Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

Hageja ei saanud kostja koostatud valearvetel näidatud kaupa. Hageja maksis nende alusel olematu kauba eest ja kandis seetõttu kahju. Hagejale ei ole teada, kui suur võib olla kahju, mida kostja hagejale tekitas, kuid kostja võttis hagejaga vestluses omaks, et see oli umbes 3000 eurot. Kostja väljastas Taavi Helisalu, Vladimir Jermakovi ja Helen Metsa nimele arveid kokku summas 1788 eurot 83 senti. Hageja poolt edasi müüdava kauba, st mootorsõidukite pliiakude, laokaal ei vastanud tegelikkusele. Paberid näitasid, et kaal on korras, aga ostja, st Ecometal AS poolt kauba kaalu kontrollimisel selgus kuuel korral, et saadetud kauba kaal ei vasta tegelikkusele. Selle tulemusel tekkis hagejal kahju 1391 eurot 73 senti. Kostja jäi hagejale vargusega vahele ja tunnistas, et on süstemaatiliselt väikestes summades hageja tagant varastanud, vormistades fiktiivseid arveid. Kostja kinnitas valede ostuarvete tahtlikku koostamist 25. septembri 2017 avalduses, mille kohaselt kostja koostas valearved TA17-0593, TA17-0581 ja TA17-0536. Kostja nimetas suurusjärgus summa, mille ta on varastanud. Selle põhjal koostasid hageja ja kostja 11. oktoobril 2017 kokkuleppemenetluse lepingu nr L17-0173 (edaspidi leping). Kostja tunnistas lepingu punkti 6 kohaselt valede ostuarvete tahtlikku koostamist. Hageja ja kostja leppisid kokku, et lepingus nimetatud summa osas on vargused toimunud. Kostja kohustus lepingu järgi tasuma hagejale tekitatud kahju vastavalt graafikule alates jaanuarist 2018 kuni detsembrini 2018, iga kuu 20. kuupäeval. Kui kostja ei tasu makseid maksegraafiku alusel ettenähtud korras, oli hagejal lepingu punkti 12 kohaselt õigus lugeda kokkuleppe kehtetuks ja esitada avaldus kohtusse ning Maksu- ja Tolliametile. Kostja ei täitnud lepingut ega hüvitanud hagejale tekitatud kahju. Hageja ja kostja vahel 11. oktoobril 2017 sõlmitud leping on deklaratiivne võlatunnistus. Deklaratiivse võlatunnistuse tagajärg on tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga. Hageja leiab, et kuna tõendamiskoormis on kostjal, ei pea hageja tõendama varguse toimumist kogu ulatuses, vaid üksnes seda, et vargus toimus rohkem kui 300 euro ulatuses. Hageja nõuab kostjalt 11. oktoobri 2017. a sõlmitud lepinguga võetud rahalise kohustuse täitmist.

tekitatud kahju 10-kordselt. Hageja seaduslikul esindajal oli kaasas ettevalmistatud kokkuleppemenetluse leping nr L17-017, mille hageja kohustas kostjat allkirjastama. Kostja ei mõelnud, et hageja seaduslikul esindajal ei ole alust 10-kordset kahju nõuda. Kostja selgitas hageja seaduslikule esindajale, et tal ei ole võimalik summat tasuda, sest on töötu. Hageja seaduslik esindaja hakkas seepeale kostjat vangla, hooldusõiguse äravõtmise ning erinevate tuttavatega ähvardama. Kostja tundis, et tal pole muud valikut, ja allkirjastas lepingu. Leping nr L17-017 võib olla deklaratiivne võlatunnistus. Kostja ei loobunud sellega aga vastuväidetest, vaid üksnes kinnitas võla olemasolu. Võlatunnistuse tagajärjeks saab seega olla tõendamiskoormise ümberpööramine. Kostja on tõendanud kõikide võimalike tõenditega, et hagejal ei saa kostja tegevuse tulemusel olla tekkinud võlatunnistuses märgitud suuruses kahju. Kostjal ei ole võimalik täiendavaid tõendeid esitada. Tõendamist vajav asjaolu on hageja kontrolli all. Tegemist on erandlike asjaoludega, mis õigustavad hea usu põhimõttest tulenevalt tõendamiskoormise ümberpööramist. Hagejal tekkis seega kohustus tõendada kahju 3750 euro ulatuses. Hageja ei ole kahju tõendanud. Viivisnõude aluseks saab olla VÕS § 113 lg 1 esimene ja teine lause ning TsMS § 367. Viivise nõuet ei ole korrektne esitada 8%-lises aastamääras, kuna seadusjärgne viivis võib muutuda. Hageja viivise nõue tuleb jätta seega rahuldamata.

MAAKOHTU LAHEND

alusel ettenähtud korras, loeb hageja võlatunnistuse punkt 12 kohaselt kokkuleppe kehtetuks ja esitab avalduse kohtusse. Kostja kohustus võlatunnistuse p 7 kohaselt kompenseerima hagejale kahju 3750 eurot 12 kuu jooksul alates lepingu allkirjastamise hetkest. Kohus leidis, et lepingu p 12 mõte oli, et kui kostja ei asu hagejale kokkuleppes märgitud summat tasuma, on hagejal õigus pöörduda kohtu poole ja nõuda kogu tekitatud kahju hüvitamist. Pooled ei vaidle, et kostja ei ole lepingu nr L17-017 alusel hagejale makseid tasunud. Leping on sellest tulenevalt tühine. Tühisel tehingul ei ole TsÜS § 84 lg 1 järgi algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Hageja ei saa VÕS § 108 lg 1 alusel seega nõuda lepingu täitmist. Maakohus kontrollis hageja nõuet ka VÕS § 115 lg 1 alusel. Hageja ja kostja vahel oli tööleping. Hageja väidete kohaselt tekitas kostja hagejale kahju fiktiivsete arvete koostamisega, mille alusel hageja ei saanud kaupu. Kostja kinnitas lepingu nr L17-017 lisas 1 (tl 69), et vormistas arved nr TA17-0593 (130 eurot 2 senti), TA-0581 (151 eurot 80 senti) ja TA17-0536 (91 eurot 8 senti) majandusliku kasu saamise eesmärgil ega ning arvetel märgitud kaubad on jäänud hagejale toomata. Kostja kinnitas seda ka kohtuistungil. Selle üle pooled ei vaidle. Pooled ei vaidle ka selle üle, et lõpparvega (tl 99) võeti kostja palgast maha nimetatud kolme arve suurune kahjuhüvitis 372 eurot 90 senti. Kostja on nende kolme arve osas kahju tunnistanud ja hüvitanud. Hageja kahju hüvitise nõue jääb 372 euro 90 sendi ulatuses seega rahuldamata. Kohus selgitas, et TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus ei saa hagi seega rahuldada suuremas ulatuses, kui hageja on selle põhjendatust tõendanud. Hageja selgitas, et hagejal ei ole täpselt teada, kui suur võib olla tegelik kahju, mida kostja hagejale tekitas. Hageja väitel on jäätmete ostu-müügi aktide vaatlusel näha, et erinevatel dokumentidel on ühe isiku nimel erinev allkiri. Kostja tunnistas kohtuistungil, et Helen Metsa arved ei ole ükski isiku enda poolt allkirjastatud. Kohus leidis, et ainuüksi vale isiku poolt kirjutatud allkiri sisseostulehel ei tõenda hagejale kahju tekkimist, kuivõrd hageja kahjuks on väidetavalt saamata jäänud kaup. Hageja avaldas, et kostja võltsis ka jäätmete ostu-müügi aktidel ostetava kauba kaalu. Jäätmete ostu-müügi aktidelt on näha, et ostetud kauba kaal on täissumma. Tegelikult peaks kaalu näit sisaldama ka grammi kohtasid. Kohus leidis, et isegi kui asuda seisukohale, et eluliselt ei ole usutav, et niivõrd paljud arved on täisarvuliste kaalunumbritega, ei tõenda see kostja poolt hageja poolt avaldatud suuruses kahju tekitamist. Hageja seaduslik esindaja selgitas istungil, et inventuuriga ei ole ühtegi eksimust välja tulnud. Vead tekivad tihti päeva jooksul, mis aga parandatakse koheselt ja siis klapib põhiinventuuri ajal kõik ilusti. Inventuuri tehakse kallites kategooriates üks kord päevas, keskklassi kategoorias üks kord nädalas, muude odavate kaupade osas pärast saatmist. Üldinventuuri ei teostata. Kostja suhtes tehti kontrollmüüke, kuid negatiivseid tulemusi ei olnud. Hageja seaduslik esindaja kinnitas seega, et inventuure on tehtud, aga kahju ei tuvastatud. Kuna hageja ei esitanud rohkem tõendeid, on kahju tõendamata. Kohus jättis vastuhagi vastavalt kostja taotlusele läbi vaatamata, kuna põhihagi jäi rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

Hageja esitas 16. aprilli 2020. a menetlusdokumendiga ringkonnakohtule Lõuna Ringkonnaprokuratuuri 3. aprilli 2020. a kirja nr Lõrp-9/20/150-1. Hageja väitel kinnitab see, et prokuratuur hindas esialgse materjali pinnalt kostja poolt toime pandud rikkumise sedavõrd tõsiseks, et alustas kriminaalmenetlust. Maakohus hindas 11. oktoobri 2017 võlatunnistuse nr L17-017 kehtivust valesti. Maakohtu järeldus on vastuoluline ja tõi kaasa vale otsuse. Kostja tunnistas kokkuleppes rikkumisi ja kahju summas 3750 eurot. Kokkuleppe punktidega 1–5 piirati õiguskaitsevahendeid, mida oleks olnud õigus kostja vastu kasutada. Hageja õiguste piiramine oli sõltuvuses sellest, et kostja täidab oma kohustust tasuda kahju poolte vahel kokku lepitud maksegraafiku alusel. Kokkuleppe punkti 12 tuleb VÕS § 29 lõikest 4 tulenevalt mõistlikult tõlgendada selliselt, et kui kostja ei tasu maksegraafiku alusel ette nähtud korras makseid, kaotab kokkulepe võlgnevuse osamaksetega tasumise kohta kehtivuse ja hageja ei ole võlgnevuse sissenõudmisel enam piiratud kokkuleppe punktidega 1–5. Kokkuleppe p 12 ei too kaasa kogu lepingu tühisust, st maksegraafiku täitmata jätmine ei muuda poolte kokkulepet võlgnevuse suuruse kohta. Kohus ei tuvastanud ka TsÜS §-des 86–89 sätestatud tehingu tühisuse aluseid. Kokkuleppe sõlmimine oli kostja tahe. Kostja soovis, et hageja ei esitaks avaldust politseisse ning Maksuja Tolliametile. Kostja tunnistas võlatunnistuse punkti 6 kohaselt valede ostuarvete tahtlikku koostamist ja võlga hageja ees. Pooled ei sõlminud uut täiendavat võlgnevuse kokkulepet, vaid kinnitasid kostja poolt tekitatud ja tunnistatud võlgnevust. Tegemist on seega deklaratiivse võlatunnistusega. Võlatunnistuses toodud kahjusumma ei sisalda arveid nr TA17-0593, TA17-0581 ja TA 17-0536, mis on kostja lõpparvest maha arvatud. Kokkuleppe lisa 1 kinnitab kostja üldist käitumist, mis põhjendab muuhulgas kokkuleppe sõlmimist kahjuhüvitise suuruse osas. Maakohtu järeldus, et kahju tekkimine on põhjendamata, on ekslik. Kahju on tõendatud kostjapoolse võlakinnitusega, kus kostja võtab omaks nii selle, et on väljastanud valesid ostuarveid, kui ka selle, et kahju on 3750 eurot. Kostja tekitatud kahju suurus on hagejale lõpuni teadmata, kuna kostja ei soovinud kahju lõplikku väljaselgitamist ja hageja lõpetas kokkuleppe allkirjastamisega pettuse ulatuse ja kahju väljaselgitamise. Hageja esitatud pangakonto väljavõtetest nähtub, et kostja koostas praktiliselt iga kuu Helen Metsa, Taavi Helisalu ja Vladimir Jermakovi nimele fiktiivseid arveid. Nende isikute nimele koostas kostja arveid kokku summas 1788 eurot 83 senti. Kahju põhjustati fiktiivsete arvete alusel tehtud väljamaksetega. Asjaolu, et arvetel märgitud koguses ja ulatuses kaupa lattu ei saabunud, tõendab kaudselt Ecometal AS vastus, millest nähtub, et hageja poolt Ecometal AS-ile müüdud kauba kogustes oli kaaluvahe kokku 1752 kg, mille tulemusel tekkis hagejal kahju 1391 eurot 73 senti. Tegemist on ligikaudselt samas suurusjärgus puudujäägiga, mille alusel kostja väljastas fiktiivseid arveid. Hagejal ei ole võimalik tõendada negatiivset asjaolu, st et kostja ei võtnud vanametalli vastu fiktiivsetel arvetel näidatud mahus. Hageja esitatud jäätmete ostu-müügi aktide vaatlusel on näha, et erinevatel dokumentidel on ühe isiku nimel erinev allkiri. Kostja tunnistas kohtuistungil, et Helen Metsa arveid ei ole ükski isik enda poolt allkirjastatud. Kostja võltsis ka jäätmete ostu-müügi aktidel nähtuva ostetud kauba kaalu. Jäätmete ostu-müügi aktidel on ostetud kauba kaal täissumma. Tegelikult peaks kaalu näit sisaldama grammi kohtasid. Tegemist on metallis sisaldavate jäätmete kokkuostuga, millest tulenevalt peab kaalumine olema väga täpne. Hinnates kostja deklaratiivset võlatunnistust koosmõjus dokumentide võltsimise ja valeütluste andmisega, ei ole põhjust kahelda deklaratiivses võlatunnistuses toodud ligikaudse summa õigsuses. Maakohus omistas põhjendamatult suure tähenduse hageja seadusliku esindaja ütlustele, mille kohaselt, kui neil on põhiinventuur, siis seal kõik klapib. Kostja vastu esitatud nõue puudutab peamiselt akusid, mis on odav kaup. Selle kategooria puhul ei teostata hageja laos eraldiseisvat

perioodilist inventuuri. Puudujäägid ilmnevad edasimüügil, antud juhul Ecometal AS pretensiooni esitamisega. Asjaolu, et kostja tegutses kontrollostude puhul korrektselt, ei ole oluline, kuna kahju põhjustati olukorras, kus reaalset klienti ja kaupa ei olnud, mitte viisil, et kliendi poolt üle antud kauba andmeid oleks moonutatud. Kuna tõendamiskoormus on eelkõige kostjal, ei pea hageja tõendama kogu 3000 euro ulatuses varguse toimumist, vaid eelkõige seda, et vargus toimus rohkem kui 300 euro ulatuses. Isegi kui jätta kõrvale poolte vahel sõlmitud võlatunnistus, on hageja tõendanud, et kostja tekitas hagejale kahju 3 180 euro 56 sendi ulatuses (1788 eurot 83 senti + 1 391 eurot 73 senti).

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

hüvitamist, mida kostja tekitas hagejale kui tööandjale tööülesannete täitmise ajal (hagiavalduse 3.1.1 jj). Ringkonnakohus leiab, et maakohus on ebaõigesti hageja nõude õigusliku aluse kvalifitseerimisel jätnud tähelepanuta, et poolte vahel oli töötaja poolse väidetava kahju tekkimise ajal kehtiv tööleping. Üldjuhul peab tööandja kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema töötaja rikkunud töölepingust tulenevat kohustust (TLS § 72); tööandjale peab olema tekkinud või tekib kahju (VÕS § 115 lg 1, § 127 lg 1, § 128); töötaja peab olema rikkumises süüdi, kahju peab olema hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) ning kahju pidi olema rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3); lisaks peab olema rikkumise ja kahju vahel põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4) (vt ka Riigikohtu 21. juuni 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-17, p 25). Hagejal kui tööandjal tuleb menetluses tõendada kõiki nimetatud nõude eelduste esinemist, üldjuhul kostja süüd eeldatakse ning kostja peab tõendama süü puudumist (vt Varul, P. jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2016, § 104, p 9). Maakohus on menetlenud esmalt hageja nõuet kui võlatunnistuse lausel esitatud nõuet, leides samas otsuse põhjendustes, et nõude aluseks olev võlatunnistus (pooltevaheline kokkulepe) on tühine. Seejärel on maakohus menetlenud hageja nõuet kui kahju hüvitamise nõuet, jättes aga nõude aluseks oleva võlasuhte (st missuguse õigussuhte rikkumise tulemusena kahju tekkis) üheselt arusaadavalt tuvastamata. Hageja on apellatsioonkaebuses mh vaidlustanud seda, et maakohus pani talle tõendamiskoormise (p 3.8jj). Ringkonnakohus on seisukohal, et kuna maakohus on menetluses jaotanud tõendamiskoormise sarnaselt töölepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõudele ning hagejal oli menetluses võimalik esitada tõendid nõude eelduste olemasolu kohta, on ringkonnakohtul võimalik asja lahendada ilma maakohtule uueks menetlemiseks saatmata.

edasi õiguslike tagajärgede tekkimist kuni tingimuse saabumiseni (hageja võtab tarvitusele meetmed siis, kui kostja ei tasu graafikujärgseid makseid). Lepingust on üheselt arusaadav, et kõikide nimetatud toimingute peatamine oli seotud kostjapoolsete maksete tegemisega: kui kostja makseid ei tasu, siis võtab hageja kasutusele kokkulepe p-des 1-5 nimetatud meetmed. Puudub igasugune mõistlik põhjendus tõlgendada kokkulepet nii, et poolte sooviks oli juhul, kui kostja ei asu oma lepinguga võetud kohustust maksegraafiku alusel hüvitamisel kuuluvaid summasid tasuma, tuua õigusliku tagajärjena kaasa kogu kokkuleppe tühisus. Maakohtu poolne tõlgendus muudaks ka kogu lepingu sisutühjaks: kostja tunnistab kohustuse rikkumist, kuid kui ta ei hüvita tehtud kahju, siis ei too see talle kaasa mingeid tagajärgi.

muude odavate kaupade osas peale saatmist. Üldinventuuri ei teostata. Kostja suhtes on tehtud kontrollmüüke, kuid negatiivseid tulemusi ei olnud. Seega on hageja seaduslik esindaja ise kinnitanud, et inventuure on tehtud aga kahju tekkimist ei ole tuvastatud.

jäävad

ringkonnakohtus

kantud

Kostjale Tartu Maakohtu 13. septembri 2019. a määrusega antud riigi õigusabi jätkus RÕS § 17 lg 3 järgi ringkonnakohtu menetluses. Ringkonnakohus määras kostja esindaja vandeadvokaat Kristi Haasi poolt kostjale ringkonnakohtus osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks 486 eurot, sh käibemaks 20 % summas 81 eurot. Kuna apellatsioonkaebus jäi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda, tuleb TsMS § 190 lg 5 alusel mõista kostjale määratud esindaja tasu hagejalt Eesti Vabariigi kasuks välja. Hagejal tuleb TsMS § 179 lg 5 järgi tasuda 486 eurot riigi tuludesse 15 päeva jooksul alates otsuse jõustumisest. Tasumisega viivitamise korral tuleb hagejal TsMS § 179 lg 9 järgi tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Indrek Parrest

Üllar Roostoja

Triin Uusen-Nacke

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.