Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

et töötab väga kõrgel kohal. Antud vestlust kuulis pealt hageja abikaasa, kes sekkus ja sai samuti lapsevanemalt sõimata. Kostja telefoninumbrilt saadeti 17. aprillil 2024 kell 21:11 hageja telefoninumbrile SMS, kus oli väljavõte Eesti õigekeelsussõnaraamatust termini „lits” kohta. Kostja saatis samal päeval kell 21:20 SMS-i, kus süüdistas hagejat ebapädevuses, vääritus käitumises, liiderdamises jms. Kostja saatis 18. aprillil 2024 kell 08:01 SMS-i, kus lubas pöörduda kooli juhtkonna poole ja eeldas, et hageja vabandab. Hageja esitas 19. aprillil 2024 kostjale kohtueelse nõudekirja isikuõiguste rikkumise lõpetamiseks. Hageja soovis kostjalt kirjalikku vabandamist 7 päeva jooksul. Kostja vastas hagejale 19. aprillil 2024, jäädes oma arvamusele kindlaks. Kostja kahjustas enda väljaütlemistega hageja isiklikke õigusi, teotas tema au ja andis ebakohaseid väärtushinnanguid (VÕS § 1046 lg 1). Hageja taotleb VÕS § 134 lg 2 alusel mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist kohtu õiglasel äranägemisel. Kostja on hageja abikaasa juuresolekul hageja au ja väärikust alandanud, sõimates teda litsiks. Kostja süüdistas hagejat vääritus käitumises, lapse/laste kiusamises, liiderdamises, manipuleerimises ja ebavõrdes kohtlemises, andes sellega väärtushinnangu hageja ametikohustuste täitmise kohta. Kostja on olnud hageja suhtes ähvardav. Kõik see on tekitanud hagejale psüühilisi kannatusi, alaväärsustunnet, jõuetust, hingelist valu, unetust. Hageja saab psühholoogilist abi ja teraapiat traumaterapeudi juures.

MAAKOHTU LAHEND

3

VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 4, § 1046 ja § 1050 kohaldamise eeldused on järgmised: kas kostja on tekitanud hagejale kahju tema isiklike õiguste rikkumisega (VÕS § 1045 lg 1 p 4), kahju tekitamine on õigusvastane ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esine (VÕS § 1046) ning kostja on kahju tekitamises süüdi (VÕS §-d 1043 ja 1050) (vt RKTKo 09.03.2022, 2-202032, p 12). Kohus peab väärtushinnangu puhul tuvastama selle avaldamise õigusvastasuse VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 tähenduses (RKTKo 18.05.2022, 2-20-12495/29, p 11). Selleks, et väärtushinnangu avaldamine oleks õigusvastane, peab väärtushinnang olema kannatanu au teotav. Isiku au teotamine väärtushinnanguga on VÕS § 1046 lg 1 järgi õigusvastane, kui väärtushinnang on ebakohane. Väärtushinnangu ebakohasus võib olla tingitud selle põhjendamatusest või ebasündsast väljendusviisist (RKTKo 18.05.2022, 2- 20- 12495/29, p 11). Vaidlust ei ole selles, et kostja on hagejale hagiavalduses kirjeldatud asjaoludel helistanud, saatnud SMS-e ja e-kirja nimetades hagejat litsiks, inimesena julmaks, väärituks, valelikuks, ebakompetentseks, alavääristavaks, bipolaarseks ning psüühiliste häiretega isikuks. Kostja ei ole vaielnud vastu hagiavalduses toodud faktilistele asjaoludele ja toimunud sündmuste kirjeldusele. Kostja tunnistas ka 24. septembri 2024. a kohtuistungil, et ta on hageja suhtes eelnimetatud sõnu ja väljendeid kasutanud. Kostja kohtuistungil antud selgituste kohaselt ei kahetse ta toimunud sündmusi ega oma käitumist. Kostja on arvamusel, et tema ei pea hageja ees vabandama, vaid hoopis hageja peab kostja ees vabandama, sest hageja on tema last kiusanud ja alavääristanud. Kostja leiab siiani, et tema sõnakasutus oli õigustatud. Maakohus leidis, et kostja on avaldanud hageja kohta tema au teotavaid ebakohaseid väärtushinnanguid. Kohtu hinnangul ei saa olla kahtlust, et kostja kasutatud väärtushinnangud on au teotava iseloomuga, mistõttu ei pea kohus vajalikuks analüüsida iga sõna ja väljendi au teotavat iseloomu eraldi ja põhjalikumalt. Kohus on seisukohal, et eeltoodud sõnade ja väljendite kasutamine kostja poolt ei olnud õigustatud. Kohtu hinnangul oli 17. aprillil 2024. a toimunud sündmuse näol tegemist arusaamatusega. Kohtule ei nähtu asjas esitatud materjalidest ja kohtuistungil avaldatud seisukohtadest, et hageja oleks last kuidagi kiusanud või alavääristanud. Kohtuistungil küsis kohus korduvalt, milles täpsemalt seisnes lapse kiusamine või alavääristamine, kuid kostja ei osanud seda täpsemalt selgitada. Kostja tõi üksnes välja, et hageja on kiusanud tema last sellega, et hageja pani temale puuduliku hinde. Puuduliku hinde panemist ei saa pidada lapse kiusamiseks või alavääristamiseks ning kostja sõnakasutus ei olnud kohtu hinnangul sellises olukorras õigustatud. Siinjuures selgitas hageja koheselt lapse emale, mis täpsemalt juhtus ning andis selgitused selle kohta, kuidas ja millal saab laps uuesti vastama tulla. Maakohus leidis, et sellises olukorras ei olnud kostja sõnakasutus ja ebatsensuursete väljendite kasutamine põhjendatud. Kohtu hinnangul rikkus kostja hageja isiklikke õigusi, teotades tema au. Isikliku õiguse rikkumine on VÕS § 1046 lg 1 esimese lause kohaselt õigusvastane, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Isikliku õiguse rikkumise õigusvastasuse kindlakstegemiseks tuleb kohtul VÕS § 1046 lg 1 teise lause ja lg 2 järgi teha kaalutlusotsus. Teise isiku isiklikku õigust rikkunud isik vastutab juhul, kui ta on selles rikkumises süüdi (VÕS § 1043 ja § 1050). Praegusel juhul on hageja isiklike õiguste rikkumine VÕS § 1046 lg 1 alusel õigusvastane. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esine (VÕS § 1046 lg 2) ning kostja vastutab hageja isiklike õiguste rikkumise eest.

4

VÕS § 134 lg 2 järgi tuleb isikuõiguste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse korral alati maksta kahjustatud isikule mõistlik rahasumma (vt nt RKTKo 4.10.2017, nr 2-1516007/50, p 18 ja 25.10.2017, nr 2-18-15284/52, p 14). Seega piisab mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmiseks sellest, kui on tehtud kindlaks, et kostja vastutab hageja isikliku õiguse rikkumise eest. Mittevaralise kahju olemasolu ei pea hageja tõendama. Kuna mittevaralise kahju suurust ei saa rahaliselt mõõta, määrab kohus hüvitise suuruse VÕS § 127 lg 6, § 134 lg-te 2, 5 ja 6 ning TsMS § 233 lg 1 alusel diskretsiooniotsusega asjaolude alusel, arvestades mh rikkumise intensiivsust, kestust jms asjaolusid (vt RKTKo 25.09.2013, nr 3-21-80-13, p-d 19 ja 20). VÕS § 134 lg 5 kohaselt arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist (vt RKTKo 04.10.2017, nr 2-15-16007/50, p 18). Hageja on taotlenud TsMS § 366 järgi õiglast rahalist hüvitist kohtu äranägemisel. Sellisel juhul ei tohi kohtu väljamõistetud hüvitis olla sümboolse suurusega (vt RKTKo 26.06.2013, nr 3-2-1-18-13, p-d 21 ja 21). Kohane rahaline hüvitis, mis peegeldab rikkumise asjaolusid, täidab ka preventsioonifunktsiooni ja väljendab ühiskonna hukkamõistu rikkuja õigusvastasele teole ning on leevenduseks kannatanule talle isikliku õiguse rikkumisega tekitatud ülekohtu eest. Maakohus saab mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel arvestada kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kannatanusse pärast rikkumist ning hüvitiste suurust sama liiki asjade kohtupraktikas. Riigikohus on analüüsinud mittevaraliste kahju hüvitiste suurust isiklike õiguste rikkumisel ja leidnud, et 2020. a kuni 2022. a kohtupraktika kohaselt jäid väljamõistetud hüvitised vahemikku 100 – 20 000 eurot, keskmine hüvitis oli 1502 eurot (vt Riigikohtu kohtupraktika analüüs: Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviilasjades 2020.–2022. a, lk 13). Maakohus leidis, et praegusel juhul tuleb mittevaralise kahju suuruse määramisel arvestada rikkumise raskust ja ulatust, sh kestust ning kostja käitumist ja suhtumist hageja isikusse pärast rikkumist. Kohus arvestas kahjuhüvitise suuruse määramisel asjas esitatud ja tuvastatud asjaolusid: kostja ei piirdunud ühe telefonikõnega või ühe e-kirja või SMS-i saatmisega, vaid kostja sõimas hagejat esiteks telefonikõnes, seejärel saatis õhtu jooksul pärast tööaega mitu SMS-i, siinjuures kirjutas ka veel e-kirja, kasutades väga vulgaarseid väljendeid; kostja saatis hagejale SMS-i väljavõttega Eesti õigekeelsussõnaraamatust sõna „lits“ kohta, mis on kohtu hinnangul käsitletav mõnitamisena; kostja mitte üksnes ei sõimanud hagejat, vaid ähvardas ka töö kaotamisega; hageja saatis kostjale kohtueelse nõudekirja, paludes vabandada, kuid kostja ei nõustunud sellega; kohus andis korduvalt kostjale võimaluse sõlmida kompromiss, kuid kostja ei pöördunud kordagi hageja poole kompromissläbirääkimiste pidamiseks; kostja ei kahetse juhtunut siiani, vaid peab hageja õiguste rikkumist õigustatuks, siinjuures arvab kostja endiselt, et hoopis hageja peaks tema ees vabandama. Ka 24. septembri 2024. a kohtuistungil jäi kostja endiselt selle juurde, et tema sõnakasutus oli õigustatud ning tema ei ole kuidagi käitunud ebatsensuurselt. Mõistetavalt on sellised sündmused ja kostja käitumine põhjustanud hagejale psüühilisi kannatusi, alaväärsustunnet, hingelist valu ja unetust. Hageja on selgitanud, et ta käib siiani terapeudi juures abi saamas. Arvestades eeltoodut ja seda, et kostja ei kahetse juhtunut ega ole hageja ees ka vabandanud, leiab kohus, et mõistlik ja õiglane hüvitis on 2000 eurot. Praegusel juhul esineb ka vajadus mõjutada kostjat hoiduma edasisest kahju tekitamisest, kuna kostja ei mõista siiani, et ta on ebaviisakalt käitunud ja selline sõnakasutus ei olnud õigustatud. Kohus ei saa praegu kahju suuruse määramisel hinnata kostja varalist seisundit, kuna kostja ei esitanud kohtuistungil oma varalise seisundi kohta usaldusväärseid andmeid. Kostja avaldas esmalt, et tema varaline seisund on väga hea, kuna ta teeb koostööd erinevate rahvusvaheliste organisatsioonidega. Hiljem muutis kostja oma seisukohti, selgitades, et ta on Eestis hoopiski töötu ja temal

5

puudub üldse sissetulek. Mingil hetkel arvas kostja, et miinimumpalka ta ilmselt siiski saab. Maakohus ei pea kostja avaldatut usaldusväärseks. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista mittevaralise kahju hüvitis 2000 eurot. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise kahjuhüvitiselt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni. Hagi rahuldamise tõttu jättis maakohus menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja hageja põhjendatud menetluskulud 1620 eurot Vastavalt hageja taotlusele märkis maakohus, et kostja peab hagejale hüvitatavatelt menetluskuludelt tasuma alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6

Maakohus on põhjendatult tuvastanud hageja isikuõiguste rikkumise kostja poolt – kostja on avaldanud telefonikõnes kohatu ja au teotava väärtushinnangu hageja kohta, kasutades põhjendamatult ebatsensuurset väljendit hageja abikaasa ehk kolmanda isiku kuuldes. Asjaolu, et tegemist oli hageja perekonda kuuluva isikuga, kes kostja väljendatut kuulis, ei muuda õigusvastast käitumist õigustatuks. Lisaks tungis kostja hageja privaatsfääri ja rikkus hageja eraelu puutumatust (VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 lg 1 mõttes) sellega, et saatis hagejale põhjendamatult solvavaid ja ähvardavaid sõnumeid ka pärast telefonivestluses avaldatut. Ringkonnakohus märgib mh, et eraelu kaitsealasse on hõlmatud Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas mh vaimne puutumatus (vt nt EIKo Bensaid vs Ühendkuningriik, 06.02.2001). Ringkonnakohtu hinnangul saab selliselt sisustada eraelu puutumatust ka VÕS § 1046 lg 1 mõttes. Asjaolusid, mis kostja sellist käitumist õigustanuks, pole asjas tuvastatud. Kostja on menetluses esitatud materjalide kohaselt ka kõike oma väljendatut tunnistanud (vt mh dtl 15, 29, 87). Kostja on apellatsioonkaebuses tuginenud peamiselt sellele, et tal on XXXXX ja seda tulnuks maakohtul hüvitise väljamõistmisel arvestada. „XXXXXXXXXX“ on kostja viidanud põgusalt ka maakohtu istungil (dtl 87). Samas pole kostja ei maakohtus ega ka ringkonnakohus oma väiteid tõendanud. Samuti nähtub asja materjalidest, et kostja on maakohtu menetluses istungil leidnud, et ta on õigesti käitunud ja hoopis hageja peab vabandama. Maakohus on põhjendanud piisavalt ka mittevaralise kahju hüvitise suurust. Asjas nähtub, et hagejal on tekkinud kostja käitumise tõttu reaalsed terviseprobleemid, millega peab tegelema. Hüvitise suuruse juures on maakohus arvestanud erinevaid asjaolusid (mh kostja käitumist pärast rikkumist ja suhtumist hagejasse menetluse ajal) ning ringkonnakohus leiab, et hüvitise suuruse määramisel pole menetlusnorme rikutud. Kuivõrd kostja pole esitanud oma väidetava haiguse kohta tõendeid, jäävad kostja väited XXXXX osas paljasõnalisteks ning ringkonnakohus ei saa seda tõendatuks lugeda ega ka sellega arvestada. Õige on hageja väide, et kostja pole ka oma sissetuleku kohta tõendeid esitanud, mistõttu ei saa ka sellega hüvitise määramisel arvestada. Asjas ei esine ringkonnakohtu hinnangul alust hüvitise vähendamiseks. Kuivõrd apellatsioonkaebuse on esitanud kostja, mitte hageja, ei ole ringkonnakohtul alust kaaluda ka hüvitise suurendamist.

7

(allkirjastatud digitaalselt)

8

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.