Hageja lepinguline esindaja Darina Koivunen Kostja XX (isikukood XXX) Menetluse vorm
kirjalikus menetluses
RESOLTUSIOON
1.Rahuldada Placet Group OÜ hagi XX-i vastu osaliselt.
2.Mõista XX-ilt (isikukood XXX ) Placet Group OÜ (registrikood 11198910) kasuks välja põhivõlg summas 1962,42 eurot.
3.Jätta Placet Group OÜ hagi XX-i vastu kohtuotsuse resolutsiooni p-s 2 nimetamata osas rahuldamata.
4.Jätta menetluskulud 49,79% ulatuses XX-i kanda ja 50,21% ulatuses Placet Group OÜ kanda. TsMS § 174 lg 4 alusel määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
5.Toimetada kohtuotsus pooltele kätte. Vajadusel toimetada kostjale tagaseljaotsus kätte avalikult, otsuse resolutiivosa avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded. Edasikaebamise kord Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme
kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil.
KIRJELDAV OSA
Hagiavalduse asjaolud ja hageja seisukohad
1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 28.02.2023 veebi teel laenulepingu nr REF3911918 Monefit Estonia OÜ laenu refinantseerimiseks. Laenulepingu REF3911918 järgseks laenusummaks oli 3 308,04 eurot (ülekantud summaks oli 3142,64 eurot, kuna laenulepingu järgsest summast arvestati maha lepingutasu 165,40 eurot), mille kostja kohustus tagastama lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel 60 kuu jooksul. Intressimäär oli 24,9% aastas, krediidi kulukuse määr oli 31,65%. Krediidi kogukulu oli 6 066,25 eurot.
2.Hageja kontrollis kostjal maksehäirete puudumist ja tema majanduslikku võimekust erinevatest andmebaasidest. Kostja kontoväljavõtte põhjal tuvastas hageja, et kostja pangakontole laekus sissetulek keskmiselt 1137,45 eurot kuus. Pangakonto väljavõttest nähtuvalt ei olnud kostjal finantskohustusi. Hageja jõudis järeldusele, et kostja on krediidivõimeline.
3.Kostja jättis lepingust tulenevad maksed tasumata alates aprillist 2024. Hageja ütles kostjaga sõlmitud lepingu üles alates 13.09.2024, andes kostjale 08.08.2024 täiendava tähtaja oma kohustuste täitmiseks kuni 22.08.2024. Kostja ei täitnud oma kohustusi ka talle selleks antud täiendava tähtaja jooksul. Kuna kostja oma kohustusi ei täitnud talle antud täiendava tähtaja jooksul, siis ütles hageja lepingu üles 13.09.2024.
4.Hageja laenulepingust tuleneva põhinõude suurus on 2 951,83 eurot, intressinõude suurus on 367,67 eurot. Hageja viivisnõue on 272,75 eurot. Võla sissenõudmiskulude nõude suurus on 20 eurot. Hageja on saatnud kostjale lepingu kehtivuse ajal e-posti aadressile meeldetuletuskirjad 19.04.2024 (5 eurot), 21.05.2024 (5 eurot), 18.06.2024 (5 eurot) ja 18.07.2024 (5 eurot).
5.Kohus võttis hagi menetlusse 11.02.2025 ja määras kostjale tähtaja hagile vastamiseks 14 päeva kohtumääruse ja hagimaterjalide kättesaamisest. Kohus toimetas hagimaterjalid ja hagi menetlusse võtmise määruse kostjale isiklikult kätte 10.03.2025. Hagile vastamise tähtaeg saabus seega 24.03.2025. Kostja ei esitanud hagivastust.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
6.Kohus, tutvunud asja materjalidega ja hinnates kõiki tõendeid kogumis, on seisukohal, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 438 lg 1 kohaselt kohus otsustab otsust tehes, mis asjaolud on tuvastatud ja millist õigusakti tuleb asjas kohaldada.
7.TsMS § 407 lg 1 sätestab, et kohus võib hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte 2 (6)
välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Seega on tegemist kohtu õiguse, mitte kohustusega teha tagaseljaotsus. Kuigi kostja ei ole käesoleval juhul hagile vastanud, on kohtu hinnangul vajalik teha asjas sisuline otsus, kuivõrd kohus peab omal algatusel kontrollima lepingu kehtivust ex officio, mh vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist (Riigikohtu 24.11.2023 määrus nr 2-21-13098, p 13).
8.VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 1 lg 5 sätestab, et tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Kohus tuvastab, et hageja ja kostja sõlmisid 28.02.2023 laenulepingu nr REF3911918 (dtl 42-45), mille kohaselt sai kostja hagejalt laenu 3308,04 eurot. Hageja on 26.06.2025 menetlusdokumendis märkinud, et laenu väljamaksmisel peeti laenusummast kinni lepingutasu summas 165,40 eurot. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled tarbijakrediidilepingu. Kohtule ei ole teada asjaolusid, mis annaksid aluse lepingu teistsuguseks kvalifitseerimiseks. Laenulepingu kohaselt refinantseerib hageja Monefit Estonia OÜ laenu summas 3142,64 eurot ning laenusumma kantakse üle Monefit Estonia OÜ arveldusarvele nr EE357700771001126092 (dtl 44). Hageja ei ole kohtule esitanud tõendeid laenusumma Monefit Estonia OÜ-le refinantseeritava kohustuse täitmisena ülekandmise kohta. Kuna hageja on 26.06.2025 menetlusdokumendis selgitanud, et kostja on teinud laenulepingu nr REF3911918 alusel tagasimakseid summas 1180,22 euro ulatuses ning kostja ei ole kohtule esitanud vastuväiteid selle kohta, et hageja on laenusumma Monefit Estonia OÜ-le üle kandnud, siis loeb kohus tõendatuks, et kostja on laenu saanud.
9.Tallinna Ringkonnakohus on 04.08.2023 otsuses tsiviilasjas nr 2-20-19126 p-s 16 selgitanud, et tulenevalt intressilt (sh viiviselt) viivise arvestamise keelust on refinantseerimislepingus lubatud arvestada viivist üksnes esialgse laenulepingu järgselt põhivõlalt. Hageja ülesanne on selgitada oma nõude arvestust ja koosseisu ning tõendada, et ta ei ole nõudnud viivist hilisema laenulepingu järgses põhivõlas sisalduvalt refinantseeritud laenulepingu järgselt intressilt ega viiviselt. Kui ta seda ei tee, ei ole alust viivist välja mõista. Juhul, kui poolte uus kokkulepe võlasuhte muutmiseks, mille tulemusena lepitakse mh kokku viivise arvestamises sissenõutavaks muutunud võlgnevuselt, on käsitatav VÕS § 578 lg 1 nõuetele vastava kompromissilepinguna, võib VÕS § 113 lg 6 kohaldamine olla ka välistatud. Kuna lepingust nähtuvalt oli laenulepingu nr REF3911918 näol tegemist refinantseerimislepinguga, siis palus kohus hagejal 27.06.2025 kirjaga välja tuua laenulepinguga refinantseeritud nõuete koosseisu. Hageja on 11.07.2025 menetlusdokumendis asunud seisukohale, et refinantseerimislepingut tuleks käsitleda kompromisslepinguna, sest hageja pakkumine oli suunatud Monefit Estonia OÜ finantskohustuse lahendamiseks ning sisaldas soodsamaid tingimusi võrreldes varasemate laenutingimustega. Kostjal oli võimalus neid tingimusi kaaluda, võrrelda ning teha iseseisev otsus, kas hageja pakkumine talle sobib ning kas ta soovib refinantseerimislepingu (kompromissilepingu) REF3911918 sõlmida. VÕS § 578 lg 1 kohaselt on kompromissileping leping õiguslikult vaieldava või ebaselge õigussuhte muutmise kohta vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Ebaselguseks loetakse muu hulgas ka ebakindlust nõude sissenõutavuse suhtes. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-175-14 tehtud kohtulahendi p-s 17 selgitanud, et kompromissi oluliseks tunnuseks on VÕS § 578 lg 1 esimese lause järgi õiguslik vaieldavus või ebaselgus õigussuhte kohta ja selle muutmine vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Samuti on selle oluliseks tunnuseks poolte vastastikused järeleandmised. Kompromissilepingu sõlmimisel võidakse teha vastastikuseid järeleandmisi ka mittevaieldavates, kuid kompromissilepinguga hõlmatud õigussuhetes, saavutamaks selgus (kokkulepe) vaieldavas õigussuhtes. Ebaselgus võib puudutada muu hulgas sissenõutavusega seotud asjaolusid, näiteks ebakindlust selles, kas võlgnik suudab võetud kohustusi täita. Seega on võlausaldajal (laenuandjal) võimalik tõendada, et pooled on sõlminud just 3 (6)
kompromissilepingu, st pidanud läbirääkimisi, mille tulemusel pooled lõpetasid varasemad võlasuhted, on teinud vastastikuseid järeleandmisi või muutnud ebaselge võlasuhte vaieldamatuks (nt olukorras, kus kasvava võlakoormuse või mitmete võlasuhete tingimustes ei ole enam kummalgi poolel võlgnevuse koosseisust täpset ülevaadet). Kolleegium rõhutab, et kompromissilepingu sõlmimise eelduste täidetust peab tõendama pool, kes tugineb kompromissilepingule ja seega väitele, et VÕS § 113 lg 6 ei kohaldu. Tehingut tuleb analüüsida selle tegelikust (majanduslikust) sisust lähtudes. Kohtu hinnangul ei ole hageja oma 11.07.2025 menetlusdokumendis välja toonud ega tõendanud kompromisslepingu sõlmimise eelduste täitmist. Hageja on esitanud üksnes üldsõnalise väite, et tema pakutud lepingutingimused olid soodsamad kui varasemad Monefit Estonia OÜ lepingutingimused ja kostjal oli võimalik ise otsustada, kas ta soovib hagejaga lepingut sõlmida või mitte. Hageja ei ole vaevunud kohtule selgitama ega põhjendama, milles need väidetavalt soodsamad lepingutingimused seisnesid, samuti pole kohtule esitatud andmeid kostja ja Monefit Estonia OÜ vahel sõlmitud lepingu tingimuste kohta, mida laenulepinguga nr REF3911918 refinantseeriti. Seega ei ole kohtul võimalik poolte vahel sõlmitud lepingu tegelikku majanduslikku sisu analüüsida ning kohus asub esitatud andmete põhjal seisukohale, et laenulepingu nr REF3911918 näol ei olnud tegemist kompromissiga, vaid uue eraldiseisva laenulepinguga, mille puhul kohaldub VÕS § 113 lg 6. VÕS § 113 lg 6 kohaselt viivist ei ole lubatud nõuda intressi, sealhulgas viivise, ega muu raha kasutamise tasu maksmisega viivitamise korral. Sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Kuna hageja ei ole kohtule esitanud andmeid refinantseeritud kohustuste koosseisu kohta ning kohtule ei ole teada, kas refinantseeritud kohustus sisaldas endas lisaks põhivõlale ka intresse ja viiviseid ning kui sisaldas, siis millises ulatuses, siis asub kohus seisukohale, et laenuleping nr REF3911918 on intressi- ja viivisekokkulepete osas tühine. Vastavalt TsÜS § 84 lg 1 tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. TsÜS § 85 kohaselt tehingu ühe osa tühisus ei too kaasa teiste osade tühisust, kui tehing on osadeks jagatav ja võib eeldada, et tehing oleks tehtud ka tühise osata. Hageja on 26.06.2025 menetlusdokumendis märkinud, et kokku on kostja teinud laenulepingu nr REF3911918 alusel tagasimakseid summas 1180,22 eurot. Kohus leiab, et kuna pooltevaheline leping on intressi- ja viivisekokkulepete osas tühine, siis tuleb kõik maksed lugeda tasutuks põhivõla katteks.
10.Vastavalt VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg - d 2–4 näevad ette, et hindamine tuleb teha hoolsalt, küsides tarbijalt asjakohast teavet ja kasutades andmekogusid, kusjuures teabe kogumise ja sellekohaste selgituste andmise kohustus on krediidiandjal. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamisel peab krediidiandja lähtuma VÕS § 4034 lg 4 kohaselt krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 50 lg-test 3 ja 4. Eeltoodud sätted kehtisid ka kostjaga sõlmitud krediidilepingu sõlmimise ajal samas sõnastuses.
11.Riigikohtu 24.11.2023 määruse nr 2-21-13098 p-i 18 kohaselt peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste näitajate kohta: tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See 4 (6)
tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Hagiavaldusest nähtub, et kostja märkis laenutaotluses oma igakuise sissetuleku suuruseks 1200 eurot ning igakuiste majapidamiskulude suuruseks 250 eurot. Hageja kontrollis kostjal maksehäirete puudumist ja tema majanduslikku võimekust erinevatest andmebaasidest, samuti kostja kontoväljavõtte alusel. Kontoväljavõtte põhjal tuvastas hageja, et kostja igakuiseks sissetulekuks on 1137,45 eurot, igakuiste majapidamiskuludena arvestati 300 eurot ja muid finantskohustusi ei nähtunud. 11.07.2025 menetlusdokumendis selgitas hageja, et kostja kontoväljavõttelt nähtuvad maksed Monefit Estonia OÜ-le olid sama kohustuse katteks, mida kostja soovis refinantseerida ning seetõttu ei võtnud hageja neid makseid kostja finantskohustusena arvesse. Hageja ei võtnud kostja finantskohustusena arvesse ka 31.10.2022 makset Julianus Inkasso OÜ-le ja 03.11.2022 makset kohtutäitur Rannar Liitmaale, kuna tegemist oli ühekordsete maksetega. Sellest tulenevalt jõudis hageja järeldusele, et kostja on krediidivõimeline. Hageja on kohtu hinnangul kostja kontoväljavõtte (dtl 61-65) põhjal õigesti tuvastanud kostja sissetuleku, kostja palk oli ajavahemikus 27.08.2022 – 23.02.2023 keskmiselt 1137,45 eurot kuus. Kohus on esitatud tõendite ja hageja selgituste põhjal seisukohal, et hageja ei rikkunud vastutustundliku laenamise kohustust.
12.Pooltevaheline leping oli sõlmitud tähtajaga kuni 10.03.2028 ning kostjal oli kohustus tasuda igakuiseid osamakseid iga kuu 10. kuupäeval (dtl 52 – 53). Hageja selgituste kohaselt tasus kostja viimase lepingujärgse osamakse 10.03.2024 ning hilisemaid osamakseid enam ei tasunud. Laenulepingu ülesütlemise hoiatusest (dtl 83-85) nähtuvalt on hageja 08.08.2024 e-posti teel saadetud teatisega andnud kostjale tähtaja võlgnevuse tasumiseks kuni 22.08.2024 ja selgitanud, et juhul, kui kostja võlgnevust ei tasu, siis on hagejal õigus leping erakorraliselt üles öelda. Kuna kostja võlgnevust ei tasunud, siis ütles hageja 13.09.2024 laenulepingu üles (lepingu lõpetamise teade dtl 86-87). Lepingu ülesütlemise hoiatus ja lepingu ülesütlemise teade on kostjale edastatud e-postiga, millelt kostja on kinnitanud ka käesolevas tsiviilasjas esitatud hagimaterjalide ja menetlusse võtmise määruse kättesaamist. Kohus leiab, et kuna leping nr REF3911918 on kehtivalt üles öeldud, siis on kostja õigus raha kasutamiseks lõppenud.
13.Lepingust nähtuvalt oli väljamakstud laenusummaks 3142,64 eurot. Hageja selgituste kohaselt on kostja lepingu kehtivuse ajal teinud tagasimakseid 1180,22 euro ulatuses. Kohus on eelnevalt selgitanud, et kõik tehtud maksed tuleb lugeda tasutuks põhivõla katteks. Seega kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele põhivõlg 1962,42 euro ulatuses (3142,64 – 1180,22).
14.Hageja on palunud kostjalt välja mõista võla sissenõudmiskulud 20 eurot. 26.06.2025 menetlusdokumendis on hageja selgitanud, et lepingus kokkulepet meeldetuletuskirjade saatmise tasu kohta ei olnud ning hageja kujundas vastavad nõuded juhindudes VÕS (võlaõigusseadus) § 1132 alusel. Hageja selgituste kohaselt on ta saatnud kostjale meeldetuletuskirju ning hageja kujundas vastava nõude juhindudes VÕS (võlaõigusseadus) § 1132 järgmise arvestuse alusel:
19.04.2024 tasulise kirja saatmine 5 eurot; 21.05.2024 tasulise kirja saatmine 5 eurot; 18.06.2024 tasulise kirja saatmine 5 eurot; 18.07.2024 tasulise kirja saatmine 5 eurot.
. Kohus leiab, et VÕS § 1132 piirab sissenõudmiskulu hüvitamise nõude ulatust tarbijast võlgnikult, tegemist ei ole iseseisva nõude alusega (nö seadusest tuleneva hinnakirjaga kirjade saatmise eest). Olukorras, kus lepingus kokkulepe sissenõudmiskulu hüvitamise kohta puudub, saab sissenõudmiskulu hüvitamist nõuda üldise kahju hüvitamise regulatsiooni alusel, mis eeldab, et hageja toob kohtu ette asjaolud, millega seoses väidetav kahju tekkis. Kõik hageja viidatud kirjad on e-kirjad. E-kirjade saatmisega postikulu tekkida ei saa. Kohus on 16.06.2025 e-kirjaga palunud hagejal muuhulgas välja tuua asjaolud, millega seoses ta väidab sissenõudmiskulude tekkimist. Hageja on 26.06.2025 vastuses välja toonud, et kostjale on meeldetuletuseks saadetud e-kirju. Hageja ei ole selgitanud, mis kulud tal e-kirjade saatmisega seoses tekkisid. Eeltoodust tulenevalt 5 (6)
on kohus seisukohal et hageja ei ole vaatamata kohtu nõudmisele välja toonud asjaolusid, millega seoses ta väidab kulu tekkimist seoses iga meeldetuletuse saatmisega, mistõttu hageja faktiväited ei ole kahju hüvitamise nõuete eelduste sisustamiseks piisavad. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata hageja võla sissenõudmiskulude nõude summas 20 eurot.
15.Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (TsMS § 173 lg 1). Menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid (TsMS § 174 lg 1).
16.Kuna kohus rahuldas hagi 49,79% ulatuses, siis jäävad menetluskulud vastavas ulatuses kostja kanda (TsMS § 163 lg 1) ja 50,21% ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 4 alusel määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. (allkirjastatud digitaalselt) Siiri Malmberg kohtunik
6 (6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.