Eesistuja Vahur-Peeter Liin, liikmed Kaija Kaijanen ja Ande Tänav
Määruse tegemise aeg ja koht
12. veebruar 2020, Tallinn
Tsiviilasja number
2-19-109837
Tsiviilasi
Osaühing Merona Kinnisvara hagi OÜ LEMMUR vastu 1860 euro ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud otsus
Harju Maakohtu 18. detsembri 2019. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
OÜ LEMMUR apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
2031,5 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja) Osaühing Merona Kinnisvara (registrikood 10924685), lepinguline esindaja Valentin Feklistov Kostja (apellant) OÜ LEMMUR (registrikood 11050627), lepinguline esindaja Mehis Adamson
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Keelduda OÜ LEMMUR Harju Maakohtu 18. detsembri 2019. a otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest.
2.Apellatsioonkaebuse esitamisega seonduvad menetluskulud jätta OÜ LEMMUR kanda. Menetluskulude puudumise tõttu jätta nende suurus kindlaks määramata. Edasikaebamise kord Menetlusosalisel on õigus esitada käesoleva määruse peale määruskaebus vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagimenetluses võib määruskaebuse Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
1.Osaühing Merona Kinnisvara (hageja) esitas 2. aprillil 2019 Pärnu Maakohtu Maksekäsuosakonnale avalduse OÜ LEMMUR (kostja) vastu 1860 euro väljamõistmiseks. Kuna kostja esitas makseettepanekule vastuväite, lõpetas Pärnu Maakohtu Maksekäsuosakond
14. mai 2019. a määrusega maksekäsu kiirmenetluse ja andis hageja avalduse üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.Hageja esitas 28. mail 2019 hagi, milles palus kostjalt enda kasuks välja mõista põhivõla 1860 eurot, viivise 22,7 eurot ning edasiulatuva viivise põhinõudelt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 alusel kuni põhinõude tasumiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 22. juulil 2018 kliendilepingu audiitorteenuse osutamiseks (kliendileping), mille kohaselt asus vandeaudiitor WW kostja kaudu hagejale audiitorteenuseid osutama. Kliendilepingu objektiks oli hageja 2017. a majandusaasta aruandele vandeaudiitori aruande koostamine. Kostja edastas 25. juulil 2018 Tartu Maakohtu registriosakonnale hageja 2017. a majandusaasta aruande. Hageja tasus kostjale osutatud audiitoriteenuse eest arve nr 1491 alusel 1860 eurot. Tartu Maakohtu registriosakond keeldus 6. veebruari 2019. a määrusega hageja 2017. a majandusaasta aruande vastuvõtmisest, sest majandusaasta aruannet auditeerinud isikul puudus alates 2. aprillist 2018 õigus osutada audiitori teenust. Audiitortegevuse järelevalve nõukogu otsustas 28. märtsil 2018 WW vandeaudiitori kutse ära võtta. Kutse äravõtmise otsus hakkas kehtima 2. aprillil 2018. Vaatamata sellele osutas WW kostja kaudu audiitorteenust edasi ega teavitanud hagejat vastava õiguse puudumisest. Audiitortegevuse järelevalve nõukogu avaldas
1.veebruaril 2019 oma kodulehel hoiatuse, mille kohaselt on WW osutanud kostja kaudu ebaseaduslikult audiitorteenust, vastav teenus on osutatud seadusevastaselt ja ei ole audiitorteenus. Audiitortegevuse järelevalve nõukogu edastas sama informatsiooni avalikkusele ja äriregistrile 4. veebruaril 2019. Kostja on oma lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud, mistõttu on hagejal õigus lepingust taganeda ja nõuda kostjalt tasutud 1860 euro tagastamist. Kliendileping vastab töövõtulepingu tunnustele. Kostja tehtud töö ei vastanud lepingu tingimustele, sest WW-l puudus vandeaudiitori kutse ja kostjal kui audiitorettevõtjal tegevusluba, mistõttu keeldus äriregister aruande vastuvõtmisest. Hageja jäi ilma sellest, mida ta lootis ehk kehtivast auditeeritud majandusaasta aruandest. Alternatiivselt on kliendileping tühine. Kostjal puudus tegevusluba, mis välistas kostja õiguse üldse kliendilepingut sõlmida ning hagejale teenust osutada. Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 84 lg 1 alusel alusetu rikastumise sätete järgi. Hagejal on õigus nõuda kostjalt kohustuse täitmisega viivitamise eest sissenõutavaks muutunud viivist alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest, s.o 2. aprillist 2019 kuni hagiavalduse esitamiseni, s.o 28. maini 2019 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras 22,7 eurot. Kostja vastuväited
3.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Pooled on sõlminud kehtiva kliendilepingu. Kostjal oli audiitortegevuse registris kehtiv registreering kuni 15. jaanuarini 2019. Hageja ei ole tõendanud kliendilepingust taganemist. Puuduvad tõendid taganemisavaldusest ning selle kostjale edastamisest. Seega ei ole täidetud taganemise formaalsed eeldused. Kui hageja tugineb töö lepingutingimustele mittevastavusele, pidi hageja esitama kostjale VÕS § 644 lg 1 ja 2 järgi eelnevalt pretensioon ning andma kostjale aega puuduste kõrvaldamiseks. Vastasel korral ei ole hagejal VÕS § 644 lg 3 kohaselt võimalik tugineda rikkumisele. Lisaks ei ole hageja tõendanud, milles seisnes kostja rikkumine. Hageja ei ole esitanud sisulisi etteheiteid kostja osutatud teenusele. Lisaks ei ole hageja vaidlustanud Tartu Maakohtu registriosakonna puuduste kõrvaldamise määrust. Hageja 2017. a. majandusaasta aruanne oli algselt kehtivalt registriosakonna poolt vastu võetud. 2 (7)
Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et kliendileping oleks tühistatud või seda saaks lugeda tühiseks või kehtetuks. Kostja vaidleb vastu ka hageja viivise nõudele. Hageja ei ole selgitanud, mis ajast mingi kostja poolne kohustus tuli täita ja miks nõutakse viivist mitte intressi, samuti puudub viivisearvestus. Maakohtu otsus
4.Maakohus rahuldas 18. detsembri 2019. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 1860 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise summas 22,7 eurot ning edasiulatuva viivise põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 28. juunist 2019 kuni põhivõla täieliku tasumiseni. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu summas 1690 eurot. Maakohus selgitas, et poolte vahel sõlmitud kliendileping vastab käsunduslepingu tunnustele (VÕS § 619). WW osutas audiitorteenust kostja kaudu. Audiitorteenuse objektiks oli hageja
31.detsembril 2017 lõppenud majandusaasta aruandele vandeaudiitori aruande koostamine. Audiitortegevuse seaduse (AudS) § 81 lg 1 kohaselt vajab audiitorettevõtja teenuse osutamiseks tegevusluba. Kostja kui käsundisaaja on rikkunud teabe andmise kohustust ning vastutab selle eest. Tulenevalt VÕS § 624 lg-st 1 ja lepingu p-st 6.1.4 kohustus kostja hagejat teavitama, et Audiitortegevuse järelevalve nõukogu 27. märtsi 2018. a otsusega on vandeaudiitori kutse WW-lt ära võetud. Kuna käsundisaaja rikkus oma lepingulisi kohustusi, saab käsundiandja nõuda VÕS § 101 lg 1 p 3 ja § 115 lg 1 järgi käsundisaajalt kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 1860 eurot. Apellatsioonkaebus
5.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt on maakohus jätnud olulised asjaolud tuvastamata, tõendid hindamata ning poolte väited käsitlemata. Vaidlustatud otsusest ei selgu, kas kliendileping on kehtivalt sõlmitud, kuid puudustega täidetud või on tegemist kehtetu lepinguga algusest peale. Maakohtul tuli tuvastada, kas hageja taganes kehtivast lepingust või oli leping kehtetu muudel alustel. Kehtetust lepingust ei saa taganeda. Hageja ei ole tõendanud kliendilepingust taganemist. Puuduvad tõendid taganemisavaldusest ning selle kostjale edastamisest. Kuna täidetud ei ole taganemise formaalsed eeldused, ei ole hagejal võimalik nõuda kostjalt kliendilepingu alusel tasutud summa tagastamist VÕS § 189 lg 1 alusel. Maakohus leidis ebaõigesti, et kostja rikkus käsunduslepingut. Pooled sõlmisid kehtiva kliendilepingu, mille kostja täitis 25. juulil 2018. Seejärel esitati registripidajale kehtiv majandusaasta aruanne. Maakohus ei arvestanud faktilise asjaoluga, et kliendileping täideti ühegi pretensioonita. Asjas puuduvad tõendid, et hageja oleks 2018. a juulis esitanud kostjale pretensiooni. Maakohus jättis hindamata kohtule esitatud tõendid kostja tegevuse registreeringu kohta. Kostjal oli audiitortegevuse registris kehtiv registreering kuni 15. jaanuarini 2019. Seega ei ole tõendatud, et kostja tahtlikult või teadmatusest rikkus mingit normi. Mh tugines hageja lepingu rikkumisele alles 2019. a veebruaris, mil ilmnesid probleemid kostja isiku ümber. Hageja pidi enne taganemist VÕS § 644 lg 1 ja 2 järgi teatama kostjale töö lepingutingimustele mittevastavusest ning andma kostjale aega puuduste kõrvaldamiseks. Hageja ei või töö lepingutingimustele mittevastavusele VÕS § 644 lg 3 järgi tugineda põhjusel, et kostja ametialased eriõigused kustutati audiitortegevuse registrist alles 15. jaanuaril 2019. Lisaks on tuvastamata asjaolu, kas kostja võis kliendilepingut sõlmida ja kas temal oli 2018. a juulis õigus auditeerida hageja aruandeid. 3 (7)
Puudub mh tõend selle
6.veebruari 2019 .a määrust.
kohta,
et
hageja
oleks
vaidlustanud
registriosakonna
Mh on registripidaja rikkunud norme ja eiranud asjaolu, kliendileping täideti kostja poolt lubatud tähtajaks. Hageja on nõudnud varalise kahju ja hinnavahe hüvitamist VÕS § 115 lg 1 alusel. Hageja tugines mh AudS § 62 lg-le 1. Maakohus ei ole seda nõuet menetlusse võtnud, kuid lahendas kahju küsimust samast nõudest tulenevalt. Hageja ei ole hagiavalduses kahju hüvitamise nõude eelduseid selgitanud. Kostja registreering lõppes alles 15. jaanuaril 2019, mistõttu väita, et kostja tahtlikult või teadmatusest rikkus mingit normi, ei ole tõendatud. Hageja leidis alternatiivselt, et kliendileping on tühine, mistõttu on hagejal TSÜS § 84 lg 1 ja VÕS § 1028 lg 1 järgi alusetu rikastumise nõue kostja vastu. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, et kostjaga sõlmitud leping oleks tühistatud või saaks seda lepingut lugeda tühiseks või kehtetuks. Kostja hageja viivise nõuet ei tunnista, kuna hageja viivise nõue on selgitamata, mh puudub käsitlus, mis ajast mingi kostja poolne kohustus tuli täita ja miks nõutakse viivist, aga nt mitte intressi. Kehtiva viivise nõude esitamiseks tuleb näidata ära arvestus, mis ajast mingi kohustus on muutunud sissenõutavaks. Mh tuleb ka tõendada nõude esitamine kostjale ning tema suutmatus või tegevusetus kohustuse täitmisel, misjärel saab rääkida nõuetekohasest viivise nõudest.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb TsMS § 637 lg 21 alusel koosmõjus TsMS § 405 lg-ga 1 keelduda.
7.TsMS § 405 lg 1 esimese lause kohaselt menetleb kohus hagi lihtsustatud korras, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole. Praeguses asjas on hageja palunud mõista kostjalt välja põhivõla 1860 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 22,7 eurot ning viivise põhinõudelt TsMS § 367 alusel kuni põhinõude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Seega on tegemist lihtmenetluses menetletud asjaga TsMS § 405 lg 1 tähenduses.
8.Lihtmenetluse asjas võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 21 järgi menetlusse üksnes juhul, kui maakohus on andnud loa edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.
9.Maakohus ei ole vaidlustatud otsuses andnud luba otsuse edasikaebamiseks.
10.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus vaidlustatud otsust tehes ebaõigesti hinnanud tõendeid ega rikkunud menetlusõiguse norme, mis võiks mõjutada lahendit. Maakohus on osaliselt valesti kohaldanud materiaalõiguse norme, kuid see ei mõjutanud asja lahendit. Lõppjäreldustes, s.o hagi rahuldamise osas, on maakohtu otsus õiguspärane ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust vaidlustatud otsuse tühistamiseks.
11.Maakohus tuvastas, et pooled sõlmisid kliendilepingu audiitorteenuse osutamiseks. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on kvalifitseerinud poolte kliendilepingu ekslikult käsunduslepinguks. Ringkonnakohtu hinnangul vastab poolte sõlmitud kliendileping töövõtulepingu tunnustele VÕS § 635 lg 1 tähenduses. Kliendilepingul oli kindlapiiriline ning objektiivselt mõõdetav tulemus, milleks kliendilepingu p-de 1.1, 1.3 ning 2.1 kohaselt oli hageja 2017. a majandusaasta aruandele vandeaudiitori aruande koostamine. Kliendilepingu p 3 kohaselt oli kostja poolt vandeaudiitori aruande allkirjastajaks WW. 4 (7)
12.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on asja lahendades viidanud ekslikult sellele, et hagi tuleb rahuldada kahju hüvitamise sätete alusel, kuid see ei mõjutanud asja lahendust. Hageja on hagiavalduses tuginenud sellele, et kostja on oluliselt kliendilepingut rikkunud ning hageja on kliendilepingust taganenud. Hageja nõudis lepingu alusel makstud tasu tagastamist. Seega oleks pidanud maakohus kontrollima esmalt VÕS § 189 lg 1 järgse nõude eeldusi. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja kliendilepingust kehtivalt taganenud. Taganemise formaalsed ja materiaalõiguslikud eeldused on täidetud. Seega on hagejal VÕS § 189 lg 1 alusel õigus nõuda lepingu alusel makstud tasu tagastamist, mistõttu maakohtu otsus hagi rahuldamise kohta on lõppjäreldustes õige.
13.Ringkonnakohus märgib vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele, et taganemise formaalsed eeldused on täidetud. Hageja 26. juuli 2019. a menetlusdokumendi lisadena esitatud tõenditest nähtub, et hageja teatas kostjale töö lepingutingimustele mittevastavusest pretensioonina 21. veebruaril 2019 nii e-kirja teel kui tähitud kirjaga. Pretensioonis oli märgitud, et kostja olulise lepingurikkumise tõttu on hagejal õigus lepingust taganeda ja hageja nõudis kostjalt tagasi auditoorteenuse osutamise eest makstud 1860 eurot. Ringkonnakohus leiab, et seda pretensiooni saab pidada taganemisavalduseks, kuna sellest nähtub selgelt hageja tahe lepingust taganeda ja nõuda kostjalt tasutud summa tagastamist. Samuti on hageja selgelt avaldanud tahet nõuda lepingu alusel makstud raha tagasi nii maksekäsu kiirmenetluse avalduses kui ka hagis, mis mõlemad on kostjale kätte toimetatud. Taganemine on VÕS § 118 lg 1 järgi tähtaegne. Ringkonnakohus leiab, et hageja sai kostja kliendilepingu mittenõuetekohasest täitmisest teada Tartu Maakohtu registriosakonna 6. veebruari 2019. a majandusaasta aruande puuduste kõrvaldamise määrusest. Asjas ei ole esitatud väiteid ega tõendeid selle kohta, et hageja teadis varem asjaolust, et WW-lt oli vandeaudiitori kutse ära võetud.
14.Täidetud on ka taganemise materiaalsed eeldused. Maakohus tuvastas, et Audiitortegevuse järelevalve nõukogu 27. märtsi 2018. a otsusega võeti WW-lt ära vandeaudiitori kutse. Seda järeldust ei ole kostja vaidlustanud. WW allkirjastas hageja majandusaasta aruande kohta koostatud vandeaudiitori aruande 22. juulil 2018, st pärast seda, kui talt oli vandeaudiitori kutse ära võetud. AudS § 3 kohaselt on üheks eelduseks sellele, et isik saaks tegutseda vandeaudiitorina, asjaolu, et talle on omistatud vandeaudiitori kutse. Seega ei olnud WW-l õigust tegutseda vandeaudiitorina ega koostada hageja majandusaasta aruandele vandeaudiitori aruannet. Ringkonnakohtu hinnangul on asjaolu, et vandeaudiitori aruande koostas isik, kes ei olnud vandeaudiitor, oma olemuselt oluline lepingurikkumine VÕS § 116 lg 2 p 1 mõttes. Ainuüksi asjaolu, et kostjalt ei olnud veel selleks ajaks tegevusluba ära võetud ega teda audiitortegevuse registrist kustutatud, seda järeldust ei muuda, kuna nõuetekohase vandeaudiitori aruande koostamine eeldab lisaks tegevusloale ka seda, et aruande koostaks vandeaudiitor, mitte mõni muu audiitorettevõtja tegevusloaga äriühingu töötaja. Põhjendatud ei ole ka apellatsioonkaebuse väited selle kohta, et hageja oleks pidanud andma kostjale täiendava tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Olukorras, kus WW-l ei olnud enam vandeaudiitori kutset ning ka kostjal kui audiitorettevõtjal puudus tegevusluba alates 15. jaanuarist 2019, ei oleks puuduste kõrvaldamine olnud võimalik.
15.Põhjendamatud on ka kostja vastuväited hageja sissenõutavaks muutunud viivisenõudele. Tegemist on seadusjärgse viivisenõudega, mida hageja nõuab vastavalt VÕS § 113 lg-le 2 alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest.
16.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumist ei välista ka asjaolu, et maakohus on kostjalt hageja kasuks välja mõistnud menetluskulu 1690 eurot ning kostja on palunud jätta menetluskulud hageja kanda. Riigikohus on iseenesest küll leidnud, et TsMS § 637 lg 21 alusel ei tohiks apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keelduda olukorras, kus lihtmenetluse asjas on maakohus otsuses kindlaks määranud menetluskulude rahalise suuruse, menetlusosaline vaidlustab 5 (7)
apellatsioonkaebuses ka menetluskulude rahalist suurust ning on täidetud TsMS § 178 lg-s 2 sätestatud eeldused (vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot). Riigikohus on seda seisukohta põhjendanud sellega, et vastasel juhul oleks menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamise võimalused lihtmenetluse asjas isiku jaoks erinevad sõltuvalt sellest, kas menetluskulude rahaline suurus määratakse kindlaks kohtuotsuses või eraldi määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud lahendi jõustumist (vt Riigikohtu 15. juuni 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-16, p 11). Kostja ei ole praeguses asjas esitanud apellatsioonkaebuses ühtegi väidet selle kohta, et temalt hageja kasuks välja mõistetud menetluskulu suurus oleks kuidagi põhjendamatu. Seega ei ole kostja vaidlustanud temalt välja mõistetud menetluskulude suurust. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa menetluskulude rahalise suuruse vaidlustamisega TsMS § 178 lg 2 mõttes olla tegu olukorras, kus menetlusosaline on vaidlustanud üksnes asja sisulist lahendust ning sellega seoses menetluskulude jaotust, kuid maakohtu otsuses on menetluskulud kindlaks määratud 200 eurot ületavas summas. Ringkonnakohtu hinnangul ei võimalda sellist tõlgendust ei seaduse tekst ega mõte. Samuti oleks see vastuolus Riigikohtu seisukoha aluseks olnud menetlusosaliste võrdse kohtlemise põhimõttega. Esiteks märgib ringkonnakohus, et TsMS § 178 lg 2 võimaldab esitada määruskaebuse menetluskulude kindlaksmääramise määruse peale. Selles menetluses ei ole enam võimalik vaidlustada menetluskulude jaotust, mida on TsMS § 178 lg 1 kohaselt võimalik vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Eelviidatud tõlgendus tooks kaasa seega selle, et menetlusosalised oleksid ebavõrdses seisus sõltuvalt sellest, kas menetluskulud määratakse kindlaks kohtuotsuses või pärast kohtuotsuse jõustumist eraldi määrusega. Nimelt peaks ringkonnakohus olukorras, kus maakohus on menetluskulude suuruse kindlaks määranud otsuses, apellatsioonkaebuse sisuliselt läbi vaatama ja otsusega lahendama, vaatamata TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud menetlusse võtmisest keeldumise aluse olemasolule, samas kui ta võiks jätta apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata olukorras, kus maakohus määrab menetluskulud kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist eraldi määrusega. Seega tooks selline tõlgendus kaasa vastupidise tagajärje Riigikohtu poolt tsiviilasjas nr 3-2-1-51-16 soovitud eesmärgile. Teiseks ei sõltu TsMS § 178 lg 2 järgi kaebeõigus sellest, kui suured on maakohtu kindlaksmääratud menetluskulud, vaid kui suures ulatuses neid vaidlustatakse (kaebeõigus on olemas, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot). Seega olukorras, kus kaebuses ei ole öeldud sõnagi menetluskulude suuruse kohta, ei ole võimalik ka hinnata, kas TsMS § 178 lg 2 järgi kaebeõigus oleks olemas. Lisaks sellele on ringkonnakohus seotud apellatsioonkaebuse piiridega. Olukorras, kus kaebuses ei ole menetluskulude suurust vaidlustatud ning ringkonnakohus asja sisulist lahendust, sh menetluskulude jaotust ei muuda, ei ole ringkonnakohtul alust omal algatusel ka asuda maakohtus kindlaksmääratud menetluskulude suurust muutma. TsMS § 174 lg 5 kohaselt on kõrgema astme kohtul ilma vastava kaebuseta võimalik maakohtus kindlaks määratud menetluskulude suurust muuta üksnes juhul, kui ta muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata.
17.Kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu tuleb apellatsiooniastme menetluskulud jätta TsMS § 168 lg 1 alusel kostja kanda. Hagejal ei ole kaebuse menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud.
18.Ringkonnakohus ei toimeta vastavalt TsMS § 638 lg-le 4 apellatsioonkaebust hagejale kätte. Kuna dokumendid on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus neid kostjale füüsiliselt tagastada. Kohtumäärus tuleb TsMS § 638 lg 8 järgi kostjale kätte toimetada ja edastada teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud. 6 (7)
19.Vastavalt Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi tööjaotusplaani p-le 15 asendab töölt eemal olevat kohtukoosseisu liiget Liis Arrakut Kaija Kaijanen.
20.TsMS § 638 lg-st 9 tulenevalt on käesolev määrus edasikaevatav. / allkirjastatud digitaalselt / Vahur-Peeter Liin
/ allkirjastatud digitaalselt / Kaija Kaijanen
/ allkirjastatud digitaalselt / Ande Tänav
7 (7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.