Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi
Otsuse tegemise aeg ja koht
13. veebruar 2020, Tartu
Tsiviilasja number
2-18-11478
Tsiviilasi
Capital Investeeringud OÜ hagi Rivo Siigla vastu võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks 6264 eurot
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 15. mai 2019 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Rivo Siigla apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus Apellant: Rivo Siigla (kostja), ik XXXXXXXXXXX; esindaja vandeadvokaat Tanel Pürn
Menetlusosalised ja nende esindajad
Vastustaja: Capital Investeeringud OÜ (hageja), rk 12972085; esindaja vandeadvokaat Marko Pilv
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Maakohtu 15. mai 2019 otsus muutmata.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta menetluskulud Rivo Siigla kanda.
4.Välja mõista Rivo Siiglalt Capital Investeeringud OÜ kasuks apellatsiooniastme menetluskulu 387 eurot 83 senti. Hüvitatavatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni.
5.Jätta rahuldamata Rivo Siigla taotlus vande all ülekuulamiseks.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD
1.Capital Investeeringud OÜ (hageja) esitas hagi Rivo Siigla (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt välja hageja kasuks võla 5800 eurot, hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise seadusjärgses määras ja edasise viivise seadusjärgses määras kuni kohtuotsuse täitmiseni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Viktor Kass ja kostja 16.04.2012 suulise laenulepingu, mille kohaselt laenas V. Kass kostjale 6500 eurot. V. Kass kandis laenusumma 16.04.2012 kostja arveldusarvele Swedbankis. Kuivõrd laenulepingu sõlmimisel ei lepitud kokku täpset laenu tagastamise tähtpäeva, vaid kostja pidi laenu tagastama esimesel võimalusel, tuleb lugeda laenuleping sõlmituks tähtajatuna. V. Kass esitas kostjale korduvalt järelepärimisi, millal kostja kohustuse täidab, kuid selget vastust kostja ei esitanud. V. Kass teavitas kostjat kevadel 2018, et ütleb tähtajatu laenulepingu üles ning palus kostjal kohustus täita. Kuna kostja kohustust vabatahtlikult ei täitnud, esitas V. Kass 02.03.2018. a kohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse, millele kostja esitas ilma põhjendusteta vastuväite. Kostja sai laenulepingu lõpetamisest teada hiljemalt makseettepaneku kättesaamisest, mistõttu on kohustus muutunud sissenõutavaks. V. Kass loovutas 27.06.2018 nõude terves ulatuses hagejale. Hageja pakkus kostjale võimalust täita kohustus vabatahtlikult poolte kokkuleppel, kuid kostja keeldus kohustuse täitmisest. 26.03.2019 menetlusdokumendis avaldas hageja, et kostja on võlast 700 eurot sularahas tasunud, mistõttu ta palus läbi vaadata nõue 5800 eurot. Kohus võttis loobumise vastu.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Hageja ainus tõend on 16.04.2012 maksekorraldus selgitusega „laen”. Kuivõrd selgitust „laen” kasutatakse laenu andmise ja tagasimaksmise maksekorraldustel, siis maksekorraldusest endast laenusuhte tekkimine ei nähtu ning muud laenusuhet puudutavad tõendid ja põhistused hagis puuduvad. Kokkulepe „esimesel võimalusel” laenu tagastamise kohta viitab sündmusega määratud tähtajale, mitte tähtajatule laenulepingule. V. Kass seisukohad on vastuolulised, sest maksekäsu kiirmenetluse avalduses on põhinõue 4500 eurot ning hagejale loovutatud põhinõue on 6500
eurot. Maksekäsu kiirmenetluse avalduses on viivist arvutatud alates 01.01.2014, millest järeldub, et V. Kassi nõue pidi muutuma sissenõutavaks hiljemalt 31.12.2013. Kuigi hagis väidetakse, et laenuleping öeldi üles 2018. a kevadel, siis on 31.12.2013 sissenõutavaks muutunud nõue 2018. a menetluse alustamise ajaks aegunud.
MAAKOHTU OTSUS
3.Tartu Maakohus rahuldas 15.05.2019 otsusega hagi, mõistis kostjalt välja hageja kasuks põhivõla 5800 eurot ja viivise alates 31.07.2018 5800 eurolt VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud jäeti kostja kanda. Kostjalt mõisteti hageja kasuks välja menetluskulude katteks 1578,66 eurot. Kohtule esitatud Swedbanki maksekorraldusest nähtuvalt on Viktor Kass teinud kostjale 16.04.2012 ülekande summas 6500 eurot selgitusega „Laen“. Samuti nähtub V. Kassi kohtus antud ütlustest, et kostja küsis laenu auto ostmiseks ning kostja on sularahas osaliselt laenu summas 700 eurot tagasi maksnud. Osalist laenu tagasimaksmist kostja vaidlustanud ei ole. Seega on kohtule esitatud maksekorraldusega, V. Kassi ütlustega ning laenu osalise tagasimaksmisega leidnud tõendamist laenusuhte olemasolu V. Kassi ja kostja vahel ning V. Kassi ja kostja vahel oli sõlmitud laenuleping VÕS § 396 lg 1 tähenduses. Varasemad võlasuhted V. Kassi ja kostja vahel ei oma asjas tähendust, mistõttu tuleb jätta kostja esitatud pangakonto väljavõtte tähelepanuta. Maakohus ei nõustunud kostjaga, et kokkulepe laenu tagastamise kohta „esimesel võimalusel“ viitab tähtajalisele laenulepingule. Tähtaeg on kindlaksmääratud ajavahemik (TsÜS § 134 lg 1). Kuigi tähtaega on võimalik määrata ka kindlalt saabuva sündmusega (TsÜS § 134 lg 2), peab see sündmus olema piiritletud mingi konkreetsema tingimusega. Isegi kui oli kokkulepe, et laen tasutakse „esimesel võimalusel“, ei saa „esimest võimalust“ käsitleda kui kindlalt saabuvat tähtajaaega, sest ei ole teada, millal see toimub. VÕS § 398 lg 1 kohaselt on tegemist tähtajatu laenulepinguga. VÕS § 398 lg 1 näeb ette, et kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt võib intressita laenulepingu laenusaaja üles öelda ja laenu tagastada ilma ette teatamata. VÕS § 195 järgi toimub lepingu ülesütlemine ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Asja materjalidest nähtuvalt on V. Kass esitanud Pärnu Maakohtule 02.02.2018 maksekäsu kiiremenetluse avalduse kostja vastu, milles nõutakse 16.04.2012 maksekorralduse alusel laenu tagastamist summas 4500 eurot ja viiviseid perioodi 01.01.2014 kuni 01.02.2018 eest. Maakohus leidis, et maksekäsu kiirmenetluse avaldust saab TsÜS § 68 lg 3 järgi käsitleda laenulepingu ülesütlemisavaldusena (VÕS § 195 lg 1) ning kostja on ülesütlemisavalduse kätte saanud 06.03.2018 (vastuväide maksekäsu kiirmenetluses). Asjaolu, et V. Kass (esialgne võlausaldaja) on maksekäsu kiirmenetluse avalduses märkinud viivise nõude algusajaks 01.01.2014, ei tähenda veel seda, lepingu saab lugeda üles öelduks hiljemalt 2013. aastal. Samuti ei ole selgunud, millal kostja sularahas (kokku 700 eurot) V. Kassile maksis. Tõendeid selle kohta, et kumbki lepingupool oleks edastanud teisele poolele ülesütlemisavalduse enne 2018. aastat (kui esitati maksekäsu kiirmenetluse avaldus), esitatud ei ole. VÕS § 87 lg 5 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist.
Seega muutus hageja nõue sissenõutavaks 2018. aastal ning kuna hagi on esitatud samal aastal (s.o 31.07.2018), ei ole hageja nõue tulenevalt TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 1 esimesest lausest aegunud. Kuna kohtus leidis tuvastamist, et kostja on laenulepingust tuleneva võlgnevuse katteks ära tasunud 700 eurot, siis on kostjal laenust tagastamata 5800 eurot. Tõendeid, millest nähtuks, et kostja on laenu tagastanud, kohtule esitatud ei ole. VÕS § 101 lõike 1 punkt 6 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Kostjal tuleb tasuda hagejale viivist tagastamata laenusummalt 5800 eurolt alates hagiavalduse esitamisest (31.07.2018) kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Menetluskulud tuleb TsMS § 162 lg 1 alusel jätta kostja kanda. Kostjalt kuulub hageja kasuks välja mõistmisele menetluskulud kokku summas 1574,66 eurot. Põhjendatud lepingulise esindaja kulu on kokku 1124,66 eurot.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohus on käsitlenud üksnes küsimust, millal laenuleping avalduse tegemisega üles öeldi, kuid mitte seda, millal tuleks leping lugeda ülesöelduks. Samuti pole kohus käsitlenud asjaolu, et seaduse kohaselt hakkab tähtajatust laenulepingust tulenev nõue aeguma 2 kuud pärast laenulepingu alusel raha üleandmist. Maakohtu seisukoht tähendaks, et tähtajatu laenulepingu alusel tekkinud nõue ei aegukski, kui seda üles ei öelda. Selline käsitlus ei ole õige ning kohus on jätnud tähelepanuta TsÜS § 147 lg 2, mille kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. VÕS § 398 kohaselt ei olnud piiranguid nõude sissenõudmise ajale, järelikult muutus see sissenõutavaks kas kohe või lähtudes VÕS § 82 lõigetes 3 ja 7 ning § 398 lõikes 1 sätestatust kahe kuu jooksul. Nõue on TsÜS § 146 lg 1 kohaselt aegunud hiljemalt 16.06.2015. Väär on maakohtu seisukoht, et kostja ei ole 700 euro maksmisele vastu vaielnud. R. Siigla on märkinud, et võlasuhted on kõik lõppenud. V. Kass väitis aga, et muid suhteid ei olnudki. Vastaspool esitas V. Kassi ülekuulamise taotluse enne istungit, millele kostja vaidles vastu. Maakohus ei lahendanud taotlust enne istungit ning kuulas seejärel istungil üllatuslikult V. Kassi üle. Selliselt võeti kostjalt võimalus taotleda R. Siigla vande all ülekuulamist, istungi edasilükkamise taotlus jäeti rahuldamata ning poolte võrdsust eirates ei määranud kohus R. Siigla vande all ülekuulamist ka omal algatusel. Hageja taotlusel ei saanuks V. Kassi üle kuulata, sest tegemist oli algse lepingupoolega ja nõude loovutamine ei peaks andma alust seaduses sätestatud piirangust kõrvale kaldumiseks. R. Siigla saab vande all kinnitada, et on kõik oma kohustused V. Kassi ees tähtaegselt täitnud. Juhul, kui aegumise vastuväidet ei rahuldata, tuleks R. Siigla kuulata üle vande all.
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Maakohus on õigesti tuvastanud, et Viktor Kass ja kostja sõlmisid tähtajatu laenulepingu, mille kohaselt andis V. Kass kostjale 6500 eurot laenu ja viidanud seejuures vastavale
maksekorraldusele selgitusega „laen“ ja V. Kassi ütlustele. Laenu saamise fakti pole ka kostja eitanud. VÕS § 398 lg 1 sätestab, et kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Tähtajatu laenuleping ei saa muutuda laenulepingu sõlmimisele järgselt koheselt sissenõutavaks, sest laenuleping muutub sissenõutavaks laenu tasumise tähtaja saabumisega. Pooled ei sõlminud laenulepingut, mille järgi oleks tulnud laen kohe tagastada. Ebaõige ja VÕS § 398 lg 1 regulatsiooniga vastuolus on ka kostja teine väide, mille kohaselt peaks tähtajatu laenuleping muutuma sissenõutavaks hiljemalt kahe kuu jooksul laenu andmisest. TsÜS § 147 lg 2 kohaselt hakkab nõue aeguma alates nõude sissenõutavaks muutumisele järgnevast päevast. VÕS § 398 lg 1 kohaselt tuleb tähtajatu laenuleping esmalt üles öelda ja seda vähemalt kahe kuulise etteteatamisega ja alles seejärel muutub laen sissenõutavaks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda.
7.Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ning ei korda maakohtu põhjendusi TsMS § 654 lõike 6 alusel. Vastusena apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
8.Kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud (VÕS § 398 lg 1). Seega muutub laenu tagastamise nõue sissenõutavaks pärast seda, kui laenuleping on kehtivalt üles öeldud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et laenulepingu ülesütlemise ajaks saab lugeda aega, kui kostja vastas maksekäsu ettepanekule. Kuigi kostja on väitnud, et laenuleping võis olla varem üles öeldud ja nõue on seetõttu aegunud, ei ole kostja enda väidet tõendanud. Ebaõige on kostja väide, et tähtajatu laenulepingu puhul võib laenu tagastamist nõuda igal ajal, ka laenu andmisele järgeval päeval. Seega hakkas nõude aegumine kulgema TsÜS § 147 lg 2 ja VÕS § 398 lg 1 alusel sellele päevale järgnevast päevast, mil lepingu ülesütlemise avalduse tegemisest möödus kaks kuud. Ka sellest, et nõue on osaliselt (700 euro ulatuses) täidetud, ei saa järeldada, et laenusaaja oleks terve lepingu üles öelnud. Samuti ei ole võimalik tuvastada, mis ajal 700 eurot tagastati.
9.Ringkonnakohus ei nõustu kostja väitega, et maakohus võttis R. Siiglalt võimaluse taotleda enda ülekuulamist vande all ja rikkus sellega menetlusõigust. TsMS § 268 sätestab, et kohus võib vaieldava asjaolu kohta vande all üle kuulata ka tõendama kohustatud poole, kui üks pool seda taotleb ja teine pool sellega nõustub. Toimikust ei nähtu, et kostja oleks taotlenud enda vande all ülekuulamist. Samuti ei nähtu toimikust, et seda oleks taotlenud TsMS § 267 lg 1 alusel vastaspool. TsMS § 652 lg 3 sätestab alused, mil ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid. Kostja ei ole selgitanud ja põhistanud, miks ei saanud ta kohtult TsMS § 268 lg 1 korras taotleda enda vande all ülekuulamist. Kuna kostja sellist taotlust maakohtus ei ole esitanud, jätab ringkonnakohus kostja vande all ülekuulamise taotluse kooskõlas TsMS § 652 lõikega 4 rahuldamata.
Samuti ei nõustu ringkonnakohus kostjaga, et kohus oleks pidanud kostja ise omaalgatuslikult vande all üle kuulama. TsMS § 2681 ei sätesta kohtule kohustust kuulata menetlusosaline kohtu algatusel vande all üle. Tegu on erandiga hagimenetluse dispositiivsuse ja võistlevuse põhimõttest, mida saab kohus kohaldada juhul, kui kohtul puudub olemasolevate tõendite pinnalt veendumus, kuidas asja lahendada. Ringkonnakohus leiab, et maakohtul oli asi võimalik lahendada ilma kostjat vande all ülekuulamata ja maakohus ei pidanud seda omaalgatuslikult, st ilma kostja vastava taotluseta, tegema.
10.Kuna apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Hageja esitas taotluse määrata ringkonnakohtus kindlaks menetluskulude rahaline suurus ja mõista kostjalt välja 387,83 eurot ning märkida lahendis, et menetluskuludelt tuleb tasuda alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivis. Kostja esitas taotluse mõista välja õigusabikulu 390 eurot ning tasutud riigilõiv summas 450 eurot. Ringkonnakohus leiab, et hageja menetluskulu suurus on TsMS § 175 lg 1 alusel põhjendatud ja vajalik ning taotlus kuulub rahuldamisele summas 387,83 eurot, millele lisandub tasumisega viivitamisel viivis.
/digitaalselt allkirjastatud/ Viivi Tomson
/digitaalselt allkirjastatud/ Kersti Kerstna-Vaks
/digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.