Määrus 1215/2012

1. Käesolevat määrust kohaldatakse tsiviil- ja kaubandusasjade suhtes igat liiki kohtutes. Eelkõige ei kohaldata seda maksu-, tolli- ja haldusasjade suhtes ega riigi vastutuse suhtes tegevuse või tegevusetuse eest riigivõimu teostamisel (acta iure imperii). 2. Käesolevat määrust ei kohaldata järgmise suhtes: a) füüsiliste isikute õigus- ja teovõime, abielusuhtest või suhtele kohaldatava õiguse kohaselt abielule sarnase toimega suhtest tulenevad varalised õigused; b) pankrotimenetlus, maksejõuetute äriühingute või muude juriidiliste isikute likvideerimismenetlus, kohtumenetlus, kompromissi tegemine ja muude sellised menetlused; c) sotsiaalkindlustus; d) vahekohtumenetlus; e) perekonna-, sugulus-, abielu- või hõimlussuhetest tulenevad ülalpidamiskohustused; f) testamendid ja pärimine, sealhulgas surma tagajärjel tekkivad ülalpidamiskohustused.

Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid: a) „kohtuotsus”– liikmesriigi kohtu lahend, sealhulgas dekreet, määrus, otsus või täitemäärus, samuti kohtuametniku otsus kohtukulude kohta. III peatüki kohaldamisel hõlmab „kohtuotsus” ajutisi meetmeid, sealhulgas kaitsemeetmeid, mille on määranud käesoleva määruse kohaselt asja sisuliseks arutamiseks pädev kohus. See ei hõlma ajutisi meetmeid, sealhulgas kaitsemeetmeid, mille kohus on määranud, ilma et kostjat oleks kohtuistungile kutsutud, välja arvatud juhul, kui meetme määramise otsus on kostjale kätte toimetatud enne täitmisele pööramist; b) „kohtulik kokkulepe”– kokkulepe, mille liikmesriigi kohus on kinnitanud või mis on liikmesriigi kohtus menetluse käigus sõlmitud; c) „ametlik dokument”– dokument, mis on päritoluliikmesriigis ametlikult koostatud või ametliku dokumendina registreeritud ning mille ehtsus: i) lähtub dokumendi allkirjast ja sisust ning ii) on kindlaks tehtud ametiasutuse või muu selleks volitatud asutuse poolt; d) „päritoluliikmesriik”– liikmesriik, kus sõltuvalt asjaoludest on tehtud kohtuotsus, kinnitatud või sõlmitud kohtulik kokkulepe või ametlikult koostatud või ametliku dokumendina registreeritud ametlik dokument; e) „taotluse saanud liikmesriik”– liikmesriik, kus tuginetakse kohtuotsuse tunnustamisele, või taotletakse kohtuotsuse, kohtuliku kokkuleppe või ametliku dokumendi täitmist; f) „otsuse teinud kohus”– kohus, kes on teinud kohtuotsuse, mille tunnustamist või täitmist taotletakse.

Käesoleva määruse kohaldamisel hõlmab „kohus” järgmisi ametiasutusi asjades, milles neil on pädevus lahendada käesoleva määruse reguleerimisalasse kuuluvaid küsimusi: a) Ungaris lihtmenetluses tehtud maksekäskude (fizetési meghagyásos eljárás) puhul notarit (közjegyző), b) Rootsis lihtmenetluses tehtud maksekäskude (betalningsföreläggande) ja otsustatud elatisabi (handräckning) puhul Rootsi täiteametit (Kronofogdemyndighet).

1. Käesoleva määruse kohaselt esitatakse hagi isikute vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse sõltumata nende kodakondsusest. 2. Isikute suhtes, kes ei ole selle liikmesriigi kodanikud, kus on nende alaline elukoht, kohaldatakse selle liikmesriigi kodanike suhtes kehtivaid kohtualluvuse eeskirju.

1. Isikute vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib hagi esitada teise liikmesriigi kohtusse üksnes käesoleva peatüki 2.-7. jaos sätestatud korras. 2. Eelkõige ei kohaldata lõikes 1 osutatud isikute suhtes siseriikliku kohtualluvuse eeskirju, millest liikmesriigid peavad komisjoni artikli 76 lõike 1 punkti a kohaselt teavitama.

1. Kui kostja alaline elukoht ei ole üheski liikmesriigis, tehakse liikmesriigi kohtute pädevus kindlaks iga liikmesriigi oma õiguse kohaselt, kui artikli 18 lõikest 1, artikli 21 lõikest 2 ning artiklitest 24 ega 25 ei tulene teisiti. 2. Sellise kostja suhtes võib iga isik, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, oma kodakondsusest olenemata juhinduda samal viisil kui selle liikmesriigi kodanikud selles liikmesriigis kehtivatest kohtualluvuse eeskirjadest, eelkõige nendest, millest liikmesriigid peavad komisjoni artikli 76 lõike 1 punkti a kohaselt teavitama.

Isiku vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib esitada hagi teises liikmesriigis: 1) a) lepinguid puudutavates asjades selle paiga kohtusse, kus tuli täita asjaomane kohustus; b) kui ei ole kokku lepitud teisiti, käsitatakse käesoleva sätte kohaldamisel asjaomase kohustuse täitmise kohana: — müügi puhul kohta liikmesriigis, kus lepingu kohaselt kaubad üle anti või kus need oleks tulnud üle anda, — teenuste osutamise puhul kohta liikmesriigis, kus lepingu kohaselt teenuseid osutati või kus neid oleks tulnud osutada; c) kui alapunkt b ei kohaldu, kohaldatakse alapunkti a; 2) lepinguvälise kahju puhul selle paiga kohtusse, kus kahju tekitanud juhtum on toimunud või võib toimuda; 3) tsiviilõigusliku kahjutasu- või hüvitisnõude puhul, mille aluseks on kriminaalkorras menetletav tegu, sellesse kohtusse, kus menetletakse kriminaalasja, kui see kohus on tema suhtes kehtiva õiguse kohaselt pädev tsiviilasjades; 4) direktiivi 93/7/EMÜ artikli 1 lõikes 1 määratletud kultuuriväärtuse omandiõigusest tuleneva tsiviilõigusliku väljaandmisnõude puhul, mille on esitanud kõnealuse eseme väljaandmist nõudev isik, selle paiga kohtutesse, kus kultuuriväärtus asub kohtusse pöördumise ajal; 5) filiaali, esinduse või muu üksuse tegevusest tuleneva vaidluse puhul selle paiga kohtutesse, kus filiaal, esindus või muu üksus asub; 6) vaidluse puhul, mis on algatatud seaduse alusel või kirjaliku dokumendiga või kirjalikult kinnitatud suulise kokkuleppega moodustatud usaldusühingu (trust) asutaja, usaldusosaniku või kasusaaja vastu, selle liikmesriigi kohtusse, kus on usaldusühingu (trust) asukoht; 7) vaidluses tasunõude üle veose või lasti päästmise eest, selle paiga kohtusse, kus asjaomane veos või last: a) on tasumise tagamiseks arestitud või b) oleks võidud arestida, kuid anti kautsjon või muu tagatis, tingimusel et käesolevat sätet kohaldatakse üksnes juhul, kui väidetakse, et kostjal on veose või lasti suhtes õigusi või et tal olid sellised õigused päästmise ajal.

Isiku vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib esitada hagi ka: 1) juhul kui kostjaid on mitu, selle paiga kohtusse, kus on neist ühe alaline elukoht, tingimusel et nõuded on sedavõrd tihedalt seotud, et eri menetlustest tulenevate vastuoluliste otsuste ohu vältimiseks oleks soovitav neid menetleda ning otsuseid teha üheskoos; 2) kolmanda isikuna tagatist või garantiid puudutava nõude või muu kolmandate isikute osalusega menetluse puhul kohtusse, kus menetletakse põhihagi, välja arvatud juhul, kui hagi on esitatud üksnes selleks, et viia isik välja selle kohtu alluvusest, kes oleks tema asjas pädev; 3) vastuhagi puhul, mille aluseks on sama leping või samad asjaolud, mis põhihagi puhul, põhihagi menetlevasse kohtusse; 4) lepinguid puudutavates asjades, mille menetlus on võimalik ühendada sama kostja vastu kinnisasjaõigust puudutavas asjas algatatud menetlusega, selle liikmesriigi kohtusse, kus kinnisasi asub.

Kui liikmesriigi kohus on käesoleva määruse kohaselt pädev laeva kasutamisest või käitamisest tuleneva vastutuse asjades, on see kohus või mõni asjaomase liikmesriigi siseriikliku õiguse alusel selleks määratud teine kohus pädev ka vastutuse piiramise nõuete puhul.

Kindlustusasjades määratakse kohtualluvus kindlaks käesoleva jao kohaselt, ilma et see piiraks artikli 6 või artikli 7 punkti 5 kohaldamist.

1. Kindlustusandja vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib esitada hagi kas: a) selle liikmesriigi kohtusse, kus on tema alaline elukoht; b) kui tegemist on kindlustusvõtja, kindlustatu või soodustatud isiku esitatud hagiga, muus liikmesriigis hageja alalise elukoha kohtusse, või c) kui tegemist on kaaskindlustusandjaga, siis selle liikmesriigi kohtusse, kus on algatatud menetlus peakindlustusandja vastu. 2. Kindlustusandjat, kelle alaline elukoht ei ole üheski liikmesriigis, kuid kellel on ühes liikmesriigis filiaal, esindus või muu üksus, käsitatakse filiaali, esinduse või muu üksuse tegevusest tulenevates vaidlustes selles liikmesriigis alalist elukohta omavana.

Vastutuskindlustuse või kinnisasja kindlustamise puhul võib esitada hagi kindlustusandja vastu ka selle paiga kohtusse, kus kahju tekitanud juhtum on toimunud. Sama kehtib ka juhul, kui vallas- ja kinnisasi on hõlmatud ühise kindlustuspoliisiga ning sama juhtumi tõttu on kahjustada saanud mõlemad.

1. Vastutuskindlustuse puhul võib menetlusse, mille kahjustatud isik on algatanud kindlustatu suhtes, kaasata ka kindlustusandja, kui asjaomase kohtu suhtes kohaldatav õigus seda võimaldab. 2. Artikleid 10, 11 ja 12 kohaldatakse hagide suhtes, mille kahjustatud isik algatab otse kindlustusandja vastu juhul, kui sellised otsehagid on lubatud. 3. Kui sellistele otsehagidele kohaldatava õiguse kohaselt saab kindlustusvõtja või kindlustatu menetlusse kaasata, on nende puhul pädev sama kohus.

1. Ilma et see piiraks artikli 13 lõike 3 kohaldamist, võib kindlustusandja algatada menetluse üksnes selle liikmesriigi kohtus, kus on kostja alaline elukoht, olenemata sellest, kas tegemist on kindlustusvõtja, kindlustatu või soodustatud isikuga. 2. Käesoleva jao sätted ei mõjuta õigust esitada vastuhagi kohtusse, kus käesoleva jao kohaselt on lahendamisel põhihagi.

Käesoleva jao sätetest võib kõrvale kalduda üksnes kokkuleppe alusel, 1) mis on sõlmitud pärast vaidluse teket; 2) millega võimaldatakse kindlustusvõtjal, kindlustatul või soodustatud isikul algatada menetlus käesolevas jaos nimetamata kohtutes; 3) mille on sõlminud kindlustusvõtja ja kindlustusandja, kelle mõlema alaline või peamine elukoht oli kokkuleppe sõlmimise ajal samas liikmesriigis, ning mille kohaselt on asja lahendamiseks pädevad kõnealuse liikmesriigi kohtud isegi juhul, kui kahjustav sündmus leiab aset välisriigis, tingimusel et selline kokkulepe ei ole vastuolus asjaomase liikmesriigi õigusega; 4) mis on sõlmitud kindlustusvõtjaga, kelle alaline elukoht ei ole liikmesriigis, välja arvatud juhul, kui kindlustus on kohustuslik või seotud liikmesriigis asuva kinnisasjaga, või 5) mis käsitleb kindlustuslepingut, kui see leping hõlmab üht või mitut artiklis 16 nimetatud riski.

Artikli 15 punktis 5 osutatud riskid on järgmised: 1) kahju, mis tekib: a) laevadele, ranniku- või avamererajatistele või õhusõidukitele kaubanduslikel eesmärkidel kasutamisega seotud riskist, b) teel olevatele kaupadele, v.a reisijate pagas, kui vedu toimub osaliselt või täielikult nimetatud laevade või õhusõidukitega; 2) vastutus, v.a reisijate kehavigastuste ja nende pagasi kaotuse või kahjustumise eest: a) mis tuleneb punkti 1 alapunktis a nimetatud laevade, rajatiste või õhusõidukite kasutamisest või käitamisest, ning õhusõidukite puhul niivõrd, kuivõrd õhusõiduki registreerinud liikmesriigi õigus ei keela kokkuleppeid kohtualluvuse kohta selliste riskide kindlustamise puhul; b) punkti 1 alapunktis b nimetatud teel oleva kauba kaotuse või selle kahjustumise eest; 3) majanduslik kahju, mis on seotud punkti 1 alapunktis a nimetatud laevade, rajatiste või õhusõidukite kasutamise või käitamisega, eelkõige lasti või prahiraha kaotusega; 4) punktides 1–3 nimetatud riskidega seotud risk; 5) punktidest 1–4 olenemata kõik „suured riskid”, mis on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiivis 2009/138/EÜ (kindlustus- ja edasikindlustustegevuse alustamise ja jätkamise kohta) (Solventsus II) (14).

1. Asjades, mis puudutavad lepinguid, mille isik on tarbijana sõlminud oma majandustegevusest või kutsealast sõltumatul eesmärgil, määratakse kohtualluvus kindlaks käesoleva jao alusel, ilma et see piiraks artikli 6 ja artikli 7 punkti 5 kohaldamist, kui tegemist on: a) järelmaksuga kaupade müügilepinguga, b) osamaksetena tasutava laenulepinguga või muud liiki krediidilepinguga, mis sõlmiti kaupade müügi rahastamiseks, või c) muudel juhtudel lepinguga, mis on sõlmitud isikuga, kes tegeleb tarbija alalise elukoha liikmesriigis äri- või kutsetegevusega või kelle selline tegevus on mis tahes vahenditega suunatud nimetatud liikmesriiki või mitme liikmesriigi hulgas ka nimetatud liikmesriiki, ning kui leping kuulub sellise tegevuse raamesse. 2. Kui tarbija sõlmib lepingu poolega, kelle alaline elukoht ei ole liikmesriigis, kuid kellel on filiaal, esindus või muu üksus mõnes liikmesriigis, loetakse see liikmesriik nimetatud filiaali, esinduse või muu üksuse tegevusest tulenevate vaidluste puhul tema alaliseks elukohaks. 3. Käesolevat jagu ei kohaldata transpordilepingute suhtes, välja arvatud lepingud, mille alusel osutatakse summaarhinna eest kombineeritud veo- ja majutusteenust.

1. Tarbija võib algatada menetluse teise lepingupoole vastu selle liikmesriigi kohtutes, kus on nimetatud poole alaline elukoht, või, olenemata teise poole alalisest elukohast, selle paiga kohtutes, kus on tarbija enese alaline elukoht. 2. Teine lepingupool võib algatada menetluse tarbija vastu üksnes selle liikmesriigi kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht. 3. Käesoleva artikli sätted ei mõjuta õigust esitada vastuhagi kohtusse, kus käesoleva jao kohaselt on lahendamisel põhihagi.

Käesoleva jao sätetest võib kõrvale kalduda üksnes kokkuleppe alusel: 1) mis on sõlmitud pärast vaidluse teket, 2) mis võimaldab tarbijal algatada menetluse käesolevas jaos nimetamata kohtutes, või 3) mille on sõlminud tarbija ja teine lepingupool, kelle mõlema alaline või peamine elukoht oli kokkuleppe sõlmimise ajal samas liikmesriigis, ning mille kohaselt on asja lahendamiseks pädevad kõnealuse liikmesriigi kohtud, tingimusel et selline kokkulepe ei ole vastuolus asjaomase liikmesriigi õigusega.

1. Töölepinguid puudutavates asjades määratakse kohtualluvus kindlaks käesoleva jao kohaselt, ilma et see piiraks artikli 6 ja artikli 7 punkti 5 ning tööandja vastu algatatud kohtumenetluse puhul artikli 8 punkti 1 kohaldamist. 2. Kui töötaja sõlmib töölepingu tööandjaga, kelle alaline elukoht ei ole liikmesriigis, kuid kellel on filiaal, esindus või muu üksus mõnes liikmesriigis, loetakse see liikmesriik nimetatud filiaali, esinduse või muu üksuse tegevusest tulenevate vaidluste puhul tööandja alaliseks elukohaks.

1. Tööandja vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib esitada hagi kas: a) selle liikmesriigi kohtutesse, kus on tema alaline elukoht, või b) teises liikmesriigis: i) selle paiga kohtutesse, kus või kust kohast töötaja tavaliselt töötab, või selle paiga kohtutesse, kus ta viimati töötas, või ii) kui töötaja ei tööta või ei töötanud tavaliselt ainult ühes riigis, siis selle paiga kohtutesse, kus asub või asus töötaja tööle võtnud ettevõte. 2. Tööandja vastu, kelle alaline elukoht ei ole üheski liikmesriigis, võib hagi esitada liikmesriigi kohtusse vastavalt lõike 1 punktile b.

1. Tööandja võib algatada kohtumenetluse ainult töötaja alalise elukoha liikmesriigi kohtus. 2. Käesoleva jao sätted ei mõjuta õigust esitada vastuhagi kohtusse, kus käesoleva jao kohaselt on lahendamisel põhihagi.

Käesoleva jao sätetest võib kõrvale kalduda üksnes kokkuleppe alusel, 1) mis on sõlmitud pärast vaidluse teket või 2) mis võimaldab töötajal algatada menetluse käesolevas jaos nimetamata kohtutes.

Poolte alalisest elukohast olenemata allub asi erandlikult järgmistele liikmesriigi kohtutele: 1) menetluste puhul, mille esemeks on kinnisasjaõigus või kinnisasja üür või rent, selle liikmesriigi kohtutele, kus asjaomane asi asub. Kui menetluse esemeks on kinnisasja üürimine ajutiseks isiklikuks kasutuseks maksimaalselt kuueks järjestikuseks kuuks, on pädevad siiski ka selle liikmesriigi kohtud, kus on kostja alaline elukoht, tingimusel et üürnik on füüsiline isik ning nii üürileandja kui ka üürniku alaline elukoht on samas liikmesriigis; 2) menetluste puhul, mille esemeks on äriühingute, muude juriidiliste isikute või füüsiliste või juriidiliste isikute ühenduste asutamise või lõpetamise õiguspärasus või õigusvõime puudumine või nende organite otsuste kehtivus, selle liikmesriigi kohtutele, kus on äriühingu, juriidilise isiku või ühenduse asukoht. Asukoha kindlakstegemisel kohaldab kohus oma rahvusvahelise eraõiguse sätteid; 3) menetluste puhul, mille esemeks on avalike registrite kannete kehtivus, selle liikmesriigi kohtutele, kus registrit peetakse; 4) menetluste puhul, mis seonduvad patentide, kaubamärkide, disainilahenduste või muude sarnaste hoiuleandmise või registreerimisele kuuluvate õiguste registreerimise või kehtivusega, olenemata sellest, kas küsimus tõusetub hagi või vastuväite vormis, selle liikmesriigi kohtutele, kus hoiulevõtmist või registreerimist taotletakse, kus see on toimunud või kus see loetakse toimunuks liidu õigusakti või rahvusvahelise konventsiooni tingimuste kohaselt. Ilma et see piiraks 5. oktoobril 1973 Münchenis allakirjutatud Euroopa patentide väljaandmise konventsiooniga Euroopa Patendiametile antud pädevust, alluvad liikmesriigi kohtutele erandlikult asjad, mis puudutavad kõnealuse liikmesriigi suhtes väljaantud Euroopa patentide registreerimist või kehtivust; 5) menetluste puhul, mis seonduvad kohtuotsuste täitmisega, selle liikmesriigi kohtutele, kus otsus on täidetud või kuulub täitmisele.

1. Kui pooled, olenemata sellest, kus on nende alaline elukoht, on kokku leppinud, et konkreetsest õigussuhtest tulenenud või tuleneda võivate vaidluste lahendamiseks on pädev liikmesriigi kohus või kohtud, on see kohus või need kohtud pädevad, välja arvatud juhul, kui kõnealune kokkulepe on sisulise kehtivuse poolest asjaomase liikmesriigi õiguse kohaselt tühine. Kohtualluvus on erandlik, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Kohtualluvuse kokkulepe sõlmitakse kas: a) kirjalikult või suuliselt kirjaliku kinnitusega; b) vormis, mis vastab poolte vahel väljakujunenud tavale, või c) rahvusvahelise kaubanduse puhul vormis, mis vastab kaubandustavale, millest pooled olid või pidid olema teadlikud ning mis on asjaomase kaubanduse valdkonnas laialt tuntud ning mida selles valdkonnas tegutsevad asjakohast liiki lepingute pooled regulaarselt kasutavad. 2. Elektrooniliselt edastatud teave, mille puhul on võimalik kokkulepet alaliselt säilitada, võrdsustatakse kirjaliku vormiga. 3. Liikmesriigi kohtul või kohtutel, kelle pädevus on määratud usaldusühingu (trust) asutamisdokumendiga, on asutaja, usaldusosaniku või kasusaaja vastu algatatud menetluste puhul erandlik pädevus, kui asi puudutab kõnealuste isikute suhteid või nende õigusi või kohustusi, mis tulenevad usaldusühingust (trust). 4. Usaldusühingu (trust) asutamise kokkuleppe või dokumendi sätetel, millega pädevus kindlaks määratakse, ei ole õigusjõudu, kui need on vastuolus artikliga 15, 19 või 23, või kui on välistatud kohtute pädevus, kellele asi allub erandlikult artikli 24 kohaselt. 5. Kohtualluvuse kokkulepet, mis on osa lepingust, käsitatakse lepingu muudest tingimustest sõltumatu kokkuleppena. Kohtualluvuse kokkuleppe kehtivust ei saa vaidlustada üksnes seetõttu, et leping ei ole kehtiv.

1. Lisaks käesoleva määruse muudest sätetest tulenevale pädevusele on pädev ka see liikmesriigi kohus, kuhu kostja ilmub. Käesolevat sätet ei kohaldata juhul, kui isik on ilmunud kohtusse pädevuse vaidlustamiseks või kui artikli 24 kohaselt allub asi erandlikult teisele kohtule. 2. 3., 4. või 5. jaos osutatud asjades, kus kostjaks on kindlustusvõtja, kindlustatu, kindlustuslepingu kohaselt soodustatud isik, kahjustatud isik, tarbija või töötaja, tagab kohus enne asja lõike 1 alusel menetlusse võtmist, et kostjat teavitatakse õigusest kohtualluvus vaidlustada ning kohtusse ilmumise või ilmumata jätmise tagajärgedest.

Kui liikmesriigi kohtule esitatakse hagi, mis puudutab olulises osas asja, mis allub artikli 24 kohaselt erandlikult teise liikmesriigi kohtutele, deklareerib see kohus omal algatusel, et ta ei ole selles asjas pädev.

1. Kui kostja, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, vastu esitatakse hagi teise liikmesriigi kohtusse ning ta ei ilmu kohtusse, deklareerib see kohus omal algatusel, et ta ei ole asjas pädev, välja arvatud juhul, kui pädevus tuleneb käesoleva määruse sätetest. 2. Kohus peatab menetluse niikauaks, kuni on tõendatud, et kostjal on olnud võimalus menetluse algatamist käsitlev või võrdväärne dokument saada kätte piisavalt aegsasti, et ta oleks saanud end kaitsta, või on tõendatud, et selleks on võetud kõik vajalikud meetmed. 3. Käesoleva artikli lõike 2 asemel kohaldatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1393/2007 (kohtu- ja kohtuväliste dokumentide liikmesriikides kättetoimetamise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (dokumentide kättetoimetamine)) (15) artiklit 19, kui menetluse algatamist käsitlev või võrdväärne dokument tuli kõnealuse määruse kohaselt ühest liikmesriigist teise toimetada. 4. Kui määrus (EÜ) nr 1393/2007 ei kohaldu, kohaldatakse 15. novembri 1965. aasta tsiviil- ja kaubandusasjade kohtu- ja kohtuväliste dokumentide välisriikides kätteandmise Haagi konventsiooni artiklit 15, kui kõnealuse konventsiooni kohaselt tuli menetluse algatamist käsitlevad või nendega võrdväärsed dokumendid välisriiki toimetada.

1. Kui eri liikmesriikide kohtutesse on esitatud hagid samal alusel ja samade poolte vahel, peatab kohus, kuhu pöörduti hiljem, menetluse omal algatusel seniks, kuni on kindlaks tehtud selle kohtu pädevus, kuhu pöörduti esimesena, ilma et see piiraks artikli 31 lõike 2 kohaldamist. 2. Lõikes 1 osutatud juhtudel peab muu kohus, kuhu pöörduti, teatama selle kohtu taotluse korral, kuhu vaidlusega seoses pöörduti, viivitamata viimati nimetatud kohtule tema poole vastavalt artiklile 32 pöördumise kuupäeva. 3. Kui on kindlaks tehtud selle kohtu pädevus, kuhu pöörduti esimesena, loobub kohus, kuhu pöörduti hiljem, pädevusest esimese kohtu kasuks.

1. Kui eri liikmesriikide kohtutes on lahendamisel seotud menetlused, võivad kõik kohtud peale kohtu, kuhu pöörduti esimesena, oma menetlused peatada. 2. Kui menetlus on pooleli esimeses astmes kohtus, kuhu pöörduti esimesena, võivad ülejäänud kohtud poole taotlusel pädevusest loobuda, kui kohus, kuhu pöörduti esimesena, on kõnealustes menetlustes pädev ja kui asjaomase riigi õigus võimaldab neid menetlusi liita. 3. Käesoleva artikli tähenduses loetakse menetlused seotuks, kui nad on sedavõrd tihedalt seotud, et eri menetlustest tulenevate vastuoluliste otsuste ohu vältimiseks oleks soovitav neid menetleda ning otsuseid teha üheskoos.

1. Kui asi allub erandlikult mitmele kohtule, loobuvad kõik ülejäänud kohtud pädevusest selle kohtu kasuks, kuhu pöörduti esimesena. 2. Ilma et see piiraks artikli 26 kohaldamist, kui pöördutakse liikmesriigi kohtusse, kellele on artiklis 25 osutatud kokkuleppega antud erandlik pädevus, peatavad kõik ülejäänud liikmesriikide kohtud menetluse seni, kuni kohus, kuhu pöörduti kokkuleppe alusel, teatab, et tal puudub pädevus kokkuleppe kohaselt. 3. Kui kokkuleppega määratud kohus on teinud kindlaks kokkuleppekohase pädevuse olemasolu, loobuvad ülejäänud liikmesriikide kohtud pädevusest selle kohtu kasuks. 4. Lõikeid 2 ja 3 ei kohaldata 3., 4. või 5. jaos osutatud asjades, kui hagejaks on kindlustusvõtja, kindlustatu, kindlustuslepingu kohaselt soodustatud isik, kahjustatud isik, tarbija või töötaja ning kokkulepe ei ole nimetatud jagudes sisalduvate sätete kohaselt kehtiv.

1. Käesoleva jao kohaldamisel loetakse kohtusse pöördumine toimunuks: a) ajal, mil kohtule esitatakse menetluse algatamist käsitlev või võrdväärne dokument, tingimusel et hageja teeb pärast seda vajaliku, et dokumendid kostjale kätte toimetada, või b) kui dokument tuleb kätte toimetada enne kohtule esitamist, ajal, mil kättetoimetamise eest vastutav asutus selle kätte saab, tingimusel et hageja teeb pärast seda vajaliku, et dokument kohtule esitada. Punktis b osutatud kättetoimetamise eest vastutav asutus on esimene asutus, kes saab dokumendid, mis tuleb kätte toimetada. 2. Lõikes 1 osutatud kohus ja kättetoimetamise eest vastutav asutus märgivad üles vastavalt menetluse algatamist käsitleva dokumendi või samaväärse dokumendi esitamise või kättetoimetatavate dokumentide kättesaamise kuupäeva.

1. Kui kohtualluvus põhineb artiklil 4 või artiklitel 7, 8 või 9 ning kui sel ajal, kui liikmesriigi kohtusse pöörduti, on kolmanda riigi kohtus pooleli menetlus samal alusel ja samade poolte vahel, võib liikmesriigi kohus menetluse peatada, kui: a) eeldatakse, et kolmanda riigi kohus teeb otsuse, mida on võimalik tunnustada ja vajaduse korral täita kõnealuses liikmesriigis, ning b) liikmesriigi kohus leiab, et peatamine on nõuetekohase õigusemõistmise huvides vajalik. 2. Liikmesriigi kohus võib menetlust jätkata, kui: a) menetlus kolmanda riigi kohtus on peatatud või lõpetatud, b) liikmesriigi kohus peab ebatõenäoliseks, et menetlus kolmanda riigi kohtus viiakse lõpule mõistliku aja jooksul, või c) menetluse jätkamine on vajalik nõuetekohase õigusemõistmise huvides. 3. Liikmesriigi kohus lõpetab menetluse, kui menetlus kolmanda riigi kohtus on viidud lõpule ja on tehtud kohtuotsus, mida on võimalik tunnustada ja vajaduse korral täita asjaomases liikmesriigis. 4. Liikmesriigi kohus kohaldab käesolevat artiklit poole taotlusel või, kui see on siseriikliku õiguse kohaselt võimalik, omal algatusel.

1. Kui kohtualluvus põhineb artiklil 4 või artiklitel 7, 8 või 9 ning kui menetlus on kolmanda riigi kohtus pooleli sel ajal, kui liikmesriigi kohtusse pöörduti hagiga, mis on seotud kolmanda riigi kohtus menetletava hagiga, võib liikmesriigi kohus menetluse peatada, kui: a) eri menetlustest tulenevate vastuoluliste otsuste ohu vältimiseks on soovitatav menetleda seotud hagisid ning teha otsuseid koos, b) eeldatakse, et kolmanda riigi kohus teeb otsuse, mida on võimalik tunnustada ja vajaduse korral täita kõnealuses liikmesriigis, ning c) liikmesriigi kohus leiab, et peatamine on nõuetekohase õigusemõistmise huvides vajalik. 2. Liikmesriigi kohus võib menetlust jätkata, kui: a) liikmesriigi kohus peab tõenäoliseks, et vastuoluliste otsuste ohtu enam ei ole; b) menetlus kolmanda riigi kohtus on peatatud või lõpetatud; c) liikmesriigi kohus peab ebatõenäoliseks, et menetlus kolmanda riigi kohtus viiakse lõpule mõistliku aja jooksul, või d) menetluse jätkamine on vajalik nõuetekohase õigusemõistmise huvides. 3. Liikmesriigi kohus võib menetluse lõpetada, kui menetlus on kolmanda riigi kohtus lõpule viidud ja on tehtud kohtuotsus, mida on võimalik tunnustada ja vajaduse korral täita asjaomases liikmesriigis. 4. Liikmesriigi kohus kohaldab käesolevat artiklit poole taotlusel või, kui see on siseriikliku õiguse kohaselt võimalik, omal algatusel.

Liikmesriigi kohtutelt võib taotleda selle liikmesriigi õigusega ettenähtud ajutiste meetmete, sealhulgas kaitsemeetmete kehtestamist isegi juhul, kui kõnealuse liikmesriigi kohtud on asja sisuliseks arutamiseks pädevad.

1. Ühes liikmesriigis tehtud kohtuotsust tunnustatakse teistes liikmesriikides ühegi erimenetluseta. 2. Huvitatud pool võib 3. jao 2. alajaos sätestatud korras taotleda, et tuvastataks artiklis 45 osutatud kohtuotsuse tunnustamisest keeldumise aluste puudumine. 3. Kui liikmesriigi kohtus toimuva menetluse tulemus sõltub sellest, kas kohtuotsuse tunnustamisest keeldutakse, kuulub see küsimus nimetatud kohtu pädevusse.

1. Pool, kes soovib liikmesriigis tugineda teises liikmesriigis tehtud kohtuotsusele, esitab: a) kohtuotsuse koopia, mis vastab selle ehtsuse kindlakstegemiseks vajalikele tingimustele, ning b) artikli 53 kohaselt väljastatud tunnistuse. 2. Kohus või asutus, kus tuginetakse teises liikmesriigis tehtud kohtuotsusele, võib vajaduse korral nõuda otsusele tuginevalt poolelt artikli 57 kohaselt lõike 1 punktis b osutatud tunnistuse sisu tõlke või transliteratsiooni esitamist. Kui kohus või asutus ei saa menetlust jätkata kohtotsuse tõlketa, võib ta tunnistuse sisu tõlke asemel nõuda poolelt kohtuotsuse tõlke esitamist.

Kohus või asutus, kus tuginetakse teises liikmesriigis tehtud kohtuotsusele, võib oma menetluse kas täielikult või osaliselt peatada, kui: a) kohtuotsus vaidlustatakse päritoluliikmesriigis või b) on esitatud taotlus tuvastada otsusega artiklis 45 osutatud kohtuotsuse tunnustamisest keeldumise aluste puudumine või tunnustamisest keeldumise aluse olemasolu.

Liikmesriigis tehtud kohtuotsus, mis on selles liikmesriigis täidetav, on täidetav ka teistes liikmesriikides, ilma et oleks nõutav otsuse täidetavaks tunnistamine.

Täidetavast kohtuotsusest tuleneb seaduse alusel luba võtta kaitsemeetmeid, mis on ette nähtud taotluse saanud liikmesriigi õigusega.

1. Muus liikmesriigis tehtud kohtuotsuste täitemenetlusele kohaldatakse taotluse saanud liikmesriigi õigust, kui käesolevast jaost ei tulene teisiti. Ühes liikmesriigis tehtud kohtuotsus, mis on taotluse saanud liikmesriigis täidetav, täidetakse seal samadel tingimustel kui taotluse saanud liikmesriigis tehtud kohtuotsus. 2. Erandina lõikest 1 kohaldatakse taotluse saanud liikmesriigi õiguses sätestatud täitmisest keeldumise või selle peatamise aluseid niivõrd, kuivõrd need ei ole vastuolus artiklis 45 osutatud alustega. 3. Poolelt, kes taotleb teises liikmesriigis tehtud kohtuotsuse täitmist, ei nõuta postiaadressi olemasolu taotluse saanud liikmesriigis. Samuti ei pea sellel poolel olema taotluse saanud liikmesriigis volitatud esindajat, välja arvatud juhul, kui esindaja olemasolu on kohustuslik, olenemata poolte kodakondsusest või alalisest elukohast.

1. Selleks et liikmesriigis täita teises liikmesriigis tehtud kohtuotsust, esitab taotleja pädevale täitevasutusele järgmised dokumendid: a) kohtuotsuse koopia, mis vastab selle ehtsuse kindlakstegemiseks vajalikele tingimustele, ning b) artikli 53 kohaselt väljastatud tunnistuse, millega tõendatakse, et kohtuotsus on täidetav, ning mis sisaldab väljavõtet kohtuotsusest ja vajaduse korral asjakohast teavet sissenõutavate menetluskulude ja intressi arvutamise kohta. 2. Selleks et liikmesriigis täita teises liikmesriigis tehtud kohtuotsust, millega määratakse ajutised meetmed, sealhulgas kaitsemeetmed, esitab taotleja pädevale täitevasutusele järgmised dokumendid: a) kohtuotsuse koopia, mis vastab selle ehtsuse kindlakstegemiseks vajalikele tingimustele, b) artikli 53 kohaselt väljastatud tunnistuse, mis sisaldab meetme kirjeldust ja millega tõendatakse, et i) kohus on pädev asja sisuliselt arutama, ii) kohtuotsus on päritoluliikmesriigis täidetav ja c) tõendi kohtuotsuse kättetoimetamise kohta, kui meede määrati, ilma et kostjat oleks kohtusse kutsutud. 3. Pädev täitevasutus võib vajaduse korral nõuda, et taotleja esitaks tunnistuse sisu tõlke või transliteratsiooni kooskõlas artikliga 57. 4. Pädev täitevasutus võib nõuda, et taotleja esitaks kohtuotsuse tõlke üksnes juhul, kui kohus ei saa menetlust tõlketa jätkata.

1. Kui taotletakse teises liikmesriigis tehtud kohtuotsuse täitmist, toimetatakse artikli 53 kohaselt väljastatud tunnistus kätte isikule, kelle vastu täitmist taotletakse, enne esimese täitemeetme võtmist. Tunnistusele lisatakse kohtuotsus, kui seda ei ole kõnealusele isikule juba kätte toimetatud. 2. Kui selle isiku alaline elukoht, kelle vastu täitmist taotletakse, on muus liikmesriigis kui päritoluliikmesriigis, võib ta kohtuotsuse täitmise vaidlustamiseks nõuda kohtuotsuse tõlget, kui kirjalik kohtuotsus ei ole üheski järgmises keeles või kui kohtuotsusele ei ole lisatud tõlget ühtegi järgmisesse keelde: a) keel, millest ta aru saab, või b) selle liikmesriigi ametlik keel, kus on tema alaline elukoht või, kui selles liikmesriigis on mitu ametlikku keelt, selle paiga ametlik keel või üks ametlikest keeltest, kus on tema alaline elukoht. Kui on esitatud esimese lõigu kohane kohtuotsuse tõlke nõue, ei tohi võtta muid täitemeetmeid kui kaitsemeetmeid seni, kuni isikule, kelle vastu täitmist taotletakse, on esitatud kohtuotsuse tõlge. Käesolevat lõiget ei kohaldata, kui kohtuotsus on isikule, kelle vastu täitmist taotletakse, juba jätte toimetatud ühes esimeses lõigus osutatud keeles või sellele on lisatud tõlge ühte nimetatud keelde. 3. Käesolevat artiklit ei kohaldata kohtuotsusega kehtestatud kaitsemeetme täitmise suhtes või kui täitmist taotlev isik taotleb kaitsemeetmeid artikli 40 kohaselt.

1. Kui esitatakse kohtuotsuse täitmisest keeldumise taotlus 3. jao 2. alajao kohaselt, võib taotluse saanud liikmesriigi kohus selle isiku taotlusel, kelle vastu täitmist taotletakse, teha järgmist: a) piirduda täitemenetluses üksnes kaitsemeetmete võtmisega; b) seada täitmise tingimuseks kautsjoni tasumise, määrates oma äranägemisel kindlaks selle suuruse või c) peatada täitemenetluse kas täielikult või osaliselt. 2. Taotluse saanud liikmesriigi pädev asutus peatab täitemenetluse selle isiku taotlusel, kelle vastu täitmist taotletakse, kui kõnealuse kohtuotsuse täidetavus on päritoluliikmesriigis peatunud.

1. Kohtuotsuse tunnustamisest keeldutakse huvitatud poole taotlusel: a) kui tunnustamine on selgelt vastuolus taotluse saanud liikmesriigi avaliku korraga (ordre public); b) kui kohtuotsus on tehtud tagaselja ning kostjale ei toimetatud menetluse algatamist käsitlevat dokumenti või võrdväärset dokumenti kätte piisavalt aegsasti ja sellisel viisil, et ta oleks saanud end kaitsta, välja arvatud juhul, kui kostja ei algatanud kohtuotsuse vaidlustamise menetlust, kui tal oli selleks võimalus; c) kui kohtuotsus on vastuolus kohtuotsusega, mis on tehtud samade poolte vahel taotluse saanud liikmesriigis; d) kui kohtuotsus on vastuolus samal alusel ja samade poolte vahel esitatud hagi alusel teises liikmesriigis või kolmandas riigis tehtud varasema otsusega, kui varasem kohtuotsus vastab taotluse saanud liikmesriigis tunnustamiseks vajalikele tingimustele või e) kui kohtuotsus on vastuolus: i) II peatüki 3., 4. või 5. jaoga, kui kostjaks oli kindlustusvõtja, kindlustatu, kindlustuslepingu kohaselt soodustatud isik, kahjustatud isik, tarbija või töötaja või ii) II peatüki 6. jaoga. 2. Lõike 1 punktis e osutatud kohtualluvuse aluseid kontrollivale kohtule, kellele taotlus esitati, on siduvad tuvastatud asjaolud, millele otsuse teinud kohus tugines oma pädevuse kindlakstegemisel. 3. Ilma et see piiraks lõike 1 punkti e kohaldamist, ei või otsuse teinud kohtu pädevust kontrollida. Lõike 1 punktis a osutatud avalikku korda (ordre public) ei kohaldata kohtualluvuse suhtes. 4. Kohtuotsuse tunnustamisest keeldumise taotlus esitatakse 2. alajaos ja, kui see on asjakohane, 4. jaos sätestatud korras.

Kohtuotsuse täitmisest keeldutakse selle isiku taotlusel, kelle vastu kohtuotsuse täitmist taotletakse, artiklis 45 osutatud alusel.

1. Täitmisest keeldumise taotlus esitatakse kohtule, mis on asjaomase liikmesriigi poolt vastavalt artikli 75 punktile a komisjonile esitatud teatele kohus, kellele tuleb esitada kohtuotsuse täitmisest keeldumise taotlus. 2. Täitmisest keeldumise menetlusele kohaldatakse käesoleva määrusega hõlmamata osas taotluse saanud liikmesriigi õigust. 3. Taotlejal esitab kohtule kohtuotsuse koopia ning vajaduse korral kohtuotsuse tõlke või transliteratsiooni. Kohus võib loobuda esimeses lõigus osutatud dokumentide esitamise nõudest, kui tal on need juba olemas või kui ta peab ebamõistlikuks nõuda taotlejalt nende esitamist. Viimati nimetatud juhul võib kohus nõuda dokumentide esitamist teiselt poolelt. 4. Poolelt, kes taotleb teises liikmesriigis tehtud kohtuotsuse täitmisest keeldumist, ei nõuta postiaadressi olemasolu taotluse saanud liikmesriigis. Samuti ei pea sellel poolel olema taotluse saanud liikmesriigis volitatud esindajat, välja arvatud juhul, kui esindaja olemasolu on kohustuslik, olenemata poolte kodakondsusest või alalisest elukohast.

Kohus teeb otsuse täitmisest keeldumise taotluse kohta viivitamata.

1. Kumbki pool võib kohtuotsuse täitmisest keeldumise taotluse kohta tehtud otsuse edasi kaevata. 2. Apellatsioonkaebus esitatakse kohtule, mis on asjaomase liikmesriigi poolt vastavalt artikli 75 punktile b komisjonile esitatud teatele kohus, kellele tuleb esitada kohtuotsuse täitmise keeldumise taotlus.

Apellatsioonkaebuse alusel tehtud otsust saab edasi kaevata üksnes siis, kui asjaomane liikmesriik on sellest komisjoni teavitanud vastavalt artikli 75 punktile c.

1. Kohus, kellele esitatakse kohtuotsuse täitmisest keeldumise taotlus, või kohus, kes menetleb artikli 49 või artikli 50 alusel esitatud kaebust, võib menetluse peatada, kui kohtuotsus on päritoluliikmesriigis üldkorras edasi kaevatud või edasikaebuse esitamise tähtaeg ei ole veel möödunud. Viimati nimetatud juhul võib kohus määrata tähtaja, mille jooksul tuleb kaebus esitada. 2. Kui kohtuotsus on tehtud Iirimaal, Küprosel või Ühendkuningriigis, käsitatakse kõiki päritoluliikmesriigi edasikaebamisvõimalusi lõike 1 kohaldamisel edasi kaebamisena üldkorras.

Ühes liikmesriigis tehtud kohtuotsus ei kuulu ühelgi juhul taotluse saanud liikmesriigis sisulisele läbivaatamisele.

Otsuse teinud kohus väljastab huvitatud poole taotlusel tunnistuse, kasutades I lisas esitatud vormi.

1. Kui kohtuotsus sisaldab meedet või korraldust, mida taotluse saanud liikmesriigi õiguses ei tunta, kohandatakse seda meedet või korraldust võimalikult suurel määral asjaomase liikmesriigi õiguses tuntud meetmeks või korralduseks, millel on samaväärne mõju ning sarnased eesmärgid. Kohandamisel ei tohi olla päritoluliikmesriigi õiguses sätestatust kaugemaleulatuvat toimet. 2. Pool võib meetme või korralduse kohandamise kohtus vaidlustada. 3. Vajaduse korral võidakse poolelt, kes tugineb kohtuotsusele või taotleb selle täitmist, nõuda kohtuotsuse tõlke või transliteratsiooni esitamist.

Liikmesriigis tehtud kohtuotsus, millega määratakse karistusena karistusmakse, on taotluse saanud liikmesriigis täitmisele pööratav üksnes juhul, kui otsuse teinud kohus on tasutava summa lõplikult kindlaks määranud.

Poolelt, kes taotleb ühes liikmesriigis teises liikmesriigis tehtud kohtuotsuse täitmist, ei nõuta kautsjoni ega deposiiti, olenemata vormist, põhjusel, et ta on välisriigi kodanik või et tema alaline või peamine elukoht ei ole taotluse saanud liikmesriigis.

1. Juhul kui käesoleva määruse kohaselt on nõutav tõlge või transliteratsioon, tehakse tõlge või transliteratsioon asjaomase liikmesriigi ametlikku keelde või, kui selles liikmesriigis on mitu ametlikku keelt, siis teises liikmesriigis tehtud kohtuotsusele tuginemise või taotluse esitamise paigas toimuva kohtumenetluse ametlikku keelde vastavalt kõnealuse liikmesriigi õigusele. 2. Artiklites 53 ja 60 osutatud vormide esitamiseks võib tõlke või transliteratsiooni teha ka mõnesse muusse liidu institutsioonide ametlikku keelde, mille aktsepteerimisest asjaomane liikmesriik on teatanud. 3. Kõik käesoleva määruse alusel nõutavad tõlked teeb isik, kellel on liikmesriigis selleks pädevus.

1. Ametlik dokument, mis on päritoluliikmesriigis täidetav, on täidetav teistes liikmesriikides, ilma et oleks nõutav dokumendi täidetavaks tunnistamine. Ametliku dokumendi täitmisest võib keelduda üksnes juhul, kui selle täitmine on selgelt vastuolus taotluse saanud liikmesriigi avaliku korraga (ordre public). Ametlike dokumentide suhtes kohaldatakse vajaduse korral III peatüki 2. jao, 3. jao 2. alajao ja 4. jao sätteid. 2. Ametlik dokument peab vastama päritoluliikmesriigis selle ehtsuse kindlakstegemiseks esitatavatele tingimustele.

Kohtulik kokkulepe, mis on päritoluliikmesriigis täitmisele pööratav, täidetakse teistes liikmesriikides samadel tingimustel nagu ametlikke dokumente.

Päritoluliikmesriigi pädev asutus või kohus väljastab huvitatud poole taotlusel II lisas esitatud vormi kasutades tunnistuse, mis sisaldab ametlikus dokumendis kajastuva täitmisele kuuluva kohustuse või kohtulikus kokkuleppes kajastuva poolte kokkuleppe kokkuvõtet.

Käesoleva määruse raames ei nõuta liikmesriigis välja antud dokumentide legaliseerimist ega muu sarnase formaalsuse täitmist.

1. Et teha kindlaks, kas poole alaline elukoht on selles liikmesriigis, kelle kohtusse asja kohta on hagi esitatud, kohaldab see kohus siseriiklikku materiaalõigust. 2. Kui poole alaline elukoht ei ole liikmesriigis, kelle kohtutele on asja kohta hagi esitatud, kohaldab kohus teise liikmesriigi õigust, et selgitada, kas nimetatud poole alaline elukoht on selles liikmesriigis.

1. Käesoleva määruse kohaldamisel on äriühingu või muu juriidilise isiku või füüsiliste või juriidiliste isikute ühenduse alaline asukoht seal, kus on tema: a) põhikirjajärgne asukoht, b) juhatuse asukoht või c) peamine äritegevuse koht. 2. Iirimaal, Küprosel ja Ühendkuningriigis tähendab „põhikirjajärgne asukoht” registrijärgset asukohta või kui sellist asukohta ei ole, siis asutamise kohta, või kui ka sellist kohta ei ole, siis kohta, mille õiguse alusel asutamine toimus. 3. Et teha kindlaks, kas usaldusühingu (trust) alaline asukoht on selles liikmesriigis, kus asub kohus, kuhu pöörduti, kohaldab kohus enda riigi rahvusvahelise eraõiguse sätteid.

Ilma et see piiraks siseriikliku õiguse soodsamate sätete kohaldamist, võivad neid isikuid, kelle alaline elukoht on liikmesriigis ja kelle vastu on seoses tahtmatult sooritatud õigusrikkumisega algatatud kriminaalmenetlus sellise teise liikmesriigi kohtus, mille kodanikud nad ei ole, kaitsta selleks kvalifitseeritud isikud ka juhul, kui nad ise kohtusse ei ilmu. Kohus, kuhu pöörduti, võib siiski nõuda isiklikult kohtu ette ilmumist; ilmumata jätmise korral ei pea teised liikmesriigid tunnustama ega täitma tsiviilasjas tehtud kohtuotsust, mille puhul asjaomasel isikul ei olnud võimalust end kaitsta.

1. Artikli 8 punktis 2 ja artiklis 13 sätestatud kohtualluvusele tagatist või garantiid puudutavas hagis või muus kolmandate isikute osalusega menetluses võib komisjoni poolt artikli 76 lõike 1 punkti b ja artikli 76 lõike 2 kohaselt koostatud loetelus nimetatud liikmesriikides tugineda ainult siseriiklikus õiguses ettenähtud tingimustel. Isikut, kelle alaline elukoht on teises liikmesriigis, võib kutsuda ühinema kõnealuste liikmesriikide kohtutes toimuvate menetlustega vastavalt kõnealuses loetelus osutatud kolmanda isiku kaasamise sätetele. 2. Liikmesriigis artikli 8 punkti 2 või artikli 13 alusel tehtud kohtuotsuseid tunnustatakse ja täidetakse III peatüki kohaselt mis tahes muus liikmesriigis. Lõikes 1 mainitud loetelus nimetatud liikmesriikides tehtud kohtuotsuste võimalikku lõike 1 kohaldamisest tulenevat mõju kolmandatele isikutele vastavalt nende liikmesriikide õigusele tunnustatakse kõikides liikmesriikides. 3. Lõikes 1 osutatud loetelus nimetatud liikmesriigid esitavad nõukogu otsusega 2001/470/EÜ (16) loodud tsiviil- ja kaubandusasju käsitleva Euroopa kohtute võrgu („Euroopa kohtute võrk”) raames teavet selle kohta, kuidas teha nende siseriikliku õiguse kohaselt kindlaks lõike 2 teises lauses nimetatud kohtuotsuste mõju.

1. Käesoleva määruse sätteid kohaldatakse üksnes 10. jaanuaril 2015 või pärast seda algatatud kohtumenetluste, ametlikult koostatud või ametlike dokumentidena registreeritud ametlike dokumentide ja kinnitatud või sõlmitud kohtulike kokkulepete suhtes. 2. Erandina artiklist 80 jätkatakse määruse (EÜ) nr 44/2001 kohaldamist enne 10. jaanuari 2015 algatatud kohtumenetlustes tehtud otsuste, ametlikult koostatud või ametlike dokumentidena registreeritud ametlike dokumentide ja kinnitatud või sõlmitud kohtulike kokkulepete suhtes, mis kuuluvad nimetatud määruse kohaldamisalasse.

Käesoleva määruse kohaldamine ei piira nende sätete kohaldamist, millega reguleeritakse kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist konkreetses valdkonnas ja mis sisalduvad liidu õigusaktides või selliste õigusaktide kohaselt ühtlustatud siseriiklikes õigusaktides.

1. Käesolev määrus asendab 1968. aasta Brüsseli konventsiooni liikmesriikidevahelistes suhetes, välja arvatud nende liikmesriikide territooriumide puhul, mis kuuluvad nimetatud konventsiooni territoriaalsesse kohaldamisalasse, kuid mis jäävad väljapoole käesoleva määruse territoriaalset kohaldamisala vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 355. 2. Kui käesolev määrus asendab liikmesriikidevahelistes suhetes 1968. aasta Brüsseli konventsiooni sätteid, loetakse kõik viited nimetatud konventsioonile viideteks käesolevale määrusele.

Kui artiklites 70 ja 71 ei ole sätestatud teisiti, asendab käesolev määrus liikmesriikidevahelistes suhetes konventsioone, mis käsitlevad küsimusi, mille suhtes kohaldatakse käesolevat määrust. Eelkõige asendab käesolev määrus komisjoni poolt artikli 76 lõike 1 punkti c ja artikli 76 lõike 2 kohaselt koostatud loetelus sisalduvaid konventsioone.

1. Artiklis 69 nimetatud konventsioonid jäävad ka edaspidi jõusse valdkondades, mida käesoleva määrusega ei reguleerita. 2. Need kehtivad enne määruse (EÜ) nr 44/2001 jõustumise kuupäeva tehtud kohtuotsuste, ametlikult koostatud või ametlikult registreeritud ametlike dokumentide ja kinnitatud või sõlmitud kohtulike kokkulepete suhtes.

1. Käesolev määrus ei mõjuta konventsioone, millega liikmesriigid on liitunud ja millega reguleeritakse kohtualluvust või kohtuotsuste tunnustamist või täitmist konkreetses valdkonnas. 2. Ühetaolise tõlgendamise tagamiseks kohaldatakse lõiget 1 järgmiselt: a) käesolev määrus ei takista konkreetset valdkonda käsitleva konventsiooniga ühinenud liikmesriigi kohtul saamast pädevust selle konventsiooni kohaselt isegi juhul, kui kostja alaline elukoht on muus liikmesriigis, kes ei ole selle konventsiooniga ühinenud. Igal juhul kohaldab menetlev kohus käesoleva määruse artiklit 28; b) liikmesriigi kohtus konkreetset valdkonda käsitlevas konventsioonis sätestatud kohtualluvuse kohaselt tehtud kohtuotsust tunnustavad ja täidavad teised liikmesriigid käesoleva määruse kohaselt. Kui konkreetset valdkonda käsitlev konventsioon, millega on ühinenud nii päritoluliikmesriik kui ka taotluse saanud liikmesriik, sisaldab kohtuotsuste tunnustamise või täitmise tingimusi, kohaldatakse neid tingimusi. Igal juhul võib kohaldada käesoleva määruse sätteid, mis käsitlevad kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist.

Käesolev määrus ei mõjuta kokkuleppeid, millega liikmesriigid kohustusid enne määruse (EÜ) nr 44/2001 jõustumist 1968. aasta Brüsseli konventsiooni artikli 59 kohaselt mitte tunnustama eelkõige teises kõnealuse konventsiooni osalisriigis tehtud kohtuotsust isiku suhtes, kelle alaline või peamine elukoht on kolmandas riigis, kui nimetatud konventsiooni artiklis 4 sätestatud juhtudel võis kohtuotsus põhineda üksnes kõnealuse konventsiooni artikli 3 teises lõigus ettenähtud pädevusel.

1. Käesolev määrus ei mõjuta 2007. aasta Lugano konventsiooni kohaldamist. 2. Käesolev määrus ei mõjuta 1958. aasta New Yorgi konventsiooni kohaldamist. 3. Käesolev määrus ei mõjuta kolmanda riigi ja liikmesriigi vahel enne määruse (EÜ) nr 44/2001 jõustumise kuupäeva sõlmitud kahepoolsete konventsioonide ja lepingute kohaldamist, mis hõlmavad käesoleva määrusega reguleeritud küsimusi.

Liikmesriigid esitavad Euroopa kohtute võrgu raames teabe avalikustamise eesmärgil täitmist käsitlevate siseriiklike eeskirjade ja menetluste kirjelduse, sealhulgas täitevasutuste nimekirja ning teabe täitmise piirangute, eelkõige võlgniku kaitse eeskirjade ning aegumistähtaegade kohta. Liikmesriigid ajakohastavad seda teavet pidevalt.

Liikmesriigid esitavad komisjonile 10. jaanuariks 2014 järgmise teabe: a) kohtud, kellele tuleb esitada kohtuotsuse täitmisest keeldumise taotlus artikli 47 lõike 1 kohaselt; b) kohtud, kellele tuleb esitada kohtuotsuse täitmisest keeldumise taotluse kohta tehtud otsuse edasikaebus artikli 49 lõike 2 kohaselt; c) kohtud, kellele tuleb esitada edasikaebused artikli 50 kohaselt, ning d) keeled, mida aktsepteeritakse vormide tõlkimiseks, millele on viidatud artikli 57 lõikes 2. Komisjon teeb kõnealuse teabe avalikult kättesaadavaks kõikide asjakohaste vahendite abil, kasutades eelkõige Euroopa kohtute võrku.

1. Liikmesriigid teatavad komisjonile: a) artikli 5 lõikes 2 ja artikli 6 lõikes 2 osutatud kohtualluvuse eeskirjad, b) artiklis 65 osutatud sätted kolmanda isiku kaasamise kohta ning c) artiklis 69 osutatud konventsioonid. 2. Komisjon koostab liikmesriikidelt saadud teabe alusel, millele on osutatud lõikes 1, vastavad loetelud. 3. Liikmesriigid teavitavad komisjoni nimetatud loetelude võimalikest hilisematest muudatustest. Komisjon muudab seejärel loetelusid. 4. Komisjon avaldab loetelud ja nende hilisemad muudatused Euroopa Liidu Teatajas. 5. Komisjon teeb kogu lõigete 1 ja 3 kohaselt saadud teabe avalikult kättesaadavaks kõikide asjakohaste vahendite abil, kasutades eelkõige Euroopa kohtute võrku.

Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 78 vastu delegeeritud õigusakte I ja II lisa muutmiseks.

1. Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel. 2. Artiklis 77 osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile määramata ajaks alates 9. jaanuarist 2013. 3. Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artiklis 77 osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust. 4. Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule. 5. Artikli 77 alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kahe kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selle suhtes vastuväiteid või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväidet. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kahe kuu võrra.

Komisjon esitab 11. jaanuariks 2022 Euroopa Parlamendile, nõukogule ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele aruande käesoleva määruse kohaldamise kohta. Nimetatud aruanne sisaldab hinnangut võimaliku vajaduse kohta laiendada täiendavalt kohtualluvuse eeskirju kostjatele, kelle alaline elukoht ei ole liikmesriigis, võttes arvesse käesoleva määruse toimimist ja võimalikke arenguid rahvusvahelisel tasandil. Kui see on asjakohane, lisatakse aruandele määruse muutmise ettepanekud.

Käesoleva määrusega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 44/2001. Viiteid kehtetuks tunnistatud määrusele käsitatakse viidetena käesolevale määrusele ja loetakse vastavalt III lisas esitatud vastavustabelile.

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas. Seda kohaldatakse alates 10. jaanuarist 2015, välja arvatud artiklid 75 ja 76, mida kohaldatakse alates 10. jaanuarist 2014.