Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kostja võib esitada Harju Maakohtule tagaseljaotsuse peale kaja, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui hagile vastamata jätmise puhul oli hagi kostjale või tema esindajale kätte toimetatud muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt või kui tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha. Kaja võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul. Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, võib kaja esitada 30 päeva jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse või kaja esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse või kaja. Menetlustoimingut, mille tegemiseks on kehtestatud tähtaeg, võib teha tähtaja viimasel päeval kuni kella 24.00-ni. Menetluse käik Hageja esitas 02.09.2019 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse A. S. (kostja) ja MTÜ R. vastu 1328,85 euro ja kohtu poolt välja arvestatava viivise saamiseks ning menetluskulu hüvitamiseks. 24.09.2019 koostas kohus makseettepaneku, mis on võlgnikule MTÜ R. 20.11.2019 kätte toimetatud Ametlike Teadaannete kaudu. Võlgniku MTÜ R. suhtes koostas kohus 17.12.2019 maksekäsu vastavalt TsMS § 489 lg-le 1. Kohus 17.12.2019 kohtumäärusega lõpetas maksekäsu kiirmenetluse kostja suhtes, kuna maksettepanekut ei ole õnnestunud kostjale mõistliku aja jooksul kätte toimetada ja andis asja üle Pärnu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 14.01.2020 määrusega kohustas kohus hagejat esitama oma nõude ja põhjendama seda hagiavaldusele ettenähtud vormis ning tasuma riigilõivu 14 päeva jooksul alates kõnealuse määruse kättesaamisest. Hageja esitas 28.01.2020 Harju Maakohtule hagi A. S. vastu võla nõudes. Harju Maakohus võttis hagi 30.01.2020 määrusega menetlusse. 13.04.2020 tagaseljaotsusega rahuldas kohus hagi osaliselt. Hageja esitas 20.05.2020 apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Harju Maakohtu 13.04.2020 otsuse osas, milles jäeti esitatud hagiavaldus osaliselt rahuldamata ning rahuldada esitatud hagi täielikult ning tühistada otsus osas, millega jäeti menetluskulud 44% ulatuses PLACET GROUP OÜ kanda ning jätta menetluskulud täies ulatuses A. S. kanda. Tallinna Ringkonnakohus 29.05.2020 kohtuotsusega tühistas Harju Maakohtu 13.04.2020 tagaseljaotsuse osas, milles hagi jäi rahuldamata ning jaotati ja määrati kindlaks menetluskulud. Lisaks Tallinna Ringkonnakohus täiendas Harju Maakohtu 13.04.2020 otsuse resolutsiooni punkti 2 lausega: „Eelmises lauses märgitud summad on A. S.ilt välja mõistetud solidaarselt MTÜ-ga R., kellelt mõisteti Pärnu Maakohtu 17. detsembri 2019 määrusega käesolevas tsiviilasjas hageja kasuks välja võlgnevus summas 2080 eurot“. Tallinna Ringkonnakohus saatis tühistatud osas asja tagasi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Harju Maakohus 02.09.2020 kirjas selgitas hagejale, et Tallinna Ringkonnakohtu 29.05.2020 kohtuotsusest nähtub, et kostjalt kui käendajalt ei saa jätta viivist välja mõistmata sellise põhjendusega nagu esitas maakohus, kuid siiski ei tulene sellest, et viivise nõude saab kindlasti rahuldada. Kohus selgitas, et kui asja uuel läbivaatamisel tuvastatakse hageja nõude aluseks

olevad asjaolud ja kvalifitseeritakse õigussuhted, siis tuleb mh kontrollida, kas võlgniku ja hageja vahel väidetavalt sõlmitud lepingus sisalduv viivise kokkulepe on tüüptingimus ja kas see on kehtiv. Seejuures peab kontrollima, kas kokkuleppe sisu põhjal saab VÕS § 44 järgi eeldada, et see on võlgnikku ebamõistlikult kahjustav. Kohus selgitas, et kui see on nii, siis tuleb hagejale kui tüüptingimuse kasutajale anda võimalus eeldus ümber lükata. Seega andis kohus hagejale kui tüüptingimuse kasutajale võimaluse nimetatud eeldus ümber lükata. Hageja 24.09.2020 esitatud seisukohas leiab, et olukorras, kus Riigikohus on asunud selgelt seisukohale, et viivisekokkulepe ei saa kahjustada kohustust täitvat võlgnikku, ei saa ainuüksi viivise suuruse tõttu omistada viivisekokkuleppele kahjustavat iseloomu. Hageja leiab, et eeltoodust tulenevalt ei anna ainuüksi lepingus kokkulepitud viivisemäär alust esitatud viivisenõude rahuldamata jätmiseks. Hageja selgitab, et käesoleval juhul on kostja sõlminud käenduslepingu olles laenusaaja osanik ning ainus juhatuse liige. Hageja leiab, et omades laenusaajas kogu otsustusõigust, ei saa tekkida küsimust, et laenu ning mitte üksnes käesoleva vaidluse esemeks oleva laenu vaid ka mitmete teiste kohustuste tagastamata jätmine oli käesoleval juhul selgelt kostja tahtliku tegevuse tulemus. Hageja leiab, et arvesse tuleb võtta seda, et hageja on nõude esitamisel arvestanud nii kokkulepitud viivisemäära kui ka käenduslepingus kokkulepitud maksimaalselt vastutuse määra, mida arvesse võttes on esitanud hageja viivisenõude üksnes 837,17 euro ulatuses. Hageja on seisukohal, et majandus- ja kutsetegevuses ebamõistlikkuse hindamisel tuleb arvesse võtta lisaks rikkumise raskusele ka riske, mida lepingus viivise kasutamisega poolte vahel jagatakse, millega pooled konkreetse lepingu puhul arvestasid või millega pidid kõiki asjaolusid arvesse võttes arvestama. Lisaks tuleb arvestada vastavas tegevusvaldkonnas kehtivate tavadega ja pooltevahelise varasema praktikaga, millele tuginedes on võimalik tõendada tingimuse põhjendatuks ja vastavust õiguspärastele ootustele. Olukorras, kus tegemist on selgelt tahtlikult ning järjekindlalt võetud kohustusi rikkuva laenusaaja ning tema juhatuse liikmega, on selge, et tavapärasest kõrgem viivisemäär on sellises olukorras põhjendatud, kuivõrd laenuandja risk laenu väljaandmisel on selgelt kõrgem. Täiendavalt leiab hageja, et tegemist ei ole erakordse viivisemääraga. Seega ei saa nõustuda, et lepingus kokkulepitud viivisemäära osas kehtib eeldus, et tegemist on ebamõistlikult kahjustava üldtingimusega. Arvestades, et vastav viivisemäär on praktikas tihedalt kasutust leidnud, ei saa olla tegemist võlgnikku kahjustava kokkuleppega. Hageja taotleb mõista kostjalt välja täiendavalt sissenõutavaks muutunud viivis 801,99 eurot, sissenõudmiskulu 70 eurot, maksekäsu kiirmenetluses tasutud menetluskulu 80 eurot solidaarselt MTÜ-ga R., riigilõiv 400 eurot ja õigusabikulu 400 eurot. Kohtuotsuse põhjendused Kohus selgitab, et tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 444 lg 3 võib kohus tagaseljaotsuse teha kirjeldava ja põhjendava osata. Seetõttu märgib kohus lühidalt vaid järgmist. Nõude aluseks on hageja ja MTÜ R. vahel 18.06.2019 sõlmitud laenuleping nr 1906133101, mille alusel väljastas hageja MTÜ-le R. laenu summas 1000 eurot. Sõlmitud lepingu tagatiseks sõlmis kostja hagejaga käenduslepingu nr K-18062019-193. Käenduslepingu kohaselt vastutab kostja MTÜ R. ja hageja vahel sõlmitud lepingust ja kõigist lepingu tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate kohustuste kohase täitmise eest hageja ees solidaarselt MTÜ-ga R.. Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi korrektselt. 29.08.2019 ütles hageja laenulepingu üles. Kohus loeb tuvastatuks, et hageja ja MTÜ R. vahel on 18.06.2019 sõlmitud laenuleping nr 1906133101 ning hageja ja kostja vahel on sõlmitud käendusleping nr K-18062019-193. Hageja nõuab kostjalt sissenõutavaks muutunud viivist summas 801,99 eurot, s.o osas, milles hageja nõue jäi algselt rahuldamata. Kohus selgitab, et tulenevalt Tallinna Ringkonnakohtu selgitustest tuleb kohtul esmalt kontrollida, kas võlgniku MTÜ R. ja hageja vahel sõlmitud

lepingus sisalduv viivise kokkulepe on tüüptingimus ja kas see on kehtiv. Seejuures tuleb kontrollida, kas kokkuleppe sisu põhjal saab VÕS § 44 järgi eeldada, et see on võlgnikku ebamõistlikult kahjustav. Pärast seda, juhul kui hageja ja võlgniku vahelises lepingus sisalduv viivise kokkulepe on tüüptingimusena tühine, tuleb vastata küsimusele, millise määraga viivist saab hageja selle asemel nõuda. Kohtule nähtub, et laenulepingu punktist 8.1.2. tulenevalt on viivisemääraks 1% päevas (dtl 44). Kohtul tuleb hinnata, kas nimetatud lepingu tingimus on tüüptingimus VÕS § 35 mõttes, kas see tüüptingimusena on saanud lepingu osaks VÕS § 37 mõttes ja kas juhul, kui tegemist on lepingu osaks saanud tüüptingimusega, on see kooskõlas seadusega või tühine VÕS §-de 42–44 järgi (vt Riigikohtu lahendid 3-2-1-112-14, 3-2-1-118-05, 3-2-1-1-07, 3-2-1-2-08). VÕS § 42 lg 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. VÕS § 44 järgi kui käesoleva seaduse § 42 lõikes 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, siis eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav. Kohus selgitab, et VÕS § 42 lg-s 3 on välja toodud loetelu, mille puhul eeldatakse, et tüüptingimus on ebamõistlikult kahjustav. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Seega saab VÕS § 44 järgi eeldada, et eelmises lauses välja toodud tüüptingimus on ebamõistlikult kahjustav ka isiku suhtes, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses. VÕS § 1 lg 6 kohaselt ettevõtja käesoleva seaduse tähenduses on isik, sealhulgas avalikõiguslik juriidiline isik, kes teeb tehingu, mis seondub iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Kohtu hinnangul on MTÜ R. puhul tegemist isikuga, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses. Riigikohus on 10.05.2016 otsuses nr 3-2-1-25-16 asunud seisukohale, et eelduslikult tuleb hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Tühise tüüptingimuse korral saab võlausaldaja nõuda viivist seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel. Kohtu hinnangul tüüptingimustega laenulepingus nr 1906133101 märgitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära, mistõttu on 18.06.2019 sõlmitud laenulepingu laenutingimuste punkt tühine aastas arvutatava 365% suuruse viivise määra osas, sest viivisenõudega sellises määras on võlgniku MTÜ R. kahjuks oluliselt kõrvale kaldutud poolte õiguste ja kohustuste tasakaalust. Kuna 365% suurune viivisemäär aastas on võlgnikku MTÜ R. ebamõistlikult kahjustav ning seetõttu tühine, tuleb VÕS § 41 järgi kohaldada tühise tingimuse asemel seadusest tulenevat regulatsiooni, käesoleval juhul VÕS § 113 lg 1. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohtule nähtub, et laenulepingu punkti 2 kohaselt on intressimääraks 23,88% (dtl 40). Nimetatud intressimäär on kõrgem kui seadusjärgne viivisemäär, seega tuleb VÕS § 113 lg 1

kolmanda lause kohaselt lugeda hageja ja võlgniku vahel sõlmitud laenulepingu viivisemääraks 23,88% aastas. VÕS 145 lg 1 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Seega 158,56 euro tasumisega viivitamisel võlgneb kostja hagejale viivisena perioodil 06.07.2019-24.01.2020 21,05 eurot, 161,72 euro tasumisega viivitamisel perioodil 06.08.2019- 24.01.2020 18,19 eurot ja 679,72 euro tasumisega perioodil 30.08.2019-24.01.2020 65,79 eurot, s.o kokku 105,03 eurot. Kohus selgitab, et kuivõrd 13.04.2020 tagaseljaotsusega mõisteti kostjalt välja viivis 35,18 eurot, siis täiendavalt tuleb välja mõista viivis 69,85 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista ka sissenõudmiskulu 70 eurot. Hageja selgitab, et vastavalt laenulepingu punktile 8.4. on laenuandjal õigus nõuda võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulu vastavalt laenuandja hinnakirjale, kui laenusaaja ei täida lepingust tulenevaid kohustusi kohaselt ja sellest tulenevalt saadab laenuandja laenusaajale kirjaliku teate lepingu rikkumise kohta. Laenusaaja on sama sätte kohaselt kohustatud hüvitama laenuandjale kõik võla sissenõudmisega seotud kulud. Kohtule ei nähtu, et hageja oleks esitanud hinnakirja, mille alusel oleks võimalik kontrollida sissenõudmiskulu 70 euro kujunemist. Eeltoodust tulenevalt tuleb sissenõudmiskulu suuruse kujunemisel lähtuda seadusest tuleneva sättega. VÕS § 1131 reguleerib sissenõudmiskulude hüvitamist majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku poolt. VÕS § 1131 lg 1 järgi kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Seega võis hageja nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskuluna 40 euro hüvitamist. VÕS § 145 lg 2 kolmanda lause kohaselt vastutab käendaja võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. Kohus leiab, et kostjale anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida (dtl 81-84). Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista sissenõudmiskulu 40 eurot. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 163 lg-st 1 kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd kohus rahuldas hageja hagi 62% ulatuses, siis tuleb hageja menetluskulud jätta 62% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 38% ulatuses hageja kanda. Hageja on märkinud enda 03.03.2020 menetluskulude nimekirjas menetluskuludeks maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel tasutud riigilõivu 60 eurot, maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisega kaasneva õigusabikulu 20 eurot, makseettepaneku kättetoimetamisega kantud kulu 36 eurot, hagiavalduse esitamisel tasutud täiendava riigilõivu 165 eurot ja hagiavalduse esitamisega kantud õigusabikulu summas 100 eurot. 24.09.2020 esitatud seisukohas taotleb hageja menetluskuluna lisaks välja mõista apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud 175 eurot ja õigusabikuluna 400 eurot. Riigilõivu tasumine nähtub e-toimikust (hageja tasus 60 eurot 02.09.2019, 165 eurot 28.01.2020 ja 175 eurot 20.05.2020) Tegemist on põhjendatud ja vajaliku kuluga ning see kuulub kostjalt väljamõistmisele. Samuti kuulub kohtu hinnangul kostjalt väljamõistmisele makseettepaneku kättetoimetamisega kantud kulu 36 eurot. Kohtutäituri otsusest nähtub, et kohtudokumente prooviti kätte toimetada kostjale (dtl 68). Kuivõrd kostja osales menetluses nii võlgniku seadusliku esindajana kui ka füüsilise isikuna, siis on põhjendatud nimetatud kulu

kostjalt välja mõista. Seejuures peab kohus põhjendatud õigusabikuluks 100 eurot hagiavalduse esitamise eest. Kohus leiab, et põhjendatud ei ole kostjalt välja mõista maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisega kaasnev õigusabikulu 20 eurot, kuivõrd nimetatud summa mõisteti välja MTÜ-lt R. Pärnu Maakohtu 17.12.2019 maksekäsuga. Samuti ei ole põhjendatud välja mõista kostjalt õigusabikulu 400 eurot, kuivõrd hageja ei ole apellatsioonmenetluses ega ka 24.09.2020 esitatud seisukohaga esitanud täiendavat menetluskulude nimekirja ega selgitanud, kuidas on õigusabikuluks kujunenud 400 eurot. Kõigest eeltoodust tulenevalt on hageja põhjendatud menetluskuluks kokku 536 eurot (õigusabikulu 100 eurot, riigilõiv 400 eurot, 36 eurot tasu menetlusdokumentide kättetoimetamise tasu). Kuivõrd kohus rahuldas hagi 62% ulatuses, tuleb kostjalt hagejale välja mõista menetluskuluna 332,32 eurot. Hageja on taotlenud TsMS § 177 lg 4 alusel kohustada kostjat hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuma menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus rahuldab taotluse. TsMS § 178 lg 1 järgi menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Täiendavalt selgitab kohus, et TsMS § 317 lg 5 kohaselt dokument loetakse avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast. /allkirjastatud digitaalselt/ Liisi Vernik kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.