Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Vallo Kariler
Otsuse teatavaks tegemise aeg
24. aprill 2020, Tallinn
Tsiviilasja number
2-18-10318
Tsiviilasi
OÜ Citadele Leasing & Factoring hagi Osaühingu Stabil Invest (likvideerimisel) ja XX vastu solidaarselt võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 1. novembri 2019. a
20.novembri 2019. a täiendav otsus
Kaebuse esitaja ja liik
XX apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
51 260,86 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja OÜ Citadele Leasing & Factoring (registrikood 10925733), lepinguline esindaja Aivar Jurs Kostja XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Maksim Greinoman
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
otsus
ja
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 1. novembri 2019. a otsuse (täiendatud 20. novembri 2019. a otsusega) resolutsioon tsiviilasjas nr 2-18-10318 muutmata, muutes osaliselt otsuse põhjendusi.
Maakohtu otsus on jõustunud osas, milles jäeti OÜ Citadele Leasing & Factoring hagi XX-lt kuriteoteate esitamisest tuleneva kulu 200 euro väljamõistmiseks rahuldamata (resolutsiooni p 3).
3.Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata.
4.Jätta apellatsiooniastme menetluskulud XX kanda. OÜ-l Citadele Leasing & Factoring ei ole apellatsiooniastme menetluskulusid. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Kassatsioonkaebuselt tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist.
Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Menetluse käik ja hagi aluseks olevad asjaolud
1.OÜ Citadele Leasing & Factoring (hageja, liisinguandja) esitas 6. juulil 2018 Harju Maakohtule Osaühing Stabil Invest (likvideerimisel; kostja I, liisinguvõtja) ja XX (kostja II, käendaja) vastu hagi, milles palus mõista kostjatelt solidaarselt enda kasuks välja liisingulepingu alusel varade soetamisega seotud kahjuhüvitise 36 876,15 eurot (30 721,81 eurot jääkmaksumused, millele lisandub käibemaks 6154,34 eurot); tasumata arvete eest 8407,56 eurot; leppetrahvi 1600 eurot; varade otsimise, hindamise ja kuriteoteate esitamisega seotud kahjuhüvitise 970 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 30 348,72 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt kostjate kanda. Hageja täiendas 3. septembril 2019 hagiavaldust ning esitas oma lõplikud seisukohad ja alternatiivse nõude. Hageja palus mõista kostjatelt solidaarselt enda kasuks välja liisingulepingu alusel varade soetamisega seotud kahjuhüvitise 5373,48 eurot; liisingumaksete võla kokku 43 415,20 eurot; varade otsimise, hindamise ja kuriteoteate esitamisega seotud kahjuhüvitise 970 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 23 442,91 eurot. Hagiavalduse kohaselt on hageja ja kostja I vahel sõlmitud liisingulepingud nr JER12-3445, JER14-6268, JER14-6342, JER14-6343, JER14-6381, JER14-6431, JER14-6493, JER15-7702 kostja I poolt kohvimasinate omandamiseks. Liisingu tagastamiseks ja põhiosa jäägi kujunemise jälgimiseks koostati liisinguvõtjale maksegraafik. Hageja sõlmis liisingulepingute tagamiseks käenduslepingud kostjaga II. Kuna kostja I jättis liisingulepingutest tulenevad kohustused kohaselt täitmata ütles hageja liisingulepingud kostjat I sellest eelnevalt hoiatades
6.jaanuaril 2017 erakorraliselt üles ja saatis liisingulepingute ülesütlemise avalduse liisinguvõtjale ja käendajale postiga ja e-postiga. Liisingulepingute üldtingimuste p-de 9.6 ja 9.6.2 järgi oli liisinguandjal õigus ka ilma ette hoiatamata liisingulepingud üle öelda. Kostja I kohvimasinaid ei tagastanud. Liisingulepingute ülesütlemise hetkel oli kohvimasinate jääkmaksumus 36 876,15 eurot (käibemaksuga) ja liisingulepingute järgi tasumata arved 8407,56 eurot. Ülesütlemise avalduses nõudis hageja liisingulepingute üldtingimuste p 7.3 alusel leppetrahvi kokku 1600 eurot. Viivise määr üldtingimuste p 7.1 kohaselt on 0,15 % päevas. Hageja leidis liisingulepingute nr JER14-6381, JER14-6431, JER14-6493 järgsed kohvimasinad üles ja sõlmis nende hoiule andmise lepingud. Hiljem müüs hageja need kolmandatele isikutele saades 4000 eurot iga kohvimasin eest, mille võrra vähendati ka vastavates lepingutes nende jääkmaksumust. Hageja teadmata müüs kostja II liisingulepingus nr JER15-7702 liisitud kohvimasina. Ülejäänud kohvimasinate leidmiseks esitati kuriteo teade ja need tuleb lugeda hävinenuks. Kohvimasinate hävimine on võrdsustatav nende soetamisega liisinguvõtja poolt, mistõttu tuleb nende jääkmaksumus arvestada koos käibemaksuga. Kohvimasinate otsimisega, leitud kohvimasinate turuväärtuse kindlakstegemisega ja kuriteoteate esitamisega seoses kandis hageja Osaühinguga Credit Expert ja ValueExpert OÜga sõlmitud lepingu alusel kulusid kokku 970 eurot. Kostjate vastuväited
2.Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palusid kostjad jätta hageja kanda. Kostjad ei ole liisingulepingute ülesütlemise hoiatust ega avaldust kätte saanud, mistõttu on liisingulepingud kehtivad. Hageja antud paari nädalane tähtaeg kohvimasinate tagastamiseks ei olnud mõistlik, sest need olid kolmandate isikute valduses ja osad nendest asusid välismaal. Liisinguesemete jääkmaksumus on arvestatud valesti. Vara vastutavale hoiule võtmise aktides on soovituslik ostuhind täpsustamata ja asjade seisukorda ei ole kirjeldatud. Osaühing Credit Expert on hindamist teostanud ebausaldusväärselt. Hageja müüs kohvimasinad oluliselt all 2 (9)
nende turuhinna, mistõttu tuleb hageja nõue liisingulepingute jäägi ning müügihinna vahe hüvitamiseks jätta rahuldamata. Kuna liisingulepingud kehtivad, ei saa nõuda viivise tasumist. Viivise arvestamisel ei saa lähtuda iga üksiku makse tähtajast, sest sellist nõuet hageja ei esitanud ning poolte vahel ei ole allkirjastatud maksegraafikuid. Viivist tuleb vähendada kohtu poolt õiglaseks peetava suuruseni. Hageja leppetrahvi nõue on põhjendamatu, sest hageja ei ole tõendanud leppetrahvi nõuete materiaalõiguslikku alust ega leppetrahvinõuete õigeaegset esitamist. Samuti on alusetu hageja nõue kuriteoteate esitamise õigusabikulude hüvitamiseks. Käenduslepingud on heade kommetega vastuolu tõttu tühised. Kostja II sõlmis käenduslepingud tingituna sõltuvussuhtest kostjaga I. Käenduslepingud võivad olla vastuolus heade kommetega ka ainuüksi vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu, arvestades, et kostja II ei saanud tasu juhatuse liikmeks olemise eest ja temal puudub Eestis kinnisvara. Maakohtu otsus
3.Harju Maakohus rahuldas 1. novembri 2019. a otsusega (ekslikult on otsuse kuupäevaks märgitud 1. oktoober 2019) hagi osaliselt ja mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja põhivõla 46 883,71 eurot (varade soetamisega seotud kahjuhüvitis 36 876,15 eurot, arvete võlgnevus 8407,56 eurot ja leppetrahvid 1600 eurot), sissenõutavaks muutunud viivise 3687,15 eurot ja kahjuhüvitise seoses varade otsimisega ja hindamisega 690 eurot. Menetluskulude jättis maakohus solidaarselt kostjate kanda ja mõistis neilt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 1200 eurot ja sellelt seadusjärgses määras viivise. 20. novembri 2019. a täiendava otsusega rahuldati kostjate taotlus kautsjoni 500 euro tagastamiseks. Maakohtu otsuse järgi ei vaidle pooled järgmiste asjaolude üle: hageja ja kostja I sõlmisid 8. märtsil 2012 liisingulepingu nr JER12-3445 kostjale I kolme kohvimasina (La Cimbali) omandamiseks liisinguperioodiga 60 kuud. Igakuise liisingumakse suurus oli 694,68 eurot (lisandub käibemaks), mille liisinguvõtja kohustus tasuma graafiku alusel jooksva kuu viimaseks kuupäevaks. Kohustuste täitmise tagamiseks sõlmiti kostjaga II käendusleping vastutuse maksimummääraga 55 380 eurot. hageja ja kostja I sõlmisid 22. juulil 2014 liisingulepingu nr JER14-6268 kostjale I kohvimasina (La Cimbali) omandamiseks liisinguperioodiga 48 kuud. Igakuise liisingumakse suurus oli 248,12 eurot (lisandub käibemaks), mille liisinguvõtja kohustus tasuma graafiku alusel jooksva kuu viimaseks päevaks. Kohustuste täitmise tagamiseks sõlmiti kostjaga II käendusleping vastutuse maksimummääraga 18 720 eurot. hageja ja kostja I sõlmisid 19. augustil 2014 liisingulepingu nr JER14-6342 kostjale I kohvimasina (La Cimbali) omandamiseks liisinguperioodiga 60 kuud. Igakuise liisingumakse suurus oli 211,33 eurot (lisandub käibemaks), mille liisinguvõtja kohustus tasuma graafiku alusel jooksva kuu viimaseks. Kohustuste täitmise tagamiseks sõlmiti kostjaga II käendusleping vastutuse maksimummääraga 15 444 eurot. hageja ja kostja I sõlmisid 19. augustil 2014 liisingulepingu nr JER14-6343 kostjale I kohvimasina (La Cimbali) omandamiseks liisinguperioodiga 60 kuud. Igakuise liisingumakse suurus oli 197,45 eurot (lisandub käibemaks), mille liisinguvõtja kohustus tasuma graafiku alusel jooksva kuu viimaseks päevaks. Kohustuste täitmise tagamiseks sõlmiti kostjaga II käendusleping vastutuse maksimummääraga 14 430 eurot. hageja ja kostja I sõlmisid 2. septembril 2014 liisingulepingu nr JER14-6381 kostjale I kohvimasina (La Cimbali) omandamiseks liisinguperioodiga 60 kuud. Igakuise liisingumakse suurus oli 211,33 eurot (lisandub käibemaks), mille liisinguvõtja kohustus tasuma graafiku alusel jooksva kuu viimaseks päevaks. Kohustuste täitmise 3 (9)
tagamiseks sõlmiti kostjaga II käendusleping vastutuse maksimummääraga 15 444 eurot. hageja ja kostja I sõlmiti 19. septembril 2014 liisingulepingu nr JER14-6431 kostjale I kohvimasina (La Cimbali) omandamiseks liisinguperioodiga 60 kuud. Igakuise liisingumakse suurus oli 211,33 eurot (lisandub käibemaks), mille liisinguvõtja kohustus tasuma graafiku alusel jooksva kuu viimaseks päevaks. Kohustuste täitmise tagamiseks sõlmiti kostjaga II käendusleping vastutuse maksimummääraga 15 444 eurot. hageja ja kostja I sõlmisid 9. oktoobril 2014 liisingulepingu nr JER14-6493 kostjale I kohvimasina (La Cimbali) omandamiseks liisinguperioodiga 60 kuud. Igakuise liisingumakse suurus oli 211,33 eurot (lisandub käibemaks), mille liisinguvõtja kohustus tasuma graafiku alusel jooksva kuu viimaseks päevaks. Kohustuste täitmise tagamiseks sõlmiti kostjaga II käendusleping vastutuse maksimummääraga 15 444 eurot. hageja ja kostja I sõlmisid 24. augustil 2015 liisingulepingu nr JER15-7702 kostjale I kolme kohvimasina (La Cimbali) omandamiseks liisinguperioodiga 60 kuud. Igakuise liisingumakse suurus oli 349,89 eurot (lisandub käibemaks), mille liisinguvõtja kohustus tasuma graafiku alusel jooksva kuu viimaseks päevaks. Kohustuste täitmise tagamiseks sõlmiti kostjaga II käendusleping vastutuse maksimummääraga 25 989,60 eurot. Hageja ja kostja I sõlmitud lepingud vastavad võlaõigusseaduse (VÕS) § 361 mõttes liisingulepingu tunnustele. Hageja ja kostja II sõlmitud lepingud vastavad VÕS § 142 mõttes käenduslepingu tunnustele. Maakohus leidis, et käenduslepingud on kehtivad ja kostja II vastutab solidaarselt kostjaga I liisingulepingutest võetud kohustuste eest. Maakohus ei nõustunud kohtupraktikale viidates kostja II väitega, et käenduslepingud on sõlmitud vastuolus heade kommetega tulenevalt kostja II sõltuvussuhtest kostjaga I. Kostja II oli käenduslepingute sõlmimise ajal kostja I ainuosanik ja juhatuse liige ning toimis oma majandus- või kutsetegevuses. Seetõttu ei saanud kostja II sõlmida käenduslepinguid sõltuvussuhte tulemusena (vt Riigikohtu 5. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-08 p 11). Maakohtu hinnangul rikkus kostja I liisingulepingutest tulenevaid kohustusi, jättes tasumata liisingulepingute järgsed maksed 8407,56 eurot ja see summa tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista. Hageja väitel ei ole kostja I pärast 19. oktoobrit 2016 hagejale liisingumakseid tasunud. Liisingumaksete tasumata jätmine on negatiivne asjaolu, mille vaidlustamisel on tõendamise kohustus vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg-le 1 kostjatel. Asjas ei oma tähtsust, kas maksegraafikud olid poolte poolt allkirjastatud, sest igas liisingulepingus oli igakuine makse suurus kokku lepitud. Maakohus tuvastas, et 6. jaanuari 2017. a seisuga olid täidetud seadusest ja liisingulepingutest tulenevad eeldused liisingulepingute erakorraliseks ülesütlemiseks. 12. detsembril 2016 on hageja edastanud kostja I e-posti aadressil XXX hoiatuse lepingute erakorraliseks ülesütlemiseks. Võla tasumiseks antud tähtaeg 14 päeva on igakuise rahalise kohustuse täitmiseks mõistlik. Alates 19. oktoobrist 2016 ei ole kostja I teinud hagejale ühtegi makset. VÕS § 363 p-st 3 ei tulene liisinguandjale kohustust arvestada liisinguvõtja kolmandate isikutega sõlmitud lepingutega. Kui liisinguvõtja ei tagasta liisingueset lepingu lõppedes, tuleb liisinguvõtja tegevust mõista selliselt, et ta on kasutanud liisingueseme omandamise õigust. Hageja on tõendanud, et 6. jaanuari 2017. a ülesütlemise teade on kostjale I edastatud mõistlikult viisil tema e-posti aadressile tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 70 järgi. Teade tuleb lugeda kostja I poolt kättesaaduks. Poolte e-kirjavahetusest (1., 15. ja 20. veebruari 2017. a e-kirjad) nähtub, et pooled kasutasid suhtlemiseks äriregistris kostja I sidevahendina märgitud e-posti aadressi XXX. Mh viitab e-kirjavahetuse sisu sellele, et kostjad olid teadlikud 4 (9)
liisingulepingute erakorralisest lõppemisest. Seega on hageja liisingulepingud erakorraliselt üles öelnud 6. jaanuari 2017. a avaldusega. Maakohus nõustus hagejaga, et liisinguesemete jääkmaksumus on kokku 36 876,15 eurot, sh käibemaks 6154,34 eurot, mis tuleb solidaarselt kostjatelt VÕS § 367 lg 1 alusel hageja kasuks välja mõista. ValueExpert OÜ hindamisakti alusel on liisingulepingute nr JER14-6381, JER146431 ja JER14-6493 liisingueseme turuväärtus 4000 eurot. Eseme selline väärtus 2017. a on usutav ning kostjad ei ole oma väiteid kõrgema turuväärtuse kohta tõendanud. Hageja saab nõuda käibemaksu hüvitamist, sest kohtupraktika kohaselt peavad VÕS § 367 lg 3 järgi kõrvutatavate summade arvestused põhinema sarnastel alustel, st olema kas koos käibemaksuga või ilma selleta (Riigikohtu 9. detsembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-08, p 22;
9.detsembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-08, p 20). Hageja arvestas liisingueseme soetamise maksumust koos käibemaksuga. Kuna hageja ütles kehtivalt kõik liisingulepingud üles, kuulub leppetrahv kokku 1600 eurot kostjatel solidaarselt hagejale väljamõistmisele (üldtingimuste p 7.3). Liisinguesemete tagasisaamiseks ja nende turuhinna kindlakstegemiseks tehtud kulutused 690 eurot on VÕS § 367 lg 1 järgi põhjendatud. Kuriteoteate esitamise kulu 200 eurot ei ole põhjendatud. Liisingulepingutele lisatud maksegraafikud said lepingu osaks ning nende alusel saab esitada kostjale I viivisenõude. Viivisenõude aluseks ei ole üldtingimuste p 7.1 järgi arve esitamine. Viivis tuleb kostjatelt solidaarselt välja mõista alates 6. jaanuarist 2017 VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause alusel. Majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul ei ole viivisemäär 54,75 % aastas ebamõistlikult suur. Kuna hageja on viivist nõudnud väiksemas ulatuses, ei ole viivise vähendamine põhjendatud. Apellatsioonkaebus
4.Kostja II esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus hagi rahuldas ja teha uue otsuse millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja II jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt tuvastas maakohus liisingulepingute lõpetamise asjaolud ebaõigesti, mistõttu vaidlustatud otsus ei vasta TsMS § 436 lg-te 1–4 nõuetele. Maakohus leidis vastuoluliselt, et liisingulepingud lõppesid nende kokkulepitud tähtaja saabumise kui ka hagejapoolse ülesütlemise tõttu. Hageja ei tõendanud, et hagile lisatud ülesütlemise hoiatused ja avaldused on kostjateni jõudnud ega nende kostjateni jõudmise aega (sh kostja I kasutatavasse serverisse). Järelduslikust ülesütlemisest ei teadnud kostja II midagi. 20. jaanuari 2017. a e-kirjast ei saa järeldada, et kostja I oli ülesütlemise avalduse kätte saanud. Kuna ülesütlemisavaldust ei toimetatud kostjateni, ei ole kostjatele edastatud ka selles sisaldunud leppetrahvi nõuet. Hageja on leppetrahvi nõudmise õiguse minetanud. Maakohtu otsuses ei ole väljamõistetud põhi- ja kõrvalnõuete kujunemine TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8 mõttes jälgitav ning nendest ei ole käibemaksu maha arvestatud. Eelduslikult on ebaselgus tingitud sellest, et hagis ja selle täienduses esitatud nõuded on erinevad. Maakohus ei ole hageja nõuete suurendamist ega vähendamist menetluses nõuetekohaselt dokumenteerinud (TsMS § 346 lg 4 p 2, § 429 lg 1 ja § 331 lg 1). Hagi täienduses nõutud summadest suuremas ulatuses väljamõistetud summade osas tuleb vaidlustatud otsus tühistada. Kuna hageja loobus leppetrahvi nõudest, ei oleks tohtinud leppetrahvi välja mõista. Viivise nõuet ei saa rahuldada, kuna ei olnud selge, millised on hageja põhinõuded ja millal need sissenõutavaks muutusid. Liisinguesemete soetamisega seotud kahju hüvitisest (5373,48 eurot) tuleb maha arvestada tagasisaadud kohvimasinate müümisest saadud 16 000 eurot. Vaidlustatud otsuse p-s 43 leidis maakohus valesti, et kui käendaja on käendatava juhatuse liige, ei saa käendused olla TsÜS § 86 lg 1 alusel vastuolus heade kommetega. Praegusel juhul on käenduslepingud kohtupraktika kohaselt heade kommetega vastuolu tõttu tühised (vt Riigikohtu 31. jaanuari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710, p 49). Kostja II kirjutas käenduslepingutele alla, kuna ta oli kostja I juhatuse liige, milles väljendus tema sõltuvussuhe. 5 (9)
Kostja II ei saanud käendusest isiklikku kasu ja tal ei ole kunagi olnud Eestis kinnisvara. Liisingulepingu nr JER12-3445 allkirjastamisel käenduse vastutuse maksimummääraga 55 380 eurot oli kostjal I esitamata 2011. a majandusaasta aruanne. Kostja II ei saanud siis juhatuse liikme tasu. Hageja pidi mõistma kõrget kliendiriski. Hoolimata sellest jätkas hageja liisinguja käenduslepingute sõlmimist. 2013. a ja 2014. a sai kostja II juhatuse liikme tasu 19 915 eurot aastas. Viidatud aastatel sõlmis hageja kostjaga II käenduslepingud, mille vastutuse kogumaht ületas kostja II aastast brutosissetulekud kuni 7,9 korda. 2015. a lõpuks vastutas kostja II käenduslepingute alusel kokku 157 575,60 euro ulatuses. Kuna kostjal I olid maksehäired pidi hageja käenduslepinguid sõlmides aru saama, et need on ebaproportsionaalsed kostja II suhtes (äriseadustik ÄS § 1801 lg-d 2 ja 3). Hageja ei tegutsenud finantsteenuse osutajana ÄS § 187 lg 1 kohaselt korraliku ettevõtja hoolsusega. Käenduslepingud on tühised maksimumsumma ülemäärasuse tõttu. Kostja ei suuda oma sissetulekuid arvestades 157 575,60 euro suurust nõuet täita. Liisingutega ei ostetud kinnisvara, vaid kiiresti amortiseeruvat vallasvara. Seega ei saanud kohustuste täimist loota liisinguesemete arvel. Eelnevat tuleb hinnata kostja I maksehäirete kontekstis. Käenduslepingute sõlmimisega on hageja üritanud mööda hiilida ÄS § 135 lg-s 2 sätestatust, et osanik ei vastuta isiklikult osaühingu kohustuste eest. Seaduse normist möödahiilimise eesmärgiga tehtud tehingud on tühised. Vastus apellatsioonkaebusele
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle läbi vaatamata või rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel muutmata, muutes osaliselt otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
7.Esmalt selgitab kolleegium apellatsioonkaebuse esitamise tähtajaga seonduvat. Praeguses asjas tegi maakohus 20. novembril 2019 täiendava otsuse TsMS § 448 lg 1 p 1 mõttes (I kd, tld 177 ja pöördel). Tulenevalt TsMS § 632 lg 3 esimesest lausest, kui apellatsioonitähtaja jooksul tehakse asjas täiendav otsus, hakkab apellatsioonitähtaeg kulgema täiendava otsuse kättetoimetamisest ka esialgselt tehtud otsuse suhtes uuesti. Seega ei ole kostja II rikkunud apellatsioonkaebuse esitamise tähtaega ja kaebus on tähtaegne.
8.Järgmisena selgitab kolleegium apellatsioonkaebuse läbivaatamise ulatust (TsMS § 651 lg 1). Vaidlustatud otsusega on kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõistetud võlgnevus ja viivis. Maakohtu otsuse peale on apellatsioonkaebuse esitanud kostja II. Kostja I ei ole kostja II kaasapellandiks TsMS § 639 lg 2 mõttes ning tema osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 kohaselt jõustunud. Hageja ei ole vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles jäeti tema nõue kostjate vastu rahuldamata (s.o kahjuhüvitis 200 eurot, maakohtu otsuse resolutsiooni p 3). Ringkonnakohus lähtub ka sellest, et hageja ei ole apellatsioonimenetluses vaidlustanud maakohtu otsuse resolutsiooni p 2 osas, milles maakohus mõistis välja sissenõutavaks muutunud viivise 3687,15 eurot. Samas asjas tehtud Harju Maakohtu 19. detsembri 2019. a määrusega jäeti hageja vigade parandamise taotlus – maakohtu otsuse resolutsioonis kajastatud viivise summa muutmiseks – rahuldamata (II kd, tl 10). Seega on apellatsioonimenetluses vaidluse all maakohtu otsus osas, millega kostjalt II mõisteti hageja kasuks (solidaarselt kostjaga I) välja varade soetamisega seotud kahjuhüvitis 36 876,15 eurot, arvete võlgnevus 8407,56 eurot, leppetrahvid 1600 eurot, viivis 3687,15 eurot ja kahjuhüvitis 690 eurot (TsMS § 651 lg 1).
9.Kolleegium ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et maakohtu otsus on liisingulepingute lõppemise asjaolude tuvastamise osas vastuoluline. 6 (9)
9.1.Maakohus leidis, et liisingulepingud lõppesid hagejapoolse ülesütlemise tagajärjel (vt maakohtu otsuse p 53). Maakohus on otsuse p-des 32-39 välja toonud faktilised asjaolud, mille üle pooled ei vaidle (liisingulepingute tingimused, sh liisinguperiood). Nende asjaolude kohta esitas hageja dokumentaalsed tõendid – liisingulepingud (I kd, tl-d 9-28 pöördel).
9.2.Alusetu on apellatsioonkaebuse väide, et menetluse kestel on hageja nõudeid muutnud. Asja materjalidest nähtub üheselt, et pärast kostjate vastuväidet liisingulepingute ülesütlemise eelduse täitmata jätmise kohta esitas hageja 3. septembril 2019 alternatiivse nõudearvestuse juhuks, kui maakohus tuvastab, et liisingulepingud ei ole ülesütlemise tagajärjel lõppenud (I kd, tl-d 111-113). TsMS § 370 lg 2 järgi võib hagis esitada mitu alternatiivset nõuet, samuti mitu nõuet selliselt, et hageja palub rahuldada mõne nõude üksnes juhul, kui esimest nõuet ei rahuldata. Asjaolu, et nõue on alternatiivne, nähtub selgelt hageja menetlusdokumendi p-st 5.
10.Kostja II vastu esitatud nõude rahuldamise välistab TsÜS § 84 lg 1 esimese lause järgi see, kui käenduslepingud on vastuolus heade kommetega ja seetõttu TsÜS § 86 järgi tühised. Käenduslepingu kohaselt võtab käendaja endale täieliku solidaarvastutuse juhuks, kui liisinguvõtja oma kohustusi liisingulepingust tulenevalt ei täida või täidab neid mittekohaselt (käenduslepingu p 8.5.1). Vaidlus puudub, et kostja II vastutab käendajana liisingulepingutest tulenevate kohustuste täitmise eest täies ulatuses, sh põhi, lisa ja kõrvalnõuded, kulu- ja kahju hüvitamise nõuded kuni vastutuse maksimummäärani, samuti mitterahaliste kohustuste täitmise nõuded ja selle kohustuse rikkumisest tulenevad kahjuhüvitise nõuded.
10.1.Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et käenduslepingud on kehtivad. Kolleegium peab vajalikuks osaliselt muuta maakohtu otsuse põhjendusi, jättes põhjendusest välja viited garantiile (VÕS § 155 lg 1).
10.2.Käenduslepingud ei ole vastuolus heade kommetega (TsÜS § 86 lg 1). Tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal. Tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil ning neid asjaolusid tuleb hinnata kogumis (vt Riigikohtu 23. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05, p 23). Kolleegium märgib, et käenduslepingu sõlmimine praeguses olukorras (liisinguvõtjaks on osaühing ja liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks on käendusleping sõlmitud sama osaühingu juhatuse liikme ja osanikuga) on iseenesest tavapärane ning kostja II kohustuseks oli tõendada asjaolusid, millega ta seostab tehingute vastuolu heade kommetega.
10.3.Kostja II on Riigikohtu praktikale viidates selgitanud, millistel juhtudel võib käendusleping olla heade kommetega vastuolus, kuid praeguses asjas selliseid asjaolusid kolleegiumi hinnangul ei esine. Kostja II poolt välja toodud asjaolud ei ole ebamoraalsed ega taunitavad, mis tooksid kaasa käenduslepingu tühisuse. Käendaja suhtes ei kehti vastutustundliku laenamise põhimõte, kuna käendaja ei ole liisinguvõtja, kes peaks jooksvalt tagatud kohutust täitma. Kuigi sellisele seisukohale on Riigikohus jõudnud laenulepingut tagava käendaja suhtes, on see põhimõte kohaldatav ka liisingulepingu puhul (vt eespool viidatud Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710, p 48). Kostja II ei ole praeguses asjas teisi õiguslikke võimalusi oma õiguste kaitseks rakendanud (vt nt Riigikohtu 26. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 11). Kolleegium märgib, et kostja II pidi käenduslepingute sõlmimisel olema teadlik kõikidest käendusega seotud olulistest asjaoludest, sh kostja I majanduslikust seisundist, sest ta oli samal ajal kostja I juhatuse liige, samuti ainuosanik (I kd, tl-d 49 ja pöördel). Kostja II viited hageja hoolsuskohustuse rikkumisele on asjakohatud. Kostja II toob välja asjaolud, mis võiksid olla talle kui kostja I juhatuse liikmele etteheidetavad juhul, kui ta võttis teadlikult osaühingule kohustusi, mida osaühing tulevikus täita ei suutnud (juhatuse kohustused ÄS § 180, juhatuse liikme tasustamine ÄS § 1801, juhatuse raamatupidamise korraldamise kohustus ÄS § 183, juhatuse liikme vastutus ÄS § 187). Samuti on asjakohatu kostja II viide ÄS § 135 lg-le 2, sest 7 (9)
hageja nõue kostja II vastu ei tulene osaühingu osaniku staatusest, vaid käenduslepingulisest võlasuhtest.
10.4.Samuti ei nõustu kolleegium kostja II väitega, et käendaja vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu on käenduslepingud vastuolus heade kommetega. Käenduslepingutes kokku lepitud maksimumsumma ei ole ebaproportsionaalne ning see on vastavuses iga konkreetse liisingueseme omandamisega seotud kulutusega.
11.Kostja II vastutuse eelduseks on kohustuse rikkumine (VÕS § 145 lg 1). Maakohus on tuvastanud, et kostja I on liisingulepingutest tulenevaid kohustusi rikkunud (vt maakohtu otsuse p-d 44-46). Samuti on maakohus tuvastanud, et liisingulepingutest tulenevad maksete võlgnevuse suurus kokku on 8407,56 eurot. Tegemist on enne lepingu lõppemist sissenõutavaks muutunud liisingumaksete tasumise nõudega VÕS § 108 lg 1 alusel. Liisingumaksete võlgnevuse kujunemine iga liisingulepingu osas on hagiavalduses selgelt välja toodud (vt I kd, tl 6). Maakohus ei ole eelnimetatud asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme ning on nendele asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel õigesti kohaldanud materiaalõigust.
12.Kostja II leiab, et liisingulepingute ülesütlemise formaalsed eeldused ei ole täidetud. Vaidlus on selles, kas liisingulepingute ülesütlemisavaldus on edastatud kostjale I. Maakohus tugines TsÜS §-le 70 ja tegi järelduse, et kostja I kandis tahteavalduse kättesaamisega seotud riski. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga.
12.1.Ülesütlemine on kujundusõigus, mis on teostatav ühepoolse tahteavaldusega, kui ülesütlemise materiaalsed eeldused on täidetud (VÕS § 195 lg 1). Kolleegium võtab aluseks maakohtu poolt tuvastatud asjaolu, et liisingulepingute ülesütlemise materiaalne eeldus oli täidetud ja ei pea vajalikuks selles osas maakohtu otsuse põhjendusi korrata (TsMS § 652 lg 1 p 1, § 654 lg 6).
12.2.Kostja II väidab, et kostja I ei ole hageja 6. jaanuari 2017. a tahteavaldust kätte saanud (avaldus liisingulepingute erakorraliseks ülesütlemiseks; I kd, tl-d 33 pöördel-34). Kuna ülesütlemine on vastuvõtmist vajav tahteavaldus, kohalduvad TsÜS-i üldised nõuded tahteavaldusele (TsÜS § 67 jj). Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et kostja I kandis tahteavalduse kättesaamisega seotud riski. Hageja on tõendanud, et ta on tahteavalduse väljendanud, selle edastanud mõistlikul viisil ning kostjal I oli võimalus e-kirjaga saadetud ülesütlemisavaldusega tutvuda. Hageja on tõendanud, et ülesütlemisavaldus saadeti 6. jaanuaril 2017 kell 16.56 liisingulepingutes märgitud kostja I e-postile XXX. Praeguses asjas saab eeldada, et e-kiri jõudis saaja serverisse selle saatmise päeval. Kolleegium ei nõustu kostja II väitega, et kostja I 20. veebruari 2017. a e-kirjast ei saa järeldada, et kostja I on ülesütlemisavaldusega tutvunud (I kd, tl 99). Kolleegiumi hinnangul nähtub hageja ja kostja I e-kirjavahetusest, et kostja I on ülesütlemisest teadlik ja tal on olnud mõistlik võimalus e-kirjaga saadetud ülesütlemisavaldusega tutvuda (I kd, tl-d 97 pöördel-99). Kostja I on saatnud e-kirja mh e-postile YYY, kust on eelnevalt 27. jaanuaril 2017 saadetud kostjale I e-kiri teemaga „Terminated agreements“ (eesti keeles lõpetatud lepingud) ja sisuga: „Stabil Invest OÜ lepingud on üles öeldud ja võlgnevus on 69 513,58 eurot“ (I kd, tl 98).
13.Lepingu ülesütlemisega on seotud krediidikulude hüvitamise nõue (VÕS § 367 lg-d 1-3) ja lepingu ülesütlemisest tingitud lisakulu hüvitamise nõue (VÕS § 367 lg 4). Krediidikulude hüvitamise nõue ja lisakulude hüvitamise nõue on olemuselt liisinguvõtja kohustuse rikkumisel põhinevad kahju hüvitamise nõuded. Maakohus on kontrollinud hageja nõuet ning leidnud, et see on kooskõlas VÕS §-ga 367. Kolleegium järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega korda neid (TsMS § 654 lg 6).
13.1.Vastuseks apellatsioonkaebuse väitele märgib kolleegium, et maakohus on õigesti leidnud, et hagejal on õigus kostjalt II nõuda 36 876,15 eurot, sh käibemaks 6154,34 eurot. Lähtudes VÕS § 367 lg-st 3 tuleb liisinguandja nõude lõpliku suuruse kindlakstegemiseks kõrvutada tema poolt liisinguesemete omandamiseks tehtud (ja liisingumaksetega katmata) kulud esemete väärtusega hagejale tagastamise ajal. Maakohtu otsuse p-st 56 nähtub selgelt, et 8 (9)
hageja nõudest on maha arvestatud kolme liisingueseme võõrandamisest saadud müügihind, mis nähtub ka hageja hagiavalduse p 6 arvestusest (liisingulepingud nr JER14-6381, JER146431 ja JER14-6493), kus on nende esemete osas jääkmaksumus kajastatud nullina. Maakohus on ekslikult märkinud, et kolme liisingueseme võõrandamisest sai hageja 16 000 eurot, tegelikult sai hageja (3 x 4000) 12 000 eurot. See aga ei muuda maakohtu lõppjäreldust ebaõigeks, sest hageja ei nõua nende liisingulepingute alusel VÕS § 367 lg 1 järgi hüvitist, mistõttu ei teki ka vaidlust, kas võõrandamisel saadud hind kattis ära liisinguesemetega seotud krediidikulud.
13.2.Kostja II leiab, et nõudest oleks tulnud maha arvestada käibemaks. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Maakohus on õigesti mõistnud krediidikulud välja käibemaksuga. Käibemaks on oma olemuselt tarbimismaks, mille maksab kokkuvõttes kauba omandaja, kes ei saa ostuhinnalt tasutud käibemaksu tagasi arvestada. Liisinguandja on liisinguesemete omandamisel tasunud ise käibemaksu (vt arved; I kd, tl-d 10, 15, 17 pöördel, 20, 22 pöördel, 25). Praegusel juhul ei esine ühtegi asjaolu, millest tulenevalt võiks järeldada, et liisinguandja on ise omandanud liisinguesemed käibemaksukohustuslaseks mitteolevalt isikult ega ole tasunud ise käibemaksu või teinud seda erikorra alusel (st piiratud ulatuses). Käibemaksu juurdearvestamine liisinguesemete väärtuste määramisel ja liisinguesemete omandamise hüvitamata kulud (jääkmaksumus) põhinevad sarnastel alustel.
13.3.Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja leppetrahvi nõude eeldused on täidetud ja kostjalt II leppetrahvi 1600 euro väljamõistmine on põhjendatud. Kolleegium järgib selles osas maakohtu otsuse põhjendusi ega korda neid. Hageja on leppetrahvi nõude esitanud
6.jaanuari 2017. a ülesütlemisavalduses. Leppetrahvi on nõutud mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist (VÕS § 159 lg 2). Kuna liisingulepingute ülesütlemine on kehtiv ja käenduslepingute alusel nõude rahuldamist takistavaid asjaolusid ei esine, siis on samuti põhjendatud hageja nõuete rahuldamine kahjuhüvitise 690 euro ja viivise 3687,15 euro osas. Maakohus on õigesti eeltoodud nõuded rahuldanud VÕS § 367 lg 4 ja VÕS § 113 lg 1 alusel. Kolleegium ei korda selles osas maakohtu otsuse põhjendusi (TsMS § 654 lg 6). Samuti ei nõua kostja II viivise vähendamist juhul, kui vaidlustatud otsuse resolutsioon viivise väljamõistmise osas jääb muutmata.
14.Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei näe kolleegium põhjust maakohtus kantud menetluskulude jaotust muuta. Kuna kostja II apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja II kanda. Hagejal ei tekkinud apellatsiooniastmes menetluskulusid, mille suurust kindlaks määrata ja mida kostjalt II välja mõista.
15.Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) Meeli Kaur, Margo Klaar, Vallo Kariler
9 (9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.