Eesti Vabariigi nimel
Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Lea Pavelson Otsuse tegemise aeg ja koht 24.01.2019, Rapla Tsiviilasja number 2-19-123457 Tsiviilasi OÜ Europark Estonia hagi Transwell OÜ vastu leppetrahvide väljamõistmiseks Tsiviilasja hind 100 eurot Menetlusosalised ja nende esindajad hageja OÜ Europark Estonia (reg nr 10811490, Tartu mnt 16b, Tallinn, e-post: [email protected]); hageja volitatud esindaja Chris Oliver Rahumägi, kostja Transwell OÜ (reg nr 12355932, Bussi tn 1, Kodila küla, Rapla vald, e-post: [email protected]), kostja seaduslik esindaja juhatuse liige Taaniel Aruja Menetluse liik kirjalik menetlus Resolutsioon 1)Välja mõista Transwell OÜ-lt 100 eurot OÜ Europark Estonia kasuks. 2)Jätta OÜ Europark Estonia menetluskulud Transwell OÜ kanda. 3)Välja mõista Transwell OÜ-lt menetluskulud 95 eurot OÜ Europark Estonia kasuks. 4)Kohustada Transwell OÜ-d tasuma viivist menetluskuludelt alates menetluskulusid kindlakstegeva kohtuotsuse jõustumisest VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras kuni täitmiseni OÜ Europark Estonia kasuks. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates kohtuotsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse
põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue Hageja esindaja C.O.Rahumägi palub kostjalt välja mõista leppetrahvide võlgnevus 60 eurot ja sisenõudekulud 40 eurot; menetluskulud 95 eurot, viivis menetluskuludelt alates menetluskulusid kindlakstegeva kohtuotsuse jõustumisest VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras kuni täitmiseni hageja kasuks. Kostja seisukoht Kostja vaidleb hagile vastu. Kohtuotsuse põhjendus Kohus leiab, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Maanteeameti andmetel oli kostja parkimistrahvide väljastamise ajal sõiduki MERCEDESBENZ xxx xxx xxx xxxxxx (VIN: xxxxxxxxxxxxxxxxx) numbrimärgiga xxxxxx omanik/vastutav kasutaja. Kuupäevadel 18.07.2017 ja 02.05.2018 oli nimetatud sõiduk pargitud hageja opereeritavale parkimisalale. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 3 p 1 järgi võib võlasuhe tekkida lepingust. Leping on tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. Leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik (VÕS § 8 lg 1-2). VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. VÕS § 16 lg 1 sätestab, et pakkumus (ofert) on lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja (oferendi) tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud. Nõustumus (aktsept) on otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping (VÕS § 20 lg 1). Hageja on parkimisteenust osutav ettevõte. Fotodega loeb kohus tuvastatuks, et hageja poolt opereeritava parkla sissesõidu juurde on paigaldatud vastav infotahvel koos viitega tüüptingimustele ja/või viitega, kus tüüptingimustega tutvuda saab. Tüüptingimused sisaldavad tingimusi sõiduki parkimiseks. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et hageja on avaldanud tüüptingimustes selgesõnaliselt oma tahet lepingu sõlmimiseks, kui sõiduki kasutaja auto hageja opereeritavasse parklasse pargib. Ka Riigikohus on 20.10.2010 lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-75-10 tunnistanud, et selget lepingu sõlmimise tahet väljendavad infotahvlid saavad olla lepingu sõlmimise pakkumuseks. Fotodega loeb kohus tuvastatuks, et lisaks parkimistingimustele on parkla sissesõidu juurde, sh parkimisalale paigaldatud rida liiklus- ja teavitusmärke, mis annavad parkimisalale sõitjale teada, et ta siseneb eraparklasse ja eraparkla operaator EP on seal parkimiseks kehtestanud tingimused. Seega on hageja esitatud fotodega leidnud tõendamist, et kostjale olid liiklus- ja taevitusmärgid nähtavad ja kostjal oli võimalik
parkimistingimustega tutvuda enne, kui ta võttis vastu otsuse parkimislepingu sõlmimiseks sõiduki parkimise näol. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et kuna sissesõidul on sõiduki kasutajale tehtud nähtavaks EP eraparkla alale sisenemise teave koos lepingutingimustega või viide lepingutingimustele ja EP avaldas tüüptingimustes selgesõnaliselt oma tahet sõlmida leping, tuleb seda lugeda EPpoolseks lepingu sõlmimise pakkumuseks. Vastavalt parkimistingimustele tegi EP pakkumuse lepingu sõlmimiseks sõiduki parkimisel parklasse. See tähendab, et isikul on õigus EP esitatud lepingutingimustega tutvuda ning juhul, kui talle parkimislepingu tingimused ei sobi või tal puudub nõutav parkimisõigust andev parkimiskaart/luba, EP-le kuuluvast parkimisalalt lahkuda ja parkida oma sõiduk mujale (EP ei ole ainuke parkimise teenust osutav operaator). Juhul, kui talle parkimistingimused sobivad ja/või ta omab nõutavat parkimisõigust antavat parkimiskaarti/luba ning ta pargib sõiduki, annab ta sellega ühtlasi nõusoleku lepingu sõlmimiseks. Liiklusseaduse § 2 p 49 järgi on parkimine sõiduki ettekavatsetud seisma jätmine kauemaks, kui seda on vaja sõitjate peale- või mahaminekuks või veose laadimiseks. Hageja väitel 18.07.2017 ja 02.05.2018, kui EP parkimiskontrolli teostav isik kontrollis sõiduki parkimise eest tasumist, ei olnud kontrollitavas sõiduautos ega selle juures kedagi. Leppetrahvinõude 18.07.2017 kell 10.08 ja fotoga loeb kohus tuvastatuks, et kostjale kuuluv sõiduk MB reg nr xxxxxx oli pargitud 18.07.2017 kell 10.08 hageja opereeeritavale parkimisalale Peterburi tee 2F, Tallinn. Kontrollija tuvastas, et parkimise algus on fikseerimata. Leppetrahvinõude 02.05.2018 kell 12.44 ja fotodega loeb kohus tuvastatuks, et kostjale kuuluv sõiduk MB reg nr xxxxxx oli pargitud 02.05.2018 kell 10.08 hageja opereeritavale parkimisalale Telliskivi 60, Tallinn. Kontrollija tuvastas, et parkimistasu oli jäetud maksmata. Seega oli MB reg nr xxxxxx pargitud 18.07.2017 ja 02.05.2018 hageja opereeritaval parkimisalal. Sõiduauto parkimisega avaldas sõiduki kasutaja aga lepingu sõlmimiseks nõustumuse. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 68 lg 1 järgi on omand isiku täielik õiguslik võim asja üle. Omanikul on õigus asja vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist. Liiklusseaduse § 2 p 93 järgi on vastutav kasutaja eesti kodakondsusega või Eestis elamisloa või –õiguse saanud või füüsiline isik või Eestis registreeritud juriidiline isik, kes kasutab sõidukit kasutuslepingu või omandireservatsiooniga müügilepingu alusel ning kes on kantud mootorsõidki eest vastutajana liiklusregistrisse. Vastutavaks kasutajaks loetakse ka punktis 93 nimetatud tingimustele mittevastava sõiduki omaniku poolt määratud esindaja. Vastutavale kasutajale laienevad omaniku kohustused (LS § 72 lg 3, analoogia korras LS § 188 lg 2). Vastavalt Maanteeametist saadud teabele oli kostja sõiduki omanik/vastutav kasutaja leppetrahvinõuete esitamise ajal. See tähendab, et üksnes kostjal oli seadusest tulenev ainuõigus sõidukit vallata, kasutada ja ning otsustada, kellele sõidukit kasutada antakse. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et parkimise operaatoril on õigus eeldada, et sõidukit kasutas, sh parkis EP parkimisalale, sõiduki omanik/vastutav kasutaja, kuni ta ei tõenda vastupidist. Seda, et parkimislepingu täitmise eest vastutab sõiduki omanik/vastutav kasutaja, on leidnud ka Tartu Maakohus 28.01.211 tsiviilasjas nr 2-11-3112 tehtud lahendis, märkides, et EP-l on võimalik esitada hagi sõiduki omaniku vastu ning kui sõiduki omanik tõendab hagimenetluses, et sõidukit kasutas sellel ajal keegi teine, on hagejal võimalik taotleda kostja asendamist. Tartu
Ringkonnakohus oma 15.03.2011 määruses leidnud, et:”....kuna avaldaja nõude aluseks saab olla võlaõiguslik leping, siis on õigus esitada nõue auto omaniku vastu, kes vastutab lepingu rikkumise eest.” Omaniku või vastutava kasutaja vastutuse eeldust, sh tõendamiskoormise jaotust on selgitanud ka Riigikohus 23.03.2016 lahendis nr 3-2-1-3-16, 25.01.2017 lahendis 32-1-68-16 (p 31), 26.01.2017 lahendis 3-2-1-77-16, 06.12.2017 lahendis 2-15-3430. EP leppetrahvinõude rahuldamisel on maakohus 08.10.2015 otsuses ts.asjas nr 2-15-7081 asunud seisukohale, et ”Juhul, kui vaadeldavatel kuupäevadel juhtis sõidukit mõni teine isik, nagu väidab hageja, siis tuleb hagejal tõendada, et nendel päevadel oli ta andnud sõiduki kasutada mõnele teisele isikule.” Juriidilise isiku osas on Riigikohus 23.03.2016 lahendis nr 3-2-1-3-16 asunud seisukohale, et kuni juriidilisest isikust sõiduki omanik/vastutav kasutaja ei tõenda, et sõidukit juhtis ja selle parkis vaidlusalusel ajal EP parklasse keegi teine, saab eeldada, et sõidukit juhtis ja parkis juriidiline isik oma seadusliku esindaja vahendusel (p 11). Eelpool kohus tuvastas, et sõiduk oli pargitud EP opereeritavale parkimisalale hagis toodud aegadel. Kuna kontrollimise käigus leidis tuvastamist, et sõiduk oli pargitud parkimistingimusi rikkudes, väljastas hageja leppetrahvid. VÕS § 158 lg 1 sätestab, et leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Hageja parkimislepingu üldtingimustes on kehtestatud, et sõiduki kasutaja on kohustatud parkimise korraldajale parkimiskoha eest tasuma parkimistasu ning juhul, kui parkimise korraldaja võimaldab infotahvlil märgitud aja ualtuses parkimise korraldaja opereeritaval parkimisalale tasuta või ilma parkimisloata parkida, tuleb parkimise algus sõiduki esiklaasile või armatuurlauale nähtavale kohale paigaldatud parkimiskellal fikseerida. Parkimislepingu rikkumise korral kohustub sõiduki kasutaja tasuma parkimise korraldajale leppetrahvi 30 eurot. Kuna parkimislepingus oli kokku lepitud leppetrahvi tasumise kohustus, oli EP-l õigus esitada leppetrahvi nõue. VÕS § 159 lg 2 kohaselt kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Riigikohtu hinnangul on parkimisteenuse osutamisel leppetrahvinõude panemine sõiduki esiklaasile kojamehe vahele tahteavalduse edastamise mõistlikuks viisiks TsÜS § 70 mõttes (RKTsKO 05.06.2019 nr 2-17-117146 p 12). Leppetrahvinõude tõendamise osas on Riigikohus 06.12.2017 lahendis nr 2-15-3430 märkinud, et leppetrahvinõude tõendamiseks peaks piisama sellest, kui parkla haldaja on pildistanud parkimiskorda rikkunud autot äratuntavalt ja märkinud leppetrahvile parkimise aja ja koha. Fotodega loeb kohus tuvastatuks, et EP esitas leppetrahvinõuded päeval, mil tuvastati rikkumine, paigutades leppetrahvinõuded sõiduki kojamehe vahele. Kohus nõustub hagejaga, et EP-l oli/on õigus nõuda parkimislepingu rikkumisel leppetrahvi, olles täitnud leppetrahvinõude mõistliku aja jooksul esitamise kohustuse. Kostja väidab, et tema põhitegevusalaks on rasketehnika (poolhaagiste) ning sõiduautode rent ja müük. Hageja esitas 19.07.2017 e-kirja teel kostjale nõudekirja summas 62 eurot (leppetrahvid kogusummas 60 eurot ning 2 eurot liiklusregistri päringu riigilõivu eest). Kostja vastas 26.07.2019 e-kirja teel, et ei ole kõnealuste trahvidega kursis, kuuleb neist esimest korda, seega ei ole trahve varem kordagi kostjale edastatud. Kostja leiab, et suure tõenäosusega ei ole kõnealust sõidukit (reg nr xxxxxx) trahvide tegemise ajal kasutatud ettevõtte huvides ning see
on olnud välja renditud kolmandale isikule. Kostja ei aktsepteeri leppetrahve ega ka liiklusregistri päringu eest riigilõivu tasumist. Tänaseks päevaks on kostjal säilinud raamatupidamisdokumendid, mis tõendavad, et sõiduk oli välja renditud leppetrahvide tegemise ajal. Säilinud ei ole detailsed andmed sõiduki kasutajate kohta. Arvestust selle üle peeti kalendermärkmikusse käsitsi kirjutamise teel. Kalendermärkmik sai 2018.a täitumisel täis ning selle asukoht on kostjale teadmata. Kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud, et 18.07.2017 ja 02.05.2018 juhtis ja parkis sõiduki MB reg nr xxxxxx EP parklasse keegi teine, seega saab eeldada, et sõidukit juhtis ja parkis kostja oma
seadusliku esindaja vahendusel. Kostja esitatud arved 3-1 17.07.2017 ja 3-29 30.04.2018 ei kajasta rentnike andmeid sellises mahus, et nad oleksid tuvastatavad: ees- ja perekonnanimi, isikukood. On eluliselt usutav, et kostja oma äritegevuses (rendib rasketehnikat ja sõidukeid) sõlmib rentnikega kirjalikud lepingud, mis sialdavad ka rentniku ees- ja perekonnanime, isikukoodi ning juriidilise isiku puhul asutuse ja seadusliku esindaja nime, registrikoodi. Kostja vastuväited on on paljasõnalised (märkmik on kadunud) ning esitatud dokumendid (arved) ebausaldusväärsed, kuna ei kajasta rentniku andmeid. Kostja vastuväidetest ei piisa hageja nõude kummutamiseks. Kostja pidanuks leppetrahvide tasumise vältimiseks esitama kohtule tõendid, millest nähtuks andmed, kes konkreetselt juhtis ja parkis sõiduki 18.07.2017 ja 02.05.2018 hageja opereeritavates parklates. Kostja ei ole seda teinud. Seega ei ole kostja ümber lükanud eeldust, et sõiduki juhtis ja parkis 18.07.2017 ja 02.05.2018 hageja opereeritavas parklas kostja oma seadusliku esindaja vahendusel. Eelpool on kohus esitanud motiivid leppetrahvinõuete tõendamise osas. Kostja ei ole leppetrahve vaidlustanud. Hageja on püüdnud lahendada vaidlust kohtuväliselt, kuid kostja keeldus avaldamast rentnike, kes väidetavalt auot valdasid, andmeid ega tasuma ka leppetrahve. VÕS § 100 on sätestatud, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Kostjapoolset raha maksmise kohustuse täitmata jätmist tuleb seega käsitleda kohustuse rikkumisena VÕS § 100 mõttes. VÕS § 101 on sätestatud õiguskaitsevahendite loetelu, mida võlausaldaja võib kasutada juhul kui võlgnik rikub kohustust. VÕS §-s 101 lg 1 p 1 on sätestatud õiguskaitsevahendina võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 on sätestatud, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Hageja nõuabki kostjalt rahalise kohustuse täitmist. Kostjalt kuuluvad väljamõistmisele hageja kasuks leppetrahvid summas 60 eurot. Kohus leiab, et EP tegi kõik endast oleneva, et asja lahendada kohtueelselt, teavitades kostjat võlgnevuse olemasolust. Kohtueelselt saatis EP nõudekirja kostja elektronpostiaadressile ,is on avaldatud äriregistris. Kostja vastas nõudekirjale teise meilikonto alt (), kuid ei olnud nõus trahve tasuma ega ka rentnike, kes autot leppetrahvide ajal väidetavalt valdasid, andmeid avaldama. VÕS § 1131 lg 1 sätestab, et kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Kohus nõustub hagejaga, et vaidlusalused ei ole asjaolud, et kostja on oma rahalise kohustuse täitmisega sattunud viivitusse. Kuni hagiavalduse kohtusse esitamiseni toimus EP poolt kostjalt võlgnevuse sissenõudmine, mille käigus on Maanteematile saadetud päringud sõiduki omaniku/vastutava kasutaja andmete saamiseks, teostatud päring äriregistrisse Maanteeametilt
saadud registrikoodi alusel sõiduki omaniku/vastutava kasutaja nime, asukoha ja elektronpostiaadressi teadasaamiseks ning võlgnevuse kohta meeldetuletuskirja saatmiseks. Kohus nõustub hagejaga, et sissenõudmiskulu ei oleks tekkinud, kui kostja oleks oma kohustust vastavalt lepingule täitnud. Kohus leiab, et hageja nõue kostjalt kooskõlas VÕS § 1131 lg-ga 1 kokku sissenõudmiskulu hüvitamist summas 40 eurot on põhjendatud. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hageja menetluskulud tuleb jätta kostja kanda ning kostja enda menetluskulud tuleb jätta tema enda kanda. TsMS § 174 lg 1 sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Hageja palub välja mõista riigilõivu 75 eurot hagiavalduselt ja 20 eurot õigusabikulude eest maksekäsu kiirmenetluses. Kostja ei ole hageja menetluskulude suuruse peale vastuväiteid esitanud. Seega tuleb kostjalt välja mõista riigilõiv 75 eurot ja 20 eurot õigusabikulude eest maksekäsu kiirmenetluses ning viivis menetluskuludelt.
Kohtunik: (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.