Võlaõigus

Käesolev kohtuotsus on tagatiseta viivitamata täidetav. Edasikaebamise kord 1

Hagejal on õigus esitada tagaseljaotsuse peale apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kostja võib esitada Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale tagaseljaotsuse peale kaja, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui hagile vastamata jätmise puhul oli hagi kostjale või tema esindajale kätte toimetatud muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt või kui tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha. Kaja võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul. Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, võib kaja esitada 30 päeva jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada. Koos kajaga tuleb kohtule esitada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks vajalik ning tasuda kajalt riigilõiv. Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi asjaolud, nõue O M (kostja) sõlmis 03.06.24 krediidiandjaga AS-ga xxx krediitkaardi lepingu. Krediidilepingu Eritingimuste kohaselt leppisid pooled „Lepingu tingimused“ peatükis kokku, et kostjale väljastatakse krediidisumma 500 eurot, intressimääraga 18,00% aastas ehk 0,05% päevas. Leping on tähtajatu, krediiti saab kasutusse võtta krediitkaardi kehtivusaja (üldjuhul 3 aastat alates kaardi valmistamisest) jooksul. Kasutatud Krediidilimiidilt arvestatud Intress kuulub tasumisele igakuiselt Intressi arvestamise aluseks olevale kuule järgneva kuu Maksepäeval. Viimane intress kuulub tasumisele Lepingu lõppemise päeval. Krediidilimiidi arvutamiseks kasutatud eeldused: Kogu krediit võetakse tarbija poolt kasutusse viivitamata ja täies mahus ning tagastatakse 12 kuu jooksul igakuiste võrdsete osamaksetena. Kui krediit võetakse kasutusse väljaspool euroala riike või läbi pangaautomaadi sularahas, võib 3 see kaasa tuua kõrgema krediidi kulukuse määra. Kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma 552,63 eurot. Maksevahendi kasutamise tasud: 1.00 eurot (krediitkaardi kuutasu). Krediitkaardi kasutamisel väljaspool euroala riike lisandub valuuta konverteerimise kulu. Krediitkaardiga pangaautomaadist sularaha väljavõtmisel lisandub sularaha väljavõtmise tasu 2.00 eurot + 2.50% välja võetud summast. Tagasimaksed ja vajaduse korral erineva intressimääraga laenujääkide puhul see, milliste tarbijakrediidilepingust tulenevate maksete katteks tagasimakset arvestatakse - Tarbija ise valib krediidi tagasimaksmiseks tehtavate osamaksete suuruse ja tagasimaksmise aja (kogu tarbija kasutuses olev krediidisumma tuleb tagasi maksta hiljemalt lepingu lõppemise päeval). O M valis tagasimaksete kuupäevaks 10. päeva. Intress ja/või tasud makstakse järgmiselt: Kuutasu (juhul, kui on) ja tarbija kasutuses olevalt krediidilt arvestatud intress kuulub tasumisele igakuiselt krediidi kasutamisele järgneva kuu 10. kuupäeval. Krediidiandja debiteerib kõik lepingu alusel krediidiandjale tasumisele kuuluvad maksed tarbija kontolt ilma tarbija täiendava korralduseta. Kostja 2

poolt ei ole Lepingu katteks tehtud tagasimakseid tehtud. Kuna kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt, mistõttu edastas 12.11.2024 maksenõude teatise, mille kohaselt seisuga 12.11.2024 oli lepingust tulenev võlgnevus XXX ees 18.60 EUR (tähtajaks tasumata intress ja/või kuutasud). Krediitkaart on võlgnevuse tõttu blokeeriti konto. 13.12.2024 edastas krediidiandja lepingu ülesütlemise teate, milles teavitas, et vastavalt Lepingu tingimuste punktile 9.6.2 on XXX-l õigus Leping erakorraliselt ja ilma etteteatamata üles öelda juhul, kui klient jätab lepingust tuleneva maksekohustuse täitmata ka XXX poolt kliendile antud täiendava 14 päevase tähtaja jooksul, so hiljemalt 27.12.2024. 28.01.2025 edastas xxx AS võlgnikule e-kirja, milles andis teada, et AS XXX Pank loovutas B2 Impact OÜ-le 28.01.2025 võlanõude O M ́i vastu. B2 Impact OÜ edastas võlgnikule 29.01.2025 e-kirja, milles teavitas XXX AS-i poolt võlgnevuse loovutamisest ning sissenõutavast summast uuele võlausaldajale. Lisaks eelnevale saadeti võlgnikule korduvalt nõudekirjad 10.02.2025 ja hagihoiatus 19.02.2025. Krediidiandja on kontrollinud kliendi eelnevat maksekäitumist nii välistest registritest kui ka oma sisemistest andmebaasidest. Maksehäirete registritest (krediidi info ja krediidiregister) teostatud maksehäirete kontrolli tulemusena nähtus, et kliendil puudusid maksehäired taotluse esitamisel. Samuti ei olnud kliendil krediidiandja ees negatiivset makseajalugu. Seega võis krediidiandja järeldada, et negatiivne maksekäitumine kliendil puudub. Kliendi poolt deklareeritud igakuiseks sissetulekuks oli 1620 eurot. Krediidiandja kontrollis kliendi sissetulekuid EVK laekumiste põhjal ning taotluse esitamisele eelneva 6 kuu keskmine sissetulekuks arvestati 1418.42 eurot. Klient deklareeris igakuiseks kohustuseks 228 eurot. Krediidiandja arvestas kliendi igakuiseks finantskohustusteks 494.61 eurot. Päringud on teostatud vastavatesse andmebaasidesse infotehnoloogiliste lahenduste abil ning päringute tulemused kajastatakse krediidiandja vastavas infosüsteemis. Kliendile otsustati pakkuda kliendi poolt taotletud krediidilimiiti 500 eurot. Kuna XXX väljastab krediidilimiiti kuni kahekordse, erandjuhtudel kuni neljakordse kliendi netosissetuleku ulatuses, jäi pakutud limiit soovituslikku vahemikku. Hageja palub välja mõista kostjalt O M hageja B2 Impact OÜ kasuks krediidikonto lepingust tulenev võlgnevus põhiosas 499,95 eurot, sissenõutavaks muutunud intressid 26,80 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 28,60 eurot; viivis põhinõuete tasumata summadelt kuni selle kohase tasumiseni hagi esitamisele järgnevast päevast so alates 23.04.2025 kuni põhinõude rahuldamiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras; tasutud riigilõiv summas 175,00 eurot ning menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kohtu selgitused Hagiavaldus, menetlusse võtmise määrus, menetluskulude nimekiri on kostjale kätte toimetatud 05.06.2025 avalikult väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu. Kostjal oli kohustus hagile vastata 10 päeva jooksul materjalide kättesaamisest. Kostja ei ole tänaseni vastust esitanud. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 järgi võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. TsMS § 407 lg 6 näeb ette, et kui hageja on nõus tagaseljaotsuse 3

tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Hageja palub mõista kostjalt krediidikonto lepingust tulenev võlgnevus põhiosas 499,95 eurot, sissenõutavaks muutunud intressid 26,80 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 28,60 eurot ning edaspidine viivis seadusjärgses määras. Hagiavaldusest ja esitatud dokumentidest nähtub, et kostja sõlmis 03.06.24 krediidiandjaga AS-ga XXX Finance krediitkaardi lepingu krediidisummale 500 eurot, intressimääraga 18,00% aastas ehk 0,05% päevas, krediidikulukuse määraga 19,93% aastas (dtl 56-57). Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKm 24.11.2023, nr 2-21-13098, p-d 13 ja 17). Kohus juhindub antud asja lahendamisel VÕS § 396 lg-st 1, mis sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 76 lg 1 järgi kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 järgi kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja p 6 alusel kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Vastavalt VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Viidatud laenulepingu puhul on tegemist tarbijakrediidilepinguga VÕS § 401 lg 1, § 402 lg 1 mõttes. Krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 403.4). Kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel, sõltumata sellest, kas tarbija on krediidiandja kohustuste rikkumisele tuginenud (vt Euroopa Kohtu

tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks tagatama, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse", mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt Riigikohus 19.02.2014. otsus nr 32-1-169-13, p 21). VÕS § 403.4 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 403.4 lg 3 esimese lause kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. Kohus märgib, et tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud andmete pinnalt, vaid krediidiandja peab VÕS § 403.3 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt tarbija esitatud teavet mõistlikul viisil kontrollima. Üldjuhul tuleb seejuures küsida tarbijalt tema pangakonto väljavõtet ja hinnata seda, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. Juhul kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (RKTKm 24.11.2023. a nr 2-21-13098, p 18). VÕS § 403.4 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline (RKTKm nr 2-2113098, p 18). Vastutustundliku laenamise põhimõttest tuleneva krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks tagatama, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse", mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt Riigikohus 19.02.2014. otsus nr 3-2-1-169-13, p 21). Krediidiandja tegi kostja kohta päringu väärtpaberite registrisse, mille kohasel kostja taotlusele eelneva 6 kuu keskmine sissetulek oli 1418,42 eurot. Kostja taotluses deklareeris igakuisteks kohustusteks 228 eurot, krediidiandja arvestas finantskohustusteks 494,61 eurot (sh XXX Finance AS järelmaks tähtajaga kuni 15.10.26, kuumaksega 21,78 eurot, XXX Finance AS järelmaks 15.10.26 kuumaksega 16.06 eurot ning XXX Finance AS väikelaen kuni 15.03.26 kuumaksega 228,77 eurot). Hagis on märgitud, et maksehäirete registritest (krediidi info ja krediidiregister) teostatud maksehäirete kontrolli tulemusena nähtus, et kliendil puudusid maksehäired taotluse esitamisel. Samuti ei olnud kliendil krediidiandja ees negatiivset makseajalugu. Laenuandja pangakonto väljavõtet laenu andmisel ei küsinud. 5

Esitatud hagist ning dokumentaalsetest tõenditest nähtub, et krediidiandja on küll kontrollinud kostja sissetulekuid, kuid mitte väljaminekuid, sj ei küsinud pangakonto väljavõtet ega kontrollinud muul viisil kostja tegelikke kulutusi (üürileping, kommunaalarved). Seega leiab kohus, et teabe kogumine eelnevalt tuvastatud viisil ja ulatuses vastava kohustuse täitmiseks piisav ei olnud. Juba ainuüksi asjaolu, et tarbija omab ka mitmeid laenukohustusi sama krediidiandja ees peaks olema kohtu hinnangul võimalikuks hoiatavaks indikaatoriks tarbija finantskäitumisele. Kohus asub seisukohale, et hageja poolt viidatud tegevusi ei saa lugeda piisavaks krediidiandjal lasuva vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks ning krediidiandja rikkus lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet VÕS § 403.4 lg 1 järgi. Kohus kontrollis hagis märgitud laenu andmisel lepingujärgset krediidi kulukuse määra (19,93%), mis ei ole vastuolus seaduses sätestatuga. VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Eesti Panga poolt alates 31.05.24.a määratud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr oli 16,65%. 03.06.24 sõlmitud lepingus nr. kokku lepitud krediidi kulukuse määr 19,93% vastas Eesti Panga poolt avaldatud keskmise eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra kolmekordsele määrale (16,65*3=49,95%) ning lepingus kokkulepitud krediidi kulukuse määra on seaduslik, vastab VÕS § 4062 lg 1 ega ole tühine. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on VÕS § 4034 lg 7 esimese kahe lause kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ning muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Riigikohus on lahendis 2-21-13098 selgitanud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks ei ole terve krediidilepingu tühisus, vaid krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast. See tähendab, et eelnimetatud olukorras seadusest tuleneva keeluga vastuolus oleva tarbijakrediidilepingu puhul on intressikokkulepe tühine ja poolte kokkulepe asendatakse seaduse alusel seadusjärgse intressimääraga, välja arvatud juhul, kui kokkulepitud intressimäär on madalam. Hageja ja kostja sõlmisid 03.06.2024 lepingu intressimääraga 18%. Krediit maksti kostja pangakontole (dtl 49), mistõttu kostja saanud laenu (VÕS 408 lg 1) ja sellest tulenvalt tekkinud laenu tagasimaksemise kohustus. Kostja ei tasunud ühtegi makset ning 13.12.24 edastas hageja kostjale kirjaliku hoiatuse laenulepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks ja andis 2-nädalase tähtaja summa tasumiseks. Hageja ütles 28.12.24 lepingu ennetähtaegselt üles, edastades ülesütlemisavalduse kostja e-postile (dtl 59-62). Eelnev tähendab ühtlasi, et lepingu ülesütlemine krediidiandja poolt 13.12.24 avaldusega toimus kehtivalt, kuna kostja oli sellel kuupäeval tagasimaksetega viivituses. Laenu tasumata põhiosajääk on 499,95 eurot. Kohus mõistab VÕS § 108 lg 1 alusel kostjalt välja kohtuotsuse tegemise seisuga lepingu alusel sissenõutavaks muutunud laenu 499,95 eurot. Hageja nõuab lepingu alusel kostjalt intressivõlgnevust alates 16.08.24 kuni 02.12.24.a kokku summas 26,8 eurot. Lepingus on pooled kokku leppinud intressimääraks 18% 6

aastas. Kuna kohus tuvastas eespool, et lepingud on kostjaga sõlmitud vastutustundliku laenamise kohustust rikkudes, tuleb lepingutele kohaldada VÕS § 4034 lg-st 7 tulenevalt VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära. Seega kuulub hageja intressinõue rahuldamisele osaliselt lepingu alusel perioodil seadusjärgses määras perioodil 16.08.24-02.12.24 võlasummalt 499,95 6,33 eurot. Ringkonnakohtud on avaldanud seisukohta, et vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud krediidiandjal säilib viivise tasumise nõue (TlnRnKo 05.02.2020, nr 2-18134930, p 10; TrtRnKo 17.06.2021, nr 2-21-125271, p 9 ja 29.05.2020, nr 2-18-12417, p 11). Hageja palus mõista välja viivist laenusumma mittetähtaegsest tasumisest arvestatud viivis summas 55,4 eurot. Hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingu tingimustes on toodud aasta viivisemäär 18%. Haginõudes sisalduv viivis koosneb pärast lepingu lõpetamist arvestatud viivistest perioodi 28.12.24-22.04.25 lepingujärgses määras 18% kokku summas 28,6 eurot. Viivise nõue on VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 teise lause alusel põhjendatud, kuna kostja on viivitanud rahalise kohustuse täitmisega ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista viivis 28,6 eurot. Hageja nõuab ka edasiulatuvat viivist lepingujärgne viivis seadusjärgses määras tasumata põhivõlalt alates 23.04.2025 kuni põhivõla tasumiseni. Hageja nõue on TsMS § 367 alusel põhjendatud. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt ning kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks põhivõlgnevus 499,95 eurot, seadusjärgne intress perioodi 16.08.24-02.12.24 eest 6,33 eurot, viivis 28,6 eurot ja edaspidine viivis seadusjärgses määras alates 23.04.2025 kuni põhivõla tasumiseni. Menetluskulude kindlaksmääramine TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Kohtukulud on TsMS § 138 lg 2 kohaselt muuhulgas riigilõiv ning asja läbivaatamise kulud. Hageja palub kostjalt välja mõista menetluskuludena menetluskulud: riigilõiv 175 eurot ning välja mõistetud menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS §-s 113 lg 1 ettenähtud ulatuses. Muid menetluskulusid hageja välja ei ole toonud ning muid menetluskulud asja materjalidest ei nähtu. Seega hageja tasus käesolevas asjas riigilõivu 175 eurot, siis peab kohus põhjendatuks hageja kulutusi riigilõivule summas 175 eurot. Kuna kohus rahuldas hagi osaliselt, so 96% ulatuses, siis mõistab kohus hageja menetluskulud kostjalt välja 168 eurot (175*96%). TsMS § 177 lg 4 kohaselt kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul on hageja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (168 7

eurot) viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik

8

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.