Võlaõigus › Korteriühistuseaduse alusel osutatavate teenuste asjad

Menetluskulude jaotus

seisukohalt tähendus ning kostja kui korteriomanik ei saa eeldada, et ta saab elada aastaid saadavate teenuste eest maksmata. Hageja märgib, et kostja ei ole oma vastuses vaielnud vastu asjaolule, et tal on hageja eest võlgnevus, küll aga on kostja väitel talle jäänud ebaselgeks, milline on võlgnevuse põhisumma ja viivis ning missuguste summade pealt on viivist arvestatud. Seega esineb vaidlus üksnes viivise arvestuses. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnista ja vaidleb sellele vastu. Kostja leiab, et hageja poolt esitatud arvetest ei selgu, kui suur on võlgnevuse põhisumma ning kui suur viivis. Kostja märgib, et tal puudub selgus, milliste summade pealt on viivist arvestatud. Vastavalt arvetel väljatoodule loetakse laekumised tasutuks vastavalt VÕS § 88 lg-le 8. Kostja on seisukohal, et hageja juhatus ega ka korteriühistu üldkoosolek ei ole vastu võtnud vastavat otsust. Kostja toob esile, et hageja ja Haabersti Haldus OÜ vahel 13.12.2010 sõlmitud kokkuleppes (leping nr 08/077) tehakse muudatus ning osutatavate teenuste loetelust jäetakse välja haldusja majahoidjateenus. Kostja leiab, et eeltoodust tulenevalt puudub hagejal lepinguline suhe Haabersti Haldus OÜ-ga raamatupidamise korraldamisega, millest tulenevalt on arvete esitamine õigustühine. Lepingust nr 08/077 tulenevalt on hageja kohustatud koostama korteriühistule majanduskava, mis on sätestatud KrtS §-s 41. Kostjale on teada, et hageja ei ole majanduskava koostanud, kuna neid ei ole esitatud korteriühistu üldkoosolekule ega saadetud eraldi ühistu liikmetele. Sellest lähtuvalt ei ole koostatud dokumenti, mis oleks aluseks raamatupidamistoimingute tegemiseks. Kostja hinnangul on hageja vääralt tõlgendanud VÕS § 88 lg 8 ja lg 6, kuivõrd nimetatud lõigetest ei tulene kostjale kohustust tasuda viivist. Kostja leiab, et VÕS § 113 alusel hageja võib nõuda viivist, kuid ei pea. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, kuulanud kohtuistungil ära poolte seletused, tutvunud hagiavalduse, kostja vastuse ja asjas esitatud tõenditega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Puudub vaidlus, et kostja on Õismäe tee 82 – xxxx asuva korteri omanik. Kohus loeb selle asjaolu tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg 2 alusel tuvastatuks. Hageja on esitanud kommunaal- ja majandamiskulude tasumise ja viivise nõude – põhivõlg on 1766,08 eurot ja viivis 36,26 eurot. Majandamiskulude maksmise kohustust reguleerib korteriomandi- ja korteriühistuseaduse (KrtS) § 40, mille lg l sätestab, et korteriomanikud teevad majanduskava alusel perioodilisi ettemakseid vastavalt oma kaasomandi osa suurusele. Lõike 2 järgi võib korteriühistu põhikirjaga ette näha lõikes 1 sätestatust erineva kohustuste jaotuse aluse ja tasumise korra majandamiskulude kandmisel. Kuni 31.12.2017 kehtinud korteriomandiseaduse (KOS) § 13 lg 1 sätestas, et korteriomanik tasub kaasomandil lasuvad maksud, kannab avalik-õiguslikud

reaalkoormatised ja kaasomandi majandamise kulutused ning majandamisest vilja võrdeliselt talle kuuluva kaasomandiosa suurusega.

saab

kaasomandi

Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal on kohustus tasuda viivist hagejale perioodil 02.07.2015-09.01.2019 esitatud kommunaal- ja majandamiskulude arvete alusel. Kostja leiab, et hagejal ei ole kohustust viivist nõuda ning kostjale esitatud arvetest ei selgu, milliste summade pealt on viivist arvestatud. Hageja on seisukohal, et hageja põhikirja p 3.2.6 ja 3.2.7 järgi on iga korteriühistu liige kohustatud tasuma üks kord kuus sihtotstarbelisi makseid elamu majandamise jooksvate kulutuste eest ja makseid elamu ühiste kommunikatsioonide kaudu kasutatavate kommunaalteenuste eest. Põhikirja p 3.2.9 järgi maksete mittetähtaegsel tasumisel kuulub tasumisele viivis 0,07% päevas. Hageja põhikirja punkti 3.2.6 kohaselt kohustub ühistu liige tasuma regulaarselt (st ükskord kuus) elamu majandamise jooksvate kulutuste (sh prügivedu, elamu ja selle juurde kuuluva maatüki korrashoid, üldelekter, maksed kütte-, vee-, kanalisatsiooni- ja elektriavariide likvideerimiseks, televisiooni vastuvõtusüsteemide hooldus ja remont, eraldised reservfondi, võetud laenude tasumine, töötasud ja muud ühistu tegevusega seotud kulutused) katteks sihtotstarbelisi makseid juhatuse poolt kehtestatud suuruses, korras ning juhatuse poolt määratud tähtajaks. Sihtotstarbeliste maksete suuruse kindlaksmääramisel lähtutakse liikme omandis oleva korteri üldpinna osast elamu korterite kogupinnas. Põhikirja punkti 3.2.7 kohaselt kohustub ühistu liige tasuma regulaarselt (st üks kord kuus), hiljemalt juhatuse poolt kindlaksmääratud tähtajaks, elamu ühiste kommunikatsioonide kaudu kasutatavate kommunaalteenuste (sh vesi, soojus kütte- ja sooja vee valmistamiseks, kanalisatsioon) eest makseid juhatuse poolt kehtestatud korras. Põhikirja punkti 3.2.9 kohaselt kohustub ühistu liige tasuma põhikirja punktides 3.2.6 ja 3.2.7 nimetatud majandamiskulude maksmisega viivitamisel viivist 0,07 % maksmata jäänud summalt päevas iga viivitatud kalendripäeva eest. KrtS § 42 lg 1 kohaselt, kui korteriomanik viivitab majandamiskulude tasumisega, võib korteriühistu nõuda temalt viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud suuruses. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 esimese lause kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et nii hageja põhikirja punkti 3.2.9, KrtS § 42 lg 1 kui ka VÕS § 113 lg 1 alusel on hagejal õigus nõuda majandamis- ja kommunaalkulude tasumisega viivitamisel viivist ning selle kohta ei pea korteriühistu eraldi otsust vastu võtma. Kohus märgib, et käesolevas asjas ei oma tähtsust kostja poolt 04.12.2019 esitatud hageja ja Haabersti Haldus OÜ vahel 13.12.2010 sõlmitud kokkulepe, kuna maksete tasumise kohustus tuleneb seadusest ja hageja põhikirjast.

Kostja on vaidlusalusel perioodil tasunud talle esitatud arveid osaliselt. Kokku on kostja tasunud 1479,18 eurot. Vastavalt VÕS § 88 lg-le 8 kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Kohus selgitab, et VÕS § 88 lg 8 on erisäte, mis kohaldub siis, kui lisaks põhikohustusele tuleb tasuda ka muid kulutusi ja intresse. Käesoleval juhul on kostjal kohustus maksta ka viivitusintressi. Eelnevast tulenevalt ei saa võlgnevuse arvestamisel aluseks võtta VÕS § 88 lõiget 6, kuivõrd tegemist on normiga, mis ei rakendu olukorras, kus võlgnikul on ka viivitusintressi maksmise kohustus. Hageja on nõude kujunemist selgitanud 19.10.2019 menetlusdokumendile lisatud raamatupidamisarvestuse tabelis ning 19.02.2020 toimunud kohtuistungil. Nimetatud tabeli ja kostjale esitatud arvetega on tõendatud hageja nõude kujunemine. Antud tabelisse on

märgitud kostjale esitatud arvete numbrid, kostjale esitatud arvetel märgitud kommunaalteenuste põhisumma, viivis, laekumised kostjalt ning nõude kogusumma. Nimetatud teave on märgitud ka kostjale igakuiselt väljastatud arvetele. Eelnevaga on tõendatud, et hageja on vaidlusalusel perioodil esitanud kostjale arveid kokku summas 3281,52 eurot, millest põhisumma moodustas 2598,44 eurot ja viivis 683,08 eurot. Kostja on tasunud terve perioodi kestel üksnes 1479,18 eurot. Hageja on arvestanud kostja poolt tehtud maksed viivituse korral esmalt viivise ja seejärel põhivõlgnevuse katteks. Kostja võlgnevus moodustab seega kokku summa 1802,34 eurot, millest põhivõlg moodustab 1766,08 eurot ja viivis 36,26 eurot. Hageja on esitanud kostjale viivise tasumiseks arve nr 11-069, arvestusperioodiga november 2018, mille kohaselt kuulus tasumisele viivis 12,12 eurot, arve nr 12-069, arvestusperioodiga detsember 2018, mille kohaselt kuulus tasumisele viivis 12,09 eurot ning arve nr 1-069, arvestusperioodiga jaanuar 2019, mille kohaselt kuulus tasumisele viivis 12,05 eurot. Eeltoodust tulenevalt moodustab hageja viivisenõue kostja vastu 36,26 eurot. Kostja on üldsõnaliselt asunud seisukohale, et esitatud arved on ebaõiged. Kohus leiab, et olukorras, kus hageja on esitanud majandamiskulude arvestuskäigu ja selle kinnituseks ka tõendid ning selgitused, mis toetavad arvestuskäiku, ei saa hageja seisukohta ümber lükata üksnes üldsõnalise tõdemusega, et arved on ebaõiged. Vastavalt TsMS § 230 lg 1 peab kostja oma väiteid tõendama, st esitama omapoolsed tõendid, millest nähtuks hageja arvestuskäigu ekslikkus või ebakohasus. Kostja pole selliseid tõendeid esitanud ega toonud esile ühtki asjaolu, mis viitaks arvetel näidatud summade ja arvestuskäikude ebaõigsusele. Kohus on seisukohal, et kui kostja ei nõustu hageja tõenditel kajastuvate andmetega, sh arvestuskäikudega, siis tuleb kostjal hageja väidete ja tõendite ümberlükkamiseks esitada omapoolsed tõendid, millel kajastuvate andmete alusel on kostja esitanud enda arvestuskäigu. Kostja pole seda teinud vaatamata TsMS § 230 lg 1 sätestatule. Antud seisukohta toetavad ka Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-53-10 (p 13) ja 3-2-1-137-07 (p 13), milles selgitatakse, et kui hageja esitab tõendid asjaolu tõendamiseks, siis on ka kostjal TsMS § 230 lg 1 alusel kohustus oma vastuväiteid omakorda tõendada, st tõendid esitada. VÕS § 82 lg 2 sätestab, et kui kohustuse täitmiseks on ette nähtud tähtaeg või kui see on määratletav lepingu alusel, tuleb kohustus täita selle tähtaja kestel, kui lepingust või asjaoludest ei tulene, et täitmise tähtpäeva võib määrata võlausaldaja. VÕS § 82 lg 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kostjale esitatud kõikidel arvetel on märgitud maksetähtajad, mida kostja ei ole vaidlustanud. Seega on kohustus muutunud sissenõutavaks. VÕS § 100 on sätestatud, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Kuna kostja jättis korteriühistu majandamiskulude tasumise kohustuse täitmata, siis on tegemist kohustuse rikkumisega. VÕS § 101 lg 1 p 1 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

Hageja on esitanud ka taotluse seadusjärgses määras viivise väljamõistmiseks alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest kuni otsuse tegemiseni ning otsuse tegemisest kuni põhinõude täitmiseni. Kohus peab seda nõuet põhjendatuks. Eeltoodu alusel kuulub hagi rahuldamisele ning kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja majandamiskulude põhivõlgnevuse 1766,08 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 36,26 eurot, alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest, s.o perioodil 18.02.201920.03.2020 sissenõutavaks muutunud viivise 153,59 eurot ning edasiulatuva viivise alates 21.03.2020. Kostja esitas 20.02.2020 kohtule avalduse tõendi esitamiseks käesolevas tsiviilasjas. Tõendiks on korteriühistu Õismäe tee 82 ja OÜ Haabersti Haldus vahel 01.10.2008 sõlmitud kinnisvara halduse- hooldusleping nr 08/077. TsMS § 237 lg 1 kohaselt annab kohus menetlusosalistele eelmenetluses tähtaja tõendite esitamiseks ja nende kogumise taotlemiseks. Kohus märgib, et nimetatud tõend on esitatud hilinenult, kuivõrd eelmenetlus oli juba eelnevalt lõppenud. Samuti toimus 19.02.2020 kohtuistung. Kostja ei ole selgitanud, mis asjaolusid ta soovib nimetatud tõendiga tõendada, samuti pole kostja põhistanud, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. TsMS § 238 lg 1 p 1 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust eelkõige, kui tõendatavat asjaolu ei ole vaja tõendada. TsMS § 238 lg 3 p 3 kohaselt võib kohus keelduda tõendi vastuvõtmisest ja selle tagastada, kui tõend esitatakse hilinenult. Kohtu hinnangul ei ole kostja poolt 20.02.2020 esitatud kinnisvara halduse- hooldusleping nr 08/077 asjakohane ning tõend on esitatud hilinenult. Eeltoodust tulenevalt keeldub kohus tõendi vastuvõtmisest ning tagastab selle kostjale. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hagi rahuldamise tõttu jäävad menetluskulud kostja kanda. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 1 sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Sama sätte lõige 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskuludeks menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. TsMS § 144 lg 1 p 1 järgi on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS §144 lg 1 p 2 kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste sõidu-, posti-, side-, majutus- ja muud sellesarnased kulud, mis on kantud seoses menetlusega. Hageja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse kohaselt on hageja menetluskulude suuruseks kokku 1665 eurot (sh käibemaks) ning palub need välja mõista kostjalt. Menetluskuludeks on 225 eurot riigilõiv, sõidukulud 24 eurot ning 1416 eurot (sh käibemaks) lepingulise esindaja tasu. Avalduse kohaselt on lepinguline esindaja käesolevas maakohtu menetluses õigusteenust osutanud tunnitasu 144 eurot (sh käibemaks) alusel kokku 7 h ja 20 min. Lisaks on hageja

palunud kostjalt välja mõista hageja esindaja sõidu ajakulud 5 h ulatuses, tunnitasuga 72 eurot (sh käibemaks). Kohus, analüüsinud menetluskulude kindlaksmääramise avaldust menetluskulude kindlaksmääramise avaldus tuleb rahuldada osaliselt.

leiab,

et

hageja

Menetluskulude nimekirjas kajastatud sõidu ajakulu 5 h Tartust Tallinnasse ja tagasi seoses osalemisega ja kliendi esindamisega Harju Maakohtu 19.02.2020 kohtuistungil ei ole kohtu hinnangul põhjendatud. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-64-13 punktis 13 leidnud, et TsMS §d 174 ja 175 ega § 144 p 1 ei võimalda mõista menetlusosaliselt välja hüvitist teise menetlusosalise lepingulise esindaja sõidule kulunud aja eest. TsMS § 217 lg 6 kohaselt on esindaja käitumine ja teadmine võrdsustatud menetlusosalise käitumise ja teadmisega. Kuivõrd TsMS § 144 p 2 järgi ei ole menetluskuluks menetlusosalise sõidu ajakulu, ei ole seda ka esindaja kohtuistungile sõitmise ajakulu. Eeltoodust tulenevalt vähendab kohus hageja menetluskulusid 360 euro ulatuses. Riigikohtu senises praktikas on mh põhjendatuks ja vajalikuks peetud tunnitasu 120 eurot koos käibemaksuga (01.10.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13) ja tunnitasu 120 eurot ilma käibemaksuta (02.10.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13). Kohus leiab, et tunnitasu 144 eurot ei ole ülemäärane. Kohtu hinnangul on kõik ülejäänud menetluskulude nimekirjas nimetatud toimingud vajalikud ning neile kulunud aeg põhjendatud. Eeltoodust tulenevalt loeb kohus hageja põhjendatud menetluskulude suuruseks, sh riigilõiv ja lepingulise esindaja kulud, 1329 eurot (sh käibemaks). Kohus mõistab vastavas summas menetluskulud välja kostjalt hageja kasuks. Kohus rahuldab ühtlasi hageja taotluse välja mõista viivis menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. TsMS § 177 lg 3 kohaselt kohtulahend menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise kohta toimetatakse menetlusosalistele kätte. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS § 178 lg 4). /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Mõtsnik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.