Tsiviilasi KCF Valdus OÜ (likvideerimisel) hagi First Telecom Trading OÜ (likvideerimisel) vastu võlgnevuse ja viivise nõudes Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 29.04.2019. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
KCF Valdus OÜ (likvideerimisel) apellatsioonkaebus 7 054 400,02 eurot
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellant) KCF Valdus OÜ (likvideerimisel; registrikood 11901315), lepingulised esindajad vandeadvokaadid Marko Kaevando ja Urmas Volens Kostja (vastustaja) First Telecom Trading OÜ (likvideerimisel; registrikood 10620229), lepingulised esindajad vandeadvokaadid Kedli Anvelt ja Paul Varul
Kohtuistungi toimumise aeg
09.12.2019
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 29.04.2019. a otsus lõppjärelduses muutmata, muutes osaliselt selle põhjendusi.
2.Jätta KCF Valdus OÜ (likvideerimisel) apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Menetlusosaliste apellatsioonimenetluse kulud jätta KCF Valdus OÜ (likvideerimisel) kanda.
Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus mõistliku aja möödumisel pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist. Edasikaebamise kord
1(16)
Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavaldus
1.KCF Valdus OÜ (hageja, vastustaja) esitas First Telecom Trading OÜ (kostja, apellant) vastu hagi, milles palub kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevuse 6 007 694,96 eurot, intressi 185 547,25 eurot ning viivise 380 542,21 eurot ja viivise alates hagi esitamisest kuni põhinõude tasumiseni. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja tegi 01.06.2010 kostja kontole ülekande summas 6 007 694,96 eurot (94 000 000 krooni) selgitusega „vastavalt lepingule“. Nimetatud summa kanti kostjale suulise tähtajatu laenulepingu alusel. Kostja ei ole saadud summat hagejale tagastanud. Hageja esitas 14.12.2016 kostja likvideerimismenetluses mainitud laenulepingust tuleneva nõudeavalduse, ütles laenulepingu üles ning palus tagastada laenu ja intressid. Kostja hageja nõuet ei tunnistanud. Hagejal ei olnud kostjale ülekande tegemise ajal (01.06.2010) kostja ees rahalisi kohustusi, mille täitmiseks oleks ta pidanud vastava summa kostjale üle kandma. Samuti ei tekkinud hagejal kostja ees ka hiljem rahalisi kohustusi, mida oleks saanud tasaarvestada hageja nõudega. Hagejal ei tekkinud kostja ees kohustusi ka kolmest lepingust: a) 20.10.2010 hageja ja kostja vahel sõlmitud kohustuste ülevõtmise lepingust, sest: leping pole kehtiv kirjaliku vorminõude täitmata jätmise tõttu (pole kostja poolt allkirjastatud); - esialgsetel võlgnikel puudus kostja ees kehtiv kohustus, mille hageja sai lepinguga üle võtta ja mis oli muutunud sissenõutavaks; kohustuste ülevõtmise leping sõlmiti 20.10.2010 ehk enam kui 4,5 kuud hiljem hageja poolt ülekande tegemisest; 30.04.2010 ja 10.04.2013 sõlmitud kokkulepped ei tõenda kohustuste olemasolu, kuna nende poolteks ei olnud hageja ega varasemad võlgnikud. b) 22.10.2010 nõuete loovutamise lepingust, sest: - leping ei jõustunud, sest kostja ei ole seda allkirjastanud; - pooled ei saavutanud kokkulepet nõuete müügihinna (loovutustasu) suuruse osas; - kostjal ei olnud nõuete loovutamise lepingus näidatud nõudeid, mida kostja oleks saanud hagejale loovutada; - nõuete loovutamise lepingu preambula punkti (d) ja p 3.1 kohaselt oli 01.06.2010 tehtud makse puhul tegemist hageja poolt kostjale antud laenuga; - kui hagejal oleks nõuete loovutamise lepingu alusel tekkinud kostja ees rahaline kohustus (millega hageja eeltoodud põhjustel ei nõustu), mis oleks tasaarvestatud hageja laenunõudega
2(16)
kostja vastu, ei oleks see vabastanud kostjat kohustusest tasuda hagejale intressi 01.06.2010 saadud laenusummalt kuni tasaarvestuse tegemiseni. c) 01.06.2010 võlakirjade müügilepingu alusel, sest: - leping ei jõustunud, kuna kostja ei ole seda allkirjastanud. Hageja andis laenu majandus- ja kutsetegevuses, mistõttu tuleb laenult maksta intressi. Poolte vahel puudub kokkulepe intressimäära kohta, mistõttu nõuab hageja intressi VÕS §-s 94 sätestatud määras. Perioodi 01.06.2010 – 14.02.2017 eest on intress kokku 185 547,25 eurot. Hageja nõuab kostjalt viivist seadusjärgses määras (8% aastas) alates 15.02.2017 kuni laenusumma tagastamiseni. Hagi esitamise päeva seisuga on sissenõutavaks muutunud viivisenõue tagastamata 80 542,21 eurot. Samuti palub hageja kostjalt välja mõista viivise alates hagi esitamisest. Kostja väited kohustuste ülevõtmise lepingu ja nõuete loovutamise lepingu sõlmimise kohta suuliselt enne 01.06.2010 on tõendamata ning isegi kui suuliste kokkulepete sõlmimine leiaks tõendamist, oleks tegemist tühiste tehingutega kirjaliku vorminõude rikkumise tõttu. Kostja vastus
2.Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Tõendamata on suulise laenulepingu sõlmimine poolte vahel. Hageja tasus kostjale 94 000 000 krooni enda järgmiste kohustuste täitmiseks kostja ees: hageja võttis üle Fedata Invest OÜ ja Sillen Konsultatsioonid OÜ kohustused kostja ees vastavalt 19 807 915,64 krooni ja 7 996 333,33 krooni, kokku 27 804 249,17 krooni; - need kohustused tasaarvestati hageja poolt 01.06.2010 kostjale tehtud maksega; - hageja omandas kostjalt 37 466 731,11 krooni eest loovutuse teel nõuded OÜ Kivimäe Puhkekodu vastu; - hageja ostis kostjalt 28 729 019,77 krooni eest Kalev REC võlakirju. Kokku tasus hageja 94 000 000,05 krooni (27 804 249,17 + 37 466 731,11 + 28 729 019,77 = 94 000 000,05). Hageja on 20.10.2010, 22.10.2010 ja 01.06.2010 lepingud (edaspidi kolm lepingut) allkirjastanud ja tasunud nende alusel kostjale 94 000 000 krooni. Seega on need 3 lepingut täidetud. Seetõttu ei sõlminud pooled suulist laenulepingut. Hageja ei ole eluliselt usutavalt põhistanud suulise laenulepingu sõlmimist. Isegi kui kolm lepingut ei kehtiks, saaks tegemist olla üksnes alusetu rikastumise nõudega, mis on aegunud. Kolme lepingu puhul ei ole pooled kokku leppinud kohustuslikus lepingu sõlmimise vormis ning vorminõue ei tulene ka seadusest. Lepingutel ei pea kehtivuseks olema kostja allkirja. Hageja valduses on kostja allkirjaga lepingud, kuid hageja ei ole neid kohtule esitanud. Kostja kinnitab, et ta oli kõikide lepingute sõlmimisega nõus. Lepingute kohustatud pooleks on hageja, kes lepingud allkirjastas. Lepingud on hageja poolt tehtud ülekandega täidetud. 20.10.2010 ja 22.10.2010 lepingute kehtivust ega täitmist ei välista asjaolu, et ülekanne tehti 01.06.2010. 01.06.2010 võlakirjade müügileping kannab sama kuupäeva, mil hageja kostjale 3(16)
väidetava laenulepingu alusel raha üle kandis. Maksekorralduse selgituses märgitud „vastavalt lepingule“ tähistab 01.06.2010 lepingu alusel tekkinud hageja kohustuse täitmist kostja ees. 20.10.2010 ja 22.10.2010 lepingute sõlmimine ja nende tingimused ning täitmine hageja poolt 01.06.2010 kostjale tehtud ülekande arvelt lepiti kõigepealt kokku suuliselt ning hiljem vormistati raamatupidamise tarbeks kirjalikud dokumendid. 22.10.2010 tasaarvestuse protokollist nähtub, et hageja 20.10.2010 kohustuste ülevõtmise lepingust tulenevad kohustused tasaarvestati hageja poolt kostjale 01.06.2010 tehtud ülekandega. Tasaarvestuse tegemiseks piisas üksnes kostja tahteavaldusest, mis võis olla ka suuline. Hageja allkiri 22.10.2010 tasaarvestuste protokollil tõendab, et hageja aktsepteeris sellise tasaarvestuse tegemist. 22.10.2010 nõuete loovutamise lepingu puhul olid pooled saavutanud kokkuleppe nõuete loovutustasu osas. Loovutustasu vastas loovutatud nõuete suurusele, mida kinnitab ka asjaolu, et sellisel juhul tuleb kõigi kolme lepingu alusel hageja poolt kostjale tasumisele kuuluvaks summaks 94 000 000 krooni, mis vastab hageja poolt kostjale tehtud ülekande summale. Asjaolu, et ühes lepingu punktis on loovutustasu hageja väitel märkimata jäänud, kuid see on tuletatav lepingu teistest punktidest ning sellest, et leping on täidetud, ei muuda lepingut projektiks. Kuna hagejal puudub põhinõue, ei saa hagejal olla kostja vastu ka intressi- ja viivisenõudeid. Maakohtu otsuse põhjendused
3.Maakohus jättis hagi rahuldamata ja tühistas 05.12.2017 määrusega rakendatud hagi tagamise abinõud. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda. Kohaldamisele kuulub VÕS § 108 lg 1 koosmõjus VÕS § 396 lg-ga 1. Lepingu jõustumiseks on olulised poolte vastastikused samasisulised tahtevaldused ja leping on sõlmitud siis, kui pooled on saavutanud konsensuse (VÕS § 9 lg 1). Laenulepingu sõlmimiseks võib teha tahteavalduse sarnaselt teiste võlaõiguslikke lepingutega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg-st 1 tulenevalt mis tahes viisil. Seega võib lepingu lugeda sõlmituks nii otseste tahteavalduste vahetamise teel kui ka kaudsete tahteavaldustega. Seejuures peab poolte tahe olema äratuntavalt väljendatud (RKTKo nr 3-2-1-109-11). Hagiavalduses toodud asjaoludel raha saamiseks pidi hageja esmalt tõendama, et tema ja kostja vahel sõlmiti kehtiv suuline laenuleping. Alles pärast laenulepingu tõendamist tekib kostjal kohustus tõendada, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada. Puudus vaidlus, et hageja kandis 01.06.2010 kostja arvelduskontole 94 000 000 krooni (so 6 007 694,96 eurot) selgitusega „vastavalt lepingule. Kostja leiab, et tegemist ei ole suulise laenulepingu alusel antud laenuga, vaid kohustuse täitmisega kostja ees. Maakohus leiab, et üksnes rahasumma ülekandmine kostja arvelduskontole ei anna alust lugeda laenulepingut sõlmituks. Laenulepingu sõlmimist ei tõenda ka asjaolud, et 22.10.2010 nõuete loovutamise lepingu preambula punktis d on ühemõtteliselt kirjas, et omandaja (hageja) on andnud 01.06.2010 loovutajale (kostjale) laenu ning, et kostja ei ole laenusummat lepingu sõlmimise kuupäevaks tagastanud. Tunnistaja XX selgitas, et nõuete lepingus on räägitud laenust, aga laenuga tegemist ei olnud ning ta on sellesse suhtunud lohakalt ja ei ole seda tähele pannud. CC jurist YY koostas lepingu teksti.
4(16)
Tõendamist on leidnud, et hageja kohustused kostja ees tulenesid kolmest lepingust, mis vormistati kirjalikult pärast ülekande tegemist ning on hageja esindaja poolt allkirjastatud. Kolme lepingu alusel moodustusid hagejal kohustused kostja ees kokku 94 000 000,05 krooni, mis vastab summa poolest hageja poolt kostjale ülekantud summale. Samuti on 94 000 000 krooni tasumine kolmes lepingus nimetatud kohustuste katteks tõendatud väärtpaberkorraldusega, YY ja AA e-kirjadega ning 22.12.2010 e-kirja manuses oleva tabeliga. Ei saa olla juhuslik, et hageja poolt kostjale üle kantud 94 000 000 krooni kattub hageja kohustuste summaga kostja ees. Eluliselt usutav ei ole asjaolu, et kostja võttis hagejalt laenu 94 000 000 krooni olukorras, kus kostjal oli samas ulatuses hageja vastu sissenõutavaks muutunud nõudeid; et 94 000 000 krooni suurune laen anti üksnes suulise lepingu alusel, ilma eelneva ettevalmistava kirjavahetuseta. Juhul kui poolte tahe oli sõlmida laenuleping, siis oleks nii suure laenusumma puhul märgitud selgituseks „laenuleping“ või „laen“, aga mitte üldsõnaliselt „vastavalt lepingule“. Samuti näitab laenulepingu puudumist asjaolu, et hageja hakkas väidetavat laenu tagasi nõudma alles kuue aasta möödudes. Kolm lepingut on kehtivad, lepingutele ei tulene seadusest ega muudest allikatest kohustuslikku kirjalikku vormi ning pooled ei ole ka selles lepingutes kokku leppinud. Hageja ei ole vaidlustanud kostja väidet, et kummalegi poolele jäi teise lepingupoole allkirjaga versioon. Õiguslikult ei ole oluline, kas lepingupool on talle jäänud eksemplaridele alla kirjutanud. Nimetatud lepingute kehtivus on tõendatud hageja poolt 22.10.2010 allkirjastatud tasaarvestuste protokolliga. Samuti ei välista lepingute kehtivust ega täitmist asjaolu, et need vormistati pärast 01.06.2010 ülekande tegemist. Tasaarvestuse protokollist nähtuvalt võttis hageja vastavalt 20.10.2010 sõlmitud kohustuste ülevõtmise lepingule üle Fedeta Invest OÜ kohustused 27 804 249,17 krooni. Sama protokolli p 2 kohaselt on hageja teinud 01.06.2010 kostjale ülekande 94 000 000 krooni. Samuti kinnitab 94 000 000 krooni kohustuste olemasolu ja täitmist hageja endise juhatuse liikme ning kostja likvideerijaga seotud äriühingute vahel 30.04.2010 sõlmitud kokkulepe ning 10.04.2013 sõlmitud kokkuleppe lisa, mille kohaselt kolmest lepingust tulenevaid nõudeid vähendati ülekande arvelt. Maakohus ei nõustunud hageja väitega, et kohtul ei ole võimalik 30.04.2010 kokkuleppe punktile 14.4 tugineda. Kostja mainis kokkulepet ja selle lisa vastuses hagile ning esitas nimetatud dokumendid ka koos vastusega kohtule. 27.09.2018 toimunud eelistungil seletas kostja nimetatud tõendid täpsemalt lahti. 10.04.2013 sõlmitud kokkuleppe lisast nähtub, et lepingutest tulenevad nõuded on hageja poolt 01.06.2010 94 000 000 krooni ülekandmisega täidetud. CC on hageja seadusliku esindajana kokkuleppe allkirjastanud ning allkirjastamist vaidlustanud ei ole. Laenulepingut ei saa lugeda sõlmituks väite alusel, et hagejal ei ole kostja ees muid kohustusi. Ükski hageja poolt esitatud tõend laenusuhet ei tõenda. Ka ei selgitanud hageja ega toonud kohtu ette täpsustavaid asjaolusid selle kohta, et poolte tahe oli kokku leppida ja pooled leppisid kokku laenu andmises. Hageja poolt 22.10.2018 esitatud XX 31.05.2010 e-kiri ei tõenda, et ülekantud 94 000 000 krooni puhul oleks tegemist suuliselt sõlmitud laenulepinguga. Tunnistaja XX andis ütlusi selle kohta, et selgitusega „vastavalt lepingule“ pidas ta silmas aprillis sõlmitud kokkulepet ja selle punkti 14.1. Laenulepingu sõlmimist ei tõenda hageja tolleaegse juhatuse liikme CC poolt 17.02.2019 kohtuistungil antud ütlused selle kohta, et 01.06.2016 ülekande puhul oli tegemist laenuga. CC
5(16)
ütlused on vastuolus kirjalike tõenditega. Tunnistaja XX ütlused tõendavad, et 01.06.2010 tehtud ülekandega täitis hageja kolmes lepingus nimetatud kohustusi kostja ees. Samuti on tunnistaja XX ütlused kooskõlas kirjalike tõenditega ja seetõttu usaldusväärsed. Tõendeid, mis võimaldaksid teha järeldusi poolte tahteavalduste kohta sõlmida vaidlusaluse summa suhtes laenuleping, hageja täiendavalt esitanud ei ole. Seega ei ole hageja tõendanud, et ta sõlmis kostjaga suulise laenulepingu VÕS § 396 lg 1 tähenduses ning hagi tuleb laenulepingu alusel raha saamiseks jätta tõendamatuse tõttu rahuldamata. Sellest tulenevalt ei kuulu rahuldamisele ka intressi- ja viivisenõue. Hageja on hagis tuginenud raha nõudmisel ka alusetu rikastumise õigusele juhuks, kui kohus ei tuvasta poolte vahel laenusuhet. Kostja esitas nimetatule aegumise vastuväite. Kui 01.06.2010 üle antud raha lugeda alusetuks soorituseks kostjale, on selle väljaandmise nõue aegunud ja hagi jääb rahuldamata seetõttu. Alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumist reguleerib TsÜS § 151 ja olukorras, kus täidetakse väidetavalt olematut kohustust, on alusetu rikastumise nõude sissenõutavaks muutumine seotud lepingu alusetu täitmise (rikastumise) ajaga ning ei ole oluline, et isik saaks õiguslikult aru nõude olemasolust (maakohus viitab RKTKo nr 3-21180-14, p 12). Seega algab alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg alusetute maksete tegemisega (maakohus viitas RKTKo nr 3-2-1-169-15, p 10). TsÜS § 151 lg 1 esimese lause kohaselt on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Hageja on teinud kostjale makse 01.06.2010. Seega nõue oleks aegunud 01.06.2013 ning aegumistähtaeg on möödunud. Tulenevalt TsÜS § 142 lg-st 1 on nõude maksmapanek aegumise tagajärjel välistatud. Apellatsioonkaebus
4.Apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada maakohtu otsuse ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada hagi. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda. Maakohus asus põhjendamatult seisukohale, et laenulepingu sõlmimine hageja ja kostja vahel ei ole tõendatud. Maakohus on jätnud sisuliselt analüüsimata nõuete loovutamise lepingus sätestatu. Viidatud lepingu preambula punktis d on märgitud, et omandaja (s.o hageja) on andnud 01.06.2010 loovutajale (kostjale) laenu ning et kostja ei ole laenusummat lepingu sõlmimise kuupäevaks tagastanud. Maakohus jättis tähelepanuta sama lepingu punkti 3.1, mille kohaselt pidi loovutaja (kostja) tagastama omandaja (hageja) poolt 01.06.2010 antud laenusumma osaliselt ennetähtaegselt ning lepiti kokku, et vastavas ulatuses muutub laenust tulenev omandaja (hageja) nõue loovutaja (kostja) vastu selle lepingu sõlmimisega sissenõutavaks. Eeltoodut arvestades ei saa asuda seisukohale, et nõuete loovutamise lepingus tehtud viited hageja poolt kostjale 01.06.2010 antud laenule kujutasid endast lihtsalt ebatäpsust. Kohus ei saa XX ütluste alusel asuda seisukohale, et nõuete loovutamise lepingu preambula punktis d ja punktis 3.1 sätestatu ei kajastanud pooltevahelisi õigussuhteid adekvaatselt. Kostja ise väitis 08.01.2019 vastuses (p 28 ja 34), et nõuete loovutamise leping vastas tema tahtele. XX kinnitas, et ta edastas lepingu kostja juhatuse liikmele NN-le, kes ei juhtinud tähelepanu sellele, et lepingus tehtud viide hageja poolt kostjale antud laenule oleks vale. XX ütlusi pooltevaheliste õigussuhete kohta ei saa pidada usaldusväärseteks. Maakohus ei märkinud, milliste konkreetse kirjalike tõenditega on CC ütlused vastuolus ja milles see vastuolu seisneb. Hageja märgib, et CC ütlused on kooskõlas nõuete loovutamise lepinguga. Asjas ei ole esitatud
6(16)
ühtegi kirjalikku tõendit, mille järgi oleks hageja 01.06.2010 seisuga olnud kohustatud tasuma kostjale 94 miljonit krooni mingil muul õiguslikul alusel. Maakohtu põhjendus, mille kohaselt ei saa pidada usutavaks 94 miljoni krooni suuruse laenu andmist suulise laenulepingu alusel ilma eelneva kirjavahetuseta, on vastuoluline. Nimelt möönis maakohus, et kõik kolm lepingut, millest tulenevaid kohustusi hageja kostjale 94 miljoni krooni tasumisega maakohtu arvates täitis, vormistati kirjalikult alles pärast kostjale raha ülekandmist. Seega maakohus pidas usutavaks, et hageja täitis kostjale 94 miljoni krooni tasumisega suulistest lepingutest tulenevaid kohustusi. Teiseks ei ole maakohtu põhjendus kooskõlas XX ütlustega, mille kohaselt oli NN ja CC-ga seotud äriühingute vaheliste laenusuhete puhul tavapärane, et laenude tingimused lepiti kokku suuliselt ning kirjalikke laenulepinguid ei sõlmitud. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta selles osas XX ütlustega ei arvesta. Maakohtu põhjenduste kohaselt ei saa olla juhuslik, et hageja poolt kostjale üle kantud summa 94 miljonit krooni kattub hageja kohustustega kostja ees. See võiks olla argument üksnes juhul, kui hageja väidetavad kohustused kostja ees oleksid tekkinud enne 01.06.2010 ülekande tegemist. Seda asjaolu ei ole aga maakohus selgelt tuvastanud. Maakohus on põhjendamatult asunud seisukohale, et hageja oli võlakirjade müügilepingu, kohustuste ülevõtmise lepingu ja nõude loovutamise lepingu alusel kohustatud tasuma kostjale 94 miljonit krooni. Maakohus on viidanud sellele, et hageja 01.06.2010.a makse selgituses oli märgitud „vastavalt lepingule“, mitte aga viidatud konkreetselt laenule või laenulepingule. Selline põhjendus on vastuoluline, sest ülekande selgituses ei ole konkreetselt viidatud ka ühelegi teisele lepingule. Maakohus ei ole tuvastanud, et 01.06.2010 ülekande tegemise ajaks olid pooled sõlminud mõne teise lepingu või lepingud, millest oleks hagejale tulenenud kohustus tasuda kostjale 94 miljonit krooni. Laenulepingu sõlmimine on tõendatud nõuete loovutamise lepinguga (selle preambula punktis d ja punktis 3.1 märgituga), tunnistaja CC ütlustega, hageja poolt 01.06.2010.a kostjale tehtud ülekandega ja selle selgitusega „vastavalt lepingule“ koosmõjus asjaoluga, et pooled ei olnud 01.06.2010 seisuga sõlminud ühtegi teist lepingut või lepinguid, millest oleks hagejale tulenenud kohustus tasuda kostjale 94 miljonit krooni. Ebaselge ja vastuoluline on maakohtu seisukoht küsimuses, milliste kohustuste täitmiseks hageja kostjale 94 miljonit krooni tasus. Maakohus leidis, et hageja ei kandnud kostjale 94 miljonit krooni laenuna, vaid täitis sellega iseenda kohustusi kostja ees, mis tulenesid kolmest lepingust. Samas käsitles maakohus otsuses ka NN, AS Rubla ja CC vahel 30.04.2010 sõlmitud kokkuleppe p 14.4, mille järgi pidid selles kokkuleppes nimetatud kohustatud isikud täitma kokkuleppes sätestatud kohustused ennetähtaegselt, kui CC ja/või AS Rubla võõrandavad enne 31.12.2010 tervikuna või olulise osaluse mõnes nende omandis olevast ettevõttest. Otsuse põhjendustest ei selgu, mida kohus sellest kokkuleppest järeldas. Hageja ei olnud 30.04.2010 kokkuleppe pooleks ega selle järgi kohustatud isikuks. Seega kui asuda seisukohale, et hageja tasus kostjale 94 miljonit krooni 30.04.2010 kokkuleppe p 14.4 alusel, tähendaks see, et hageja täitis sellega kolmandate isikute (30.04.2010 kokkuleppe järgi kohustatud isikute) kohustusi. Sellisel juhul ei saanud hageja samaaegselt täita iseenda kohustusi kostja ees, mis tulenesid kolmest lepingust, nagu maakohus leidis.
7(16)
Maakohus ei saanud asuda seisukohale, et hageja kandis kostjale 94 miljonit krooni kolmandate isikute kohustuste täitmiseks vastavalt 30.04.2010 kokkuleppe p-le 14.4. Kostja ei esitanud sellist väidet menetluses õigeaegselt ja see oleks kostja väidetega ka vastuolus. Kostja väitis menetlusdokumentides, et hageja täitis 94 miljoni krooni tasumisega iseenda kohustusi kostja ees, mis tulenesid kolmest lepingust. 30.04.2010 kokkuleppe p-le 14.4 tuginemise võimalikkuse aspektist ei oma tähtsust, et kostja oli enda vastuses 30.04.2010 kokkuleppele viidanud ja selle vastusele lisanud, samuti et kostja oli selle kokkuleppe sisu 27.09.2018 eelistungil lahti seletanud. Kostja ei tuginenud 30.04.2010 kokkuleppe p-le 14.4 üheski menetlusdokumendis ega väitnud, et hageja tasus kostjale 94 miljonit krooni kolmanda(te) isiku(te) kohustuste täitmiseks. Maakohus ei tuvastanud hageja väidetavate kohustuste tekkimise aluseks olevate lepingute sõlmimise aega ning leidis ekslikult, et nimetatud lepingud võisid olla sõlmitud suuliselt. Maakohus ei ole selgitanud, millise õigusliku tähenduse ta lepingute hilisemale vormistamisele annab. Seetõttu jääb ebaselgeks maakohtu seisukoht küsimuses, millises vormis ja millal kõnealused lepingud lõppkokkuvõttes sõlmiti. Nimetatud asjaolu omab aga asja lahendamisel olulist tähtsust – kui need lepingud sõlmiti tegelikult pärast 01.06.2010 makse tegemist kostjale, ei saa õige olla maakohtu järeldus, et hageja täitis selle maksega nendest lepingutest tulenevaid kohustusi kostja ees. Eeltoodust tulenevalt on ebaselge, kas maakohus nõustus kostja väitega, et vaidlusalused lepingud sõlmiti suulises vormis kehtivalt juba enne 01.06.2010 makse tegemist. Hageja arvates ei saa sellisele seisukohale asuda, sest see ei oleks kooskõlas seadusega ega põhineks asjas esitatud tõenditel. Maakohus leidis ekslikult, et pooled ei olnud leppinud kokku kohustuslikus kirjalikus vormis. Kõik kolm lepingut pidid nendes sätestatud tingimustest tulenevalt jõustuma nende allakirjutamise päeval. Maakohus ei ole sellele hageja väitele vastanud. Samuti ei ole maakohus vastanud hageja väitele, mille kohaselt saab järeldada ka asjaolust, et võlakirjade müügi, kohustuste ülevõtmise ja nõuete loovutamise kohta on koostatud kirjalikud lepingudokumendid poolte kokkulepet (või vähemalt hageja tahet), et vastavad lepingud tuleb sõlmida kirjalikus vormis. Maakohus ei ole vastanud hageja väidetele VÕS §-st 11 lg 3 tuleneva vorminõude kohta. Kuigi kostja väitis, et vaidlusalused lepingud sõlmiti suuliselt juba enne 01.06.2010 ning pidi seda väidet TsMS § 230 lg 1 järgi ka tõendama, ei esitanud kostja selle kohta tõendeid. Ka mõlemad tunnistajad kinnitasid, et 01.06.2010 seisuga ei olnud hagejal kostja ees kohustusi. Kohustuste ülevõtmise lepingu järgi pidanuks hageja võtma üle Fedata Invest OÜ väidetava kohustuse kostja ees, mis tekkis väidetavalt alles 20.10.2010, ning nõuete loovutamise lepingu järgi pidi kostja loovutama hagejale väidetava nõude OÜ Kivimäe Puhkekodu vastu, mille kostja omandas väidetavalt samuti alles 20.10.2010. Sellest tulenevalt on ilmne, et pooled ei saanud leppida kokku ülalviidatud kohustuste ülevõtmises ja nõuete loovutamises juba enne 01.06.2010. Maakohus ei saanud asuda seisukohale, et võlakirjade müügileping sõlmiti 01.06.2010, ehkki lepingudokument on dateeritud selle kuupäevaga. Kostja esitatud kirjavahetusest nähtuvalt toimus veel 2010. aasta detsembri lõpus nimetatud lepingu projekti kooskõlastamine. Ka mõlemad tunnistajad (sh XX) kinnitasid, et võlakirjade müügilepingu koostamine toimus alles 2010. aasta teises pooles.
8(16)
Maakohus rikkus oluliselt menetlusnorme, asudes seisukohale, et hageja väidetavate kohustuste aluseks olevatele lepingutele anti kirjalik vorm. Poolte vahel ei ole vaidlust, et mõlemapoolselt allkirjastatud lepingudokumente ei eksisteeri. Põhjendamata ja tõenditel mittepõhinev on maakohtu seisukoht, et hagejal oli kolme lepingu alusel kohustusi kostja ees kokku 94 miljonit krooni. Maakohus ei ole käsitlenud hageja väiteid selle kohta, et Fedata Invest OÜ-l puudusid kohustused kostja ees, mida hageja oleks saanud üle võtta. Samuti, et kostjal ei olnud nõudeid OÜ Kivimäe Puhkekodu vastu, mida ta oleks saanud hagejale loovutada. Asjas ei ole esitatud OÜ-ga Kivimäe Puhkekodu sõlmitud lepingut ega lepingut, mille alusel oleks kostja omandanud nõude OÜ-ga Kivimäe Puhkekodu vastu kelleltki kolmandalt. Kostja tugines vaidlusaluste nõuete tõendamisel üksnes 30.04.2010 ja 10.04.2013 kokkulepetele, mille poolteks hageja ega ka OÜ Kivimäe Puhkekodu ei olnud. Maakohus on viidanud 22.10.2010 tasaarvestuse protokollile. Nimetatud protokollis on viidatud üksnes kohustuste ülevõtmise lepingule, mistõttu jääb arusaamatuks, kuidas saab see tõendada võlakirjade müügilepingu ja nõuete loovutamise lepingu kehtivust ning hagejal kohustuste tekkimist kostja ees nimetatud lepingute alusel Maakohus on vääralt hinnanud tunnistaja XX ütlusi. Tunnistaja ei väitnud, et hageja täitis 01.06.2010 ülekandega kolmes lepingus nimetatud kohustusi kostja ees, vaid seda, et kostjale 94 milj krooni ülekandmise ajal ei olnud hagejal kostja ees kohustusi ning et hageja täitis kostjale 94 milj krooni tasumisega CC kohustusi vastavalt 30.04.2010 kokkuleppe p-le 14.4. Kohus ei saanud sellisele seisukohale asuda, sest pooled ei olnud sellist väidet esitanud. Maakohus on tuginenud XX selgitusele, et paludes 31.05.2010 e-kirjas hagejal teha ülekanne kostjale selgitusega „vastavalt lepingule“, pidas ta lepingu all silmas hoopis (2010. aasta) aprillis sõlmitud kokkulepet ja selle punkti 14.4. Hageja arvates ei saa pidada sellist selgitust usutavaks, sest kui XX oleks tegelikult pidanud silmas 30.04.2010 kokkulepet ja sellest kokkuleppest tulenevate CC kohustuste täitmist, oleks ta kindlasti palunud hagejal seda ülekande tegemisel märkida. Teiseks on see tunnistaja väide vastuolus kostja faktiväidetega. Nimelt väitis kostja 08.01.2018 vastuses, et selgitus „vastavalt lepingule“ oli viide 01.06.2010 võlakirjade müügilepingule. 30.11.2018 menetlusdokumendis väitis kostja, et viitega „vastavalt lepingule“ peeti silmas kolmest lepingust tulenevaid kohustusi. Maakohus ei ole viidanud konkreetsetele kirjalikele tõenditele, millega XX ütlused kooskõlas on. XX ütlused on vastuolus nõuete loovutamise lepinguga, mille kohaselt andis hageja 01.06.2010 kostjale laenu; 22.10.2010 tasaarvestuse protokolliga, mille järgi oli hagejal nimetatud päeva seisuga 01.06.2010 ülekandest tulenev nõue kostja vastu vähemalt summas 27 804 249,17 krooni (hagejal ei saanud sellist nõuet olla, kui ta oleks 01.06.2010 ülekandega täitnud 30.04.2010 kokkuleppe p-st 14.4 tulenevaid CC kohustusi, nagu tunnistaja väitis. Maakohus on jätnud XX ütlused täielikult tähelepanuta osas, milles need kinnitavad hageja väiteid. Maakohus ei ole XX ütluste hindamisel vastanud hageja väidetele tunnistaja ebausaldusväärsuse kohta. Maakohtu otsus on ebaõige ka intressi- ja viivisenõude rahuldamata jätmise osas. Vastus apellatsioonkaebusele
9(16)
5.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Kolleegium, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p-ga 21 tuleb muuta otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
7.Apellatsioonimenetluses ei vaidle pooled järgmiste maakohtu tuvastatud asjaolude üle, mille ringkonnakohus võtab aluseks asja lahendamisel: - hageja kandis 01.06.2010 kostja arvelduskontole 94 milj krooni (6 007 694,96 eurot) selgitusega „vastavalt lepingule“; - kostja ei ole nimetatud raha hagejale tagastanud; - 22.10.2010 nõuete loovutamise lepingu preambula punkti d ja p 3.1. kohaselt on hageja andnud kostjale 01.06.2010 laenu; - 22.10.2010 nõuete loovutamise lepingu teksti koostas CC jurist YY; - kolm lepingu alusel liidetavad kohustused on summaliselt 94 milj kr, mis kattub hageja 01.06.2010 ülekande summaga.
8.Pooled vaidlevad, kas nende vahel sõlmiti tähtajatu laenuleping VÕS § 396 lg 1 mõttes ja kas tähtajatu laenuleping on korraliselt üles öeldud. Tähtajatu laenu tagastamist võib laenuandja nõuda laenulepingu korralisel ülesütlemisel (VÕS § 398 lg 1 I lause). Laenulepingu ülesütlemisega muutub laenu tagastamise kohustus sissenõutavaks (VÕS § 82 lg 7) ja kohustuse rikkumise korral võib laenuandja nõuda selle täitmist VÕS § 108 lg 1 alusel nagu maakohus õigesti leidis.
9.Praegusel juhul tuleb eristada laenulepingu sõlmimist ja selle täitmiseks raha üleandmist. Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et hageja ei ole täpsustanud, mil viisil laenuleping sõlmiti.
10.Hageja leiab, et laenulepingu sõlmimist tõendavad raha ülekandmine ja ülekande korralduses sisalduv kostja poolt märgitud märge „vastavalt lepingule“, nõuete loovutamise lepingu preambula p-s d ja lepingu p-s 3.1. viited laenule/laenusumma tagastamisele, tunnistaja CC ütlused ja XX e-kiri, milles ta palub teha ülekande selgitusega „vastavalt lepingule“. Kuigi hageja leiab, et kolm lepingut ei ole kehtivalt sõlmitud, on ta seisukohal, et arvestada tuleks nõude loovutamise lepingust nähtuva kostja tahteavaldusega, sest kostja on ise väitnud, et leping vastas tema tahtele.
11.Kostja on selgitanud, et 94 milj kr suurune ülekanne teostati varem sõlmitud suuliste kokkulepete täitmiseks, mille kohta vormistati hiljem kolm lepingut (vt 27.09.2018 kohtuistungi protokoll lk 5).
12.Kolleegium leiab, et käesoleva vaidluse lahendamiseks ei ole olulise tähendusega tuvastada, kas kolm lepingut sõlmiti kehtivalt või mitte. Samuti puudub vajadus hinnata, kas kolme lepingu alustehingud eksisteerivad ja nendest tulenevad nõuded on/olid muutunud vaidlusaluse 94 milj kr ülekande tegemise ajaks sissenõutavaks. Samas võib hinnata vähemalt kostja tahet kolme lepingu sõlmimisel koosmõjus teiste asjas esitatud tõenditega.
10(16)
12.1.Apellandi poolt etteheidetud maakohtu minetuse nõuete loovutamise lepingu p
3.1.analüüsimata jätmisel saab ringkonnakohus kõrvaldada. Nõuete loovutamise lepinguga (I kd, tl 18) loeb ringkonnakohus tõendatuks, et lisaks preambula p-s d kasutatud sõnale „laen“ sisaldub lepingu p-s 3.1. järgmine poolte kokkulepe: „Pooled lepivad kokku, et Loovutaja tagastab Omandaja poolt Loovutajale 01.06.2010 antud laenusumma osaliselt, s.o 37 466 731,11 krooni ulatuses käesoleva kokkuleppe sõlmimise kuupäeval. Käesoleva leppe sõlmimisega muutub laenust tulenev Loovutaja võlgnevus Omandajale eelmises lauses märgitud ulatuses sissenõutavaks.“ Nimetatust saab järeldada, et nii preambula p-s d kui ka lepingu p-s 3.1. kasutasid pooled termineid, mis viitasid varasemale laenulepingu sõlmimisele. Nimetatust on hageja teinud järelduse, et lepingus sisaldus kokkulepe laenunõude (osaliselt) sissenõutavaks muutmise ja tasaarvestamise kohta, mida ei saa käsitada pelgalt ebatäpsusena.
12.2.Kui lähtuda hageja käsitlusest, et kolmes lepingus avaldus kostja tahe, tuleb laenulepingu sõlmimise tahet hinnata koosmõjus teiste tõenditega: 20.10.2010 sõlmitud kohustuste ülevõtmise lepingu (I kd, tl 17) ja sama lepingu juurde kuuluva tasaarvestuse protokolliga (I kd, tl 89), milles kinnitatakse 20.10.2010 sõlmitud lepingu alusel hageja poolt Fedata Invest OÜ kohustuste 27 804 249,17 krooni ülevõtmist; hageja 01.06.2010 tehtud 94 000 000 krooni ülekande tegemisega kostjale ja poolte kokkuleppega tasaarvestuse tegemiseks 27 804 249,17 krooni ulatuses. 01.06.2010 võlakirjade müügilepinguga (I kd, tl 19), mille kohaselt müüs kostja hagejale võlakirju hinnaga 28 729 019,77 krooni ja ostuhind tuli tasuda müüjale täies ulatuses ettemaksuna lepingu jõustumise päeval. 30.04.2010 kokkuleppega rahaliste kohustuste tunnistamiseks ja täitmiseks (I kd, tl 9091), mille p-des 3-7 kajastuvad kolmes lepingus kokkulepitud nõuded ja mille p-s 14.4. tuleneb kohustatud isikute (CC ja AS Rubla) kohustus tasuda kokkulepitud rahasummad ennetähtaegselt. 30.04.2010 kokkuleppe ja selle 10.04.2013 lisaga nr 1 (I kd, tl 92), millest nähtub, et selles on arvestatud 01.06.2010 laekumisega 94 milj kr. Kalev REC võlakirjade väärtpaberikorraldusega (I kd, tl 137-138) ja YY ja AA kirjavahetusega (I kd, tl 139-140), millest nähtub, et käesoleva vaidluse pooled leppisid kokku kostja poolt hagejale võlakirjade müügis hiljemalt 31.12.2010, hageja tasus ettemaksuna lepingu jõustumise päeval kogu müügihinna ja kostja on 30.12.2010 võlakirjade müügilepingust tuleneva kohustuse täitnud.
12.3.Nimetatud tõenditest kogumis saab teha järgmised järeldused: kuigi nõuete loovutamise lepingus on käsitatud hagejat laenuandjana, siis teistes kohustatud isikuna (kohustuste ülevõtmise lepingus ja selle juurde kuuluvas tasaarvestuse protokollis). Seega ei ole pooled olnud järjekindlad 94 milj krooni tasumise kohustuste aluse sõnastamisel. Seetõttu ei saa asjaolust, et kohustuste ülevõtmise lepingus on kasutatud sõna „laen“, teha järeldust, et poolte tahe oli sõlmida laenuleping. NN ja CC ning viimasega seotud AS Rubla kinnitasid omavahelistes suhetes 30.04.2010 kolmes lepingus kokkulepitud nõudeid ning 10.04.2013 kokkuleppes arvestasid 94 milj krooni laekumisega hageja kohustuste katteks ega käsitlenud vastavat summat laenulepingust tuleneva maksena kostjale. Võlakirjade müügileping täideti, samuti kajastub selles hageja kui ostja ettemaksu kohustuse täitmine ja pooled ei räägi laenu andmisest.
11(16)
13.Olukorras, kus tunnistajate CC ja XX ütlused olid raha ülekandmise alustehingu osas vastuolulised, tuli maakohtul hinnata mõlema tunnistaja ütlusi. Maakohus märkis, et ta ei pea CC ütlusi usaldusväärseteks, kuna need on vastuolus kirjalike tõenditega. Kolleegium nõustub apellandi etteheitega, et hinnates ühe tunnistaja ütlusi ebausaldusväärseiks ja teise omi mitte, peab kohus põhjendama, miks ta sellisele järeldusele jõudis. Kohtu selline kohustus tuleneb TsMS § 442 lg 8 neljandast lausest, mille kohaselt peab kohus juhul, kui ta mõnda tõendit ei arvesta, seda otsuses põhjendama. Ringkonnakohus saab selle menetlusliku minetuse kõrvaldada.
13.1.CC andis asjas järgmisi ütlusi seoses 94 milj kr ülekandega: „See oli päev, kus minu ettevõttel oli raha ja NN-l oli raha vaja. /.../ siis sai kantud tema ettevõttele see raha. Ma ei mäleta, et oleks selle raha osas pikki läbirääkimisi olnud. /.../ Hagejal ei olnud kohustusi raha kanda. /.../ Olime varem ka ettevõtetele kandnud. Käsitlenud seda laenudena. 2006 kandsin ka ühest ettevõttest 30 miljonit krooni samamoodi, et pärast vaatame, kuidas seda kajastada. Ülekanne läheb laenuna. Pärast lepitakse kokku, et kuidas seda käsitleda vastavalt kokkuleppele. /.../ Olen väga palju andnud raha ja samamoodi laenuna, kui kellelgi on vaja. /.../ Meil oli tookord raha palju ja NN-l oli vaja.“
13.2.Kolme lepingu sõlmimise kohta andis CC järgmisi ütlusi: „Hiljem mingeid dokumente tehti, sügisel. X tuli minu juurde dokumendi pakiga. Vaatasin dokumentidele peale. Omavaheline suhe oli usalduslik. Minul ei olnud juriidilist nõustajat, ei pidanud seda vajalikuks. NNi kontorist tulid dokumendid, viskasin neile pilgu peale ja tihtipeale kirjutasin alla. Ei süvenenud. Need, mis sügisel liikusid, oli märgitud laen. Niipalju ma hoolas olin, et vaatasin üle ja kirjutasin alla. See oli 2010. a lõpupoole. /.../ Tavapärane praktika oli selline, et X tegi palju hiljem mingeid dokumente. Positiivsele sõbrasuhtele tuginedes kirjutasin alla ja nii sai bilansid korda.“
13.3.Seoses 30.04.2010 ja 10.04. 2013 kokkulepetega andis CC järgmisi ütlusi: “See dokument on tegelikult, nagu enne seletasin, et keegi tegi dokumendi ja kirjutati alla ja et pärast vaatame. Hilisemal vaatlusel on see dokument oma olemuselt esemete dokument, mida oli NN-l isiklikult vaja, see mida ma just enne seletasin, et oma aktsionäridele ja oma rahastajatele näidata/seletada, kes või mis või kui palju on talle võlgu. Seda olen ma tema partneritega arutanud. /.../ Retoorika on vale. NN annab laenu ja CC on võlgu on täiesti vale. Olen kinnitanud laekumist. Praegu on jutt, et KCF kandis FTT-le üle 94 miljonit krooni ja kuna sellega oli kiire, siis see kanti üle laenuna. See et seda hiljem pole korrektselt vaadatud, on tänase vaidluse küsimus.“
13.4.XX andis asjas järgmisi ütlusi seoses 94 milj kr ülekandega: „ Selle ülekande näol oli tegemist CC kohustuste täitmisega NN äriühingute ees. /.../ Mina pidasin nende laenude kohta arvestust. NN äriühingud finantseerisid CC äriühinguid. Midagi vastupidist ei olnud. /.../ KFC-l ei olnud kohustusi (kostja ees). Selline kokkulepe, õigemini maksmise taust oli see, et NN ja C olid kokku leppinud, et Kalevi müügist üritab C tasuda ära võlgnevusi ...“
12(16)
13.5.Kolme lepingu sõlmimise kohta andis XX järgmisi ütlusi: Lepingud „vormistasime vajalike dokumentidega raamatupidamise jaoks, et kajastada 94 milj laekumine. Selle nõude loovutamise lepingu ja teised lepingud valmistas ette YY... /.../ NN kiitis need heaks. /.../ Lepingud tehti tegelikult hiljem kui laekumine oli, peale 01.06.2010. Eesmärk oli tekitada dokument raamatupidamise jaoks, et saaks teha vastava kande. Oluline oli see, et klapiksid lepingutes olevad numbrid. Nõuete lepingus on räägitud laenust, siis olen sellesse suhtunud lohakalt ja ei ole seda tähele pannud, sellepärast, et laenuga tegemist ei olnud. Kuna meil olid YY, CC ja NN vahel usalduslikud suhted, siis tegemist on minu apsakaga, et on jäänud selline sõna sisse. YY kirjutas selle teksti.“
13.6.XX andis asjas järgmisi ütlusi seoses 30.04.2010 ja 10.04. 2013 kokkulepetega: „Selle kokkuleppe teksti koostasin mina koos juristiga. Kokkuleppe eesmärk oli koondada kokkuleppesse kõik laenud, mida NN ja ettevõtted alates aastast 2007 või 2009 on CC ettevõtetele andnud. Võlakohustused on koondatud sellesse kokkuleppesse. /.../ (kui tunnistajale näidatakse 31.05.2010 e-kirja (I kd, tl 118)) „Vastavalt lepingule“ tähendab seda, et need oleks olnud need sõnad, mida palusin kirjutada maksekorralduse selgitusse, vastavalt lepingule peeti silmas aprillis sõlmitud kokkulepet, antud lepingut, mida enne vaatasime ja antud 14.4. punkti. /.../ See sündis analoogselt, mina valmistasin ette teksti, kokkuleppes olevad arvestused. NN ja CC allkirjastasid seda. Julgen öelda, et oli läbi räägitud, olin allkirjastamise juures ise ka. /.../ See on sama 94 miljonit. Tabel kajastab seda, kuidas see 94 tähendab CC ettevõtete üldvõlgnevust. /.../ 30.04.2010 kokkuleppes kajastatud (kohustuste kohta) ei olnud laenulepinguid olemas. Arvestuste aluseks olid rahalised ülekanded, ja nende ärisuhted olidki sellised, et erinevate laenude tingimused lepiti kokku suuliselt. Minule edastati selline informatsioon ja panin need kirja. /.../ kõikide kohta kirjalikke lepinguid ei olnud. /.../ Need protokollid, kaks kokkulepet ja võlakiri tehti hiljem raamatupidamise jaoks, et need kanded saaksid sisu. Ma ei väida, et need ei olnud õiguslikud. KCF ülekandega täitis CC 30.04.2010 tulenevaid kohustusi. 01.06.2010 ei olnul KCF-l mingeid kohustusi FTT ees.“
13.7.Tunnistajate ütlustes on kokkulangevusi: - raha ülekandmise ajal ei olnud hagejal kohustusi kostja ees; - kolm lepingut tehti peale ülekande teostamist tagantjärele raamatupidamise jaoks; - NN ja CC vahel olid usalduslikud sõbrasuhted, samuti usaldati vastastikku nõuandjaid; - CC ja NN ega ka XX ei süvenenud kolme lepingu puhul nende sisusse, vaadati pigem, et numbrid klapiks.
13.8.CC ütlusi analüüsides ilmneb, et ta ei valmistanud lepinguid ise ette ja suhtus nende allkirjastamisse pealiskaudsuselt. Tunnistaja räägib ebamääraselt raha omamisest mingil oma ettevõttel; ka varasemalt 30 miljoni laenamisest kellelegi; NN rahavajadusest; ei too esile detaile ja möönab ka ise, et suhtus hilisema kolme lepingu allkirjastamisse hooletult. Tunnistaja XX ütlused on konkreetsemad; ta on olnud ise 30.04.2010 ja 10.04.2013 kokkulepete koostajaks ja oskab seostada neid 94 milj kr ülekandega; ta on lugenud enne NN-le allkirjastamiseks andmist läbi kolm lepingut, ta ei eita hooletusvea tegemist nõuete loovutamise lepingus; ta oskab tuua esile 30.04.2010 ja 10.04.2013 kokkulepete ja kolme lepingu vahelisi seoseid; ta esitab eluliselt usutava
13(16)
põhjenduse, miks on ta e-kirjas märkinud maksekorralduse selgituse jaoks „vastavalt lepingule“.
13.9.Nimetatud põhjusel on XX ütlused usaldusväärsemad selles osas, et 94 milj kr ülekanne ei tehtud laenulepingu täitmiseks (hageja poolt kostjale laenu andmiseks).
13.10.XX ütlused kinnitavad kostja väiteid, et kohustuste ülevõtmise lepingus nimetatud kohustuste ülevõtmises ja nõuete loovutamise lepingus nimetatud nõuete loovutamises lepiti kokku enne 01.06.2010 ning need kohustused tekkisid enne 01.06.2010. Suuliselt varem kokkulepitu vormistati kirjalikult tagantjärele (vt kostja 30.11.2018 menetlusdokumendi p 11). XX ütlustest ei tulene, et CC ja NN-ga seotud äriühingute vahelises praktikas esines olukordi, kus CC-ga seotud äriühingud oleksid andnud NN-ga seotud äriühingutele laenu. Tunnistaja ütlused on kooskõlas kostja seisukohtadega, et NN äriühingud finantseerisid CC äriühinguid ja vastupidi see ei toimunud.
13.11.XX 31.05.2010 e-kirjaga hageja raamatupidajale (I kd, tl 118) on tõendatud, et 01.06.2010 makse tehti selgitusega „vastavalt lepingule“ kostja soovil ja sellest ei nähtu makse tegemine kolme lepingu katteks. Samas ei ole sellest tõendist võimalik järeldada ka seda, et makse tehti laenulepingu täitmiseks. Erinevalt apellandist peab ringkonnakohus XX ütlusi eluliselt usutavaks selle kohta, et ta palus 31.05.2010 e-kirjas teha ülekanne selgitusega „vastavalt lepingule“ 2010. a aprillis sõlmitud lepingu p 14.4 alusel. 31.05.2010 ekirja saatmise ajal ei olnud kolme lepingut veel sõlmitud. Tunnistaja XX ütlus tõendab käesolevas asjas, et ta ei pidanud silmas korralduse „vastavalt lepingule“ andmisel väidetavat laenulepingut.
14.Põhjendatud on apellandi seisukoht, et maakohus ei ole vastanud hageja väidetele tunnistaja XX ebausaldusväärsuse kohta. Kostja ei ole ümber lükanud hageja väiteid, et XX on olnud aastaid NN kontrolli all olevate äriühingute heaks töötav isik, kes on mõnedes varasemates menetlustes osalenud ka kostja lepingulise esindajana. Nimetatud menetlusliku minetuse saab ringkonnakohus kõrvaldada. Kostja poolt esitatud asjaolud ei olnud takistuseks tunnistaja XX tunnistajana kohtusse kutsumiseks. XX ütluste usaldusväärsust saaks seada kahtluse alla, kui tal oleks isiklik huvi vaidluse lahendamise vastu. Üksnes töösuhtest seda tuletada ei saa. Maakohtu otsusest ei nähtu, et maakohus oleks pidanud tunnistaja ütlusi vastuolulisteks või ebausaldusväärseteks. Nimetatut ei täheldanud ka ringkonnakohus. Seega puudus maakohtul alus jätta tunnistaja XX ütlustega kui ebausaldusväärse tõendiga arvestamata.
15.Samas ei ole kolme lepingu sõlmimisega seonduv käesoleva vaidluse lahendamise seisukohalt oluline nagu ringkonnakohus eelnevalt leidis. Isegi kui kolm lepingut ja tasaarvestuse kokkulepe ei ole kehtivalt sõlmitud nagu hageja väidab, kehtivad enne ülekande tegemist sõlmitud suulised kokkulepped ja kolmes lepingus sätestatud vorminõuded ei oma asja lahendamisel tähendust. Kui väidetavad suulised kokkulepped ei kehti vorminõuete täitmata jätmise tõttu nagu hageja väidab, saab hagejal olla kostja vastu alusetu rikastumise nõue, mis on aegunud nagu maakohus põhjendatult leidis. Seoses sellega on põhjendamatu apellandi väide, et maakohus oleks pidanud välja selgitama hageja väidetavate kohustuste tekkimise aluseks olevate lepingute sõlmimise aega. Eeltoodust tulenevalt puudub vajadus vastata
14(16)
apellandi väidetele, mis seonduvad kolme lepingu kirjaliku vormiga ja vastavate kohustuste eksisteerimisega.
16.Käesoleva asja lahendamiseks ei ole vaja tuvastada, kas erinevatel CC-ga seotud ettevõtetel, sh Fedatal oli kohustusi kostja või NN-ga seotud teiste äriühingute ees, kas kostjal oli nõue OÜ Kivimäe Puhkekodu vastu enne 20.20.2010, mida hageja oleks saanud suulise lepingu alusel üle võtta. Eeltoodud põhjusel ei ole vajadust uurida hageja ja OÜ Sillen Konsultatsioonid vahel 25.04.2008 sõlmitud laenulepingut (I kd, tl 121), OÜ Sillen Konsultatsioonid, Fedata Invest OÜriregistri, OÜ Kivimäe Puhkekodu äriregistri B-kaarti väljavõtteid (I kd, tl 123-129), SEB Panga kinnitust (I kd, tl 145), 25.04.2008 maksekorraldust ja erinevate CCga seotud äriühingute äriregistrite andmeid (I kd, tl 152 pöördel- 168). Samuti puudub vajadus hinnata, kas 30.04.2010 ja 10.04.2013 kokkulepetes kinnitati kolmest lepingust tulenevaid kohustusi, kas 94 milj kr tasuti 30.14.2010 kokkuleppe p 14.4 alusel ja anda hinnangut hageja väitele, et viimaste poolteks ei olnud hageja ega kostja. Seoses sellega puudub vajadus võtta seisukoht apellatsioonkaebuses etteheitega seonduvalt, et kostja ei tuginenud üheski menetlusdokumendis 30.04.2010 kokkuleppe p-le 14.4. ega väitnud, et 94 milj kr tehti selle alusel. Siiski märgib kolleegium, et Riigikohtu praktika kohaselt on hagi alust võimalik teatud juhtudel täiendada ka suuliselt (vt RKTKo 3-2-1-150-09, p 10).
17.Mis puudutab maakohtu seisukohti seoses 94 milj kroonise laenu andmisega suulises vormis, ilma eelneva ettevalmistava kirjavahetuseta, maksekorralduses märgitud selgitusega „vastavalt lepingule“ ja laenu tagasi nõudmisesse alles kuue aasta möödudes, siis tegemist on asjaoludega, mis kajastavad maakohtu siseveendumuse kujunemist ja ei muuda otsust iseenesest valeks. Samas nendel asjaoludel käesoleva vaidluse lahendamisel tähendust ei ole, kuna maakohus leidis lõppjäreldusena põhjendatult, et puuduvad tõendid poolte tahte kohta sõlmida suuline laenuleping.
18.Laenulepingu olemasolu eelduse puudumise tõttu ei tõusetu laenulepingu täitmise küsimust, samuti küsimust intressidest ja viivisest.
19.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda (TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1).
poolte
20.Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
21.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar
/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv
/allkirjastatud digitaalselt/ Peeter Pällin
15(16)
16(16)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.