5.Mõista LPL PROPERTY OÜ-lt riigi tuludesse apellatsioonkaebuselt vähemmakstud riigilõiv 35 eurot, mis tuleb tasuda riigile 15 päeva jooksul arvates lahendi jõustumisest vastavalt otsusele lisatud makseinfolehele. Riigilõivu maksmise nõude tasumisega viivitamisel tuleb tasuda lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
6.Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus asja uuel läbivaatamisel.
2-25-2545 Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.OÜ GS Core (hageja) esitas 14.02.2025 Harju Maakohtule LPL PROPERTY OÜ (kostja) vastu hagi võla ja viivise väljamõistmiseks.
1.1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja Eesti Energia AS elektrienergia müügilepingu ning kostja ja Elektrilevi OÜ (ühinemise järgselt Enefit AS) võrgulepingu. Elektrit tarbiti Otepääl Sulaoja tee 13 asuvas tarbimiskohas. Kostjal tekkis võlg kahel arvel kajastatud nõuete osas. Arve 31.12.2022: elektrienergia 2059,69 eurot, võrguteenus 815,08 eurot, taastuvenergia tasu ja elektriaktsiis 171,21 eurot, käibemaks 609,20 eurot, kokku 3655,18 eurot. Arve 31.01.2023: elektrienergia 1464,94 eurot, võrguteenus 662,53 eurot, taastuvenergia tasu ja elektriaktsiis 132,08 eurot, käibemaks 451,91 eurot, kokku 2711,46 eurot. Kostja tasus 02.06.2023 võlast 1000 eurot. Põhivõla jääk on 5366,64 eurot. Hilisem arve muutus sissenõutavaks 18.02.2023. Hageja nõuab viivise tasumist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras alates sellest kuupäevast. Hagi esitamise seisuga on viivisenõude suurus 1297,16 eurot. Hageja nõuab viivise väljamõistmist põhivõlalt 5366,64 eurot kuni võla tasumiseni.
1.2.Elektrilevi OÜ (ühinemise järgselt Enefit AS) loovutas 13.07.2020 nõuded ette Eesti Energia AS-le. Eesti Energia AS loovutas oma nõuded Enefit AS-le, Enefit AS loovutas oma nõuded hagejale, teatades sellest kostjale 19.09.2024.
2.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
2.1.Hagiavaldusest nähtuvalt on nõudeid korduvalt loovutatud. Nõuded on loovutatud enne nende tekkimist, mis pole lubatav. Nõuded peavad olema loovutamise hetkel piisavalt määratletavad. Loovutamised on tühised. Maakohtu otsus
3.Maakohus rahuldas 27.05.2025 otsusega hagi, jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 665 eurot (riigilõiv).
3.1.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt võttis kostja vaikimisi omaks kõik hageja faktiväited, mistõttu luges maakohus võla tekkimise hageja väidetud asjaoludel ja ulatuses tõendatuks (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg 2 ja 4). 3.2. Maakohtu hinnangul olid kostja väited nõuete loovutamise kehtetuse kohta alusetud. Tulevikus tekkivate nõuete loovutamine ei olnud vastuolus seadusega. 2
2-25-2545 Loovutusavalduse sisust nähtuvalt pole kahtlust, et hagi aluseks olevad nõuded on sellega hõlmatud. Loovutus ei ole vastuolus VÕS §-ga 165. Enefit AS on kinnitanud hagi aluseks olevate nõuete loovutamist hagejale. Kostja on seega VÕS § 170 järgi kaitstud võimalike probleemide vastu nõude loovutaja ja nõude omandaja vahelistes suhetes. Kostja on võtnud omaks lepingute järgse võla olemasolu. Leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik (VÕS § 8 lg 2). Kostja esitatud põhjendused on alusetud ja otsitud ettekäänded oma kohustuste täitmata jätmise õigustamiseks. 3.3. Eelnimetatud põhjustel mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 5366,64 eurot, seisuga 13.02.2025 sissenõutavaks muutunud viivise 1297,16 eurot ning alates 15.02.2025 (kaasaarvatud) kuni põhivõla tasumiseni viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Apellatsioonkaebus
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata või saata asi tagasi maakohtule. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.
4.1.TsMS ei näe ette võimalust rahuldada hagiavaldust kostjapoolse vaikimisi omaksvõtuga. TsMS käsitleb omaksvõttu üksnes tõendamisest vabastamise alusena ega näe ette võimalust rahuldada hagiavaldust omaksvõtuga. Olukorras, milles kostja nõustub tema vastu esitatud nõuetega, on tegemist hagi õigeksvõtuga. Seejuures ei saa õigeksvõtt olla väljendatud vaikimisi (TsMS § 440). Kostja ei ole võtnud hagi õigeks ei sellekohase avaldusega ega ka kohtuistungil protokollitult (istungit ei toimunud).
4.2.Kostja tõi maakohtus esile, miks tema hinnangul on nõuete loovutamised tühised. Hageja kostja seisukohtadele vastu ei vaielnud, seega maakohtu mõttekäiku järgides võttis kostja väited vaikivalt omaks.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb menetlusse võtta ja asi lahendada TsMS § 646 alusel üksnes kaebuse põhjal. Maakohu otsus tuleb tühistada menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu, mis toob ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses. Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule TsMS § 656 lg 1 p 5 ja § 656 lg 2 teise lause alusel, kuna ringkonnakohus ei saa ise rikkumist kõrvaldada. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.
5.1.Ringkonnakohus võib TsMS § 646 alusel otsustada asja üksnes apellatsioonkaebuse põhjal, kui kohus leiab, et asja arutamisel esimese astme kohtus rikuti menetlusõiguse normi, mis toob ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses (TsMS § 656 lg 1). Sel juhul otsus tühistatakse ja asi saadetakse esimese astme kohtusse uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus ei pea TsMS § 646 kohaldamisel küsima teiselt poolelt apellatsioonkaebuse vastust (TsMS § 641 lg 1) ega analüüsima ka apellatsioonkaebuse põhjendusi (RKTKo 24.01.2018, 213-56825, p 11).
5.2.TsMS § 656 lg 1 p 5 kohaselt tühistab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse apellatsioonkaebuse põhjendusest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ja 3
2-25-2545 saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule, kui otsust ei ole seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada.
5.3.Maakohus rahuldas hagi täies ulatuses, märkides otsuse põhjendustes, et kostja võttis vaikimisi omaks kõik hageja faktiväited, mistõttu luges maakohus võla tekkimise hageja väidetud asjaoludel ja ulatuses tõendatuks.
5.4.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse põhjendav osa ei vasta TsMS § 444 lg-s 2 ja TsMS § 442 lg 8 esimeses lauses ettenähtud nõuetele ehk maakohtu otsus on sisuliselt põhjendamata. Maakohtu põhjendustest ei nähtu, millisel õiguslikul alusel on hageja nõue rahuldatud ja kuidas on kujunenud hageja nõude suurus. Maakohus on märkinud üksnes, et kõik hagis toodud asjaolud on tõendatud kostja omaksvõtuga.
5.5.Ebaõige on maakohtu seisukoht, et kostja ei ole hageja nõudele vastuväiteid esitanud ja on vaikimisi hageja faktiväited omaks võtnud. Kostja vaidles hageja nõudele vastu (dtl 51). Vastuseks kohtu 09.04.2025 määrusele, milles kohus leidis, et kostja ei ole hagile vastu vaielnud, selgitas kostja 26.04.2025 arvamuses, et ta ei nõustu muu hulgas ka võla suurusega (dtl 61). Nimelt on kostja arvamuses märkinud: „Vastuseks kohtu selgitustele soovib kostja samas selgitada, et ka võlgnevuse suuruse osas omab ta vastuväiteid, kuid olukorras, milles nõude on esitanud isik, kes võlausaldajaks ka ei ole, puudub igasugune mõistlik põhjendus sellele, millisel põhjusel peaks võlgnik esitama vastuväiteid isikule, kes on esitanud nõude, mis temale n-ö ei kuulu. Ning ühtlasi, kuidas saaks selliste vastuväidete esitamine olla kohtumenetluses üleüldse asjakohane (ja edukas).“ Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus kostja vastuväideteid välja selgitanud ja on märkinud otsuses ebaõigesti, et poolte vahel puudub vaidlus hagi asjaolude ja võla suuruse üle. TsMS § 231 lg 2 kohaselt on omaksvõtt faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse. Praegu ei ole kostja ei kohtule esitatud kirjalikes seisukohtades ega ka kohtuistungi protokollist nähtuvalt ühegi hageja esitatud faktilise asjaoluga selgesõnaliselt nõustunud. Kostja on korduvalt avaldanud, et ta ei ole hagiga nõus. Riigikohtu järjekindla praktika järgi eeldab TsMS § 231 lg 4 alusel omaksvõtu tuvastamine seda, et kohus järgiks TsMS § 392 lg 1 p-s 3 sätestatut, s.t et kohus peab eeldatava omaksvõtu olukorras võimalusel küsima poolte seisukohta asjaolu kohta ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on alust lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud (RKTKo 27.03.2024, 2-21-10188, p 12.1). Maakohtu 09.04.2025 määruses on kohus märkinud: „Kostja vaidles hagile vastu (dtl 51). Kostja eitab nõude loovutamist hagejale, kuid ei vaidlustanud muid hagi aluseks olevaid faktilisi asjaolusid. Võlgnevuse tekkele esialgse võlausaldaja ees kostja seega vastu ei vaielnud. Kostjal tuleb arvestada, et kohus loeb vaikivalt omaks võetuks kõik faktiväited, millele sõnaselget vastuväidet esitatud pole (TsMS § 231 lg 4).“ Selline selgitus omaksvõetavate asjaolude kohta ei vasta TsMS § 392 lg 1 p 3 nõuetele, kuivõrd maakohus ei ole eeldatava omaksvõtu olukorras küsinud seisukohta ühegi konkreetse hageja nõude eelduseks oleva asjaolu suhtes.
5.6.Maakohus on jätnud asjas läbi viimata nõuetekohase eelmenetluse, sh rikkunud oluliselt ka selgitamiskohustust. Eelmenetluse ülesanded on sätestatud TsMS §-s 392. Kohtul on vastavalt TsMS § 392 lg-le 1 ning § 351 lg-tele 1 ja 2 selgitamiskohustus. Kohus peab eelmenetluses välja selgitama hageja nõuded ja menetlusosaliste 4
2-25-2545 seisukohad nende nõuete suhtes, samuti menetlusosaliste faktilised ning õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta (TsMS § 392 lg 1 p-d 1 ja 3) ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks ja esitatud tõendite lubatavuse kohta (TsMS § 392 lg 1 p 4). Kohus peab hoolitsema selle eest, et asja arutatakse ammendavalt (TsMS § 435 lg 1).
5.7.Maakohus on märkinud otsuses, et kostja võttis omaks kõik hageja faktiväited, mistõttu tuleb võla tekkimine hageja poolt väidetud asjaoludel ja ulatuses lugeda tõendatuks. Maakohtu hinnangul on kostja seega omaks võtnud põhivõlgnevuse 5366,64 eurot ja võla sissenõutavuse seisuga 18.02.2023. Samuti leidis maakohus, et kostja on võtnud omaks faktiväited, mille kohaselt viivisenõude suurus arvestatuna 15.02.2025 seisuga on 1297,16 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus lugenud omaksvõtuga tõendatuks õigusliku hinnangu (võlgnevuse). Omaks saab võtta üksnes faktilisi asjaolusid, mida aga kostja teinud ei ole. Ka otsuses ei ole kohus tuvastanud hageja nõude rahuldamise eelduseks olevaid asjaolusid.
5.8.Eeltoodud põhjendustel tuleb maakohtu otsus tühistada ja tsiviilasi tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul välja selgitada, millised on kostja vastuväited hagile ning millised faktilised asjaolud kostja omaks võtab.
5.9.Vastuseks apellatsioonkaebuse väitele sellest, nagu ei oleks tulevikus tekkiva nõude loovutamine siinse vaidluse asjaoludel kehtiv, märgib ringkonnakohus järgmist. VÕS § 165 järgi võib loovutada ka tulevikus tekkivaid ja tingimuslikke nõudeid, kui need on loovutamise hetkel piisavalt määratletavad. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus kohaldanud materiaalõigust ebaõigesti, kui leidis, et siinse vaidluse asjaoludel on nõuded loovutatud kehtivalt. Asjaolu, et nõue tekib tulevikus pärast üleandmist, ei takista selle loovutamist, kui see on üleandmise hetkel piisavalt määratletav (RKHKo 07.12.2015, 3-3-1-53-15, p 18). Sama on leitud ka õiguskirjanduses: „Piisava määratletuse kontrollimiseks tuleb küsida selle järele, kas iga potentsiaalselt loovutamislepingu esemeks oleva nõude puhul on loovutamislepingu põhjal võimalik tuvastada, milline nõue on loovutatud. "Loovutamise hetkeks", mil toimub loovutatavate nõuete piisava määratluse kontroll, on ajahetk, mil loovutuse esemeks olev tulevane nõue tekib. Tulevikus tekkivate nõuete loovutamise puhul ei hinnata loovutuse esemeks olevate nõuete piisavat määratletust seega mitte loovutamislepingu sõlmimise, vaid iga üksiku loovutamislepingu esemeks oleva nõude tekkimise hetke seisuga. Näiteks saab loovutada kõik teatavale võlausaldajale kuuluvad pärast loovutamislepingu sõlmimist tekkivad nõuded või kõik tulevikus tekkivad teatava liigitunnuse alusel kirjeldatud nõuded (nt kõik müügilepingutest tulenevad müügihinna tasumise nõuded).“ Siinses asjas on nõuded loovutatud, kirjeldades neid teatud liigitunnuse järgi (dtl 31 ja 33). Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et asjas esile toodud asjaoludel on hagejale loovutatud nõuded nende tekkimise ajal määratletavad ning kinnituskirjadest nähtub, et need on tulevikus tekkivate nõuetena loovutusega hõlmatud.
5.10.Menetluskulude jaotuse otsustab TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi asja uuel läbivaatamisel maakohus.
6.TsMS § 179 lg 1 sätestab, et menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, muu hulgas tasumata või vähem tasutud 5
2-25-2545 riigilõiv või riigi kasuks välja mõistetud menetlusabikulud, mõistab asja lahendav kohus kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega.
6.1.Riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 15 kohaselt tasutakse apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda hagi esialgsel esitamisel maakohtule, arvestades kaebuse ulatust. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse täies ulatuses ja on tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 630 eurot.
6.2.Tsiviilasja hind antud asjas on 7262,18 eurot, hageja tasus hagi esitamisel sellele vastava riigilõivu 665 eurot. Seega tuli kostjal tasuda riigilõivu apellatsioonkaebuselt 665 eurot. Eelnevast tulenevalt tasus kostja apellatsioonkaebuselt riigilõivu ekslikult vähem 35 eurot (665 eurot–630 eurot).
6.3.Ringkonnakohus mõistab kostjalt riigituludesse välja riigilõivu 35 eurot. Kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik peab lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul, v.a juhul, kui lahend kuulub viivitamatule täitmisele või kui lahend näeb ette teistsuguse tähtaja (TsMS § 179 lg 5). Kohus ei määra käesoleval juhul sellest erinevat tähtaega. Kohus selgitab, et rahandusministri käskkirjaga määratud asutus võib menetluskulude riigi kasuks väljamõistmise lahendi saata sundtäitmisele, kui kohustatud isik ei ole lahendit täitnud jõustumisest alates 15 päeva jooksul (TsMS § 179 lg 6). Nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 179 lg 9). Tasumiseks vajalikud andmed lisatakse otsusele (TsMS § 179 lg 21).
(allkirjastatud digitaalselt)
6
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.