R.V. hagi S.K. vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
3500 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 8. novembri 2019 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
R.V. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
11. veebruar 2020
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja): R.V. (ik: XXXXXXXXXX), esindaja advokaat Marit Seesmaa Vastustaja (kostja): S.K. (Tartu Vangla psühhiaater), nõustaja Angela Arbus
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 8. novembri 2019 otsus muutmata.
2.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus R.V. kanda. R.V.l hüvitatavad menetluskulud puuduvad.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.R.V. (hageja) esitas 20.03.2019 maakohtule hagi, milles palus tuvastada, et S.K. (kostja) ei osuta tervishoiuteenust vajaliku hoolega, arstiteaduse üldisel tasemel, ja mõista kostjalt välja hageja kasuks mittevaralise kahju hüvitis kohtu õiglasel äranägemisel. Hagiavalduse kohaselt on hagejal neuroloogiline psüühikahäire F90 (ATH), diagnoositud 07.09.2011 dr S.A. poolt. Hageja on pöördunud alates 08.02.2018 kostja poole, et saada ATH ravi vastavalt ravijuhisele. Kostja, kes töötab Tartu Vanglas arstina, ei ole seda talle võimaldanud. Ravi mitte võimaldamisega on põhjustatud haiguse ja kaashäirete süvenemine ning on aastaid raskendatud hageja igapäevast toimetulekut ja vangistuses viibimist, millega on põhjustatud hagejale mittevaralist kahju. Raviga on võimalik olulisel määral parandada isikute psühhosotsiaalset seisundit ja elukvaliteeti. 18.04.2016 tehtud psühholoogilises uuringus on hagejal kaashäirena näha kõrge ärevushäire. Hagejale ei ole osutatud ravi tervishoiuteenuse osutajalt oodatava tavalise hoolsusega, sest arst oli teadlik hageja tervislikust seisundist ja ravivajadusest, kuid jättis hageja vajaliku ravita. Mittevaralise kahju suuruse määramisel palus hageja arvestada ravita oleku pikaajalisust, haiguse ja kaashäirete süvenemist, toimetulekuraskusi, raskendatud vangistust ja muid ohte. Hagejal ei ole lapseeas ATH-d diagnoositud, kuna nõukogude ajal puudus teadmine antud haigusest.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja vastuväidete kohaselt on ATH psüühikahäire, mida diagnoositakse lapse- ja noorukieas. Hagejal ei ole lapseeas ATH-d diagnoositud. Hageja on tsiviilasjas nr 2-15-2894 taotlenud, et kohus kohustaks Tartu Vanglat hagejal ATH-d diagnoosima ja ravi määrama. Tartu Maakohus jättis jõustunud 13.04.2017 otsusega hagi rahuldamata. Kohus tuvastas, et hagejale osutatud ravi (sh ATH diagnoosimata ja selle ravi määramata jätmine) Tartu Vanglas vastas arstiteaduse üldisele tasemele ja oli kvaliteetne. Kuna kohtumenetluses leidis tõendamist, et hagejal ei ole ATH-d diagnoositud ja selle täiskasvanueas diagnoosimine ei ole vajalik, siis puudub põhjus määrata hagejale ATH ravi. Kostja on hagejat ravinud alates 08.02.2018. Hageja põhidiagnoos on segatüüpi isiksushäire (düssotsiaalne, impulsiivset tüüpi ebastabiilne isiksus) ja sõltuvus amfetamiinist. Kostja poolt hagejale osutatud ravi vastab arstiteaduse üldisele tasemele ning kostja on hagejat ravides olnud hoolas.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 8. novembri 2019 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on kostja hagejale tervishoiuteenuse osutamise nõuetekohaselt dokumenteerinud ning seega tuleb tervishoiuteenuse osutaja vastutuse aluseks
olevat asjaolu tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 770 lg 3 järgi tõendada hagejal. Hageja peab tõendama, et kostja tervishoiuteenuse osutajana rikkus kohustust, ta on süüdi kohustuse rikkumises, hagejal on tekkinud mittevaraline kahju ning rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos. Hageja ei ole tõendanud, et talle vanglas osutatud tervishoiuteenus (ravi) ei olnud nõuetekohane või et talle on jäetud mingi oluline ravi määramata. Hageja sai Tartu Vanglas psühhiaatrilist toetusravi alates psühhiaatri juurde pöördumisest 30.08.2011 diagnooside F90.0 (täpsustamata kineetiline häire) ja F15.71 (amfetamiini tarvitamisest põhjustatud residuaalsed isiksus- ja käitumishäired) alusel. Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhataja arst P.K. kirjas on hagejale selgitatud, et ADHD uuringuid ja ravi on võimalik läbi viia pärast vangistusest vabanemist hageja enda soovitud spetsialisti juures. ADHD raviks täiskasvanutel on näidustatud preparaat Atomoksetiin, mis Eesti vanglates kasutatavate ravimite nimekirja ei kuulu. 07.03.2019 vastuses on Tartu Vangla osakonnajuhataja Ingrid Mesila hagejale selgitanud, et teda ei ravita metüülfenidaadiga, kuna hagejal puudub diagnoos (ATH), mis sellise ravimi kasutamist nõuaks. Ainuüksi hageja arvamus, et tal võib mingi psüühikahäire esineda, ei anna alust ravi alustamiseks. Kostja on hagejat ravinud alates 08.02.2018. Seega saab kostja vastutus ravivigade eest tuleneda alates sellest perioodist. Hageja põhidiagnoos on segatüüpi isiksushäire (düssotsiaalne, impulsiivset tüüpi ebastabiilne isiksus) ja sõltuvus amfetamiinist. Ei kostja ega ka ükski varasem raviarst ei ole hagejale ATH diagnoosi määranud. Tsiviilasjas nr 2-15-2894 viidi hagejale Tartu Vanglas osutatud tervishoiu kvaliteedi hindamiseks läbi ekspertiis, mille kohus võttis hageja taotlusel käesoleva tsiviilasja materjalide hulka. 01.11.2016 kohtupsühhiaatria ekspertiisi aktist nr 77/16 nähtub, et hagejal on lapseeast esinenud käitumishäired, mis on viinud isiksushäire kujunemiseni. Lisandunud on sõltuvus amfetamiinist, mille kroonilise tarbimisega võivad kaasneda ärevus- ja hirmuseisundid, paranoilised mõtted, meeleolu langus, hüpertoonia ja isutus. Ekspertiisiaktis on sedastatud, et psüühiliste häirete tekkimist ei saa seostada Tartu Vanglas määratud ravimitega, kuna erinevatel psüühilistel häiretel on kattuvad sümptomid ning mitmed sümptomid käitumises olid hagejal juba enne ravi ja on jätkunud ka ravi lõpetamisel. Ekspertiisiaktis on kajastatud hageja avaldusi kohtutele ja vanglale, talle varasemalt teostatud kohtupsühhiaatriaekspertiisi tulemusi ja meditsiinilisi dokumente koos hageja ütlustega. Ekspertiisiakti kohaselt vastab psühhiaater S.A. määratud raviskeem kaasaegse meditsiini ravistandardile ning kostja on hagejale ravimi ja selle dooside määramisel võtnud arvesse patsiendi soovi/arvamust ja reageerinud ravimi kõrvaltoimete tekkimisele. Aktis on selgelt jälgitavad asjaolud, millele tuginedes on eksperdid oma järeldustele jõudnud. Vastavalt hageja tervisekaardi 30.08.2011 kandele saatis Tartu Vangla meditsiiniosakond esmase psühhiaatri vastuvõtu järgselt päringu Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriahaiglasse, kus hageja oli noorena viibinud. Päringu vastuses ATH diagnoosi ei edastatud. Seega ei ole hagejal lapseeas ATH-d diagnoositud. Hagejale teostatud kohtupsühhiaatrilisest ekspertiisist nähtuvalt võib täiskasvanueas diagnoosida küll hüperkineetilist häiret, kuid kui on lisandunud düssotsiaalne isiksushäire või psühhoaktiivsete ainete kuritarvitamine, siis tuleb diagnoosida neid, mitte eelnevalt olnut. Seega on eksperdiarvamusega ümber lükatud väide, et hagejal peaks olema diagnoositud teisi psüühikahäireid (ATH) peale segatüüpi isiksushäire ning ta vajaks teistsugust ravi kui talle määratud. Kostja on olnud hageja raviarst alates 08.02.2018. Sel perioodil on hageja kostja poole pöördunud nelja haigusjuhuga. 08.02.2018 raviloost nähtub, et hageja diagnoosiks on F61.0 – segatüüpi isiksushäired, millele arst on koostöös patsiendiga sobivat ravi otsinud. Hageja ei ole
esitanud ühtegi tõendit, et kostja oleks antud ravi osutamise käigus rikkunud süüliselt oma kohustusi tervishoiuteenuse osutajana. Samuti ei ole hageja esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaksid, et hagejal on ATH. Sellist diagnoosi ei ole hagejale ükski arst ega ekspert pannud. Seda ei saa teha ka kohus, sest kohtul puuduvad vajalikud eriteadmised. Varasemas asjas tehtud ekspertiisi tulemused kinnitavad vaid seda, et hagejal on segatüübiline isiksushäire ja hagejale on osutatud nõuetekohast ravi. Eeltoodust tulenevalt ei ole leidnud tõendamist, et kostja tervishoiuteenuse osutajana rikkus VÕS §-st 762 tulenevat kohustust, mistõttu tuleb hagi jätta rahuldamata.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.R.V. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 8. novembri 2019 otsuse tühistamist. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on kohus eiranud kõiki hageja esitatud asjaolusid ja kohtu seisukohad on vastuolulised. Kohus leidis, et hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaksid, et hagejal on ATH. Samas on kohus tuvastanud, et hagejale on pandud diagnoos F90, millele ta sai ravi alates 30.08.2011. ATH-l on erinevad vormid ning F90, F90.1, F90.9 jne on kõik ATH koodid. F90.9 on täpsustamata ATH. Tervisekaardis on kirjas hagejal esinevad ATH sümptomid. Ekspertiisiaktis toodud testi sõelküsimuste vastused viitavad samuti ATH-le. Akti lk 11 on ekspert andnud hinnangu, et täidetud on kõik kriteeriumid lapsepõlvest ja täiskasvanuna, et hagejal on ATH. Kostja on raviloos nr 145 märkinud, et hagejal on ATH (hüperkineetiline häire). Hageja ATH vorm on hüperaktiivsus ning kaashäireteks on ärevus-, meeleolu- ja isiksushäired. Hagejale 30.08.2011 pandud diagnoos F90.9 (s.o ATH) on märgitud tervisekaarti kõikidel visiitidel kuni 29.09.2014. 01.12.2014 hakkas hageja nõudma ATH ravi vastavalt ATH ravijuhisele. Kuna vanglal puudub ATH ravivõimalus, asusid vangla arstid, k.a kostja, sellest visiidist alates valetama hageja tervisliku seisundi kohta, rikkudes VÕS § 758 lg 1 ja vangistusseaduse § 52 lg 2 jt. Samas on arst 01.12.2014 visiidil kirjutanud tervisekaarti, et kahe kuu jooksul on hüperaktiivsuse nähud taastunud tõusvas joones. Asjaolu, et vanglal puuduvad vajalikud ravimid, ei anna õigust seadust rikkuda ning hageja tervist ohustada; 2) on kohus ebaõigesti leidnud, et eksperdiarvamusega on ümber lükatud väide, et hagejal peaks olema diagnoositud ATH. Eksperdi väide, et ATH-d ei ole vaja diagnoosida ja ravida, vaid diagnoosida tuleb kaasuvaid häireid, on väär. ATH ravijuhis ja Jüri Liivamägi täiendkoolituse materjalid kinnitavad, et ATH-d peab ravima. Ravita jätmisel on oht teiste psüühika- ja käitumishäirete kujunemiseks ning kaashäirete ravi on ebaefektiivne. ATH ravijuhises (lk 8 I jaos) on kirjas, et ravi tuleb alustada spetsiifilise ATH raviga, millel on näidustus ATH põhisümptomite raviks. II jaos on kirjas, millised on spetsiifilised ATH ravimid. Anafranili, Orifili, Bupropiooni ja a-agoniste selles nimekirjas ei ole. Need ravimid on märgitud ravijuhise IV jaos kui mittespetsiifilised ravimid, mida eelistatult kasutatakse kaasuvate psüühikahäirete, nt meeleolu-, ärevus-, käitumis- ja arenguhäirete esinemisel.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
8.novembri 2019 otsus muutmata. Kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes maakohtu otsuse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid kõiki käesolevas otsuses korrata.
6.Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus, et ükski nendest ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on andnud hinnangu kõikidele
esitatud tõenditele, kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ning põhjendatult jätnud hagi rahuldamata.
6.1.Asja materjalidest nähtuvalt jäeti Tartu Maakohtu 13.04.2017 jõustunud otsusega tsiviilasjas nr 2-15-2894 rahuldamata R.V.i hagi Eesti Vabariigi (Justiitsministeeriumi kaudu) vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks. Nimetatud tsiviilasjas esitatud hagis tugines R.V. sellele, et Tartu Vangla on rikkunud tervishoiuteenuse osutamise lepingut, kuna ei diagnoosinud temal ATH-d ega määranud talle ATH-le vastavat ravi. Hagi rahuldamata jätmisel tugines maakohus muu hulgas asjas läbiviidud kohtupsühhiaatria ekspertiisi aktis sisalduvale ekspertide arvamusele. TsMS § 272 lg 2 kohaselt on kohtulahend teises kohtuasjas dokumentaalseks tõendiks. Praeguses asjas esitas R.V. hagi Tartu Vangla psühhiaater S.K. vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks ning hagiavaldusest nähtuvalt on S.K. rikkunud tervishoiuteenuse osutamise lepingut, kuna ei ole osutanud hagejale ATH ravijuhise kohast ravi. Hagi aluseks olevad faktilised asjaolud on samad võrreldes tsiviilasjas nr 2-15-2894 esitatud faktiliste asjaoludega ning hageja taotlusel on asja materjalide juurde võetud tsiviilasjas nr 2-15-2894 läbiviidud kohtupsühhiaatria ekspertiisi akt. S.K. on hagejat ravinud alates 08.02.2018 ning ka S.K. ei ole diagnoosinud hagejal ATH-d ega määranud talle ATH-le vastavat ravi (vt tl 109-112).
6.2.VÕS § 770 lg 3 kohaselt peab tervishoiuteenuse osutaja ja sama seaduse § 758 lõikes 2 nimetatud isiku vastutuse aluseks olevat asjaolu tõendama patsient, välja arvatud juhul, kui patsiendile tervishoiuteenuse osutamine on jäetud nõuetekohaselt dokumenteerimata. Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et hageja ei ole tõendanud, et talle kostja poolt osutatud tervishoiuteenus (ravi) ei olnud nõuetekohane või et talle on jäetud ravi määramata, sh ATH diagnoosimata. Kuivõrd kostja poolt osutatud tervishoiuteenus on nõuetekohane, puudus maakohtul alus hagi rahuldamiseks.
6.3.Põhjendatud ei ole hageja väide, et S.A. diagnoosis tal 30.08.2011 ATH (tl 125) ning kostja on seda diagnoosi talle ravi määrates eiranud. Aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH) ravijuhise (tl 15-24) kohaselt on ATH (tähistus F90.0) lastel ja noortel diagnoositav psüühiline häire. Kohtupsühhiaatria ekspertiisi akti arvamuse kohaselt on hagejal diagnoositud segatüüpi isiksusehäire (ebastabiilne ja düssotsiaalne) F61.0 ja sõltuvus amfetamiinist, hagejal ei ole lapseeas diagnoositud aktiivsus- ja tähelepanuhäiret ning S.A. poolt määratud raviskeem vastab kaasaegse meditsiini ravistandardile (tl 142). Ekspertide arvamusest ega muudest tõenditest ei tulene, et hagejal oleks diagnoositud ATH ja teda tuleks ravida ATH diagnoosist lähtuvalt. R.V.i raviloost (tl 109-112) nähtuvalt on kostja ravinud hagejat lähtudes diagnoosist segatüüpi isiksusehäire ning seega on põhjendamatu hageja seisukoht apellatsioonkaebuses, et kostja oleks pidanud talle määrama ATH-le vastava ravi. Hageja väide, et ekspertide arvamus ei ole õige, on paljasõnaline.
7.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Tartu Ringkonnakohtu 20.11.2019 määrusega anti hagejale riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. Kuna kostjal menetluskulud puuduvad, siis R.V.il puuduvad ka menetluskulud, mida R.V. peaks hüvitama. /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.