Harju Maakohtu 13.02.2020 määrus hagi menetlusse võtmisest keeldumise kohta
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Aktsiaselts PlusPlus Capital määruskaebus
Menetlusosalised, nende esindajad Hageja: Aktsiaselts PlusPlus Capital (registrikood 11919806), lepinguline esindaja Marjana Šestel Kostja: XX (isikukood XXXXXXXXXXX) Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 13.02.2020 määrus tühistada ja saata tsiviilasi tagasi maakohtule hagiavalduse menetlusse võtmise otsustamiseks.
2.Määruskaebus rahuldada. Edasikaebamise kord Määruse peale ei saa määruskaebust esitada. Menetluse käik
1.AS PlusPlus Capital (hageja) esitas 07.02.2020 Harju Maakohtule hagiavalduse XX (kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 4249,64 eurot, intressi 461,10 eurot, viivise 2422,52 eurot, võla sissenõudekulud 35 eurot ning hagi esitamise ajaks veel mitte sissenõutavaks muutunud viivise põhinõudelt alates 08.02.2020 kuni põhinõude täitmiseni 0,051781% päevas, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Bigbank AS ja kostja 25.11.2015 tarbijakrediidilepingu, mille kohaselt andis pank kostjale laenu 5100 eurot. Kuivõrd kostja ei täitnud kohaselt põhisumma ja intressi tasumise kohustust, siis ütles pank lepingu üles. 27.11.2017 loovutas pank oma nõuded kostja vastu hagejale.
Esimese astme kohtu määrus
3.Harju Maakohtu 13.02.2020 määrusega keelduti hagi menetlusse võtmast ja jäeti menetluskulud hageja kanda.
4.Avalduse saanud kohus kontrollib, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule (tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 75 lg 1). Kohus ei võta hagiavalduse menetlusse, kui hagi ei allu sellele kohtule (TsMS § 371 lg 1 p 2). Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EÜ) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määrus) art 4 lg 1 järgi esitatakse isikute vastu, kelle alaline elukoht on Euroopa Liidu liikmesriigis, hagi isiku elukohajärgse liikmesriigi kohtusse. Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 5 lg 1 järgi võib hagi muusse kohtusse esitada üksnes määrusest tuleneva erandi korral. Kostja registrijärgseks elukoha aadressiks on XXX, Leedu. Kohus kontrollis ka kostjale tehtud laekumisi emaksuametist, kuid kostjale ei ole viimastel aastatel Eestist maksustatavaid väljamakseid tehtud, mis kinnitab, et kostja ei ela Eestis. Seega tuleb kohtualluvuse üldnormide järgi esitada hagi Leedu kohtule.
5.Tarbijakrediidilepingu korral võib erandina esitada hagi teise liikmesriiki, kui poolte vahel on sõlmitud kohtualluvuse kokkulepe, mille on sõlminud tarbija ja teine lepingupool, kelle mõlema alaline või peamine elukoht oli kokkuleppe sõlmimise ajal samas liikmesriigis, ning mille kohaselt on asja lahendamiseks pädevad kõnealuse liikmesriigi kohtud, tingimusel et selline kokkulepe ei ole vastuolus asjaomase liikmesriigi õigusega (Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 19 p 3). Poolte vahel on kohtualluvuse kokkulepe juhuks, kui kostja elukoht ei ole teada (tarbijakrediidilepingu p 10.3). Poolte vahel puudub kokkulepe juhuks, kui võlgnik kolib elama välisriiki. Seetõttu ei kohaldu ühtegi erandliku kohtualluvuse reeglit Harju Maakohtu kasuks, hagi tuleb esitada Leedu kohtusse ning kohus keeldub hagi menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 1 p 2 alusel.
6.Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 168 lg 1 alusel hageja kanda. Määruskaebus
7.Hageja palub 27.02.2020 määruskaebuses maakohtu määruse tühistada ja jätkata asja menetlust.
8.Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 18 p 2 näeb ette, et teine lepingupool võib algatada menetluse tarbija vastu üksnes selle liikmesriigi kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht. Selleks, et teha kindlaks, kas poole alaline elukoht on selles liikmesriigis, kelle kohtusse asja kohta on hagi esitatud, tuleb Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 62 p-i 1 kohaselt kohaldada vastava liikmesriigi siseriiklikku materiaalõigust. Maakohtul oli kohustus teha tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 14 alusel kindlaks, kas kostja elas kohtumenetluse alustamise ajal alaliselt või peamiselt Eestis. Kohus on rikkunud TsÜS §-i 14 jättes faktiliste asjaolude pinnalt kindlaks tegemata, kas kostja elukohaks on Eesti. Asjaolust, et kostja elukohta Eestis ei ole võimalik tuvastada ja lähtuda tuleb Leedus märgitud elukohast, ei saa teha meelevaldset järeldust, et kostja elukoht ka tegelikkuses on Leedus. Kohus on viidatud seisukohale jõudnud üksnes rahvastikuregistri ja maksuameti andmetele tuginedes. Need andmed ei tõenda, et kostja alaline elukoht on Leedus. Maakohtu seisukoht on oletuslik ega põhine ühelgi menetluses esitatud tõendil.
9.Olukorras, kus maakohus jõudis järeldusele, et kostja alaline elukoht ei asu Eestis, tulnuks kohtul Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 62 p 2 alusel kohaldada Leedu õigust, et selgitada välja, kas kostja alaline elukoht on Leedus.
10.Maakohus ei ole kaalunud ka TsÜS § 14 lg 2 kohaldamist. Tulenevalt TsÜS § 14 lg-st 2 ja rahvastikuregistri seaduse (RRS) § 40 lg-st 4 ei ole välistatud, et isikul on lisaks rahvastikuregistrisse kantud elukohale ka teine elukoht. Riigikohus on selgitanud, et igal elukohal on õiguslikult sama tähendus, nagu ainukesel elukohal. Isik võib elada vaheldumisi kord ühes, kord teises kohas, sel juhul on mõlemad kohad elukohad. Ühel ajal mitmes kohas elukoha omamine tuleb aga täpsemalt välja selgitada tõendite kogumise abil (vt RKTKm 3-2-1-13-16).
11.Kostja on Eestis seotud 11 ettevõttega, kus ta on juhatuse liige või osanik. 2018. a. oli kostja elukoht rahvastikuregistri järgi Eestis. Kostja on muutnud oma elukohta ja registreerinud selle Leetu, et hoida oma kohustuste täitmisest kõrvale, kuna kostjal on palju võlgnevusi ka teiste võlausaldajate ees. Menetluse edasine käik
12.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
13.Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada ja tsiviilasi tuleb saata tagasi maakohtule hagiavalduse menetlusse võtmise otsustamiseks. Määruskaebus tuleb rahuldada.
14.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu järeldus selle kohta, et asi ei allu Harju Maakohtule, on ennatlik. Maakohus ei ole rahvusvahelise kohtualluvuse määramise aluseks olevaid asjaolusid kohaselt välja selgitanud ning on keeldunud seetõttu ennatlikult hagiavalduse menetlusse võtmast.
15.Käesoleval juhul on hageja esitanud kostja vastu hagi tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude rahuldamiseks. TsMS § 75 lg 1 kohaselt kontrollib avalduse saanud kohus, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule. TsMS § 70 lg 4 järgi kohaldatakse TsMS-s sätestatut kohtualluvuse määramisel Euroopa Liidu liikmesriikide kohtute vahel üksnes ulatuses, milles see ei ole reguleeritud Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruses. Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 18 p 2 kohaselt võib teine lepingupool algatada menetluse tarbija vastu üksnes selle liikmesriigi kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht.
16.Eelnevast tulenevalt pidi maakohus kindlaks tegema kostja alalise elukoha. Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 62 lg 1 kohaselt, et teha kindlaks, kas poole alaline elukoht on selles liikmesriigis, kelle kohtusse asja kohta on hagi esitatud, kohaldab see kohus siseriiklikku materiaalõigust. Selleks, et tuvastada, kas kostja alaline elukoht asub Eestis, tuli maakohtul lähtuda TsÜS § 14 lg-s 1 toodud määratlusest, mis sätestab, et isiku elukoht on koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse kommentaaridest nähtuvalt tuleb isiku peamine või alaline elukoht välja selgitada faktiliste asjaolude alusel. Alaline elamine tähendab sealjuures kohta, kus isik alaliselt viibib, kus on tema kodu, st koht, millega ta on isiklikult kõige enam seotud, kus ta ööbib, puhkab, kus on tema isiklikud asjad jms. Peamiselt elamine
tähendab seda, et antud kohas viibib isik rohkem kui mingis muus kohas. Elukohana ei ole käsitletavad kohad, kus isik võib viibida küll pikemat aega vabatahtlikult, kuid teatud põhjusel või eesmärgil, ilma soovita või võimaluseta asuda vastavasse kohta alaliselt elama. Elukoha määramisel on oluliseks kriteeriumiks vastavasse kohta elama asumise tahe (P. Varul jt. Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. § 14/3.2.1.).
17.Käesoleval juhul leidis maakohus, et kostja elukoht ei ole Eestis. Kohus tugines seejuures rahvastikuregistri väljavõttele, mille järgi on kostja elukohaks märgitud XXX, Leedu ning e-maksuameti teatisele, mille kohaselt ei ole kostjale viimastel aastatel Eestist maksustatavaid väljamakseid tehtud. Ringkonnakohus ei nõustu, et käesoleval juhul saab üksnes eeltoodud asjaolude pinnalt jõuda tõsikindlale järeldusele, et kostja elukoht ei ole Eestis. Ringkonnakohus märgib, et rahvastikuregistrisse kantud andmetel on üksnes informatiivne ja statistiline tähendus (RRS § 6 lg 1) ning kohus ei ole kohtualluvuse määramisel seotud rahvastikuregistri andmetega. Elukoha kanne rahvastikuregistris on vaid üks tõend alalise elukoha kohta, mida tuleb hinnata koos teiste tõenditega. Isiku peamine elamise koht tuleb kindlaks teha faktiliste asjaolude alusel, sh arvestades, kus on isiku kodu, kus ta töötab, puhkab või kus on tema isiklikud asjad. Ka e-maksuametist saadud teave selle kohta, et kostjale ei ole viimastel aastatel Eestist maksustatavaid väljamakseid tehtud, ei võimalda tõsikindlalt järeldada, et kostja elab mujal kui Eestis.
18.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus teinud praeguses asjas mõistlikke jõupingutusi kostja elukoha teadasaamiseks. Ringkonnakohus märgib, et rahvastikuregistris on alates 01.10.2018 kostja kehtiva elukohana märgitud Leedu. Samas on rahvastikuregistris alates 18.03.2019 märgitud kostja telefoni numbrina XXXXXXXXXXX ja sideaadressina on alates 17.10.2019 märgitud XXX, Tallinn. Lisaks tuvastas ringkonnakohus Kohtute Infosüsteemist, et kriminaalasjas nr 1-202061 17.03.2020 kohtule esitatud süüdistusaktis on märgitud kostja elukohaks XXX, Tallinn ja töökohaks X UAB. Samas kriminaalasjas on kostja kohut 31.03.2020 e-posti aadressilt XXX teavitanud, et tal on seoses karantiiniga vaja välismaa töökomandeeringu aega pikendada (UAB X, Leedu). Kostja on märkinud oma telefoninumbriks XXXXXXXXXXXX.
19.Lisaks eeltoodule on maakohtul võimalik koguda kostja kohta andmeid Politsei- ja Piirivalveametilt, äriregistrist, kinnistusraamatust, liiklusregistrist, täitemenetluse registrist jms. Toimiku materjalidest ei nähtu, et maakohus oleks selliseid võimalusi kasutanud.
20.Kui hagi menetlusse võtmisel tekib küsimus, kas hagi allub Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse järgi Eesti kohtule, oleks üldjuhul vajalik küsida selle kohta ka kostja seisukohta (RKTKm nr 3-2-1-123-12, p 11). Sellise võimaluse näeb ette ka TsMS § 372 lg 3. Sellisel juhul on võimalik kostjal avaldada seisukoht enda elukoha ja kohtualluvuse kohta ning kohtul on hagi menetlusse võtmise otsustamiseks ka rohkem informatsiooni. Kuivõrd rahvastikuregistrist ja Kohtute Infosüsteemist saadavate andmete pinnalt on tuvastatavad kostja kontaktandmed, siis on maakohtul võimalik võtta kostjaga ühendust selgitamaks välja, kus kostja tegelik elukoht on.
21.Kohtul tuleb teha vastavad päringud, küsida kostja seisukoht ja tõendeid kogumis hinnates anda uus hinnang sellele, kas isiku alaline elukoht asub Eestis. Lisaks peab maakohus kaaluma ka TsÜS § 14 lg 2 kohaldamist. TsÜS § 14 lg 2 järgi võib isiku elukoht olla üheaegselt mitmes kohas. Igal elukohal on õiguslikult sama tähendus,
nagu ainukesel elukohal. Isik võib elada vaheldumisi kord ühes, kord teises kohas, sel juhul on mõlemad kohad elukohad ning ajutisel viibimiskohal ei ole elukoha tuvastamiseks tähtsust (RKTKm nr 3-2-1-13-16, p 13).
22.Ringkonnakohus selgitab, et juhul kui maakohus leiab, et kostja alaline elukoht ei ole Eestis, tuleb Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 62 lg-st 2 lähtuvalt kohaldada Leedu õigust, et selgitada, kas kostja alaline elukoht on Leedus.
23.Eeltoodust tulenevalt ei ole maakohus ringkonnakohtu hinnangul kohtualluvuse määramise aluseks olevaid asjaolusid nõuetekohaselt välja selgitanud ja on seega keeldunud ennatlikult hagi menetlusse võtmisest. Seeõtttu tuleb saata tsiviilasi tagasi maakohtule hagiavalduse menetlusse võtmise uueks otsustamiseks.
24.Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada.
25.Käesoleva määruse peale ei saa edasi kaevata (TsMS § 372 lg 5). /allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.