Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi
Harju Maakohus Andres Suik 26.03.2024, Tallinn 2-23-15974 E L (L) hagi A Ei (E) vastu võla nõudes
Hagihind Menetlusosalised ja nende esindajad
10757,6 eurot
Menetluse liik
Hageja: E L (isikukood xxx; xxx); Hageja lepinguline esindaja: Leon Glikman (Glikman Alvin; xxx); Kostja: A E (isikukood xxx; aadress xxx; e-post: xxx). Kostja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Maris Kure (Advokaadibüroo Küllike Namm; xxx) Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta hagi rahuldamata.
2.Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine: 2.1 Jätta menetluskulud hageja E L kanda. 2.2 Mõista välja hagejalt E L kostja A E kasuks menetluskulud summas 4143,6 eurot. Hageja poolt kostjale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (4143,6 eurot) tuleb hagejal tasuda kostjale viivist käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7, Tallinn, epost [email protected]) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks.
E L esitas 10.11.2023 hagi A E vastu 9 605 € ja lisanduva viivise nõudes. Hageja palub: 1. Kohustada kostjat A E ́it (iskukood xxx) tasuma hagejale E L ́le (isikukood xxx) 9 605 € ja viivist VÕS § 113 määras kuni põhikohustuste nõuetekohase täitmiseni järgnevalt: alates 13.11.20232
2-23-15974 summalt 9205 € ja alates 11.01.2024 summalt 400 € s.o. mõista nimetatud summad kostjalt hageja kasuks välja. 2. Jätta menetluskulud kostja kanda, mõista need hageja kasuks välja, kohaldades VÕS § 113 kohast viivist.
2.Hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt on hageja poolt kostja kasuks tehtud rahaülekanded ja võlg 9 205 €. Hageja on 2020.a. üle kandnud kostjale 8 550.00 € järgmiselt: 1) 11.11.2020 5 000,00 €; 2) xxx 250,00 €; 3) 01.12.2020 2 000,00 €; 4) 14.12.2020 200,00 €; 5) 15.12.2020 620,00 €; 6) 21.12.2020 200,00 €; 7) 23.12.2020 120,00 €; 8) 25.12.2020 160,00 €. Hageja on kostjale 2021.a. üle kandnud 670 € järgmiselt: 1) 05.01.2021 50,00 €; 2) 18.01.2021 620,00 €. Kostja on hagejale tagastanud 15.01.2021 15 €, seega on 2021.a. võlg 655 €. Seega on hagejale 2020-2021.a. ülekandnud tagastamata summasid kokku 9 220 € ja kostja on tagastanud 15 €, mistõttu tagastamata summa on 9 205 €.
3.Ülekannete teostamise fakti nimetatud summas kinnitavad Swedpanga väljavõtted (Lisa 1-4). Hageja esitas 12.09.2023 laenulepingu ülesütlemise teate 9 205 € osas, nõudes raha tagastamist kahe kuu jooksul (Lisa 5). Hageja tugineb lisaks L T OÜ-lt omandatud nõudele. L T OÜ kandis 13.12.2016 kostja arvelduskontole Swedpangas 400 € selgitusega „laen“ (Lisa 6), millekohase nõude loovutas ta kostjale 07.11.2023 (Lisa 7). Loovutusest teatas hageja kostjale 10.11.2023 (Lisa 8). Hageja ütles tähtajatu laenulepingu 400 € üles 10.11.2023 (Lisa 9).
4.Hagi võib esitada mitmel alternatiivsel alusel (3-2-1-143-16, p. 25; 3-2-1-99-14, p. 20). Kuna hageja nõuab viivist alles alates 13.11.2023, siis kummagi hageja pakutud alternatiivi puhul jääks tulemus samaks. Esimene alternatiiv: tähtajatu laen. L Te poolt teostatud ülekanne 400 € on laen. Maksekorraldusel on märgitud „laen“ ning kostja aktsepteeris raha laenuna. Hageja omandas nõude 17.11.2023 ja ta ütles 400 € laenulepingu üles 10.11.2023 (Lisa 9). Laen muutub sissenõutavaks menetluse kestel, 11.01.2024. 9 205 € puudutavatele ülekande korraldusele oli kantud „perevod“, mis tähendab eesti keeles ülekannet (vt. Lisa 1-4 sh. tõlked). Selline selgitus on tavapärane ka tähtajatu laenu puhul. Ülekande eesmärgiks oli kostjale tähtajatu laenu andmine. Kostja avaldas hagejale, et ta vajab raha, eeskätt USA-s elamiseks, kodulaenu kustutamiseks ja muude kulude hüvitamiseks ning hageja andis temale tähtajatut laenu.
5.Laenulepingu sõlmimist ja poolte käitumist lepingu täitmisel ja laenu tunnistamisel saab kinnitada N L (Lisa 10), kelle seletus on lisatud hagile. N L kinnitas, et pooled leppisid novembris 2020 kokku tähtajatus laenus, mille küsib hageja kunagi tagasi. N L selgitas, et laenus ca 10 000 € lepiti kokku videosilla teel novembris 2020.a. ning laen 5000 € kanti üle 11.11.2020. A E oli sel ajal ja pikalt USAs. A E vajas raha kulude katmiseks USA-s, kui ka Eestis, tal oli siin kaelas kodulaen , suured kommunaal- ja muud kulud. E L lubas laenata niipalju kui tal on momendil võimalik. N L oli tunnistajaks nii laenulepingu sõlmimise, kui ka kostja poolt laenu tagastamise kohustuse võtmise osas. N L kinnitas, et pooled avaldasid, et laen oli tähtajatu st. tähtajas kokkulepet polnud. Samuti teab N L, et E L võttis laenu andmiseks laenu N M. M kirjaliku seletuse kohaselt andis ta E Lle laenu edasilaenamiseks kostjale (Lisa 15). Maksekorraldused (Lisa 13, 14) kinnitavad N L ja N M sõnu. Samuti on tõendatud kostja suur kodulaen, mis on tagatud hüpoteegiga (Lisa 16).
6.Pooled polnud laenu tagastamise ajas kokku leppinud. Vastavalt VÕS § 398 lg. 1 on laenuleping tähtajatu, kui pooled pole laenu tagastamise tähtaega kokku leppinud. Kehtib tähtajatu laenulepingu eeldus ning tähtajalisust peab tõendama kostja (3-2-1-45-17, p 12; 3-2-1-67-14, p.31; 3-2-1-137-06, p. 14). VÕS § 398 lg. 1 sätestab, et kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist (2-19-2439, p. 16; 2-14-61508, p. 14; 2-1911650, p. 12, 13; 2-14-61508, p. 14; Tallinna Ringkonnakohtu 09.10.2020 otsus nr. 2-18-1910, p. 24; Tartu Ringkonnakohtu 13.02.2020 otsus nr. 2-18-11478, p. 8). VÕS § 398 lg. 1 sätestab, et kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Laenuandja võib tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud. Leping lõpeb kahe kuu möödudes.
2-23-15974
7.Hageja esitas 12.09.2023 laenulepingu ülesütlemise teate 2020 ja 2021 laenu osas (9 220 €), nõudes raha tagastamist kahe kuu jooksul, mis saabub 12.11.2023. Paraku, selleks ajaks oleks ühe päeva võrra aegunud 11.11.2020 makse osas nõue alusetu rikastumise alternatiivi alusel (vt. allpool). L T OÜ-lt omandatud nõude osas 400 eurot pole laen sissenõutavaks muutunud, kuid muutub menetluse käigus 11.01.2024. Võimalik oleks esitada mitu eraldi hagi, kuid tegemist menetlusökonoomia printsiibiga vastuolus oleva variandina, mis tooks kaasa mitu eraldi menetlust. Seetõttu oli hageja sunnitud nõude esitama enne 12.11.2023. Tõenäoliselt, hagi menetlusse võtmise ajaks on kogu 2020-2021 laen muutunud sissenõutavaks ning menetlus ei sa läbi ajaks, mil muutub sissenõutavaks omandatud nõue 400 eurot. Vastavalt TsMS § 369, tulevase nõude täitmise hagi võib esitada juhul, kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Kostja ei vastanud 12.09.2023 nõudele pikemat aega, millepeale tegi hageja 02.11.2023 selgitusnõude (Lisa 11). 09.11.2023 vastas kostja esindaja, et ta ei kavatse raha tagastada (Lisa 12). Seega on selge, et kostja ei kavatse 9205 € nõuet täita. See puudutab sisuliselt ka laenu 400 €, mida kinnitab ka see, et L T OÜ (mille osanikuks ja juhatuse liikmeks on hageja) vahel on menetluses tsiviilasi xxx, kus kostja on hageja vastu esitanud suurema vastunõude. Tulevikus sissenõutavaks muutuva nõude esitamine on kohtupraktikas aktsepteeritav (TsMS § 369 ;220-10358, p. 14, 3-2-1-136-13, p. 11, 3-2-1-20-12, p. 18).
8.Hageja esitas ka alusetu rikastumise alternatiivi 2020-2021 laenu osas. Kui kohus leiab, et poolte vahel polnud 9205 € osas laenulepingut, siis kuulub hagi rahuldamisele alusetu rikastumise sätete alusel. Hagejal puudusid kostja ees igasugused kohustused ning kostjal puudusid õiguslikud ja lepingulised alused raha saada. Vastavalt VÕS § 1027 peab kostja hagejale tagastama temalt õigusliku aluseta saadu. Antud juhul polnud kohustust olemas ning see ei tekkinud (VÕS § 1028 lg. 1). Võimalik on tugineda ka nimetatud sätte viimasele alternatiivile, kus hageja arvas, et ta annab laenu, kuid laenulepingut kohus ei tuvasta, millisel juhul saab rääkida kohustuse äralangemisest. Riigikohus on rõhutanud, et alusetult ülekantud summade puhul kohaldub VÕS § 1028 lg 1 (1-21-2156, p 23; 3-2-1131-15, p. 14). Riigikohus selgitas lahendites 3-2-1-146-05, p.27, et kui hageja on tõendanud raha kostjale ülekandmise, siis peab kostja tõendama, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada ning seetõttu peab kostja tõendama, et on olemas mingi alus temale rahasummade ülekandmiseks. Sellised alused puudusid.
9.Hageja käsutab vastavalt TsMS § 4 oma menetlusõigusi ja nõuab VÕS § 113 kohast viivist 20202021 laenult üksnes alates 13.11.2023. L T OÜ-lt omandatud nõudelt hakkab hageja nõudma viivist sissenõutavaks muutumisest s.o. alates 11.01.2024. Eeltoodud põhjustel viivist hagi esitamiseni hageja ei nõua.
10.08.01.2024 menetlusdokumendis leidis hageja, et kostjal puudub igasugune õiguslik käsitlus hageja ja kostja vahelise õigussuhte osas. Hageja poolt nimetatud N L on hageja ja kostja vahelises võlasuhtes asjassepuutumatu isik. N L pole hageja ja kostja vahelise õigussuhte pool. Isegi, kui tinglikult nõustuda kostja vastuväidetega, kuulub hagi rahuldamisele.
11.Hagi puudutab hageja ja kostja vahelist võlasuhet, kus pooled ei vaidle, et hageja on kostjale selgitustega „ülekanne“ üle kandnud raha. Teisisõnu, hageja arvet debiteeriti ja kostja arvet krediteeriti. Hageja rahaline sfäär vähenes kostja oma suurenemise võrra. Samuti on L T OÜ üle kandnud kostjale raha selgitusega „laen“ ja nõude hagejale loovutanud. Kostja pole selgitanud ega tõendanud, mis andis talle õigusliku aluse saada hagejalt ja L T OÜ-lt raha, rääkimata omapoolsele versioonile hageja ja kostja võlasuhte osas õigusliku kvalifikatsiooni andmisest. Hagivastuses ei tugineta ainsalegi hageja seadusest tulenevale kohustusele maksta kostjale raha. Seega, kõne alla saaks tulla hageja ja kostja vaheline lepingusuhe. Kummatigi, kostja ei tugine ainsalegi lepingule hageja ja kostja vahel, mis võiks kostjale anda aluse hagejalt raha saada ja seda mitte tagastada. Vastuses puuduvad ka viited seadusele, mis saaksid tema positsiooni toetada.
2-23-15974
12.Kostja seevastu rajab oma versiooni oma suhetele endise abikaasa N L. Kostjal oli N L lahusvararežiim, mistõttu olid nende varad, õigused ja kohustused lahus (Lisa 7). Kuidas saavad menetlusosaliseks mitteoleva N L kirjad kostjale vabastada kostjat võlakohustustest hageja ees jääb täielikult arusaamatuks. Kirjades pole hagejat isegi mainitud. Igasugune sellekohane õigussuhte õiguslik käsitlus kostjal puudub. Kostja ei väida, et hagejal oli mingeid rahalisi kohustusi tema ees. Mitte mingit tähtsust ei oma see, kas N L palus hagejat teha ülekandeid või mitte. N L pole hageja ja kostja vahelise õigussuhte pool. Hageja ei vaidlusta, et N L on talle teadaandnud kostja rahalistest probleemidest ning on palunud ka viimasele raha laenata. Kust info pärineb, tähtsust ei oma. Mida tähendab N L poolne „vahendus“ jääb üheselt arusaamatuks. N L pole hageja volinik ja ta pole ka sellisena esinenud, st. N L pole isegi hagejat nimetanud. Samuti pole tõendeid N L ja hageja vahelise suhtluse osas.
13.Väited selle kohta, et N L kasutas E. L kontot on puhas väljamõeldis ja otsene vale. Swedbank, kelle kontolt tegi hageja ülekandeid kinnitas, et ainus allkirjaõiguslik isik oli hageja E L (Lisa 10). Kuna hageja kontot debiteeriti kostja kasuks, siis on väide ka õiguslikult sisutu, kuna tegemist on hagejapoolse maksega. Hageja pole ühtegi makset teinud N L eest ja ta pole kuskil, sh. ülekandekorraldustes teinud viiteid N Lle. Viimane pole hageja ja kostja vahelise võlakohustuse pool.
14.Kostjapoolsed tõendid on hageja ja kostja vahelises õigussuhtes asjassepuutumatud. Isegi, kui kostja oleks kasutanud raha laste ülalpidamiseks, mis pole pealegi tõendatud, ei mõjutaks see hageja ja kostja vahelist võlasuhet. Tõendatud saab olla, et kostja maksis kahel korral transpordi eest ning tegi makse 369.00 E M kasuks, kuid see kuidas kostja käsutas oma kontol olevat raha, ei mõjuta hageja ja kostja vahelisi õigussuhteid. Pealegi ei saa raha, kui liigitunnusega (s.o. individuaaltunnusteta) vara osas rääkida „samast rahast“. Hageja pole palunud sellekohaseid kulutusi teha. Kuna raha jõudis kostja kontole, siis sai ta seda AÕS § 68 põhimõttel vabalt käsutada. Hageja pole üheski ülekandekorralduses viidanud raha sihtotstarbele. Ülekandekorraldustel seisab kirjas kas „ülekanne“ või „laen“. Kui hageja oleks soovinud raha kinkida (kostja kinkele ei tugine), siis oleks ta ka nii ülekandekorraldusele kandnud, kuivõrd kinge on siiski tavapäratu tehing. Samuti pole ülekandekorraldustel nt. „N L eest“ või „N L kohustuse täitmine“.
15.Hagejal puudub võimalus juhtida või kontrollida kostja ja N L kirjavahetust ning mida viimased omavahel diskuteerisid, tema õigusi ei mõjuta. Esiteks, sellist kirjavahetust saab konstrueerida ka tagantjärele ning ka osaliselt kustutada. Teiseks, see, mida kostja ja N L omavahel kirjutasid ei puuduta hageja õigusi. Kuna kirjavahetus pole hageja kontrolli all, siis ei saa see tema õigusi mõjutada.
16.Hageja leiab, et hagivastuse lisad on asjakohatud tõendid. Lisa 1 kinnitab kostja abielu lahutamist N L, mis ei puuduta hagejat ning see ei saa tema võlaõigusi kärpida. On aga oluline, et N L ja kostja vahel kehtis lahusvararežiim, mistõttu nende varad, õigused ja kohustused olid lahus (käesoleva menetlusdokumendi Lisa 7). Lisa 2 ja 3 on N L suhtes tehtud kohtuotsused. Need ei puuduta hagejat ega hageja ja kostja vahelisi õigussuhteid. Õige võib olla ka pankrotilahend, mis kinnitab, et N Ll rahalised vahendid puudusid (tegu oleks ka lahusvaraga) ning ta ei saanud neid ka käsutada. Kõik nõuded N L vastu sai esitada pankrotimenetluses ja tema kohustusi sai täita pankrotimenetluse kaudu.
17.Lisa 4, N L viitab 12.11.20 kirjas ülekande faktile. Hagejat pole kirjas nimetatud. N L võis ülekandest teadlik olla ja end „võõraste sulgedega ehtida“, kuid see ei mõjuta hageja ja kostja vahelisi suhteid. Ülekanne tehti hageja (mitte N L) kontolt, mida debiteeriti ja kostja arvet krediteeriti. Kostja sai raha hageja arvelt. Seega oli tegemist hageja ülekandega. Ainuke küsitav tõendi tõenduslik väärtus saab seisneda selles, et õigussuhte pooleks mitteolev N L teadis ülekande faktist, kuid see ei mõjuta hageja õigusi kostja suhtes ning ei oma mingit õiguslikku väljundit. Lisa 5 on asjassepuutumatu, kuna 21.11.20 kostja ja N L diskuteerivad selle üle, palju kostjal sularaha on ning kas saab sularahas maksta.
2-23-15974 Kuidas saab see mõjutada hageja õigusi jääb arusaamatuks.
18.Lisa 6, 01.12 20 kiri määratlematu summa saamise kohta ei saa mingil määral mõjutada hageja ja kostja vahelisi võlasuhteid. Lisa 7, 14.12.2020 kiri teemal palju maksab passi vormistamine (kokku 192, 13 eurot) ja küsimus kas täna on raha vaja on hageja osas asjassepuutumatu. Lisa 8, 15.12.2020 kiri ei nimeta ainsatki summat , kuid seal on Citadele Panga konto number. Vastavalt hagi Lisa 1-4 kandis hageja kostjale raha hoopis Swedpangast. Muu on pooltevaheliste õigussuhete osas asjassepuutumatu. Lisa 9 puudutab hageja ülekannet kostjale 620 eurot selgitusega „ülekanne“. Sama kinnitab hagi Lisa 1 ja 2. Lisa 10, 21.12.2020 kirjas kurdab kostja mähkmete kalliduse üle ja palub N Llt raha. Milliseid hageja õigusi saab see mõjutada on arusaamatu. Lisa 11 , maksekorraldus saab tõendada vaid seda, et 31.12.2020 kulutas kostja 126.59 EUR, ilmselt autorendile. Kostjapoolsed rahakulutused hageja õigusi ei mõjuta. Lisa 12, 29.12.2020 maksekorraldus saab tõendada seda, et kostja kulutas Uberile 52.71 EUR. Hageja õigusi see ei puuduta.
19.Lisa 13, 05.01.2021 kiri ühtegi summat ei nimeta ning sisaldab ilma igasuguse seoseta sõbraliku meeldetuletust telefoniarve maksmise osas. See, et N L palus maksta telefoni eest ei ole asjassepuutuv hageja õiguste suhtes. Lisa 14 on basseinipilt lõunamaal 2018.a. ja 28.10.2021 on teade, et telefon on blokeeritud. Hagejasse see ei puutu. Kui kostja püüab väita, et ta sel ajal Whattsapp rakendust ei kasutanud, siis sellega pole ta hageja väiteid ümber ei lükanud. N L kinnitas 10.11.2023 ja jäi selle juurde ka 08.01.2023 dokumendis: „Saan seega kinnitada, et E L ja E leppisid minu juuresolekul novembris 2020 videokonverentsil kokku laenus mingi 10 000 eurot. 11.11.2020 laenu ülekannet E L poolt Eile mäletan hästi, kuna summa oli väga suur, 5000 eurot. Umbes sama summa laenas E Lle ka M. Tähtajas E L ja E kokku ei leppinud“. N L afirmeeris selle väite õigust, olles kohtus valmis neid vande all kinnitama (Lisa 9).
20.Mis konkreetset äravahetamiseni sarnast rakendust kasutati pole oluline. Kostja kasutas väga erinevaid rakendusi nagu Viber, Whatsapp, FaceTime, Facebook messenger, Telegram (N L seletus Lisa 9; Lisa 1-6 ). Kostja tunnistas iseenesest suhtlust hagejaga Whatsapp rakenduse kaudu. Väär on kostja väide, et ta ei kasutanud Whatsapp rakendust 5.12.2018-28.10.2021. Käesoleva menetlusdokumendi Lisa 1 ja Lisa 2 kinnitavad, et ta kasutas seda aastal 2020. Kostja kasutas kolme erinevat telefoninumbrit xxx; + xxx; + xxx ning neil oli Viber ja Whatsapp rakendus (Lisa 1, 5, 6). Isegi, kui kostja ühel numbril Whatsapp ́i ei kasutanud, pole välistatud selle kasutamine teistel. Hageja ei ekskludeeri, et suhtlus võis käia novembris 2020 ka Viberi või FaceTime kaudu, mis on äravahetamiseni sarnane Whatsapp-ga (Lisa 4). Kahjuks FaceTime kustutab oma ajaloo 20 suhtluse järel. Novembris 2020 kostja kasutas aktiivselt Viber rakendust, mis sisaldab lisaks meediafailidele, helile ja tekstile ka videovõimalust ning mis on väga sarnane Whatsapp-ga nii visuaalselt, kui kvaliteedilt (Lisa 3). Lisa 3 tõendab, et kostjaga käisid videosuhtlused 05.11.2020; 19.11.2020; 27.11.2020;28.11.2020; 29.11.2020. Tõenäoliselt toimus suhtlus laenu teemal 05.11.2023 Viber video vahendusel (Lisa 6), kuid kuivõrd palju aega on möödunud, siis võis see toimuda ka mõnel muul novembrikuu päeval. Kuna tähtis on videovestluse sisu, mitte rakendus, siis täiendav analüüs siin vajalik pole. Ennetamaks kostja, kelle emakeel on vene keel asjakohatuid taotlusi, hageja on esitanud Lisa 1-6 dokumendiosade, millele ta tugineb, tõlked (Lisa 11-13), ehkki selliste rakenduste puhul see iseenesest vajalik ei ole.
21.Lisa 15, 20 mai 2019 lapsepilt ja kett on asjasse puutumatud ning ei lange kokku ka hagi aluseks olevate sündmuste perioodiga. Hagiperiood oli ülekannete suhtes 11.11.2020-18.01.2021 ja juriidilise isiku laenu osas 13.12.2016. Lisa 16, 07.11.2023 juriidilise isiku L T vastus tsiviilasjas xxx on asjasse puutumatu. Vastuse käsitletakse, et kostja roll äriühingu juhatuse liikmena oli alates 08.03.2017 marginaalne ning on väljatoodud, mis töid tegi N L. Hageja ja kostja õigussuhteid see ei puuduta. Enamgi veel, menetlusdokument ei puuduta 2016 aastat, mil kostja polnud juhatuse liige. Selleks oli A S (ik. xxx) vt. Lisa 8. Lisa 17 kohaselt kostja maksis 14.12.2016 369.00 E M , mille eest on ebaselge. Kuidas saab selline rahakulutus puudutada hagejat on selgusetu. Kostja võis ükskõik
2-23-15974 millele kulutada L T OÜ-lt saadud laenu, kuid see ei lõpeta võlakohustust. 2016.a. oli L T juhatuse liige A S. Liiatigi, kui N L kontrollinuks äriühingu kontot, maksnuks ta kaardiga. Lisa 18 on N L foto ebaselgel ajal, fooniks võib tõesti olla Milaano vaatamisväärsus. N L käes olevas kotis võis olla kostja jope, kuid kuidas kostja käsutas oma kontot hagejat ei mõjuta.
22.29.01.2024 menetlusdokumendis leidis hageja, et kostja vastuolulised väited hageja poolt ülalpidamiskohustuse täitmise osas on paljasõnalised väljamõeldised. See, kuidas kostja oma kontol raha (liigitunnusega asendatavat vara, mille puhul ei saa kunagi rääkida laenurahaga „samast rahast“) kasutas ei mõjuta viimase võlakohustusi hageja ees. Hageja pole kunagi avaldanud tahet vabastada kostjat raha tagastamise kohustusest. Kostja rikub TsMS §-i 200, esitades üllatusväite selle kohta, justkui olevat hageja täitnud vanavanema ülalpidamiskohustust (p. 2.14). Eelnevalt väitis kostja, et hageja tegi makseid hoopis N L eest, korrates seda vastuoluliselt ka 22.01.2024 menetlusdokumendis (p.2.9). Lisaks väidab kostja õiguslikku selgitust andmata, et tegu olla ka N L perekonna kulutuste katmine. Milline makse oli väidetav kostja ülalpidamiskulu ja milline N L poolt elatise maksmine ning mis ülekanne tehti N L perekonna kulutuste katteks on välja toomata.
23.Vastavalt PKS § 96 lg. 2 ja § 106 lg. 1 saaks vanavanematel tekkida ülalpidamiskohustus vaid siis, kui vanem on ülalpidamise andmisest vabastatud. N Le pole isegi kostja väidetel ülalpidamiskohustusest vabastatud. Veelgi enam, kostja on esitanud N L vastu hagi ülalpidamiskohustuse täitmiseks ning kohus on selle rahuldanud. Kui hagejal oleks vanavanemana lastelaste ülalpidamiskohustus, siis ei saaks see olla kostja poolt viidatud mittetäielik kohustus. Kui hageja täitis sõltumata kohustuse puudumist olematut kohustust, siis oleks tegu alusetu rikastumisega. Kuna puuduvad tõendid hageja poolt ükskõik mis vormis ülalpidamiskohustuse täitmise kohustuse või faktilise täitmise osas, siis oleks järgnev analüüs liigne.
24.Harju Maakohtu tuvastas 24.11.2021 otsuses 2-21-16997, pooltevahelise vaidluse puudumisel, et kostja ja N L ei ela koos alates 17.07.2021 (Lisa 1). Enne elati ühtse perena. Hageja esitas 07.12.2021 N L vastu elatise saamise hagi kinnitades, et pooled ei ela koos alates 17.07.2021 ning alles alates sellest ajast ei anna N L lastele ülalpidamist (Lisa 2). Harju Maakohus tuvastas 10.06.2022 otsuses nr. E V, et N L ei andnud ülalpidamist alles alates 17.07.2021, mitte aga varem (Lisa 3). Seega, kostja ja N L elasid koos kuni 17.07.2021 ning N L maksis kogu hagiperioodil elatist. Viimane makse, millekohast raha nõuab hageja tagasi toimus 18.01.2021 s.o. ajal, mil N L täitis ülalpidamiskohustust ning kostja elas koos N Lga.
25.Kuigi kooselu ajal abikaasad tavapäraselt üksteisele ülekandeid ei tee, siis N L tegi kostja kasuks regulaarseid ülekandeid aastatel 2019 (Lisa 4) ja 2020 (Lisa 5). Samuti tasus N L aastatel oktoobrist 2020- märtsini 2021 lasteaiakulusid 268 - 488 euro suuruste maksetena, mis on ülalpidamisskohustuse osa (Lisa 6). Samuti tasus N L elamuaseme kulusid (Lisa 7). Hageja ei pea kõiki makseid välja tooma, kuid on selge, et kostja poolt hageja raha saamise ajal täitis N L ülalpidamiskohustust ning hageja poolt sellise kohustuse täitmine ei tulnud kõne alla. Väite kohta, et maksete all „perevod“ e. „ülekanne“ pidas hageja silmas kas N L või vastuoluliselt, hageja ülalpidamiskohustust, ühtegi tõendit esitatud ei ole. Hageja pole kunagi avaldanud tahet ülalpidamiskohustuse täitmiseks. Isegi kostja poolt esitatud N L ja kostja vaheline kirjavahetus sellele ei viita.
26.Viide N L pankrotile on asjakohatu, kuna kostja ei väida, et ta oleks esitanud sellekohases menetluses nõudeid. Elatise nõuded pole pankrotimenetluses lahendatavad nõuded (PankRS § 421 , 43). Elatisnõue on isegi masskohustuste ees olev nõue PankRS § 146 lg. 1 p. 2 tähenduses. Enamgi veel kostja on 13.02.2020 kohtule võlgniku usaldusisikuna kinnitanud, et N L kulutused ülalpeetavatele on 450 eurot kuus (Lisa 7), mis näitab ülalpidamiskohustuse täitmist selles mahus. PankrS § 173 lg-te 3 ja 4 järgi loetakse võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded loovutatuks usaldusisikule, nimetatud tulust peab
2-23-15974 usaldusisik võlgnikule üle andma 25%. Seega kostja valitses lahusvararežiimis oleva N L varade üle. Kostja oli N L usaldusisik kuni 07.01.2022, mil ta kohtumäärusega vabastati (Lisa 9).
27.Kostja pole viidanud ühelegi tõendile kinke osas. Ülekandekorraldusel olev selgitus „perevod“ e ülekanne ei tähenda kinget, mis on tsiviilkäibes ebatavaline tehing. VÕS § 259 eeldab tahteavaldust vara tasuta üleandmiseks, mis puudus ning mille kohta tõendid puuduvad. Tõendamisesemesse kuulub kinkija tahteavaldus kostjat rikastada koos vastusooritusest loobumisega (3-2-1-145-16, p. 13.1; 3-2-1117-09, p 13, 14; 2-17-17756, p 21, 22). Sellist tahteavaldust pole hageja teinud. Lisaks on kinkeleping kohustusliku kirjaliku vorminõudega (VÕS § 261 lg.1). Kostja viide VÕS § 261 lg.2 on sisutu, kuna see eeldab kinkelepingu sõlmimist, mida pole aset leidnud ning mille kohta tõendid puuduvad. Seega ei saanud hageja kinkelepingut täita. Ühtegi tõendit selle kohta, et hageja avaldas tahet raha korduvaks kinkimiseks esitatud ei ole, seda enam, et kostja peaks iga rahaportsjoni „kinget“ tõendama.
28.Kostja majandusseis ei mõjuta hageja ja kostja vahelist võlasuhet. Kostja positsioon on vastuoluline. 21.12.2023 vastuses tsiteerib kostja kirju N Lle, et tal ei ole söögiraha, kulutused on suured ning raha ei jätku. 22.01.2024 dokumendis seevastu väidab kostja, et tal puudus rahavajadus, kuna tal oli palju kinnisvara, osalus ettevõttes jne. Kostja kirjadest ja (lahusvararežiimis olevale) N Lle tehtud avaldustest nähtub tungiv rahavajadus ning hageja just sellest johtuvalt laenas talle raha. Rahavajaduse puudumine ei vabasta võlakohustusute täitmisest. Kuna kostja majanduslik seis ei ole võlakohustuse lõpetamise alus (selleks on VÕS § 186. lg. 1 kohane nõuetekohane täitmine), siis seda teemaderingi pole vaja täiendavalt analüüsida. Kostja eksib tõendamiskohustuse osas. Laenu tõendatuse korral peab kostja tõendama laenu tähtaegsust. Hageja ei pea tõendama tähtajatust. Laen on eelduslikult tähtajatu. Laenusaaja arvel oleva raha käsutus on asjassepuutumatu.
29.L Te ülekandekorraldusel oli selgelt kirjas „laen“ ja kostja seda sellisena ka aktsepteeris.
30.Kostja tõendamiskohustuse käsitlus on väär. Selleks, et tugineda laenu tähtajalisusele, peaks kostja välja tooma, milline oli laenu tagastamise aeg ja tõendama sellekohast kokkulepet. Vastavalt VÕS § 398 lg. 1 on laenuleping tähtajatu, kui pooled pole laenu tagastamise tähtaega kokku leppinud (2-19-2439 , p. 16; Tallinna ringkonnakohtu o1.10.2023 otsus nr. 2-18-13461, p. 13.1 Riigikohus toonitas, et kehtib tähtajatu laenulepingu eeldus ning tähtajalisust peab tõendama kostja (3-2-1-45-17, p 12; 3-2-1-67-14, p.31; 3-2-1-137-06, p. 14). Kostja pole isegi nimetanud laenu tähtaega, ega ka tõendanud laenu tähtaegsust.
31.Kostja menetlusdokumendi p. 2.27 väide, et kuigi kostja käsutas tema kontol olevat vara N Lle jope ostmiseks (et jope osteti viimasele on tõendamata), mistõttu raha tegelikuks kasutajaks olev (lahusvararežiimis olev) N L on niivõrd asjakohatu, et ei vaja kommentaare. Kostjal on vastavalt AÕS § 68 võimalik ükskõik kuidas käsutada tema kontol olevat raha, mis on individuaaltunnusteta asendatav vara (s.o. välistatud on väide „sama raha“ kohta), kuid see ei mõjuta VÕS § 396 kohast laenulepingut laenu andja ja saaja vahel. Raha saajaks oli pealegi müüja, mille kohta kostja esitas 14.12.2016 maksekorralduse Outlet M kasuks 369 eurot (mis pole 400 eurot), mitte N L kasuks. Kui kostja oleks kronoloogiliselt pärast laenu saamist, tema kontol oleva raha eest ostnud näiteks lennupileti, siis ei saaks hageja suhtes lugeda raha „kasutajaks“ lennukompaniid või isikut, kellele kostja pileti ostis.
32.18.03.2024 menetlusdokumendis leidis kostja, et viited N Lle on sisutud, kuna viimane pole hageja ja kostja vahelise õigussuhte pool. Hagi on esitatud hageja ja kostja vahelise võlakohustuse täitmiseks, kus N L on asjassepuutumatu isik. Isegi, kui ta oleks „vahendaja“ nagu kostja väidab, et elimineeriks see kostja võlakohustusi hageja ees.
33.Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja ja L T OÜ, kellelt hageja omandas nõude, kandsid kostjale üle hagis märgitud rahasummad. Seega peaks kostja tõendama, et tal oli õiguslik või lepinguline alus raha saada, mida ta pole teinud. Hageja on tõendanud, et tegemist oli laenuga. Kui see
2-23-15974 nii ei oleks, VÕS § 1027 sätestab sõnaselgelt, et isik peab andma teisele isikule välja temalt õigusliku aluseta saadu. Õiguslikku alust saada hageja raha pole kostja tõendanud. Kui tegu poleks laenuga, siis puudus raha saamisel lepinguline ja õiguslik alus s.o. hageja ja kostja vahel kohustust ei olnud olemas, kohustust ei tekkinud (VÕS § 1028). Viimati mainitud alusetu rikastumise säte on kohaldatav ka siis, kui raha anti, kuid leping jäi sõlmimata. Antud juhul on laenulepingu olemasolu tõendatud.
34.Kostja tõendid on asjakohatud. Arusaamatud on viited kostja kuludele. Vastavalt VÕS § 186 p. 1 lõpetab kohustuse nõuetekohane täitmine, mitte võlgniku kulu või suhted N Lga. See milliseid kulusid kandis kostja ei oma hageja ja kostja vahelises õigussuhtes mingit tähtsust. Tõendid on asjakohatud ning need tuleb vastu võtmata või tähelepanuta jätta (e-toimiku puhul on tagastamine küsitav). Isegi, kui kohus võtab tõendid vastu, puudub neil tõenduslik väärtus. Esiteks, pole tõendatud, et saadud raha kulutati just nende kulude katmiseks. Näiteks, TsMS § 230 lg 1 järgi peab kostja tõendama, et ta tegi toimingud hageja kasuks või viimase juhiste järgi (2-18-14696/161, p 15.2.). Teiseks, kui isegi oleks see „sama raha“ (õiguslikult võimatu kontseptsioon individuaaltunnusteta asendatava vara osas), tegemist on laenu- (või õigusliku või lepingulise aluseta saadud) raha kulutamisega, mis ei mõjuta kostja kohustust raha tagastada. Teisisõnu, see kuidas kostja oma kontol raha s.o. liigitunnusega asendatavat vara, mille puhul ei saa kunagi rääkida laenurahaga „samast rahast“, kasutas ei mõjuta viimase võlakohustusi hageja ees. Hageja pole kunagi avaldanud tahet vabastada kostjat raha tagastamise kohustusest. Kostja pole viidanud tõenditele, mis andis talle aluse hageja raha enesele jätta.
35.Kostja on esitanud tema lahusvaraks oleva korteriomandi kuluarveid ja usaldusisiku aruande, milliseid puudutasime ülal. Samuti esitas ta lasteaiakoha kuluarveid, milliseid oleme käsitlenud eelnevates menetlusdokumentides, näidates, et ka N L kandis vastavaid kulusid.
36.Tähtsust ei oma N L antud juriidilise isiku üldvolikiri. Hageja on tõendanud, et L T tegi kostjale kande selgitusega „laen“ ja kostja seda sellisena aktsepteeris. Võlakohustus ei sõltu käesoleva menetlusega mitteseotud volikirjast ega isegi sellest, kui N L oleks palunud ülekannet teha, mille osas igasugused tõendid lisaks veel puuduvad.
37.Kostja menetluse lõppstaadiumis 22.01.2024 esitatud üllatusväide ülalpidamiskohustuse osas on sisutu, kuna hagejal puudus kostja või tema laste suhtes igasugune ülalpidamiskohustus ja ta pole seda täitnud (vt. täpsemalt hageja 29.01.2024 menetlusdokument; vt ka hageja 08.01.2024 menetlusdokument). Kuna kostja väidab, et ta kulutas raha lastele ja endale, siis saaks pigem olla tegemist kostja ülalpidamiskohustuse täitmisega, mis saaks olla kvalifitseeritav veel käsundita asjaajamisena. Veel saaks tekkida võimalik kvalifikatsioon VÕS § 1030 alusel kui tegu oleks saaja kasuks sõlmitud lepingu täitmisega. Kuna aga tegemist oli laenuga (lepingusuhtega), siis on raha ka laenuna tagasinõutud.
38.Kostja pole ka millegagi tõendanud väiteid, et hageja oli maksnud N L eest, ehkki see ei mõjutaks hageja ja kostja vahelist õigussuhet. Mida maksmine N L eest õiguslikult tähendab, jääb üheselt arusaamatuks. Isegi, kui oleks tõendatud, et N L palus kanda kostjale üle raha, ei tähenda see, et hagejal oleks lepinguline või seadusest tulenev kohustus kostjale raha kanda. N L ja kostja vahel kehtis lahusvararežiim, seega muud N L kohustused peale elatise ei tule kõne alla. Vabaduse pst 181 korter 4 on kostja lahusvara ja kostja on KÜ liige, mistõttu sellega seotud kuludokumendid on asjakohatud. Tegemist on lahusvaraga seotud kuluga.
39.Kostja oli tema enda poolt esitatud tõendi kohaselt N L usaldusisik, kelle kontrolli all olid viimase varad ja maksed (PankRS 2020.a. redaktsiooni § 172; 3-2-1-31-16, p 18; 3-2-1-124-16, p 13.1). Seega kostja sisuliselt kontrollis N L rahalist tegevust ja suhe oli vertikaalne. Viited kostja kui N L usaldusisiku aruandele perioodi kohta 2020 on alusetud veel järgnevatel põhjustel. Esiteks, sealt nähtub elatisraha tasumine ning kuskilt ei nähtu elatisraha nõudeid, mida saanuks esitada pankrotimenetluses. Kostja pole esitanud nõudeid N L pankrotimenetluses, ms oleks
2-23-15974 iseenesestmõistetav elatisvõla puhul. Teiseks, viide „sugulastele“ on sisutu. Aruandes on blanketi lahter: „Kes kannab igakuised püsikulud (kas võlgnik ise või muu isik)? Muud isikud (sugulased)“, mille järel valitseb tühjus, seega kostja eitas sugulaste poolt elatisraha maksmist. Eeldades, et usaldusisik (ametiisik KarS mõttes) ei esitanud õiguslikku vastutust kaasatoovaid valeandmeid, siis „sugulased“ pole tema enda poolt esitatud deklaratsiooni kohaselt N L eest kulusid kandnud.
40.L Te maksekorraldusel on selgitus „laen“. Muudel maksekorraldustel on selgitus „perevod“ e. „ülekanne“ (hageja arve debiteerimine ja kostja arve krediteerimine). Puuduvad kanded „N eest“, „ülalpidamiskohustus“, „kinge“ või midagi sarnast, mis kinnitaks, et raha on antud ilma tagastamiskohustuseta. Mitte midagi ei toeta kostja positsiooni. N L ja kostja kirjavahetus on asjassepuutumatu ja sel hagejat ei nimetata. Reeglina on tehingud tasulised. Vastupidist peab tõendama kostja. Ülekandekorraldusel olev selgitus „perevod“ e ülekanne ei tähenda kinget, mis on tsiviilkäibes ebatavaline tehing. Vastavalt VÕS § 261 peab kinkeleping olema kirjalik. VÕS § 259 eeldab tahteavaldust vara tasuta üleandmiseks, mis puudus ning mille kohta tõendid puuduvad (3-2-1-145-16, p. 13.1; 3-2-1-117-09, p 13, 14; 2-17-17756, p 21, 22).
41.Kostjapoolne tõendamiskoormuse käsitlus ei vasta seadusele. On kummastav, et kostja heidab hagejale ette tõendamiskohustuse mittetäitmist, samas, kus ta, erinevalt hagejast, pole oma versiooni kinnitamiseks vaatamata raha saamise tunnistamisele esitanud ainsatki asjakohast tõendit. Kostja pole järjekindel tõendamiskohustuse osas. Ainus pooltevahelist õigussuhet tõendanud isik on hageja, kes esitas N L kirjalikud seletused (TsMS § 272 kohane dokumentaalne tõend), mille kohus luges dokumentaalseks tõendiks. Ainus, mis oli kostjal vastu väita oli see, et väidetavalt vaenusuhetes olev N L eksis rakenduse osas, mida kasutati videoülekande ajal. Isegi, kui see oleks nii, ei anna see alust seletust mitteusaldusväärseks tunnustada. Rakendust pole ülekande ajal näha ning tavaline inimene ei orienteeru täpselt rakenduste nimedes, Whatsapp on üsnagi levinud mõiste. Isegi, kui oleks tõendatud suhete vaenulikkus, tõendatud pole valeseletuse (võltsimise) toimepanek. Lisaks on hageja esitanud N M kirjaliku seletuse ja ülekandekorralduse, millega N M laenas hagejale raha edasilaenamiseks kostjale. Väide selle kohta, justkui peaks N L seletus sisaldama konkreetseid summasid ei ole asjakohane. N L kinnitas, et hageja ja kostja sõlmisid suulise laenulepingu ja 11.11.2020 kuni jaanuari alguseni 2021 laenas hageja kostjale umbes 10 000 eurot, kostja tunnistas võlga ja kohustus tagastama.
42.Lepingu saab sõlmida ka kaudsete tahteavaldustega, kuid tõendatud on ka otsesed tahteavaldused. Oluline on tõend laenulepingu sõlmimise suhtes. N L oli valmis seda kohtus vande all tunnistama. Kuna muid tõendeid ei ole, siis see tekitab koos N M seletusega piisava TsMS § 232 lg. 1 kohase tõendikogumi, tõendamaks laenusuhet. Muud tõendid puuduvad. Kuna laenulepingu sõlmimine 11.11.2020 on tõendatud, siis on eelduslikult kõigi ülekannete näol tegemist laenuga. Tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 lasub hagejal tõendamiskoormis nõude olemasolu tõendamiseks, kuid kui hageja on esitanud tõendid enda väidetud asjaolu tõendamiseks, siis on ka kostjal TsMS § 230 lg 1 alusel kohustus oma vastuväidet omakorda tõendada (2-19-7379/61, p.20; 3-2-1-137-07, p 13). Hageja tõendas laenulepingu sõlmimist ja ülekandeid, kostja oma versiooni ei tõendanud.
KOSTJA VASTUVÄITED
43.21.12.2023 vastuses kostja ei tunnista hagi ning vaidleb sellele vastu. Kostja on seisukohal, et hagi on perspektiivitu seetõttu, et hageja on esitanud nõude vale kostja vastu. Kostja peab võimalikuks, et E L peab oma nõudega (selle olemasolu korral) pöörduma N L (L) vastu.
44.Kostja selgitab, et E L on tema endise abikaasa, N L ema. N L ning A E olid abielus 17.07.201511.01.2022 (lisa 1; kohtuotsus abielu lahutamise kohta tsiviilasjas xxx). N Ll ning A Eil on kolm ühist last (H L, sündinud xxx.a, D M L, sündinud xxx.a; E J L, sündinud xxx.a; vt lisa 1, lk 2). 2014. aastal algatati N L suhtes kriminaalmenetlust, mis päädis süüdimõistva otsusega 2017. aastal (lisa 2,
2-23-15974 kohtuotsus kriminaalasjas nr xxx). Ühtlasi kuulutas kohus 18.09.2017 kohtumäärusega tsiviilasjas nr xxx välja N L pankroti (lisa 3, N L pankroti väljakuulutamise teade). Juba kriminaalmenetluse ajal, kuid eriti pärast pankroti välja kuulutamist, vältis N L enda pangakonto kasutamist ning kostjale ning lastele ülalpidamise andmiseks ning perekonna kulutuste eest tasumiseks kasutas ta E L kontot.
45.Kuna perioodil perioodil 02.11.2020-27.12.2020 viibis kostja USA-s, kus xxx sündis kostja ning N L ühine tütar E J L, suhtlesid kostja ning N L rahaasjade arutamisel interneti teel. Seoses tütre sünni ning välismaal viibimisega tekkisid perel märkimisväärsed väljaminekud, mille eest osaliselt tasus N L, kes kandis E L vahendusel kostjale raha. Rahaliste ülekannete osas on olemas üksikasjalik vestlus N L ning kostja vahel, milleks kasutati Viber mobiilirakendust. Selle tõenduseks, et hageja poolt kostjale kantud raha oli sisuliselt ülalpidamiskohustuse täitmine (N L poolt või N L asemel), esitab kostja väljavõtted kostja ning N L vahel toimunud vestlustest. Vestlustes on seostatavad nii kuupäevad kui ka rahasummad ning need langevad kokku E L poolt teostatud ülekannetega.
46.11.11.2020 ülekanne 5 000 €. 12.11.2020 kirjutas N L kostjale: „Kass, saatsin eile 5k.“ N L teavitas sellega kostjat, et on palunud enda emal teha kostjale ülekanne summas 5 000 eurot. Seejärel jätkub N L ning A Ei vestlus, mille tarbeks on raha vajalik ning millised on kulutuste suurused eurodes ja dollarites (lisa 4, kostja vestlus N L 12.11.2020).
47.xxx ülekanne 250,00 €. 21.11.2020 kirjutas kostja N Lle, et tal ei ole enam peaaegu üldse söögiraha (lisa 5, kostja ja N L vestlus 21.11.2020). Sellele järgneb N L ning kostja arutelu selle osas, kui palju on kostjal alles sularaha ning millised on ajaliselt kõige lähedasemad väljaminekud. N L küsib samuti kostjalt, kas raha ülekandega kannataks paar päeva oodata ning kostja vastab, et kannatab küll. xxx kannabki vestluse jätkuna N L E L vahendusel kostjale 250 eurot.
48.01.12.2020 ülekanne 2 000,00 €. 01.12.2020 kirjutab kostja N Lle: „ Tere. Sain raha kätte. Suur tänu.“ (lisa 6, kostja ja N L vestlus 01.12.2020). Täiendavalt küsib kostja N Llt, kas võib selle raha eest ka oma telefoni eest tasuda ja N L vastab jaatavalt.
49.14.12.2020 ülekanne 200,00 €. 14.12.2020 kirjutab kostja N Lle, et taotles passi ning edastab foto, millelt nähtub, et passiga seonduvate kulutuste suurus on 192,13 dollarit (lisa 7, kostja ja N L vestlus 14.12.2020). N L küsib seejärel kostjalt: „ Kas täna on raha vaja?“ Kostja vastab, et jah, on vaja. Samal päeval kannabki hageja N L eest kostjale 200 eurot. Kostja kirjutab hiljem N Lle: „Aitäh, sain kätte.“ ( vt lisa 7)
50.15.12.2020 ülekanne 620,00 € ja 18.01.2021 ülekanne 620,00 €. 15.12.2020 kirjutas N L kostjale, et kostja annaks talle Citadele panga arve numbri. (lisa 8, 15.12.2020 suhtlus kostja ja N L vahel). Kostja selgitab, et kostjal oli eluasemelaenu leping Citadele pangaga – seega oli N L küsimus ajendatud soovist tasuda kostja asemel detsembris 2020 kostja eluasemelaenu. Kostja saatis N Lle enda Citadele pangakonto nr xxx (vt lisa 8) ja samale kontole saatiski E L 15.12.2020 ülekandena 620 eurot (lisa 9, kostja pangakonto väljavõte Citadele pangas). 18.12.2021 ülekanne oli E L poolt tehtud kostja teisele pangakontole ning kostja seejärel ise kandis selle Citadele pangas olevale kontole (vt lisa 9). Kostjal ning N Ll oli abielu varasuhtena valitud varalahusus. Sellegi poolest elas N L koos kostjaga ning pidi seetõttu samuti panustama eluasemega seotud kuludesse. Igakuiselt N L eluasemekulusid nagu kommunaalkulud, elektriarved jmt, ei tasunud – need tasus kostja. Hüvitamaks eluasemega seonduvaid kulutusi N L tasus detsembris 2020 ning jaanuaris 2021 eluasemelaenu tagasimaksega võrdväärse summa, s.o 620 eurot kostja pangakontole. Kostja poolt tõendina esitatud väljavõttest enda Citadele pangas asuvast kontost nähtub, et pärast hageja poolseid laekumisi vastavalt 15.12.2020 ja 18.01.2021 on toimunud eluasemelaenu põhiosa ja intressimaksete mahaarvamised. 15.12.2020 on põhiosa ja intressimakse olnud kokku summas 611,35 eurot ning 18.01.2021 summas 609,64 eurot (vt lisa 9). Kuigi 18.01.2021 makse osas ei ole eraldiseisvat vestlust, on kostja seisukohal, et eelviidatud tõenditest kogumis on arusaadav, et tegemist ei olnud laenuga, vaid N L poolt hageja vahendusel toimunud panustamisega pere ülalpidamiskuludesse.
2-23-15974
51.21.12.2020 ülekanne 200,00 €. 21.12.2020 kirjutas kostja N Lle: „Kui ei ole raske, tee ülekanne pampersite ja söögi jaoks.“ (lisa 10, kostja ja N L vestlus 21.12.2020). N L küsib vastu: „Kui palju?“ Kostja vastab N Lle: „Nii palju kui saad. Siin maksab üks pakk mähkmeid 28 dollarit. Samal kuupäeval laekus A Eile N Llt hageja vahendusel 200 eurot.
52.23.12.2020 ülekanne 120,00 €. 25.12.2020 on hageja lapselapse, kostja poja D M L sünnipäev ning hageja kandis sünnipäevakingina lapsele 120 eurot kostja pangakontole.
53.25.12.2020 ülekanne 160,00 €. Kostja sõitis 25.12.2020 Eesti konsuli juurde USA-s ning transpordi kulu läks autorendi näol maksma 126,59 eurot. Kostja esitab tõendina maksekorralduse summas 126,59 eurot, mis on tehtud 31.12.2020 kuupäeval ning selgitusest nähtub, et tegemist on just 25.12.2020 renditud auto eest tasumisega (lisa 11, maksekorraldus 25.12.2020 autorendi eest). Lisaks esitab kostja maksekorralduse kuupäevaga 29.12.2020 summas 52,71 eurot ning selgitusest nähtub tasumine 27.12.2020 Uberi taksosõidu eest – sel kuupäeval sõitis kostja lennujaama, et naasta Eestisse (lisa 12, 29.12.2020 maksekorraldus summas 52,71 eurot). Eeltoodust tulenevalt oli 25.12.2020 ülekanne N L rahaline toetus, mis tehti kostjale hageja vahendusel, et aidata tasuda kostja transpordikulude eest USA-s.
54.05.01.2021 ülekanne 50,00 €. 05.01.2021 ülekande summas 50 eurot kandis N L hageja kaudu kostjale omal soovil. Kostja ei palunud N Llt ülekannet. N L ning kostja vahelisest vestlusest 05.01.2021 nähtub, et N L tegi ülekande hageja kaudu eesmärgil, et anda raha telefoni arve eest tasumiseks. Nii kirjutabki N L vestluses kostjaga 05.01.2021: „Maksa enda telefoni eest.“ Kostja vastab N Lle üllatunult: „Ohoh. Tänan.“ (lisa 13, kostja ja N L vestlus 05.01.2023)
55.Hagi lisana 10 on esitatud N L selgitus, kus N L avaldab, et E L ning A E sõlmisid novembris 2020 suulise laenulepingu videosilla teel, kasutades selleks WhatsApp rakendust. Kostja esitab tõendina väljavõtte enda ja hageja vahel vestlusest WhatsApp rakendusest, millest nähtub, et perioodil 15.12.2018-28.10.2021 ei ole hageja ning kostja omavahel seda rakendust kasutades suhelnud (lisa 14, väljavõte poolte suhtlusest WhatsApp rakenduses). Kui pooled oleks videosilla teel rääkinud, oleks sellest ka märge rakenduses. Täiendavalt esitab kostja tõendina väljavõtte enda ning N L suhtlusest WhatsApp rakenduses, millest samuti nähtub, et novembris 2020 pole mingit suhtlust toimunud (lisa 15, kostja ja N L suhtlus WhatsApp rakenduses). Järelikult ei saa tõele vastata N L selgitus, milles ta kirjeldab, et oli tunnistajaks suulise laenulepingu sõlmimisele WhatsApp rakenduse kaudu tehtud videokõnes. N L selgitus tervikuna on väljamõeldis ning selle ebausaldusväärsusele viitabki asjaolu, et N L korduvalt nimetab WhatsApp rakendust – järelikult pole tegemist juhusliku eksimusega.
56.Kostja osutab täiendavalt, et tema ja N L vahel toimunud vestlustes mobiilirakenduses Viber perioodil november 2020 kuni jaanuar 2021 ei ole mingeid viiteid laenudele. Vestlusest nähtub vaid üheselt, et N L on saatnud kostjale raha perekonna väljaminekute katteks ning on kasutanud selleks E L pangakontot.
57.13.12.2016 L T OÜ ülekande osas märgib kostja, et 13.12.2016 kandis L T OÜ kostja pangakontole 400 eurot selgitusega „laen“. Kostja selgitab, et 13.12.2016 viibis kostja koos N L reisil Itaalias, Milaanos. N L, kes oli L T OÜ faktiline ühingujuht (lisa 16, L T OÜ vastus A Ei vastuhagile tsiviilasjas nr xxx, lk 20 p 84) ning kontrollis 2016. aastal ainuisikuliselt L T OÜ pangakontot, soovis endale osta jopet ning sellel eesmärgil kandis N L L T OÜ kontolt kostja kontole rahasumma 400 eurot. Kostja ei oska selgitada, miks kirjutas N L ülekande selgituseks „laen“ või kelle vahelist laenusuhet N L ülekannet tehes silmas pidas. Kuivõrd kriminaalmenetlus N L suhtes oli kestnud juba alates 2014. aastast ja oli 2016. a novembriks jõudnud lõpufaasi (aprillis 2017 läks N L vangi), siis ilmselt ei soovinud N L, et tema kontolt nähtuks reisiga seonduvaid väljaminekuid ning laekumisi ettevõtte kontolt. Seetõttu kandiski N L jope raha just kostja kontole. Kostja ostiski N L palvel 14.12.2016 N Lle jope (lisa 17, makse jope eest). Kostja esitab ka tõendina pildi N Lst Milanos, käes
2-23-15974 kott värskelt ostetud jopega ( lisa 18, pilt N Lst Milaanos 14.12.2016 ostuga). N L käes olevale kotile on kirjutatud „M“, mis kattub 14.12.2016 makse saanud ettevõtte nimega (vt lisa 17). Seega, kui lugeda, et 13.12.2016 ülekanne oli laen, oli laenu saaja N L, kes ostis nimetatud raha eest endale jope. Kostja eitab laenusuhte olemasolu L T OÜ-ga või E Lga.
58.22.01.2024 esitas kostja täiendava vastuse. Hageja on hagiavalduses osutanud, et E L poolt 11.11.2020-05.01.2021 A Eile tehtud rahalised ülekanded (kokku summas 9 205 eurot) oli tähtajatu laen. Kostja ei nõustu hageja käsitlusega. Kostja ei ole mitte kunagi E Lga laenulepingut sõlminud. E L on esitanud tõendina N M selgituse ning pangakonto väljavõtte N M raha saamise kohta. Kostja on seisukohal, et antud dokumentaalsed tõendid ei saa tõendada hageja ning kostja vahelise laenulepingu sõlmimist. Mis ettekäändel on E L N M raha laenanud ja milliseid selgitusi selle kohta N Mle andnud, on väljaspool kostja mõjusfääri. Kostja pole kunagi palunud hagejal sõlmida laenulepingut N Mga ning ei olnud vastava laenusuhte olemasolust enne käesoleva menetluse algust ka teadlik. 21.12.2023 kostja vastuse p-s 2.10, alapunktides 1-9 ja lisades nr 4-13 on kostja esitanud üksikasjalikud selgitused selle kohta, kuidas E L poolt ülekantud raha on tegelikkuses saadetud kostjale tema endise abikaasa N L poolt perekonna kulutuste tarbeks. Vestlustes N L (21.12.2023 dokumendi lisad 4-13) on nähtav N L soov kostjat rahaliselt toetada ning kordagi ei ole juttu hagejalt raha laenamise kohta. Seega on kostja poolt esitatud kirjalikud tõendid selges vastuolus hageja teooriatega laenulepingu kohta.
59.Kostjal puudus ka vajadus hagejalt raha laenata. Kostja osutab, et perioodil 11.11.202005.01.2021 oleks kostjal olnud võimalik realiseerida mitmeid temale kuuluvaid varasid, kui tal oleks olnud vastav soov ja vajadus. Näiteks oli kostja perioodil 27.03.2019-22.04.2021 ettevõtte L T OÜ ainuosanik (lisa 1, L T OÜ üld- ja isikuandmete ajalugu; kostja endine nimi on A L ning tõendil kostja endise nimega). Perioodil 27.04.2019-27.04.2021 oli kostja L T OÜ ainuke juhatuse liige. L T OÜ puhaskasum 2020. aastal oli 89 447 eurot ja 2019. aastal 42 631 eurot (lisa 2, L T OÜ 2020. a majandusaasta aruanne). Kostjal oleks seega olnud võimalus igal ajahetkel osanikuna võtta vastu otsus maksta endale dividende või ka igakuiselt juhatuse liikme tasu, kui tal oleks olnud vajadus täiendavate rahaliste vahendite järele. 2019. aastal ning 2020. aastal juhatuse liikme tasusid ettevõte ei makstud ning ka kasumi jaotamist ei toimunud. (Kuivõrd tsiviilasjas nr xxx on A E esitanud L T OÜ vastu juhatuse liikme tasu nõude siis märgib kostja, et eeltoodut ei ole võimalik tõlgendada selliselt, et kostja oleks võtnud vastu juhatuse liikme tasust loobumise otsuse või nõustunud tasuta töötamisega.)
60.Lisaks eelnimetatud osaühingu osalusele kuulus 2020. aasta lõpuperioodil kostjale viis erinevat kinnisasja, mida kostja ei kasutanud enda elukohana: 1. Tartu Maakohtu poolt peetava kinnistusraamatu registriosa nr xxx, s.o aadressil xxx (lisa 3, kinnistusraamatu registriosa nr xxx väljavõte); 2. Tartu Maakohtu poolt peetava kinnistusraamatu registriosa nr xxx, s.o aadressil xxx (lisa 4, kinnistusraamatu registriosa nr xxx väljavõte); 3. Tartu Maakohtu poolt peetava kinnistusraamatu registriosa nr xxx, s.o xxx (lisa 5, kinnistusraamatu registriosa nr xxx väljavõte); 4. Tartu Maakohtu poolt peetava kinnistusraamatu registriosa nr xxx, s.o xxx (lisa 6, kinnistusraamatu registriosa nr xxx väljavõte); 5. Tartu Maakohtu poolt peetava kinnistusraamatu registriosa nr xxx, s.o xxx maakond asuv ärimaa (lisa 7, registriosa nr xxx väljavõte).
61.Olukorras, kus kostjal endal oli 2020. a teisel poolel mitmeid varasid, mida realiseerida ning kust oleks kostja saanud kiirelt täiendavaid rahalisi vahendeid, puudus tal mistahes põhjus pöörduda enda ämma poole raha laenamiseks. Sellise laenulepingu sõlmimises puudub mistahes loogika. Seda enam olukorras, kus ämmal endalgi polnud vabasid rahalisi vahendeid – hageja ise on esitanud tõendi, et tema rahaline seis oli kehv ning ta laenas raha N M. Kostja toob välja, et 2020. a lõpus toimunud USA-s viibimisega seotud kulud ei tulnud kostjale üllatusena. Kostja oli ka oma kaks vanemat last sünnitanud USA-s ning oskas sinna reisides kulusid planeerida. Ta oli kokkuleppel oma toonase abikaasa N L arvestanud tema rahalise toetusega, mitte ämmalt raha laenamisega.
62.Alusetu rikastumise osas märgib kostja, et hageja on alternatiivselt leidnud, et hageja poolt
2-23-15974 teostatud ülekanded on kostja poolt alusetult saadu ning tuleb tagastada VÕS § 1027 alusel. Kostja on seisukohal, et hageja täitis kostja alaealiste laste ülalpidamiskohustust (enda poja N L asemel), mistõttu pole tegemist alusetu rikastumisega. Kostja on seisukohal, et tegemist oli seadusest tuleneva ülalpidamiskohustuse täitmisega (põhjendus alates käesoleva dokumendi p 2.12. jj). VÕS § 1028 lg 2 p 1 sätestab, et üleandja ei või saajalt saadut tagasi nõuda, kui üleandmisega täideti mittetäielik kohustus. Kui kohus peaks leidma, et tegemist ei olnud seadusest tuleneva ülalpidamiskohustusega, on kostja seisukohal, et 9 205 eurot tasumisega täitis hageja mittetäieliku kohustuse VÕS § 1028 lg 2 p 1 ning VÕS § 4 lg 2 p 2 tähenduses ning seda ei ole võimalik kostjalt tagasi nõuda.
63.Kostja on seisukohal, et E L poolt temale ülekantud 9 205 eurot oli ülalpidamiskohustuse täitmine. Perekonnaseaduse (edaspidi PKS) § 96 lg 2 alusel on teise astme ülenejad sugulased ülalpidamiskohustuslased oma alaealiste alanejate sugulaste suhtes. PKS § 106 lg 1 järgi tekib asenduskohustus eelkõige siis, kui ülalpidamist andma kohustatud sugulane on oma varalise seisundi tõttu ülalpidamise andmisest vabastatud. Selline asenduskohustus tekib vanavanemal PKS § 106 lg 2 järgi juhul, kui vanema vastu ei ole võimalik ülalpidamisnõuet esitada või kui ülalpidamise väljamõistmist on vanemalt ülemäära raske saavutada.
64.N L kui eraisik oli pankrotis (vt 21.12.2023 menetlusdokumendi lisa 3). Eeltoodust tulenevalt oli hageja ülalpidamiskohustuslane enda poja N L ja kostja ühiste laste osas (poolte vahel puudub vaidlus, et A Eil ning N Ll on kolm alaealist last: H L, sündinud xxx.a, D M L, sündinud xxx.a; E J L, sündinud xxx.a). Kostja on seisukohal, et hageja poolt kostjale teostatud rahalised ülekanded on käsitletavad kui hageja kolme eelviidatud lapselapse ülalpidamiskohustuse täitmine N L asemel, mistõttu pole hagejal õigust kostjalt 9 205 eurot tagasi nõuda.
65.Alternatiivselt, kui kohus on seisukohal, et hageja rahalised ülekanded ei ole käsitletavad kui ülalpidamiskohustuse täitmine, on kostja seisukohal, et tegemist oli kinkega VÕS § 259 lg 1 tähenduses. Hageja poolt kostjale tehtud ülekannete selgituses ei ole märgitud „laen“, vaid lihtsalt „perevod“, mis tõlkes tähendab ülekannet. Lisaks tõendavad kostja poolt esitatud suhtlus N L (21.12.2023 menetlusdokumendi lisad 4-13), et hageja poeg soovis kostjat rahaliselt toetada. Poolte vahel puudub vaidlus selle osas, et N L ise kostjale ülekandeid ei teinud. Hageja soovis poja peret rahaliselt toetada ning seetõttu tegi kostjale rahalisi ülekandeid.
66.Kui kohus on seisukohal, et hagejal puudus seadusest tulenev kohustus kostja lapsi rahaliselt toetada, siis oli tegemist kõlbelise kohustuse täitmisega. VÕS § 261 lg 1 kohaselt peab kinkija avaldus endale kinkelepingust tulenevate kohustuste võtmiseks olema tehtud kirjalikult, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 261 lg 2 sätestab, et kinkelepingust tuleneva kohustuse täitmisega loetakse kinkeleping kehtivaks ka juhul, kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud vorminõuet ei ole järgitud. Kuivõrd hageja on kohustuse ehk rahalised ülekanded, täitnud, loetakse kinkelepingut kehtivaks hoolimata vorminõude täitmata jätmisest. Eeltoodust tulenevalt, kuigi pooled pole sõlminud kirjalikku kinkelepingut ja puudub hageja kirjalik vastavasisuline tahteavaldus, on hageja kostjale ülekandeid tehes kohustuse täitnud, mistõttu on kinkeleping kehtiv.
67.Hageja väidab, et L T OÜ laenas kostjale 400 eurot, kui kandis 13.12.2016 kostja arvelduskontole 400 € selgitusega „laen“. Nõude loovutas L T OÜ hagejale 07.11.2023. Kostja on seisukohal, et ei ole L T OÜ-ga laenulepingut sõlminud ning selline väide on tõendamata. Kostja jääb nimetatud ülekande osas 21.12.2023 menetlusdokumendi punktides 2.13.-2.18. antud selgituste juurde ning on seisukohal, et kuigi raha laekus kostja kontole, oli selle raha kasutajaks ja laenu saajaks N L, kes ostis nimetatud raha eest endale jope. Kostja osutab, et hageja ei ole selgitanud kõnealuse laenusuhte asjaolusid – kes L T OÜ nimel kostjaga antud laenulepingu sõlmis ning ülekande teostas või millest nähtub, et tegemist oli tähtajatu laenulepinguga. Kuigi raha tasuti kostja arveldusarvele ei saa olla välistatud, et laenulepingu poolteks olid hoopis L T OÜ ja N L. Vastavate asjaolude tõendamine on hageja kohustus. Juhul, kui kohus leiab, et tegemist siiski oli laenuga, mis olid sõlmitud kostja ja L T OÜ vahel, on
2-23-15974 kostja seisukohal, et nõue on aegunud. Puuduvad mistahes tõendid, et laen oli antud tähtajatult. Niisamuti jääb arusaamatuks, kuidas vastab juriidilise isiku huvidele tähtajatu laenu andmine.
68.Lisaks selgitab kostja, et ka 2016. aastal puudus kostjal vajadus kelleltki raha laenata. Tegelikkuses, oli olukord hoopis vastupidine – kostja laenas raha N Lle. 02.12.2016 laenas kostja N Lle 1 500 eurot ning 04.12.0216 veel kord 1 500 eurot (lisa 8, 02.12.2016 pangaülekanne N Lle; lisa 9, 04.12.2016 pangaülekanne N Lle). Kostja kaalub käesoleval ajal viidatud tähtajatute laenulepingute ülesütlemist.
69.N L väidab, et on näinud (või kuulnud) pealt lepingu sõlmimist, kuigi sellist lepingut pole kunagi sõlmitud. N L on juba kohtule andnud kirjalikud selgitused. Need selgitused on vastuolus teiste menetluses esitatud kirjalike tõenditega (kostja ning N L vahelised vestlused 2020. ja 2021. aastal). Esmalt väitis N L, et „lepingu sõlmimine“ toimus ühes mobiilirakenduses, s.o „whatsapp“ – seejuures nimetades selle rakenduse nime korduvalt ja ilma igasuguse kahtluse varjundita. Kui kostja esitas tõendi, et nimetatud rakenduses pole suhtlust kõnealusel ajavahemikul toimunud (21.12.2023 menetlusdokumendi lisa 14 ja 15), siis N L taganes esialgsest selgitusest ja ilmnes, et tema arvates võis ikkagi olla kõne kellegi teise vahel, teisel ajal ja teises rakenduses. Lõpuks otsustas N L, et E L sõlmis lepingu N L ja A Ei vahel toimunud vestluse jooksul. Eeltoodu näitab, et N L poolt antavad selgitused ei ole järjepidevad, on väljamõeldis ega peegelda tõsielu sündmusi.
70.Kostja juhib samuti tähelepanu, et 08.01.2024 koostatud selgituses on N L pidanud põhjendatuks kommenteerida, et tema pole E L pangakontot ülekannete tegemiseks kasutanud. Samas ei ole N L välja toonud, kuidas ta siis enda peret rahaliselt toetas olukorras, kus kohus oli välja kuulutanud tema pankroti.
71.Kostja osutab, et kriminaalasjas xxx karistati N Le KarS § 211 lg 1 alusel investeerimiskelmuse eest ning KarS § 394 lg 2 p 1 ja p 3 alusel suures ulatuses rahapesu eest (kohtuotsus 21.12.2023 menetlusdokumendi lisas 2). Nimetatud asjaolu tõendab, et N L ei ole usaldusväärne inimene ning isik on kergekäeliselt valmis seadust rikkuma, kui see on tema huvides. Käesoleval juhul on aga tema huvides, kui kohus mõistab kostjalt tema ema kasuks välja suure summa.
72.Kostja selgitab, et alates tema ning N L abielu lahutusest 2021. aastal on nende suhted olnud erakordselt halvad. Vastastikku on endised abikaasad esitanud kuriteokaebusi ning peetud on mitmeid tsiviilkohtu vaidlusi. Muu seas on käesoleval ajal pooleli vaidlus laste hooldusõiguse üle (tsiviilasja nr xxx) ning kostja on esitanud kohtutäiturile avalduse elatise võlgnevuse sissenõudmiseks. 04.10.2023 seisuga oli N L elatise võlgnevus kolme lapse ees summas 13 633,43 eurot (lisa 10, kohtutäitur E V tõend). Kokkuvõtvalt ei ole N L usaldusväärne – tema kirjalikud selgitused on ebajärjepidevad ning vastuolus teiste tõenditega, ta on kriminaalkorras karistatud, seoses abielu lahutusega on tal isiklik vimm kostja suhtes ning tal on huvi, et kostjalt mõistetakse tema ema kasuks raha välja, kuna N L on ise võlgneb kostjale suuri summasid.
73.14.03.2024 esitas kostja täiendavad seisukohad. Hageja nõuab kostjalt käesolevas menetluses kahe erineva rahalise kohustuse täitmist: 1. hageja poolt kostja pangakontole 2020. aastal ja 2021. aastal kantud kokku summas 9 205 euro tagastamist; 2. L T OÜ poolt kostjale 13.12.2016 pangakontole kantud 400 euro tagastamist (L T OÜ on loovutanud nõude E Lle). Hageja on olnud menetluses peamiselt seisukohal, et eelnimetatud rahalised maksed on käsitletavad kui tähtajatud laenud.
74.Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 9 lg 1 sätestab, et leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Kostja on seisukohal, et laenulepingute olemasolu tõestamiseks, oleks hageja pidanud tõendama lisaks rahaülekannete faktile ka kostja tahteavaldust astuda lepingulisse suhtesse ning samuti, et lepingupooled on üldse saavutanud
2-23-15974 kokkuleppe ja mis oli kokkuleppe sisu. Kui jätta kõrvale N L kui kostja endise abikaasa ebausaldusväärsed ning vastuolulised selgituskirjad, pole hageja esitanud lepingulise suhte olemasolu kohta ühtegi tõendit. Seejuures isegi N L poolt antud kirjeldusest ei ole selgelt tuvastatav oletatava kokkuleppe sisu (sh laenu summa, selle väljastamise tingimused) ning jääb ka aru saamatuks, miks pidi hästi kindlustatud A E võtma laenu ämmalt, kel N L kirjelduste kohaselt tegelikkuses endal vabad vahendid puudusid. Kostja on jätkuvalt seisukohal, et ei ole E Lga laenulepingut sõlminud. Kostja suhtles rahaliste kulutuste jagamise osas vaid enda abikaasa N L (kostja ning N L suhtlus esitatud 21.12.2023 menetlusdokumendi lisades 4-10, s.o dtl 104-133).
75.Hageja on esitanud 29.01.2024 menetlusdokumendi lisana 1 A Ei ja N L abielu lahutust puudutava kohtuotsuse, lisana 2 N L laste hagiavalduse elatise nõudes alates 17.07.2021 ning lisana 3 Harju Maakohtu 17.07.2021 otsus nr. E V (elatise vaidluses). Kostja hinnangul ei oma 29.01.2024 esitatud eelnimetatud tõendid (lisad 1-3) käesoleva vaidluse lahendamisel olulist tähtsust, kuivõrd puudutavad aega, mis on hilisem kui vaidlusalune periood. Asjaolu, et alates abielu lahutamisest on kostja laste nimel nõudnud N Llt elatise tasumist, ei anna informatsiooni selle kohta, mil viisil N L täitis kohustusi sellele eelnenud ajal ning ajal mil E L tegi A Eile mitmeid rahalisi ülekandeid. Küll aga nähtub lisana 2 esitatud elatise hagist ning lisana 3 esitatud kohtuotsusest, et perekonnal olid seoses laste ülalpidamisega märkimisväärsed kulud. Kohtuotsuse punktis 8 (dtl 301-302) on kostja poolt koostatud kolme lapse igakuised ülalpidamiskulud vastavalt nende tavalisele elulaadile kokku summas 3 644,33 eurot, millest kohus on ülalpidamisena välja mõistnud alates 17.05.2022 kolme lapse peale igakuiselt kokku 753,5 eurot (kohtuotsuse p-d 25-27, dtl 307).
76.29.01.2024 dokumendi punktis 5 argumenteerib hageja, et N L panustas perekonna majapidamiskuludesse, sh kommunaalmaksete tasumisse ja laste ülalpidamisse, sh lasteaiatasude maksmisesse. Nimetatud väite tõenduseks on 08.03.2024 menetlusdokumendi lisadena 4-7 esitatud kulutuste tegemist tõendavad konto väljavõtted. Lisast 4 nähtub, et 2019. aastal on N L teinud A Eile 7 rahalist ülekannet, mille koguväärtus on summas 695 eurot ja kandnud ühes kuus ka perekonna eluaseme kommunaalmaksete kulud. Kokku ei katnud N L poolt 2019. aastal tasutu isegi mitte ühes kuus laste ülalpidamiseks vajalikku summat. Rohkem N L isiklikult perekonna ülalpidamisse 2019. aastal ei panustanud. 2020. aastal on N L teinud A Eile 8 rahalist ülekannet kogusummas 270 eurot ja tasunud ühekordse maksena ka lasteaia eest 236,8 eurot, kokku summas 506,8 eurot. Hageja väide, et on esitanud vaid osa võimalikest tõenditest N L poolsesse pere ülalpidamisse panustamise kohta, on sisutühi. Kui vastavasisulisi tõendeid eksisteeriks, oleks hageja need esitanud, kuid neid lihtsalt ei ole.
77.Kostja väidet, et N L isiklikult laste ülalpidamises juba abielu ajal ei osalenud või osales väga väikeses osas, kinnitab ka hageja poolt esitatud 08.03.2024 dokumendi lisa 8, s.o usaldusisiku aruanne 2019. aasta kohta. Kuigi hageja on enda menetlusdokumendi p-s 7 asunud seisukohale, et usaldusisiku aruandest nähtub N L poolt ülalpidamiskohustuse täitmine summas 450 eurot kuus, leiab kostja, et selline järeldus antud tõendist on ekslik. Lisana 8 esitatud usaldusisiku aruande lk 3 ülaosas (dtl 322) on selgitatud, et võlgniku igakuiseid püsikulusid (sh ülalpidamiskohustus), ei täida võlgnik ise, vaid tema asemel täidavad neid sugulased. Puudub vaidlus, et hageja on N L ema, seega üleneja sugulane. Seega kinnitab hageja poolt tõendina esitatud usaldusisiku aruanne kostja väidet, et E L täitis kostjale raha-ülekandeid tehes N L asemel ülalpidamiskohustust.
78.Kuivõrd vastab tõele, et A E oli N L usaldusisik kuni 07.01.2022, esitab kostja täiendavalt tõendina 2021. aastal tsiviilasjas nr xxx esitatud usaldusisiku aruande 2020. aasta kohta (lisa 1, usaldusisiku aruanne perioodi 2020 a kohta). Nimetatud aruandes on märgitud N L igakuise kohustustena muu hulgas elukoha kulud (üür või kommunaalkulud) 500 eurot ning ülalpidamiskohustuse täitmine summas 500 eurot. Nimetatud aruandes on samuti välja toodud, et igakuised kulusid kannab N L eest tema sugulane.
79.E L on üritanud jätta 29.01.2024 menetlusdokumendis muljet, et N L kandis enda elamise ja perekonna ülalpidamisega seotud kulusid ise, kuid see ei vasta tõele ning on ka vastuolus asjas
2-23-15974 kogutud tõenditega, mh E L enda poolt esitatuga. Kostja selgitab, et perekond elas kuni abielu lahutuseni 2021. aasta juulis A Eile kuuluvas korteris ning peamiselt oli perekonnaga seonduvad kulud A Ei kanda. Antud väite tõendamiseks esitab kostja enda pangakonto väljavõtte, millest nähtub 2020. aasta korteri kommunaalkulude kandmine A. Ei poolt kokku summas 2 933,17 eurot (lisa 2, kommunaalkulude tasumine kostja poolt 2020 a) poolt ning ka lasteaiatasu tasumine A. Ei poolt kokku summas 1 604 eurot (lisa 3, lasteaia kohatasu tasumine kostja poolt 2020. a). Näited antud kulude kandmisest on esitatud vastukaaluks E L poolt 29.01.2024 esitatud tõenditele ning ei kajasta kõiki ülalpidamisega seonduvaid kulusid. Perekonna kulutuste suurust on kirjeldatud tsiviilasjas xxx tehtud kohtuotsuses (dtl 301-302). Eeltoodust tulenevalt jääb kostja enda seisukoha juurde, et hageja ülekanded kostjale 2020. ja 2021. aastal oli teostatud ülalpidamiskohustuse täiteks. Alternatiivselt on kostja seisukohal, et tegemist oli mittetäieliku kohustuse täitmisega hageja poolt või kinkega.
80.L T OÜ poolt A Eile 13.12.2016 teostatud ülekande osas märgib kostja, et hageja, kes ise on L T OÜ juhatuse liige, ei ole esitanud täiendavaid tõendeid näiteks selle kohta, kes konkreetse ülekande teostas. Seejuures on kõik vastavad andmed hageja mõjuväljas. Puuduvad andmed, kes osaühingu nimel oletatava laenulepingu sõlmis ja kas tegu oli üldse laenu või mingi muu tehinguga, millele oli ekslikult antud laenu nimetus vaid ülekandes. Kostja selgitab täiendavalt, et L T OÜ faktiline ühingujuht 2016. aastal oli N L, kes tegutses juhatuse liikme A Si poolt antud üldvolikirja alusel (lisa 4, üldvolikiri N Lle). Ilmselt oli N L ise isikuks, kes teostas A Eile 13.12.2016 pangakonto ülekande eesmärgil osta iseendale Itaalias Milaanos viibides jope. Seetõttu on E L teinud teadliku valiku tehingu osas mitte tõendeid esitada, kuid on kostja hinnangul seeläbi rikkunud hagejal kui nõude esitajal lasuvat tõendamiskoormust. Kui ka ülekande faktiline teostaja oli kolmas isik, toimus ülekanne sellegi poolest N L käsul (üldvolikirja alusel), kuna ta soovis endale osta viidatud jopet (dtl 169-170 ostu kinnitus ja foto N Lst koos ostuga). Seega on hageja seisukohal, et kui üldse on võimalik tuvastada laenulepingu olemasolu kõnealuse 400 euro osas, siis olid laenulepingu poolteks L T OÜ ja N L, lihtsalt laenu väljamaksmine toimus A Ei pangakontole. Kuivõrd kõnealusel perioodil toimus juba kriminaalmenetlus N L suhtes, ei tahtnud N L enda kontol näidata sissetulekuid, mistõttu pidaski N L oluliseks, et jope ost toimuks kostja pangakonto vahendusel. A E ei ole L T OÜ-ga kunagi laenulepingut sõlminud.
81.Kokkuvõtvalt on A E seisukohal, et E L ning A Ei vahel puudub lepingust või muust alusest tulenev võlasuhe ning E L poolt esitatud hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
82.Kohus lahendab käesoleva tsiviilasja poolte nõusolekul kirjalikus menetluses, lähtudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 403 lg 1. Kohus selgitab, et on võtnud kõik käesolevas menetluses poolte esitatud dokumentaalsed tõendid (sh pärast 20.02.2024 esitatud tõendid) tsiviilasja materjalide juurde ega pea vajalikuks nende tagastamist.
83.Vaidlus puudub ja kohus loeb asjas esitatud tõendite alusel tuvastatuks, et hageja on 2020.a. kandnud kostjale üle 8550 eurot ja 2021.a. 670 eurot, seega kokku 9220 eurot (dtl 10-14). Hageja väitel on kostja talle tagastanud 15 eurot, mistõttu nõuab hageja kostjalt 9205 euro tagastamist. Hageja arvates oli nimetatud rahaülekannete eesmärgiks kostjale tähtajatu laenu andmine. Hageja leiab, et poolte vahel oli sõlmitud tähtajatu laenuleping. Hageja esitas 12.09.2023 laenulepingu ülesütlemise teate 9205 euro osas, nõudes raha tagastamist kahe kuu jooksul (dtl 15, 18-22). Hageja tugineb lisaks L T OÜ-lt omandatud nõudele. L T OÜ kandis 13.12.2016 kostja arvelduskontole 400 eurot selgitusega „laen“ (dtl 25). Hageja arvates olevat ka kostja aktsepteerinud seda raha laenuna. Hageja omandas väidetavast 400-eurosest laenust tuleneva nõude kostja vastu 07.11.2023 (dtl 26-28). Hageja esitas 10.11.2023 laenulepingu ülesütlemise teate ka 400 euro osas, nõudes raha tagastamist kahe kuu jooksul (dtl 34).
2-23-15974
84.Kostja ei nõustu hageja käsitlusega. Kostja on seisukohal, et ta ei ole kunagi hagejaga hagis viidatud laenulepinguid sõlminud ning hageja poolt kostjale kantud raha oli sisuliselt ülalpidamiskohustuse täitmine (N L poolt või N L asemel).
85.Kuna hageja tugineb esimese alternatiivina tähtajatute laenulepingute sõlmimisele, siis lahendab kohus esmalt küsimuse, kas kostja oli sõlminud hageja ja L T OÜ-ga hageja väidetud tähtajatud laenulepingud. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 on sätestatud, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Käesoleval juhul laenulepingute sõlmimise ja laenu tagastamata jätmisele põhineva hagi rahuldamise eeldusena tuli hagejal kohtu ette tuua ja tõendada hageja väidetud tähtajatute laenulepingute sõlmimine. Seega peab kohus tsiviilasja õigeks lahendamiseks esmalt hindama, kas kostja oli sõlminud hageja väidetud laenulepingud. Juhul, kui pooled laenulepinguid ei sõlminud, ei saa kostjal olla hagejale laenu tagastamise kohustust ja laenulepingu alusel esitatud hagi tuleb jätta rahuldamata. Ka Tallinna Ringkonnakohtu 25.10.2012 otsuses tsiviilasjas nr 2-10-27720 p-s 9 on selgitatud, et laenusuhte olemasolu peab tõendama hageja, kes vastavale asjaolule tugineb. Juhul, kui hageja seda tõendada ei suuda, tuleb laenulepingule tuginev hagi jätta rahuldamata.
86.VÕS § 9 lg 1 on sätestatud, et leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Riigikohtu 24.11.2011 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-109-11 on selgitatud et laenuleping loetakse sõlmituks nagu kõik teisedki võlaõiguslikud lepingud poolte vahel kokkuleppe saavutamisega, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Seega on lepingu jõustumiseks olulised poolte vastastikused samasisulised tahtevaldused ja leping on sõlmitud siis, kui pooled on saavutanud konsensuse. Riigikohus märkis, et poolte tahe laenulepingu sõlmimiseks peab olema äratuntavalt väljendatud ning üksnes rahasumma ülekandmine kostja arvelduskontole ei anna alust lugeda laenulepingut sõlmituks.
87.Hageja viitab sellele, et 9205 eurot puudutavatele rahaülekannete korraldustele oli kantud „perevod“, mis tähendab eesti keeles ülekannet. Selline selgitus on hageja arvates tavapärane ka tähtajatu laenu puhul. Kohus märgib esiteks, et sõnast „ülekanne“ ei järeldu kuidagi laenulepingu sõlmimist. Teiseks, kohus rõhutab, et laenulepingu sõlmimiseks peab olema tuvastatud mõlema poole tahe sellise lepingu sõlmimiseks. Laenulepingut ei saa lugeda sõlmituks üksnes selle põhjal, kuidas hageja enda rahaülekannet kostjale (tagantjärele) mõistis või mis oli kirjutatud rahaülekande selgitusse. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 67 lg 2 kolmanda lause järgi on lepingu sõlmimiseks vajalik kahe või enama isiku tahteavaldus. Vastavalt oma hagiavalduses esitatud väidetele pidi seega hageja tõendama poolte kokkuleppe (sh kostja tahteavalduse) selles, et pooled leppisid kokku hagejale tähtajatu laenu andmises. Seega pidi hageja tõendama, millal ja milliste (äratuntavalt väljendatud) tahteavalduste tegemisega on vaidlusalused laenulepingud sõlmitud. Kohus on seisukohal, et hageja selliseid asjaolusid tõendanud ei ole.
88.Asjas esitatud tõendid ei kinnita hageja poolset tahteavaldust kostjaga laenulepingu sõlmimiseks; rääkimata sellest, et kostjale üle kantud rahasummasid oleks laenuks pidanud kostja. Pooltevahelise laenulepingu sõlmimist ei tõenda hageja poolt esitatud N L ega N M seletused. N M 10.11.2023 kirjaliku seletuse kohaselt andis ta 2020. a novembris hagejale laenu kokku summas 5150 eurot edasilaenamiseks kostjale ning E L olevat kinnitanud, et laenas raha edasi kostjale (dtl 59-60). Sama asjaolu kinnitas ka N L oma 10.11.2023 seletuses, väites, et „E L ütles, et ta laenab talle alul 5000 eurot ning et N M laenab talle raha, millisel juhul saab ta edasilaenata“ (dtl 39-40). Kohus märgib, et nii N L kui N M ütlused N Mlt saadud raha edasilaenamisest kostjale on vastuolus sündmuste faktilise ajalise kulgemisega. „Edasi laenamine“ tähendab seda, et esmalt pidanuks N M üle kandma raha hagejale ja seejärel hageja N Mlt saadud raha edasi kandma kostjale. Tegelikkuses tegi hageja kostjale 2020. a novembris kaks ülekannet (ilma laenule viitamata), vastavalt 11.11.2020 summas 5000 eurot ja xxx summas 250 eurot (dtl 10-11). N M tegi aga hagejale 2020. a novembris kaks ülekannet pärast
2-23-15974 seda, kui hageja oli kostjale raha juba üle kandnud (vastavalt 24.11.2020 summas 3150 eurot ja 26.11.2020 summas 2000 eurot; vt dtl 56 ja dtl 58). Tulenevalt eeltoodust on ebaõiged N L ja N M väited N M poolt hagejale ülekantud raha „edasilaenamisest“ kostjale. Hageja tegi rahaülekanded kostjale enne, kui oli N Mlt väidetava laenu saanud.
89.Lisaks eeltoodule ei ole N M kostja suhtes kõrvalise isikuna pädev hindama seda, kas hageja ja kostja vahel oli sõlmitud laenuleping. N M väide selle kohta, et ta olevat 3 aastat tagasi kuulnud hagejalt kostjale laenu andmise kohta, ei tekita hageja ja kostja vahelist laenusuhet. Kostja märgib õigesti, et see, mis ettekäändel on E L N M raha laenanud ja milliseid selgitusi selle kohta N Mle andnud, on väljaspool kostja mõjusfääri.
90.Hageja ja kostja vahelist laenusuhet ei tõenda ka N L vastuolulised seletused, mida kohus peab ebausaldusväärseks. Esiteks, nagu juba mainitud, N L väitis ekslikult, justkui oleks hageja eelnevalt N Mlt saadud raha kostjale edasi laenanud. Teiseks, N L väitis ka seda, et „E L ja A E suhtlesid laenus kokkuleppimisel WhatsApp kaudu, selle video oli sisselülitatud ja ma olin E L kõrval“ (dtl 40). Kostja esitas kohtule tõendina väljavõtte enda ja hageja vahel vestlusest WhatsApp rakendusest, millest nähtub, et perioodil 15.12.2018-28.10.2021 ei ole hageja ning kostja omavahel seda rakendust kasutades suhelnud (dtl 134). Täiendavalt esitas kostja tõendina väljavõtte enda ning N L suhtlusest WhatsApp rakenduses, millest samuti nähtub, et novembris 2020 pole mingit suhtlust toimunud (dtl 135). Kohus nõustub seda arvestades kostjaga, et vale on N L selgitus, milles ta kirjeldab, et oli tunnistajaks suulise laenulepingu sõlmimisele WhatsApp rakenduse kaudu tehtud videokõnes.
91.Kohtu seisukohta ei muuda N L poolt käesoleva menetluse kestel 08.01.2024 oma ütlustes vastavalt kostja vastuväidetele tehtud „korrektsioon“, et laenu andmises võidi kokku leppida WhatsApp rakenduse kaudu või ka mingi muu rakenduse kaudu, kuna need olevat kõik kvaliteedilt sarnased ja rakendus ei omavat mingit tähtsust (vt dtl 212-213). Kohus selliseid N L tagantjärele antud selgitusi usaldusväärseks ei pea. Kohus nõustub hagejaga, et N L viite puhul suhtlusest WhatsApp kaudu ei saanud tegemist olla juhusliku eksimusega. Just N L oli see, kes algselt kinnitas korduvalt ja kindlas kõneviisis just WhatsAp rakenduse kasutamist, väites, et „E L ja A E suhtlesid laenus kokkuleppimisel WhatsApp kaudu“ (dtl 40). N L poolt hilisemalt hageja esindajale oma seletuste osas esitatud n-ö korrektsiooni peab kohus ebausaldusväärseks, nii nagu ka N L algset väidet, et ta olevat laenulepingu sõlmimise juures olnud. N L vastuolulised väited kinnitavad kohtu hinnangul hoopis seda, et tegelikult ta hageja ja kostja vahelise väidetava laenulepingu sõlmimisest midagi ei teadnud. Kostja osutab asjakohaselt, et tema ja N L vahel toimunud vestlustes mobiilirakenduses Viber perioodil november 2020 kuni jaanuar 2021 ei ole samuti mingeid viiteid laenudele.
92.Hageja abstraktsed viited sellele, milliseid erinevaid rakendusi kostja oma suhtluses kasutas, on kohtu hinnangul asjassepuutumatud. Digitoimiku lk 181-206 hageja poolt esitatud tõendid ei oma asja lahendamiseks tähtsust, sest nendest ei nähtu vähemalgi määral hageja ja kostja vahelist laenusuhet (dtl 181-206; dtl 216-228). Seoses hageja lepingulise esindaja väitega, et „Tõenäoliselt toimus suhtlus laenu teemal 05.11.2023 Viber video vahendusel, kuid kuivõrd palju aega on möödunud, siis võis see toimuda ka mõnel muul novembrikuu päeval“, märgib kohus, et kohus ei saa otsuse aluseks võtta oletusi ega spekulatsioone. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg 2 on sätestatud, et kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele Kohus märgib, et vastavalt TsMS § 229 lg 2 ei ole hagimenetluses tõendiks hageja lepingulise esindaja arvamus.
93.Kohus ei pea N L poolt käesolevas menetluses antud kirjalikke seletusi usaldusväärseks ka seetõttu, et kostja ja N L puhul on tegemist endiste abikaasadega, kelle suhted on konfliktsed. Kostja selgitas, et alates tema ning N L abielu lahutusest 2021. aastal (vt dtl 87-88) on nende suhted olnud erakordselt halvad. Vastastikku on endised abikaasad esitanud kuriteokaebusi ning peetud on mitmeid tsiviilkohtu vaidlusi. Muuhulgas on käesoleval ajal pooleli vaidlus laste hooldusõiguse üle (tsiviilasi nr xxx) ning kostja on esitanud kohtutäiturile avalduse elatise võlgnevuse sissenõudmiseks. 04.10.2023 seisuga oli N L elatise võlgnevus kolme lapse ees summas 13 633,43 eurot (dtl 270-272). Hageja ei ole
2-23-15974 neid asjaolusid (sh seda, et kostja ja N L suhted on erakordselt halvad ning käesoleval ajal on kohtus pooleli vaidlus laste hooldusõiguse üle) vaidlustanud. Sellele vaatamata leiab hageja, et kostja suhted tunnistajaga ei muuda N L ütlusi mitteusaldusväärseteks. Kohus hagejaga ei nõustu. Kohtul pole alust eeldada, et oma endise abikaasaga (kostja) vaenulikes suhetes olev N L suudaks anda erapooletuid ja usaldusväärseid seletusi küsimuses, mis puudutab N L ema (hageja) ja kostja vahelist vaidlust. Nagu kohus eelnevalt tuvastas, on N L kirjalikud seisukohad vastuolulised ja ebaõiged. N L kirjalike seletuste usaldusväärsust vähendab veelgi asjaolu, et need on antud n-ö projektipõhiselt (sarnaselt ka N M kirjalikule seletusele) ehk allkirjastatud käesolevas asjas hagi esitamisega samal päeval ning suunatud ka otse hageja esindajale (vt dtl 39-40; dtl 212-213). Kohus leiab oma siseveendumuse alusel, et N L kirjalike seletuste näol on tegemist kunstlikult loodud tõenditega, mille eesmärk on N L poolt oma endise abikaasa positsiooni kahjustamine vaidluses N L emaga.
94.Hageja ja kostja vahelise laenusuhte muudab kohtu jaoks eluliselt ebausutavaks ka asjaolu, et hageja E L on kostja endise abikaasa, N L ema. N L ning A E olid abielus 17.07.2015-11.01.2022 ning neil on kolm ühist last (H L, sündinud xxx.a, D M L, sündinud xxx.a; E J L, sündinud xxx.a; vt dtl 8788). Kostja on põhistanud ja tõendanud, et tal puudus hageja (tema abikaasa ema) poolt talle ülekannete tegemise ajal vajadus hagejalt raha laenata, kuivõrd tal olnuks võimalik realiseerida mitmeid temale kuuluvaid varasid, kui tal oleks olnud vastav soov ja vajadus. Muuhulgas oli kostja perioodil 27.03.2019-22.04.2021 ettevõtte L T OÜ ainuosanik (dtl 244-260). Lisaks nimetatud osaühingu osalusele kuulus 2020. aasta lõpuperioodil kostjale viis erinevat kinnisasja, mida kostja ei kasutanud enda elukohana (dtl 261-265). Kohus nõustub kostjaga, et jääb arusaamatuks, miks pidanuks hästi kindlustatud kostja võtma laenu oma hagejast ämmalt, kellel hageja väitel piisavad vabad vahendid puudusid ja kes pidi väidetava laenu andmiseks omakorda N Mlt laenu võtma.
95.Samuti on kostja põhistanud ja tõendanud, et tema ja N L perekond elas kuni abielu lahutuseni 2021. aasta juulis kostjale kuuluvas korteris ning peamiselt oli perekonnaga seonduvad kulud kostja kanda. Antud väite tõendamiseks esitas kostja pangakonto väljavõtte, millest nähtub 2020. aasta korteri kommunaalkulude kandmine kostja poolt kokku summas 2 933,17 eurot ning ka lasteaiatasu tasumine kostja poolt kokku summas 1 604 eurot (dtl 361-366). Kohtu hinnangul kinnitavad ka viidatud kostja tõendid täiendavalt, et põhjendamatu ja eluliselt ebausutav on hageja poolt esitatud konstruktsioon, justkui oleks hageja oma pojanaisele „laenu“ andnud.
96.Asjas esitatud tõenditest nähtub, et N L suhtes algatatud kriminaalmenetlus päädis süüdimõistva otsusega 03.05.2016 (vt dtl 89-102, kohtuotsus kriminaalasjas nr xxx jõustus kohtute infosüsteemi andmetel 06.03.2017). Ühtlasi kuulutas kohus 18.09.2017 kohtumäärusega tsiviilasjas nr xxx välja N L pankroti (dtl 103). Kostja (kes oli ka N L usaldusisik pankrotimenetluses, vt dtl 319-322, dtl 358-360) selgitas, et kriminaalmenetluse ajal, kuid eriti pärast pankroti välja kuulutamist vältis N L enda pangakonto kasutamist ning kostjale ja lastele ülalpidamise andmiseks ja perekonna kulutuste eest tasumiseks kasutas ta E L kontot. Asjas esitatud tõenditest nähtub, et kostja suhtles rahaliste kulutuste jagamise osas vaid enda abikaasa N Lga, mitte hagejaga. Kostja esitas üksikasjalikud selgitused ja tõendid selle kohta, et hageja poolt talle ülekantud raha on tegelikkuses saadetud kostjale tema endise abikaasa N L poolt perekonna kulutuste tarbeks (dtl 81-83, dtl 104-133). Kohus nõustub kostjaga, et kostja ja N L vestlustest (dtl 104-133) on nähtav N L soov kostjat rahaliselt toetada ning kordagi ei ole juttu hagejalt raha laenamise kohta. Kostja ja N L vestlustes on seostatavad nii kuupäevad kui ka rahasummad ning need langevad suures osas kokku hageja poolt kostjale teostatud ülekannetega. Seega ka viidatud kirjalikud tõendid lükkavad ümber hageja eksliku teooria hageja ja kostja vahelise laenulepingu kohta.
97.Asjakohatu on hageja väide, et kuna temal puudub võimalus kontrollida kostja ja N L kirjavahetust, siis see tema õigusi ei mõjuta. Käesolevas menetluses ei vaielda selle üle, et hageja ei saanud kontrollida oma poja ja tema naise kirjavahetust. Küll on aga antud kirjavahetus üheks tõendiks, mille alusel (koos teiste tõenditega) saab kohus tuvastada hageja ja kostja vahelise laenusuhte
2-23-15974 puudumise. TsMS § 229 lg 1 on sätestatud, et tõendiks tsiviilasjas on igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Õige on hageja seisukoht, et tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 lasub hagejal tõendamiskoormis nõude olemasolu tõendamiseks. Paraku käesolevas menetluses pole just hageja suutnud oma tõendamiskohustust täita ja laenusuhte olemasolu tõendada.
98.Kohus on seisukohal, et hageja pole tõendanud ka seda, et kostja oleks sõlminud tähtajatu laenulepingu L T OÜ-ga. L T OÜ kandis 13.12.2016 kostja arvelduskontole 400 eurot selgitusega „laen“ (dtl 25). Kostja selgitas, et 13.12.2016 viibis kostja koos N L reisil Itaalias, Milaanos. Kostja viitas, et N L, kes oli L T OÜ faktiline ühingujuht (vt dtl 136-168, L T OÜ vastus vastuhagile tsiviilasjas nr xxx, p 84), soovis endale osta jopet ning sellel eesmärgil kandis N L L T OÜ kontolt kostja kontole rahasumma 400 eurot. Kostja ei oska selgitada, miks kirjutas N L ülekande selgituseks „laen“ või kelle vahelist laenusuhet N L ülekannet tehes silmas pidas. Kostja märkis, et kuivõrd kriminaalmenetlus N L suhtes oli kestnud juba alates 2014. aastast ja oli 2016. a novembriks jõudnud lõpufaasi (aprillis 2017 läks N L vangi), siis ei soovinud N L, et tema kontolt nähtuks reisiga seonduvaid väljaminekuid ning laekumisi ettevõtte kontolt. Kostja leiab, et seetõttu kandiski N L jope raha just kostja kontole ning kostja ostiski N L palvel 14.12.2016 N Lle jope (dtl 169, makse jope eest summas 369 eurot). Kostja esitas ka tõendina pildi N Lst Milanos, käes kott värskelt ostetud jopega (dtl 170). N L käes olevale kotile on kirjutatud „Matias“, mis kattub 14.12.2016 makse saanud ettevõtte nimega.
99.Kohus on seisukohal, et kostja poolt esitatud põhistused ja tõendid seoses L T OÜ poolt kostja arvele 13.12.2016 tehtud ülekandega summas 400 eurot on loogilised ja eluliselt usutavad. Kostja versiooni toetab ka asjaolu, et asjas esitatud tõenditest ei nähtu ühtegi arusaadavat põhjust, miks pidanuks N L poolt kontrollitav ettevõte laenama N L abikaasale 400 eurot. Hageja pole ka selgitanud, kuidas vastanuks juriidilise isiku huvidele kostjale tähtajatu laenu andmine. Kostja on põhistanud, et 2016. aastal puudus kostjal vajadus kelleltki raha laenata ning tegelikkuses oli olukord hoopis vastupidine – kostja laenas raha N Lle. Kohus loeb tuvastatuks, et 02.12.2016 laenas kostja N Lle 1500 eurot (dtl 267) ning 04.12.0216 veel 1500 eurot (dtl 269). Kohus nõustab eelnevat arvestades kostjaga, et hageja väide kostja L T OÜ vahelisest laenulepingust on tõendamata. Laenusuhet kui kahepoolset kokkulepet ei tekita ainuüksi L T OÜ maksekorralduse selgitus. Kohus nõustub Tallinna Ringkonnakohtu 05.12.2022 otsuses tsiviilasjas 2-21-1798 p-s 39 esitatuga, et „Esiteks on raha maksmine sooritus, mitte tehing. Teiseks on makse tegemine selgitusega „laen“ vaid hageja kontrolli all ning ülekande saajal puudub igasugune võimalus selgituse sisu mõjutada, mistõttu ei saa hageja poolt kostjale ülekande tegemisel selgitusega „laen“ eeldada, et see tehti laenulepingu alusel. Riigikohus on rõhutanud, et üksnes rahasumma ülekandmine kostja arvelduskontole ei anna alust lugeda laenuleping sõlmituks (vt Riigikohtu 24. novembri 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-11, p 11).
100.Asjassepuutumatud on hageja väited, et kostja poolne rahakäsutus ei mõjuta laenulepingut laenu andja ja saaja vahel ning kostjal on võimalik ükskõik kuidas käsutada tema kontol olevat raha. Käesolevas menetluses ei vaielda kostjapoolse raha käsutusõiguse üle, vaid kostja eitab laenulepingu sõlmimist. Õige on hageja seisukoht, et tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 lasub hagejal tõendamiskoormis nõude olemasolu tõendamiseks. Paraku käesolevas menetluses pole just hageja suutnud oma tõendamiskohustust täita ja laenusuhte olemasolu tõendada. Kostja poolt esitatud tõendid (dtl 136-170) kinnitavad L T OÜ ja kostja vahelise laenusuhte puudumist ja seda sõltumata sellest, et ostetud jope maksis pisut vähem kui kostjale ülekantud raha. Asjas esitatud tõendite kohaselt ei ole kostja L T OÜlt laenu palunud ega aktsepteerinud tehtud ülekannet laenuna. Kuna laenusuhe puudus, siis ei saanud L T OÜ-l olla ka laenulepingust tulenevat nõuet kostja vastu, mida ta saanuks hagejale loovutada. Pealegi nähtub kohtule esitatud nõude loovutamise lepingust (dtl 27), et hageja kohustus kandma 10 päeva jooksul alates raha saamisest (kas võlgnikult otse või kohtulahendi alusel) selle loovutajale.
2-23-15974 Seega hageja ei omandanud nõude loovutamise lepingu alusel sisuliselt mingeid rahalisi õigusi.
101.Kokkuvõttes ei ole asjas tõendamist leidnud, et kostja oleks sõlminud hageja ja L T OÜ-ga hageja väidetud tähtajatud laenulepingud. Laenu andmine ei saa toimuda ühepoolselt ja ilma poolte kokkuleppeta. Riigikohtu 24.11.2011 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-109-11 on selgitatud et laenuleping loetakse sõlmituks nagu kõik teisedki võlaõiguslikud lepingud poolte vahel kokkuleppe saavutamisega, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. VÕS § 9 lg 1 mõtteks ei ole luua olukordi, kus väidetav lepingupool ei saa ise ka aru, et on laenulepingu sõlminud. Poolte tahe laenulepingu sõlmimiseks peab olema äratuntavalt väljendatud, kuid käesoleval juhul see nii polnud. Kohus nõustub Tallinna Ringkonnakohtu 05.12.2022 otsuses tsiviilasjas nr 2-21-1798 p-s 39 esitatud selgitusega, et laenu ei saa anda kellelegi, ilma et seda on küsitud ja jäetud selgesõnaliselt kokku leppimata laenu tagastamise kohustuses. Ka käesolevas asjas puuduvad usaldusväärsed tõendid, et kostja oleks hagejalt või ja L T OÜ-lt laenu küsinud ja et pooled oleks kokku leppinud hageja väidetud „laenu“ tagastamise kohustuses. Esitatud tõendite põhjal ei ole vaidlusalust asjaolu, s.o laenulepingu sõlmimist, võimalik tuvastada. Samuti ei saa kostjale ülekantud raha kasutamisele asumisega tuvastada laenulepingu sõlmimist.
102.Hageja esitas kostjale perioodil 2020-2021 tehtud ülekannete osas ka alusetu rikastumise alternatiivi. Hageja leiab, et kui poolte vahel polnud 9205 euro osas laenulepingut, siis kuulub hagi rahuldamisele alusetu rikastumise sätete alusel. Hageja arvates puudusid tal kostja ees igasugused kohustused ning kostjal puudusid alused raha saada. Kohus hagejaga ei nõustu. VÕS § 1028 lg 1 on sätestatud, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Hageja peab VÕS § 1028 lg 1 kohaldamiseks tõendama, et ta tahtis kostja rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära. VÕS § 1028 lg 1 kohaldamisel peab olema selge, milles seisnes hageja sooritus kostjale VÕS § 1028 lg 1 mõttes ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud (vt Riigikohtu 26. novembri 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-14, p 10). Käesolevas asjas ei ole hageja tõendanud, et hageja või L T OÜ oleks teinud kostjale ekslikult ülekande, soovides täita mõnda oma kohustust, mida ei olnud olemas, ei tekkinud või mis langes hiljem ära VÕS § 1028 lg 1 tähenduses. Kohus nõustub asjas esitatud tõendeid arvestades kostjaga, et hageja poolt kostjale kui oma poja abikaasale kantud raha oli sisuliselt ülalpidamiskohustuse täitmine (N L poolt või N L asemel). Seda kinnitavad ka kohtule esitatud N L usaldusisiku aruanded, mille kohaselt N L kulutusi ülalpeetavatele kannavad sugulased (dtl 321-322, dtl 359-360).
103.Isegi kui hageja oleks pidanud tema poolt kostjale tehtud ülekandeid ekslikult laenuks, ei tekiks hagejal ülekantud rahasummade tagasinõudmise õigust. VÕS § 1028 lg 2 p 1 kohaselt ei või üleandja saajalt saadut tagasi nõuda, kui üleandmisega täideti mittetäielik kohustus. VÕS § 4 lg 2 p 2 kohaselt on mittetäielik kohustus mh kõlbeline kohustus, mille täitmine vastab üldisele arusaamale. Kostja esitas üksikasjalikud selgitused ja tõendid selle kohta, et hageja poolt talle ülekantud raha on tegelikkuses saadetud kostjale tema endise abikaasa N L poolt perekonna kulutuste tarbeks (dtl 81-83, dtl 104-133). Kostja põhistas ka seda, et pärast pankroti välja kuulutamist vältis N L enda pangakonto kasutamist ning lastele ülalpidamise andmiseks ja perekonna kulutuste eest tasumiseks kasutas ta hageja kontot. Hageja on tõendanud, et perekonnal olid seoses laste ülalpidamisega märkimisväärsed kulud. Harju Maakohtu 10.06.2022 kohtuotsuses tsiviilasjas nr E V punktis 8 (dtl 301-302) on kostja poolt koostatud kolme lapse igakuised ülalpidamiskulud vastavalt nende tavalisele elulaadile kokku summas 3 644,33 eurot, millest kohus on ülalpidamisena välja mõistnud alates 17.05.2022 kolme lapse peale igakuiselt kokku 753,5 eurot (kohtuotsuse p-d 25-27, dtl 307). 04.10.2023 seisuga oli N L elatise võlgnevus kolme lapse ees summas 13 633,43 eurot (dtl 270-272). Seda infot arvestades (N L kui pankrotis isik ja elatisvõlgnik) tuleb pidada üldisele arusaamale vastavaks, et N L ema toetas oma poja abikaasat ja lastelaste ema kulutuste kandmisel ning seetõttu tegi kostjale rahalisi ülekandeid. Hageja poolt kostjale rahaliste ülekannete tegemist tuleb käesolevas asjas esitatud tõendeid arvestades
2-23-15974 pidada täiesti normaalseks inimlikuks käitumiseks, sest hageja toetas rahaliselt oma poja perekonda ja lapselapsi. Isegi eeldades, et hagejal ei olnud oma lastelaste suhtes formaalselt perekonnaseaduse § 96 lg 2 ja § 106 lg 2 tulenevat ülalpidamiskohustust, tuleb hageja poolt kostjale tehtud rahaülekandeid pidada minimaalselt kõlbelise kohustuse täitmiseks VÕS § 4 lg 2 p 2 tähenduses, mistõttu vastavalt VÕS § 1028 lg 2 p 1 ei ole hagejal õigust neid makseid kostjalt tagasi nõuda.
104.Arvestades eeltoodut nõustub kohus kostjaga, et hageja ja kostja vahel puudub lepingust või muust alusest tulenev võlasuhe. Kohus jätab esitatud hagiavalduse täies ulatuses rahuldamata. Hageja põhinõude põhjendamatuse ehk kostjal hageja ees rahalise kohustuse puudumise tõttu puudub hagejal õigus nõuda ka põhinõudega seotud viivist. Kuna hagiavaldus jääb võlasuhte puudumise tõttu igal juhul rahuldamata, siis menetlusökonoomia huvides ei hinda kohus poolte muid väiteid ja tõendeid, sest need ei ole asja õigeks lahendamiseks olulised ega muudaks kohtu lõppjäreldusi hagi rahuldata jätmise osas. Muuhulgas ei anna kohus laenusuhte puudumise tõttu hinnangut poolte seisukohtadele laenulepingu tähtajatuse osas ja sellega seotud L T OÜ väidetavale laenule esitatud alternatiivsele aegumise vastuväitele. Samuti ei hinda kohus alternatiivseid vastuväiteid selles, kas hageja poolt kostjale ülekantud summad võinuks olla hinnatavad kinkena. Asja õigeks lahendamiseks ei oma tähtsust ka see, millises ulatuses osales N L 2019. aastal ülalpidamiskohustuse täitmisel ega hageja viited N L ja kostja vahelisele lahusvararežiimile.
105.Lõpetuseks määrab kohus vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi jääb rahuldamata, siis jätab kohus tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 menetluskulud hageja kanda.
106.Juhindudes TsMS § 174 lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud kindlaks menetluskulude nimekirja ja tsiviilasja materjalide põhjal. Kostja esitas 14.03.2024 menetluskulude nimekirja, milles palub määrata kindlaks ning mõista välja kostjalt hageja kasuks menetluskulud summas 4 143,6 (neli tuhat ükssada nelikümmend kolm koma kuus) eurot. Kostja menetluskulud koosnevad järgnevatest lepingulise esindaja kuludest: 1) hagiavaldusega tutvumine (1 h), tõendite kogumine (2 h), 21.12.2023 kostja vastuse koostamine (5 h), summa 1 728 eurot (koos käibemaksuga), õigusteenuse maht 8 h, tunnitasu määr 180 eurot/+km; 2) 08.01.2024 hageja seisukohaga tutvumine (0,5 h), tõendite kogumine (0,5 h), 22.01.2024 täiendava kostja vastuse koostamine (4,5 h) tsiviilasjas nr 2-23-15974, summa 1 207,80 eurot (koos käibemaksuga), õigusteenuse maht 5,5 h, tunnitasu määr 180 eurot/+km; 3) tsiviilasjas 2-23-15974 hageja 29.01.2024 menetlusdokumendi ja tõenditega tutvumine (0,5 h); 30.01.2024 kohtumäärusega tutvumine (0,25 h); 20.02.2024 kohtumäärusega tutvumine (0,25 h); hageja 08.03.2024 avaldusega tutvumine ja kompromissettepaneku arutamine A Eiga (0,25 h); tõendite kogumine (0,5 h); 14.03.2024 seisukoha koostamine (3,5 h); 14.03.2024 menetluskulude nimekirja koostamine (0,25 h), summa 1 207,8 eurot; õigusteenuse maht 5,5 h, tunnitasu määr 180 eurot/+km. Tulenevalt TsMS § 174 lg-st 10 teavitas kostja, et ta ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu taotleb kostja menetluskulude väljamõistmist koos käibemaksuga.
107.Hageja leidis, et kostja menetluskulud on ülepaisutatud ning ta on sinna liitnud ex injuria jus non oritur põhimõtte rikkumisega kulusid tema enese menetlusliku pahatahtluse eest. Hageja väitis, et kostja ei võtnud pikka aega menetlusdokumente vastu, kostja positsioon olevat olnud heitlik ning täis üllatusväited ja lahmivalt sisutuid taotlusi, millele pidi hageja vastama. Hageja märkis, et hagejat esindab 42.a. staažiga vandeadvokaat, kelle puhul oli lepingulise esindaja tasu madalam, kui kostja esindajal: 3553 eurot. Hageja arvates on hageja töömaht reeglina suurem kui kostjal ning nii olevat olnud ka sellel korral. Hageja lepingulise esindaja tasu on 170 eurot h + KM, kuid kostjal 180 eurot h
+ KM.
2-23-15974
108.Kohtuväline kulu on TsMS § 144 p 1 alusel menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Kohus peab kontrollima kostja lepingulise esindaja menetluskulude põhjendatust. TsMS § 175 lg 1 alusel mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja üksnes põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Tunnihinna ja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata iga kohtuasja raames eraldiseisvalt (vt Riigikohtu 11.02.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14 p 14). TsMS § 175 lg 1 esimese lause kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja keerukust hinnates ja millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt Riigikohtu üldkogu 02.05.2017 otsus nr 3-2-1-134-16, p 56).
109.Kohus on seisukohal, et kostja vandeadvokaadist esindaja tunnitasu 180 eurot tund (lisandub käibemaks) on käesolevas asjas aktsepteeritav. Samas suurusjärgus on ka hageja lepingulise esindaja tasu ning kohtu hinnangul ei ületa tunnihind 180/eurot tund antud juhul turuhinda. Sellest, et hageja lepingulise esindaja staaž on pikem kui kostja lepingulisel esindajal, ei järeldu, et hageja lepingulise esindaja tasu peaks olema kõrgem. Kohus on seisukohal, et ka kostja lepingulise esindaja ajakulu kokku 19 h on käesolevat menetlust arvestades tervikuna vajalik ja põhjendatud. Seejuures hageja lepingulise esindaja ajakulu kokku 27,9 h oli käesolevas menetluses oluliselt suurem kui kostja lepingulise esindaja ajakulu. Kohus ei nõustu hagejaga, nagu olnuks käesolevas asjas tegemist kostja poolt kunstlikult keerukaks ja mahukaks aetud tsiviilasjaga. Kohus leiab, et käesolev menetlus kujunes keerukaks ja mahukaks pigem hageja poolt esitatud põhjendamatu hagi tõttu ning seetõttu vajas ka kostja asjatundlikku õigusabi hageja poolt esitatud mahukate õiguslike käsitluste ja tõendite vastu. Väär on hageja väide, nagu oleks kostja käesolevat asja venitanud, sh. menetlusdokumentide mittevastuvõtmisega. Kostja esindaja on teavitanud kohut kostja esindamisest juba 6-dal päeval peale hagi menetlusse võtmist ja kostja esitas hagivastuse vähem kui kuu aega pärast hagi menetlusse võtmist. Hageja väited kostja väidetava pahatahtlikkuse, menetlusdokumentide „pikka aega“ mittevastuvõtmise ja „lahmiva“ menetlusliku käitumise kohta on paraku hoopis hageja poolne lahmiv käitumine.
110.Arvestades eeltoodut määrab kohus kindlaks ning mõistab välja hagejalt kostja kasuks menetluskulud summas 4 143,6 eurot. Vastavalt kostja taotlusele märgib kohus TsMS § 177 lõike 4 alusel, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (4 143,6 eurot) tuleb hagejal tasuda kostjale käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kuna menetluskulud jäävad hageja kanda, siis puudub kohtul vajadus kindlaks määrata hageja menetluskulude rahalist suurust.
111.Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. TsMS § 178 lg 4 on sätestatud, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. /allkirjastatud digitaalselt/ Andres Suik, kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.