Otsuse tegemise aeg ja koht 19.03.2020, Tallinn, Kentmanni Kohtumaja Tsiviilasja number
2-19-3330
Tsiviilasi
OÜ Elan Kinnisvara hagi Gegard OÜ ja A Ai vastu võla, viivise saamiseks 1934,04 eurot
Tsiviilasja hind Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: OÜ Elan Kinnisvara (registrikood 11067591, asukoht Pae 21, 11415 Tallinn); Hageja seaduslik esindaja: E C (e-post: xxx); Kostja 1: Gegard OÜ (registrikood 12453310, asukoht xxx), esindaja A A Kostja 2: A A (isikukood xxx; elukoht xxx). Lihtmenetlus
Menetluse liik
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada osaliselt.
2.Välja mõista Gegard OÜ-lt ja A Ailt solidaarselt OÜ Elan Kinnisvara kasuks põhivõlga 533,70 €, viivist 300 € ja alates 01.03.2019 viivist 0,25% päevas võlgnetavalt põhivõlalt kuni põhivõla tasumiseni selliselt, et ühekordselt väljamõistetud viivis 300 € ja sellele järgnev viivis kokku on 533,70 €.
3.Jätta rahuldamata Gegard OÜ ja A Ai taotlus otsuse täitmise viisi ja korra kindlaksmääramiseks.
4.Tunnistada otsus viivitamata täidetavaks.
5.Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.
Edasikaebamise kord, tähtaeg Otsuse peale apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg on 30 päeva arvates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuud avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebus esitatakse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule asukohaga Pärnu mnt 7 Tallinn. Ringkonnakohus võib asja menetleda kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei esitata taotlust kohtuistungi pidamiseks. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja
kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue, põhjendused (01.03.2020 (lk 1, 29.05.19, lk 76)
1.05.05.17 sõlmisid hageja ja Gegard OÜ (kostja 1) äriruumide üürilepingu xxx) kohta. Lepingu alusel andus hageja kostja 1 kasutusse äriruumi xxx hoones olevad ruumid. Lepingu p 6.1 järgi on igakuiselt makstav tasu 40 eurot ilma käibemaksuta, lisaks tuli tasuda kostjal 1 kõrvalkulusid. Lepingus oli kokku lepitud, et võlalt tasub üürnik viivist 0,25% päevas (lepingu 13.1.1). Lepingu p 12.6 järgi kohustus kostja 1 kohustusti täitma kostja 2, kes oli kostja 1 juhatuse ainuke liige. Kostja 2 on käendaja.
2.Kostja 1 jäi võlgu hageja ees üüri ja teenuste eest vastavalt arvete 12091, 12116, 12144, 12169, 12199, 12225, 12253, 12282, 12313, 12339, 12369, 12395, 12424, 12450, 12481, 12507, 12541, 12471 järgi kokku 642,70 € ja viivis on kokku võlgnevuselt seisuga 03.01.19 704,88 € (hagi p 1.5).
3.Hageja palub kostjatelt solidaarselt välja mõista 1348,72 € (resolutsiooni p 4.1) ja viivist alates 01.03.2019 alates 0,25% päevas kuni võla tasumiseni. Menetluskulud ja sellelt arvestatav viivis tuleb jätta kostjate kanda.
4.Hageja ei nõustunud kostja vastuväidetega. Kostja 1 lahkus ruumidest ette hoiatamata 2017.a., ei tagastanud võtmeid, samal ajal ei saanud hageja ruume anda rendile, hageja kaotas raha, kuna pidi lukud vahetama ja ruume koristama. Alles aasta 2019.a. mais tundis kostja 1 huvi oma asjade vastu. Ruumis ei olnud kostja asju (lk 83, 23.09.19). Kostjate vastuväited (05.06.19, lk 63, 08.10.19, lk 85)
5.Kostja 1 tunnistas põhivõla nõuet, kuid palus määrata kindlaks otsuse täitmise viisi ja korra, kostja 2 palus jätta hagi rahuldamata. Menetluse käigus palusid mõlemad kostjad määrata kindlaks otsuse täitmise viisi ja korra.
6.Kostjad ei vaidlustanud seda, et poolte vahel oli sõlmitud üürileping, et kostja 1 pidi maksma üüri 40 eurot kuus ja lisaks pidi maksma kõrvalkulusid, et kostjad ei ole tasunud hagis märgitud arvetes sisalduvaid summasid, et üürileping sisaldab ka kostja 2 käendust ja et leping on 2018.a aprillis lõppenud.
7.Kostja 1 tunnistas põhivõla summat, kuid leidis, et on hageja nõude tagatisraha nõudega tasaarvestanud 109,00 eurot (05.06.19 vastuse p 2.6, lk 63p). Samas leidis, et hageja pole tõendanud, et ta arved oleks kostjale 1 kätte toimetatud, kuid see ei mõjuta kostja 1 arvetes hageja nõuete kehtivust ja ei anna alust jätta need tasumata ja märkis, et sai need kätte ka hagiga. 2 (10)
8.Üürileping on tüüptingimustel üürileping. Lepingu p 16.1.4, 16.1.1 on omavahel vastuolus, kuna p 16.1.1 järgi on õigus tagasi tagatist saada ja seda on võimalik tasaarvestada, kuid lepingu p 16.1.4 järgi on tagatis aga leppetrahv. VÕS § 39 järgi tuleb tõlgendada kahtluse korral tingimust kostja 1 kasuks nii, et kostjal 1 on õigus see tagatis tagasi saada. Kui käsitleda seda aga leppetrahvina, siis on hageja igal juhul kaotanud selle saamiseks õiguse.
9.Kostja 1 vara (varuosad) väärtuses 3054,55 € asusid üüritud ruumides, seal olid ka isiklikud asjad. Hageja sisenes ruumidesse vastavalt hageja 29.05.19 kirjale ja võttis oma valdusse kostja 1 asjad, sj isiklikud asjad. Hagejal tuleb tagastada vallasvara, mida ta pole pandiõigust kasutades realiseerinud ja mille arvelt pole ta nõuet rahuldanud. Seni keeldub kostja 1 kohustuse täitmisest, kuni asju pole talle tagastatud. Täiendavas vastuses märkisid kostjad, et hageja pole vaidlustanud seda, et ruumis olid kostja 1 vallasasjad väärtuses 3054,55 € ning et hageja on kinnitanud 29.05.2019, et kostja 1 jättis ruumidesse oma asjad ja sinna ei jäänud enam midagi, sest hageja viskas need ära. Kostjal 1 tekkis kahju ja ta esitas tasaarvestuse ka kahju hüvitamiseks (lk 85p) hageja nõuetega.
10.Kostja 2 leiab, et ta saab käendajana esitada vastuväite, mille kohaselt tuleb vähendada tema vastutust seetõttu, et kostja 1 vallasvara arvelt saanuks rahuldada hageja oma nõude ja kuna teada pole vallasvara asukoht, siis tuleb tema vastustust vähendada VÕS § 145 lg 5 järgi. Alternatiivselt on tal § 149 lg 2 alusel õigus nõuda, et esmalt rahuldaks hageja oma nõude pandieseme arvelt. Lisaks leidis, et viivisenõue ei ole kaetud käendusega vastavalt lepingu p 12.6. Kuna nõue on tasaarvestatud, ei ole kostjal 2 ka käendusest tulenevat kohustust.
11.Mõlemad kostjad vaidlesid viivisele vastu. Põhivõlast suurem viivisenõue pole igal juhul lubatav, hagejal ei ole kahju tekkinud. Kostja 1 ei ole arveid varem kätte saanud ja arvete koopiate kättesaamine koos hagiga ei ole samastatav arvete esitamisega. Kostjad palusid vähendada viivist põhivõlani, isegi nullini.
12.Lisaks tuleks määrata kindlaks otsuse täitmise kord, tähtaeg VÕS § 110 lg 5, § 117 järgi selliselt, et kostjat 1 kohustatakse täitma otsust juhul, kui hageja tagastab kostjale 1 kuuluva vallasvara (vastuse lisa 3 nimetatud varuosad) või hüvitab nende väärtuse või kui kostja 1 sattub täitmisega viivitusse ja et hagejal on õigus tugineda otsusele 1 aasta jooksul jõustumisest alates. Kohtu põhjendused
13.Vaidlus puudus selles, et o hageja ja kostja 1 sõlmisid 05.05.17 äriruumide üürilepingu xxx kohta ja mille alusel andis hageja kostja 1 kasutusse xx hoones olevad ruumid. o kostja 1 pidi maksma üüri 40 eurot kuus ja lisaks kõrvalkulusid, o kostjad ei ole tasunud hagis nõutud ja märgitud arvete alusel 642,70 eurot. o 2018.a. aprilli seisuga on leping lõppenud, o kostja 1 võttis vastuses hagile põhivõla nõude 642,70 € õigeks, o üürilepingust tulenevat kostja 1 kohustusi käendab kostja 2 käendus, 3 (10)
o lepingujärgne viivis on 0,25% päevas võlalt.
14.Arvestades eeltoodut, on poolte vahel sõlmitud äriruumi üürileping ning VÕS § 271 kohaselt kohustub üürnik üürilepingu järgi tasuma üürileandjale üüri ning § 292 lg 1 järgi kõrvalkulusid. Lepingut tuleb täita kooskõlas VÕS § 76 lg 1, 2, § 8 lg 2. Kohustuse rikkumise korral on võlausaldajal õigus nõuda VÕS § 101 lg 1 p 1, 3, 6, § 108 lg 1, § 113 lg 1, § 127 lg 1, 3, § 128 lg 2, § 115 lg 1 järgi kohustuse täitmist, kahju hüvitamist, viivist. VÕS § 100 järgi on kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine Käendus
15.VÕS § 142 lg 1 järgi kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 143 lg 1 sätestab, et tarbijakäendusleping on käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik, lg 2 sätestab, et tarbijakäendusleping on tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas.
16.VÕS § 145 lg 2 sätestab, et käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. VÕS § 144 lg 2 järgi peab tarbijakäenduslepingu puhul käendaja avaldus, milles ta kohustub võtma endale käendusest tulenevad kohustused, olema kirjalikus vormis.
17.Vaidlus puudus selles, et kostja 2 käendab kostja 1 kohustusi, mis tulenevad üürilepingust. Lepingu p 12.6 järgi on kostja vastutuse maksimumsumma 15000 € (lk 12). Kuna kostja 1 nimelt on alla kirjutanud lepingule kostja 2 kostja 1 juhatuse liikmena, on kostja 2 käendus antud kirjalikult ja määratud on tema maksimumsumma, siis on käendusleping kooskõlas VÕS § 143 lg 1, 2, § 144 lg 2 kehtiv.
18.Lepingu p 12.6 järgi vastutab käendaja ehk kostja 2 äriruumi maksete (üür, kommunaalide, kahjustuste eest) VÕS § 142 lg 1 järgi ja selle maksimumsumma on 15000 eurot. Seega ei ole käenduslepingus piiratud käendaja vastutust üksnes põhivõlaga. Asjaolu, et lepingu p 12.6 sulgudes on viidatud maksete liikidele ehk lepingust tulla võivate nõuetele, ei tähenda, et nende kohustuste täitmisega viivitamise korral ei vastuta käendaja võlausaldaja ees õiguskaitsevahendi, milleks on viivis VÕS § 101 lg 1 p 6, § 113, rakendamise eest. VÕS § 145 lg 2 mõtte kohaselt on seadusest tulenevalt käendaja vastutus eelkõige just viiviste, leppetrahvi, kahjude eest ning oluline on, et kostja 2 puhul on lepingus ära näidatud vastutuse maksimumsumma. Seega on kostja 2 vastutus seaduse alusel hageja ees üürilepingust tulenevate kohustuste täitmata jätmise korral VÕS § 145 lg 2 järgi ka vastavalt viivise eest. Nii on alusetu kostja 2 vastuväide, et tema vastutus saab piirduda vaid põhivõlaga. Pandiõigus, kahju hüvitamise nõude tasaarvestus 4 (10)
19.VÕS § 197 lg 1 sätestab, et kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist, lg 2 sätestab, et tasaarvestuse tulemusena lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. Kui ühe või mõlema nõude eest on juba makstud intressi, ei ulatu tasaarvestus tagasi rohkem kui viimase ajavahemiku lõpuni, mille eest intressi maksti. VÕS § 200 lg 4 järgi ei saa tasaarvestav pool tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid.
20.VÕS § 305 lg 1 järgi on kinnisasja üürileandjal üürilepingust tulenevate nõuete tagamiseks pandiõigus üüritud kinnisasjal asuvatele ja ruumi üürimisel selle sisustusse või kasutamise juurde kuuluvatele vallasasjadele ka siis, kui need ei ole üürileandja valduses. Pandiga on tagatud jooksva ja sellele eelneva aasta üüri nõuded, samuti hüvitisnõuded. VÕS § 305 lg 4 sätestab, et üürileandja pandiõigusele kohaldatakse asjaõigusseaduses vallaspandi kohta sätestatut, kui käesolevas jaos sätestatust ei tulene teisiti. AÕS § 276 järgi võib asja võib pandiga (pandiõigusega) koormata selliselt, et isikul, kelle kasuks pant on seatud, on õigus pandiga tagatud nõude rahuldamisele panditud vara arvel, kui nõuet ei ole kohaselt täidetud. AÕS § 279 lg 4 järgi on pandiga on tagatud ka nõudega seotud kõrvalnõuded, sealhulgas intressid ja leppetrahv, kui seaduses või lepinguga ei ole sätestatud teisiti. AÕS § 292 lg 1 järgi toimub pandipidaja nõude rahuldamine panditud asja müügiga.
21.VÕS 145 lg 5 sätestab, et kui võlausaldaja tegevuse tulemusena vähenevad käenduslepingu sõlmimise ajal olemas olnud ja käendatava nõude tagamiseks antud muud tagatised, väheneb käendaja vastutus tagatiste vähenemisele vastava summa võrra, kui võlausaldaja ei tõenda, et käendaja kahju on väiksem. VÕS § 149 lg 5 sätestab, et kui käendatava kohustuse tagamiseks on põhivõlgniku vara suhtes seatud pandiõigus või kui võlausaldaja võib teostada põhivõlgniku vara suhtes seadusest tulenevat pandiõigust, võib käendaja kuni põhivõlgniku pankroti väljakuulutamiseni pandi ulatuses nõuda, et võlausaldaja rahuldaks oma nõude pandi arvel
22.Hageja väitis, et kostja lahkus ruumidest ette hoiatamata 2017.a., ei tagastanud võtmeid, samas ei saanud hageja ruume anda rendile, hagejal olid kulud, mis tekkisid luku vahetamise ja ruumide koristamisega. Kohtule on hageja oma 29.05.2019 avalduses (millele tugines kostja 1) märkinud, et kostja 1 jättis ruumid maha, jättis sinna isiklikud asjad, ja selleks, et vabaneda asjadest ja prügist ning vahetada lukk, tegi ta aprillis 2018.a luku lahti. Ärakuulamisel selgitas hageja seaduslik esindaja, et 2018.a oli ruum tühi, seal olid vaid pappkastid, seal polnud asju, millel olnuks väärtust, seal oli vaid laud, katkine tool, mis visati prügisse. Hageja esitas kohtule ka tõendina 25.05.18 kl 13.15 koostatud akti (lk 98), millele on alla kirjutanud hageja seaduslik esindaja ja tunnistajaks olnud V A. Selle akti kohaselt ei olnud ruumides muud kui paberkarbid, katkine tool, prügi ja must paber. Kõrvutades hageja seadusliku esindaja ärakuulamisel antud seletusi, esitatud akti ja 29.05.19 avaldatus toodud seisukohti, siis kinnitavad akt ja hageja seletus seda, et vaidlusalune ruum oli siis, kui hageja need avas 2018.a. aprillis, tühi ning ruumis olid vaid paberkastid, prügi, katkine tool. See akt ja seletus ning 29.05.19 avalduses toodu ei kinnita 5 (10)
kuidagi kostja vastuväiteid selle kohta justkui oleks hageja omaks võtnud asjaolu, et 1) 2018.a aprillis oleks olnud ruumides kostjale 1 kuuluvad sõidukite varuosad väärtuses 3054,55 (lk 71-74, kostjate vastus lisa 3) ja kostja isiklikud asjad, 2) et hageja viskas ruumides olevad kostjale 1 kuuluvad sõidukite varuosad, isiklikud asjad minema. Nimelt ei ole selles kostja 1 esitatud varuosade loetelus ei tooli (katkist), pappkaste, prügi, mille kohta andis hageja seletusi ärakuulamisel ja esitas akti ning kostja 1 ei ole väitnud, et seda tooli (katkist), pappkaste, prügi oleks ta pidanud talle kuuluvateks vallasjadeks. Lisaks ei ole ta nende (tooli, pappkastide, prügi) eest kahjuhüvitist nõudnud ja seda tasaarvestanud ega nende asjade väljanõudmist soovinud (viide on vaid vastuse lisas 3 olevatele varuosadele). Lisaks ei ole kostja 1 tõendanud, et selline vara oleks 2018.a. aprillis kui leping lõppes ja hageja ruumidesse läks, seal olnud. Nii on alusetud ja tõendamata kostja 1 vastuväited, et tema asjad jäid ruumidesse ja mille tagastamise asemel nõuab kahju hüvitamist ja soovib hüvitisnõuet tasaarvestada hageja nõudega, või mille arvelt saanuks hageja teostada pandiõigust VÕS § 305 lg 1, 4 ja AÕS § 279 lg 1, 4, § 292 lg 1 järgi (rahuldada oma nõue selle väidetava vara müügist saadu arvel).
23.Seega on tõendamata ka väide, et kostjal 1 oleks tekkinud kahju väidetavalt hageja poolt äravisatud vara (sõidukite varuosade kaotsiminek väärtuses 3054,55 €) näol kahju 3054,55 € VÕS § 128 lg 2 tähenduses. Hageja ei ole kostja kahjunõuet ka tunnistanud. Nii ei tõusetu küsimust kostja 1 väidetavast kahjunõudest hageja vastu, mida saaks ta tasaarvestada VÕS § 197 lg 1, 2 järgi summas 3054,55 € hageja nõudega. Nimelt saab võlausaldaja VÕS § 101 lg 1 p 3, § 115 lg 1, 127 lg 1, 3, § 128 lg 2 järgi kahju hüvitamist nõuda siis, kui kahju on tekkinud, võlgnik on kohustust rikkunud, kuid käesoleval ajal ei ole tõendatud kostjal 1 kahju tekkimine. Eeltoodu alusel ei saa kostja 1 nõuda VÕS §101 lg 1 p 3, § 115 lg 1, § 127 lg 1, 3, § 128 lg 2 järgi hagejalt kahju hüvitamist ja tasaarvestada VÕS § 197 lg 1, 2, § 200 lg 4 järgi (kui teine pool saab esitada tasaarvestuse nõudele vastuväite) oma väidetavat kahju hüvitamise nõuet 3054,55 € hageja nõudega tema vastu.
24.Kuna kostja 1 ei saa tasaarvestada oma nõuet hageja võlanõudega ning tõendamata on et hageja oleks saanuks teostada pandiõigust kostja 1 vara arvelt, siis ei saa kostja 2 tugineda VÕS § 145 lg 5 ja § 149 lg 4 ja nõuda tema vastutuse vähendamist ja keelduda kohustuse täitmisest ning nõuda, et hageja rahuldaks oma nõude esmalt üürileandja seadusjärgse pandiõiguse arvel kostja 1 vara arvelt. Tagatisraha, leppetrahv, tasaarvestus
25.VÕS § 308 lg 3 reguleerib tagatisraha tagastamist, kui üürileandja ei teata 2 kuu jooksul pärast lepingu lõppemist oma nõetest üürnikule. VÕS § 308 lg 1 järgi on tagatisraha vaadeldav tagatisena. Ehkki märgitu reguleerib eluruumi üürilepingu tagatist, on see kohaldatav ka muudele üürilepingutele ning pooled ei ole seda ka vaidlustanud.
26.VÕS § 39 lg 1 tüüptingimust tuleb tõlgendada nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Kahtluse korral tõlgendatakse tüüptingimust tingimuse kasutaja kahjuks. VÕS § 158 lg 1 järgi on leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. VÕS § 159 lg 1 sätestab, et leppetrahvi kokkuleppimisel 6 (10)
kohustuse rikkumise puhuks võib kahjustatud lepingupool lisaks leppetrahvile nõuda ka kohustuse täitmist. VÕS § 161 lg 1 sätestab, et lepingu rikkumise korral võib kahjustatud lepingupool nõuda leppetrahvi tegelikust kahjust sõltumata. VÕS § 159 lg 2 järgi kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab.
27.Kostja 1 väitis, et ta on hageja nõude osas teinud tasaarvestuse 109 € ulatuses üürilepingust tuleneva tagatisraha nõudega (05.06.2019 vastus, p 28 ). Ta leidis, et lepingu p 16.1.4, 16.1.1 on omavahel vastuolus, kuna p 16.1.1 järgi tagab tagatis hageja nõudeid ja seda on võimalik tagasi nõuda ja teha ka tasaarvestusi, kuid p 16.1.4 järgi on see leppetrahv. Tegemist on tüüptingimustel lepinguga, mida tuleb tõlgendada kostja 1 kasuks selliselt, et tagatisraha saab tagasi nõuda ja selle arvelt teha tasaarvestusi. Alternatiivselt leiab, et hageja pole leppetrahvi nõuet õigeaegselt esitanud. Hageja leidis, et vastuolu puudub (vt ka ärakuulamise protokoll). Järgnevalt vaatleb kohus neid väiteid.
28.Lepingu p 16.1. 1 nähtub, et üürnikul on kohustus tasuda tagatist 105 € kolme kuu üürina, mis tagab lepingu kehtivuse ajal ja pärast lepingu lõppemist üürileandja nõuete täitmist. Lepingu p 16.1.4 järgi ei ole õigus seda tagasi saada siis, kui leping lõpetatakse kehtivuse esimese 12 kuu jooksul üürniku algatusel või üürnikupoolse rikkumise tõttu. Võrreldes neid sätteid omavahel, leiab kohus järgmist: a) juhul kui üürileandjal on rahalised nõuded üürniku vastu, saaks üürnik oma tagatisraha nõude tasaarvestada üürileandja nõuetega, mis on kooskõlas VÕS § 308 lg 1, 3, välja arvatud siis, kui üürnik lõpetab lepingu enne 12 kuud või see öeldakse talle rikkumise tõttu üles ja samal ajal on üürileandjal rahaline nõue üürniki vastu, b) juhul kui üürileandjal ei ole rahalisi nõudeid üürniku vastu, kuid kui üürnik lõpetab lepingu enne 12 kuud või see öeldakse talle rikkumise tõttu üles, siis ei saa üürnik tasaarvestada oma tagatisraha nõuet üürileandja vastu. Seega, kui esinevad koos kõik lepingu p 16.1.1, 16.1.4 nimetatud tingimused (rahaline nõue üürniku vastu ja leping on üürniku tõttu lõppenud 12 kuud enne tähtaega või talle rikkumise tõttu üles öeldud, vt eespool p a), ei saa üürnik tagatisraha tagasi nõuda ja seda tasaarvestada, sest tagatisraha omab sellisel juhul lepingu 16.1.4 järgi leppetrahvi instituuti. Nende tingimuste üheaegsel esinemisel saab üürileandja endale nn tagatisraha leppetrahvina ja lisaks saaks ta veel nõuda kohustuse täitmist (kahjud, võlad jms), mida üürnik ei saaks enam tasaarvestada tagatisraha nõudega. Selline olukord tekib vaid üürnikupoolse lepingust tuleneva mitme kohustuse rikkumise üheaegsel esinemisel. Nii leiab kohus, et lepingu p –des 16.1.1 ja 16.1.4 sätestatud tagatise regulatsioon ei ole vastuoluline ja on kooskõlas VÕS § 159 lg 1, § 161. Nii on ei ole alust kohaldada VÕS § 39 lg 1 ja tõlgendada lepingu sätteid selliselt, et kostjal 1 on õigus tugineda vaid lepingu p 16.1.1 regulatsioonile ja tasaarvestada tagatisraha nõuet hageja nõudega. Iseasi on, kas ja millal hageja pidanuks leppetrahvist ja tagatisraha endale jätmise soovist kostjat 1 teavitama (seda vaatab kohus edaspidi). Lisaks märgib kohus, et ka siis, kui esinevad üksnes lepingu p 16.1.4 tingimused (vt eespool viidatud p b)), ei saa üürnik tagatisraha tagasi, sest see jääb hagejale leppetrahvina, 7 (10)
kuid lepingust ei tulene, et kui üürnikul endal on mingid muud nõuded (mitte tagatisraha tagastamise nõue) üürileandja vastu, et siis ei oleks tal võimalik oma muud nõuet maksma panna ja seda omakorda tasaarvestada leppetrahvi nõudega.
29.Eeltoodu alusel on õige iseenesest kostja 1 vastuväide, et lepingu p 16.1.4 järgi on tagatisraha tõepoolest vaadeldav leppetrahvina, sest seda kohaldatakse üürniku suhtes, kes rikub lepingut sellega, et lõpetab lepingu enne tähtaega või rikub muid kohustusi, mille tõttu üürileandja ütleb lepingu üles. Kuna sätted pole vastuolus, siis saab hageja tuginedagi sellele sättele, sest leidis, et kostja 1 lahkus ruumidest ette teatamata enne 12 kuud, so aprillis 2018 ja seetõttu pole kostjal 1 õigus tagatisraha tagasi saada. Nimelt sõlmisid pooled lepingu 05.05.17 (lk 6), selles vaidlus puudus. Vaidlus puudus ka selles, et leping lõppes 2018.a aprillis. Seega lõppes leping enne 12 kuud, arvates selle sõlmimist ja seda kostja tõttu. Kostja ei ole kordagi väitnud, et leping oleks lõppenud muudel asjaoludel kui lepingu p-s 16.1.4 on sätestatud. Nimetatud põhjendustel on hagejal õigus lepingu p 16.1.4 järgi põhimõtteliselt jätta tagatisraha endale. Seda, et hageja oleks teatanud kostjale, et ta tagatisraha lepingu p 16.1.4 järgi ei tagasta, ei ole hageja väitnud, seda ei nähtu ka menetluses esitatud dokumentidest. Arvestades seda, et leping lõppes 2018.a. aprillis, hagi on esitatud 01.03.2019, on leppetrahvi nõude esitamise tähtaeg igal juhul möödunud, seega ei saa hageja tugineda menetluses üürilepingu p 16.1.4 ja jätta tagatisraha endale, kuna VÕS § 159 lg 2 järgi on ta kaotanud selle saamiseks õiguse. Kostja 1 vastuväide on seega osaliselt põhjendatud ja tal on õigus tugineda lepingu p 16.1.1, kuna hageja ei saa realiseerida oma õigust jätta tagatisraha endale kostja poolt lepingu p 16.1.4 nimetatud rikkumiste tõttu. Nii on kostjal 1 õigus teha tasaarvestust hageja nõudega VÕS § 198, § 197 lg 1 järgi vastavalt 109 €. Põhivõlg, viivis
30.Vaidlust pole selles, et lepingus on pooled kokku leppinud viivise määras 0,25 % päevas võlalt. Kostjad leidsid, et kostjale 1 pole teatud arvetest ja need pole kostjale kätte toimetatud ning et arvete koopiate saatmine kohtu vahendusel ei tähenda, et kostja 1 oleks teadnud arvetest.
31.Arved ei ole iseenesest kohustuse tekkimise aluseks, selleks on leping VÕS § 8 lg 1 järgi, kuid kuna kostjal 1 oli kõrvalkulude tasumise kohustus, siis pidi ta ka teadma, kui palju ta peab selle eest maksa, mis eeldab ka vastava teavituse saamist hagejalt. Kohus nõustub kostjatega, et mitte kuskilt ei nähtu, kuhu, millal saatis hageja kostjale 1 arved kõrvalkulude kohta, mis tuli ära maksa lepingu p 12.2. järgi 10 päeva jooksul, arvates arve postitamise kuupäevast. Samas oli kostjal 1 kohustus, juhul kui ta arvet ei saanud, hagejat lepingu p 12.2 järgi teavitada, mille järgi pidanuks hageja saatma need vastavalt e-kirja või faksi teel. Mis puudutab üüri tasumist ja selle täitmise tähtaega, siis on see konkreetselt kokku lepitud lepingu p 12.1 ja selleks on maksustatava kuu 1. kuupäevaks. Seega ei eeldanud selle kohtuste täitmine iseenesest arve esitamist vastavalt lepingu p 12.1.1. Lisaks oli kostjal 1 kohustus teatada üürileandjat sellest, kui ta pole arvet saanud. Nii oli hagejal VÕS § 8 lg 2 ja § 76 lg 1, 2 järgi üürilepingust tulenev kohustus saata kostjale 1 üüri ja kõrvalkulude kohta arved ja kostjal oli igal juhul kohustus tasuda üüri ka siis, kui ta polnud arvet saanud. Samal ajal oli kostjal 1 VÕS § 8 lg 2 ja § 76 lg 1, 2 järgi kohustus teatada 8 (10)
hagejale sellest, kui ta pole arveid saanud. Asja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks arveid kostjale saatnud, nende saatmine kostjale enne hagi esitamist on tõendamata ja samas ei ole kostja väitnud, et ta oleks neid nõudnud ja teatanud hagejale et ta ei ole arveid saanud. Kostja 1 pole ka esile toonud, mis asjaoludel ei saanud ta üüri tasuda lepingus kokkulepitud kuupäevadel (lepingu p 12.1). Selles, et üür ja kõrvalkulud on tasumata hagetavas ulatus, ei ole vaidlust ja nii on kostja 1 lepingust tuleneva üüri ja kõrvalkulude tasumise kohustuse rikkumises VÕS § 100 mõttes. Kuna poolte vastastikune käitumine ei ole toetanud teineteist selles, et võlgnik saaks arve, mille järgi saaks maksta kõrvalkulusid ja samas ei ole võlgnik midagi teinud, et arve saada, kuigi selleks oli tal ka kohustus, siis annab see kohtule aluse VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 järgi kostjate 1, 2 taotluse alusel vähendada viivist.
32.VÕS § 65 lg 1 sätestab, et kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist.
33.Seda, et kostjad (1,2) oleks midagi menetluse kestel tasunud, ei ole väidetud. Kuna kohus leidis, et kostjate väiteid 1) pandieseme realiseerimisest, nõude rahuldamisest selle arvel, 2) kostja 1 kahjunõudest, selle tasarvestusest, 3) õigusest keelduda nõuet rahuldamast seni kuni on antud vallasasjad kostjale 1 või realiseeritud pandiese, on põhjendamatud, siis saab hageja nõuda kohustuse täitmist kostjalt 1 ja solidaarselt kostjalt 2 ja viivist kooskõlas VÕS § 101 lg 1, p 1, 6, § 108 lg 1, § 113 lg 1, § 145 lg 1, 2.
34.Kostja 1 tegi menetluses tasaarvestuse hageja põhinõudega 109 €, mis oli lubatav nagu kohus märkis. Selle tõttu on hageja nõue VÕS 197 lg 2 järgi vastavas ulatuses lõppenud ehk tema nõudeks jääb 533,70 €. Märgitud summa tuleb kostjatelt hagejale solidaarselt VÕS § 101 lg 1 p 1, 108 lg 1, § 65 lg 1, § 108 lg 1, § 145 lg 1, 2 järgi välja mõista.
35.VÕS § 113 lg 8 ja § 162 järgi saab kohus viivist vähendada. VÕS 162 lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit.
36.Kohus tuvastas, et viivise vähendamiseks on alus VÕS § 113 lg 8, § 162 lg 1 järgi. Lisaks märgib kohus, et hageja nõuab viivist üle põhivõla, kuid ei ole põhjendanud seda (vt kohtu kiri 23.08.19, lk 81), hageja ei ole väitnud, et tal oleks tekkinud kahju, mis võimaldaks nõuda viivist üle põhivõla (hageja vastus 23.09.2019, lk 83). Eeltoodu alusel on põhjendatud vähendada ühekordselt nõutavat viivist (704,88 €, vt hagi p 1.5, lk 2) 300 €le ja edasipidiselt välja mõista viivis võlgnetavalt põhivõlalt TsMS § 367 järgi alates 01.03.2019 0,25% päevas kuni põhivõla tasumiseni, kuid selliselt, et ühekordselt väljamõistetud viivis 300 € ja sellele järgnev viivis kokku on 533,70 €.
37.TsMS § 445 lg 1 sätestab, et kohus võib otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva ja asjaolu, et otsus täidetakse viivitamata või et otsuse täitmine tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga. 9 (10)
38.Kostjad palusid määrata kindlaks otsuse täitmise viisi ja korra. Kuna aga kostjate vastuväiteid olid selles osas tõendamata, põhjendamata, mis võimaldanuks otsuse täitmise viisi ja korda VÕS § 110 lg 5, § 111 lg 7 järgi kindlaks määrata, siis kohus jätab sellekohase taotluse rahuldamata. Samas määrab kohus TsMS § 405 lg 1 p 10 järgi, et otsus kuulub viivitamatule täitmisele. Menetluskulud ja asja hind
39.Hagi kuulus osalisele rahuldamisele. Hageja soovis saada kostjalelt 1348,58 € ja edaspidiselt viivist. Kohus rahuldas hagi selliselt, et mõistis kostjatelt välja põhivõla (tasaarvestuse tulemusena) 533,70 € ja viivist 300 € ja sellele järgneva viivise kuid piiras seda selliselt et kõik viivised kokku ei ületaks 533,70 €. Sisuliselt kuulus hagi rahuldamisele 80 %. Kuna kostja pakkus kompromissina 800 € ärakuulamisele, hageja soovis asjas otsust. Seega jäävad poolte menetluskulud TsMS § 163 lg 1, 2 järgi kummagi poole enda kanda. Selle tõttu ei anna kohus poolte menetluskulude suurusele ja põhjendatusele hinnangut.
(digitaalne allkiri) Kohtunik
10 (10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.