Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

1 (9)

menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2 (9)

kinnisasja koormamisega, millele hageja on ka ise menetlusdokumentides viidanud. Hageja tunnistab, et xxxxxxxxxxxxxxxxx linn asuv kinnisasi on laenu tagatis, mida hageja soovib nõuda rahaliselt käendajalt. VÕS § 145 lg 1 on antud juhul selgelt paigas ning sama paragrahvi lõige 2 ei oma sellega enam seost. Seega leiab kostja, et hageja nõue põhivõlgniku vastu on rahuldatud ning ei kuulu täitmisele käendaja vastu.

3 (9)

arvestust esitatud. Samuti ei ole hageja laenu omandamisel selgitanud, kas ja millal on Nordic Metal Eesti OÜ laenuandjale intresse ja viiviseid tasunud. Arvestades laenu- ja pandilepingus sätestatut, on oluline, kas laenusaaja tasus laenuandjale intressi ja laenusumma 13.12.2014. a. Laenusaaja ei ole nimetatud kuupäeva seisuga laenuandjale tasunud intressi, laenusummat ega ka viiviseid. Nimetatud asjaolu on tõendatud nõude loovutamise lepinguga, millega omandajale loovutatakse põhivõlgnevus 20 000 eurot, intressid summas 4230 eurot ja viivised 2800 eurot. Pandilepingu punkti 7 kohaselt oli laenuandjal õigus pant nõude rahuldamiseks realiseerida vähemalt alates 20.12.2014. a. Hagejal on õigus omandatud nõue rahuldada eelkõige panditud vara realiseerimise arvel. Hageja ei ole põhjendanud, miks nõue on esindatud käendaja, aga mitte panditud vara vastu. Kostjal on vastuväiteid omandatud nõude suurusele. Loovutatud ja omandatud nõue ei vasta intresside arvestuses lepingutingimustele. See tähendab, et laenuandjal ei ole õigust nõuda laenult intresse peale 13.12.2014. a. Lepingu järgi on laenusaajal kohustus tasuda laenuks saadud summalt intresse 780 eurot. OÜ Laenukeskus ei ole pikka aega peale laenu sissenõtavaks muutumist (s.o 14.12.2014. a) esitanud nõuet laenusaaja ega ka käendaja vastu, millest tulenevalt on tekkinud suur viivise nõue kostja vastu. Juhul, kui kohus hageja nõude rahuldab, ei ole põhjendatud viivise välja mõistmine. Kostja on seisukohal, et tema poolt laenuandjale tasutud summasid tõendavad nõude loovutaja poolt maksegraafikule kantud andmed tasumiste kohta. Millise laenulepingust tuleneva kohustuse katteks laenuandja tasutud summad kandis, ei ole kostjale teada. Kostja ei mäleta, kas laenuandja tasumise kohta dokumendi väljastas. Hageja ei ole tõendanud, et nõude loovutaja on võlgnikule teatanud nõude loovutamisest. Kostjale on nõude loovutamine õiguslikult teatavaks tehtud alles nõude loovutamise dokumendi saamisel hagiavaldusega. Lisaks ei ole hageja tõendanud, et kostja poolt 07.08 ja 09.10.2015. a tehtud ülekanded on tehtud tema poolt omandatud nõude katteks. Makseselgitus osaline tagasimakse sellist asjaolu ei tõenda. Juhul, kui kohus hageja nõude rahuldab, on kostja nõus, et nimetatud kuupäevadel tasutud summad tuleb lugeda kostja kohustuse katteks. Lisaks esitas kostja taotluse vaheotsuse tegemiseks, millega tuvastada, et hageja nõue on aegunud.

4 (9)

KOHTU SEISUKOHT

eest leppisid pooled kokku lisaintressi määras 3,9% kuus. Laenusaaja kohustus laenusumma ja laenuintressid tagastama laenuandjale ühes osas ning 20 780 eurot kuus vastavalt laenu tagastamise graafikule (tl 22). Laenulepingu punkt 9.1 kohaselt Exxx Vxxxxxx käendab eraisikuliselt ettevõtte Nordic Metal Eesti OÜ laenulepingut nr 07-1114. 2) Samal päeval, s.o 13.11.2014. a sõlmisid OÜ Laenukeskus ja Nordic Metal Eesti OÜ (esindaja Exxx Vxxxxxx) pandilepingu nr 07-1114 (tl 14-15; 17-18). Pandilepingu punkt 5 kohaselt pandib laenusaaja laenuandjale laenu (13.11.2014. a poolte vahel sõlmitud laenulepingu alusel antud laen) tagatiseks korteri registriosa numbriga 5234403, asukohaga xxxxxxxxxxxxxxxxxxxx linn. Kui laenusaaja ei ole tasunud laenuandjale 13.12.2014. a 20 780 eurot, kohustub laenusaaja maksma laenuandjale viivist 0,75% päevas laenu põhiosalt, s.o 20 000 eurot. Pandilepingu punkt 7 sätestab, et, kui laenusaaja ei ole ühe nädala (s.o 7 päeva) möödudes peale 13.12.2014. a tasunud laenuandjale laenu intressi ja/või laenatud summat ning tekkida võivaid viiviseis, siis on laenuandjal õigus realiseerida pant oma nõude rahuldamiseks. 3) OÜ Laenukeskus ja Mxxxxx Pxx sõlmisid 04.08.2015. a notariaalse nõude loovutamise lepingu, hüpoteegi loovutamise lepingu ja asjaõiguslepingu (tl 8-13; 16). Loovutaja OÜ Laenukeskus kinnitab, et omab nõuet Nordic Metal Eesti OÜ vastu, mis on tekkinud loovutaja ja võlgniku vahel 13.11.2014. a sõlmitud laenulepingust nr 07-1114. Nimetatud laenulepingust tulenevad kõik loovutaja nõuded võlgniku vastu. Loovutaja kinnitab, et seisuga 04.08.2015. a on nõude suurus kokku 27 030 eurot ning seejuures koosneb nõue laenu põhiosast 20 000 eurot, tasumata intressidest summas 4230 eurot ning viivistest summas 2800 eurot. Lisaks kinnitab loovutaja, et nõude täitmine on tagatud hüpoteegiga summas 50 000 eurot mis on seatud loovutaja kasuks korteriomandile asukohaga xxxxxxxxxxxxxxxxxxxx linn ning korteriomandi olulistele osadele ja päraldistele. Lepingu kohaselt loovutab loovutaja nõude omandajale tasu eest ja tervikuna. 4) 03.08.2015. a maksekorraldusest (tl 23) nähtuvalt on Mxxxxx Pxx märgitud kuupäeval Tartu notarile Anne Priks-Toom kandnud 27 030 eurot makseselgitusega „Exxx Vxxxxxxx ja OÜ Laenukeskuse vahelise laenulepingu Lxxxxx Pxxxx seatud hüpoteegi loovutamine Mxxxxx Pxxxx“. Seejuures on Mxxxxx Pxx tasu notariaalse tehingu sõlmimisel olnud 180,90 eurot (tl 24).

6 (9)

kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. 24.1 Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja on hagejale 07.08.2015. a tasunud 3000 eurot selgitusega „ülekanne“ (tl 25) ning 09.10.2015. a 2000 eurot selgitusega „osaline tagastus“ (tl 26). Hageja on toodud makseid käsitlenud laenu tagastusena kostjalt. Ka kostja on 07.04.2020. a kirjalikus seisukohas (tl 134) märkinud, et loeb nimetatud kuupäevadel tehtud maksed (kogusummas 5000) eurot tehtuks põhilaenu katteks. TsÜS § 158 lg 2 sätestab, et nõude tunnustamine võib seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Kohtu hinnangul saab asuda seisukohale, et kostja on nõuet hageja ees tunnustanud TsÜS § 158 lg-te 1, 2 tähenduses ning seejuures tugineb kohus eelpool viidatud ringkonnakohtu otsusele. Kuigi kostja on varasemas menetlusstaadiumis (18.03.2019. a seisukohas; tl 69 pöördel) leidnud, et asjas ei ole leidnud tõendamist, et kostja poolt 07.08 ja 09.10.2015. a tehtud maksed on kostja teinud hageja poolt omandatud nõude katteks, siis 07.04.2020. a seisukohas on kostja asunud vastupidisele seisukohale ning märgib, et maksed on tehtud just laenu katteks. Kohus nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et kostja pole asjas esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et tal oleks hageja ees veel mõni muu kohustus, mille katteks ta nimetatud kuupäevadel hagejale raha on üle kandnud. Kohus märgib, et Tartu Ringkonnakohtu otsus tehti 30.septembril 2019 ja pärast seda andis maakohus pooltele veel võimaluse oma seisukohti avaldada. Kostja ei ole avaldanud ega tõendanud mingi muu suhte olemasolu poolte vahel, mille katteks ta hagejale kaha kandis. Sellise suhte olemasolu ei avaldanud kostja ka kassatsioonkaebuses. Seega saab asuda seisukohale, et kostja on nõuet tunnustanud. Puutuvalt kostja väitesse, et ringkonnakohtu lahendiga ei ole tuvastatud, millises rahalises suuruses loeb kohus hageja nõude kostja poolt tunnustatuks, märgib kohus järgmist. Tsiviilasjas nõude tunnustamine TsÜS § 158 lg 2 tähenduses on toimunud abstraktsena, st õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises. Seega nõude tunnustamine kindlas summas ei ole käesolevalt nõutav. 24.2 Vastavalt laenulepingu lisaks olevale maksegraafikule (tl 22) oli laenu tagasimakse tähtaeg 13.12.2014. a. Sama laenu tagastamise tähtaeg on märgitud ka pandilepingu punktis 4 (tl 7). Samas on laenulepingus täpsustus, et laenu tagasimakse tähtaeg lükkub ühe kuu võrra edasi, kui laenuandja tasub maksetähtajal intressi ja tekkida võivaid viiviseid. Sellist seisukohta kinnitas kostja 28.02.2019. a toimunud kohtuistungil. Kostja kinnitusel pikenes laenu tagastamise tähtaeg vaidlusaluse lepingu järgi automaatselt intressi tasumise puhul. Lisaks märkis kostja, et on intresse ligikaudu poole aasta jooksul tasunud. Laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks maksete tegemist laenuandjale perioodil alates 20.02.2015. a kuni 13.05.2015. a on kostja kinnitanud ka apellatsioonkaebuses (tl 81-85). Laenulepingu kohaselt oli võla kasutamise eest kokku lepitud lisaintressi määr 3,9% kuus. Seega on ainetu kostja väide, et hagejal on õigus ja esitad kostja vastu intressinõue üksnes summas 780 eurot. Laenulepingu kohaselt tuli kostjal tasuda intressi määras 3,9 % kuus, s.o 780 eurot kuus. Sama seisukohta toetab ka maksegraafik, mille kohaselt on intressisumma (arvutatud perioodi laenujäägilt) 780 eurot, seejuures on 13.12.2014. a maksesuuruseks 20 780 eurot. Oluline on seegi, et laenulepingu kohaselt on laenusaajal võimalus tasuda kahe esimese kuu intressid (tähtaegadega 13.12.2014. a ja 13.01.2015. a) koos laenu põhiosaga. See tähendab, et juba pooltevaheline laenuleping nägi ette intresside tasumise pärast laenu tagastamise tähtaega (ehk pärast 13.12.2014) ja sedakaudu on juba laenulepingus pooled pidanud silmas võimalust, et laenu tagastamise tähtajaks (13.12.2014) laenusummat ei tagastata ja jätkub intresside tasumine. 7 (9)

Maksegraafikule tehtud käsikirjaliste juurdekirjutuste (tl 22) kohaselt on 20.02.2015. a tasutud 800 eurot, 13.03.2015. a 430 eurot, 17.03.2015. a 500 eurot, 19.03.2015. a 100 eurot, 21.04.2015. a 800 eurot ning 13.05.2015. a 450 eurot, s.o kokku 3080 eurot. Tuginedes kostja antud selgitustele, et intresside tasumisel võis lepingu tähtaega piiramatult edasi lükata ning et kostja tasus intresse ligikaudu pool aastat, saab asuda seisukohale, et toodud maksete näol oli tegemist intressimaksetega, aga mitte laenu põhiosa maksetega. Kohtu sellesisulist veendumust kinnitavad ka kostja antud selgitused, et kostja ei olnud laenu tagastamise tähtaega lõpptähtaega enda jaoks valmis mõelnud. Laenuandaja laenu ka tagasi ei küsinud ning seda põhjusel, et kostja tasus intresse. Nõude loovutamise lepingu punktis 2 on fikseeritud nõude suurus, sh tasumata intressid summas 4230 eurot ning viivised summas 2800 eurot. Kohus nõustub kostjaga, et hageja ei ole esitanud intressi- ega ka viivise kujunemise aluseks olevaid arvestusi. Seega tuleb kohtu hinnangul intressi- ning viivise summade arvutamisel lähtuda laenulepingus sätestatust. Laenulepingu kohaselt kohustub laenusaaja 13.12.2014. a tagastama laenuandjale laenusumma ja laenuintressid ühes osas ning 20 780 eurot kuus, võla kasutamise eest on kokku lepitud lisaintressimäär 3,9 %. Laenulepingu punktis 1.8 on sätestatud, et juhul, kui laenusaaja jätab tähtaegselt tasumata või tasub mittetäielikult lepingust tulenevad maksed, kohustub ta maksma laenuandjale viivist arvestusega 0,75% nõuetekohaselt tasumata summalt päevas. Tegemist on majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud laenulepinguga, mille tingimusi, s.h. intressi- või viivisemäära ei piira tarbijakrediidilepingu kohta käivad sätted. VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause järgi kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud viivisemäär. VÕS § 113 lg 1 esimese lause järgi arvestatakse viivist arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Võttes aluseks, et kostja pidi 13.12.2014. a tasuma intressi 780 eurot ning iga järgneva kuus eest samuti 780 eurot, ning viimase intressimakse teostas kostja 13.05.2015. a, kujuneb määras 3,9 % kuus intressisuuruseks 6240 eurot (8 kuu intressid, s.o kuni 13.07.2015. a). Tulenevalt asjaolust, et kostja on tasunud intresse kokku summas 3080 eurot, saab lugeda tasumata intressinõudeks 3160 eurot. Eeltoodust tulenevalt saab alates 14.07.2015. a kuni nõude loovutamiseni, s.o kuni 04.08.2015. a arvestada viivist 0,75 % (s.o 150 eurot) tasumata summalt päevas. Tasumata viiviseks 22 päeva eest kujuneb 3300 eurot. Seega kokku põhivõlg+intress+viivis (20 000+3160+3300) on 26 460 eurot. Võttes aluseks, et kostja on põhivõlgnevusest tasunud 5000 eurot, on kostjal tasumata 21 460 (26460-5000) eurot. Selles summas kuulub hagi rahuldamisele. Tulenevalt asjaolust, et hageja ei nõua viiviseid ega ka intresse pärast nõude loovutamist, s.o 04.08.2015. a, saab kohus viiviseid ning intresse käsitleda üksnes nõude loovutamise aja seisuga.

kohe pärast võlgnikupoolset täitmata jätmist või mittenõuetekohast täitmist. Vaidlust ei ole, et kostja käendas eraisikuliselt laenusaaja poolt laenulepinguga võetud kohustust (pandilepingu punktid 8.1 ja 9.1). Asjakohatu on ka kostja väide, et sõlmitud käendusleping on tühine VÕS § 143 lg 2 järgi, kuna käenduslepingus ei ole fikseeritud kostja rahalise vastutuse piirmäära, s.o rahalise vastutuse suurust. Kohus märgib, et kohtupraktikas (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-148-11 p 13) on leitud, et käendaja, kes on käenduslepingu sõlminud ajendatuna isiklikust vahetust majanduslikust huvist põhilepingu sõlmimise, selle täitmise või põhivõlgniku majandustegevuse vastu, et vaja käendaja tarbijakäenduslepingust tulenevat kaitset, kuivõrd käenduslepingu sõlmimine seondub selle isiku iseseisva majandus- või kutsetegevusega. Riigikohus on asjas nr 3-2-1-8-06 (p 15) asunud seisukohale, et samaaegselt osaühingu ainsaks või põhiliseks osanikuks ja juhatuse liikmeks oleva isiku poolt osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmitud käenduslepingule ei laiene tarbijakäenduse sätted, kuna leping osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmiti huvist ühingu majandustegevuse vastu ning osaühingu juhatuse liiget ei saa seetõttu pidada lepingus tarbijaks. Käesolevas asjas käendas Exxx Vxxxxxx Nordic Metal Eesti OÜ juhatuse liikmena ettevõtte laenu, mille eesmärgiks oli tootearendus. Seega käendas Exxx Vxxxxxx juhatuse liikmena laenu huvist ettevõtte majandustegevuse vastu ning seega ei kuulu kohaldamisele VÕS § 143. Lisaks on Riigikohus lahendis nr 3-2-1-66-14 (p 25) leidnud, et vastutuse maksimumsummana võib käsitada ka lepingus, millest tuleneb käenduskohustus, märgitud käendatava kohustuse summat ja seda ilma, et sellist summat oleks eraldi vastutuse maksimumsummana käsitletud. Seega saaks kohtu hinnangul käesolevas asjas kostja vastutuse maksimumsummana käsitleda käendatava kohustuse summat, mis lepingujärgselt on 20 780 eurot. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldab hagi määravas ulatuses (22030 eurost 21460 eurot). Hageja osales menetluses ilma õigusabi kasutamata. Neid asjaolusid arvestades jätab kohus hageja menetluskulu kostja kanda. Kostja menetluskulud jäävad kostja enda kanda. TsMS § 174 lg 1 näeb ette, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 138 lg 1 kohaselt menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Hageja menetluskuluks on üksnes riigilõiv summas 900 eurot (tl 143). Tegemist on põhjendatud menetluskuluga ning tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.

/allkirjastatud digitaalselt/ Ülle Raag Kohtunik 9 (9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.