2-19-19853/6 - Võlaõigus - Sideteenuste osutamise lepingud - Viru Maakohus Rakvere kohtumaja - lahend.ee

8.Toimetada kohtuotsuse resolutsioon kostjale väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu kätte, kui muud kättetoimetamise viisid ei õnnestu. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele on hagejal õigus esitada apellatsioonkaebus kohtuotsuse kättetoimetamisest arvates Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg.6 § 633 lg.7). Kostjal on õigus esitada 30 päeva jooksul tagaseljaotsuse kättesaamisest või avaliku kättetoimetamise korral tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teadasaamisest TsMS § 416 nõuetele vastav kaja menetluse taastamiseks. Kajale tuleb lisada kõik vajalikud dokumendid asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks (TsMS § 394 ja TsMS § 416). Kaja esitamisel tuleb kostjal tasuda kautsjonina summa, mis vastab riigilõivule poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 1500 eurot, mis tuleb kanda Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr EE571010220229377229 AS-is SEB Pank või arvelduskontole nr EE062200221059223099 AS-is Swedbank, märkides selgitusse tsiviilasja numbri. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõuded 18.12.2019 esitas hageja PlusPlus Capital AS Viru Maakohtule hagi M-J Ri vastu võlgnevuse nõudes ja seoses puuduste kõrvaldamisega 10.02.2020 hagiavalduse täienduse. Esitatud hagiavalduse ja täienduse kohaselt sõlmisid M-J Ri ja E AS (edaspidi ka teenuse osutaja) 23.12.2015 liitumislepingu nr. xxxx, telefoninumbri xxxx teenindamiseks. Lepingu alusel kohustus teenuse osutaja pakkuma kostjale mobiilsidealaseid teenuseid ning kostja oli kohustunud saadud kaupade (mobiiltelefoni)/ teenuste eest õigeaegselt ja regulaarselt tasuma vastavalt esitatud arvetele. Kostja asus teenuse osutaja teenuseid kasutama ning teenuse osutaja esitas kostjale arved: perioodi 1. veebruar kuni 28. veebruar 2016 eest 01.03.2016 arve nr: 2014821768 summas 58,61 eurot, tasumise tähtajaga 18.03.2016. Kostja on arvet osaliselt tasunud summas 5,30 eurot. Perioodi 1. aprill kuni 30. aprill 2016 eest 01.05.2016 arve nr. 2015280112 summas 18,95 eurot, tasumise tähtaeg 18.05.2016. Periood 1. mai kuni 31. mai 2016 eest 01.06.2016 arve nr. 2015516843 summas 21,50 eurot, tasumise tähtaeg 18.06.2016. Hageja on esitanud hagiavaldusi vastavalt teenuse osutajalt dokumentide saamisel ning hagimenetlusse nõude suunamisel. Kuna teenuse osutaja andis hagejale osade klientide osas alusarved üle ühekaupa, siis on esinenud juhuseid, et kohtusse on nõue esitatud ühe arve osas. Tsiviilasjast nr 2-19-12794 nähtub, et hageja esitanud nõude 01.04.2016 arvest tulenevalt ja käesolevas tsiviilasjas on esitatud ülejäänud kolm arvet. Hagiavalduse lisaks on E AS teenuste kasutamise üldtingimused, mis on kinnitatud alles 29.11.2016, s.o pärast arvete väljastamist ja peale lepingu sõlmimist. Lepingute sõlmimise ajal kehtinud üldtingimused on tunnistatud tühiseks ning üldtingimusi on kohandatud vastavalt õiguspraktikale tarbijatele soodsamaks ning seetõttu tuleb tugineda nõude juures esitatud ja

kehtivatele üldtingimustele, sest hagejal on esitatud ka edasiulatuv viiviste nõue. Teenuse osutaja on kehtivates üldtingimustes korrigeerinud viiviste % määra vastavalt väljakujunenud Riigikohtu õiguspraktikale. Vastavalt E üldtingimuste p-le 7.10 on E õigus nõuda kostjalt maksete mittetähtaegsel tasumisel viivist arvele märgitud maksetähtajale järgnevast kuupäevast füüsilise isiku puhul 0,07% võlasummast iga viivitatud päeva eest. Hageja nõuab kostjalt viivis määras 0,07% päevas, mis on kolmekordne, kahele koma kohale ümardatud, seaduslik viivisemäär (8%*3=24%). EMTA on märkinud, et maksude arvestus ja kontrollireeglite kohaselt arvutatud summa ümardatakse kahe kohani pärast koma. Hageja on seisukohal, et viivise ümardamine kahele komakohale hagivalduses toodud viisil on igati õiguspärane ning tugineb matemaatilistele reeglitele. Vastavalt Üldtingimustele kohustus kostja tasuma arve(d) vastavalt arve(te)l osundatud maksetähtpäevaks (p.5.2.2). 18.05.2016 saatis E AS kostjale teatise lepingu lõpetamisest aadressile xxxx, milles E AS palus kostjat tasuda võlgnevus hiljemalt 25.05.2016. Kuna kostja ei tasunud võlasummat nimetatud tähtajaks, luges E AS liitumislepingu üles öelduks alates 25.06.2016. 01.02.2018 loovutas E AS oma nõuded kostja vastu PlusPlus Capital AS-ile. Kostjat teavitati nõude loovutamisest, kuid käesoleva ajani ei ole kostja kohustust tasunud. Sissenõudjal on õigus nõuda ja kostjal lasub lepingu üldtingimuste punkti 5.2.3. ja 6.1.7 kohaselt kohustus hüvitada mitteõigeaegsest tasumisest tuleneva võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulud. VÕS § 1132 lg 2 ja lg 3 seovad sissenõudekulu võlgnikule saadetud meeldetuletuskirjadega. VÕS § 1132 lg 2 p 1 järgi pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 25 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot. Hagis toodud nõue kostja vastu on hagihinnaga 210,29 eurot. Hageja on volitanud PlusPlus Baltic OÜ-d sisse nõudma kostjalt võlgnevust ja PlusPlus Baltic OÜ sissenõudemenetluse kohtuväline esindaja on toimetanud teenusena kolm võlateatist (s.o 01.04.2018, 01.05.2018 ja 01.06.2018) hagejale teadaolevale kostja aadressile. Seetõttu juhindudes VÕS § 1132 lg 2 on hagejal õigus nõuda 01.04.2018 võlateatise eest 15 eurot ning 01.05.2018 ja 01.06.2018 kummagi võlateatise eest 5 eurot s.t. kokku 25 eurot. Kuna teenuse osutaja poolt on arved hagejale üle antud erinevatel perioodidel, siis on sellega tegelenud erinevad isikud kohtuväliselt ning iga konkreetse võlgnevuse sissenõudmine toob paratamatult kaasa ka kulud. Hagejale osutab võlateatiste kättetoimetamise teenust PlusPlus Baltic OÜ, kelle menetlejad külastavad võlgnike elukohta maksekokkulepete sõlmimiseks. Nimetatud sissenõudekulud oleksid olemata, kui kostja oleks oma kohustusi täitnud tähtaegselt. Teenuse eest on teenuse osutaja esitanud hagejale arve 36 euro suuruses ulatuses, sest teenuse maksumuseks on 12 eurot iga külastuse eest. Seega on hageja kandnud otseseid kulutusi võlateatiste kostjale edastamiselt. Hagimenetluses on hageja esitanud sissenõudekulude nõude VÕS § 113 2 lg 2 ja p 1 lähtuvalt ning võttes arvesse meeldetuletuskirjadele seaduses sätestatud määradest tulenevalt 25 euro ulatuses. Kostja võlgneb hagejale lepingust tulenevalt põhivõlgnevuse 84,48 eurot ja viivised 79,23 eurot. Hageja on arvutanud viivist 0,07% päevas põhisummalt 53,31 eurolt perioodil 19.03.2016 kuni 16.12.2019 summas 51,05 eurot. Põhisummalt 15,41 eurolt alates 19.05.2016 kuni 16.12.2019 summas 14,10 eurot ja põhisummalt 15,76 eurolt alates 19.06.2016 kuni 16.12.2019 summas 14,08 eurot. Hageja nõuab ka tulevikus sissenõutavaks muutuvat viivist 0,07% põhisumma jäägilt päevas alates 17.12.2019 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Samuti palub hageja välja mõista VÕS § 1132 lg 2 alusel sissenõudekulud summas 25 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda ning menetluskuludelt palub hageja välja mõista viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Kostja vastuväited Kostjale on hagimaterjalid kätte toimetatud isiklikult 08.04.2020. Kostjat on kohustatud hagile vastama 14 päeva jooksul dokumentide kättesaamisest ning hoiatatud TsMS § 407 tagajärgede eest. Kostja ei ole kirjalikku vastust hagiavaldusele esitanud. Kohtu kohaldatud seadused, tuvastatud asjaolud, järeldused, tõendid Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 kohaselt kohus võib hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. TsMS § 394 lg 5 kohaselt hagile vastuse esitamise tähtaeg peab olema vähemalt 14 päeva hagi kättetoimetamisest alates. Seda tähtaega on järgitud. Kohus edastas kostjale hagimaterjalid kirjaliku vastuse esitamise kohustusega hiljemalt 14 päeva jooksul hagimaterjalide kättetoimetamisest. Hagimaterjalid on kostjale isiklikult kättetoimetatud 08.04.2020, seega oli kohtu poolt määratud vastuse esitamise viimaseks tähtpäevaks 22.04.2020. Kostja kohtule vastanud ja vastuväiteid hagile esitanud ei ole. TsMS § 407 lg 3 kohaselt võib tagaseljaotsuse TsMS § 407 lg 1 nimetatud juhul teha kohtuistungit pidamata. TsMS § 407 lg 1 mõtte kohaselt saab kohus lugeda kostja poolt omaksvõetuks küll hageja esitatud faktilised väited, kuid hageja nõude õigusliku põhjendatuse hindamisel tuleb siiski kontrollida ka hageja nõude arvestuse ning sellega seotud õiguslike väidete vastavust lepingule. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt, mistõttu saab hagi tagaseljaotsusega rahuldada üksnes osaliselt. Osas, milles hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, jääb hagi TsMS § 407 lg 6 alusel rahuldamata. Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 164 lõikele 1 võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). VÕS § 164 lg 2 kohaselt astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. Hageja on esitanud kohtule kostjale 05.02.2018 edastatud nõude loovutamise teatise E AS poolt nõude loovutamise kohta 01.02.2018 hagejale. VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 82 kohaselt kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. Hagiavaldusest ja selle lisadest nähtub, et 23.12.2015 sõlmisid kostja ja E AS liitumislepingu nr. xxxx, mille alusel esitas E AS kostjale arveid, mida kostja ei tasunud. Hageja on sõlminud lepingud oma majandus- ja kutsetegevuses. Kostja on sõlminud lepingud füüsilise isikuna ehk tarbijana VÕS § 1 lg 5 tähenduses. Riigikohus on leidnud, et tüüptingimuste võimalikku kasutamist tuleb õiguse kohaldamisena kontrollida põhimõtteliselt iga tarbija ning majandus- ja kutsetegevuses osaleva isiku vahel sõlmitud lepingust tekkinud vaidluse lahendamisel (vt 14.06.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-22-16, p 18; 5.12.2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-05, p 12). Samuti peab kohus ise omal algatusel hindama tüüptingimuse kehtivust, sest tegemist on õiguse kohaldamisega TsMS § 438 lg 1 järgi (3.10.2018 määrus tsiviilasjas nr 2-16-13477, p 13 teine lõik; 30.10.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-21-106-13, p 24). Kohus leiab, et põhjendatud on kostjalt välja mõista põhivõlgnevus kokku summas 84,48 eurot.

VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda rahalise kohustuse rikkumise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus leiab, et hagejal on õigus arvestada viivist rahuldatud põhinõudelt 84,48 eurolt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud seadusjärgses määras, kuna lepinguline (E AS teenuste kasutamise üldtingimuste p 7.10) viivisemäär 0,07% päevas ehk 25,55% (0,07 × 365) aastas ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära 24% aastas (8 × 3) ning on seetõttu tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja VÕS § 42 lg 3 p 5 ning § 42 lg 1 järgi tühine (vt RKTKm 3-2-1-25-16 p 13). Asja materjalist nähtuvalt ei ole hageja tõendanud viivise suuruse osas läbirääkimiste pidamist ja tingimuses kokkuleppe saavutamist. Samuti ei nõustu kohus hageja seisukohaga, et viivisemäär 0,07% on kolmekordne seaduslik viivisemäär. Riigikohus on selgitanud, et eelduslikult tuleks hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult (tsiviilasi nr 3-2-1-25-16 p 13). Seaduse kohaselt (VÕS § 113 lg 1 teine lause) loetakse viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära, millele lisandub 8% aastas. Arvestades vaidlusalusel ajal kehtestatud referentsimäärasid, kohaldunuks asjas seadusjärgne viivisemäär suurusjärgus 8,05% aastas (0,022 % päevas) - 8% aastas (0,0219 % päevas). Seaduse kohaselt on viivisesumma väljaarvutamise aluseks viivitusintressi aastane määr, mitte selle päevamäär. Kolmekordne seadusjärgne viivisemäär oleks seega 24,15% aastas kuni 24% aastas. Viivisekokkuleppe tühisuse korral on hagejal võimalik nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt ka Riigikohtu 16. november 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-16, p-d 17 ja 18, ning selles viidatud 14. juuni 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24). Seega on hageja õigustatud nõudma kostjalt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Arve nr.

(vt www.viivisekalkulaator.ee). Lähtudes eeltoodust kuulub kostjalt väljamõistmisele sissenõutavaks muutunud viivis 08.05.2020 seisuga kokku summas 27,42 eurot (24,80 + 2,62). Hageja on taotlenud ka edasiulatuva viivise väljamõistmist, mistõttu juhindudes TsMS §-st 367 kuulub kostjalt väljamõistmisele alates 09.05.2020 edasiulatuv seadusjärgne viivis VÕS § 113 lõikes 1 teises lauses sätestatud määras tasumata põhinõudelt kuni põhinõude 84,48 euro tasumiseni. Lähtudes kohtupraktikast ei tohi edaspidine viivisenõue koos sissenõutavaks muutunud viivisega ületada põhivõlgnevuse suurust. Hageja palub kostjalt välja mõista sissenõudmisega seotud kulud VÕS § 1132 lg 2 p 1 alusel summas 25 eurot. Kohus leiab, et hageja nõue ei kuulu rahuldamisele. Hageja on varem esitanud samast lepingust tuleneva sissenõudekulude hüvitamise nõude tsiviilasjas nr 2-19-12794, mis on kohtu poolt rahuldatud. Hageja põhjendab nõude esitamist asjaoluga, et teenuse osutaja poolt on arved hagejale üle antud erinevatel perioodidel, mistõttu on tegelenud sellega erinevad isikud kohtuväliselt ja on tekkinud kulud. Kohus ei saa hageja väitega nõustuda, kuivõrd hagiavalduste kohaselt loovutas E AS mõlemad nõuded hagejale ühel ja samal päeval 01.02.2018. VÕS § 1132 lg 2 ei võimalda iga samast lepingust tuleneva arve eest eraldi sissenõudmiskulude nõuet esitada. TsMS § 468 lg 1 p 2 alusel tunnistab kohus omal algatusel tagaseljaotsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 2 kohaselt maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hageja on esitanud kostja vastu rahaliselt kindlaksmääratud nõudeid kokku summas 188,71 eurot. Kohus jätab otsusega rahuldamata hageja nõuded kokku summas 79,43 eurot ehk ligikaudu 42% ulatuses. Eeltoodut arvestades peab kohus TsMS § 163 lg-st 1 juhindudes põhjendatuks jätta menetluskulud 58% ulatuses kostja ja 42% ulatuses hageja kanda. Hageja palub kostjalt välja mõista riigilõiv summas 75 eurot. Hageja on tasunud nõudelt riigilõivu seaduses ettenähtud määras lähtudes hagihinnast. Kohus on seisukohal, et tasutud riigilõivu näol on tegemist põhjendatud ja vajaliku kulutusega, mis tuleb hagejale kostja poolt hüvitada (vastavalt menetluskulude jaotusele). Hageja palub kostjalt välja mõista ka õigusabikulud summas 420 eurot (käibemaksuga) ning viivise menetluskuludelt. Kohus on kontrollinud, et hageja ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu ei saa ta kuludelt käibemaksu tagasi arvestada ja seega on põhjendatud õigusabikulude väljamõistmine koos käibemaksuga. Hagejale on osutatud õigusabi 3 tunni ja 30 minuti ulatuses tunnihinnaga 100 eurot (käibemaksuta), mis sisaldab dokumentide komplekteerimist ja analüüsi, hagiavalduse koostamist ja esitamist. Kohus leiab, et õigusabikulude nõue kuulub rahuldamisele osaliselt. Riigikohtu otsuse nr. 3-2-1-43-10 kohaselt menetlusosalist esindava lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on TsMS § 175 lg 1 järgi kohtu diskretsiooniotsus. TsMS § 175 lg 1 annab kohtule võimaluse hinnata esindaja töö mahtu selle kaudu, millise sisuga on esindaja koostatud menetlusdokumendid. Menetluskulud peavad vastama asja keerukusele. Väljakujunenud

kohtupraktika alusel saab hageja õigusabikulu arvetel teenuse tunnihinnaks märgitud 100 eurot/tund (käibemaksuta) ehk 120 eurot/tund (käibemaksuga) pidada mõistlikus suuruses olevaks. Kohus leiab, et käesoleva hagi puhul on ilmselgelt ja üldteadaolevalt tegemist nn. masshageja poolt koostatud trafaretse hagi tekstiga, milles erinevate kostjate puhul tuleb sisuliselt muuta vaid andmeid lepingu sõlmimise kuupäeva osas ning muuta lepingust tulenevate summade suurusi, seega on tegemist tavapärase õigusvaidlusega, mis õigusharidusega esindajalt eelduslikult ülemäärast aega ei nõua. Antud asjas ei ole esindaja pidanud osalema istungitel, ei ole pidanud tutvuma vastaspoole vastuväidetega. Seega pole tegemist keeruka ja mahuka tsiviilasjaga. Arvestades eeltoodut peab kohus vajalikuks ja mõistlikuks ajakuluks 1,5 tundi ehk õigusabikulud on põhjendatud summas 180 eurot (käibemaksuga). Kokkuvõttes moodustavad hageja põhjendatud menetluskulud 255 eurot (75 + 180), millest kostja kanda jääb 58% ehk 147,90 eurot. Kostja ei ole kohtule vastanud ning muid menetlustoiminguid teinud, mistõttu võib eeldada, et kostjal menetluskulud puuduvad. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on nõudnud menetluskuludelt viivise väljamõistmist ja kohus rahuldab hageja taotluse. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Marika Leimann Kohtunik