M R hagi Salva Kindlustuse AS vastu kahju hüvitamise nõudes
Tsiviilasja hind
24 509,48 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: M R (isikukood xxx, elukoht xxx); Hageja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Margus Viira (Viira & Partnerid Advokaadibüroo, asukoht Narva mnt 9, 10117 Tallinn, e-post: [email protected]); Kostja: Salva Kindlustuse AS (registrikood 10284984, asukoht Pärnu mnt 16, 10141 Tallinn; e-post: [email protected]): Kostja volitatud esindaja: M P (e-post: xxx).
Menetlustoimingu tegemise viis
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kostja Salva Kindlustuse AS taotlus aegumise kohaldamiseks.
2.Jätta M R hagi Salva Kindlustuse AS vastu kahju hüvitamise nõudes rahuldamata nõude aegumise tõttu.
3.Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Jätta menetluskulude rahaline suurus kindlaks määramata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
1.Harju Maakohtu menetluses on M R hagi Salva Kindlustuse AS vastu kahju hüvitamise nõudes. Hageja taotleb välja mõista kostjalt hageja kasuks õigusvastaselt tekitatud varalise kahju (ravi- ja taastusravi kulud) hüvitamise nõue summas 6465,18 eurot, arstivisiitidega kaasnevad transpordikulude nõue summas 1700 eurot ja viiviste nõue seisuga 30.12.2019 summas 691,09 eurot, varaline nõue kokku 8856,27 eurot või alternatiivselt hinnata ja määrata arstivisiitidega kaasnevad transpordikulud kooskõlas TsMS § 233 lg-ga 1 ja VÕS § 127 lg-ga 6 kohtu poolt, samuti õigusvastaselt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõue summas 15 000 eurot või alternatiivselt ja kooskõlas VÕS § 127 lg 6, TsMS § 233 lg 1 mõista kostjalt välja õiglane mittevaralise kahju hüvitise summa kohtu äranägemisel. Lisaks taotleb hageja välja mõista kostjalt hageja kasuks VÕS § 94 lg 1 ja § 113 lg 1 tulenev viivis resolutsiooni p 1 nimetatud nõudelt summas 8165,18 eurot iga kahju hüvitamisega viivitatud päeva eest alates 31.12.2019 kuni kahju täieliku hüvitamiseni. Jätta kõik hageja menetluskulud kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt toimus 20.01.2016 toimus Tallinnas, Tehnika tn ja Virmalise tn ristmikul liiklusõnnetus, milles osalesid sõiduautod xxx (reg. nr xxx), xxx (reg. nr xxx) ja xxx (xxx). Kahjustatud isikuks oli xxx juht M R. Kahju tekitaja omas õnnetuse hetkel liikluskindlustuse lepingut AS-ga Salva Kindlustus. Sõiduki xxx juht tunnistas kirjalikult, et ta on vastutav liiklusõnnetuse põhjustamise eest. Eesti Liikluskindlustuse Fondi kodulehe päringust nähtub, et kindlustusandja otsuse kohaselt on xxx vastutuse ulatus 100% ning xxx ja xxx vastutuse ulatus on 0%. Kostja 09.02.2016 otsuse kohaselt tuli sõiduk lugeda liikluskindlustusjuhtumi tagajärjel hävinuks, kuna selle parandamine on sõiduki väärtusega võrreldes ebamõistlikult kulukas. Märtsis-aprillis 2016 algas hageja vasaku jala hüppeliigese piirkonnas valu ning tekkis lonkamine 2-3 päevaks, misjärel valu spontaanselt taandus. Mais 2016 algasid sarnased kaebused, kuid oluliselt tõsisemalt- valu tõttu minestamine, kiirabi väljakutsumine, perearsti ja 18.05.2016 kiirabi poole pöördumine. Hageja eitas arstidele mai kuus 2016 varasemat traumat, sest mingisugust jalatraumat ei olnud hagejal varasema 37 eluaasta jooksul esinenud. Mais 2016 ei osanud ja ei teadnud hageja veel seostada ilmnenud jalavalu jaanuaris toimunud avariiga.
3.07.09.2016 teostati Lääne-Tallinna Keskhaiglas hüppeliigesest MRT ning Ortopeedia Arstid AS korduvate visiitide tulemusel jõudsid 04.10.2016 ortopeed dr. xxx ja 26.10.2016 reumatoloog dr. xxx järeldusele, et tegu on tõenäoliselt avariist saadud traumast tekkinud liigesemuutustega ehk artroosiga. 19.10.2016 asub Artrosportkliinik ortopeed dr. xxx eeltoodud diagnoosidega samale järeldusele- „jaan 2016 liiklusavarii- see on tõenäoline põhjus“. 29.10.2016 esitas hageja kostjale avalduse hüvitada tehtud kulud arstivisiitidele seoses jalavalu ja liigesemuutustega. 02.12.2016 teatas kostja vastuseks 29.10.2016 avaldusele, et kindlustus keeldub hageja nõuete nüüd ja edaspidisest rahuldamisest, kuna nendel ei ole seost 20.01.2016 toimunud liiklusõnnetusega. Kostja ignoreerib arstlikke hinnanguid, diagnoose ning keeldub oma kohustuste täitmisest. 21.06.2017 pöördus hageja nõudekirjaga kostja poole varalise kahju hüvitamise nõudes, mis oli tekkinud seoses 20.01.2016 toimunud liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud tervisekahjustusega. 05.07.2017 kostja vastuse kohaselt on esitatud epikriisides kõik arstid viidanud vaid võimalikule või arvatavale seosele jaanuaris 2016 toimunud avariiga. Kostja leiab, et ravikulude nõue ei kuulu kindlustusandja poolt liikluskindlustuse lepingu alusel hüvitamisele. 28.12.2018 pöördus hageja nõudekirjaga kostja poole. 03.01.2019 vastuse kohaselt kostja keeldub jätkuvalt ravi- ja taastusravikulude hüvitamisest ning on jätkuvalt seisukohal, et 2(6)
kindlustusandjale esitatud dokumentidest lähtudes puudub ühene seos 20.01.2016 toimunud avariis saadud võimaliku trauma ja isiku hilisemate diagnooside vahel. Hagiavalduse esitamise ajaks on hagejal varasematel aastatel esinenud kaebused taastunud, liikumisvõime osaliseks säilitamiseks on vajalik on regulaarse taastusravi läbiviimine. Hageja leiab, et kostja ignoreerib alusetult ja põhjendamatult arstlikke hinnanguid, diagnoose, Kindlustusteenuse head tava ning keeldub oma kohustuste täitmisest.
4.Hageja leiab, et nõue pole aegunud ning palub teha vaheotsus aegumise kohaldamata jätmise osas. Kostja kohaldab nõude aegumist taotledes ebaõigesti TsÜS § 153 lg-t 1, sest kindlustuslepingust tulenevate nõuete osas kuulub kohaldamisele VÕS § 475 lg 1, mis on erinormiks üldiste ja TsÜS-is sätestatud aegumistähtaegade suhtes. Seega algas 20.01.2016 toimunud liiklusavariist tulenevate hageja nõuete aegumine VÕS § 475 lg 1 alusel sõnaselgelt 01.01.2017 ning aegumistähtaeg saabus 31.12.2019. Hageja poolt 30.12.2019 esitatud hagiavaldus on esitatud tähtaegselt. Kostja teatas hageja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmisest ja üheaastase tähtaja möödumise õiguslikust tagajärjest (VÕS § 475 lg 3) esmakordselt alles 03.01.2019. Vastavalt kostja 03.01.2019 vastusele hagihoiatusele teavitas kostja hagejat esmakordselt alles sellel kuupäeval üheaastase tähtaja möödumise õiguslikust tagajärjest ning seetõttu ei olnud kostja 30.12.2019 hagiavalduse esitamise hetkel vabanenud kindlustuslepingust tulenevate kohustuste täitmise kohustusest. Hageja nõue kostja vastu on esitatud tähtaegselt. Kostja taotlus aegumise kohaldamiseks ja vastuväited hagile
5.Kostja vaidleb hagile vastu ning esitas taotluse aegumise kohaldamiseks. VÕS § 521 lg 4 I lause kohaselt aegub kahjustatud isiku nõue kindlustusandja vastu sama tähtaja jooksul nagu nõue kindlustusvõtja vastu. Hageja on esitanud arsti visiitide kohta tasutud arvete nimekirja, millest nähtub, et esimene visiit Ortopeedia Arstide AS-i juurde seoses võimaliku vigastusega on tehtud 24.05.2016, mille eest on hageja tasunud 45 eurot. Seega esimese isikukahjuga seonduva kulutuse on hageja teinud 24.05.2016, mida saab lugeda kahju tekkimise kuupäevaks TsÜS § 153 lg 1 mõistes. 08.06.2016 esitas hageja kostjale e-kirja, milles hageja on esitanud teate närvivapustusest ja küsib kostjalt selle eest võimalikku mittevaralist kahju. LKindlS § 37 lg 2 kohaselt võrdub liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud närvivapustusest teatamine kahju hüvitamise nõudega. Antud e-kirja esitamine näitab, et hageja teadis, kes vastutab temale tekkinud kahju eest. Seega hakkas 3-aastane nõude aegumine kulgema 09.06.2016 ning lõppes 09.06.2019. Hageja hakkas kõikide ajavahemikul 2016-2019 tervise ravimiseks tehtud kulutuste aegumise tähtaeg kulgema 08.06.2016 ning nõue aegus kõikide arvete osas 08.06.2019. Ühtegi asjaolu, mis aegumist oleks peatanud antud juhul ei esine.
6.Tuginedes VÕS § 521 lg 4 I lausele, ei kohaldu antud juhul VÕS § 475 ning selle asemel kohaldub TsÜS § 153, kuivõrd VÕS § 475 ei ole erisätteks TsÜS § 153 suhtes. Käesoleval juhul ei tulene menetlusosaliste võlasuhe kindlustuslepingust. Pooltel on seadusest ehk täpsemalt liikluskindlustuse seadusest ja võlaõigusseadusest tekkinud võlasuhe. Hageja ja kostja vahel puudub kindlustuslepingust tulenev võlasuhe, mis välistab VÕS § 475 kohaldamise. VÕS § 475 kohaldamine võiks tulla kõne alla LKindlS § 41 esinemisel, st juhul kui kahjustatud isik nõuab kahju hüvitamist oma kindlustusandjalt. Kuivõrd käesoleval juhul on hagejal tekkinud isikukahju, siis isikukahju tekkimine välistab oma kindlustusandja hüvitamiskohustuse LKindlS § 41 lg 2 p 1 alusel. Kostja on kahju põhjustanud isiku kindlustusandja, mitte hageja kindlustusandja. Seega ei kohaldu VÕS § 475 poolte võlasuhtele. Lisaks eeltoodule on liikluskindlustus kohustuslik vastutuskindlustus LKindlS § 1 kohaselt. Järelikult kohalduvad poolte võlasuhtele muuhulgas VÕS § 520 jj sätted. Seega 3(6)
kui kohalduks VÕS § 475 lg 1 aegumise regulatsioon, siis läheks see vastuollu VÕS § 521 lg 4 tuleneva põhimõttega, kuivõrd kannatanu nõue kahju põhjustaja vastu aegub peaaegu alati varem kui kindlustusandja vastu.
7.Kostja hinnangul on hagejal olnud piisavalt aega ning õigusalaseid teadmisi, et esitada kostja vastu hagi õigeks ajaks. Isegi kui poolte vahel tekiks vaidlus TsÜS § 153 lg 1 sisustamise osas, siis hageja esitas kostja vastu täiendava kahju hüvitamise nõude 29.10.2016, millest tuleneb selgelt, et kahju on tekkinud varasemalt ning hagejale oli enne 29.10.2016 esitatud nõuet kahju tekkinud ja selge kahju põhjustanud isik. Seega isegi kui alternatiivselt lähtuda aegumise alguskuupäevaks 29.10.2016 (kostja sellise käsitlusega ei nõustu), siis aegusid hageja nõuded enne hagiavalduse esitamist. Esimest korda võimalikku seost 20.01.2016 toimunud liiklusõnnetuse ja hagejal tekkinud haigusseisundi vahel on mainitud 04.10.2016 koostatud meditsiinilises dokumendis. Seega ükskõik, mis kuupäevast lähtuda tervisekahju puhul ajavahemikul 20.01.2016-29.10.2016 on aegumine toimunud igal juhul enne 30.12.2019 toimunud hagiavalduse esitamist.
8.Kostja esitas nõudele esialgsed vastuväited, mille kohaselt ei ole hageja tõendanud põhjuslikku seost liiklusõnnetuse ja tekkinud haigusseisundi vahel. Kindlustushüvitise maksmiseks peaks olema kahtlusteta selge, et kõnealune vigastus/haigusseisund on tekkinud liiklusõnnetuse tagajärjel, mille eest vastutab liikluskahju põhjustanud isik, kelle vastutuse on kostja ära kindlustanud. Transpordikulud ja kohtueelsed õigusabikulud ei kuulu liikluskindlustuse seaduse alusel hüvitamisele. Mittevaralise kahju nõue 15 000 euro ulatuses on põhjendamata, kuna mittevaralise kahju puhul on kindlustusandja kohustus LKindlS § 32 lg 3 tulenevalt piiritletud. Kui lähtuda hüppeliigese võimalikust vigastusest, siis on mittevaralise kahju suurus LKindlS § 32 lg 3 p 1 või 2 alusel 100 eurot või 350 eurot. Kui kahju kannatanu tahab suuremat hüvitist kui LKindlS § 32 lg 3 tulenev eeldus ette näeb, siis tuleb kannatanul tõendada, et tegelikkuses on mittevaraline kahju suurem. Eeltoodust tulenevalt on hagi lisaks aegumisele kostja hinnangul perspektiivitu.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
9.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 449 lg 3 kohaselt võib kohus teha vaheotsuse ka taotluse kohta aegumise kohaldamise taotluse suhtes, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Aegumise kohaldamata jätmisel teeb kohus selle kohta vaheotsuse ja jätkab menetlust. Kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. Kohus leiab, et vaheotsuse tegemine on põhjendatud, arvestades, et poolte vahel on vaidlus nõude aegumise üle ning esitatud on ka sisulisi väiteid ja vastuväiteid nõude põhjendatuse üle, mille tõendamine võib osutada keerukaks ja aeganõudvaks. Kohus käsitleb seetõttu alljärgnevalt TsMS § 449 lg 3 järgi üksnes nõude aegumist. Kohus hindab vaheotsuse tegemisel vaidluse asjaolusid ja poolte väiteid üksnes nõude aegumisega seotud piirides.
10.Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 142 lg 1 kohaselt õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS § 144 kohaselt koos põhikohustusest tuleneva nõudega aegub ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud.
11.Riigikohus on selgitanud, et aegumise kohta tehtud vaheotsuse eeldusena tuleb kohtul hagi aegumise tähtaja kontrollimiseks kvalifitseerida pooltevaheline õigussuhe (vt Riigikohtu 01.10.2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-08, p 14). Seega kvalifitseerib kohus esmalt pooltevahelise võlasuhte. Kohus leiab, et hageja on esitanud kostja vastu lepinguvälise 4(6)
kahju hüvitamise nõude liiklusõnnetusega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 ning VÕS § 1045 lg 1 p-de 2 ja 7 alusel. Kohus ei võta vaheotsuses seisukohta sellise nõude rahuldamise eelduste täitmise kohta.
12.Kohus on seisukohal, et hageja esitatud lepinguvälisele kahju hüvitamise nõudele kohaldub tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 153 lg 1, mis sätestab, et surma põhjustamisest, kehavigastuse tekitamisest, tervise kahjustamisest või vabaduse võtmisest tuleneva nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Kohus nõustub kostjaga, et VÕS § 475 ei ole erisätteks TsÜS § 153 suhtes. Käesoleval juhul ei tulene poolte võlasuhe kindlustuslepingust, vaid poolte vahel on seaduse alusel tekkinud võlasuhe. Samuti märgib kostja põhjendatult, et kuna liikluskindlustus on kohustuslik vastutuskindlustus, siis kohalduvad poolte võlasuhtele muuhulgas VÕS § 520 jj sätted. Juhul, kui kohustusliku vastutuskindlustuse puhul kohalduks VÕS § 475 lg 1 sätestatud regulatsioon, siis läheks see vastuollu VÕS § 521 lg 4 tuleneva aegumise kohaldamise põhimõttega, kuivõrd kannatanu nõue kahju põhjustaja vastu aeguks peaaegu alati varem kui kindlustusandja vastu.
13.Kohus selgitab, et kahjust teada saamisena käsitatakse teadmist kahju tekitamise ehk nõude aluseks olevatest asjaoludest. Kahju põhjustanud isiku osas piisab, kui kannatanu teab asjaolusid, mille põhjal ta saab isiku vastu esitada piisava edulootusega hagi. Mittevaralise kahju puhul tuleb eeldada, et isik saab sellest teadlikuks kohe, kui talle saavad teatavaks nõude aluseks olevad asjaolud. Kohtule nähtub hageja esmakordne kostja poole pöördumine seoses 20.01.2016 avariiga ja mittevaralise kahju hüvitamisega 08.06.2016 (vt e-kirjad tlk 100). Samas pöördus hageja konkreetse kahju hüvitamise nõudega kostja poole 29.10.2016 ja palus hüvitada tehtud kulutused arstivisiitidele seoses jalavalu ning liigesemuutustega (vt hagiavalduse p 8; 29.10.2016 avaldus tlk 19). Hagiavalduse ja 29.10.2016 avalduse kohaselt tehti hageja hüppeliigesest 07.09.2016 MRT ja 04.10.2016 ning 26.10.2016 visiitidel jõudsid arstid järeldusele, et tegu on tõenäoliselt avariist saadud traumast tekkinud liigesemuutustega ehk artroosiga (vt 04.10.2016 ambulatoorne epikriis tlk 16; 26.10.2016 ambulatoorne epikriis tlk 17 pöördel). Arvestades eeltoodut oli hagejal hiljemalt 26.10.2016 piisavalt infot kahjust ja kahju põhjustanud isikutest, et koostada selline hagi, mille kohus eeldatavasti menetlusse võtaks. Seda kinnitab ka eelmainitud asjaolu, et hageja pöörduski 29.10.2016 kostja poole kahju hüvitamise nõudega.
14.Kui kahju tekib ka tulevikus või selle tagajärjed edaspidi korduvad, tuleb lähtuda kahju ühtsuse printsiibist. See tähendab, et kohe, kui osa kahjuhüvitisest saab sisse nõuda, muutub sissenõutavaks ja hakkab aeguma ka edaspidi tekkida võiva kahju hüvitamise nõue. Tulevikus tekkiv kahju saab eraldi aeguma hakata üksnes erandlikel juhtudel, kui ilmnevad ootamatud ja täiesti uued asjaolud, mille tekkimist tulevikus ei olnud kahju hüvitamise nõude sissenõutavaks muutumise ajal võimalik mõistlikult ette näha (vt Riigikohtu 15.03.2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-16, p 10). Kohtule ei ole esitatud asjaolusid, et esineksid erandlikud asjaolud, mille tekkimist tulevikus ei olnud kahju hüvitamise nõude sissenõutavaks muutumise ajal võimalik mõistlikult ette näha. Võimalikke aegumist peatavaid ega katkestavaid asjaolusid ei ole hageja kohtule esitanud. Seega käesoleval juhul tuleb hageja nõude aegumist arvestada hiljemalt alates 26.10.2016, mistõttu kahju hüvitamise nõue aegus hiljemalt 26.10.2019. Hagiavaldus on kohtule esitatud aga alles 30.12.2019.
15.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja nõue kostja vastu on aegumise tõttu lõppenud ja hagi ei kuulu rahuldamisele. Kuna kohus leiab, et hageja nõue on aegunud, teeb kohus TsMS § 449 lg 3 alusel asjas lõppotsuse ning asja edasi ei menetle. 5(6)
16.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 järgi hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lg 4 kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kuna hageja nõue jäi rahuldamata üksnes aegumise tõttu, peab kohus ebaõiglaseks jätta menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kohu võtab seejuures arvesse ka asjaolu, et kostja esindajaks on kostja töötaja ning kindlustusnõuete- ja vaidlustega tegelemine kuulub kostja igapäevase tegevuse hulka. Seetõttu peab kohus õiglaseks ja mõistlikuks jätta poolte menetluskulud TsMS § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda. Kuna menetluskulud jäävad poolte endi kanda, puudub põhjus ja vajadus poolte menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks.
17.Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andres Suik, kohtunik
Otsuse põhjendusi muudetud TRK lahendiga.
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.