Pankrotiõigus › Füüsilise isiku võlgadest vabastamise menetlus

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetluse käik

oma võlgnevust vähendanud ebapiisavalt, ei viita võlgniku süülisele käitumisele ega anna alust jätta teda kohustustest vabastamata, kui ta ei ole pankrotiseadusest tulenevaid kohustusi rikkunud. Kohus ei tuvastanud võlgniku käitumises võlausaldajate huvide kahjustamisele suunatud tegevust. Määruskaebus

Pankrotiseaduse (PankrS) § 173 lg-te 1–3 kohaselt on võlgnikul järgmised kohustused: võlgnik on kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima; võlgnik peab viivitamatult teatama kohtule ja usaldusisikule igast elu- ja tegevuskoha vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta ning võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded loetakse loovutatuks usaldusisikule. Usaldusisik peab sellest tasude maksmiseks kohustatud isikutele teatama. PankrS § 175 lg d 2 ja 4 sätestavad absoluutsed keeldumisalused, mille puhul on võlgniku kohustustest vabastamine välistatud (Riigikohtu 20.06.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-16, p 15). Kohus keeldub PankrS § 175 lg 2 p 2 alusel võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik rikkus süüliselt PankrS § s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustas sellega võlausaldajate huve. Sel juhul tuleb kohtul tuvastada, et võlgnik on PankrS § 173 lg-s 2 sätestatud kohustusi rikkudes varjanud saadud tulusid ning vara või jätnud kohtu nõudel andmata teavet oma sissetulekute ja vara kohta, oma eelnimetatud kohustusi rikkunud süüliselt ning kohustuse süülise rikkumisega kahjustanud võlausaldajate huve. Maakohus ei tuvastanud kohustustest vabastamisest keeldumise aluseid ning leidis, et võlgnik ei ole süüliselt rikkunud PankrS § 173 nimetatud kohustusi. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus vastavat järeldust piisavalt põhjendanud ning määruskaebuste väited ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid. Vastuseks kaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Võlgnikul on õigus jätta PankrS § 173 lg 5 alusel usaldusisikule üle andmata tulu, millele seadusest tulenevalt ei saa sissenõuet pöörata. PankrS § 173 lg 4 järgi peab usaldusisik sama paragrahvi kolmandas lõikes nimetatud tulust võlgnikule üle andma 25%, kui kohus ei ole määranud teisiti. Võlgniku sissetulekud, millele ei saa pöörata sissenõuet, on loetletud TMS § 131 lg s 1. TMS § 132 lg 1 järgi ei saa üldjuhul arestida ka sissetulekut või selle osa, mis ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust. Kui võlgnik peab seadusest tulenevalt ülal teist isikut või maksab talle elatist, suureneb mittearestitav summa perekonnaseaduse (PKS) § 132 lg 2 alusel iga ülalpeetava kohta ühe kolmandiku võrra palga alammäärast kuus, välja arvatud juhul, kui sundtäidetakse lapse elatisnõuet. Maakohus märkis õigesti, et võlgnik ei pea sissetuleku hulka arvestama riiklikke peretoetusi, puudega inimese sotsiaaltoetusi, sotsiaalhoolekande seaduses nimetatud sotsiaaltoetusi, saadud elatist, vanemahüvitist (TMS § 131). Kui võlgnik täidab ise usaldusisiku kohustusi, võib ta töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulust või ettevõtlusest saadud tulust jätta endale selle osa, millele seadusest (nt TMS § 132 lg d 1 ja 2) tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet (PankrS § 173 lg 5) või osa, mis vastab PankrS § 173 lg-s 4 sätestatud määrale (25%), kui see on suurem PankrS § 173 lg s 5 nimetatud tulu mittearestitavast osast (Riigikohtu 11.01.2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-16, p 13.2). Ülejäänud tulu arvelt tuleb võlgnikul täita võlausaldajate tunnustatud nõudeid osas, mille ulatuses võlausaldajal jäi pankrotimenetluses raha saamata. PankrS § 173 lg s 4 nimetatud kohustuse täitmiseks tuleb tuvastada võlgniku tulu suurus ja selle põhjal hinnata, kas võlgnik jättis endale tulust suurema osa kui seaduse või kohtumäärusega ette nähtud. Palga alammäär oli 2014. aastal 355 eurot, 2015. aastal 390 eurot, 2016. aastal 430 eurot, 2017. aastal 470 eurot, 2018. aastal 500 eurot ja 2019. aastal 720 eurot. TMS § 132 lg-st 2 tuleneb, et kui võlgnik peab seadusest tulenevalt ülal teist isikut või maksab talle elatist, suureneb mittearestitav summa iga ülalpeetava kohta ühe kolmandiku võrra palga alammäärast kuus, välja arvatud juhul, kui sundtäidetakse lapse elatisnõuet. PKS § 97 p 1 järgi on ülalpidamist õigustatud saama võlgniku alaealised lapsed. Arvestades võlgniku ülalpidamist vajava ühte isikut ja alates 2019. augustis kahte isikut, oleks võlgnik saanud seaduse kohaselt

2014. aastal igakuiselt jätta endale 473,33 eurot, 2015. aastal 520 eurot, 2016. aastal 573,33 eurot, 2017 aastal 626,67 eurot, 2018. aastal 666,67 eurot ja 2019. aastal 720 eurot (alates 2019.aasta august 900 eurot). Ringkonnakohus ei nõustu, et maakohus rikkus seadust leides, et väljamaksete arvestust tuleb teha aasta lõikes. PankrS § 172 lg 2 näeb ette, et usaldusisik hoiab võlgnikult saadui makseid oma varast eraldi ja teeb väljamaksed usaldusisikule üks kord aastas. PankrS § 173 lg-te 3 ja 4 kohaselt annab võlgnik saadud tulu 25% ulatuses võlausaldajale. Seadus näeb ette, et väljamakseid tehakse üks korda aastas, kuid seadus ei kohusta väljamaksete arvestuse pidamist kuude lõikes nagu määruskaebuse esitaja väidab. Seega võib usaldusisik/võlgnik arvestust pidada ka aasta lõikes. Tegemist ei ole seadusest tuleneva normi rikkumisega. Võlausaldaja heidab ette, et maakohtu seisukoht on vastuolus esitatud tõenditega. Kohtule esitatud võlgniku pangakonto väljavõttest (I kd lk 147-152, 181-182, 194-197) nähtub, et võlgniku igakuine sissetulek on olnud kõikuv. Võlgniku sissetulek ületas palga alamäära 2017. aastal aga ka 2018. aastal ühe aasta lõikes kokku kuuel korral. Muudel aastatel sai võlgnik sissetulekut üle palga alammäära veel vähem. Võlgniku pangakonto väljavõtetest nähtub, et 2015. aastal oli võlgniku maksimumsissetulek märtsis 709,10 eurot, kuid aprillis oli sissetulek 28,07 eurot (töötutoetus), mais 112, 28 eurot (töötutoetus) ja juunis 132,33 eurot (töötutoetus); 2016. aastal oli maksimumsissetulek aprillis 838,91 eurot, kuid mais ainult 251,02 eurot; 2017. aastal oli maksimumsissetulek veebruaris 847,63 eurot ja miinimum aprillis 373 eurot; 2019. aastal oli võlgniku sissetulekuks töövõimetushüvitis 429,74 eurot kuus ning juunis 2 864,96 eurot (sünnitushüvitus 140 päeva eest ehk 4,7 kuu eest, st ca ühe kuu lõikes 609,60 eurot). Eeltoodust nähtub, et võlausaldaja määruskaebuses toodud seisukoht, et väljamaksete suurust oleks pidanud arvestama igakuiselt, oleks võlgnikule olnud ebamõistlikult koormav. Võlausaldaja esitatud arvutused (määruskaebuse lisad, II kd lk 47-52) on sisuliselt võlausaldaja seisukohad väljamaksete suuruste kohta. Võlausaldaja arvutused ei arvesta võlgniku võimekust tulla toime nendel kuudel, mil võlgniku sissetulek oli väga madal. Võlausaldaja seisukohast ei nähtu, kuidas oleks võlgnik saanud ennast ja oma last ülalpidada, olukorras, kus igakuine sissetulek oli ligikaudu 30 eurot või 100 eurot. Lisaks tuleb arvestada, et võlgniku kulud ühes kuus olid võlgniku poolt esitatud aruannete ja pangakonto väljavõtete põhjal sedavõrd suured, et igakuistest sissetulekutest ei ole kuu lõpuks alles jäänud midagi, mille arvelt võlausaldajatele võlgnevusi tasuda. Pangakonto väljavõtetest nähtub, et igakuine sissetulek on kulunud äraelamisele ning märkimisväärset summat pole pangakontole jäänud. Isegi kui võlgnik oleks pidanud kuude kaupa arvestust, siis lõppkokkuvõttes oleks võlausaldaja menetluse lõpetamisel samal positsioonil, kuna kogu teenitud sissetulek kulus äraelamisele. Võlgniku kohustuste rikkumiseks saaks pidada seda, kui võlgnik oma sissetulekuid põhjendamatult vähendaks või neid varjaks (vt Riigikohtu 30.10.2019 määrust tsiviilasjas nr 211-24696, p 19). Maakohus leidis õigesti, et võlgnik ei ole oma sissetulekuid põhjendamatult vähendanud või vara varjanud. Asjaolu, et võlgnikul oli igakuiseid kohustusi rohkem kui sissetulekuid, ei tähenda, et võlgnik kahjustas tahtlikult võlausaldajaid. Võlgnik põhistas veenvalt oma sissetuleku erinevusi 2018. aastal seoses puhkustega ja esitas selle kohta ka kohased tõendid (palgateatised, II kd lk 64-65). Võlausaldaja etteheited selles osas ei ole aluseks maakohtu määruse tühistamiseks. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu seisukohad ei ole vastuolus esitatud tõenditega. Seega asus maakohus põhjendatult seisukohale, et arvestades võlgniku sissetulekut, ei olnud võlgnikul võimalik võlausaldajatele väljamakseid teha ja tuleb võlgnik vabastada pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest. PankrS § 2 teise lause kohaselt on võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk anda neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske, võimalus vabaneda oma kohustustest

pankrotiseaduses ettenähtud korras ja saada nii lõpptulemusena väljavaade uueks majanduslikuks alguseks ning normaalseks sotsiaalseks eluks. Kui võlgniku käitumises ei ole PankrS § 175 lg 2 p-des 1 ja 2 ning lg-s 4 silmas peetud võlausaldajate huvide kahjustamisele suunatud raskelt süülise käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgnikku kohustustest vabastamise menetluse võimalusest ilma jätta (Riigikohtu 17.04.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-13, p 11 ja 15 ning 14.11.2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-11, p 12). Käesoleval juhul ei esine võlgniku käitumises võlgadest vabastamise keeldumise absoluutseid aluseid. Asja materjalide pinnalt ei ole võimalik jõuda järeldusele, et võlgniku käitumine on olnud suunatud võlausaldaja huvide süülisele kahjustamisele, mistõttu oleks tema kohustustest vabastamine välistatud. Samuti ei saavutaks võlausaldaja võlgniku kohustustest vabastamata jätmisega tõenäoliselt oma eesmärki saada oma nõue rahuldatud.

/allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur

/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.