmimisel. Juhul, kui lugeda 12 aastane tähtaeg tühiseks, tuleks lugeda leping sõlmitud tähtajatuna ja sellisel juhul on üürnikul õigus leping lõpetada teatades sellest 3 kuud ette vastavalt VÕS § 312. Sellisel juhul palub kostja kohtul lugeda 25.10.2017 üürilepingu erakorralise ülesütlemise avaldust tähtajatu üürilepingu lõpetamise avalduseks ning lugeda üürileping lõppenuks kõige hilisemalt alates 26.01.2018. Kohtu põhjendused

vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Kohus juhindub antud asja sisulisel lahendamisel võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg-st 1, mis sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 järgi kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Vastavalt VÕS § 108 lg 1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

Käesoleval juhul on kostja seaduslik esindaja 25.10.2017 e-kirjaga teatanud hagejale soovist erakorraliselt leping üles öelda (kd I lk 6 pöördel-7). Põhjuseks on e-kirjas välja toodud lahkhelid poolte vahel, s.h põhjendamatult esitatud üüriarve ning probleemid õhksoojuspumba paigaldamise ja maha võtmisega. Ühtegi VÕS §-s 314-319 alust ei ole kostja viidatud e-kirjas välja toonud. Kohus selgitab, et erimeelsused üürileandjaga ei ole erakorralise ülesütlemise aluseks, s.o tegemist ei ole mõjuva põhjusega. Kostja vastuväidetest võib eeldada, et kostja hinnangul ei saanud ta üüritud objekti kasutada tulenevalt VÕS §-st 314 lg 1. Samas ei ole 25.10.2017 e-kirjas märgitud, et kostja ei saa üüritud objekti kasutada või et kostja ei võimaldaks ruume kasutada ning kostja ei ole andnud ka täiendavat tähtaega asja kasutamise võimaldamiseks. Nimelt sätestab VÕS § 314 lg 1, et kui üürnikul ei ole üürileandjast tuleneval põhjusel võimalik üüritud asja kasutada, võib ta üürilepingu üles öelda, kui ta on üürileandjale andnud eelnevalt mõistliku tähtaja asja kasutamise võimaldamiseks ning üürileandja ei ole selle tähtaja jooksul võimaldanud üürnikul asja kasutada. Üürnik ei pea lepingu ülesütlemiseks eelnevalt üürileandjale tähtaega andma, kui lepingu täitmine ei paku üürnikule ülesütlemist põhjustanud asjaolu tõttu enam huvi. Kohtu hinnangul ei ole seega eeldused erakorraliseks ülesütlemiseks täidetud isegi juhul, kui kostjale ei pakkunud lepingu täitmine erimeelsuste tõttu enam huvi ning kohus leiab, et kostja 25.10.2017 edastatud erakorraline ülesütlemine on tühine.

lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma Majandus- või kutsetegevuses, siis eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav. Kuna käesoleval juhul ei ole kostja tarbija, vaid äriühing, siis tuleb lähtuda VÕS §-st 44 Kohus selgitab, et VÕS § 42 lg 3 annab loetelu tüüptingimustest, mis on seadusest tulenevalt tühised tarbijalepingutes. Majandus- või kutsetegevuses tegutsevate isikute vahelistes lepingutes lõikes 3 nimetatud tingimuste tühisust ainult eeldatakse, mis paneb tingimuse mõistlikkuse ja kahjustava iseloomu puudumise tõendamiskoormise tingimuse kasutajale ehk käesoleval juhul kostjale. Et tüüptingimuste kasutajal tekiks kohustus § 44 järgne eeldus ümber lükata, peaks tüüptingimuse tühisusele tugineja enne põhjendama, et konkreetse tüüptingimuse korral saaks üldse kõne alla tulla tingimuse ebamõistlikult kahjustav iseloom. Eeldust ei saa tekkida, kui tüüptingimus ei saa ilmselgelt olla ebamõistlikult kahjustav.

VÕS § 161 lg 1 sätestab, et lepingu rikkumise korral võib kahjustatud pool nõuda lepptrahvi tegelikust kahjust sõltumata. VÕS § 334 lg 4 järgi on tühine kokkulepe, mille kohaselt üürnik kohustub enne üürilepingu lõppemist maksma üürilepingu lõppemisel muud kui võimalikku kahjuhüvitist. Kohus märgib, et viimati viidatud sätte järgi on tühised enne üürilepingu lõppemist sõlmitud kokkulepped, mille alusel tekib üürnikul mis tahes varaline kohustus, mis ei ole üür, kõrvalkulud või võimalik kahjuhüvitis. Seega välistab VÕS § 334 lg 4 nt poolte leppetrahvi kokkulepped. Riigikohus on oma lahendis 3-2-1-6515 p 12 leidnud, et äriruumi tähtajaliste üürilepingute puhul on pooltel õigus kokku leppida üürilepingu ennetähtaegse ülesütlemise korral hüvitise maksmises, nõude esitamiseks peavad aga olema täidetud kahju hüvitamise eeldused. Esmalt märgib kohus, et hagimaterjalide kohaselt tugineb hageja oma leppetrahvi nõudes üürilepingu punktile 5.5. Seega on käesoleval juhul üksnes oluline, kas nimetatud punkt on tühine või mitte ning kohus ei pea vajalikuks teistele punktidele oma hinnangut anda. Kohtu hinnangul ei ole iseenesest oluline, kas ülejäänud kostja poolt märgitud leppetrahvide punktid üürilepingus on tühised või mitte. Üürilepingu p 5.5 sätestab, et üürilepingu p 4.2.8 rikkumisel või mistahes viisil ruumide kahjustamise korral on üürnik esmakordselt selle fakti tuvastamisel kohustatud tasuma üürileandjale leppetrahvi 1 kuu üürisumma ulatuses, teistkordsel rikkumise, samuti rikkumise mittelõpetamisel 10 päeva jooksul, aga 3 kuu üürisumma ulatuses. Lisaks leppetrahvile tuleb üürnikul kompenseerida üürileandjale tekitatud kahjude parandamine. Kohus on seisukohal, et kuna lepingu p 5.5 sätestab kostjale kohustuse tasuda leppetrahvi enne üürilepingu lõppemist, siis on nimetatud punkt tühine tulenevalt VÕS §-st 334 lg 4.

hageja õigustatud küsima üüri ja kõrvalkulusid vastavalt lepingus kokkulepitule. Seega ei ole üürilepingu p 2.1 tühine.

Kohus selgitab, et arvestades üürilepingu kehtivuse ajaga, on hagejal õigus üüri ja kõrvalkulusid nõuda perioodi eest 23.10.2017 kuni 28.04.2018. Pooled on kokku leppinud üüri suuruses ning üürilepingu p-s 3.4 ka kindla suurusega kommunaalkuludes. Kohus peab vajalikuks märkida, et see, kas kostja nimetatud perioodil reaalselt üüripinda kasutas või mitte, ei oma nõude lahendamisel tähtsust. Oktoobri 2017 eest on hageja esitanud arve nr xxx summas 506,23 eurot (kd I lk 10). Nimetatud arve sisaldab ka ruumide kasutamist ja kommunaalteenuseid enne akti sõlmimist perioodil 16.10.2017-22.10.2017. Hageja on hagiavalduse p-s 10 välja toonud, et ei nõua hagiga tasu ja teenuste makseid üüripinna kasutamise eest 16.10-22.10. Seega loeb kohus oktoobri üüri ja kommunaalkulud põhjendatuks summas 237,29 eurot, millele lisandub käibemaks, s.o kokku summas 284,75 eurot. Novembri 2017 eest on hageja esitanud arve summas 996,24 eurot, detsembri 2017 eest arve summas 860,28 eurot, jaanuari 2018 eest arve summas 860,28 eurot, veebruari 2018 eest arve summas 860,28 eurot, märtsi 2018 eest arve summa 860,28 eurot ning aprilli 2018 eest arve summas 860,28 eurot (kd I lk 10 pöördel, 11 pöördel, 12, 147-149). Kostja ei ole esitanud tõendeid, et nimetatud arved oleksid tasutud. Seega on nimetatud kuude eest üür ja kommunaalkulud põhjendatud summas 5240,29 eurot, s.h aprilli eest 802,93 eurot, kuna aprilli eest on hagejal õigus nõuda üüri ja kõrvalkulusid kuni 28.04. Eeltoodust tulenevalt on üür ja kommunaalkulud kokku põhjendatud summas 5 525,04 eurot.

kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128); kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitseeesmärgiga (VÕS § 127 lg 2); kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena võlgnikule lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3); rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Käesoleval juhul puudub vaidlus selles, et kostja on teinud märkeid üüritud pinna põrandale kriidiga ning üüritud pinna seinas on auk seoses õhksoojuspumba paigaldamise ja selle demonteerimisega. Nimetatut tõendavad ka kohtule esitatud fotod (kd I lk 74-76). Kostja on olnud menetluses seisukohal, et õhksoojuspumba paigaldamine oli eelduseks ruumi kasutamiseks ning hagejaga lepiti kokku õhksoojuspumba asukoht. Kohus on seisukohal, et nimetatud kostja väide on jäänud aga menetluses tõendamata. Ühtegi kirjalikku kokkulepet ega joonist nimetatu kohta ei ole kostja kohtule esitanud. Vastupidiselt on 24.05.2019 kohtuistungil tunnistaja A V ütlustega tõendatud, et kõik joonised tuleb kooskõlastada M Vga /s.o hageja juhatuse liige/ (kd I lk 189 pöördel). M V on samal kohtuistungil vande all kinnitanud, et kostja seaduslik esindaja paigaldas omavoliliselt üüripinnale õhksoojuspumba ning peale üürilepingut ja selle osaks olevat plaani, täiendavaid plaane ei ole (kd I lk 190). Samuti ei nähtu üürilepingu lisaks oleval plaanil ühtegi allkirjastatud täiendust (kd I lk 197). Seega on kohus seisukohal, et käesoleval juhul on tõendamist leidnud, et kostja rikkus üürilepingu p-i 4.2.6, mis nõuab ümberehituste-parenduste korral eelnevat üürileandjapoolset kirjalikku kooskõlastust. Hageja on esitanud kahju tõendamiseks Osaühingu V hinnapakkumise summas 650 eurot, millele lisandub käibemaks (kd I lk 8) ning ka ülevaatusakti (kd I lk 72). Ülevaatusakti kohaselt on: välisseinas avaus diameetriga 50 mm, mis on vaja soojustada ja mõlemalt poolt viimistleda; välisseinas asub metallkonstruktsioon, mis tuleb eemaldada ja kruviaugud täita ning viimistleda; sisesein tuleb pahteldada ja värvida täies ulatuses; ruumi põrand tuleb süvapuhastada ja vahatada. Hinnapakkumises sisalduvad järgmised tööd: seinaava täitmine ja soojustus; siseseinte pahteldus ja värvimine; välisseinte pahteldus ja värvimine; põranda pesu. Kuna vaidlus puudub, et kostja on üüripinna seina sisse augu teinud, siis on kohtu hinnangul vajalikud tööd ka seoses seinava täitmise ning siseseina ja välisseina pahteldamise ja värvimisega. Samas ei ole hageja tõendanud, et kostja oleks kriidiga rikkunud põranda vaha, mistõttu jälgi ilma täiendava vahatamiseta maha ei saaks. Seega loeb kohus põhjendatud kahjuks tulenevalt esitatud hinnapakkumisest kokku 550 eurot, millele lisandub käibemaks, kokku 660 eurot, s.o tööd ilma põranda pesuta. Kostja ei ole tõendanud, et nimetatud töid saaks teha odavamalt. Kuna kahju tekkimine on käesoleval juhul põhjuslikus seoses kostjapoolse lepingu rikkumisega, siis on kahju väljamõistmine kostjalt summas 660 eurot põhjendatud.

VÕS § 101 lg 1 p 6 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, siis võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Üürilepingu p-s 5.2 on märgitud, et lepingus sätestatud maksekohustusega viivitamise korral kohustub selles süüdi olev pool tasuma teisele poolele viivist 0,5 % tasumata summast päevas iga tasumisega viivitatud päeva eest. Kuna kostja on olnud arvete tasumisega viivituses, siis on iseenesest viivise nõudmine kostjalt põhjendatud. Hageja on arvestanud viiviseid lepingu lõppemise seisuga. Kohtu hinnangul tuleb seega arvestada viiviseid kuni 28.04.2018, mistõttu on hageja viivisenõue arvestades põhinõude suurust põhjendatud kokku summas 2690,09 eurot (kasutatud viivisekalkulaatorit), s.o: -

-

-

-

-

-

-

Oktoobri 2017 arve tuli tasuda hiljemalt 30.10.2017. Seega muutus arve sissenõutavaks 31.10.2017. Oktoobri arve peal on märgitud viivise määraks 0,05 % päevas. Kuna kohus pidas oktoobri arvet põhjendatuks summas 284,75 eurot, siis on põhjendatud viivis kuni 28.04.2018 summas 25,63 eurot. Novembri 2017 arve tuli tasuda hiljemalt 05.11.2017. Seega muutus arve sissenõutavaks 06.11.2017. Lähtudes lepingus sätestatud viivisemäärast on seega põhjendatud viivis summalt 996,24 eurot seisuga 28.04.2018 summas 866,73 eurot. Hageja on märkinud viiviseks seisuga 01.05.2018 summa 881,67 eurot (kd I lk 108). Kuna nimetatud viivis on väiksem, siis lähtub kohus hageja poolt märgitud viivisesummast. Detsembri 2017 arve tuli tasuda hiljemalt 05.12.2017. Seega muutus arve sissenõutavaks 06.12.2017. Lähtudes lepingus sätestatud viivisemäärast on seega põhjendatud viivis summalt 860,28 eurot seisuga 28.04.2018 summas 619,40 eurot. Jaanuari 2018 arve tuli tasuda hiljemalt 05.01.2018. Seega muutus arve sissenõutavaks 06.01.2018. Lähtudes lepingus sätestatud viivisemäärast on seega põhjendatud viivis summalt 860,28 eurot seisuga 28.04.2018 summas 486,06 eurot. Veebruari 2018 arve tuli tasuda hiljemalt 05.02.2018. Seega muutus arve sissenõutavaks 06.02.2018. Lähtudes lepingus sätestatud viivisemäärast on seega põhjendatud viivis summalt 860,28 eurot seisuga 28.04.2018 summas 352,71 eurot. Märtsi 2018 arve tuli tasuda hiljemalt 05.03.2018. Seega muutus arve sissenõutavaks 06.03.2017. Lähtudes lepingus sätestatud viivisemäärast on seega põhjendatud viivis summalt 860,28 eurot seisuga 28.04.2018 summas 232,28 eurot. Aprilli 2018 arve tuli tasuda hiljemalt 05.04.2018. Seega muutus arve sissenõutavaks 06.04.2018. Lähtudes lepingus sätestatud viivisemäärast on seega põhjendatud viivis summalt 802,93 eurot seisuga 28.04.2018 summas 92,34 eurot.

arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohtu hinnangul ei ole kostja menetluses välja toonud asjaolusid, mis annaksid aluse VÕS § 162 lg 1 kohaldamiseks ja viivise vähendamiseks. Kostja ei ole mh väitnud, et ta ei suudaks lepinguga võetud kohustusi täita ja lepingus kokkulepitud viivist tasuda. Samuti ei ole terminid „ebamõistlikult suur" ja „mõistlik" käsitatavad faktiliste asjaoludena, vaid hinnanguliste kategooriatena, seega pole neid võimalik tõendada tsiviilkohtumenetluses kasutatava tõendamise mõiste kohaselt. Tõendamine saab seega seisneda kohtule lepingu sõlmimise, täitmise, lepingu täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju ja muude oluliste asjaolude kohta info esitamises, mille põhjal kohus kujundab siseveendumuse viivise mõistlikkuse või ebamõistlikkuse kohta (vt selle kohta ka Riigikohtu lahend 3-2-1-162-12). Kohus selgitab, et viivise ebamõistlikkusele võiks näiteks viidata asjaolu, kui viivis ületab kordades põhinõuet. Hageja ei ole viivist nõudnud suuremas summas kui põhinõue. Lisaks on kohus juba viivise nõude hindamisel hageja poolt nõutud viivist vähendanud. Seega ei ole käesoleval juhul viivise täiendav vähendamine põhjendatud.

/allkirjastatud digitaalselt/ Liisi Vernik kohtunik

osaliselt jõustunud 22.12.2021 TRK lahendiga

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.