Pankrotiõigus › Juriidilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus

jäi meeldetuletustest ja pretensiooni esitamisest sõltumata tasumata. 2018. aasta veebruaris toimunud telefonivestlustes lubas võlgnik arve lähiajal tasuda, kuid ei teinud seda. Sama kordus 2018. aasta juulis. Seevastu oli samade kaupade eest Company Algimed Ltd. 19.09.2017 tasunud võlgnikule 94 604,1 eurot. 13.11.2018 avaldati Ametlikes Teadaannetes võlgniku likvideerimismenetluse teade ning 08.02.2019 esitas võlausaldaja võlgniku likvideerimismenetluses nõudeavalduse ja pankrotihoiatuse. 25.02.2019 esitas võlgnik nõudeavaldusele vastuväite, mille kohaselt ei ole tema võlausaldajaga lepingut sõlminud ja kaupu saanud. Kõnealune vastuväide oli vale. Kinnistusraamatu andmetel ei olnud võlgnikul kinnistuid. Samuti ei olnud võlgnikul äriregistrile esitatud 2017. aasta majandusaasta aruande kohaselt põhivara. 2018. aasta majandusaasta aruannet võlgnik registrile ei esitanud. Likvideerimismenetluse toimumise tõttu ei olnud võlgnikul majandustegevust. Vastuseks võlgniku vastuväidetele märkis võlausaldaja järgmist. Asjaolu, et vaidluste lahendamiseks valisid pooled Valgevene Kaubandus- ja Tööstuskoja juures asuva rahvusvahelise arbitraažikohtu, ei olnud ebatavaline. Kui isikud asuvad eri riikides valitakse tihti vaidluste lahendamise kohaks kolmandas riigis tegutsev arbitraažikohus. Pealegi asus Valgevenes kauba lõppsaaja. Teooria raamatupidaja eksimusest kahe makse tegemisel ei olnud eluliselt usutav. Võlgnik tegi võlausaldajale kaks makset 2017. aastal, aga raha tagastamise nõude väidetava eksliku tasumise kohta esitas võlausaldajale alles 19.04.2019. Pealegi viitas raamatupidaja maksetel vaidlusalusele lepingule. Võlgnik teenis tehingutega 188,83 eurot, mitte 150 eurot. On võlgniku enda otsustada, missuguse kasumimarginaaliga ta tehinguid teeb. Võlgniku seisukoht

suuruse menetluskulude hüvitise. Ühtlasi märkis kohus, et ei arvesta asja lahendamisel võlausaldaja 09.07.2019 menetlusdokumendis esile toodud uute asjaoludega. Pankrotiavalduse aluseks peab olema selge nõue. Nii on PankrS § 15 lg 3 p 1, mis sätestab, et kohus jätab võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust, suunatud eelkõige sellele, et ajutise halduri nimetamise ja pankroti väljakuulutamise menetluses ei toimuks sisulise vaidluse lahendamist pankrotiavalduse esitaja ja selle isiku vahel, kelle suhtes taotletakse pankroti väljakuulutamist. Sisulised vaidlused lahendatakse hagimenetluses väljaspool pankrotimenetlust. PankrS § 15 lg 7 kohaselt, kui kohus ajutist haldurit ei nimeta, siis pankrotiavalduse alusel edasist menetlust ei toimu ja menetlus lõpeb. Võlausaldaja ja võlgnik vaidlesid selle üle, kas nad sõlmisid lepingu nr 80-217 ja lepingu nr 29-06-CA17, kas pooled pidasid eelnevalt lepingute sõlmimiseks lepingueelseid läbirääkimisi, kas võlgnik tellis võlausaldajalt kaupa, kas võlgniku juhatuse liikme QQ allkiri lepingul nr 80-2017 ja lepingul nr 29-06-CA17 oli võltsitud, kas lepingud olid näilikud, kas võlgnik sai kauba kätte või kas võlgnik andis võlausaldajale korralduse tarnida kaup kolmandale isikule Valgevenesse. Vaidlusaluses asjas ületaks pooltevaheliste õigussuhete hindamiseks vajalike faktiliste asjaolude tuvastamine ja tõendite hindamine piirid, milles pooltevahelisi vaidlussuhteid on võimalik hinnata pankrotiavalduse menetlemisel. Nõue on ebaselge. Nõuet tuleb tõendada hagimenetluses. Kuigi võlausaldaja nõude suurus võis ületada PankrS § 15 lg 3 p-s 3 märgitud nõude suurust, ei olnud ainuüksi sellel põhjusel võlgnikule ajutise halduri nimetamine põhjendatud. Kuna võlgnik vaidles võlausaldaja nõudele põhjendatult vastu, ei olnud vajalik kontrollida võlgniku maksejõuetust. Menetluskulud tuli PankrS § 15 lg 6 alusel jätta pankrotiavalduse esitaja kanda. Võlgniku põhjendatud menetluskulude suurus oli 1 072,5 eurot (8,25 tundi x 130 eurot/tund). Võlausaldaja esitas 09.07.2019 seisukoha hilinenult, kuivõrd kohus määras kirjalikus menetluses 04.06.2019 lõplike seisukohtade ja menetluskulude nimekirjade esitamise tähtajaks 14.07.2019 ning nendele vastuse esitamise tähtajaks 28.06.2019. Tuginedes TsMS § 331 lg-le 1 jättis kohus 09.07.2019 menetlusdokumendi tähelepanuta. Määruskaebus

Maakohus tuvastas juba võlausaldaja avalduse menetlusse võtmisel, et võlausaldajal on nõue võlgniku vastu ning võlausaldaja põhistas võlgniku maksejõuetuse. Maakohus jättis põhjendamata, missugustele võlgniku vastuväidetele, põhjendustele ja tõenditele tuginedes jättis kohus ajutise halduri nimetamata. Vastavalt Riigikohtu praktikale on kohtul kohustus kuulutada välja juriidilise isiku pankrot ka juhul, kui võlgnik vaidleb nõudele vastu ja kohus leiab, et nõue ei ole selge (Riigikohtu 10.06.2014 määrus asjas nr 3-2-1-60-14, p 16). Kohus jättis selle tähelepanuta. Ekslik oli kohtu seisukoht, et kuna võlgnik on võlausaldaja nõudele põhjendatult vastu vaielnud, ei ole vaja kontrollida võlgniku maksejõuetust. Pankroti väljakuulutamine toimub hagita menetluses, milles kohaldub uurimispõhimõte. Seega oleks kohus pidanud kontrollima võlgniku maksejõulisust isegi siis, kui võlgnik oleks hüpoteetiliselt põhjendatult võlausaldaja nõudele vastu vaielnud. Edasine menetluse käik

(PankrS § 12 lg 1) ja võlgnik võib võlausaldaja pankrotiavalduse kohta kuni eelistungini esitada vastuväite (PankrS § 12 lg 2). Seega on ajutise halduri nimetamise ajaks kohtul rohkem informatsiooni nii võlausaldaja nõude kui võlgniku võimaliku maksejõuetuse kohta ning kohus võib selles etapis leida, et hoolimata avalduse esialgsest perspektiivikusest, on ilmnenud, et esinevad PankrS § 15 lg-s 3 nimetatud alused ajutise halduri nimetamata jätmiseks näiteks põhjusel, et võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust (PankrS § 15 lg 3 p 1). Maakohus leidis põhjendatult, et võlgnik on võlausaldaja nõude osas kohtu ette toonud sellised vastuväited, mis annavad aluse jätta ajutine haldur nimetamata. Seejuures tõi maakohus vaidlustatud lahendis need selgelt ka välja, n.o pooled ei sõlminud lepingut nr 80-217 ja lepingut nr 29-06-CA17, pooled ei pidanud eelnevalt lepingute sõlmimiseks lepingueelseid läbirääkimisi, võlgnik ei tellinud võlausaldajalt kaupa, võlgniku juhatuse liikme QQ allkiri lepingul nr 80-2017 ja lepingul nr 29-06-CA17 oli võltsitud, lepingud olid näilikud, võlgnik ei saanud kaupa kätte ja ei andnud võlausaldajale korraldust tarnida kaup kolmandale isikule Valgevenesse. Suurem osa kostja väidetest baseerusid negatiivsetel asjaoludel (lepingut ei olnud, võlgnik kaupa ei saanud ja ei andnud korraldust tarnida kaup Valgevenesse jne). Kuivõrd negatiivse asjaolu tõendamise võimalused on piiratud, piisas praegusel juhul kostja puhul sellest, et ta põhistas (tegi usutavaks) TsMS § 235 mõttes, et võlausaldajal ei pruukinud nõuet olla. Ühe positiivse väitena tõi võlgnik välja, et võlausaldaja esitatud nõude olemasolu tõendavatel lepingutel olev võlgniku esindaja allkiri oli võltsitud. Väide oli põhistatud. Nimelt on Riigikohus selgitanud, et dokumendi ehtsuse vaidlustamise avalduse põhistamiseks TsMS § 277 lg 1 järgi piisab mh ka poole väitest, et dokumendilt nähtuv allkiri ei ole ei tema ega tema esindaja antud (Riigikohtu 11.12.2019 otsus asjas nr 2-17-1722, p 10.2). Võlgnik läks sellest kaugemale ja esitas ka veenvad argumendid võltsituse põhjendamiseks. Dokumendi ehtsuse tõendamise kohustus on poolel, kes soovib dokumendi ehtsusele tugineda. Kui esineb alus ajutise halduri nimetamata jätmiseks, siis pankrotiavalduse alusel edasist menetlust ei toimu ja menetlus lõpeb (PankrS § 15 lg 7). Kui avalduse on esitanud võlausaldaja, siis ei ole võimalik ajutise halduri nimetamise etapist üle hüpata ja ajutist haldurit nimetamata pankrot välja kuulutada (vt ka PankrS § 15 lg 2). Seega ei ole olukorras, kus kohus on tuvastanud eelduse ajutise halduri nimetamata jätmiseks, põhjust heita maakohtule ette seda, et kohus ei hinnanud täiendavalt võlgniku maksejõuetust, mille hindamiseni jõuab kohus pärast ajutise halduri nimetamist pankroti väljakuulutamise otsustamise protsessis, kui kohus saab juhinduda ka ajutise halduri aruandest. Eelnevalt kirjeldatud põhjusel ei ole kohane ka määruskaebuse esitaja viide Riigikohtu 10.06.2014 määrusele asjas nr 3-2-1-60-14, kus võlgnikule oli ajutine haldur määratud ja kohtutel tuli seisukoht võtta selles, kas kuulutada välja võlgniku pankrot või mitte. Maakohus jättis õigesti PankrS § 15 lg-le 6 tuginedes menetluskulud pankrotiavalduse esitaja ehk praegusel juhul võlausaldaja kanda. Maakohtu kindlaksmääratud võlgniku põhjendatud menetluskulude suurusele võlausaldaja vastuväiteid ei esitanud.

Võlgniku esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt kandis ta määruskaebemenetluse raames menetluskulusid 650 eurot (käibemaksuta), mis moodustus lepingulise esindaja tasust. Selle raames lepinguline esindaja analüüsis kohtumäärust ja määruskaebust ning pidas kliendiga nõu 2 tundi ning koostas vastuse ja pidas kliendiga arutelu 3 tundi tunnitasumääraga 130 eurot. Menetlusosalise esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse analüüsimisel tuleb hinnata TsMS § 175 lg 1 alusel esindamisele kulunud aega, kuid ka ühe tööühiku hinda, s.o esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust (Riigikohtu 01.06.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-16). Pidades silmas vaidlustatud kohtumääruse, määruskaebuse ja kaebusele koostatud vastuse mahtu ja sisu, vaidluse olemust ning Riigikohtu 27.11.2019 määruses asjas nr 2-18-10073 väljendatud seisukohta, mille kohaselt ei ole põhjendatud kliendi ja advokaadi vahelise suhtluse kulude hüvitamine, on võlgniku esindaja põhjendatud ja vajalik ajakulu määruskaebemenetluses 4,5 tundi. Ühe tööühiku hind 130 eurot on põhjendatud ja kooskõlas turusituatsiooniga. Seega on põhjendatud ja vajalik võlgniku menetluskulu määruskaebemenetluses 585 eurot (4,5x130).

/allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur

/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.