A N hagi N J vastu kahjuhüvitise 128,40 euro, võla sissenõudmise kulude 50 euro, viivise 0,70 euro ja lisanduva viivise saamiseks
Tsiviilasja hind
193,37 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja A N (isikukood xxx, elukoht xxx) Hageja lepinguline esindaja Reimo Mets (Law Office Mets & Co OÜ, e-post [email protected], [email protected]) Kostja N J (isikukood xxx, elukoht xxx)
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta A N hagi N J vastu kahjuhüvitise 128,40 euro, võla sissenõudmise kulude 50 euro, viivise 0,70 euro ja lisanduva viivise saamiseks rahuldamata. Menetluskulude jaotus
1.Jätta menetluskulud A N kanda.
2.Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg 1 p 2 ja lg 2). Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Esitatud selgitus otsuse edasikaebamise korra ja tähtaja kohta
2-17-16511 ei ole käsitletav TsMS § 442 lg-s 10 nimetatud maakohtu loana otsuse edasikaebamiseks. Ringkonnakohus võib seetõttu jätta esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata, kui maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või rikutud menetlusõiguse normi või ebaõigesti hinnatud tõendeid või rikkumised maakohtu otsuse tegemisel küll esinesid, kuid ei võinud oluliselt mõjutada lahendust asjas (TsMS § 637 lg 21). Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotluse esitamise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGEJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
1.A N (hageja) esitas 03.11.2017 Harju Maakohtule hagi N J (kostja) vastu, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista kahjuhüvitise 179,10 eurot (täitemenetluse algatamise tasu 128,40 eurot, võla sissenõudmise kulud 50 eurot ja alates 02.10.2017 viivis 0,70 eurot) ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud viivise alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhinõude kohase täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt esitas hageja kohtutäiturile täitmisavalduse kostja suhtes täitemenetluse läbiviimiseks, mille aluseks oli Tallinna Ringkonnakohtu 21.09.2017 määruse tsiviilasjas nr 2-169345 resolutsiooni p 8, mille alusel kohus kohaldas esialgse õiguskaitse abinõusid suhtluskorra kehtestamiseks kuni kohtulahendi jõustumiseni. 02.10.2017 edastas kohtutäitur Elin Vilippus hagejale täiteasja nr xxx alustamiseks kohtutäituri tasu väljamõistmise otsuse summas 128,40 eurot, millest 110,40 eurot oli kohtutäituri põhitasu ja 18 eurot täitemenetluse alustamise tasu. Hageja tasus 02.10.2017 kohtutäituri tasu. 25.10.2017 edastati hagejale kohtutäitur Elin Vilippuse poolt täitemenetluse lõpetamise otsus nr 2-16-9345, täitemenetluse lõpetamise aluseks oli täitemenetluse seadustiku (TMS) § 48 lg 1 p 4. 26.10.2017 edastas hageja kostja e-mailile xxx täitemenetluse läbiviimiseks tehtud ettemaksu arve, kui hagejale tekitatud kulutuste maksmata jätmisest tuleneva nõudekirja võlgnevuse tasumiseks viie tööpäeva jooksul alates antud nõudekirja kättesaamisest, kuid mitte hiljem kui 02.11.2017. Käesoleva hetkeni pole kostja 26.10.2017 nõudekirjas sätestatud rahalist nõuet hageja ees täitnud. Kuna kostja on oma tegevusega põhjustanud talle kahju läbi täitemenetluse alustamise vajaduse ja ka täitemenetluse käigus sai tuvastatud, et kostja ei soovi ega hakkagi täitma kohtumäärust ega pole seda sisuliselt tänaseni teinud, siis oli hageja pöördumine täitemenetluse alustamiseks igati õigustatud ja põhjuslikus seoses kostja käitumisega. Kostjal oli võimalus ja valik vältida täitemenetluse alustamist hageja poolt, kui kostja oleks asunud ise koostööle ja hakanud täitma määrust ulatuses, mida kohus oli otsustanud, kuna kostja aga ei soovinud määruses toodud ulatuses faktiliselt määrust täitma hakata ka kohtutäituri sekkumisel, on ilmne, et tema kavatsused vabatahtlikuks täitmiseks ei oleks tulnud kõne alla.
3.Hageja nõustus, et kohtutäituri seaduse (KTS) § 38 lg 4 alusel on hagi tagamise määruse täitmise eest, samuti hagi tagamise tühistamise korral, kohustatud kohtutäituri tasu maksma isik, kes taotles hagi tagamise abinõu rakendamist, st hageja. Hageja täitis eeltoodud normis sätestatud kohustust ja maksis kohtutäitur Elin Vilippuse poolt 02.10.2017 edastatud kohtutäituri tasu väljamõistmise otsuses toodud summa kohtutäituri arvelduskontole. Kuivõrd sundtäitmise näol on tegemist hageja tahtele allutatud vabatahtlike toimingutega, on hageja õiguspärane ootus 21.09.2017 kohtulahendi resolutsiooni p 8 nõuetekohase täitmise osas saanud riivata ning hageja oli kostjast tulenevatel asjaoludel sunnitud kohtutäituri poole pöörduma, et tagada oma õiguste
2-17-16511 kaitse parimal viisil. Hageja saab kostja toodud seisukohtadest aru nii, et hagejal justkui ei olegi seadusega ette nähtud regressinõude õigust taolises olukorras, kui tegemist on KTS § 38 lg 4 alusel makstud tasu sissenõudmisega. Piltlikult öeldes leiab kostja, et igas olukorras, kus kostja ei täida tema suhtes jõustunud kohtumäärust ja hageja seetõttu oma õiguste kaitseks kohtutäituri poole pöördub, on hageja kohustatud oma vahenditega kostja õigusrikkumise kinni maksma ja seda ka taluma. Taoline seisukoht on hageja silmis vastuolus põhiseaduse §-ga 25, mille kohaselt on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele.
3.1.Kuivõrd jõustunud kohtumäärus on menetlusosalistele täitmiseks kohustuslik (TsMS § 457 lg 1, § 461 lg 1 ja § 463 lg 2) ning tegemist on seadusest tuleneva alusega VÕS § 3 lg 1 p 6 mõttes, on hagejal igasugune õigus nõuda võlaõiguslike õiguskaitsevahendite abil kostjalt talle tekitatud kahju hüvitamist. Kahju hüvitise nõude maksmapanekuks on vajalikud järgnevad eeldused: a) peab olema tekkinud kahju (varaline, mittevaraline või saamata jäänud tulu, vastavalt VÕS § 128 lg 1 ja 2); b) kahju tekitamine peab olema õigusvastane; c) õigusvastase teo ja kahju tekitamise vahel peab eksisteerima põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Kui kostja oleks nõuetekohaselt täitnud tsiviilasjas nr 2-16-9345 tehtud ringkonnakohtu 21.09.2017 määruse p 8, puuduks hagejal vajadus kostja suhtes täitemenetlust alustada, mille tulemil oleksid ka KTS § 38 lg 4 alusel ette nähtud kulutused kandmata jäänud. Seega on hageja seisukohal, et antud juhul on kausaalsusahela käivitanud just kostja oma kohtumääruse mittenõuetekohase täitmisega, millest tulenevalt on hageja pöördumine kohtutäituri poole enda õiguste kaitseks igati põhjendatud.
3.2.xxx OÜ poolt väljastatud ambulatoorne epikriis on koostatud 02.10.2017, kus S J suhtes on Dr M T määranud kliiniliseks diagnoosiks järgneva: 1) täpsustamata viirustõbi; 2) urtikaaria ehk nõgeslööve ning 3) toitumisraskused ja väärkäitlus. Antud dokument on koostatud 02.10.2017, mille aluseks on 28.09.2017 visiit arsti juurde. Kuivõrd lapse haigus on tõendatud 02.10.2017 ambulatoorse epikriisiga, siis ei saa kostja suhtluskorra mittetäitmist 24.09.2017 õigustada asjaoluga, et S J oli haige (haigus on tõendatud 02.10.2017 väljastatud dokumendi näol). Kostja poolt 24.09.2017 edastatud mobiilirakenduse WhatsApp vestluse näol on tegemist kostja tõendamata väidetega. Samuti on tõendamata S J haigestumine juba 23.09.2017, nagu väidab seda kostja. Isegi kui 24.09.2017 oleks S J haige olnud (st pädeva asutuse poolt väljastatud ning meditsiiniliselt tõendatud haigusloo dokumentatsiooni olemasolu korral), oleks kostja pidanud ikkagi 21.09.2017 kohtumäärusega sätestatud suhtluskorda täitma, sest lapse isal on võrdväärne õigus võrreldes lapse emaga lapse eest hoolitseda, seda ka olukorras, kui laps on haigestunud. Suhtluskorra täitmine võib olla ajutiselt välistatud vaid siis, kui lapse haigestumine on kostjapoolse suhtluskorra täitmise aja seisuga meditsiiniliselt tõendatud ning tegemist on raskekujulise haigusjuhtumiga.
3.3.TMS § 38 lg 1 kohaselt kannab täitekulud võlgnik. Erandina on TMS §-s 42 nähtud võlgnikule ette õigus nõuda tasutud täitekulude tagastamist sissenõudjalt, kui sundtäitmise aluseks olev täitedokument on tühistatud. Praegusel juhul ei saa TMS § 42 kohaldada, sest selle sätte eesmärk on jätta täitekulud sissenõudja kanda neil juhtudel, mil täitedokument on võlgniku initsiatiivil tühistatud. Mõiste „tühistatud“ sisustamisel tuleb lähtuda tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 84 lg-st 1, mille kohaselt ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Kuivõrd antud juhtumil ei ole võlgniku initsiatiivil tühistatud 21.09.2017 ringkonnakohtu määrust, vaid antud määruse jõustumise alusel kaotas mainitud määruses sätestatud esialgse õiguskaitse abinõu (suhtluskord) oma rakendamise vajaduse 13.10.2017 Riigikohtu kassatsioonikaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega. Käesoleval hetkel reguleerib pooltevahelist suhtluskorda tsiviilasjas nr 2-16-9345 Harju Maakohtu 25.05.2017 määruse p 3.3. Seega TMS § 42 ei kuulu kohaldamisele, kuna tegemist ei ole poolte vahel kehtinud 21.09.2017 määruse algusest peale kehtetuks tunnistamisega kostja algatusel, vaid tegemist on ajaliselt
2-17-16511 fikseeritud kohtumäärusega, mis kaotas endas sisalduva esialgse õiguskaitse kohaldamise vajaduse suhtluskorra osas peale Riigikohtu 13.10.2017 määruse jõustumist. Mis puudutab nõudekirja koostamise kulu, siis kohtumenetluse eelsete õigusabikulude (sissenõudmiskulu) hüvitamise kohustust tuleb täita eeldusel, et kulud on mõistlikud VÕS § 128 lg 3 mõttes, st need on võlausaldaja jaoks nõude maksmapanekuks sisuliselt vajalikud ja põhjendatud.
4.Hageja pöördus kohtutäituri poole seoses asjaoluga, et kostja ei täitnud tsiviilasjas nr 2-169345 määratud suhtlemiskorda ega ka selle järgselt toimunud jõustunud lepitusmenetluse järgse kohtulahendi täitmine ei olnud kostjal kavas. Kostja keeldus võimaldamast hageja ja tema lapse vahelist suhtlust, millest tulenevalt oli hageja sunnitud pöörduma kohtu poolt määratud suhtluskorra täitmiseks kohtutäituri poole. Kuna kostja eiras kohtu poolt määratud suhtluskorda, määras kohtutäitur kostjale ka sunniraha, mis paraku aga ei mõjutanud kostjat seaduskuulekamalt käituma. Kohus määras pooltele perekohtumised xxx, kuhu kostja kordagi kohale ei tulnud, et takistada hagejal oma lapsega kohtumast. Perekeskuse töötajad tõid kokkuvõttes välja, et ema „keeldub nii koostööst kui intensiivsest traumatööst iseendega“ ning „ei ole kordagi toonud last xxx lastepsühholoogide ega teiste spetsialistidega kohtuma ning „hoiab last pantvangis““. 23.08.2019 tehtud määrusega (hagejal märgitud otsusega) tsiviilasjas nr 2-17-16831 lõpetas Harju Maakohus hageja ja kostja ühise hooldusõiguse lapse üle ning andis igakordse viibimiskoha määramise õiguse ja koolieelse lasteasutuse valiku õiguse hagejale. Harju Maakohus tõi muuhulgas välja, et „Vaidlus puudub selles, et laps ja isa ei ole saanud regulaarselt kohtuda vaatamata sellele, et tsiviilasjas nr 2-16-9345 on kehtestatud lapse ja isa suhtluskord. Kohtumiste mittetoimumise põhjuseks ei ole isa soovimatus last näha, vaid lapse ema soovimatus lubada isal ja lapsel kohtuda“. Lisaks on kohus välja toonud, et „samas tõendavad nimetatud täitemenetlustega seotud dokumendid kohtule, et kohtutäituri kaasamise põhjuseks oli eelkõige N J soovimatus ilma sunnita täita kohtu poolt kehtestatud viisil isa ja lapse suhtlemiskorda“. Samuti rõhutab kohus, et „ei saa heaks kiita ema käitumist, kes ei täida kohtumääruses määratud suhtluskorda, ei täida kohtu antud kohustust esitada oma nägemus võimalikust kompromissist ja ei tee koostööd sotsiaaltöötajatega probleemi lahendamiseks lapse huvidest lähtudes. Kohus ei saa heaks kiita ema poolt lapse monopoliseerimist“. Lisaks on kostja suhtes algatatud kriminaalmenetlus nr xxx seoses sellega, et ta hoidub hoolimata sunniraha määramisest teadlikult kõrvale lapsega suhtlemise korra kohtulahendi täitmisest. Hageja ei ole peale veebruari 2019 taaskord last kordagi näinud, kostja teeb, mis tahab ning kohtumenetlused kestavad ebanormaalselt pikalt, sest kummutada arusaama, et ema võib olla kriminaal, lapse huve teadlikult rikkuv ning last monopoliseeriv vanem on sedavõrd tulutu töö, et hageja tunneb enda võitluses tuuleveskitega olevat. Hageja jaoks on tegemist justkui süsteemse vastuseisuga, et ükski ema ei käitu selliselt ja keegi ei suuda seda uskuda, et nii võiks olla. Kõik mida kostja (ema) ütleb oleks nagu sulaselge tõde, kuid tõendeid ja fakte ei soovi keegi näha ning isa jutt oleks justkui ainult paljasõnaline. Sellisena on hageja jaoks kogu suhtluskorda puudutav regulatsioon Eesti Vabariigis isa jaoks näilik õiguste teostamine, sest praktikas ei suuda keegi kohtulahendeid täita ning isegi määratud sunnirahad ega alustatud kriminaalmenetlused ei pane kriminaalselt käituvat vanemat käituma seadusekuulekalt. Seejuures on ema kõrgharidusega professor. Isa pöördumine kohtutäituri poole olukorras, kus ema ei täida kohtulahendeid ja täitur nõuab täitemenetluse ettemaksu, on möödapääsmatu kulu sissenõudja jaoks. Seega vältimatult tekkiv kulu täitemenetluse alustamisega seonduvalt, millise peab maksma sissenõudja, et üleüldse midagi hakkaks kohtutäitur edasi tegema. Hageja on tõendanud, et kostja hoidus süstemaatiliselt kõrvale kohtu poolt määratud suhtluskorra täitmisest (kohtutäitur määras kostjale 3-4 korral sunnirahasid, millised kostja ka kõik vaidlustas kuni Riigikohtuni). Seega teadis kostja väga hästi, mida ta teeb ja millisel viisil ta seda teeb - hageja juhtis korduvalt kõikides sunniraha asjades kohtute tähelepanu asjaolule, et kostja kuritarvitab menetlusõigusi TsMS § 200 alusel, paraku jäid kohtute reaktsioonid sellele viitele olematuks ning kohus lubas eirates hageja viiteid kostja menetluslikele käitumisele oma õiguste teostamisel, seega aktsepteeris ka kohus vaikivalt
2-17-16511 kostja menetlusõiguste kuritarvitamist ja taolist menetluslikku käitumist. Sellest tulenevalt leiab hageja, et kohtutäituri poole pöördumine oli õigustatud ning vastava pöördumise põhjendatus on ka põhistatud TsMS § 235 mõistes.
4.1.Hageja, kes ei räägi eesti keeles ega ei oma õigusalast haridust, oli sunnitud pöörduma õigusabi saamiseks esindaja poole, kes selgitas talle, millised olid edasised võimalikud täitmisega seonduvad õigused hagejal, sh esitas esindaja täitmisavalduse hageja nimel. Seega oli ka tekitatud kahju 50 euro ulatuses täitemenetluse avalduse esitamisega seoses ja nõustamisega igati põhjendatud kulutus. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu on 130 eurot/h + km. Õigusabi kulu kohtueelses menetluses seisnes 02.02.2018 e-posti teel edastatud e-kirjas, kus nõuti kohtutäituri tasu tasumist, mida kostja eiras. Hageja saatis antud nõudekirja veel ka posti teel kaks korda, lisades saatmisega 10 eurot (5 eurot x 2). Kohtul on võimalus hinnata, kas nõudekirja sellisel kujul saatmine oli põhjendatud.
5.Kuna hageja ja kostja vahelises suhtluses oli ilmselgelt ettenähtav, et ilma kohtutäituri poole pöördumiseta kostja üleüldse ei hakka täima kohtulahendit, siis oli hageja täitmisavalduse esitamine igal juhul õiguslikult põhjendatud. Lisaks kinnitab kohtutäituri poole pöördumise põhjendatust ka fakt, et kahest määratud kohtumisest jäi üks kohtumine ära. Kui Riigikohus ei oleks teinud menetlusse mittevõtmise kohta lahendit juba 18.10.2018, oleks täitemenetlus jätkunud. See on asjaolu, mida hageja ei saanud ette näha ning kuna täitmisavalduse esitamine oli ainus väljapääs üleüldse sundimaks mingilgi määral kostjat koostööle, siis on ka tekitatud kahju pöördumisega täituri poole põhjuslikus seoses. Tegemist on kuluga, mida täitemenetluses ei peaks tasuma avaldaja, vaid mis on kahju tekitamine hagejale kostja käitumise tulemusena. Kuna kohtutäitur kinnitab, et 08.10.2018 kohtumist ei toimunud, on tegemist kohtulahendi täitmata jätmisega. Hageja ei saa kohtutäiturit sundida määrata kohtulahendi täitmata jätmise eest kostjale sunniraha – see on kohtutäituri otsustusõigus ja ametiala vabadus.
5.1.Harju Maakohus tegi 23.08.2019 tsiviilasjas nr 2-17-16831 lõpplahendi ning lapse viibimiskoha otsustusõigus anti üle hagejale. Nimetatud kohtumäärus on jõustunud 25.09.2019. Kostja antud kohtumäärust samuti ei täida ning algatatud on järjekordne täitemenetlus hageja avalduse alusel. Ka vabatahtliku täitmistähtaja jooksul, s.o kuni 09.11.2019, täitmist ei toimunud. Seega jätkab kostja hageja ja lapse õiguste rikkumist ning kohtulahendite täitmist ei suuda Eesti Vabariik sisuliselt hagejale tagada, rikkudes sellega hageja Inimõiguste ja Põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6, 8 ja 13 koostoimes tema inimõigusi.
KOSTJA VASTUVÄITED
6.Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.
7.Hageja poolt hagi aluseks välja toodud sätted ei ole asjakohased ega ole kohaldatavad nimetatud vaidluses. Hageja tõi hagis välja, et ta ei oleks pidanud pöörduma kohtutäituri poole täitemenetluse alustamiseks, kui kostja oleks tsiviilasjas nr 2-16-9345 tehtud määruse resolutsiooni p-s 8 sätestatut korrektselt täitnud. Hageja sellekohane seisukoht ei anna alust kohtutäituri tasu kostjalt väljamõistmiseks. Kuivõrd KTS reguleerib, et nimetatud olukorras tuleb kohtutäituri tasu maksta sissenõudjal, pidi hageja pöördudes kohtutäituri juurde sellega ka arvestama. Samuti puudus hagejal kohustus kohtutäituri juurde pöördumiseks ja tegemist oli hageja vabatahtliku otsusega. Tegemist ei ole mitte kostja poolt hagejale tekitatud varalise kahjuga, vaid hageja poolt teostatud õigusliku toiminguga, millega kaasnesid hagejale seadusest tulenevad kulud. KTS-is on ühemõtteliselt välja toodud, et hagi tagamise määruse täitmise eest, samuti hagi tagamise tühistamise korral maksab kohtutäituri tasu isik, kes taotles hagi tagamise abinõu rakendamist. Seega oli ainuisikuliselt hagejal seadusest tulenev kohustus tasuda
2-17-16511 kohtutäituri tasu. VÕS § 82 lg 7 kontekstis kohustuse sissenõutavus tähendab, et võlgnik ei ole täitnud kohustust õigel ajal ja võlausaldajal on õigus nõuda täitmist. Kohustuse sissenõutavus tähendab eelkõige seda, et võlgnik on oma kohustust rikkunud ja võlausaldaja võib esitada täitmisnõude õiguskaitsevahendina (VÕS § 108). Eelnevale tuginedes ei saanud kostjal tekkida kohustust tasuda kohtutäituri tasu tulenevalt KTS § 38 lg-st 4. Nimetatud kohustus oli olemas vaid hagejal. Kuivõrd praegune vaidlus on seotud kohtutäituri tasu maksmisega, siis peab eelnevalt olemas olema alus, mille järgi oleks kohtutäituri tasu hagi tagamise määruse täitmise eest, samuti hagi tagamise tühistamise korral, kohustatud tasuma võlgnik ehk kostja. Kuivõrd antud alus puudub, siis ei ole ka kostja toime pannud kohustuse rikkumist.
7.1.Hageja pöördumine kohtutäituri juurde ei olnud vajalik ega õigustatud ning hageja tekitas seega endale põhjendamatu kulu või kahju. Hageja pöördus kohtutäituri poole avaldusega 28.09.2017, kohtulahendi tegemise kuupäev oli 21.09.2017, mis tähendab, et hageja pöördus kohtutäituri poole kõigest nädal peale kohtulahendi tegemist. 21.09.2017 määruse resolutsiooni p 8 kohaselt pidid kohtumised toimuma iga kuu esimesel ja kolmandal reedel ning teisel ja neljandal pühapäeval. 21.09.2017 kuupäev langes septembrikuu 4-le nädalale, millest tulenevalt pidi määruse tegemise järgselt toimuma lapse ja isa kohtumine määruse alusel 24.09.2017. 24.09.2017 oli laps haige, mis nähtub epikriisist, mille kohaselt oli laps alates 23.09.2017 haige ning kohtumine lapse ja hageja vahel oli seetõttu objektiivsetel põhjustel võimatu. Kostja teatas hagejale lapse haigestumisest 24.09.2017 ning saatis selle kohta WhatsApp vestluses sõnumi. Nimetatud perioodi vältel ei ole seega hageja andnud kostjale mõistlikku aega tema kohustuse täitmiseks ega arvestanud ka vabandatavate asjaoludega ja lapsest tulenevate mõjuvate põhjustega, miks kohtumäärust ei ole olnud võimalik täita ja mille tõttu ei olnud võimalik hagejal lapsega kokku saada (lapse haigus). Hageja sedavõrd rutakas ja alusetu pöördumine kohtutäituri juurde oli ettemõtlematu ja põhjendamatu tegevus, millega tekitas hageja endale põhjendamatu kulu ning püüab seda nüüd alusetult näidata, kui kostja käitumise tagajärjel tekkinud kahju. Kostja ei ole kordagi takistanud hagejal lapsega suhtlemast. Eeldusel, et täitekulud oleks tasunud kostja, oleks kostjal seadusest tulenev alus nõuda hagejalt täitekulude tagastamist tulenevalt TMS §-st 42, mille kohaselt on võlgnikul õigus sissenõudjalt nõuda tasutud täitekulude tagastamist, kui sundtäitmise aluseks olev täitedokument on tühistatud. Lisaks eeltoodule jääb kostjale arusaamatuks see, mille alusel nõuab hageja kostjalt kahjuhüvitise tasumist summas 179,10 eurot, kui täitemenetluse kulud olid 128,40 eurot. Milles seisneb sissenõudmiskulu 50 eurot ja viivis 0,70 eurot ning millelt on viivist arvestatud jääb kostjale täiesti arusaamatuks. Kui sissenõudmiskulu on õigusabikulu 26.10.2017 kirja koostamise eest, siis seda ei saa lugeda kahjuks ega kahjuna kostjalt sisse nõuda. Kostjal puudus igasugune võimalus seda kahju ära hoida ning hageja oleks saanud sellise nõude ka ise esitada, mitte laskma, arvestades hageja nõude suurust, koostada ebamõistlike kulude eest nõudekirja.
MENETLUSE KÄIK
8.Kohus on 13.01.2020 otsusega, millest oli kooskõlas TsMS § 444 lg-ga 4 välja jäetud kirjeldav ja põhjendav osa, jätnud hagi rahuldamata.
9.20.01.2020 esitas hageja taotluse, milles palus väljastada põhjendustega kohtulahend.
KOHTU PÕHJENDUSED
10.Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
11.TsMS § 5 lg-test 1 ja 2 tulenevalt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest ning hagimenetluse pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 438 lg 1 kohaselt hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb
2-17-16511 asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kohus ei ole otsust tehes seotud poolte õiguslike väidetega (TsMS § 436 lg 7).
12.Hageja on esitanud kostja vastu kolm rahalist nõuet. Hageja on palunud kostjalt välja mõista kahjuhüvitisena täitemenetluse algatamise tasu 128,40 eurot. Lisaks on hageja palunud kostjalt välja mõista võla sissenõudmise kulud summas 50 eurot ning viivise alates 02.10.2017 summas 0,70 eurot ja edasi VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhinõude kohase täitmiseni.
13.Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle: - Tallinna Ringkonnakohtu 21.09.2017 määrusega tsiviilasjas nr 2-16-9345 rahuldati mh hageja taotlus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks osaliselt (resolutsiooni p 7) ning kohaldati kuni ringkonnakohtu määruse jõustumiseni (18.10.2017) esialgse õiguskaitse abinõud ja reguleeriti hageja suhtlemise korda oma pojaga S Jga järgmiselt: hageja veedab oma pojaga S Jga iga kuu teisel ja neljandal pühapäeval vähemalt 2 tundi ajavahemikus kella 11-14 hageja kodus Eesti Vabariigis; lapse emal on õigus viibida kohtumiste juures, kuid ta peab hoiduma aktiivsest lapsega tegelemisest; ema toob lapse isa koju ja viib pärast kohtumist lapse enda koju tagasi; kui vanemad ei lepi kokku teisiti, kohtub hageja lisaks S Nga iga kuu esimesel ja kolmandal nädalal reedeti kell 11-14 avalikus kohas Eesti Vabariigis; lapse emal on õigus viibida kohtumiste juures, kuid ta peab hoiduma kohtumiste ajal aktiivsest lapsega tegelemisest; vanemate kokkuleppel võivad isa ja poja kohtumise juures viibida teised perekonnaliikmed (resolutsiooni p 8) (vt tl 23-30); - hageja esitas 28.09.2017 täitmisavalduse kostja suhtes täitemenetluse läbiviimiseks, mille aluseks oli Tallinna Ringkonnakohtu 21.09.2017 määruse tsiviilasjas nr 2-16-9345 resolutsiooni p 8, millega kohus kohaldas esialgse õiguskaitse abinõud kuni kohtulahendi jõustumiseni (vt tl 8-10); - 02.10.2017 edastas kohtutäitur Elin Vilippus hagejale täiteasja nr xxx alustamiseks kohtutäituri tasu väljamõistmise otsuse summas 128,40 eurot, millest 110,40 eurot oli kohtutäituri põhitasu ja 18 eurot täitemenetluse alustamise tasu (vt tl 6 ja selle pöördel); - hageja tasus kohtutäituri tasu 02.10.2017 summas 128,40 eurot (vt tl 7); - kohtutäitur Elin Vilippus lõpetas 25.10.2017 otsusega täitemenetluse täiteasjas nr xxx TMS § 48 lg 1 p 4 alusel (vt tl 41); - 26.10.2017 edastas hageja kostjale e-maili teel nõudekirja võlgnevuse tasumiseks (vt tl 32-33).
14.Kohus käsitleb esmalt hageja nõuet kahjuhüvitisena täitemenetluse algatamise tasu 128,40 eurot väljamõistmiseks. Hageja on selgitanud (ja selle üle puudub ka vaidlus), et ta esitas 28.09.2017 kohtutäitur Elin Vilippusele täitmisavalduse kostja suhtes täitemenetluse läbiviimiseks, mille aluseks oli Tallinna Ringkonnakohtu 21.09.2017 määruse tsiviilasjas nr 2-169345 resolutsiooni p 8, millega kohus kohaldas esialgse õiguskaitse abinõud kuni kohtulahendi jõustumiseni (vt tl 8-10). Vastavalt TsMS § 4771 lg 2 teisele lausele kohaldatakse esialgsele õiguskaitsele hagi tagamise kohta sätestatut. KTS § 28 lg 1 kohaselt on kohtutäituri ametitoiming tasuline. KTS § 29 lg 1 järgi võib kohtutäituri tasu koosneda menetluse alustamise tasust, menetluse põhitasust ja täitetoimingu lisatasust. KTS § 34 lg-test 1 ja 3 järelduvalt sõltub täitemenetluse alustamise tasu mittevaraliste nõuete puhul täitemenetluse alustamise tasu kulutustest, mida tehakse täitmisteate võlgnikule kättetoimetamiseks ning sõltuvalt täitmisteate kättetoimetamise viisist on täitemenetluse alustamise tasu kas 15 eurot või 30 eurot. KTS § 38 lg 2 sätestab, et juhul kui hagi tagamise määrus käsitleb mitterahalist nõuet või kui hagi hind on määramata või kui hagi on hinnata, samuti hagi tagamise tühistamise määruse või kohtuotsuse täitmise korral on kohtutäituri põhitasu 92 eurot. Sama paragrahvi 4. lõike alusel maksab hagi tagamise määruse täitmise eest, samuti hagi tagamise tühistamise korral kohtutäituri tasu isik, kes
2-17-16511 taotles hagi tagamise abinõu rakendamist. KTS § 32 lg-st 3 tulenevalt lisandub kohtutäituri tasule käibemaks. Eeltoodust tulenevalt kohustus hageja tasuma kohtutäituri tasu kokku summas 128,40 eurot (käibemaksuga) (vt ka tl 6 ja selle pöördel). Tulenevalt TsMS § 138 lg-st 1 ja § 144 p-st 5 on tegu kohtutäituri tasu hagi tagamise eest ja hagi tagamise määruse täitmise kulude hüvitamise nõudega, mida aga saab nõuda menetluskulude kindlaksmääramisel (vt ka Riigikohtu 03.11.2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-14, p 22; 11.02.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-11514, p 13; 30.05.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-17, p 15). Sellist kulutuste hüvitamise nõuet ei saa TsMS § 174 lg-st 11 tulenevalt panna maksma hagimenetluses (vt nt Riigikohtu 08.12.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-16, p-d 39, 40). TsMS § 172 lg 8 teise lause kohaselt saab kohtuväliste kulutuste hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui kohus jätab need mõne menetlusosalise kanda. Asjaolu, et tsiviilasjas nr 2-16-9345 on nii maakohus 25.05.2017 määrusega kui ka ringkonnakohus 21.09.2017 määrusega jätnud menetluskulud menetlusosaliste (antud asjas hageja ja kostja) endi kanda, v.a lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, mis jäid riigi kanda (vt tl 11-22, 23-31), kinnitab seda enam TsMS § 174 lg-s 11 sätestatud põhimõtet, et väljaspool menetluskulude kindlaksmääramise menetlust ei saa kahju hüvitamise nõudena esitada nõuet kulude hüvitamiseks. Kohus leiab seega, et seadus ei võimalda käesolevas asjas esitatud kahju hüvitamise hagiga nõuda tsiviilasjas nr 2-16-9345 toimunud menetluskulude kindlaksmääramise menetluse väliselt viidatud tsiviilasja menetlusest tingitud kulusid kostjalt. Kohtute poolt kindlaksmääratud menetluskulude jaotuse kohaselt jäeti menetluskulud hageja ja kostja enda kanda. Eelnevast tulenevalt jätab kohus hageja 128,40 euro saamise nõude rahuldamata.
15.Kohus märgib täiendavalt järgmist. Kui TsMS § 174 lg 11 ei välista hageja nõutud täitemenetluse kulude hüvitamist, siis saaks hageja nõude esitada VÕS § 115 ja § 127 jj alusel kahju hüvitamise üldises korras. Ka sellel alusel ei kuuluks hageja nõue rahuldamisele. Asja materjalidest nähtuvalt reguleeris Tallinna Ringkonnakohus 21.09.2017 määrusega (resolutsiooni p 8) tsiviilasjas nr 2-16-9345 esialgse õiguskaitse korras hageja suhtlemise korda oma pojaga S Jga järgmiselt: hageja veedab oma pojaga S Jga iga kuu teisel ja neljandal pühapäeval vähemalt 2 tundi ajavahemikus kella 11-14 hageja kodus Eesti Vabariigis; lapse emal on õigus viibida kohtumiste juures, kuid ta peab hoiduma aktiivsest lapsega tegelemisest; ema toob lapse isa koju ja viib pärast kohtumist lapse enda koju tagasi; kui vanemad ei lepi kokku teisiti, kohtub hageja lisaks S Nga iga kuu esimesel ja kolmandal nädalal reedeti kell 11-14 avalikus kohas Eesti Vabariigis; lapse emal on õigus viibida kohtumiste juures, kuid ta peab hoiduma kohtumiste ajal aktiivsest lapsega tegelemisest; vanemate kokkuleppel võivad isa ja poja kohtumise juures viibida teised perekonnaliikmed. Kuupäev 21.09.2017 langes septembri kuu neljandale nädalale, millest tulenevalt pidi määruse tegemise järgselt toimuma hageja ja lapse kohtumine 24.09.2017. Vaidlus puudub, et nimetatud kuupäeval kohtumist ei toimunud. Hageja pöördus kohtutäituri poole avaldusega 28.09.2017. Kostja väidete järgi oli laps 24.09.2017 haige. Hageja on aga seisukohal, et isegi kui laps oleks 24.09.2017 haige olnud, oleks kostja ikkagi pidanud täitma 21.09.2017 kohtumäärusega sätestatud suhtluskorda. Kohus sellise hageja seisukohaga ei nõustu. Kohtu hinnangul on kostja tõendanud ambulatoorse epikriisiga, et laps oli haige alates 23.09.2017 (vt tl 51 ja selle pöördel). Samuti teavitas kostja hagejat lapse haigestumisest 24.09.2017, saates WhatsApp vestluses sõnumi, milles ütles „Unfortunately he does not feel well“ (tõlge: Kahjuks ei tunne ta ennast hästi) (vt tl 52). Seega jäi hageja ja lapse kohtumine 24.09.2017 ära objektiivsetel põhjustel, mistõttu puudub hagejal tekkinud kahju ja rikkumise vahel põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Hageja poolt esitatud selgitused (tl 118-119) ja tõendid (tl 121-141, 162-171) kostja kõrvale hoidmisega kohtu poolt määratud suhtluskorra täitmisest teise tsiviilasja (nr 2-17-16831) ja täiteasja (nr xxx) raames, ei ole antud tsiviilasjas asjakohased.
16.Edasi käsitleb kohus hageja sissenõudmisekulude hüvitamise nõuet. Hageja väitel tekkis tal 50 euro suurune sissenõudmiskulu seoses kostjale 26.10.2017 nõudekirja saatmisega. Selline kulu
2-17-16511 on kahjuna põhimõtteliselt hüvitatav, kuid täidetud peavad olema kahju hüvitamise üldised eeldused (vt nt Riigikohtu 05.11.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-08, p 18). Kui isik nõuab sissenõudmiskulu hüvitamist, siis on sellise nõude edukuse üks eeldus, et nõude saajal oli kohustus temalt nõutav summa maksta. Kuna kostjal käesoleval juhul sellist kohustust ei ole, siis tuleb jätta sissenõudmiskulu hüvitamise nõue rahuldamata. Samuti oleks hageja pidanud tõendama, et talle on võla sissenõudmise kulud tekkinud. Kohus on hagejale vastavalt tõendamiskoormist selgitanud 27.09.2019 määruses (vt tl 111-113 pöördel). Hageja poolt 14.10.2019 esitatud selgitus, et õigusabi kulu kohtueelses menetluses 50 euro ulatuses seisnes 02.02.2018 e-posti teel edastatud e-kirjas, kus nõuti kohtutäituri tasu tasumist ning et hageja saatis nõudekirja veel posti teel kaks korda, lisades saatmisega 10 eurot (5 x 2) ning sellega seoses esitatud tõendid, ei ole seostatavad käesoleva asjaga. Nimelt nähtub 02.02.2018 nõudekirjast, kohtutäitur Elin Vilippuse 02.01.2018 teatisest, kostja 30.12.2017 kaebusest, 10.01.2018 kohtutäitur Elin Vilippuse kaebuse läbivaatamise protokollist, 16.01.2018 arvest ja 17.01.2018 maksekorraldusest, et need on seotud täiteasjaga nr xxx, mitte käesolevas asjas vaidluse all oleva täiteasjaga nr xxx kulude hüvitamisega (vt tl 133-138 pöördel).
17.Viimaseks käsitleb kohus hageja viivisenõuet. Viivise nõudmiseks annavad aluse VÕS § 113 lg-d 1 ja 2 ning lisaks TsMS § 367. Kuna kohus on jätnud eelnevalt hageja põhinõuded rahuldamata, ei kuulu rahuldamisele ka viivisenõue. Lisaks märgib kohus, et kohtule esitatud viivise nõue peab olema kontrollitav, see tähendab, et hageja peab esitama viivise nõude selliselt, et välja on toodud, milliste summade tasumisega on võlgnik viivitanud ja millise perioodi vältel. Hageja kohtu ette eeltoodud asjaolusid toonud ei ole, kuigi kohus on hagejal palunud seda teha 27.09.2019 määruses (vt tl 111-113 pöördel). Hageja esitatud viivisenõudelt 0,70 eurot ei ole võimalik kindlaks teha, millise summa viivitamise ja millise ajavahemiku eest on viivis arvestatud. Seega on ka hageja viivisenõue nimetatud summas ebaselge ja kontrollimatu ega kuuluks rahuldamisele.
18.Kokkuvõttes jätab kohus hageja hagi kostja vastu kahjuhüvitise 128,40 euro, võla sissenõudmise kulude 50 euro, viivise 0,70 euro ja lisanduva viivise saamiseks rahuldamata.
19.Järgnevalt lahendab kohus poolte taotlused.
19.1.Kostja on 02.07.2018 menetlusdokumendis palunud mh peatada menetluse kuni kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi tulemuste laekumiseni kohtule (tsiviilasjas nr 2-17-16831). Kohus palus 27.09.2019 määrusega kostjal teatada hiljemalt 14.10.2019, kas ta jääb oma 02.07.2018 esitatud menetluse peatamise taotluse juurde. Kostja kohtule vastanud ei ole. Tsiviilasja menetluse peatamise alused tulenevad TsMS §-dest 353-357 ja 359. TsMS § 356 lg 1 sätestab, et kui otsus sõltub täielikult või osaliselt sellise õigussuhte olemasolust või puudumisest, mis on teise käimasoleva kohtumenetluse ese või mille olemasolu peab tuvastama haldusmenetluses või muus kohtumenetluses, võib kohus peatada menetluse kuni teise menetluse lõppemiseni. Seega on menetluse peatamiseks alus juhul, kui teises asjas tehtavast kohtulahendist oleneb arutatava asja tulemus. Sellisel juhul on kohtul õigus asja menetlus peatada kas ühe või mõlema poole taotlusel või ka omal algatusel. Menetluse peatamine teise menetluse tõttu TsMS § 356 alusel on kohtu diskretsiooniotsustus, mitte kohustus. Menetluse peatamine võib põhjustada selle tarbetut venimist, mistõttu peab kohus menetlust peatades olema veendunud, et teine menetlus tõepoolest võib lahendamisel olevat asja mõjutada (vt Riigikohtu 21.09.2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-6211, p 12). Kohtu hinnangul ei esine käesoleva menetluse peatamise aluseid, samuti on praeguseks juba ära langenud kostja taotletud peatamise alus. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on tsiviilasjas nr 2-17-16831 esitatud ekspertiisiakt 28.03.2019. Eelnevast tulenevalt jätab kohus kostja 02.07.2018 taotluse menetluse peatamiseks rahuldamata.
2-17-16511
19.2.Hageja on 20.11.2019 menetlusdokumendis (p 1.5.) esitanud kohtule arusaamatu taotluse (st esitab taotluse ja ei esita ka), mille kohaselt on hageja arvates lähtudes TsMS § 379 lg-st 5 põhjendatud käesolevas menetluses kohtulahendi täitmise tagamiseks rakendada hagi tagamise abinõusid ning keelata kostjal oma elukohast lahkuda. Edasi märgib hageja aga, et kuna tegemist on kohtu diskretsiooniotsusega ja menetlust juhib kohus, siis ei pea hageja õigustatuks antud osas eraldi taotluse esitamist ning sellega seonduvalt täiendavate kulude kandmist. Võistlevas kohtumenetluses menetlusõiguste kuritarvitamise tagamine on hageja hinnangul kohtu pädevuses ja ainult kohus saab otsustada, kas menetlusosaliste osas seaduses sätestatud meetmete tarvitusele võtmine protsessi venitamise vältimiseks ja menetlusõiguste tagamisena ning mõistliku aja jooksul otsusele jõudmiseks on vajalikud või mitte. Seega jätab hageja antud küsimuse kohtu hinnata, sest hageja ei näe põhjust esitada konkreetset taotlust, sest kuna hagejale teadaolevalt ei asu kostja Eestis, siis ilmselt ei saaks kohus kostjalt ka vajalikku allkirja, seega täitmatu nõue. Kohus jätab hageja 20.11.2019 taotluse rahuldamata. Esiteks ei rakenda kohus omal algatusel hagi tagamise abinõusid, vaid hageja peab esitama seaduse nõuetele vastava taotluse ja tasuma sellelt riigilõivu, mida praegusel juhul hageja teinud ei ole. Lisaks võib varalise nõudega hagi tagamiseks TsMS § 379 lg-s 1 nimetatud abinõu (st isiku aresti või elukohast lahkumise keeldu) rakendada üksnes juhul, kui hagihind ületab 32 000 eurot. Käesolevas asjas on aga hagihind kõigest 193,37 eurot, mis välistaks igal juhul sellise hagi tagamise meetme kohaldamise.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
20.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lgs 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus jättis hagi rahuldamata, tuleb menetluskulud asjas jätta hageja kanda.
21.Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2).
22.TsMS § 178 lg-st 1 lähtudes saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kristiina Kruusel kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.