2-19-19828/4 - Võlaõigus - Sideteenuste osutamise lepingud - Viru Maakohus Rakvere kohtumaja - lahend.ee

8.Toimetada kohtuotsuse resolutsioon kostjale väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu kätte, kui muud kättetoimetamise viisid ei õnnestu. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele on hagejal õigus esitada apellatsioonkaebus kohtuotsuse kättetoimetamisest arvates Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg.6 § 633 lg.7). Kostjal on õigus esitada 30 päeva jooksul tagaseljaotsuse kättesaamisest või avaliku kättetoimetamise korral tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teadasaamisest TsMS § 416 nõuetele vastav kaja menetluse taastamiseks. Kajale tuleb lisada kõik vajalikud dokumendid asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks (TsMS § 394 ja TsMS § 416). Kaja esitamisel tuleb kostjal tasuda kautsjonina summa, mis vastab riigilõivule poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 1500 eurot, mis tuleb kanda Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr EE571010220229377229 AS-is SEB Pank või arvelduskontole nr EE062200221059223099 AS-is Swedbank, märkides selgitusse tsiviilasja numbri. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõuded 18.12.2019 esitas hageja PlusPlus Capital AS Viru Maakohtule hagi V T vastu võlgnevuse nõudes. Esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmisid V T ja Elisa Eesti AS (edaspidi ka teenuse osutaja) liitumislepingu kliendinumbriga 8416270, mille alusel kohustus teenuse osutaja pakkuma kostjale mobiilsidealaseid teenuseid ning kostja oli kohustunud saadud kaupade (mobiiltelefoni)/ teenuste eest õigeaegselt ja regulaarselt tasuma vastavalt esitatud arvetele. Kostja asus teenuse osutaja teenuseid kasutama ning teenuse osutaja esitas kostjale perioodi 1. juuli kuni 31.juuli 2016 eest 01.08.2016 arve nr: 2015995637 summas 401,82 eurot, tasumise tähtajaga 18.08.2016. Kostja on osaliselt arvet tasunud summas 141,79 eurot. Vastavalt Elisa üldtingimuste punktile 7.10 on Elisal õigus nõuda kostjalt maksete mittetähtaegsel tasumisel viivist arvele märgitud maksetähtajale järgnevast kuupäevast füüsilise isiku puhul 0,07% võlasummast iga viivitatud päeva eest ning kostja kohustus tasuma arved vastavalt arvetel osundatud maksetähtpäevaks (p.5.2.2). Viivis 0,07% päevas, on kolmekordne, kahele koma kohale ümardatud, seaduslik viivisemäär. Kostja on vastavalt lepingule arvetel märgitud ulatuses teenuseid kasutanud, kuid teenuste eest tasumata jätmisega on ta rikkunud oma lepingulisi kohustusi. 01.02.2018 loovutas Elisa Eesti AS oma nõuded kostja vastu PlusPlus Capital AS-ile. Kostjat teavitati nõude loovutamisest, kuid käesoleva ajani kostja võlga tasuma ei ole asunud. Sissenõudjal on õigus nõuda ja kostjal lasub lepingu üldtingimuste punkti 5.2.3. ja 6.1.7 kohaselt kohustus hüvitada mitteõigeaegsest tasumisest tuleneva võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulud.

VÕS § 1132 lg 2 ja lg 3 seovad sissenõudekulu võlgnikule saadetud meeldetuletuskirjadega. VÕS § 1132 lg 2 p 1 järgi pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 25 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot. Hagis toodud nõue kostja vastu on hagihinnaga 572,44 eurot. Hageja on volitanud PlusPlus Baltic OÜ-d sisse nõudma kostjalt võlgnevust ja PlusPlus Baltic OÜ sissenõudemenetluse kohtuväline esindaja on toimetanud teenusena kolm võlateatist (s.o 01.04.2018, 01.05.2018 ja 01.06.2018) hagejale teadaolevale kostja aadressile. Seetõttu juhindudes VÕS § 1132 lg 2 on hagejal õigus nõuda 01.04.2018 võlateatise eest 15 eurot ning 01.05.2018 ja 01.06.2018 kummagi võlateatise eest 5 eurot s.t. kokku 25 eurot. Kostja võlgneb hagejale lepingust tulenevalt põhivõlgnevuse 260,03 eurot ja viivised 220,97 eurot. Hageja on arvutanud lepingujärgset viivist 0,07% põhisummalt 260,03 eurolt alates 19.08.2016 kuni hagiavalduse esitamiseni 16.12.2019 summas 220,97 eurot. Hageja nõuab ka tulevikus sissenõutavaks muutuvat viivist 0,07% põhinõudelt päevas kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda ning menetluskuludelt palub hageja välja mõista viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja vastuväited Kostjale on hagimaterjalid kätte toimetatud isiklikult 03.02.2020. Kostjat on kohustatud hagile vastama 14 päeva jooksul alates kohtumääruse kättesaamisest ning hoiatatud TsMS § 407 tagajärgede eest. Kostja kirjaliku vastust hagiavaldusele ei esitanud. Kohtu kohaldatud seadused, tuvastatud asjaolud, järeldused, tõendid Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 kohaselt kohus võib hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. TsMS § 394 lg 5 kohaselt hagile vastuse esitamise tähtaeg peab olema vähemalt 14 päeva hagi kättetoimetamisest alates. Seda tähtaega on järgitud. Kohus edastas kostjale kohtumääruse hagiavaldusele kirjaliku vastuse esitamiseks 14 päeva jooksul hagimaterjalide kättetoimetamisest. Hagimaterjalid on kostjale kättetoimetatud 03.02.2020, seega oli kohtu poolt määratud vastuse esitamise viimaseks tähtpäevaks 17.02.2020. Kostja kohtule vastanud ja vastuväiteid hagile esitanud ei ole. TsMS § 407 lg 3 kohaselt võib tagaseljaotsuse TsMS § 407 lg 1 nimetatud juhul teha kohtuistungit pidamata. TsMS § 407 lg 1 mõtte kohaselt saab kohus lugeda kostja poolt omaksvõetuks küll hageja esitatud faktilised väited, kuid hageja nõude õigusliku põhjendatuse hindamisel tuleb siiski kontrollida ka hageja nõude arvestuse ning sellega seotud õiguslike väidete vastavust lepingule. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt, mistõttu saab hagi tagaseljaotsusega rahuldada üksnes osaliselt. Osas, milles hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, jääb hagi TsMS § 407 lg 6 alusel rahuldamata. Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 164 lõikele 1 võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). VÕS § 164 lg 2 kohaselt astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele.

Hageja on esitanud kohtule kostjale edastatud nõude loovutamise teatise. VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 82 kohaselt kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. Hagiavaldusest ja selle lisadest nähtub, et 15.03.2016 sõlmisid kostja ja Elisa Eesti AS liitumislepingu nr. 4573266 ja 15.03.2016 liitumislepingu nr. 4573283 lisa nr. 4573286: osamaksetega vara müügilepingu, mille alusel esitas Elisa Eesti AS kostjale arveid, mida kostja ei ole täielikult tasunud. Hageja on sõlminud lepingud oma majandus- ja kutsetegevuses. Kostja on sõlminud lepingud füüsilise isikuna ehk tarbijana VÕS § 1 lg 5 tähenduses. Riigikohus on leidnud, et tüüptingimuste võimalikku kasutamist tuleb õiguse kohaldamisena kontrollida põhimõtteliselt iga tarbija ning majandus- ja kutsetegevuses osaleva isiku vahel sõlmitud lepingust tekkinud vaidluse lahendamisel (vt 14.06.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-22-16, p 18; 5.12.2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-05, p 12). Samuti peab kohus ise omal algatusel hindama tüüptingimuse kehtivust, sest tegemist on õiguse kohaldamisega TsMS § 438 lg 1 järgi (3.10.2018 määrus tsiviilasjas nr 2-16-13477, p 13 teine lõik; 30.10.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-21-106-13, p 24). Hagiavaldusest nähtuvalt sisaldab kostja võlgnevus muu hulgas käsitlustasu 70 eurot, mille tasumise kohustus tuleneb Elisa Eesti AS järelmaksuga vara müügilepingu tingimustest kliendipoolse lepingu rikkumisest seotud kulude katmiseks. Elisa Eesti AS järelmaksuga müügilepingu kohaselt on käsitlustasu võimalik nõuda lepingu tingimuste rikkumisel sõltumata sellega kaasnevate kulude tegelikust suurusest. Kohus leiab, et nimetatud tüüptingimus näeb tarbijast lepingupoolele ette kohustuse tasuda ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses hüvitist ning samuti on tarbijalt võetud võimalus tõendada tegeliku kulu suurust. Seega on nimetatud tüüptingimus VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühine. VÕS § 41 teise lause kohaselt kohaldatakse tühise tüüptingimuse asemel seaduses seda liiki lepingu kohta sätestatut. Käsitlustasu nõude näol on olemuslikult tegemist kahju hüvitamise nõudega. Hagiavalduses ei ole välja toodud kulusid, mida Elisa Eesti AS on kandnud seoses kostjapoolse lepingu rikkumisega. Seega käsitlustasu nõue ei ole tervikuna õiguslikult põhjendatud ja hageja nõue tuleb selles osas jätta rahuldamata. Hageja märgib, et kostja on tasunud arvet osaliselt summas 141,79 eurot. Hagiavaldusest ei nähtu, milliste summade katteks on hageja tasutud summa arvestanud. 15.03.2016 osamaksetega vara müügilepingu kohaselt loetakse laekumiste summast esimesena tasutuks osamaksed ja alles seejärel kõik muud tarbitud sideteenuste kulutused. Lähtudes eeltoodust loeb kohus, et põhinõue on osaliselt vähenenud just osamaksete summa osas. 01.08.2016 arvest nähtuvalt sisaldab arve ka eelmise perioodi viivist summas 2,85 eurot, mille hageja loeb põhinõude hulka ning milliselt summalt hageja arvestab omakorda viivist. Kohus leiab, et sellisel viisil viivise arvestamine ei ole kooskõlas võlaõigusseaduses sätestatuga. VÕS § 113 lg 6 kohaselt ei ole viivist lubatud nõuda intressi, sealhulgas viivise, ega muu raha kasutamise tasu maksmisega viivitamise korral. Sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Kuivõrd viiviselt viivise arvestamine ei ole lubatud, jätab kohus ka arvel sisalduva ja hageja poolt põhinõude hulka arvestatud viivisenõude kokku summas 2,85 eurot rahuldamata. Arvestades eeltoodut on põhjendatud välja mõista põhinõue summas 187,17 (401,81 – 70 – 2,85141,79) eurot. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib

võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda rahalise kohustuse rikkumise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus leiab, et hagejal on õigus arvestada viivist rahuldatud põhinõudelt 187,17 eurolt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud seadusjärgses määras, kuna lepinguline (Elisa Eesti AS teenuste kasutamise üldtingimuste p 7.10) viivisemäär 0,07% päevas ehk 25,55% (0,07 × 365) aastas ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära 24% aastas (8 × 3) ning on seetõttu tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja VÕS § 42 lg 3 p 5 ning § 42 lg 1 järgi tühine (vt RKTKm 3-2-1-25-16 p 13). Asja materjalist nähtuvalt ei ole hageja tõendanud viivise suuruse osas läbirääkimiste pidamist ja tingimuses kokkuleppe saavutamist. Samuti ei nõustu kohus hageja seisukohaga, et viivisemäär 0,07% on kolmekordne seaduslik viivisemäär. Riigikohus on selgitanud, et eelduslikult tuleks hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult (tsiviilasi nr 3-2-1-25-16 p 13). Seaduse kohaselt (VÕS § 113 lg 1 teine lause) loetakse viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära, millele lisandub 8% aastas. Arvestades vaidlusalusel ajal kehtestatud referentsimäärasid, kohaldunuks asjas seadusjärgne viivisemäär suurusjärgus 8% aastas (0,0219 % päevas). Seaduse kohaselt on viivisesumma väljaarvutamise aluseks viivitusintressi aastane määr, mitte selle päevamäär. Kolmekordne seadusjärgne viivisemäär oleks seega 24% (0,0657% päevas). Viivisekokkuleppe tühisuse korral on hagejal võimalik nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt ka Riigikohtu 16.11.2016 otsus tsiviilasjas nr 32-1-118-16, p-d 17 ja 18, ning selles viidatud 14.06.2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24). Seega on hageja õigustatud nõudma kostjalt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Arve nr.

Hageja palub kostjalt välja mõista sissenõudmisega seotud kulud VÕS § 1132 lg 2 p 1 alusel summas 25 eurot. Kohus leiab, et hageja nõue ei kuulu rahuldamisele. Nimelt ei nähtu hagi asjaoludest, et V Ti ja Elisa Eesti AS vahel sõlmitud liitumisleping(ud) kliendinumbrile 8416270 oleks lõpetatud/üles öeldud. VÕS § 1132 lg 2 alusel saab nõuda tarbijalt sissenõudmiskulude hüvitamist üksnes pärast lepingu(te) lõppemist. TsMS § 468 lg 1 p 2 alusel tunnistab kohus omal algatusel tagaseljaotsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 2 kohaselt maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hageja on esitanud kostja vastu rahaliselt kindlaksmääratud nõudeid kokku summas 506 eurot. Kohus jätab otsusega rahuldamata hageja nõuded kokku summas 268,99 eurot ehk ligikaudu 53% ulatuses. Eeltoodut arvestades peab kohus TsMS § 163 lg-st 1 juhindudes põhjendatuks jätta menetluskulud 47% ulatuses kostja ja 53% ulatuses hageja kanda. Hageja palub kostjalt välja mõista riigilõiv summas 125 eurot. Hageja on tasunud nõudelt riigilõivu seaduses ettenähtud määras lähtudes hagihinnast. Kohus on seisukohal, et tasutud riigilõivu näol on tegemist põhjendatud ja vajaliku kulutusega, mis tuleb hagejale kostja poolt hüvitada (vastavalt menetluskulude jaotusele). Hageja palub kostjalt välja mõista ka õigusabikulud summas 420 eurot (käibemaksuga) ning viivise menetluskuludelt. Kohus on kontrollinud, et hageja ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu ei saa ta kuludelt käibemaksu tagasi arvestada ja seega on põhjendatud õigusabikulude väljamõistmine koos käibemaksuga. Hagejale on osutatud õigusabi 3 tunni ja 30 minuti ulatuses tunnihinnaga 100 eurot (käibemaksuta), mis sisaldab dokumentide komplekteerimist ja analüüsi, hagiavalduse koostamist ja esitamist. Kohus leiab, et õigusabikulude nõue kuulub rahuldamisele osaliselt. Riigikohtu otsuse nr. 3-2-1-43-10 kohaselt menetlusosalist esindava lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on TsMS § 175 lg 1 järgi kohtu diskretsiooniotsus. TsMS § 175 lg 1 annab kohtule võimaluse hinnata esindaja töö mahtu selle kaudu, millise sisuga on esindaja koostatud menetlusdokumendid. Menetluskulud peavad vastama asja keerukusele. Väljakujunenud kohtupraktika alusel saab hageja õigusabikulu arvetel teenuse tunnihinnaks märgitud 100 eurot/tund (käibemaksuta) ehk 120 eurot/tund (käibemaksuga) pidada mõistlikus suuruses olevaks. Kohus leiab, et käesoleva hagi puhul on ilmselgelt ja üldteadaolevalt tegemist nn. masshageja poolt koostatud trafaretse hagi tekstiga, milles erinevate kostjate puhul tuleb sisuliselt muuta vaid andmeid lepingu sõlmimise kuupäeva osas ning muuta lepingust tulenevate summade suurusi, seega on tegemist tavapärase õigusvaidlusega, mis õigusharidusega esindajalt eelduslikult ülemäärast aega ei nõua. Antud asjas ei ole esindaja pidanud osalema istungitel, ei ole pidanud tutvuma vastaspoole vastuväidetega. Seega ei ole tegemist keeruka ja mahuka tsiviilasjaga.