Revensen OÜ hagi M. K. i vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
4808,82 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Revensen OÜ (registrikood 1625699; asukoht XXX-i ) lepinguline esindaja Aivira Kollamaa Kostja: M. K. hagiavalduses: XXX)
Menetlemise viis
(isikukood
XXX;
elukoht
Kirjalik menetlus (TsMS § 407 lg 3)
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Revensen OÜ menetluse kiirendamise taotlus.
2.Rahuldada osaliselt Revensen OÜ hagi M. K. i vastu.
3.Välja mõista M. K. ilt Revensen OÜ kasuks Monefit Estonia OÜ ja kostja vahel 28.02.2022 sõlmitud kliendilepingust nr XXX tulenev võlgnevus 3643,84 eurot (millest 2992,15 eurot põhivõlgnevus, 646,69 eurot sissenõutavaks muutunud viivis ja 5 eurot sissenõudekulud).
4.Jätta rahuldamata Revensen OÜ hagi M. K. i vastu intressi 479,90 euro ja sissenõudmiskulude 30,00 euro väljamõistmiseks.
Välja mõista M. K. ilt Revensen OÜ kasuks sissenõutavaks muutunud viivis arvestatuna võla põhiosalt (s.o 2992,15 eurot) perioodi eest 2.07.2023 kuni 21.07.2025 k.a summas 1348,26 eurot.
6.Välja mõista M. K. ilt Revensen OÜ kasuks viivis määras 0,06% päevas arvestatuna võla põhiosalt (s.o 2992,15 eurot) alates 22.07.2025 kuni põhinõude tasumiseni.
7.Menetluskulud jätta 89,4% ulatuses M. K. i kanda ja 10,6% ulatuses Revensen OÜ kanda.
8.Määrata Revensen OÜ põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks 800 eurot (hagi esitamisel tasutud riigilõiv 560 euro, 240 eurot hageja lepingulise esindaja tasu), millest 715,21 eurot mõista M. K. ilt Revensen OÜ kasuks välja.
9.Väljamõistetud menetluskuludelt on M. K. kohustatud tasuma Revensen OÜle
Tsiviilasi nr 2-23-9421 viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
10.Toimetada kostjale M. K. ile tagaseljaotsus kätte avalikult väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu (TsMS § 317 lg 1 p 1, lg-d 3 - 5).
EDASIKAEBAMISE KORD
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil (TsMS § 420 lg 1, § 632 lg 1, § 633 lg 7). Täiendav otsus on täiendatava otsuse osa. Täiendatava otsuse vaidlustamise korral eeldatakse, et vaidlustatakse ka täiendavat otsust (TsMS § 448 lg 5). Menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada ainult selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus ja rahalise suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamisest õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot (TsMS § 178 lg 1 ja 2). Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6). Kohtuotsuses edasikaebamise korra selgitamine ei ole edasikaebamiseks loa andmine TsMS § 442 lg 10 ja § 637 lg 21 tähenduses (vt Riigikohtu 31. oktoobri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-12, p 9; Riigikohtu 10. mai 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 11).
MENETLUSE KÄIK
1.Revensen OÜ esitas 1.07.2023 Pärnu Maakohtule hagiavalduse M. K. i vastu, mida hageja 6.07.2025 parandas. Hageja esitas kostja vastu hagiavalduse põhivõlgnevuse 2992,15 euro, intressi 479,70 euro, sissenõudmiskulude 35,00 euro, sissenõutavaks muutunud viivise 646,69 euro ja täiendava viivise põhinõudelt kuni selle kohase tasumiseni määras 0,06% päevas väljamõistmiseks. Samuti palus hageja välja mõista kostjalt tasutud riigilõiv 560,00 eurot ning õigusabikulud 480,00 eurot.
2.Kohtu nõudel hageja 16.04.2024 selgitas kuidas krediidiandja kontrollis kostja krediidivõimelisust, esitas võlgnevuse ümberarvestuse ning lepingu ülesütlemisega seotud asjaolusid.
3.Pärnu Maakohus võttis 28.05.2024 hagiavalduse menetlusse ning toimetas hagimaterjalid ja menetlusse võtmise määruse kostjale kätte avalikult, avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded. Avalikult kättetoimetatuks loetakse dokument 15 päeva möödumisel väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast. Selles asjas avaldati hagiavalduse ja menetlusse võtmise määruse väljavõte 5.12.2024. Seega dokumendid loetakse kostjale kättetoimetatuks 21.12.2024. Esitatud nõuded ja nende kohta esitatud väited, vastuväited ja esitatud tõendid
4.Hageja poolt esitatud asjaolud, seisukohad ja tõendid 2 (7)
Tsiviilasi nr 2-23-9421
4.1.Hagiavalduse kohaselt Monefit Estonia OÜ ja M. K. sõlmisid 28.02.2022 laenulepingu nr XXX, millega võimaldati kostjal võtta laenu. Kostja laenulepingu järgseid makseid tasuma ei asunud. Peale laenulepingu sõlmimist kostjalt midagi ei laekunud. Monefit Estonia OÜ ütles 28.07. lepingu ülesse lepingu ning loovutas kostja vastu oleva nõude hagejale 02.08.2022.
4.2.Vastavalt 28.02.2022 tingimustele kostja võttis laenu 53 kuuks. Poolte kokkuleppe kohaselt krediidi kogukulu oli kogulaenuperioodi eest 4299,36 eurot. Intressi määraks oli 43,20% aastas ja krediidikulukuse määr 53,77% aastas.
4.3.Monefit Estonia OÜ laenu andes arvestas kostja poolt esitatud andmetega oma kohustuse ja sissetuleku kohta. Samuti esitas kostja laenuandja nõudmisel kontoväljavõtte. Samuti kontrollis laenuandja maksehäireid ja koguti teavet ametlikest teadaannetest. Kõik kogutud andmed olid piisavad laenuotsuse vastuvõtmiseks.
4.4.Lepingu kehtivuse ajal on Monefit Estonia OÜ saatnud kostjale 3 tasulist meeldetuletuskirja kogumaksumusega 35,00 eurot (1tk – 5 eur, 01.05.2022 meeldetuletuskiri, 03.06.2022 lepingu ülesütlemise hoiatus), 28.07.2022 ülesütlemise avalduse maksumusega 20 eurot ja 02.08.2022 nõude loovutamise teatise maksumusega 5 eurot. Hageja leiab, et 35,00 eurot on mõistlikud võla sissenõudmiskulud ja need kuuluvad rahuldamisele, kuna esialgne võlausaldaja ja hageja on teinud kõik endast võimaliku, et teavitada kostjat võlgnevusest ja selle tasumise vajadusest
4.5.Kostja intresside võlg vastavalt maksegraafikule ülesütlemise seisuga, s.o 28.07.2022, oli summas 479,70 eurot. Euroopa teabelehes on avaldatud, et fikseeritud intressimäär on 43,20% aastas. Vastavalt maksegraafikule on intressisummaks 1307,21 eurot, mis jagatakse osamaksete vahel proportsionaalselt vastavalt perioodi pikkuse järgi. Kostjal on intressi võlgnevus alates esimesest osamaksest.
4.6.Viivist hageja arvestab tasumata makse päevale järgnevast päevast kuni lepingu ülesütlemiseni ja edasi alates ülesütlemise kuupäevale järgnevast päevast kuni hagi esitamiseni viivisemääras 0,06% tagastamata laenu summalt päevas kooskõlas laenulepingu tingimuste punktiga 11 ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega summas 649,69 eurot. Edaspidi nõuab hageja viivist põhinõudelt kuni sellekohase tasumiseni alates 2.07.2023 määras 0,06% päevas.
4.7.Hageja soovib tsiviilasjas tagaseljaotsuse tegemist kui kostja hagiavaldusele määratud tähtajaks ei vasta.
5.Kostja poolt esitatud asjaolud, vastuväited ja tõendid
5.1.Kostjale vastamiseks määratud 14-päevane tähtaeg lõppes 6.01.2025 kell 24:00. Kostja vastust kohtule esitanud ei ole.
KOHTU PÕHJENDUSED
6.Kohus, tutvunud esitatud seisukohtadega ja hinnanud kõiki asjas esitatud ja kogutud tõendeid leiab, et hagi tuleb osaliselt jätta rahuldamata.
7.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Vastavalt TsMS § 438 lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Tehingu tühisuse aluseid peab kohus kontrollima omal algatusel (vt RKTKm 24.11.2023 nr 2-21-13098, p 13; RKTKm 03.04.2018 nr 2-16-18835, p 11;
3 (7)
Tsiviilasi nr 2-23-9421 RKTKo 05.04.2017 nr 3-2-1-17-17, p 20). Tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu kohustus, vaid õigus (vt RKTKm 03.05.2017 nr 3-2-1-21-17, p 16).
8.Hageja poolt hagiavalduses esitatud ja kostja poolt TsMS § 407 lg 1 kolmanda lause kohaselt omaksvõetud asjaoludel ei ole kostja kohaselt täitnud hagejaga 28.02.2022 sõlmitud kliendilepingu nr XXX tulenevaid rahalisi kohustusi, mistõttu on esialgne võlausaldaja lepingu üles öelnud. Hagiavalduses kirjeldatud asjaoludel ning lisatud tõendist tuleneb kostja vastu esitatud nõuded tarbijakrediidilepingutest võlaõigusseaduse (VÕS) § 1 lg 5, § 396 lg 1 ja § 402 lg 1 mõistes. VÕS § 396 lg 1 järgi krediidileping on leping, millega krediidiandja kohustub andma krediidisaaja käsutusse krediiti, krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu (VÕS § 402 lg 1). Tarbija võlaõigusseaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega (VÕS § 1 lg 5).
9.Kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud VÕS §-st 5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka VÕS § 1 lg 4), millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (VÕS § 4062 lg 1) või mh selles sisalduva intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul alati, kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele. Selline seisukoht on kooskõlas ka Euroopa Kohtu praktikaga, milles on leitud, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel analüüsima, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust (vt Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus kohtuasjas nr C-679/18, OPRFinance s. r. o. vs. GK, p 46; RKTKm 24.11.2023 nr 2-21-13098, p 13).
10.VÕS § 4062 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Käesolevas lõikes nimetatud keskmise krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra arvutamisel ei võeta arvesse hüpoteegiga tagatud tarbimislaene. Keskmise krediidi kulukuse määra avaldamise iga aasta 1. jaanuariks ja 1. juuliks korraldab Eesti Pank oma veebilehel. VÕS § 406 lg 1 p-st 1 tuleneb, et krediidi kulukuse määr on krediidi kogukulu tarbijale, mis on väljendatud aastase protsendimäärana kasutusse võetud krediidisummast või krediidi ülempiirist, eeldusel et tarbijakrediidileping kehtib kokkulepitud tähtaja jooksul ning et krediidiandja ja tarbija täidavad oma kohustusi tarbijakrediidilepingus kokkulepitud tingimustel ja tähtaegadel.
11.Hagiavalduses esitatud asjaoludel sai kostja 28.02.2022 sõlmitud lepingu nr XXX alusel laenu kuni 2992,15 eurot, intressimääraga 43,20% aastas, lepingu krediidi kulukuse määraks on 53,77%. Krediidi kulukuse määra arvutamisel on arvesse võetud laenusumma, intressimäär, osamaksete arvu. Hageja on hagis märkinud, et Euroopa teabelehes avaldatu kohaselt oli fikseeritud intressimäär 43,2% aastas. Hagile lisatud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehes on fikseeritud intressimääraks 41,22% aastas, mitte 43,20%, nagu on hageja ekslikult avaldanud. Kohus kontrollis intressimäära suurust ka arve nr 600583322158 lisaks oleva maksegraafikus arvestatud krediiditasu suurusega ning see vastas teabelehes, mitte hagis avaldatud suurusele. Faktiliselt oleks korrektsete tagasimaksete korral intressimäär ca 40,441% aastas. Kohus kontrollis krediidikulukuse määra suurust teabelehe andmeid kasutades Finantsinspektsiooni tarbijakrediidi kulukuse määra kalkulaatoris, milline ei ületanud laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud Eesti Panga poolt avaldatud krediidi kulukuse
4 (7)
Tsiviilasi nr 2-23-9421 kolmekordset määra, milleks oli 50,85%. Seega leping nr XXX ei ole VÕS § 4062 lg 1 alusel tühine.
12.Kohus on seisukohal, et krediidiandja ei ole järginud 28.02.2022 lepingu nr XXX sõlmimisel VÕS §-s 4034 sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõtet. VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et laenuandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg-d 2–4 näevad ette, et hindamine tuleb teha hoolsalt, küsides tarbijalt asjakohast teavet ja kasutades andmekogusid, kusjuures teabe kogumise ja sellekohaste selgituste andmise kohustus on laenuandjal. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamisel peab laenuandja lähtuma VÕS § 403 4 lg 4 kohaselt laenuandjate ja -vahendajate seaduse § 50 lg-test 3 ja 4. Laenuandjate ja- vahendajate seaduse (KAVS) § 50 lg 3 sätestab, et laenuandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 sätestab, et laenuandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud laenuasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. KAVS § 49 lg 1 p 6 kohaselt krediidiandja peab vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks arvesse võtma krediidiandjale teadaolevad faktid, millel võib olla oluline tähtsus tarbija krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad mõjutada tarbija kohustuste nõuetekohast täitmist. VÕS § 4034 lg 13 järgi pidi kõnealuse põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama krediidiandja.
13.Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et seoses tarbijakrediidiga tuleb vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks krediidiandjal minimaalselt nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet ja et piisavaks ei saa pidada laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavat teavet, kuna need ei pruugi anda piisavat teavet isiku tegeliku krediidivõimekuse kohta. Krediidiandja kohustuseks on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 31.01.2018 nr 2-14-21710/105, p 25.3; RKTKm 24.11.2023 nr 2-21-13098, p 22).
14.Hageja kinnitusel järgis laenuandja vastutustundliku laenamise põhimõtet ning muuhulgas küsis kostjalt pangakonto väljavõtet. Hageja esitas kohtule kostja pangakonto väljavõtte perioodi 1.02.2020 kuni 27.08.2020 kohta. Kohtu hinnangul ei ole kohane hinnata tarbija krediidivõimet 1,5 kuni 2 aasta vanuse pangakonto väljavõtte alusel, kuivõrd tarbija kohustused, sissetulekud kui ka tarbimisharjumused võivad olla oluliselt muutunud. Kohtu hinnangul jättis laenuandja täitmata kohustuse kontrollida talle kostja poolt esitatud andmeid ja seega kostja krediidivõimekust. Eeltoodust tulenevalt rikkus laenuandja VÕS § 4034 lg-t 6 ja selle tagajärjena loeb kohus VÕS § 4034 lg 7 järgi intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära. VÕS § 4034 lg 6 rikkumise korral ei saa laenuandja VÕS § 403 4 lg 7 teise lause alusel nõuda ka muid tasusid.
15.Laenuandja esitas 28.07.2022 kostjale lepingute ülesütlemise avaldused. Selleks ajahetkeks oli kostja võlgnevuses esimese nelja osamakse tasumisega, seega oli lepingute ülesütlemise esmane eeldus täidetud (poolte kokkulepe ülesütlemise kohta järgib VÕS § 416 lg-s 1 sätestatut). Täidetud on ka edutu kahenädalase täiendava tähtaja andmise nõue, sest 03.06.2022 saatis laenuandja kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse tasuda võlgnevus 14
5 (7)
Tsiviilasi nr 2-23-9421 päeva jooksul. Kuna kostja mitte ühtegi tagasimakset ei teinud, jäädes võlgnevusse 4 järjestikuse osamaksega, oli laenuandjal VÕS § 416 lg 1 tulenev alus leping üles öelda.
16.Hagiavaldusest nähtub, et kostja sai laenu 2992,15 eurot. Vastavalt hagiavaldusele kostja ei ole tasunud ühtegi osamakset. Kuna kohtu hinnangul oli lepingu ülesütlemine kehtiv, siis kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse.
17.Kuivõrd krediidiandja on rikkunud VÕS § 4034 lg-t 6 ja selle tagajärjena loeb kohus VÕS § 4034 lg 7 järgi intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära. Ajavahemikul alates lepingu sõlmimisest kuni lepingu ülesütlemisavalduse tegemiseni st kuni 28.07.2022 oli intressimäär 0,00% aastas. Seega kohus kostjalt hageja kasuks intressi välja ei mõista.
18.VÕS § 113 lg 1 alusel võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hagiavalduse kohaselt on lepingu sõlmimisel Monefit Estonia OÜ ja kostja leppinud kokku viivisemääras 0,06% päevas. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 646,69 eurot.
19.Tulenevalt hageja nõudest ja TsMS § 367 mõistab kohus viivise alates 2.07.2023 kuni otsuse tegemiseni välja kindla summana, so 1348,26 eurot (viiviseraport on lisatud käesoleva otsuse juurde) ning alates 22.07.2025 protsendina määras 0,06% päevas.
20.Hageja on esitanud nõude kostjalt sissenõudmiskulude väljamõistmiseks kogusummas 35,00 eurot. Hagiavaldusest nähtuvalt on sissenõudmiskulude nõuete aluseks hageja märkinud VÕS § 1132 lg 1. Laenu sissenõudmise menetluskulude kokkulepe lepingu kehtivuse ajal on sätestatud kliendilepingu nr XXX punktides 10.1 kuni 10.3. Monefit Estonia OÜ on väidetavalt esitanud kostjale 4 tasulist meeldetuletuskirja. Asjaolude kohaselt edastati 01.05.2022 meeldetuletuskiri, 03.06.2022 lepingu ülesütlemise hoiatus, 28.07.2022 ülesütlemise avaldus ja 02.08.2022 nõude loovutamise teatis. Kohtu hinnangul saab VÕS § 1132 lg 1 mõistes nõuda sissenõudmiskulu 13.04.2022 saadetud tasulise meeldetuletuskirja eest (eelnevalt oli 06.04.2022 saadetud tasuta meeldetuletus). Lepingu ülesütlemisega seotud kirjad ei ole meeldetuletuskirjad VÕS § 113 2 lg 1 mõistes. Lepingujärgselt sai sissenõudmiskulude nõuet lepingu kohaselt esitada kas esialgne võlausaldaja või Aktsiaselts Era Liising Inkassoteenused või Nord Collect Osaühing. Kohus selgitab, et VÕS § 113 2 lg 2 ei anna iseenesest hagejal alust nõuda kostjalt lepingu lõpetamise järgselt sissenõudmiskulude hüvitamist, vaid seab piirid vastavale leppetrahvi- või kahju hüvitamise nõudele. Säte ei nõua iseenesest, et meeldetuletuskirja eest tasu nõudmiseks oleks eelnev kokkulepe, kuid kui poolte vahel sellist kokkulepet ei ole, saab võlausaldaja nõuda ainult tegelikult tekkinud kahju hüvitamist üldise kahju hüvitamise regulatsiooni (VÕS §-d 115, 127-140) alusel ning peab kahju tekkimist ja selle ulatust ka tõendama (vt P.Varul jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2016, lk 580, 581). Seega sissenõudmiskulude hüvitamise nõudmine VÕS § 1132 alusel saab toimuda üksnes tarbijaga sõlmitud lepingu alusel. Seetõttu jätab kohus rahuldamata hageja sissenõudmiskulude hüvitamise nõuded summas 30,00 eurot.
21.TsMS § 174 lg 1 ja § 177 lg 1 p 1 alusel kohus määrab kohtuotsuses kindlaks ka kulude rahalise suuruse. TsMS § 138 lõike 1 kohaselt menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Vastavalt TsMS § 175 lõikele 1 juhul, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. 6 (7)
Tsiviilasi nr 2-23-9421 Kohus leiab, et põhjendatud ja vajalikuks kuluks on hagi esitamisel tasutud riigilõivu 560 eurot, kuna riigilõivu tasumine on nõude esitamise vältimatu eeltingimus.
22.TsMS § 144 p 1 ja § 175 lg 1 kohaselt on hüvitatavaks kuluks lepingulise esindaja kulud. Hageja taotleb lisaks riigilõivule kostjalt välja mõista hageja õigusabikulud summas 480 eurot. Hagiavalduse kohaselt menetlusdokumentide koostamine on olnud keerukas ja ajamahukas, hageja esindaja on kulunud nõude asjaoludega ja materjaliga tutvumiseks, hagiavalduse ettevalmistamiseks (sealhulgas tõendite tellimiseks, kogumiseks) ja koostamiseks ning hagi kohtusse esitamiseks (hagi lisade komplekteerimiseks) 4 töötundi. Riigikohus on 06.05.2015 lahendi p-s 14 asjas 3-2-1-4-15 asunud seisukohale, et kohus teeb kaalutlusotsuse lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse kohta, hinnates eelkõige õigusabile kulunud aega ja keerukust. Üldjuhul ei tohiks väljamõistetav menetluskulu suurus rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda. Kolleegiumi hinnangul peaksid avalduses taotletava hüve väärtus ja selle üle vaidlemise menetluskulud olema mõistlikus proportsioonis ja väljamõistetava menetluskulu mõistlikuks piiriks võiks rahaliste nõuete puhul olla üldjuhul hagihind. See tagaks menetlusosalisele ühtlasi ka võimaliku menetluskulu ettenähtavuse mingilgi määral juhuks, kui ta peab kohtulahendi alusel kandma teise menetlusosalise menetluskulu. Tsiviilasja hinnast suuremas ulatuses menetluskulu väljamõistmine rahalise nõudega asjas oleks õigustatud üksnes asja erilise keerukuse ja suure mahu puhul. Kohus leiab, et esindaja ajakulu 4 tundi ei ole selles asjas põhjendatud ega vajalik. Tegemist on trafaretsete hagiga, asjas puudub keeruline õiguslik vaidlus ja kohtuistungeid ei ole toimunud. Kohtu hinnangul on hageja esindaja vajalik ajakulu kokku 2 tundi. Kohtu hinnangul on esindaja tasu 120 eurot põhjendatud. Seetõttu peab kohus põhjendatuks ja vajalikud hageja lepingulise esindaja kulud kokku 240 eurot (2h x 120 eurot).
23.TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldas hagi osaliselt, 89,40% ulatuses, mistõttu jätab kohus hageja menetluskuludest 715,21 eurot kostja kanda ja ülejäänud menetluskulud hageja enda kanda. Kohus jätab kostja kanda tema enda võimalikud kulud, kostja ei ole faktiliselt menetluses osalenud ning eelduslikult ei ole tal kulusid tekkinud.
24.TsMS § 177 lg 4 ja hageja taotlusel kohus kohustab kostjat tasuma väljamõistetud menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. (allkirjastatud digitaalselt) Anu Talu Kohtunik
7 (7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.