Margus Müürsepa hagi Inga Kööbi vastu 6740 euro ja viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
7279 eurot 20 senti
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 20. veebruari 2020 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Inga Kööbi apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant: Inga Kööp (kostja) (isikukood XXXXXXXXXXX); esindaja vandeadvokaat Martin Pärn Vastustaja: Margus Müürsepp (hageja) (isikukood XXXXXXXXXXX); esindaja vandeadvokaat Rene Varul
RESOLUTSIOON
1.Jätta Inga Kööbi apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Jätta Tartu Maakohtu 20. veebruari 2020 otsus muutmata.
3.Jätta Inga rahuldamata.
Kööbi
vastuväide kohtu tegevusele
4.Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud Inga Kööbi kanda.
5.Rahuldada Margus Müürsepa taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks. Mõista Inga Kööbilt Margus Müürsepa kasuks välja menetluskulu 864 eurot. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Margus Müürsepp (hageja) esitas Tartu Maakohtule hagi Inga Kööbi (kostja) vastu 6740 euro ja viivise väljamõistmiseks. Hageja palus hagiavalduses mõista kostjalt hageja kasuks välja viivise põhinõudelt alates 11. märtsist 2019 kuni põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Hageja täpsustas 9. jaanuari 2020. a istungil viivise nõuet ja palus mõista kostjalt hageja kasuks välja viivise alates 1. maist 2019. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda. Lõuna-Eesti Haljastus OÜ ja kostja sõlmisid tähtajatu suulise laenulepingu, mille alusel tegi Lõuna-Eesti Haljastus OÜ ajavahemikul 6. november 2015 kuni 17. november 2015 kostja pangakontole kolm ülekannet kokku 11 000 eurot. Intressi tasumise kohustust kokku ei lepitud. Kostja tegi laenu tagasimakseid ajavahemikul 3. detsember 2015 kuni 23. detsember 2015 kokku 4260 eurot. Tagastamata laenu summa on 6740 eurot. Lõuna-Eesti Haljastus OÜ loovutas 16. veebruaril 2017 laenulepingust tulenevad nõuded kostja vastu hagejale. Laenulepingust tulenevad nõuded loovutati enne laenulepingu ülesütlemist. Nõude loovutamise lepingu p 1 järgi loovutati kogu 11 000 eurose laenu tasumata osa. Hageja on kogu nõude osas uus võlausaldaja, vaatamata sellele, et nõude loovutamise lepingu punktis 3 (a) nimetati ekslikult põhinõudena 235 euro 60 sendi võrra väiksem summa. Lõuna-Eesti Haljastus OÜ ütles laenulepingu üles alates 26. veebruarist 2019. Laenulepingu ülesütlemise avaldus võib olla kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Kuigi hageja omandas laenulepingust tulenevad nõuded, jäi laenulepingu pooleks Lõuna-Eesti Haljastus OÜ. Laenulepingut on võimalik üles öelda selle poolel. Juhul kui kohus leiab, et laenulepingu ülesütlemise õigus on hagejal, ütleb hageja laenulepingu üles. Laenulepingu ülesütlemisel kahekuulise etteteatamise tähtaja järgimata jätmine ei too kaasa hagi rahuldamata jätmist. Kostjal on ülesütlemise avaldus igal juhul kaks kuud käes olnud, sh arvestades nii avalduse e-posti teel saatmist 26. veebruaril 2019 kui ka kohtumaterjalide edastamist 27. märtsil 2019.
Hagejal oli õigus pöörduda kohtusse enne nõude sissenõutavaks muutumist. Kostja on oma käitumise ja seisukohtadega näidanud, et ta ei täida kohustust. Kostja eitab laenulepingu sõlmimist ega ole tagastanud laenu, kuigi on möödunud kaks kuud ülesütlemise avalduse kättesaamisest. Kostja väitel andis ta Lõuna-Eesti Haljastus OÜ-le laenu 233 eurot 60 senti. Kui Lõuna-Eesti Haljastus OÜ on kostjale võlgu, peab kostja esitama nõude Lõuna-Eesti Haljastus OÜ vastu.
2.Kostja palus jätta hagi läbivaatamata või alternatiivselt rahuldamata. Kostja palus jätta menetluskulud hageja kanda. Lõuna-Eesti Haljastus OÜ tegi kostja pangakontole kolm pangaülekannet kogusummas 11 000 eurot. Kostja kandis Lõuna-Eesti Haljastus OÜ-le tagasi kokku 4260 eurot selgitusega „Lühiajalise laenu osaline tagastus“. Kostja ei ole sõlminud Lõuna-Eesti Haljastus OÜ-ga laenulepingut. Kostja ei ole Lõuna-Eesti Haljastuse OÜ seadusliku esindajaga laenu saamises kokku leppinud. Kostja konto kasutamises leppisid kokku algse võlausaldaja Lõuna-Eesti Haljastus OÜ juhatuse liige A.A. ja kostja tolleaegne elukaaslane Andrus Kööp. Kostja kontot kasutati seetõttu, et Andrus Kööbi konto oli pankrotihalduri poolt arestitud, kuna Andrus Kööp oli füüsilise isikuna pankrotis. Andrus Kööp kasutas Lõuna-Eesti Haljastus OÜ-lt kostja kontole laekunud raha. Andrus Kööp kasutas kostja kontot volituse alusel. A.A. ja Andrus Kööp ajasid ühiselt metsaäri. Sellega seoses oli neil metsa või raielangi eest vaja maksta osaliselt sularahas ja ülekandega. Raha ei soovitud välja võtta või Lõuna-Eesti Haljastus OÜ kontolt üle kanda. A.A. pidi kandma raha Lõuna-Eesti Haljastus OÜ kontolt kostja kontole selgitusega „laenu tagastus“. A.A. märkis ülekannete selgitusteks „lühiajaline laen.“ Andrus Kööp soovis pärast vale selgitustega ülekannete tegemist Lõuna-Eesti Haljastus OÜ kontole saadud raha tagastada. Andrus Kööbi ja A.A. kokkuleppe kohaselt pidi viimane seejärel tagasisaadud raha Andrus Kööbile tagastama ja Andrus Kööp pidi analoogseid tagasikandeid kostja arve kaudu teostama niikaua kuni algselt saadud 11 000 eurot on tagasi makstud. A.A. ei tagastanud vastavalt kokkuleppele saadud raha ja seejärel lõpetasid A.A. ja Andrus Kööp suhtlemise. Nõue ei ole muutunud sissenõutavaks. Laenulepingu ülesütlemise avaldus tehti õigustamata isiku poolt. Hageja väitel loovutas Lõuna-Eesti Haljastus OÜ oma nõude kostja vastu hagejale
16.veebruaril 2017. Laenuleping öeldi Lõuna-Eesti Haljastus OÜ poolt väidatavalt üles
26.veebruaril 2019, so kaks aastat hiljem. Lõuna-Eesti Haljastus OÜ-l ei olnud pärast nõude loovutamist õigust laenulepingut üles öelda. Laenulepingu ülesütlemise avaldus ei ole allkirjastatud. Hageja ei selgitanud, millal ja kuidas on laenulepingu ülesütlemise avaldus kostjale edastatud. Laenulepingu ülesütlemisel ei järgitud etteteatamise tähtaega. Laenuandja pidi VÕS § 398 lg 1 järgi teatama tähtajatu laenulepingu ülesse ütlemisest ette kaks kuud. Nõude loovutamise lepingu järgi ei ole nõuet hagejale täies ulatuses loovutatud. Nõude loovutamise lepingu p 3 järgi loovutati hagejale põhinõue 6504 eurot 40 senti. Hageja nõuab kostjalt 6740 euro tasumist. Hagejal puudub 235 euro 60 sendi ulatuses kostja vastu nõue. Arvestada tuleb sellega, et kostja kandis 25. septembril 2015 Lõuna-Eesti Haljastus OÜ-le 233 eurot 60 senti selgitusega „Lühiajaline laen“. Lõuna-Eesti Haljastus OÜ ei ole raha tagastatud. Kuna hageja nõue ei ole muutunud sissenõutavaks, ei ole viiviste väljamõistmine põhjendatud.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 20. veebruari 2020. a otsusega hagi. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 7139 eurot 60 senti, sh põhivõla 6740 eurot ja 20. veebruari 2020 seisuga
sissenõutavaks muutunud viivise põhivõlalt 399 eurot 60 senti. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise tasumata põhivõlalt alates 21. veebruarist 2020 kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kohus jättis menetluskulud kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 2707 eurot. Hageja nõude rahuldamise eeldus on, et Lõuna-Eesti Haljastus OÜ ja kostja vahel on laenulepingust tulenev võlasuhe, kostja on lepingust tulenevat maksekohustust rikkunud, nõue on muutunud sissenõutavaks ja Lõuna-Eesti Haljastus OÜ on loovutanud oma nõude hagejale. Pooled ei vaidle, et Lõuna-Eesti Haljastus OÜ loovutas kostjaga sõlmitud laenulepingust tulenevad nõuded kostja vastu hagejale. Hageja ja Lõuna-Eesti Haljastus OÜ leppisid
16.veebruari 2017. a nõude loovutamise lepingus kokku, et Lõuna-Eesti Haljastus OÜ loovutab
6.novembril 2015. a sõlmitud laenulepingust tuleneva nõude tervikuna hagejale. Kostja ei vaidlusta, et ta on nõude loovutamise teate kätte saanud. Nõude loovutamine on seega kehtiv. Hageja, kes nõuab kostjalt kohustuse täitmist, peab tõendama kohustuse olemasolu. Kostja peab tõendama oma väiteid kohustuse puudumise kohta. Laenulepingule ei ole seadusega kehtestatud vorminõuet. Laenulepingu võib TsÜS § 77 lg 1 ja VÕS § 11 lg 1 järgi seega sõlmida suuliselt. Pooled ei vaidle, et Lõuna-Eesti Haljastus OÜ kandis ajavahemikul 6. november 2015 kuni 17. november 2015. a kostja pangakontole nr ЕЕ851010011572599222 kolme maksena kokku 11 000 eurot selgitusega „Lühiajaline laen“. Pooled ei vaidle, et kostja kontolt kanti ajavahemikul 3. detsember 2015 kuni 23. detsember 2015 Lõuna-Eesti Haljastus OÜ pangakontole kokku 4260 eurot selgitusega „Lühiajalise laenu osaline tagastus“. Kohus leidis, et Lõuna-Eesti Haljastus OÜ pangakonto väljavõtted koos tunnistaja A.A. ütlustega tõendavad, et Lõuna-Eesti Haljastus OÜ ja kostja vahel sõlmiti suuline laenuleping, mille alusel Lõuna-Eesti Haljastus OÜ andis ajavahemikul 6. november 2015 kuni 17. november 2015 kostjale laenu kokku 11 000 eurot. Kohus tegi äriregistri andmete alusel kindlaks, et Lõuna-Eesti Haljastus OÜ, registrikoodiga 12896177, on asutatud 14. augustil 2015. a A.A. poolt. A.A. on alates äriühingu asutamisest kuni praeguseni selle ainuosanik ja ainuke juhatuse liige. A.A. l oli juhatuse liikmena TsÜS § 34 lg 1 järgi õigus teha 2015. aastal Lõuna Eesti Haljastus OÜ nimel tehinguid, sh sõlmida laenulepingut. Kohus järeldas tunnistaja A.A. ütluste põhjal, et enne Lõuna-Eesti Haljastus OÜ kontolt kostja pangakontole raha kandmist oli saavutatud kokkulepe selle kohta, et tegemist on laenuga. Tunnistaja ütlused on loogilised ja kooskõlas maksete selgitustega. A.A. ütluste kohaselt sõlmis ta laenu kokkuleppe Andrus Kööbiga, kes oli kostja elukaaslane. Tunnistaja poolt kirjeldatud asjaoludest saab samas järeldada, et Andrus Kööp sõlmis kokkuleppe kostja nimel. A.A. ütluste kohaselt pidi raha minema kostja kasutusse, tema poe avamiseks. Andrus Kööp oli tehingus vahendaja. Kostja esitatud AS SEB Pank tõendist nähtub, et Andrus Kööbil oli vaidlusaluse tehingu tegemise ajal volitus kasutada kostja pangakontot. See ei kinnita aga, et laenuleping sõlmiti Lõuna-Eesti Haljastus OÜ ja Andrus Kööbi vahel. Seda ei ole kostja ega ka tunnistaja Andrus Kööp väitnud. AS SEB Pank tõendist nähtub, et Andrus Kööbil oli õigus kostja pangakontole kantud raha käsutada. See, et kostja volitas laenulepingu alusel saadud raha käsutama kedagi teist, nt Andrus Kööpi, ei oma laenusuhte osas tähendust. Kohus leidis, et Andrus Kööbi ütlused selle kohta, et Lõuna-Eesti Haljastus OÜ poolt kostja kontole kantud raha puhul oli tegemist Andrus Kööbi poolt A.A. le antud laenu tagastusega, ei ole usutavad ega teiste tõenditega kooskõlas. Andrus Kööbi ütlused küll ühtivad tunnistaja A.A.
ütlustega selles, et nende vahel olid ärisuhted. A.A. aga ei kinnitanud, et Andrus Kööp andis temale nende ärisuhete raames raha. Andrus Kööp oli 2015. aastal vaidlusaluse tehingu tegemise ajal pankrotis. Seda arvestades ei ole usutav Andrus Kööbi väide, et tal oli 11 000 eurot, mida välja laenata. Andrus Kööp ei suutnud vastava raha olemasolu ega saamist veenvalt põhjendada. Kostja esitatud e-äriregistri väljatrükk tõendab, et Lõuna-Eesti Haljastus OÜ ei ole vaidlusaluse tehingu tegemise perioodi, so 2015. aasta, kohta majandusaasta aruannet esitanud. Lõuna-Eesti Haljastus OÜ ja kostja vahel sõlmitud laenulepingu kehtivust ei saa mõjutada see, et laenu ei ole kajastatud Lõuna-Eesti Haljastus OÜ raamatupidamises. Raamatupidamise ja aruandluskohustuse täitmata jätmine omab tähendust äriühingu ja riigi vahelises suhtes. Kohus ei võtnud asja juurde Tartu Maakohtu 5. detsembri 2018. a määrust tsiviilasjas nr 2-1818105, kostja pangakonto väljavõtet ajavahemiku 1. jaanuar 2014 kuni 31. detsember 2015 kohta ega E&A Transport OÜ hagiavaldust Margus Müürsepa ja Sigrid Müürsepa vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, kuna need esitati hilinenult ja kostja ei toonud välja mõjuvat põhjust, miks ta ei saanud tõendeid õigeaegselt esitada. Kuna tõendid esitati pärast asja sisulise arutamise lõpetamist, oleks nende menetlemisega kaasnenud asja lahendamise viibimine. Lõuna-Eesti Haljastus OÜ ja kostja poolt suulise laenulepingu sõlmimisel ei lepitud kokku laenu tagastamise tähtaega. Tegemist on seega tähtajatu laenulepinguga. Kostja sai laenulepingu ülesütlemise avalduse kätte hiljemalt koos hagiavaldusega
27.märtsil 2019. Arvestades VÕS § 398 lõikes 1 sätestatud tähtajatu laenulepingu ülesütlemisest etteteatamise kahekuulist tähtaega, on laenuleping üles öeldud alates
27.maist 2019. Kuna laenu tagastamise nõue on muutunud laenulepingu ülesütlemise tõttu sissenõutavaks, on hagejal kui uuel võlausaldajal VÕS § 108 alusel õigus nõuda selle täitmist. Viivisenõue on VÕS § 113 lg 1 ja TsMS § 367 alusel põhjendatud alates põhivõla sissenõutavaks muutumisest. Kohus jättis hagi rahuldamise tõttu menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse. Kostja palub tühistada Tartu Maakohtu
20.veebruari 2020. a kohtuotsuse ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata, või alternatiivselt saata asi Tartu Maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja palub jätta nii maakui ka ringkonnakohtus kantud menetluskulud hageja kanda. Asjaolu, et Lõuna-Eesti Haljastus OÜ ja kostja sõlmisid laenulepingu, ei ole tõendatud. Kohus hindas tõendeid, seahulgas tunnistajate ütlusi, valesti. Kohus luges põhjendamatult tunnistaja A.A. ütlused usaldusväärseks ja tunnistaja Andrus Kööbi ütlused ebausaldusväärseks. Tõendatud on, et raha ülekanneteks kasutati kostja kontot. Sellest ei saa aga järeldada, et kostja on väidetava laenulepingu pool. Hageja ei tõendanud, et kostja oleks pöördunud laenu saamiseks Lõuna-Eesti Haljastus OÜ poole. Asjaolu, et Lõuna-Eesti Haljastus OÜ-ga võis laenu teemal suhelda kostja tolleaegne elukaaslane Andrus Kööp, ei anna alust käsitleda Andrus Kööpi kostja esindajana, kelle toimingutest võiksid kostjale järgneda kohustused. Hageja ei esitanud volikirja ega muud tõendit, millest nähtuvalt võinuks Andrus Kööp kostjat esindada. Raha kanti kostja kontole, kuna Andus Kööp kasutas seda volituse alusel. Andrus Kööp oli raha ülekandmise ajal pankrotis. Tema kontod olid arestitud. Tunnistaja A.A. ütlused ei tõenda, et Lõuna-Eesti Haljastus OÜ sõlmis kostjaga suulise laenulepingu. Laenulepingu sõlmimine
Lõuna-Eesti Haljastus OÜ ja kostja vahel ei ole ka usutav, kuna Lõuna-Eesti Haljastus OÜ ei nõudnud enne väidetava nõude loovutamist kordagi kostjalt laenu tagastamist. Kohus rikkus otsuse põhjendamise kohustust. Kohus jättis tähelepanuta kostja väite, et nõude loovutamise lepingu järgi ei ole nõuet hagejale täies ulatuses loovutatud. Kohus pidanuks võtma vastu kostja poolt kohtule 23. jaanuaril 2020. a esitatud täiendavad tõendid. Kuna menetlus jätkus kirjalikus menetluses, oli kostjal TsMS § 403 lg 1 järgi õigus tõendite esitamiseks. Kostja esitas kohtu tegevusele vastuväite. Tõendite esitamise tingisid tunnistajate 9. jaanuari 2020 istungil antud ütlused, mistõttu ei saanud kostja neid varem esitada.
5.Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud kostja kanda. Maakohus hindas tõendeid igakülgselt ja objektiivselt. Kuigi Lõuna-Eesti Haljastus OÜ ja kostja ei sõlminud kirjalikku laenulepingut, on tõendatud, et pooltel oli laenusuhe ja et kostja ei tagastanud kogu saadud laenu. Lõuna-Eesti Haljastus OÜ poolt kostja kontole tehtud maksed ja kostja kontolt Lõuna-Eesti Haljastus OÜ kontole tehtud maksed kinnitavad laenulepingu olemasolu. Tunnistaja A.A. kinnitas, et Lõuna-Eesti Haljastus OÜ ja kostja vahel oli laenusuhe ja tema andis Lõuna-Eesti Haljastus OÜ esindajana laenu. Kuigi A.A. viitas, et tunnistaja Andrus Kööp võis vahendada laenulepingut, ei muuda see olematuks fakti, et laen kanti kostjale, kes teostas tagasimakseid. Tunnistaja Andrus Kööbi võimalik vahendus ei muuda teda laenusaajaks. Kostja ega tunnistaja Andrus Kööp ei väida ka, et laenusaajaks oli Andrus Kööp. Kostja väited laenu kannete ja tagasimaksete kohta ei ole tõendatud. Tunnistaja Andrus Kööbi ütlustesse tuleks suhtuda kriitiliselt, kuna ta on kostja abikaasa ja seega huvitatud menetluse resultaadist. Andrus Kööbi ütlused ei ole ka loogilised. Nõude loovutamise lepingu järgi loovutati kogu 11 000 eurosest laenust tasumata osa. Hageja on kogu haginõude osas nõude uus omanik. Tunnistaja A.A. kinnitas kogu nõude loovutatust.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab kohtuotsuse TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata.
7.Kostja esitas apellatsioonkaebuses vastuväite kohtu tegevusele, mille põhjenduste kohaselt oleks maakohus pidanud võtma vastu kostja poolt 23. jaanuaril 2020 esitatud täiendavad tõendid. Tõendite esitamise vajaduse põhjustasid kostja väitel tunnistajate kohtuistungil antud ütlused (dtl 168). Ringkonnakohus jätab kostja vastuväite kohtu tegevusele rahuldamata. Maakohus on
9.jaanuari 2020 kohtuistungil (dtl 92jj) pooltele selgitanud, et rohkem kirjalikke tõendeid esitatud ei ole ja tõendid on uuritud, samuti küsis kohus, kas pooled soovivad asja arutamist täiendada. Kostja nimetas tõendi (äriregistri väljatrükk), mida ta soovis kohtule täiendavalt esitada. Kohus hindas istungil selle tõendi põhjendatust ja määras tõendi esitamiseks tähaaja. Ka hageja soovis esitada omapoolset tõendit. Kohtuistungi protokolli kohaselt on kohus selgelt nimetanud, et poolte mainitud tõendid tuleb esitada 23. jaanuariks 2020. Kohus määras kohtuistungil ka kohtuotsuse tegemise aja. Seega oli pooltel teada, et maakohus on nende konkreetsete kohtuistungil taotletud tõendite esitamise järel lõpetanud tõendite kogumise.
23.jaanuaril 2020 on kostja esitanud aga lisaks tõendid, mida ta maakohtu istungil esile ei toonud ning ringkonnakohtu hinnangul jättis maakohus need tõendid kui hilinenult esitatud põhjendatult asja juurde võtmata. Kui maakohus tõendit vastu ei võta, saab seda soovi korral ringkonnakohtus uuesti esitada, kui menetlusosaline leiab, et maakohus on jätnud tõendi
ebaõigesti vastu võtmata. Kostja ei ole apellatsioonimenetluses esitanud taotlusi uute tõendite kogumiseks või vastuvõtmiseks.
8.Apellatsioonkaebuses leiab kostja, et hageja ei ole nõude esitamiseks õigustatud isik, kuna talle ei ole nõuet loovutatud täies ulatuses. Kostja väitel ei ole maakohus võtnud seisukohta kostja 26. aprilli 2019 menetlusdokumendis esitatud väite suhtes, mille kohaselt ei ole nõude loovutamise lepinguga hageja saanud kogu kostja vastu esitatud nõude omanikuks. Kostja apellatsioonkaebuse väited on aga vastuolus kostja esindaja poolt maakohtu 26. septembri 2019 kohtuistungil avaldatuga. Kostja esindaja kinnitas nimetatud kohtuistungil: „loovutamise osas midagi vastu vaielda ei ole. Loovutamise leping tundub korrektne“. Seega ei pidanud maakohus kohtuotsuses käsitlema kostja 26. aprilli 2019 menetlusdokumendis esitatut.
9.Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on hageja nõude põhjendatult rahuldanud. Apellatsioonkaebuses ei vaidlusta kostja maakohtu poolt tuvastatut, et ajavahemikul
6.novembrist kuni 17. novembrini 2015 kandis Lõuna-Eesti Haljastus OÜ kostja Inga Kööbi (endine perekonnanimi Dagenvalde) pangakontole kolme maksega kokku 11 000 eurot selgitusega „Lühiajaline laen“. Kostja kontolt kanti 3. detsembrist kuni 23. detsembrini 2015 Lõuna-Eesti Haljastus OÜ pangakontole kokku 4260 eurot selgitusega „Lühiajalise laenu osaline tagastus“. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kirjalikku laenulepingut Lõuna-Eesti Haljastus OÜ ja kostja vahel sõlmitud ei ole. Hageja leiab, et laenuleping on sõlmitud suuliselt, TsMS § 230 lg 1 järgi tuleb hagejal oma väiteid tõendada. Hageja on esitanud laenusuhte olemasolu tõendamiseks Lõuna-Eesti Haljastus OÜ pangakonto väljavõtte (dtl 30), millest nähtuvad nii ülekanded kostjale kui ka kostjapoolsed tagastused. Iseenesest ei tõenda ainuüksi raha ülekandmine ja selle vastuvõtmine laenulepingu sõlmimist. Praegusel juhul on aga nii Lõuna-Eesti Haljastus OÜ kostjale tehtud rahaülekandes kui ka kostja oma ülekande selgituses Lõuna-Eesti Haljastus OÜ-le viidanud selgelt ja üheselt arusaadavalt laenulepingule. Raha kanti kostjale üle nimetades selle aluseks laenu ja kostja kontolt tehti ülekanne laenu tagastusena. Ringkonnakohus loeb sellega hageja tõendamiskohustuse täidetuks. Kui hageja on tõendanud raha ülekandmise ja selle aluse, siis pöördub tõendamiskoormis ning kostjal tuleb omakorda tõendada, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada (vt ka Riigikohtu
27.märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas 3-2-1-11-08, p 11). Seega tuleb kostjal tõendada laenusuhte puudumist.
10.Kostja on menetluses tuginenud esmalt sellele, et kostja ei ole Lõuna-Eesti Haljastus OÜ-ga sõlmitud võlasuhte pooleks. Kostja esindaja leiab apellatsioonkaebuses, et kostja konto kasutamises rahaülekannete saamiseks leppisid kokku A.A. ja kostja abikaasa A. Kööp. A.A. oli raha ülekandmise ajal Lõuna-Eesti Haljastus OÜ ainuosanik ja juhatuse liige. Kostja esitas erivolituse, mille alusel A. Kööp kostja kontot kasutab (dtl 83). Ringkonnakohus on seisukohal, et ainuüksi konto kasutamise õigus kolmanda isiku poolt ei tähenda, et kostja ise ei kasutaks oma kontot edasi. Kostja väitel ta ise seda kontot, kuhu Lõuna-Eesti Haljastus OÜ raha kandis, kunagi ei vaadanud ega teadnud, palju tuli ja palju läks välja (dtl 94). Kostja väited ei ühti aga kostja enda menetluses tehtud avaldustega ning esitatud tõenditega. Vastuses hagile leidis kostja, et: „Niisamuti peab paika hageja väide, mille järgi kostja kandis perioodil 03.12.201523.12.2015 Lõuna-Eesti Haljastus OÜ kontole kolme rahaülekandega tagasi kokku 4260 eurot selgitustega „Lühiajalise laenu tagastus“ ja „Lühiajalise laenu osaline tagastus“. Nimetatu järgi leidis kostja ise, et ta tegi ülekanded Lõuna-Eesti Haljastus OÜ-le.
Maakohtu 26. septembri 2019 istungil väitis kostja esindaja, et ta ei eita raha ülekandeid, nende selgitusi ja raha osalist tagastamist. Kostja taotles tunnistajatena A. Kööbi ja A.A. ärakuulamist. Apellatsioonkaebuses toob kostja esile A. Kööbi maakohtu istungil antud ütlused, mille kohaselt: „ Seda konkreetset summat mida Lõuna-Eesti Haljastus meile kandis kasutasin mina“. Nimetatust võib järeldada pigem esmalt seda, et raha Lõuna-Eesti Haljastus OÜ-le tagastas kostja kui ka lisaks seda, et A. Kööp pidas raha saajaks mõlemat, nii kostjat kui teda ennast. Seega ei tulene ka kostja enda poolt menetluses esitatust selgelt, et A. Kööp oleks ainuisikuliselt teinud laenu tagastusena märgitud ülekandeid Lõuna-Eesti Haljastus OÜ-le või oleks üksnes A. Kööp olnud Lõuna-Eesti Haljastus OÜ-lt raha saajaks. Ringkonnakohus leiab, et kostja ei ole oma väiteid A. Kööbi kui õige kohustatud isiku suhtes tõendanud ning kostja menetluses esitatud seisukohad on olnud vastuolulised.
11.Kostja väitel kasutas laenu tema abikaasa (laenu saamise ajal elukaaslane) A. Kööp, kes oli raha saamise ajal füüsilisest isikust võlgnikuna pankrotis. Kuigi laenu kasutamise eesmärgist ei sõltu üldjuhul laenulepingu kehtivus, anti kostja tunnistaja A.A. ütluste kohaselt laen kostja riidepoe avamiseks Tallinnas Narva maanteel. Seega on kostja enda tunnistaja ütluste kohaselt raha kasutamise eesmärk olnud kostja äritegevus. Kostja väited, mille kohaselt osalesid kokkuleppe sõlmimisel raha ülekandmise tingimuste kohta A. Kööp ja A.A. ei tõenda, et kostja ei oleks saanud laenulepingu pooleks. Lepingueelsetes läbirääkimistes võivad osaleda ka kolmandad isikud. A.A. ütluste kohaselt oli tal lihtsam suhelda A. Kööbiga, kuna A. Kööp rääkis eesti keelt. A.A. väitel tegi ta kostja poele Facebooki lehe, ta on selle lehe administreerija. Seega ei saa menetluses esitatu põhjal asuda seisukohale, et kostjal endal puudusid igasugused suhted laenuandjaga. Ringkonnakohtu hinnangul on praegusel juhul menetluses esitatud asjaolude põhjal täidetud ka TsÜS § 118 lg 2 eeldused. Kuigi nimetatud sätet kohaldatakse eelkõige majandus ja kutsetegevuses, võib see tulla kohaldamisele ka muudel juhtudel. Kostja tunnistaja väitel pidi raha minema kostja poe avamiseks, raha kanti üle kostja kontole. Lõuna-Eesti Haljastus OÜ esindajal puudus alus kahelda, et A. Kööbil puudus volitus tehingu tegemiseks. Kostja enda menetluses esitatud väidete järgi tegi kostja saadud raha osalise tagastuse ülekanded. Kostja talus A. Kööbi tegevust oma konto kasutamisel.
12.Kostja tunnistaja A. Kööbi ütlustest ei ole võimalik üheselt aru saada, missugust võlasuhet peab tunnistaja kostja rahaülekannete aluseks. A. Kööbi väitel: „see raha kanti sinna sellepärast, et mul varasemalt oli antud teatud tehingute jaoks raha ettevõttele ja ta lihtsalt pidigi selle tagasi kandma“. A. Kööp selgitas seejärel, et ta kandis raha tagasi, et A.A. saaks talle jälle selle omakorda tagasi anda. A. Kööbi ütlused on raskesti jälgitavad, vastuolulised ning ei tõenda võlasuhet A. Kööbi ja Lõuna-Eesti Haljastus OÜ vahel, mis oleks olnud kosja poolt saadud vaidlusaluse summa ülekandmise aluseks. Ringkonnakohus leiab, et isegi juhul, kui A. Kööbi ning A.A. vahel olid erinevad ja keerulised ärisuhted, ei ole kostja menetluses tõendanud, et tema ei ole vaidlusaluse summa tagastamiseks kohustatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja poolt esitatud äriregistri väljatrükk tõendab küll seda, et Lõuna-Eesti Haljastus OÜ ei ole majandusaasta aruannet esitanud vaidlusaluse perioodi kohta, kuid praeguse menetluse puhul ei oma see asjaolu tähendust laenulepingu kehtivuse hindamisel. Hageja nõude kehtivust ei mõjuta ka see, et Lõuna-Eesti Haljastus OÜ ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et ta oleks enne lepingu ülesütlemist kostjalt selle täitmist nõudnud.
Ringkonnakohus leiab, et kostja ei ole tõendanud, et rahaülekanded tehti muu kohustuse, kui laenulepingu alusel. Maakohus on õigesti hagi rahuldanud.
13.Apellatsioonkaebus rahuldamata jätmise tõttu jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskulu ringkonnakohtu menetluses lepingulise esindaja kulu 864 eurot (käibemaksuga). Ringkonnakohus mõistab TsMS § 175 lg 1 järgi lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Arvestades tsiviilasja keerukust ja mahtu, on hageja esindaja ajakulu kuus tundi põhjendatud. Hageja esindaja tunnitasu 120 eurot käibemaksuta ei ületa oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Hageja esindaja tunnitasu on seega samuti põhjendatud. Hageja kinnitas, et ta ei ole käibemaksukohustuslane. Hageja esindajakulu tuleb TsMS § 174 lg 10 järgi hüvitada seega koos käibemaksuga. Hageja lepingulise esindaja kulud on põhjendatud summas 864 eurot [(6 tundi * 120 eurot) + käibemaks 20%]. /allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest
Üllar Roostoja
Triin Uusen-Nacke
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.