PLACET GROUP OÜ hagi XX vastu käenduslepingust tulenevas nõudes
Vaidlustatud otsus
Harju Maakohtu 13. aprilli 2020 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
PLACET GROUP OÜ apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
871,99 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant): PLACET GROUP OÜ (registrikood 11198910), lepinguline esindaja Marjana Hiie Kostja (vastustaja): XX (isikukood XXXXXXXXX)
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Võtta hageja apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse.
2.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 646 alusel otsustada asi üksnes apellatsioonkaebuse põhjal
3.Harju Maakohtu 13. aprilli 2020 otsus tühistada osas, milles hagi jäi rahuldamata ning jaotati ja määrati kindlaks menetluskulud. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.
4.Täiendada punktis 3 viidatud otsuse resolutsiooni punkti 2 lausega: „Eelmises lauses märgitud summad on XX-lt välja mõistetud solidaarselt MTÜ-ga Riidepuu, kellelt mõisteti Pärnu Maakohtu 17. detsembri 2019 määrusega käesolevas tsiviilasjas hageja kasuks välja võlgnevus summas 2080 eurot“.
5.Punktis 3 viidatud otsuse resolutsiooni punkte 4 ja 5 ei või enam täita.
6.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
7.Toimetada käesolev otsus kostjale kätte avalikult. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.
Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
1.PLACET GROUP OÜ (hageja) esitas 2. septembril 2019 maksekäsu kiirmenetluse avalduse XX (kostja) ja Mittetulundusühingu Riidepuu (edaspidi: võlgnik) vastu neilt solidaarselt põhivõla 1000 eurot ja kõrvalnõuete 328,85 eurot saamiseks.
1.1.Hageja ei märkinud maksekäsu kiirmenetluse avalduses võlgniku seaduslikku esindajat.
1.2.Nõuet kirjeldas hageja avalduses järgmiselt:
18.06. 2019 sõlmisid PLACET GROUP OÜ ja võlgnik laenulepingu 1309242121, mille alusel sai võlgnik 1906133101 eurot. Laenu tagastamine pidi toimuma 6 osamaksena hiljemalt 05. 12. 2019, so viimase osamakse tasumise tähtaeg. Laenu tagatiseks sõlmis XX PLACET GROUP OÜ-ga käenduslepingu, millega tagas laenulepingust tulenevate nõuete täitmist. Võlgnikud ei täitnud laenulepingut kohaselt ega tagastanud laenu koos intressidega ka täiendava tähtaja jooksul, millest tulenevalt ütles PLACET GROUP OÜ sõlmitud laenulepingu üles.
1.3.Maksekäsuosakond koostas 24. septembril 2019 koostas makseettepaneku, mille toimetas võlgnikule 20. novembril 2019 kätte avalikult. Makseettepanekus märgiti, et kostja on võlgniku seaduslik esindaja. Võlgniku suhtes koostati 17. detsembril 2019 maksekäsk (edaspidi: maksekäsk), millega mõisteti temalt hageja kasuks välja põhinõudena 1000 eurot, kõrvalnõuetena 1000 eurot ning kohustati võlgnikku hüvitama riigilõivu 60 eurot ja menetluskulu 20 eurot. Maksekäsus esitatud nõude kirjelduse kohaselt koosnes kõrvalnõuete summa intressist 42,83 eurot, viivisest kuni 2. septembrini 2019 summas 166,02 eurot, sissenõudmiskulust 70 eurot, leppetrahvist 50 eurot ja kohtu välja arvestatud viivisest ajavahemiku 3. september–17. detsember 2019 eest summas 671,15 eurot.
1.4.Kostjale makseettepanekut kätte toimetada ei õnnestunud, mistõttu anti asi tema vastu esitatud nõudes hageja taotlusel üle hagimenetlusse Harju Maakohtule (edaspidi: maakohus).
2.Hageja esitas 28. jaanuaril 2020 maakohtule hagi järgmiste nõuete ja taotlustega: (1) rahuldada hagiavaldus täies ulatuses; (2) mõista kostjalt hageja kasuks välja võlgnevus summas 2000 eurot sh tagastamata laen 1000 eurot, intress 42,83 eurot, sissenõudmiskulu 70 eurot, leppetrahv 50 eurot ning sissenõutavaks muutunud viivis 837,17 eurot solidaarselt võlgnikuga, kellelt mõisteti maksekäsuga hageja kasuks välja 2080 eurot; (3) jätta tsiviilasjas kantud menetluskulud kostja kanda; (4) mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 80 eurot solidaarselt võlgnikuga, kellelt mõisteti maksekäsuga hageja kasuks välja menetluskulu 80 eurot; (5) mõista kostjalt hageja kasuks välja hagiavalduse esitamisel tasutud täiendav riigilõiv 165 eurot, õigusabikulu 100 eurot ning tasu menetlusdokumentide kättetoimetamise eest summas [vastavaks summaks nimetas hageja hiljem 36 eurot]; (6) mõista kostjalt hageja kasuks väljamõistetud menetluskuludelt viivis alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude täies ulatuses hüvitamiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud viivisemääras. 2 (7)
2.1.Hageja tõi esile järgmised asjaolud: -
hageja ja võlgnik sõlmisid 18. juunil 2019 laenulepingu nr 1906133101 (edaspidi: laenuleping), mille alusel väljastas hageja võlgnikule laenu 1000 eurot; kostjaga sõlmis hageja käenduslepingu nr K-18062019-193 (edaspidi: käendusleping), mille kohaselt käendas kostja võlgniku laenulepingust tulenevaid kohustusi; laenulepingule lisatud laenusumma ja intresside tasumise graafiku kohaselt kohustus võlgnik tagastama laenu seitsme osamaksega, aga ühtegi osamakset ei tasutud; hageja saatis võlgnikule kaks võlateatist, millega kaasnes sissenõudmiskulu vastavalt hageja hinnakirjale kokku 70 eurot; kuna osamaksete tasumisega viivitati enam kui 45 päeva, võib hageja nõuda leppetrahvi 5% ulatuses tagastamata laenu põhiosalt, st 50 eurot; võlgnik ega kostja võlga ei tasunud ja hageja ütles 29. augustil 2019 laenulepingu üles. Ülesütlemise ajaks oli kogunenud intressi summa 42,83 eurot; hageja arvutas välja viivise 24. jaanuari 2020 seisuga lähtudes sellest, et 158,56 eurolt tuli viivist maksta alates 6. juulist 2019; lisaks 161,72 eurolt alates 6. augustist 2019 ja ülejäänud laenusummalt 679,72 eurot alates 30. augustist 2019 (hagiavalduses ekslikult aastaarv 2010). Kokku on viivis 1606,03 eurot ( =321,88 + 278,16 + 1005,99), mida hageja vähendas 837,17 euroni (sama summa, mis kokku mõisteti viivisena välja võlgnikult maksekäsuga).
2.2.Maakohus võttis hagi 30. jaanuaril 2020 menetlusse ja toimetas kostjale kätte avalikult. Kostja hagile ei vastanud.
MAAKOHTU OTSUS
3.Maakohus tegi 13. aprillil 2020 tagaseljaotsuse (vaidlustatud otsus), millega rahuldas hagi osaliselt. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 1000 eurot, intressi 42,83 eurot, leppetrahvi 50 eurot ja viivise 35,18 eurot. Menetluskuludest jättis maakohus 56% kostja kanda ja 44% hageja kanda. Ühtlasi määras maakohus kindlaks kostja poolt hagejale hüvitatava menetluskulu summa.
3.1.Menetluse käigu, kõigi nõuete ja asjaolude kirjeldust vaidlustatud otsus ei sisalda.
3.2.1.Hageja nõuab laenulepingu üldtingimuste p 8.1.2. alusel viivist määraga 1% päevas, sissenõutavaks muutunud summas 837,17 eurot. Viidatud punkt on tüüptingimus VÕS § 35 mõttes. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 438 lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 tuleb kohtul kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled sellele ei tugine.
3.2.2.Riigikohus leidis 10. mai 2016 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, et eelduslikult tuleb hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Tühise tüüptingimuse korral saab võlausaldaja nõuda viivist seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel.
3.2.3.Kostja sõlmis käenduslepingu tarbijana. Tüüptingimustega käenduslepingus ja laenulepingus märgitud viivise määr ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära, mistõttu on laenulepingu üldtingimuste p 8.1.2 tühine võlgnetavalt summalt aastas arvutatava 365% suuruse viivise määra osas, sest viivisenõudega sellises määras on kostja kahjuks oluliselt kõrvale kaldutud poolte õiguste ja kohustuste tasakaalust. Kuna 365% suurune viivise määr aastas on kostjat ebamõistlikult kahjustav ja seetõttu tühine, tuleb VÕS § 41 järgi kohaldada tühise tingimuse asemel seadusest tulenevat regulatsiooni, st VÕS § 113 lg 1 teises lauses toodud viivise määra. 3 (7)
3.2.4.Maakohus arvutas kostjalt välja mõistetava viivise kuni 24. jaanuarini 2020 (hagiavalduses nimetatud kuupäev) 158,56 euro tasumisega viivitamise eest alates 6. juulist 2019 summas 7,05 eurot; 161,72 euro eest alates 6. augustist 2019 summas 6,09 eurot ja 679,72 euro eest alates 30. augustist 2019 summas 22,04 eurot – kokku 35,18 eurot.
3.3.Sissenõudmiskulu 70 eurot nõue jäi rahuldamata. Enne kohtusse pöördumist saatis hageja võlgnikule 12. juulil ja 13. augustil 2019 võlateatised. Kostjale kui käendajale hageja võlateatiseid ei saatnud, mistõttu kostjalt sissenõudmiskulu välja mõistmine pole põhjendatud. Käenduslepingu järgi on käendaja kohustatud täitma laenusaaja kohustused laenuandjale kahe nädala jooksul peale laenuandjalt vastavasisulise kirjaliku nõude saamist, aga see eeldus on täitmata.
3.4.Menetluskulu jaotas maakohus TsMS § 163 lg 1 alusel võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hageja nõuded rahuldati 56% ulatuses, st hageja menetluskuludest jääb 56% kostja kanda ja kostja menetluskulud 44% hageja kanda. Hageja menetluskulude nimekirjas märgitud summast 381 eurot (riigilõiv 225 eurot, õigusabikulu 120 eurot ja kohtutäituri tasu menetlusdokumentide kättetoimetamisel 36 eurot) mõistis kohus kostjalt välja 56% ehk 213,36 eurot. Sellelt summalt tuleb kostjal tasuda viivist vastavalt hageja taotlusele ja TsMS § 177 lg-le 4 (otsuses ekslik viide lg-le 2).
APELLATSIOONKAEBUS
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada vaidlustatud otsuse hagi rahuldamata jätmise ja menetluskulude osaliselt hageja kanda jätmise osas. Hageja palub hagi tervikuna rahuldada ja panna kõik menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebuses tugineb hageja mh järgnevale: -
-
-
-
maakohus leidis ebaõigesti, et kostja sõlmis käenduslepingu tarbijana, millest tulenevalt viivisekokkulepe tühine. Kostja sõlmis käenduslepingu majandus- ja kutsetegevuses, sest ta oli võlgniku ainus juhatuse liige; kohtupraktikas on jaatatud määraga 1% viivise väljamõistmist (nt tsiviilasi nr 2-1334922). Samuti on Riigikohus selgitanud, et viivise suuruse kokkuleppele ei ole piiranguid ja ainuüksi viivise suurusest lähtuvalt ei saa viivisekokkulepe olla reeglina vastuolus heade kommetega ega seadusega ning seetõttu tühine. Viivise rakendamine sõltub kohustatud poolest ja seetõttu ei saa viivisekokkulepe teda kohustuse kohase täitmise korral kahjustada. Kui viivis ei ületa põhinõuet, lasub ebamõistlikkuse esiletoomise ja tõendamise koormus kostjal. Hageja ei nõua kostjalt viivist määraga 365% päevas, vaid viivise nõude vähendamise tõttu väiksemas ulatuses; sissenõudmiskulu 70 eurot oleks tulnud kostjalt välja mõista. Selle tasumise kohustus oli võlgnikul ja kostja käendajana vastutab seega solidaarselt. Lisaks tuvastas maakohus ekslikult, et kostjale nõudekirja ei saadetud, sest kostja avaldas enda kontaktina sama e-posti aadressi, millele saadeti võlateatised; jättes hagi ebaõigesti osaliselt rahuldamata, jaotas kohus ekslikult ka menetluskulud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb menetlusse võtta ja asi lahendada TsMS § 646 alusel üksnes kaebuse põhjal. Maakohtu otsus kuulub vaidlustatud osas tühistamisele menetlusõiguse normi olulisel määral rikkumise tõttu, mida ei saa kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Asi tuleb selles osas saata läbivaatamiseks esimese astme kohtule TsMS § 656 lg 1 p 2 ja § 657 lg 1 p 3 alusel, kuna ringkonnakohus ei saa ise rikkumist kõrvaldada. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
4 (7)
6.Maakohus rahuldas hagi kostjalt 1128,01 euro (= 1000 + 42,83 + 50 + 31,18) väljamõistmiseks. Selles osas ei ole kaebust ega kaja esitatud. Järelikult on praeguses apellatsioonimenetluses sisuliselt vaidluse all hageja nõudepunktis (2) nimetatust osasummad 70 eurot (sissenõudmiskulu) ja 801,99 eurot (viivis: 837,17 – 35,18) – kokku 871,99 eurot, samuti menetluskulude jaotus. Kuna maakohtu otsus vaidlustati muus osas kui menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine, siis TsMS § 456 lg 4 järgi ei jõustunud otsus ka selles osas.
7.Maakohus rikkus oluliselt otsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 436 lg 1, § 438 lg 1, § 442 lg-d 7 ja 8, § 656 lg 1 p 5), mistõttu pole otsusest võimalik aru saada, milliseid nõudeid kohus lahendas, millised asjaolud tuvastas ja kuidas on need seotud õiguslike põhjendustega. Ringkonnakohtu hinnangul on asja sisuline läbivaatamine maakohtus jäänud tegemata, st mh TsMS § 9 lg 3 järgi ei saa ringkonnakohus asja vaidlustatud osas ise sisuliselt lahendada. Viidatud rikkumisi ei õigusta asja lahendamine tagaseljaotsusega ega hagi menetlemine maakohtus lihtsustatud korras (TsMS § 405). Kirjeldava ja põhjendava osa otsusest väljajätmine või selle lihtsustamine (TsMS § 405 lg 1 p 9, § 444) ei tohi viia tulemuseni, et asjaolude tuvastamine otsusest ei nähtu ja õiguslik põhjendus rajaneb tuvastamata asjaoludel.
8.Hagi rahuldamise osas vastavalt eespool p-s 6 märgitule sisulist apellatsioonimenetlust ei toimu. Siiski peab ringkonnakohus vajalikuks käsitleda nõudepunktis (2) sisalduva nõude osalist rahuldamist ja selle kohta tehtud otsuse täiendamist, mida põhjendab järgmiselt.
8.1.Hageja sõnastas hagiavalduse nõudepunkti (2) nii, et soovis kostja suhtes lahendi tegemist sama kohustuse kohta, mille täitmiseks võlgnikku kohustati maksekäsuga. Hageja valitud nõude sõnastus tähendab, et ta palus nii sõnastada kohtulahendi resolutsiooni. Nimelt on hagiavalduse resolutsiooni sõnastamise eesmärk kirjeldada täpselt nõuet, mille rahuldamist hageja taotleb (Riigikohtu 10. mai 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-17, p 16 kolmas lõik ja seal viidatud varasem praktika). Maakohus hageja soovi ei järginud ja hagi rahuldamise osas otsuse teisiti sõnastamist ka ei põhjendanud.
8.2.Hageja väitel on võlgnik ja kostja solidaarvõlgnikud. Kuna kostja hagile ei vastanud, siis TsMS § 407 lg 1 teise lause järgi loetakse hageja esitatud faktilised väited omaksvõetuks. Võlausaldaja võib VÕS § 65 lg 1 järgi nõuda solidaarvõlgnikelt kohustuste täitmist nii kõigilt korraga kui ka igaühelt eraldi. Seega on tal võimalik ka hagi esitada nii solidaarvõlgnike vastu ühiselt kui ka igaühe või mõne vastu neist eraldi (Riigikohtu 27. novembri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 19 esimene lõik). Käesolevas asjas esitas hageja maksekäsu kiirmenetluse avalduse mõlema solidaarvõlgniku vastu, aga võlgniku suhtes maksekäsu tegemise tõttu, pöördus hagiga kohtusse ainult kostja vastu. Seega nähtub nii algsest kohtusse pöördumisest kui ka hagiavalduse nõudepunkti (2) sõnastusest, et hageja soovis kohtulahendit solidaarkohustuse kohta.
8.3.Põhimõtteliselt on võimalik, et solidaarvõlg mõistetakse mitmelt isikult erinevate kohtulahenditega eraldi välja. Kui nõuet ei esitatud nende vastu ühiselt, siis ei ole lahendite resolutsioonides alust märkida, et tegemist on solidaarvõlgnikega. Lahend omab TsMS § 457 lg 1 järgi tähendust üksnes konkreetse kohtumenetluse osaliste suhtes ja ei mõjuta raha väljamõistmist teistelt solidaarvõlgnikelt ega solidaarvõlgnike omavahelisi võimalikke tagasinõudeid. See ei tähenda aga, et ka täitemenetluse saaks iga solidaarvõlgniku vastu kohtulahendi alusel läbi viia täies ulatuses. Tulenevalt VÕS § 67 lg-st 1 võib iga solidaarvõlgnik täitemenetluses tugineda sellele, et kohustus on teise solidaarvõlgniku poolt või tema vara arvel juba täielikult või osaliselt täidetud. Täitemenetluse lõpetamiseks saab ta sel juhul esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi (Riigikohtu 27. novembri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 19 teine lõik). Kui aga hagi esitatakse solidaarvõlgnike vastu ühiselt selliselt, et palutakse välja mõista igalt kostjalt mingi osa võlast, mitte kogu võlg solidaarselt, tuleks selguse huvides märkida resolutsioonis, kas hageja nõutud raha mõistetakse kostjatelt välja solidaarselt või osavastutuse alusel (ibid kolmas lõik). 5 (7)
8.4.TsMS § 5 lg 1 sätestab, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Ringkonnakohus peab võimalikuks, et hageja saab haginõuet sõnastades otsustada, kas ta soovib ühe solidaarvõlgniku vastu hagi esitades lahendi resolutsioonis selle märkimist, et tegemist on mõne varasema kohtulahendiga juba teisest solidaarvõlgnikult välja mõistetud solidaarkohustusega. Sel viisil võib hageja soovida saavutada paremat selgust tulevastes täitemenetlustes ja kohtul pole alust jätta hageja soovitud sõnastust kasutamata, vähemalt ilma sellekohaste põhjendusteta.
8.5.Alapunktides 8.1–8.4 märgitud kaalutlustel täiendab ringkonnakohus vaidlustatud otsuse resolutsiooni p 2 hagiavalduse nõudepunkti (2) sõnastusele vastava lausega, et rahasummad mõistetakse kostjalt välja solidaarselt võlgnikuga, kellelt mõisteti maksekäsuga hageja kasuks välja 2080 eurot. Selleks ei ole vaja maakohtu otsust kõnealuses osas tühistada, st ei esine ka formaalset eksimust TsMS § 456 lg 4 vastu.
9.Rahuldamata jäänud nõuete kohta märgib ringkonnakohus järgmist.
9.1.Viivise nõude lahendamisel lähtus maakohus õigesti sellest, et hageja nõude alusena nimetatud lepingu ja tüüptingimuse tühisuse aluseid saab kohus kontrollida omal algatusel (Riigikohtu 3. oktoobri 2018 määrus tsiviilasjas nr 2-16-13477, p 13 teine lõik ja seal viidatud varasem praktika). Selleks pole vajalik kostja vastuväidete esitamine ja maakohus sai lähtuda hageja esile toodud andmetest. Kui üldjuhul saab nende andmetena mõista TsMS § 363 lg 1 p 2 järgi hagiavalduses esile toodud asjaolusid, siis käesoleval juhul pidanuks maakohus siiski võtma arvesse kõiki senises menetluses kohtute tuvastatud ja toimikus kajastatud andmeid. Erinevus seisneb selles, et hageja ei toonud ise esile kostja rolli võlgniku juhatuse liikmena, aga see asjaolu nähtub maksekäsu kiirmenetluse raames koostatud kohtudokumentidest. Seetõttu ei saa hageja kaebuse väidet kostja kui mitte-tarbija kohta jätta TsMS § 652 sätete alusel arvestamata. Siiski pole asjakohased vaidlustatud otsuse ega hageja kaebuse põhjendused, mis käsitlevad kostja rolli tarbijana.
9.2.Hageja väited on kantud mõttest, et kostja sõlmis käenduslepingu võlgniku juhatuse liikmena. VÕS § 143 lg 1 alates 5. aprillist 2011 kehtiva sõnastuse kohaselt on tarbijakäendusleping käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik. Enne seda kuupäeva sõlmitud lepingute puhul oli oluline, millises rollis füüsiline isik käenduslepingu sõlmis. Praeguse õiguse järgi ei mõjuta füüsilisest isikust tarbija vastutust see, kas ta tegutses lepingut sõlmides põhivõlgniku juhatuse liikmena (vrd nt Riigikohtu 10. oktoobri 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-8219, p 14.1 teine lõik).
9.3.Maakohus hindas viivise kokkuleppe kui tüüptingimuse kehtivust ja järeldas, et see kaldub kostja kahjuks oluliselt kõrvale poolte õiguste ja kohustuste tasakaalust. Maakohus jättis aga tuvastamata ja õiguslikult kvalifitseerimata, millised õigussuhted olid ühelt poolt hageja ning teiselt poolt võlgniku ja kostja vahel. Hageja väitel sõlmis ta võlgnikuga viivise kokkulepet sisaldava laenulepingu, aga kostjaga käenduslepingu. VÕS § 145 lg 2 esimese ja teise lause järgi vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses, sh viivise maksmise eest. Seega ei saa kostjalt kui käendajalt jätta viivist välja mõistmata sellise põhjendusega nagu esitas maakohus.
9.4.Siiski ei tulene eelnevast, et viivise nõude saab kindlasti rahuldada. Nimelt võib tühiseks osutuda ka hageja ja võlgniku vaheline kokkulepe, isegi kui mõlemad pooled tegutsesid majandus- või kutsetegevuses (vt nt Riigikohtu 18. detsembri 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1139-14, p 12). Kui maakohus asja uuel läbivaatamisel tuvastab hageja nõude aluseks olevad asjaolud ja kvalifitseerib õigussuhted, siis tuleb tal mh kontrollida, kas võlgniku ja hageja vahel väidetavalt sõlmitud lepingus sisalduv viivise kokkulepe on tüüptingimus ja kas see on kehtiv. Siinjuures peab maakohus kontrollima, kas kokkuleppe sisu põhjal saab VÕS § 44 järgi eeldada, et see on võlgnikku ebamõistlikult kahjustav. Kui see on nii, siis tuleb hagejale kui tüüptingimuse kasutajale anda võimalus eeldus ümber lükata (ibid). 6 (7)
9.5.Kui maakohus asja uuel läbivaatamisel tuvastab, et hageja ja võlgniku vahelises lepingus sisalduv viivise kokkulepe on tüüptingimusena tühine, siis tuleb järgmiseks vastata küsimusele, millise määraga viivist saab hageja selle asemel nõuda. Vaidlustatud otsuses leidis maakohus, et kohaldub VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määr, aga otsusest ei nähtu võrdlemist samas kolmanda lause järgse määraga.
9.6.Sissenõudmiskulu nõuet maakohus õiguslikult ei kvalifitseerinud, samuti puuduvad vaidlustatud otsuses õiguslikud põhjendused selle nõude rahuldamata jätmise kohta. VÕS § 145 lg 2 kolmanda lause kohaselt vastutab käendaja võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. Vastava asjaolu peab käendaja vastu nõude esitamise korral esile tooma hageja. Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel kontrollida, kas hageja on selle asjaolu esile toonud.
9.7.Hageja esitas koos kaebusega dokumentaalseid tõendeid. Kuna ringkonnakohus ei lahenda asja sisuliselt, siis saab tõendite vastuvõtmise üle otsustada asja uuel läbivaatamisel maakohus.
10.TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt määratakse menetluskulude jaotus kindlaks asja uuel läbivaatamisel. Siis tuleb uuesti otsustada ka nende rahaline kindlaksmääramine. Vaidlustatud otsuse resolutsiooni p-te 4 ja 5 ei saa alates käesoleva otsuse avalikult teatavaks tegemisest TsMS § 474 lg 1 tõttu enam täita.
10.1.Ringkonnkohus märgib, et menetluskulude jaotamisel saab TsMS § 169 lg-te 1 ja 3 mõtte kohaselt arvesse võtta ka seda, kas hageja tõi juba maksekäsu kiirmenetluse avalduses ja hagiavalduses esile kõik vaidluse lahendamiseks vajalikud asjaolud, samuti, kas hageja järgis kohustust esitada maksekäsu kiirmenetluse avalduses tõele vastavad asjaolud. Eespool p-s 1.2 refereeritud avalduses väitis hageja võlgnikule 1 906 133 101 euro laenamist, aga hagiavalduses märkis sama summana 1000 eurot. Kui hageja menetluslik käitumine tingib apellatsioonkaebuses või edaspidi täiendavalt esitatavate asjaoludega arvestamist, siis võib kohus jätta kõik vastavad kulud hageja kanda.
10.2.Samuti tuleb menetluskulude jaotamisel sarnaselt eespool p-s 8 ja selle alapunktides käsitletuga eristada võlgniku ja kostja võimalikku solidaarset vastutust hageja menetluskulude kandmise eest. Hageja on hagiavalduse nõudepunktid (4) ja (5) ka vastavalt sõnastanud. Lisaks tuleb maakohtul otsustada, kas kostja vastutab 20 euro suuruse menetluskulu kandmise eest, mis võlgnikult mõisteti välja TsMS § 4842 alusel, aga ka kohtutäituri vahendusel menetlusdokumentide kättetoimetamise kulu eest, kui kostjale sel viisil dokumente kätte ei toimetatud.
11.Ringkonnakohus ei tähelda, et TsMS § 317 lg-s 1 sätestatud avaliku kättetoimetamise eeldused kostja osas enam ei kehtiks, mistõttu toimetab ta käesoleva otsuse kostjale kätte samuti avalikult. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing, Gaida Kivinurm, Ulvi Loonurm
7 (7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.