Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue Hageja esitas 30.10.2019 Harju Maakohtule hagi kostja vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt on kostja sõiduki xxx (vin-kood xxx) numbrimärgiga xxx omanik/vastutav kasutaja vähemalt alates 08.08.2013 kuni 31.01.2018. Nimetatud sõidukit pargiti korduvalt hageja opereeritavale parkimisalale parkimistingimusi rikkudes. Parkimislepingu rikkumise tõttu on väljastatud järgnevad leppetrahvinõuded, mis on käesoleva ajani tasumata:  26.04.2017 Vana-Viru 15, leppetrahvi number 1042 6041 7163 3549;  01.06.2017 Vana-Viru 15, leppetrahvi number 0630 1061 7212 1055. Hageja on parkimisteenust osutav ettevõte ning iga hageja poolt opereeritava parkla sissesõidu juurde on paigaldatud vastav infotahvel koos viitega tüüptingimustele ja/või viitega, kus tüüptingimustega tutvuda saab. Tüüptingimused sisaldavad tingimusi sõiduki parkimiseks. Ühtlasi on hageja avaldanud tüüptingimustes sõnaselgelt oma tahet lepingu sõlmimiseks, kui sõiduki kasutaja auto hageja parklasse pargib. Lisaks parkimistingimustele on parkla sissesõidu juurde, sh parkimisalale paigaldatud rida liiklus- ja teavitusmärke, mis annavad parkimisalale sõitjale teada, et ta siseneb eraparklasse ja eraparkla operaator on seal parkimiseks kehtestanud tingimused. Eeltoodust tulenevalt pidid kostjale olema liiklus- ja teavitusmärgid nähtavad ja kostjal oli võimalik parkimistinigmustega tutvuda enne kui ta võttis vastu otsuse parkimislepingu sõlmimiseks sõiduki parkimise näol. Võttes arvesse, et sissesõidul on sõiduki kasutajale tehtud nähtavaks hagejale kuuluvale eraparkla alale sisenemise teave koos lepingutingimustega või viide lepingutingimustele ja hageja avaldas tüüptingimustes sõnaselgelt oma tahet sõlmida leping, tuleb seda lugeda hageja poolseks lepingu sõlmimise pakkumuseks. Sõiduauto parkimisega avaldas sõiduki kasutaja (kostja) lepingu sõlmimiseks nõustumuse. Seega oli poolte vahel sõlmitud leping. Hageja on seisukohal, et parkimislepingu pooleks on kostja. Liiklusseaduse § 2 p 93 järgi on vastutav kasutaja Eesti kodakondsusega või Eestis elamisloa või –õiguse saanud füüsiline isik või Eestis registreeritud juriidiline isik, kes kasutab sõidukit kasutulepingu või omandireservatsiooniga müügilepingu alusel ning kes on kantud mootorsõiduki eest vastutajana liiklusregistrisse. Vastutavaks kasutajaks loetakse ka punktis 93 nimetatud tingimustele mittevastava sõiduki omaniku poolt määratud esindaja. Vastutavale kasutajale laienevad omaniku kohustused (LS § 72 lg 3, analoogia korras vt LS § 188 lg 2). Vastavalt Maanteeametist saadud teabele oli kostja sõiduki omanik/vastutav kasutaja leppetrahvinõuete esitamise ajal, mis tähendab, et üksnes kostjal oli seadusest tulenev ainuõigus sõidukit vallata, kasutada ning otsustada, kellele sõidukit kasutada antakse. Eeltoodu alusel on parkimise operaatoril õigus eeldada, et sõidukit kasutas, sh parkis hagejale kuuluvale parkimisalale sõiduki omanik/vastutav kasutaja kuni ta ei tõenda vastupidist. Hageja leiab, et sõiduk oli pargitud parkimistingimusi rikkudes. Hageja ja kostja vahel tekkis sõiduki parkimisega lepinguline suhe. Parkimislepingu tingimuste kohaselt tuleb parkimistingimuste rikkumisel tasuda leppetrahvi. Võttes arvesse, et parkimislepingus oli

kokku lepitud leppetrahvi tasumise kohustus, oli hagejal õigus esitada leppetrahvi nõue. Hageja esitas leppetrahvinõuded kohe pärast rikkumise tuvastamist, paigutades selle sõiduki kojamehe vahele. Leppetrahvi 60 eurot (2x30) ei ole tasutud. Hageja palub kostjalt välja mõista võlgnevuse 60 eurot ja sissenõudmiskulu 40 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kostja seisukohad Kostja vaidleb esitatud hagiavaldusele vastu ega tunnista esitatud nõuet. Kostja on seisukohal, et ta ei ole hageja poolt väidetavalt sõlmitud parkimislepingu osapooleks. Kostja ei vaidle vastu, et oli 2017. aastal sõiduki xxx (vin-kood xxx) numbrimärgiga xxx omanik ning sõidukit on vähemalt kaks korda pargitud Vana-Viru 15 läheduses ja hageja on üritanud kostjalt väidetava lepingu alusel tekkinud väidetavat võlgnevust sisse nõuda alates 2019. aaasta sügisest. Kostja märgib, et kostja ainuke seaduslik esindaja on A A, kes ei ole kunagi parkinud sõidukit aadressil Vana-Viru 15. 2017. aastal ei kasutatud sõidukit ettevõtlusega seotud eesmärkidel, kuna selleks oli kostjal uus auto ning kostja tegeles sõiduki xxx numbrimärgiga xxx müügiga. 2017. aastal andis kostja mitmel korral sõidukit kasutada nii sõiduki kasutajatena registeeritud kui ka muudele isikutele. Kostja kogus ja säilitas liiklusseaduse § 72 lõikes 2 nõutud üksikasjalikke andmeid sõiduki kasutamise kohta, lisaks seaduses nõutule kogudes ja säilitades ka infot sõiduki üleandmise ja vastuvõtmise kohtade kohta. Kostja kinnitab, et hävitas kooskõlas isikuandmete kaitse nõuetega sõiduki kasutajate andmed 15. jaanuaril 2019, kuigi oli teadlik, et sõiduki kasutamisega seotud võimalike nõuete aegumistähtaeg on vähemalt kolm aastat. Kuigi kostjal oli põhjendatud huvi säilitada andmeid kauem, ei lubanud kehtivad seadused tal seda siiski teha. Kostja leiab, et on seega käitunud seaduskuulekalt ja heas usus, kogudes ja säilitades infot sõiduki kasutamise kohta nii kaua kui võimalik. Kostja on seisukohal, et ta ei ole parkimislepingu pooleks. Kostja leiab, et tal on seaduslik õigus anda endale kuuluv sõiduk teiste isikute valdusesse nende isikute isiklike eesmärkide täitmiseks. Lisaks oli vähemalt ühel juhul sõiduk pargitud väljaspool tavalist ettevõtete tööaega, mis annab põhjust eeldada, et sõidukit ei pargita ettevõtte huvides. Täiendavalt ei nõustu kostja asjaoluga, et võlgniku parkimislepingu täitmise eest vastutaks tingimusteta sõiduki omanik. Kostja märgib, et on teinud omalt poolt kõik võimaliku sõiduki kasutajate tuvastamiseks, kogudes ja säilitades vastavaid andmeid nii kaua kui seaduslikult võimalik. Kostja leiab, et poolte vahel ei ole tõestatud lepingulist suhet. Kostja arvates ei ole hageja lepingulise suhte tekkimist tõenditega kinnitanud. Hageja on esitanud küll fotomaterjali sõidukist, millest nähtub, et sõiduk on Vana-Viru 15 läheduses parkinud, kuid parkimise aeg on määratletud ainult fotomaterjalil kujutatud kuupäevade ja kellaaegadega, mille tõepärasust pole kuidagi võimalik kontrollida. Täiendavalt on kostja seisukohal, et parkimislepingu rikkumine ei ole tõestatud. Kostja hinnangul ei ole hageja tõendanud, et sõiduki eest ei ole parkimistasu tasutud mobiilse parkimise teenust kasutades. Leppetrahvi summa osas märgib kostja, et leppetrahvi summa on kaheldav, kuivõrd leppetrahvi suurust puudutav tekst on üle kirjutatud või muul viisil parandatud. Lisaks on kostja kahtluse alla seadund leppetrahvi formaadi. Kostja hinnangul käitub hageja pahatahtlikult. Kostja leiab, et kuigi hagejal on õigus saada liikluregistrist sõiduki omaniku või vastutava kasutaja andmeid, ei teinud hageja seda rohkem kui kahe aasta jooksul. Nõude esitamisel ei selgitanud hageja sisuliselt, mis alusel ta väidetava lepingu täitmist kostjalt nõuab. Hageja seisukoht kostja vastusele

Hageja toob esile, et fotomaterjal parkimisaladest on tehtud enne parkimislepingu sõlmimist ning seda saab kontrollida esitatud failide metaandmetest. Hageja on seisukohal, et tõendatud on asjaolu, et sõiduki parkimise eest ei olnud kummalgi juhul tasutud. Vana-Viru 15 parkimisalas on parkimiseks kolm võimalust – parkimisloa alusel, parkimisautomaadist saadava parkimispileti alusel või mobiiliga tasutud parkimispileti olemasolu korral. Hageja märgib, et sõiduki armatuuril ei olnud parkimisluba ega automaadist saadavat parkimispiletit, samuti ei olnud sõiduki parkimise eest tasutud mobiili abil. Seega ei olnud parkimise eest tasutud. Leppetrahvi formaadi erinevuse osas märgib hageja, et elektrooniliselt on A4 formaadis olevat leppetrahvi parem lugeda. Hageja leiab, et kostja viide liiklusseaduse § 72 lg-le 2 ei ole relevantne hageja ja kostja vahelise parkimislepingu puhul, kuivõrd liiklusseaduse § 72 lg 2 on suunatud liiklussüütegudele, sest liiklusseadus reguleerib avalik-õiguslikke suhteid. Hageja ning kostja vahel on tegemist eraõigussuhtega, täpsemalt üürilepinguga. Võlanõude aegumistähtaeg on tulenevalt TsÜS § 146 lg-st 1 kolm aastat. Seega ei kohaldu antud vaidluses liiklusseduse § 72 lg 2. Eeltoodust tulenevalt ei ole kostja ja hageja vahelise võlasuhte puhul ka liiklusseaduse § 72 lg-st 2 tulenevat kohustust säilitada sõidukit kasutanud isiku andmeid kuus kuud. Asjakohane on hoopis TsÜS § 146 lg 1, millest tulenevalt on hagejal õigus nõuda leppetrahvide tasumist kolme aasta jooksul pärast leppetrahvi esitamist. Seega sõltumata asjaolust, kas kostjal on säilinud andmed sõidukit kasutanud isiku kohta, on õigus hagejal leppetrahve sisse nõuda. Hageja märgib, et leppetrahvide tasumise kohustus lasub kostjal, kuivõrd leppetrahvide tasumise kohustusest vabaneb sõiduki omanik/vastutav kasutaja üksnes juhul, kui ta suudab tõendada, et just leppetrahvide väljastamise ajal juhtis sõidukit muu isik. Seega ei ole oluline, kas leppetrahvi väljastamise ajal sõidukit kasutanud juht oli kostja töötaja, esindaja või muu isik, kellele kostja vabatahtlikult sõiduki kasutamiseks andis. Praeguses olukorras on kostja pelgalt väitnud, et sõidukit kasutasid umbmäärastel aegadel kolmandad isikud ilma konkreetseid isikuid välja toomata. Hageja on seisukohal, et on käitunud heas usus nõudes leppetrahve kaks aastat pärast nende väljastamist. Hageja märgib, et enne 15.01.2019 jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu lahendit asjas nr 3-17-321 ei olnud hagejal õigus saada teavet sõiduki omanike/vastutavate kasutajate kohta. Seega enne 2019. aasta kevadet ei olnud paljudel juhtudel hagejal võimalik leppetrahve kohtu kaudu sisse nõuda. Seetõttu on alusetu kostja väide hageja pahatahtlikkuse kohta. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud hagiavalduse, kostja vastuse ja asjas esitatud tõenditega ning hinnanud neid kogumis, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Poolte vahel puudub vaidlus, et kostja oli 2017. aastal sõiduki xxx (vin-kood xxx) registreerimisnumbriga xxx omanik. Samuti puudub vaidlus asjaolus, et sõidukit pargiti vähemalt kaks korda Vana-Viru 15 läheduses ning hageja on kostjalt püüdnud võlgnevust sisse nõuda alates 2019. aasta sügisest. Hageja palub kostjalt välja mõista 60 eurot tulenevalt asjaolust, et kostja on rikkunud 26.04.2017 ja 01.06.2017 hageja poolt opereeritavates parklates 2 korda parkimistingimusi, parkides sõiduauto registreerimismärgiga xxx, mille vastutav kasutaja kostja oli, hageja opereeritavatesse parklasse ning jätnud parkimise eest tasumata. Kostja palub hagiavalduse jätta rahuldamata, kuna kostja ei ole parkimislepingu pool, kuivõrd kostja andis 2017. aastal paljudel kordadel sõidukit kasutada ka muudele isikutele, kelle andmed kostja säilitas seaduse kohaselt nii kaua kui võimalik. Lisaks leiab kostja, et parkimislepingu rikkumine ei ole

tõendatud ja leppetrahvi summa on kaheldav. Samuti leiab kostja, et leppetrahvinõuete esitamine ja tegelik sisu pole tõestatud. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul saab hageja nõude alus olla võlaõigusseaduse (VÕS) § 271, mille kohaselt üürilepinguga kohustub üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri). VÕS § 271 mõttes on parkimisleping üürileping, kuna parkija üürib omale parkimise ajaks parkimiskoha. Kostja on vaidlustanud asjaolu, et just kostja on parkinud sõiduauto xxx registreerimismärgiga xxx 26.04.2017 ja 01.06.2017 hageja opereeritavatesse parklatesse. Kostja väitel oli tema küll 2017. aastal sõiduki omanik, kuid tegelikkuses ei ole kostja sõidukit ise kogu selle aja vältel kasutanud, mistõttu ei ole kostja olnud ka hagejaga sõlmitud lepingute pool. Samuti on kostja märkinud, et tal ei ole säilinud andmeid selle kohta, kes sõidukit viidatud ajal kasutas. Kostja hinnangul ei saa kohus vastava asjaolu tõendamiskoormust ka kostjale panna, kuna see oleks ebamõistlik. Kohus märgib, et hageja parkimistingimuste punkti 1 kohaselt loetakse sõiduki sisenemisel parklasse sõidukijuhi ja hageja (edaspidi: parklaoperaatori) vahel sõlmituks leping, mille kohaselt kohustub sõidukijuht kasutama parklat vastavalt parkimistingimustele. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-3-16 p-s 11 märkinud, et kui sõiduki juhti ei ole tuvastatud, ning parklaoperaator ei suuda tõendada, kes sõidukit juhtis, eeldatakse olukorras, kus parkimistingimustes on kokku lepitud, et parkimislepingu sõlmis ning parkimistingimuste rikkumise eest vastutab sõiduki omanik. Riigikohus on eelnimetatud lahendis leidnud, et just sõiduki omaniku tõendamiskoormus on tõendada, kes vaidlusalusel ajal sõidukit kasutas ja parkimisalale parkis. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit või täiendavat seisukohta oma väidete kinnitamiseks. Kostja on esitanud vastuväite, et kostjal ei olnud kohustust säilitada andmeid selle kohta, kes sõidukit kasutas, kuna tulenevalt liiklusseaduse (LS) § 72 lg-test 2 ja 3 kehtib vastav kohustus üksnes kuus kuud, kuid käesoleval juhul on hageja nõude aluseks olevatest kuupäevadest möödunud enam kui kaks aastat. Kohus märgib, et LS § 72 lõigete 2 ja 3 näol on tegemist avalik-õiguslike normidega ning need ei ole seetõttu kohaldatavad. Eraõiguslikes suhetes peab sõiduki omanik säilitama vastavaid andmeid oma õiguste kaitseks kauem, nt hagi võimaliku aegumise perioodi jooksul, mis on tavapäraselt TsÜS § 146 lg-st 1 tulenevalt kolm aastat. Samale seisukohale on jõudnud ka Tallinna Ringkonnakohus tsiviilasjas nr 2-16-116867. Käesolevas asjas esitatud hagi ei ole aegunud, mistõttu oli kostjal jätkuvalt kohustus säilitada andmed selle kohta, kes vaidlusalust sõidukit 26.04.2017 ja 01.06.2017 kasutas, kui kostja väidete kohaselt tema ise seda ei teinud. Kohus on seisukohal, et kohtul ei ole võimalik panna hagejale kohustust tõendada, kes kostja kasutuses olevat sõidukit hageja opereeritavates parklates parkis. Käesoleval juhul on kostja kasutuses oleva sõiduki parkimise eest jäetud tasumata 2 korda, kuid kostja väitel puuduvad temal selle kohta igasugused andmed. Kohtu jaoks on eluliselt ebausutav, et kostja annab tema kasutuses oleva sõiduki kolmandate isikute kasutusse, kuid ei oska selle kohta mingeid andmeid esitada. Samas on kostja oma vastuses märkinud, et teab mõningaid isikuid, kes võisid kasutada sõidukit 2017. aastal, kuid konkreetseid tõendeid ei ole kostja selle kohta esitanud. Tulenevalt eeltoodust leiab kohus, kooskõlas Riigikohtu seisukohaga, et juhul, kui kostja väidab, et tema ise oma sõidukit ei kasutanud, on just kostja kohustus tõendada, kes vaidlusalustel aegadel tema sõidukit parkis hageja opereeritavas parklas. Kostja selle kohta ühtegi tõendi esitanud ei ole, seega loeb kohus tuvastatuks, et just kostja oli isik, kes sõiduki registreerimismärgiga xxx hageja opereeritavas parklas 26.04.2017 ja 01.06.2017 parkis ning seega oli just kostja VÕS § 271 mõttes lepingu pool, kes hagejaga parkimislepingu sõlmis.

Täiendavalt on kostja asunud seisukohale, et parkimislepingu rikkumine ei ole tõendatud, kuivõrd parkimistingimuste tahvel ja mobiilse parkimise tahvel on omavahel vastuolus – ühel juhul tuleb paigaldada esiklaasile kviitung, kuid mobiilse parkimise puhul ei ole see võimalik. Hageja on esile toonud, et Vana-Viru 15 parkimisalas on parkimiseks kolm võimalust – parkimisloa alusel, parkimisautomaadist saadava parkimispileti alusel või mobiiltelefoniga tasutud parkimispileti olemasolu korral. Sõiduki registreerimismärgiga xxx armatuurlaual ei olnud parkimisluba ega automaadist saadavat parkimispiletit, samuti ei olnud sõiduki parkimise eest tasutud mobiiltelefoni abil. Seega ei olnud parkimise eest tasutud. Käesoleval juhul ei ole kostja ka vastupidist tõendanud. Seega on kohus seisukohal, et parkimislepingu rikkumine (parkimise eest tasumata jätmine) on tõendatud. Lisaks on kostja esitanud vastuväite, et leppetrahvi summa on kaheldav, kuna leppetrahvi suurust puudutav tekst on parandatud ning leppetrahvinõuete esitamine ja tegelik sisu pole tõendatud. Kohus märgib, et hageja esitatud fotomaterjalidega on tõendatud, et parkimisalade fotod on tehtud enne parkimislepingu sõlmimist. Hageja on esile toonud, et elektrooniliselt on A4 formaadis olevat leppetrahvi parem lugeda. Kohus märgib, et parkimistingimuste punkti nr 9 kohaselt määratakse parkimiskorra rikkumise eest leppetrahv summas 30 eurot. Kuivõrd foto parkimistingimustest on tehtud samal päeval, kui parkimistingimusi rikuti, ei ole eluliselt usutav, et hageja üksnes leppetrahvi tegemise ajaks leppetrahvisummat parandab või suurendab. Lisaks ei ole kostja toonud kohtu ette asjaolusid, mille pinnalt saaks kohus jõuda järeldusele, et leppetrahvi summat on muudetud. Täiendavalt märgib kohus, et hagiavaldusele on lisatud fotod, millest nähtub, et sõiduki registreerimismärgiga xxx kojamehe vahele on asetatud leppetrahvinõue. Riigikohtu hinnangul on parkimisteenuse osutamisel leppetrahvinõude panemine sõiduki esiklaasile kojamehe vahele tahteavalduse edastamise mõistlikuks viisiks TsÜS § 70 mõttes (Riigikohtu otsus 05.06.2019 nr 2-17-117146 p 12). Leppetrahvinõude tõendamise osas on Riigikohus lahendis nr 2-15-3430 märkinud, et leppetrahvinõude tõendamiseks peaks piisama sellest, kui parkla haldaja on pildistanud parkimiskorda rikkunud autot äratuntavalt ja märkinud leppetrahvile parkimise aja ja koha. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et leppetrahvinõuete esitamine ja nende sisu on tõendatud. Kohus leiab tulenevalt eeltoodust, et kuna antud juhul ei ole kostja esitanud kohtule andmeid selle kohta, et tema kasutuses olevat sõidukit kasutas leppetrahvidel märgitud kuupäevadel 26.04.2017 ja 01.06.2017 kolmas isik, vastutab parkimistingimuste rikkumise eest sõiduki vastutava kasutajana kostja. Seega loeb kohus tuvastatuks, et leppetrahvide väljastamise kuupäevadel 26.04.2017 ja 01.06.2017 on hageja ja kostja sõlminud parkimiskoha üürilepingud VÕS § 271 mõttes. Kohus loeb tuvastatuks ka asjaolu, et sõiduauto, mille vastutav kasutaja kostja oli, on leppetrahvi väljastamise kuupäevadel parkinud hageja poolt opereeritavates parklates, kuna eelnimetatud asjaolu on tõendatud leppetrahvide ning hageja poolt tehtud fotodega. Samuti võtab kohus arvesse, et kostja ei ole vaidlustanud asjaolu, et sõiduk, mille vastutav kasutaja kostja oli, on hagiavalduses nimetatud kuupäevadel hageja opereeritavas parklas parkinud. Hageja on kostjale esitanud 26.04.2017 ja 01.06.2017 kaks leppetrahvi nõuet. Hageja parkimistingimuste punkti 9 kohaselt juhul kui sõidukijuht eirab tingimustes sätestatud korda, on sõidukijuhil kohustus parkimisoperaatori nõudmisel tasuda leppetrahvi summas kuni 30 eurot. Eeltoodust tulenevalt loeb kohus tuvastatuks, et hageja on kostjale esitanud leppetrahvi nõuded kooskõlas parkimistingimuste punktiga 9 ning leppetrahvinõuded kogusummas 60 eurot (2x30) kuuluvad kostjalt VÕS § 271 ja § 158 lg 1 alusel väljamõistmisele. VÕS § 1131 lg 1 sätestab, et kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Hageja on kohtueelselt edastanud kostja äriregistris avaldatud e-posti aadressile xxx meeldetuletuse, millega on tõendatud, et hageja

on võlgnevust kostjale enne kohtule hagi esitamist meelde tuletanud ja palunud võlgnevus tasuda. Sissenõudmiskulu ei oleks tekkinud, kui kostja oleks oma kohustust vastavalt lepingule täitnud. Eeltoodust tulenevalt tuleb hagi VÕS § 108 lg 1 alusel rahuldada täies ulatuses ja kostjalt välja mõista leppetrahv 60 eurot ja vastavalt VÕS § 1131 lg-le 1 sissenõudmiskulu 40 eurot, kokku 100 eurot. Menetluskulude jaotus ja menetluskulude kindlaksmääramine TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 järgi määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hagi rahuldamise tõttu tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses kostja kanda. Kohtu hinnangul ei esine asjaolusid, mis annaksid alust kõrvale kalduda menetluskulude jaotamisel TsMS § 162 lg 1 sätestatust. TsMS § 175 lg 1 järgi kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on tema menetluskuludeks riigilõiv 75 eurot ja õigusabikulud maksekäsu kiirmenetluses 20 eurot, kokku 95 eurot. Kohus on seisukohal, et hageja menetluskulud on põhjendatud ja vajalikud ning tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja esitas avalduse kooskõlas TsMS § 177 lg 4. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis menetluskulult alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. TsMS § 178 lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Mõtsnik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.