Iris Kangur-Gontšarov, Mati Maksing ja Indrek Soots
Otsuse tegemise aeg ja koht
30.06.2025, Tallinn
Kohtuasja number
2-21-7647
Kohtuasi
AB “Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali hagi B.S vastu kahjuhüvitise ja viivise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 23.05.2024 kohtuotsus
Kaebuse esitaja ja liik
AB “Lietuvos apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
8643,14 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja AB “Lietuvos draudimas“ Eesti filiaal (registrikood 12831829), lepinguline esindaja Arvi Luhakooder
draudimas“
Eesti
filiaali
Kostja B.S (isikukood XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Alar Urm Menetluse liik
Asja läbivaatamine 19.05.2025 kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Jätta Pärnu Maakohtu 23.05.2024 otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt muuta ja täiendada otsuse põhjendusi.
2.Jätta AB “Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud AB “Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada
2-21-7647 Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.AB “Lietuvos draudimas“ Eesti filiaal (hageja) esitas 13.05.2021 Harju Maakohtule B.S (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista 7955,25 eurot, põhinõudelt (7955,25 eurot) sissenõutavaks muutunud viivise 51,47 eurot ja edasiulatuva viivise alates 14.05.2021 kuni põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
2.Hagiavalduse kohaselt toimus 12.01.2021 kindlustusjuhtum, liiklusõnnetus. Kostja, juhtides sõidukit ATV, tagurdas sõidukiga otsa Kuressaares Ringtee Ärikeskus OÜ hoonele, mille tagajärjel said kahjustada hoone seinapaneelid. Liiklusõnnetuse põhjustanud sõiduki liikluskindlustusleping oli sõlmitud hagejaga. Hageja hüvitas Ringtee Ärikeskus OÜ-le tekkinud kahju 7955,25 eurot. Hagejal on õigus nõuda tasutu tagastamist kostjalt, kuna kostja lahkus liiklusõnnetuse toimumiskohalt õigusvastaselt ja süüliselt. Kostja tegevuse tagajärjel sai kahjustada hoone, mille omanik ei viibinud sündmuskohal, mistõttu pidi kostja kui õnnetuse põhjustaja teavitama juhtumist politseid ja ootama ära politsei korraldused. Kostja ei tohtinud sõidukit enne politsei saabumist sündmuskohalt liigutada. Kostja lahkus liiklusõnnetuse toimumiskohalt politseid liiklusõnnetusest teavitamata. Kostja vastuväited
3.Kostja palus jätta hagi rahuldamata.
4.Kostja vastuväidete kohaselt ei ole hageja tõendanud, et toimus liiklusõnnetus, et selle põhjustas kostja, või et liiklusõnnetuse tagajärjel sai hageja kahju. Samuti ei ole tõendatud kahju suurus. Kostja ei näinud ega saanud aru, et on tekitanud kahju. Isegi kui eeldada, et kostja tagurdas ATV-ga seina vastu, siis sõiduki kokkupõrkel seinaga ei saanud tekkida seinale hageja väidetud kahjustusi. Kostja ei lahkunud sündmuskohalt hoone omanikuga suhtlemata. Kostja leppis hoone omanikuga kokku, et teine pool teavitab kindlustust ja palub kahju hüvitamist. Maakohtu otsus ja põhjendused
5.Pärnu Maakohus jättis 23.05.2024 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
6.Liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 53 lg 1 p 2 alusel on kindlustusandjal õigus esitada tagasinõue sõidukijuhi vastu, kui sõidukijuht põhjustas kindlustusjuhtumi ning lahkus pärast kindlustusjuhtumit õigusvastaselt ja süüliselt kindlustusjuhtumi toimumise kohalt. Kui kindlustusandja on kannatanud isikule kahju hüvitanud ning kindlustusandjal on LKindlS § 53 alusel tagasinõue sõidukijuhi vastu, on tegemist 2
2-21-7647 nõude üleminekuga seaduse alusel kannatanult kindlustusandjale VÕS § 173 lg 3 p 4 järgi.
7.Hageja esitas tagasinõude kostja vastu, sest kostja andis hagejale teada, et tema oli sõiduki ATV juht. Hageja küsis 21.01.2021 e-kirjaga kostjalt kahjujuhtumi käsitlemiseks järgmist teavet: sündmuse seletuskirja, sõidukit juhtinud isiku juhiloa koopiat, sõiduki registreerimistunnistuse koopiat ja pilte sõiduki kahjustustest. Kostja edastas hagejale 22.01.2022 e-kirjaga seletuse järgmiselt: „12.01.2021 Ringtee keskuses ATV remonditöökojast äraviimisel, selle treileri peale sõitmisel manööverdamisel ATV Kawasaki KVF7504X4 0772TEga, mina B.S , riivasin hoone seina, Samas sõitsin kohe laevaga Taani, kust naasin alles esmasp õhtul ja siiani suhtlesin hoone kindlustajaga, IF. Nn kokkupõrge oli sedavõrd nõrk, et toimunu käigus ei märganudki aga kui hoone haldur helistas ja juhtis sellele tähelepanu siis nii on, Kawasaki KVF7504X4 0772TE mingeid kahjustusi ei saanud. Registreerimistunnistus ja Juhiluba EV442524, mida scannis lihtsalt pole“. Maakohus leidis, et kostja kirjast on üheselt arusaadav, et kostja juhtis sõidukit ATV ja riivas manööverdamisel hoone seina. Kirjale lisas kostja koopia enda juhiloast. Kostja kinnitas kirjas juba varasemalt väidetut, et tema juhtis sõidukit ATV.
8.Maakohus leidis, et kostja kohtumenetluses esitatud väited, et tema tegelikult sõidukit ATV ei juhtinud, ei ole tõendatud. Kostja väide, et hageja kahjukäsitleja oleks käskinud kostjal kirjutada, et kostja juhtis sõidukit ATV, menetluses kinnitust ei leidnud. Kostja andis kirja kirjutamise kohta kohtus vande all seletuse, ning kostja öeldu seda väidet kinnita. Ka kostja võimalik eeldus tema vastutusest sõiduki omanikuna, ei selgita kohtu arvates kuigivõrd mõistetavalt, miks tuleks sel juhul kindlustusandjale avaldada, et omanik (täpsemal kostja kui juriidilisest isikust omaniku juhatuse liikmest esindaja) sõidukit ise ka juhtis. Kuna kostja väitis kindlustusjuhtumi menetluses, et sõiduki juht oli tema, siis luges kohus tõendatuks, et sõidukit ATV juhtis kostja.
9.Kindlustusjuhtum on LKindlS § 8 lg-st 1 tulenevalt kolmandale isikule kahju tekitamine juhul, kui samal ajal esinevad järgmised tingimused: kahju on tekitatud sõidukiga, mille suhtes kehtib LKindlS või sõiduki põhiasukoha riigi õigusaktist tulenev kindlustuskohustus; kahju on tekitatud sõiduki liikluses käitamisele iseloomuliku riski realiseerumisega ja esineb põhjuslik seos sõiduki liikumise või paiknemise ning tekitatud kahju vahel; kahju on tekitatud teel või muul sõidukite tavapäraseks liikluseks kasutataval alal.
10.Pooled ei vaielnud selle üle, et 12.01.2021 tagurdas sõiduki ATV juht vastu Kuressaares B.S-i tn 26 asuvat Ringtee Ärikeskus OÜ hoonet ja kahjustas hoone seina. Pooled ei vaielnud, et sõiduki tagurdamisest vastu seina jäi seinale vähemalt muljumisjälg ja hoone sai kahjustada. Hindamaks, kas tegemist on kindlustusjuhtumiga LkindlS § 8 lg 1 järgi piisab tuvastamisest, et juht kahjustas ATV-ga tagurdades hoone seina ja tekitas sellega kolmandale isikule (hoone omanikule Ringtee Ärikeskus OÜ) kahju.
11.Poolte vahel polnud vaidlust ja maakohus luges tuvastatuks et sõiduk ATV on kindlustuskohustusega ja sellega kahju tekitamisest tuleneva tsiviilvastutuse oli kostja kindlustanud kohustusliku liikluskindlustuse korras hageja juures. Samuti polnud vaidlust selles, et sõidukiga ATV tagurdati vastu hoonet teel või muul sõidukite tavapäraseks liikluseks kasutataval alal.
3
2-21-7647
12.Riigikohus on leidnud, et LKindlS § 53 lg 1 p 2 tuleb sisustada selliselt, et kindlustusandja tagasinõudeõiguse tekkimise eeldusena peab sõidukijuht olema käitunud viisil, mis vastab liiklusseaduse (LS) § 236 või § 237 süüteo koosseisule. LKindlS § 53 lg 1 p 2 kohaldamisel saab kohus liiklusõnnetuse kohalt lahkumise asjaolusid hinnata ka autonoomselt, andmata neile karistusõiguslikku hinnangut (RKTKo 25.05.2022, 2-19-108066 p-d 15 ja 16; 28.11.2006, 3-2-1-105-06, p 10).
13.LS § 236 lg 1 näeb ette vastutuse liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juhi poolt liiklusõnnetusest politseile teatamise nõuete rikkumise eest, kui teatamine oli kohustuslik ning LS § 237 liiklusõnnetuse sündmuskohalt põgenemise või liiklusõnnetuses kannatada saanud abitus seisundis inimese abita jätmise eest. Sõiduki ATV juhti ei ole karistatud väärteomenetluse korras liiklusõnnetusest mitteteatamise eest LS § 236 alusel või sündmuskohalt põgenemise eest LS § 237 alusel.
14.LKindlS § 53 lg 1 p 2 eesmärk on eelkõige tagada, et kahju põhjustaja ei jääks tuvastamata ning kannatanule tekitatud kahju saaks hüvitatud. Sama eesmärk on ka LS § 169 lg-s 5 sätestatud kohustustel teavitada politseid, kui kahju saaja pole teada või kahju tekitaja pole sündmuskohal. Varalise kahjuga liiklusõnnetuse puhul võimaldavad LS § 169 lg-d 4 ja 5 liiklusõnnetuse osalistel endil lahendada vastutuse küsimus ja politsei kaasamine on vajalik juhul, kui põhjustes ning vastutuses üksmeelele ei jõuta või on vaja tagada kahju põhjustaja kindlaks tegemine. Riigikohus on selgitanud, et LS § 169 lg-st 4 ei tulene otseseid eraldiseisvaid kohustusi liiklusõnnetuses osalenud sõidukijuhtidele. Viidatud säte määrab kindlaks üksnes tingimused, mille täidetuse korral on lubatud politsei teavitamata jätta. LS § 169 lg 4 p-st 5 on küll kaudselt tuletatav kohustus teavitada liiklusõnnetusest politseid siis, kui liiklusõnnetuses osalenud juhtidel on lahkarvamusi ja nad ei ole asjaolusid kirjalikult vormistanud ega allkirjastanud (RKTKo 20.10.2017, 4-16-7649, p 12).
15.Vaidlust ei olnud, et kohapeal vahetult pärast liiklusõnnetust sõiduki ATV juht ja hoone haldaja või omanik ei suhelnud. Kostja on oma väidete kinnitamiseks, et tema lahkumine sündmuskohalt polnud õigusvastane ja süüline, sest ta suhtles pärast õnnetusjuhtumit kahjustatud hoone haldajaga ja vaidlust neil polnud, esitanud Ringtee Ärikeskus OÜ kirja, et „maja haldaja ja ATV on pärast liiklusõnnetust suhelnud“. Kostja selgitas, et ta helistas maja haldajale samal päeval, helistas hoone haldajale, kui sai teada, et kahju oli tekkinud, ning rääkis, et ta suhtles esialgu hoone kindlustusandjaga ja seejärel hagejaga. Seega oli kostja kahju tekitajana hoone haldajale või omanikule kättesaadav ja teada ning nende vahel polnud lahkarvamusi milline kahju tekitati või kes selle eest vastutab.
16.Kohtu ette pole toodud asjaolusid, millest järeldada, et kostja oleks püüdnud pärast liiklusõnnetust sõidukit või oma isikut kahju kindlakstegemise ja hüvitamise vältimise eesmärkidel varjata. Pooled lahendasid kahju ja vastutuse küsimuse kokkuleppel. Hageja pole esile toonud, et kostja käitumise tõttu jäid mingid kindlustusjuhtumi asjaolud kindlaks tegemata või oli nende kindlakstegemine raskendatud. Kostja on käitunud LKindlS § 53 lg 1 p 2 ja LS § 169 lg 5 eesmärgist lähtuvalt.
17.Hageja viidatud LS § 16 lg 1, mis kohustab liiklejat hoiduma vara kahjustamisest, ei ole kindlustusjuhtumi kohalt õigusvastase ja süülise lahkumise kontekstis asjassepuutuv. LS § 169 lg 6, mis sätestab kas ja kuidas sõidukit või liiklusõnnetusse puutuvaid esemeid tohib enne politsei liiklusõnnetuse kohale jõudmist liigutada, saab olla oluline siis, kui politsei tuleb liiklusõnnetuse kohale kutsuda. 4
2-21-7647
18.Kostja ei rikkunud LS § 169 lg 5 nõudeid, kui jättis liiklusõnnetusest politseile teatamata, mistõttu ei ole täidetud LS § 236 lg 1 ega LS § 237 lg 1 koosseis. Kostja ei lahkunud pärast kindlustusjuhtumit õigusvastaselt ja süüliselt kindlustusjuhtumi toimumise kohalt, mistõttu LKindlS § 53 lg 1 p 2 alusel tagasinõude esitamise tingimused ei ole täidetud. Apellatsioonkaebus
19.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Pärnu Maakohtu 23.05.2024 otsuse ja saata asi tagasi Pärnu Maakohtule või teha uus otsus, millega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda.
20.Apellatsioonkaebuse kohaselt on jätkuvalt selgusetu liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juht. Kuna liiklusõnnetuse põhjustanud juht on jäänud tuvastamata, siis ei saanud maakohus tuvastada, et sõidukijuht ja kahjustada saanud hoone omanik olid varalise kahju tekitamises ja kahju hüvitamise kohustuses ühel meelel. Otsusest ei selgu, miks ei olnud oluline koheselt fikseerida sõidukijuhi andmed ja liiklusõnnetuse asjaolud ning teatada liiklusõnnetusest politseid. Kui kostja tunnistas vande all, et tema kahju ei põhjustanud, siis ei ole võimalik jõuda järeldusele, et kahju tekitaja on olnud kahju saajale kättesaadav ning nende vahel ei olnud lahkarvamusi, milline kahju tekitati. Vastustaja seisukoht
21.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub selle jätta rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
22.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel jätta muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
23.Hageja on vaidlustanud maakohtu otsuse, millega jäeti hageja nõuded rahuldamata, täielikult, millest tulenevalt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust täies ulatuses (TsMS § 651 lg 1).
24.Kolleegiumi arvates ei ole alust kohaldada materiaalõigust teisiti, anda tõenditele teistsugust hinnangut ega asuda nõude põhjendatuse osas maakohtu järeldustega võrreldes erinevale seisukohale. Kuna ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsusega, siis ei pea kolleegium TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi korrata.
25.Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsusega, välja arvatud osas, milles ringkonnakohus muudab maakohtu otsuse põhjendusi, mistõttu ei pea kolleegium TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi korrata. Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud ja ringkonnakohus ei tuvasta neid uuesti. Hageja on apellatsioonkaebuses korranud oma varasemas menetluses antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Neid väiteid on maakohus nõuetekohaselt hinnanud ja piisava põhjalikkusega käsitlenud. Maakohus on kõiki tõendeid TsMS § 232 lg 1 järgi igakülgselt, täielikult ja objektiivselt hinnanud. Maakohus on tuginenud järelduste 5
2-21-7647 tegemisel asjas esitatud tõenditele ja on oma seisukohti piisavalt põhjendanud TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 tähenduses, maakohtu põhjendused on loogilised ja arusaadavad. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Asjaolu, et hageja ei nõustu maakohtu järeldustega, ei tähenda, et maakohus on teinud järeldused menetlusõiguse norme oluliselt rikkudes. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
26.Hageja esitas kostja vastu LKindlS § 53 lg 1 p 2 alusel tagasinõude. LKindlS § 53 lg 1 p 2 kohaselt on kindlustusandjal õigus esitada tagasinõue sõidukijuhi vastu, kui sõidukijuht põhjustas kindlustusjuhtumi ning lahkus pärast kindlustusjuhtumit õigusvastaselt ja süüliselt kindlustusjuhtumi toimumise kohalt.
27.Kolleegium ei nõustu hagejaga, et maakohus jättis tuvastamata, et kostja juhtis sõidukit ja põhjustas vaidlusaluse kindlustusjuhtumi. Maakohus tuvastas ja apellatsioonimenetluses ei ole vaidlust selles, et kostja juhtis 12.01.2021 sõidukit ATV, millega tagurdas Kuressaares, B.S-i 26 asuva Ringtee Ärikeskuse OÜ hoone vastu ja kahjustas hoone seina (LKindlS § 8 lg 1).
28.Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled jätkuvalt selle üle kas kostja, põhjustades kindlustusjuhtumi, lahkus pärast kindlustusjuhtumit õigusvastselt ja süüliselt kindlustusjuhtumi toimumise kohalt. Kolleegium osaliselt muudab ja täiendab maakohtu käsitlust milles maakohus hindas kostja käitumist kindlustusjuhtumi järgselt, s.o osas, milles maakohus tuvastas, et kostja ei lahkunud pärast kindlustusjuhtumit kindlustusjuhtumi kohalt õigusvastaselt ja süüliselt.
29.Maakohus on õigesti märkinud, et kohtupraktika kohaselt tuleb LKindlS § 53 lg 1 p 2 sisustada selliselt, et kindlustusandja tagasinõudeõiguse tekkimise eeldusena peab sõidukijuht olema käitunud viisil, mis vastab kas LS § 236 või § 237 süüteo koosseisule. Mõlemad süüteokoosseisud käsitlevad liiklusõnnetuses osalenud sõidukijuhi kohustuste rikkumist. Kui sõidukijuhi tegevuses on väärteo koosseis kindlaks tehtud, võib puududa vajadus neid asjaolusid LKindlS § 53 lg 1 p 2 alusel esitatud tagasinõude lahendamisel uuesti käsitleda. Kindlustusandja regressinõude lahendamisel on kohus pädev tuvastama liiklusõnnetuse toimumise kohalt õigusvastast lahkumist ka siis, kui sõidukijuhti pole selle eest väärteomenetluses karistatud. LKindlS § 53 lg 1 p 2 kohaldamisel saab kohus liiklusõnnetuse kohalt lahkumise asjaolusid hinnata autonoomselt, andmata neile karistusõiguslikku hinnangut (RKTKo 25.04.2022, 2-19-108066 p-d 15 ja 16).
30.LS § 236 lg 1 näeb ette vastutuse liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juhi poolt liiklusõnnetusest politseile teatamise nõuete rikkumise eest, kui teatamine oli kohustuslik ning LS § 237 liiklusõnnetuse sündmuskohalt põgenemise või liiklusõnnetuses kannatada saanud abitus seisundis inimese abita jätmise eest. Pooled ei vaielnud selle üle, et kostjat ei ole karistatud ei liiklusõnnetusest mitteteatamise eest LS § 236 alusel ega liiklusõnnetuse sündmuskohalt põgenemise eest LS § 237 alusel.
31.Hinnangu aluseks, kas isik on lahkunud kindlustusjuhtumi toimumise kohalt õigusvastaselt, tuleb võtta sõidukijuhi liiklusõnnetuse järgsed kohustused. Liiklusõnnetuse toimumise korral sätestab sõidukijuhi käitumisjuhised ja kohustused LS § 169 ning seda sõltumata liiklusõnnetuse tagajärgedest. LS § 169 lg 4 sätestab eeldused, mille korral ei ole tarvis politseid liiklusõnnetusest teavitada. Kui liiklusõnnetuses osalenud isikud ei jõua varalise kahju saajas kokkuleppele, varalise kahju saaja ei ole teada, varalise kahju tekitajat ei ole sündmuskohal või varaline kahju tekkis loomale otsasõidu või selle vältimise tagajärjel, tuleb liiklusõnnetusest igal juhul kohe teatada politseile ja tegutseda vastavalt politsei 6
2-21-7647 korraldusele (LS § 169 lg 5). Sõidukit või liiklusõnnetusse puutuvaid esemeid tohib enne politsei liiklusõnnetuse kohale jõudmist liigutada vaid siis, kui transporditakse kannatanut haiglasse või teiste sõidukite liiklus on nende tõttu võimatu ja enne on tunnistajate juuresolekul ära märgitud sõiduki ja esemete asend ning jäljed (LS § 169 lg 6). Juhul kui sõidukijuht lahkub liiklusõnnetuse sündmuskohalt temal lasuvaid liiklusõnnetuse järgseid kohustusi rikkudes, saab teda üldjuhul pidada kindlustusjuhtumi toimumise kohalt LKindlS § 53 lg 1 p 2 mõttes õigusvastaselt lahkunuks (RKTK 25.04.2022, 2-19-108066, p 11).
32.Samas on Riigikohus ka rõhutanud, et sõidukijuhi lahkumist liiklusõnnetuse sündmuskohalt temal lasuvaid liiklusõnnetuse järgsete kohustuste rikkumise tuvastamisel tuleb hinnata iga üksikjuhtumi asjaolusid, arvestades LKindlS § 53 lg 1 p 2 eesmärki tagada, et kahju tekitaja ei jääks tuvastamata ning kannatanu kahju saaks hüvitatud (RKTK 25.04.2022, 2-19-108066, p-d 15–16).
33.Pooled ei vaielnud selle üle, et kostja liiklusõnnetusest politseid ei teavitanud. Maakohus on õigesti märkinud, et LS § 169 lg 4 p-st 5 on kaudselt tuletatav kohustus teavitada politseid, kui liiklusõnnetuses osalenud juhil ning varalise kahju saajal on lahkarvamusi ja nad pole kirjalikult vormistanud LS § 169 lg 4 p-des 2–4 nimetatud asjaolusid. Karistusõiguslikult võib juhul, kui kostja kui liiklusõnnetuses osalenud juht ning varalise kahju saaja pole kirjalikult vormistanud LS § 169 lg 4 p-des 2–4 nimetatud asjaolusid, olla kohustus teavitada politseid LS § 169 lg 5 kohaselt. Käesoleval juhul ei ole vaidlust, selles, et koheselt liiklusõnnetuse toimumise järel ei vormistanud liiklusõnnetuses osalenud juht ja varalise kahju saaja kirjalikult ja allkirjastatult LS § 169 lg 4 p-des 2–4 nimetatud asjaolusid. Seega on põhjendatud järeldada, et kostjal oli kohustus liiklusõnnetusest teavitada politseid LS § 169 lg 4 p-st 5 tulenevalt. Kuna kostja ei teavitanud politseid liiklusõnnetusest LS § 169 lg 5 kohaselt ja lahkus liiklusõnnetuse sündmuskohalt, siis võib tema lahkumine olla käsitatav õigusvastase teona LS § 236 lg 1 kohaselt. Kuivõrd kostjal oli kohustus teavitada politseid liiklusõnnetusest, siis võib eeldada, et kostja pidi saama politseilt korralduse edasiseks tegutsemiseks (LS § 169 lg 5) ning ei oleks tohtinud sõidukit ilma politsei korralduseta või enne politsei liiklusõnnetuse kohale jõudmist liigutada (LS § 169 lg 6). Eeltoodust ei ole aga iseenesest võimalik järeldada, et kui kostja jättis politsei liiklusõnnetusest teavitamata, siis kostja samaaegselt ka põgenes liiklusõnnetuse sündmuskohalt, mis saaks olla käsitatav õigusvastase teona LS § 237 järgi. Pooled ei vaielnud selle üle, et kostja kui sõidukijuht suhtles varalise kahju saajaga vahetult peale liiklusõnnetust, mistõttu on põhjendamatu järeldada kostja põgenemist sündmuskohalt. Kostja väide kohtumenetluses, justkui sõidukijuht ei pruukinud koheselt olla teadlik liiklusõnnetuse toimumisest, on ümber lükatud turvakaamera videoga liiklusõnnetuse toimumisest. Videost on näha, et sõidukijuht tagurdas hoonele otsa ning ta ka märkas seda. LS § 236 ja § 237 sätestatud süüteokoosseisud on väärteod, mis on karistatavad nii tahtliku kui ettevaatamatu teona. Ettevaatamatus karistusseadustiku (KarS) § 18 järgi on kergemeelsus ja hooletus. Sellise teo puhul saaks kostja KarS § 23 lg 1 järgi lugeda süüvõimeliseks ja ka seaduses sätestatud süüd välistavaid asjaolusid pole esile toodud.
34.Siiski tuleb kostjale etteheidetavate tegude puhul hinnata õigusvastasust LS § 53 lg 1 p 2 eesmärki silmas pidades. Käesolevas asjas on kostja esitanud asjaolud ja tõendid, millega on soovinud ümber lükata eeldust, et teda saab pidada kindlustusjuhtumis toimumise kohalt LKindlS § 53 lg 1 p 2 tähenduses õigusvastaselt lahkunuks. Kindlustusandja tagasinõude eeldused saab lugeda täidetuks LKindlS § 53 lg 1 p 2 kohaselt siis, kui on täidetud kõik järgmised eeldused. Kahju põhjustaja lahkub süüliselt sündmuskohalt, rikkudes õigusaktidega kehtestatud käitumisjuhiseid ja tegemata vähimatki selleks, et tema isikut oleks võimalik
7
2-21-7647 hiljem kahju kindlakstegemise ja hüvitamise eesmärkidel tuvastada, ning ei esine ka süüd välistavaid asjaolusid (RKTK 25.04.2022, 2-19-108066, p-d 15).
35.Kolleegium ei nõustu hagejaga, et olukorras, kus kostja kui liiklusõnnetuse põhjustanud juht ja varalise kahju saaja vahetult sündmuskohal ei suhelnud ning ka kirjalikult ja allkirjadega kinnitades liiklusõnnetuse toimumise asjaolusid ei fikseerinud, on välistatud muul viisil kokkulepe kostja ja varalise kahju saaja ühel meelel olemise kohta nii varalise kahju tekitajas kui liiklusõnnetuse toimumise asjaoludes. Pooled ei vaielnud selle üle, et kostja ja kahju saaja suhtlesid vahetult peale liiklusõnnetust samal päeval telefoni teel ning nende vahel ei olnud lahkarvamusi liiklusõnnetuse toimumise asjaolude kohta, s.o nad olid ühel meelel, kes oli liiklusõnnetuses osalenud juht, kes oli varalise kahju saaja, kes oli varalise kahju tekitamise eest vastutav. Asjaolust, et hageja arvates on kahju saaja suhelnud kostjaga vaid seetõttu, et kostja on sõiduki omanikuks (sõiduki omaniku juhatuse liige) ei ole võimalik iseenesest järeldada, et kahju saaja ei suhelnud samal ajal kostjaga kui sõiduki juhiga (dtl 59). Kuivõrd maakohus tuvastas, et sõidukit juhtis kindlustusjuhtumi toimumise ajal kostja, siis on maakohus põhjendatult järeldanud, et ka kogu järgnev suhtlus kindlustusjuhtumi asjaolude üle toimus kostjaga kui sõiduki juhiga. Kostja isik kahju põhjustajana oli kahju kindlakstegemiseks ja kahju hüvitamise eesmärkidel koheselt, s.o vahetult peale kahju tekitamist telefoni teel kahju saajale teatavaks saanud (dtl 59). Seega on kostja käitumisest liiklusõnnetuse järgselt võimalik järeldada, et kostja tegutses viisil, et tema isik kahju kindlakstegemise ja hüvitamise eesmärkidel oli selgelt tuvastatav. Esitatud asjaoludest ja tõenditest ei tulene, et kostja eesmärgiks oli jääda tuvastamata isikuks. Mõnevõrra kummastav on olnud kostja käitumine peale hageja tagasinõude esitamist kohtumenetluses, kuid ka sellest ei ole võimalik järeldada, et liiklusõnnetuse toimumise järgselt oleks kostjal olnud soov jääda tuvastamata isikuks. Hageja ei ole esile toonud ega tõendanud, et kostja tegevuse tõttu jäid kindlustusjuhtumi asjaolud kindlaks tegemata. Hageja väide nagu temal oli raskendatud kindlustusjuhtumi asjaolude kindlaks tegemine seetõttu, et hagejale ei ole esitatud sõidukijuhi seletuskirja ega juhiluba, on põhjendamatu. Maakohus tuvastas, et hageja küsis 21.01.2021 kostjalt kui sõiduki juhilt teavet kindlustusjuhtumi käsitlemiseks (dtl 65–66). Maakohus tuvastas, et kostja sõiduki juhina esitas 22.01.2021 hagejale kindlustusjuhtumi kohta seletuskirja, millest ei jäänud kahtlust, et kostja juhtis liiklusõnnetuse ajal sõidukit ATV-d ning kostja riivas sellega manööverdamisel hoone seina (dtl 67). Hagejale esitatud seletuskirjale lisas kostja ka koopia oma juhiloast (dtl 68). Seetõttu on põhjendamatu hageja seisukoht, et kostja tegevus peale liiklusõnnetuse põhjustamist oli õigusvastane LKindlS § 53 lg 1 p 2 tähenduses. Kostja kui sõidukijuht oli vahetult peale kindlustusjuhtumit nii kahju saajale kui ka hagejale teada ning kindlustusjuhtumi asjaolude väljaselgitamiseks kättesaadav. Kostja esitas kõik temalt küsitud andmed seoses kindlustusjuhtumiga. Seega on maakohus õigesti tuvastanud, et kui kostja kui liiklusõnnetuse põhjustanud sõidukijuht oli kahju kindlakstegemise ja hüvitamise eesmärkidel tuvastav, siis ei saa kostja lahkumist kindlustusjuhtumi toimumise asukohast sellest politseile teavitamata jätmisel pidada õigusvastaseks LKindlS § 53 lg 1 p 2 järgi.
36.Kuna kostja ei olnud pärast kindlustusjuhtumi toimumist lahkunud sündmuskohalt õigusvastaselt LKindlS § 53 lg 1 p 2 tähenduses, siis on maakohus õigesti jätnud hageja tagasinõude LKindlS § 53 lg 1 p 2 järgi rahuldamata. Menetluskulude jaotus
37.TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Kuna maakohtu otsus jääb muutmata, siis puudub alus maakohtu menetluskulude jaotuse muutmiseks. 8
2-21-7647
38.TsMS § 171 lg 1 järgi kannab apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata. Seega jäävad apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud hageja kanda.
39.Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus.
40.Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).
(allkirjastatud digitaalselt)
9
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.