Menetlusosalised ja nende Hageja: XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindajad esindaja vandeadvokaat Kristiina Lee Kostja: Salva Kindlustuse AS (registrikood 10284984), lepinguline esindaja Martin Petermann Kohtuistungi toimumise aeg
04.12.2019
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 27.05.2019 otsus tühistada.
2.Rahuldada XX hagi Salva Kindlustuse AS vastu kahju hüvitamiseks osaliselt.
3.Välja mõista Salva Kindlustuse AS-lt XX kasuks hüvitis 4451,30 eurot ja viivis 352,20 eurot ning alates 24.03.2018 viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni kohustuse täitmiseni.
5.Maa- ja ringkonnakohtu menetluskuludest jätta 96 % Salva Kindlustuse AS kanda ja 4 % XX kanda.
1(13)
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.XX (hageja) esitas 23.03.2018 Harju Maakohtule hagi Salva Kindlustuse AS (kostja) vastu kahju hüvitamiseks. Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju hüvitise 4651,30 eurot, hagiavalduse esitamise päeva seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 368,03 eurot ning alates hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni viivise vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määrale.
2.Hagiavalduse kohaselt väljastas kostja (kindlustusandja) 31.10.2013 hagejale (kindlustusvõtja) poliisi nr 56886980 kindlustusperioodi kohta 01.11.2013 kuni 31.10.2018. Poliisi kohaselt on kindlustatud esemeks sõiduk Lexus Rx400H (sõiduk, auto) registreerimismärgiga BBBBBB (sõiduki omanik Krediidipanga Liisingu AS, vastutav kasutaja XX, kasutajad YY ja QQ) ning kindlustusvariandiks superkasko.
3.21.02.2017 ca kell 19.00 toimus Tallinn-Narva mnt 76.-ndal kilomeetril liiklusõnnetus, kus sõiduauto sõitis otsa teele jooksnud põdrale, kes hukkus. 21.02.2017 kell 19.10 lähenesid Tallinnast Rakvere suunal sõitnud hageja ja autot juhtinud abikaasa YY eelpool kirjeldatud liiklusõnnetuse toimumise kohale. Maantee parempoolsel teepeenral oli märgata kahte sisselülitatud ohutuledega sõiduautot, mistõttu otsustas YY vahetada peatunud autodest ohutuks möödumiseks sõidurida ja liikus esimesest sõidureast teise sõiduritta. Vahetult enne esimese sõidurea ääres peatunud autodega kohakuti jõudmist, märkas YY, et teises sõidureas lebab keset teed väga suur, tähistamata takistus (tume kogu), kattes teise sõidurea täielikult. Vältimaks otsasõitu takistusele, tegi YY järsu vasakpöörde, mille tagajärjel, pärast kokkupõrget teel lebanud loomaga, paiskus auto sõidusuundade vahelisele haljasalale. Sõiduk liikus pikki haljasala telgjoont, vasak külg toetus haljasala keskel kulgenud trossidele (teepiirdele) ning esitiib lõikus trosse hoidvatesse postidesse. Mööda haljasala edasi sõites õnnestus auto maanteele tagasi pöörata, selleks ajaks oli teel lebanud metsloomaga kokkupõrke koht kaugele jäänud, tagasipöörde võimalused puudusid.
4.Viivitamatult pärast maanteele tagasi jõudmist võttis hageja telefoni teel ühendust kindlustusandja esindajaga (poliisi sõlminud CC-ga) ja küsis, mida edasi teha. CC vastas, et tuleb politseisse pöörduda ja järgmisel päeval kindlustusandja poole. Arvestades, et Rakveresse oli jäänud sõita ca 25 kilomeetrit, kontrollimisel selgus, et sõiduk on juhitav (pidurid töötasid, kaugtuled olid täielikult säilinud) otsustati sõita Rakveresse ja pöörduda politseisse. Rakveres parkis YY sõiduki enda ja hageja 2(13)
elukohta XXX ning sõitis koos tuttavaga (HH) Rakvere politseijaoskonda. Politseijaoskonnas tegi politseiametnik YY ütluste põhjal toimunu kohta märkmeid.
5.22.02.2017 käis Rakveres XXX asuvat autot üle vaatamas ja fotografeerimas kindlustusandja esindaja CC. Registreeriti kahjujuhtum nr SK17-00333. 23.02.2017 hommikul esitas YY kostjale kindlustusandja Rakvere kontoris vajalikud dokumendid, kirjeldused ja skeemi kindlustusjuhtumi kohta. Sõiduk toimetati ülevaatuseks Unelmauto AS töökotta.
6.07.03.2017 edastas Unelmauto AS Lexus Tallinn kere- ja värvitööde nõunik NN kostjale e-kirja selle kohta, et sõiduki avariijärgne taastusremont ei ole majanduslikult otstarbekas, sest remondimaksumus ületab turuväärtuse – esialgne varuosade maksumus 25 % allahindlusega on 9500 eurot, lisaks võib taastamise käigus tulla välja varjatud vigastusi. Auto remondi tegelik kulu oli 4651,30 eurot.
7.27.03.2017 teatas kostja kahju hüvitamisest keeldumisest. Hageja esitas 05.04.2017 kostjale seisukoha 27.03.2017 keeldumise kohta koos viivitamatu täitmisnõudega, millele kostja vastas, et ei pea võimalikuks kahju hüvitada. Hageja esitas 17.05.2017 omakorda seisukoha kostja vastusele, millele kostja vastas 24.05.2017 keelduvalt.
8.Hageja esitas 22.08.2017 avalduse lepitusmenetluse algatamiseks Eesti Kindlustusseltside Liidu kindlustuslepitusorganile (lepitusasi nr 0679, kindlustuslepitaja Karl Haavasalu). Kindlustuslepitaja KH koostas ja edastas 01.12.2017 lepitusmenetluse lõpetamise otsuse lepitusasjas nr 0679, kuna osapooled ei jõudnud kokkuleppeni.
9.Kohaldamisele kuuluvad sõidukikindlustuse üldtingimused SKT-13.11 (kehtivad alates 01.11.2013), mitte aga SÜ-11 (kehtisid 01.01.2011 kuni 31.10.2013). Kostja vastuväited
10.Kostja leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
11.Sõiduki juht rikkus sõidukikindlustuse lepingus sätestatud nõudeid (sõidukikindlustuse üldtingimuste p-d 23.3 ja 23.4.) ja liiklusseaduse (LS) § 169 lg-d 1 ja 5.
12.Sõiduki juht sai aru, et põhjustas liiklusõnnetusega varalise kahju kolmandale isikule, kuid sündmuskohalt lahkudes jättis sellest nõuetekohaselt teatamata ja kahjujuhtumi vormistamata. Eesti Teed AS esitas kostjale kahju hüvitamiseks avalduse. Avalduse kohaselt kandis Eesti Teed AS liiklusõnnetuse tagajärjel purunenud teepiirete tõttu varalist kahju summas 638,49 eurot. Kuna hageja sõiduki liikluskindlustuse leping oli sõlmitud kostjaga, hüvitas kostja 03.03.2017 Eesti Teed AS-le YY poolt tekitatud kahju. Kostja esitas 03.01.2018 YY-le tagasinõude.
13.Üldtingimustes sätestatud politseile teatamise kohustus tuli täita pärast kahjujuhtumi toimumist. Kostja leiab, et sõiduki juht oli liiklusõnnetuse käigus varalise kahju tekitamisel ning seejärel sellest politseile teatamata sündmuskohalt lahkumisel raskelt hooletu VÕS § 104 lg 4 mõttes.
14.Hageja tegevust pärast liiklusõnnetust ei saa lugeda piisavaks, kuna kindlustusandja täitmise kohustuse kindlakstegemiseks vajalik info ei piirdu üksnes sõiduki, sündmuskoha ja juhi andmetega. Hageja poolt sündmuskohalt kostja müügiesindajale CC-le helistamist ei saa pidada piisavaks tegevuseks üldtingimuste p 23.4 toodud nõude täimisel. Samuti ei anna kogu kahjujuhtumi käsitlemiseks ja hüvitamisotsuse tegemiseks vajalikku infot juhi poolt kostjale 23.02.2017 esitatud sõidukikahju avaldus, 3(13)
milles avaldaja väljendab oma nägemust toimunust. Rakveres politseile läbi uksetelefoni info edastamine oli lihtsalt juhi formaalne tegevus, mis sisuliselt ei täitnud lepingus sätestatud viivitamatu sündmuskohalt politsei teavitamise eesmärki. Sõidukikindlustuse lepingu täitmiseks peab kostja saama usaldusväärselt veenduda, et kahjuhüvitise väljamaksmise eeldused on täidetud. Sõidukikindlustuse lepingu alusel hüvitise tasumine eeldab muuhulgas, et juht ei juhtinud sõidukit liiklusõnnetuse toimumise ajal alkoholijoobes ning tal oli vastava kategooria sõiduki juhtimisõigus (üldtingimuste SÜ-11 p-d 22; 22.1 ja 22.2).
15.Konkreetses juhtumis on sõiduki juhi tegevus sündmuskohalt lahkumisel väga ebaharilik. Olukorras, kus juht jätab liiklusõnnetusest teatamata või põgeneb sündmuskohalt, võib praktikale tuginedes eeldada juhi soovi varjata tegelikku sõiduki juhi isikut või tema joobeseisundit. Politseitöötaja e-kiri ei kinnita mingil viisil, et liiklusõnnetuse toimumise ajal oli juht kaine. Sõiduki juht on sündmuskohalt lahkudes loonud olukorra, kus hilisem kindlustuslepingu täitmiseks vajalike asjaolude välja selgitamine on raskendatud või muutunud võimatuks.
16.Kõnealuse liiklusõnnetuse korral ei saa tõusetuda küsimust, kas politsei oleks sündmuskohale tulnud või mitte. Hageja kinnitas lepitusmenetluse käigus läbiviidud lepituskoosolekul, et politseipatrull sõitis töötavate vilkuritega neile vastu, kui nad olid teel koju Rakverre ja arvatavasti oli patrull teel just samasse sündmuskohta. Seega saabus politseipatrull sündmuskohale ja ei ole mingit alust oletada, et hageja autoga kolmandale isikule tekitatud kahju oleks jäänud politsei poolt fikseerimata.
17.Kindlustuslepingu sõlmimisel 31.10.2013 lepiti kokku, et sõidukikindlustuse lepingule kohalduvad üldtingimused SÜ-11 kuni lepingu lõppemiseni. Kohalduvad tüüptingimused on märgitud poliisile.
18.Kostjal ei ole vastuväiteid selles osas, et 4651,30 eurot on auto taastamisremondi kulu. Sellest summas tuleb lahutada hageja omavastutus 200 eurot. Maakohtu otsus
19.Maakohus jättis 27.05.2019 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda ning määras kindlaks, et kostjal hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad.
20.Pooled vaidlesid eelkõige selle üle, kas kohalduvad kostja sõidukikindlustuse üldtingimused SÜ-11 (kehtisid 01.01.2011 kuni 31.10.2013) või alates 01.11.2013 kehtivad sõidukikindlustuse üldtingimused SKT-13.11, kas hageja täitis kindlustuslepingu ja LS sätteid nõuetekohaselt, s.t kas hageja rikkus oma kohustusi ning kas kostjal oli seetõttu õiguslik alus keelduda kahju hüvitamisest. Asjaolude üle pooltel vaidlus puudus.
21.Pooltevaheline õigussuhe tuleb kvalifitseerida VÕS § 422 lg 1 alusel.
22.Maakohus tuvastas, et pooltevahelisele kindlustuslepingule kohalduvad kostja üldtingimused SÜ-11, mis kehtivad alates 01.01.2011 kuni 31.10.2013 sõlmitud lepingute puhul. Hagejale väljastatud poliisist nähtub, et poliis on väljastatud 31.10.2013, seega on kindlustusleping sõlmitud 31.10.2013 (VÕS § 434 lg 1).
23.Järgmisena analüüsis kohus, kas hageja rikkus sõidukikindlustuse üldtingimuste SÜ-11 p 23.3 ja 23.4 sätestatud kohustusi, s.t kas ta teavitas politseid nõuetekohaselt liiklusõnnetusest ja kas ta osales juhtumi asjaolude selgitamisel sündmuskohal ja 4(13)
fikseeris need. Üldtingimuste SÜ-11 p 23.3 sätestab, et kahjujuhtumi saabumisel on kindlustusvõtja või muu sõidukit valdama lubatud isik kohustatud osalema juhtumi asjaolude selgitamisel sündmuskohal ja kirjalikult fikseerima tunnistajate ja osapoolte isiku ning kontaktandmed, sh andmed sõidukite kohta, ja määratlema sündmuskoha. Sõidukikindlustuse üldtingimuste p 23.4 kohustab kindlustusvõtjat (või muud sõidukit valdama lubatud isikut) teavitama liiklusõnnetusest politseid vastavalt liikluseeskirjadele ja teistele õigusaktidele. Sõidukikindlustuse üldtingimuste p 23.6 kohaselt tuleb kahjujuhtumi saabumisel täita kindlustusandja esindaja juhiseid.
24.Hagi asjaolude kohaselt ei jäänud hageja ja ta abikaasa sündmuskohale juhtumi asjaolude väljaselgitamiseks. Tulenevalt LS § 39 lg-st 6, §-st 168 ja § 169 lg-st 1 oleks olnud asjakohane, et liginedes ohutuledega varustatud kahele sõidukile, aeglustab juht ning püüab tekkinud ohuolukorrast aru saada. Ebakohane oli sellises olukorras püüda kiirust säilitades ohus olevatest autodest lihtsalt mööduda. Nagu käesoleval juhul juhtus, oli oht sellist laadi, mis oleks eeldanud hageja abikaasa peatumist ja teele sattunud eeldatavasti surnud looma tähistamist ning kannatanute abistamist. Ajakirjanduses avaldatud teadete põhjal oli vahetult enne hageja ja tema abikaasa sündmuskohale saabumist ca kl 19.00 toimunud liiklusõnnetus, mille käigus sõitis auto otsa teele jooksnud põdrale ja roolis olnud 23-aastane naine sai vigastada ja toimetati haiglasse. Hageja abikaasa sõitis aga teele lebama jäänud loomale omakorda otsa ja põhjustas samuti liiklusõnnetuse, paiskudes ka veel teepiiretesse, lõhkudes teepiirded ja ka hageja auto selliselt, et selle taastamine osutus majanduslikult ebaotstarbekaks. Sõiduki juht ei pidanud vajalikuks pärast liiklusõnnetust peatuda. Maakohtu arvates sõiduki juhi ja hageja kui sõitja käitumist ei saa pidada kohaseks, mõistlikuks ega seadusega või kindlustustingimustega kooskõlas olevaks. LS § 168 ja § 169 kohaselt oli hagejal ja auto juhil kohustus peatuda ja teha kõik endast olenev, et liiklusõnnetuse kohal oleks ohutu. Seda hageja ega sõiduki juht ei teinud.
25.Üldtingimuste SÜ-11 p 23.3 kohaselt oleks hageja pidanud osalema sündmuskohal asjaolude väljaselgitamisel, kirjalikult fikseerima tunnistajate andmed ning fikseerima sündmuskoha. Seda hageja ega sõiduki juht ei teinud, mistõttu on täpselt fikseerimata, kuidas toimus kokkupõrge teel lebanud loomaga, kas loom oli hageja sõidukiga kokkpõrke hetkel veel elus või mitte. Millised vigastused tekkisid autol kokkupõrkest loomaga ning millised seoses otsasõiduga teepiiretele. Miks hageja teepiiretesse sõitmise järel autot ei peatanud, pole hageja selgitanud.
26.See, et sõiduk oli korras ja muretult sai sõitu jätkata, ei ole usutav. Unelmauto AS 07.03.2017 e-kirja kohaselt on 25%-lise allahindluse korral remonttööde tegemiseks vajalike varuosade esialgne maksumus ca 9500 eurot. 15.11.2017 teostatud tööde akti kohaselt on vajanud vahetamist esiamort, suunatuli, õõtshoob, remonti on vajanud roolilatt, käigukasti jahuti, reguleerimist sild jne. Selliste vigastuste korral ei näe kohus võimalust, et pimedal ajal (veebruarikuus kl 19-20) on võimalik ohutult sõitu jätkata.
27.Kohus ei pidanud usutavaks ega piisavaks põhjendusi, et tagasipöördevõimalust ei olnud ja avariikoht oli juba kaugele jäänud. Täpse avariikoha fikseerimine oli hageja kohustus. Liiklusõnnetuse tõttu peatumine oli samuti hageja ja sõiduki juhi kohustus. Ohutuse tagamine oli hageja ja sõiduki juhi kohustus. Need kohustused on täitmata.
5(13)
28.LS § 169 lg 4 kohaselt tuli hageja abikaasal või hagejal teavitada liiklusõnnetusest politseid. LS § 169 lg 6 kohaselt tohib sõidukit või liiklusõnnetusse puutuvaid esemeid enne politsei liiklusõnnetuse kohale jõudmist liigutada vaid siis, kui transporditakse kannatanut haiglasse või teiste sõidukite liiklus on nende tõttu võimatu ja eelnevalt on tunnistajate juuresolekul ära märgitud sõiduki ja esemete asend ning jäljed. Praegusel juhul otsustasid hageja ja tema abikaasa ise, millal nad teatavad politseile ja kas ning kuidas nad fikseerivad liiklusõnnetuse asjaolud. Mingisugust objektiivset teavet ei ole enam võimalik koguda, kuna hageja ja tema abikaasa ei ole liiklusõnnetuse toimumise kohal täitnud seaduse ja kindlustuslepingu p 23.3 ja 23.4 nõudeid. Hageja ja tema abikaasa ei teavitanud politseid koheselt nagu nõuab seadus (LS § 169 lg 5), vaid pärast sihtkohta jõudmist. Kuna hageja ja tema abikaasa ei jäänud sündmuskohale, siis ei saa lugeda täidetuks ka LS § 169 lg-s 6 sätestatud nõuet.
29.LS § 169 lg 7 sätestab, et liiklusõnnetuses osalenud juht ei tohi tarvitada alkoholi ja muud narkootilist ega psühhotroopset joovet tekitavat ainet, kuni politsei on selgitanud sündmuskohal välja liiklusõnnetuse asjaolud, välja arvatud narkootilist või psühhotroopset ainet sisaldavat ravimit sündmuskohal abi osutava kiirabibrigaadi või muu tervishoiutöötaja korraldusel vältimatu abi korras. Ka sõidukikindlustuse üldtingimuste p 22.2 kohaselt ei tohi sõidukijuht tarvitada alkoholi, narkootilisi vms aineid, mis takistavad sõidukiga liiklemist. Viidatud asjaolu selgitab välja politsei, kuid seoses hageja ja tema abikaasa lahkumisega sündmuskohalt ei olnud see võimalik.
30.Kohus leidis, et hageja rikkus oma kohustusi ja ei täitnud sõidukikindlustuse üldtingimuste p 23.3 ning 23.4 ja LS § 168 lg 1 ning 169 lg-d 1, 5-7. Seega ei täitnud hageja oma seadusest ja kindlustuslepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt.
31.Edasi analüüsis maakohus, kas kostjal oli õiguslik alus kindlustushüvitise väljamaksmisest keeldumiseks. Üldtingimuste SÜ-11 p 24 sätestab, et p 23 mistahes alapunktis sätestatud nõude täitmata jätmise korral vabaneb kindlustusandja hüvitamiskohustusest. Selle sätte kui tüüptingimuse eest kaitseb kindlustusvõtjat VÕS § 452 lg 2. Kohtu arvates omas sõiduki juhi rikkumine mõju kostja täitmiskohustuse ulatusele, kuna fikseerimata on liiklusõnnetus selle sündmuskohal, fikseerimata on sõidukil tekkinud vigastused sündmuskohal kolmanda objektiivse osapoole ehk politsei poolt. Sõiduki vigastused ja kogu toimunu on teada vaid hageja enda ja tema abikaasa ütluste alusel, mis sellise mastaabiga liiklusõnnetuse korral ei peaks nii olema. Puudub teave tunnistajatelt. Seega omas rikkumine mõju kindlustusjuhtumi kindlakstegemisele. Samuti mõjutab autot juhtinud isiku joobeseisund kostja tagasinõudeõigust (LKindlS § 53). Liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse 20.02.2001 määrusega nr 68 kehtestatud „Liiklusõnnetusest teatamise, asjaolude väljaselgitamise, vormistamise, registreerimise ja arvestuse korra“ § 8 p 12 kohaselt peab liiklusõnnetuse akt sisaldama andmeid liiklusõnnetuses osalenu joobeseisundi kohta, ning seetõttu ei ole õiged hageja väited, et juhi joovet ei peagi alati kontrollima. Sõidukit juhtinud isiku joobeseisund liiklusõnnetuse toimumise ajal jäi aga tuvastamata ja fikseerimata. Seega leidis kohus, hageja poolt kindlustuslepingus ja LS-s sätestatud kohustuste täitmata jätmine omas mõju kostja täitmiskohustusele, selle ulatusele ja tagasinõudeõigusele ning seetõttu jättis maakohus hagi rahuldamata.
6(13)
Apellatsioonkaebus
32.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
33.Maakohtu otsus on üllatuslik, kohus ei ole täitnud selgitamiskohustust ning on rajanud otsuse asjaoludele, mille kohta pooltel ei olnud võimalik arvamust avaldada ning mida ei ole menetluses arutatud. Seejuures tegi kohus hagejale etteheited, milliseid kindlustusandja ei ole teinud ehk kohus on kindlustusandja asemele astudes oluliselt laiendanud põhjendusi, millistel tuleb jätta hagejale kindlustushüvitis välja maksmata.
34.Hageja ei nõustu maakohtu käsitlusega, et kuivõrd poolte vahel sõlmiti kindlustusleping 31.10.2013, kohalduvad üldtingimused SÜ-11 ning seda sõltumata asjaolust, et poliisi kohaselt algas kindlustusperiood 01.11.2013, s.o ajal, mil SÜ-11 enam ei kehtinud ning kehtisid tingimused SKT-13.11. Hagejale kui tarbijast kindlustusvõtjale ei selgitatud enne 31.10.2013 kindlustuslepingu sõlmimist, et juba järgmisest päevast kehtivad kostjal täiesti uued ja sisult eelmistest üldtingimustest erinevad (sh kindlustusvõtjale soodsamad) kindlustuse üldtingimused. Hea usu põhimõttega ei ole kooskõlas olukord, milles kindlustusandja kui oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev isik sõlmib kindlustusvõtjaga lepingu kindlustusvõtja jaoks selgelt ebasoodsatel tingimustel, jättes kindlustusvõtja teavitamata, et päev pärast kindlustuslepingu sõlmimist hakkavad kehtima kindlustusvõtja jaoks ilmselgelt soodsamad kindlustustingimused. Arvestades, et poliisi kohaselt algas kindlustusperiood 01.11.2013 kell 00.00 tähendab see, et kindlustuskaitse hakkas kehtima alates 01.11.2013. Sellises olukorras ei ole põhjendatud kohaldada kindlustussuhtele kindlustusandja üldtingimusi, mis olid kindlustuskaitse tekkimise ajaks kehtivuse kaotanud. Seejuures tuleb arvestada, et kindlustusperioodi pikkus oli 01.11.2013 kuni 31.10.2018, s.o 5 aastat ning kogu nimetatud perioodi jooksul kehtisid kindlusandjal üldtingimused SKT-13.11.
35.Maakohus jättis tähelepanuta hagiavalduses toodu, et SÜ-11 p 24 puhul on tegemist tühise tingimusega, kuivõrd sätestab kindlustusandja absoluutse hüvitamiskohustusest vabanemise, mis on vastuolus VÕS § 452 lg-ga 2. Kostja on kehtestanud tingimuse, milline välistab täielikult kindlustusandja kahju hüvitamise kohustuse SÜ-11 p-des 23.1 kuni 23.10 kirjeldatud asjaoludel ning seda sõltumata asjaolust, kas vastavatel rikkumisel oli mõju kindlustusjuhtumi kindlakstegemisele ning kindlustusandja täitmise kohustusele.
36.Hageja on jätkuvalt seisukohal, et ta ei ole rikkunud mistahes kindlustuslepingu tingimusi, kuivõrd teavitas kindlustusjuhtumi toimumisest nii kindlustusandja esindajat (CC) kui pöördus ka politsei poole. Lisaks on välja selgitatud kõik kindlustusjuhtumi asjaolud (fikseeritud on sõidukis viibinud isikud, teada on nende kontaktandmed, samuti sõidukit puudutavad andmed), samuti on politsei tuvastanud, et autot juhtinud YY-l ei esinenud joobetunnuseid.
37.Kostja ei ole vaidlustanud liiklusõnnetuse toimumise asukohta, samuti sõidukil tekkinud vigastusi. Seetõttu jääb arusaamatuks kohtu etteheide, et sõiduki vigastusi ei dokumenteerinud politsei. Samuti on teadmata, kes on need tunnistajad, kelle ütluste puudumist kohus ette heidab. Lisaks on ebaselge, mida kohus käsitleb sündmuskohana – kas on selleks koht, kus YY juhitud auto sõitis otsa takistusele (põdrale) ja paiskus sealt teelt välja või on sündmuskohaks koht, kus YY-l õnnestus auto haljasalalt 7(13)
maanteele tagasi juhtida. Tallinn-Narva maantee on 76. kilomeetril ühesuunaline. Isegi olukorras, milles YY oleks sõitnud võimaliku spetsiaalse tagasipöördekohani ning sõitnud tagasi kohta, kus teisel pool haljasala paiknes teel põder, ei oleks olnud tegemist avariikohta naasmisega.
38.Kohus viitas liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse 20.02.2001 määrusega nr 68 kehtestatud Liiklusõnnetusest teatamise, asjaolude väljaselgitamise, vormistamise, registreerimise ja arvestuse korrale, mille alusnormidena on viidatud LS §-le 58 ja § 60 lg-le 3, mis liiklusõnnetuse toimumise ajal ei viidanud vastava rakendusakti kehtestamisele, mistõttu on küsitav viidatud korra õigusjõud. Samas ei saa tähelepanuta jätta, et YY pöördus ca tunni aja jooksul pärast liiklusõnnetuse toimumist vahetult politseisse ning politseil olid kõik võimalused YY-l joobetunnuste esinemise kontrollimiseks, samuti on asjas esitatud tõendid, mis kinnitavad, et YY-ga vestelnud politseiametnik hindas välisel vaatlusel joobetunnuste puudumist. Kui isikul puuduvad joobeseisundile viitavad tunnused, ei ole politseil kohustust kontrollida isiku organismis alkoholi esinemist.
39.Hageja hinnangul on ka arusaamatu, millist tähendust omistas kohus asjaoludele, et oleks tulnud fikseerida, kas loom oli autoga kokkupõrke hetkel elus või mitte; kuidas täpselt toimus kokkupõrge loomaga ning millised vigastused tekkisid sõidukil kokkupõrkest loomaga ning millised seoses otsasõiduga teepiiretele. Kostja ei ole vaidlustanud autol tuvastatud vigastusi ega nende tekkemehhanismi. Teepiirded kahe sõidusuuna vahelise haljasala keskel ongi paigaldatud selleks, et vähendada liiklusõnnetusse sattunud sõidukite kahjustusi ja nendes olevate inimeste vigastusi.
40.Arusaamatu on kohtu seisukoht, et LS §-de 168 ja 169 kohaselt oli hagejal ja sõiduki juhil kohustus peatuda ning teha kõik endast olenev, et liiklusõnnetuse kohal oleks ohutu. Hagejale on mõistmatu, millist käitumist kohus oleks eeldanud. Sõidukit juhtinud YY jaoks ei viidanud enne vahetut loomale otsasõitu mitte miski sellele, et kaks maantee ääres peatunud sõidukit, millel olid sisse lülitatud ohutuled, oleksid peatunud liiklusohu tõttu.
41.Kostja ei ole kohtuväliselt ega kohtumenetluses mitte kunagi ette heitnud YY-le sobimatu sõidukiiruse valikut, millele tugines kohus, heites ette aeglustamata jätmist. Kostja etteheited põhinevad liiklusõnnetuse järgsel käitumisel, kuid kohus laiendas oluliselt etteheiteid ning tegi hagejale ja sõiduki juhile etteheiteid ka puutuvalt liiklusõnnetuse eelse ajaga. Kohus tegi täiendavaid ja uusi etteheiteid viidetega erinevatele liiklusseaduse sätetele, sh LS § 169 lg-le 6, § 169 lg-le 7 ja § 168 lg-le 1, millele kostja ei tuginenud. Selliselt väljus kohus enda pädevuse piiridest ning asus täiendama poolte poolt esile toodud faktilisi asjaolusid. Lisaks on tegemist ka üllatusliku otsusega, kuivõrd kohus ei ole käesolevas kohtumenetluses mingil määral täitnud selgitamiskohustust, s.o võimaldanud pooltel avaldada arvamust.
42.Hagejale jääb arusaamatuks, millest kohus järeldas, et hageja ei vaidlustanud enda süüd. Hageja on selgelt avaldanud, et hageja ei ole kostja suhtes mistahes kohustust rikkunud. Seega leidis maakohus esiteks ebaõigesti, et hageja on süü omaks võtnud ning teiseks jaotas ebaõigesti ka tõendamiskoormise.
43.Kuivõrd apellandi hinnangul võib olla asjasse puutuvaks õigusnormiks ka VÕS § 452 lg 2 p 3, on põhjendatud osundada, et hageja ei jätnud maanteel viibides politseid 8(13)
teavitamata tahtlikult, arvestades seejuures, et politseid teavitati tunni aja jooksul. Seega oli hagejal tahe teavitada politseid juhtunust.
44.Kohus heitis ette LS § 169 lg 5 rikkumist just johtuvalt asjaolust, et liiklusõnnetusega oli tekitatud kahju kolmandatele isikutele (Eesti Teed AS-le kuuluvad teepiirded) ning see pidi olema hagejale ning tema abikaasale arusaadav. Seega kohaldas maakohus LS § 169 lg-st 5 osa „varaline kahju tekkis loomale otsasõidu või selle vältimise tagajärjel“. Samas ei ole vaidlust selles, et 21.02.2017 kella 20.17 paiku teavitas sõidukit juhtinud YY Rakvere politseijaoskonnas, et vigastas haljasalal asetsevat teepiiret. Seega oli politseid koheselt teavitatud kahju tekkimisest, samas ei olnud teepiiretesse sõites ega ka hiljem politseijaoskonnas YY-le ega ka hagejale teada, et kahjustatud on kolmandatele isikutele kuuluvat vara. Oluline on, et politsei, kelle ainupädevuses on LS § 169 lg 5 rikkumise osas alustada väärteomenetlust, seda ei teinud.
45.Hageja ei väitnud, et sõit Rakveresse oli nn muretu, kuid hageja avaldas, et kuivõrd Rakveresse oli jäänud sõita ca 25 kilomeetrit ning sõiduk oli juhitav, selle kaugtuled ja pidurid töötasid, otsustati sõita Rakveresse ja pöörduda seal politseisse. Hageja täitis enda hinnangul kindlustusandja esindaja CC juhiseid.
46.Maakohus tõi vääralt ja tõendeid eirates välja, et pooltel puudub vaidlus selles, et hageja abikaasa rääkis pärast liiklusõnnetust Rakvere politseijaoskonda pöördudes patrullpolitseinikuga üksnes läbi uksetelefoni. Nimelt esitas apellant 25.04.2018 kohtule e-kirjavahetuse avariipolitseinik Aare Soosaluga, kes on kinnitanud, et patrullpolitseinik vestles YY-ga vahetult, s.o mitte läbi uksetelefoni. Vastustaja seisukoht
47.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
48.Kolleegium, ära kuulanud kohtuistungil pooled ja tutvunud tsiviilasja toimikus olevate tõendite ja menetlusdokumentidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi tühistada ja uue otsusega hagi osaliselt rahuldada. Seoses hagi osalise rahuldamisega tuleb menetluskulud mõlemas kohtuastmes jätta 96% ulatuses kostja ja 4% ulatuses hageja kanda.
49.Hageja esitas maakohtule hagi kostja vastu kindlustushüvitise saamiseks. Kostja keeldus hagejale kahju hüvitamast, tuginedes sõidukikindlustuse üldtingimuste SÜ-11 p-dele 23.3, 23.4 ja 24 ja LS § 169 lg-le 5. Pooled vaidlesid selle üle, kas hageja rikkus kindlustuslepingust tulenevaid kohustusi ja kas kostjal oli õigus keelduda hüvitise väljamaksmisest.
50.Pooled ei vaielnud järgmiste asjaolude üle, mille ringkonnakohus võtab otsuse tegemisel aluseks: Poolte vahel on sõlmitud kindlustusleping (superkasko), mille kohta on kostja väljastanud 31.10.2013 hagejale poliisi nr 56886980 kindlustusperioodiga 01.11.20103 kuni 31.10.2018. Kindlustatud esemeks oli sõiduauto Lexus RX400H. 21.02.2017 kell 19.10 toimus Tallinn - Narva maantee 76.-ndal kilomeetril liiklusõnnetus, mille käigus hageja abikaasa sõitis kindlustatud sõidukiga otsa teel 9(13)
lebanud põdrale, kellele oli eelnevalt otsa sõidetud, ja auto paiskus haljasalale, vigastades haljasalal asetsevat teepiiret ja poste. Samuti sai vigastada kindlustatud auto. Tegemist oli kindlustusjuhtumiga. Pärast liiklusõnnetuse toimumist hageja abikaasa autot ei peatanud, vaid sõitis edasi Rakveresse, kus pöördus politseijaoskonda ja teatas liiklusõnnetusest. Hageja pöördus vahetult pärast avariid telefoni teel kostja töötaja CC poole ja teavitas kindlustusjuhtumist. Liiklusõnnetuse tagajärjel tekkis hagejale kahju (sõiduki taastamisremondi kulu) summas 4651,30 eurot, millest tuleb maha arvata poliisil kokkulepitud omavastutuse määr 200 eurot.
51.VÕS § 422 lg 1 esimese lause järgi kindlustuslepinguga kohustub kindlustusandja kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitama kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju võib maksma kokkulepitud rahasumma ühekordselt või osadena või täitma lepingu muul kokkulepitud viisil (kindlustusandja täitmise kohustus). Kindlustusandja võib vabaneda lepingu täitmise kohustusest tulenevalt seadusest või lepingust. Kostja tugines hüvitise maksmisest keeldumisel lepingu osaks olevatele sõidukikindlustuse üldtingimustele. Vaidlust ei ole, et tegemist on tüüptingimustega VÕS § 35 lg 1 mõttes.
52.Pooled vaidlesid selle üle, kas kohaldamisele kuuluvad kostja üldtingimused SÜ-11 (kehtisid 01.01.2011 kuni 31.10.2013) või SKT-13.11 (kehtivad alates 01.11.2013). Kolleegium nõustub maakohtuga, et leping oli sõlmitud kostja sõidukikindlustuse üldtingimustel SÜ-11, mis kehtisid kuni 31.10.2013, s.o lepingu sõlmimise ajal. Kindlustuslepingu sõlmimist tõendava poliisi pöördele on märgitud, millised üldtingimused kohalduvad lepingule ja nendeks on sõidukikindlustuse üldtingimused SÜ-11. See, et järgmisel päeval, kui algas hageja sõiduki suhtes kindlustuskaitse, kehtisid uued üldtingimused, ei mõjuta poolte kokkulepet üldtingimuste osas. Pooled ei ole kokku leppinud, et kohaldamisele kuuluvad üldtingimused, mis on kindlustusjuhtumi ajahetkel kehtivad.
53.Kostja üldtingimuste SÜ-11 p 24 sätestab, et üldtingimuste p 23 mistahes alapunktis sätestatud nõude täitmata jätmise korral vabaneb kindlustusandja hüvitamiskohustusest. Ringkonnakohus kontrollib, kas üldtingimuste SÜ-11 p 24 on kehtiv.
54.VÕS § 427 lg 1 järgi kindlustusvõtja kahjuks VÕS § 452 lg-s 2 sätestatust kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. VÕS § 452 lg 2 p-de 3 ja 4 järgi kindlustusandja ei või tugineda kokkuleppele, mille kohaselt ta vabaneb kindlustusjuhtumi toimumise puhul täitmise kohustusest kindlustusvõtja kohustuse rikkumise tõttu, kui kohustus tuli kindlustusandja suhtes täita pärast kindlustusjuhtumi toimumist ja kindlustusvõtja ei rikkunud kohustust tahtlikult (p 3) ja kui kohustus tuli kindlustusandja suhtes täita pärast kindlustusjuhtumi toimumist ja kindlustusvõtja rikkus kohustust raske hooletuse tõttu, kuid rikkumisel ei olnud mõju ei kindlustusjuhtumi kindlakstegemisele ega kindlustusandja täitmise kohustusele.
55.Ringkonnakohus leiab, et kostja üldtingimuste SÜ-11 p 24, mis näeb ette, et kindlustusandja vabaneb hüvitamise kohustusest igasuguse samade üldtingimuste p-s 23 (kindlustusvõtja või sõidukit valdama lubatud isiku kohustused kahjujuhtumi saabumisel) toodud rikkumise korral, võtmata arvesse kindlustusvõtja süüd kohustuse täitmata jätmisel ega seda, kas rikkumisel oli mõju kindlustusjuhtumi 10(13)
kindlakstegemisele ega kindlustusandja täitmise kohustusele, on vastuolus VÕS § 452 lg 2 p-dega 3 ja 4 ning seetõttu VÕS § 427 lg 1 järgi tühine.
56.Järgnevalt tuvastab kolleegium, kas kostjal on õigus keelduda hüvitamiskohustuse täitmisest tulenevalt seadusest. Ringkonnakohtu istungil selgitas kostja esindaja, et olenemata üldtingimuste p 24 võimalikust tühisusest on kostjal õigus keelduda hüvitise väljamaksmisest VÕS §-de 443-449 järgi. Kostja ei ole keeldunud kindlustushüvitise väljamaksmisest põhjusel, et kindlustusrisk on suurenenud ja hageja on jätnud teda sellest teavitamata. Seega pole kostja esile toonud, et esineksid VÕS §-des 443-447 toodud alused hüvitise maksmisest keeldumiseks. VÕS § 448 lg 1 järgi kindlustusvõtja peab kindlustusjuhtumi toimumisest viivitamata kindlustusandjale teatama ja lg 2 järgi kindlustusandja võib pärast kindlustusjuhtumi toimumist nõuda kindlustusvõtjalt lepingu täitmise kohustuse kindlakstegemiseks vajalikku teavet. Tõendite esitamist võib kindlustusandja nõuda niivõrd, kuivõrd kindlustusvõtjalt võib mõistlikult oodata nende esitamist. VÕS § 449 lg 2 järgi kindlustusandja vabaneb täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja rikub VÕS §-s 448 sätestatud kohustust tahtlikult. VÕS § 452 lg 1 järgi vabaneb kindlustusandja kahju hüvitamise kohustusest juhul, kui kindlustusvõtja, kindlustatud või soodustatud isik põhjustas kindlustusjuhtumi toimumise tahtlikult.
57.Kolleegium leiab, et kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, millest saaks järeldada, et hageja põhjustas kindlustusjuhtumi toimumise tahtlikult. Hüvitise maksmisest keeldumisel (tl 12) ei ole kostja keeldumise alusena sellele ka tuginenud.
58.Kostja 27.03.2017 kahju hüvitamisest keeldumise teatise kohaselt olid hüvitise maksmisest keeldumise aluseks järgmised asjaolud: hageja lahkus avariipaigast fikseerimata õnnetusjuhtumi asjaolusid ja tunnistajate andmeid ega teavitanud koheselt politseid, milleks oli hageja kohustatud, kuna kahju saanud isik ei olnud teada. Eeltoodu tõttu ei olnud kostja väidete kohaselt võimalik kindlaks teha kindlustusjuhtumi asjaolusid, millel oli otsene mõju kindlustusandja poolsele hüvitise maksmise kohustusele. Vastuses hagile tõi kostja esile, et müügiesindajale CC-le teatamine ei olnud lepingukohane.
59.VÕS §-s 448 sätestatud kohustuste eesmärgiks on tagada kindlustusandjale võimalus kindlaks teha kindlustusjuhtumi asjaolud ja ainult sellisel juhul, kui kindlustusvõtja on rikkunud VÕS § 448 lg-tes 1 ja 2 sätestatud kohustusi tahtlikult, on võimalus kindlustusandjal keelduda hüvitise maksmisest. Kolleegiumi arvates ei ole alust järeldada, et hageja või tema abikaasa YY, kes juhtis kindlustusjuhtumi toimumise ajal sõidukit, oleks rikkunud VÕS §-s 448 toodud kohustusi tahtlikult. Samuti ei ole kostja esile toonud, et avariipaigal oleksid jäänud kindlakstegemata asjaolud puutuvalt kahju tekkimisse ja selle suurusesse. Kostja ei ole väitnud, et Eesti Teed AS-le, kellele kuulusid kahjustada saanud teerajatised, kahju tekkimise asjaolusid ja suurust ei olnud hageja avariipaigalt lahkumise tõttu võimalik kindlaks teha või et kindlakstegemine oli raskendatud. Ainuke asjaolu, millele kostja on viidanud, on see, et kostjal on kahtlus, et sõidukit juhtinud isik võis olla joobes ja joove jäi kindlaks tegemata. Ringkonnakohtu arvates on kostja sellekohane kahtlus põhistamata. Vaidlust ei ole, et autot juhtinud YY pöördus tund aega pärast avariid Rakvere politseijaoskonda, et teatada juhtunud avariist. Ebaõige on kostja väide, et politseiametnik vestles YY-ga läbi ukse. Rakvere politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse avariipolitseiniku 09.03.2017 e-kirja 11(13)
kohaselt vestles politseinik YY-ga, kellel välised joobetunnused puudusid (tl 30). 12.04.2018 e-kirjas on sama isik täpsustanud, et vestlus YY-ga toimus vahetult politseijaoskonna ukse juures (tl 68). Kolleegiumi arvates on piisav kui politseiametnik veendub vestluse käigus, et autot juhtinud isik ei ole joobes. Arvestades, et politseisse pöörduti tund aega pärast avariid, siis pole ka usutav, et autojuht oleks olnud avarii ajal joobes ja tunni pärast kaine. Seega on ka ainuke avarii asjaolu, mille suhtes on kostja väljendanud kahtlust, eeltooduga kummutatud. Kostja ei ole vaidlustanud, et hageja teavitas kindlustusjuhtumist koheselt CC, kes on poliisi järgi kindlustuslepingu sõlmimisel olnud kostja esindaja ja kelle telefoninumber oli märgitud poliisile, ja tegutses vastavalt CC-lt saadud juhistele. Kolleegiumi arvates saab kindlustuslepingu sõlminud isikule kindlustusjuhtumist teavitamist ja saadud juhiste järgi käitumist pidada lepingukohaseks.
60.VÕS § 450 lg 1 järgi kindlustusandja lepingu täitmise kohustus muutub sissenõutavaks kindlustusjuhtumi toimumise ja kindlustusandja täitmise ulatuse kindlaksmääramiseks vajalike toimingute lõpetamisega. 27.03.2017 saatis kostja hagejale teatise kahju hüvitamisest keeldumise kohta, millest ei nähtu, et kindlustusjuhtumi asjaolud on ebaselged. Seega oli kostja VÕS § 422 lg 1 järgi 27.03.2017 kohustatud kahju hüvitama. Hüvitise suuruse üle ei ole poolte vahel vaidlust, küll aga on kostja väitnud, et hageja ei ole hüvitisest maha arvestanud kokkulepitud omavastutuse määra. Ringkonnakohtu istungil hageja nõustus selle kostja väitega. Seega on hüvitise summaks 4451,30 eurot (4651,30 – 200), mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.
61.Samuti kuulub osaliselt rahuldamisele hageja nõue viivise saamiseks. VÕS § 113 lg 1 järgi rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Hageja on palunud viivise välja mõista kuni hagi esitamiseni (23.03.2018) kindlaksmääratud summas ja edasi kuni nõude täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Kostja on viivitanud hüvitise väljamaksmisega hagi esitamise seisuga 361 päeva ja viivis on 352,20 eurot. Alates 24.03.2018 tuleb viivis TsMS § 367 järgi välja mõista VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.
62.Seoses maakohtu otsuse tühistamisega ja hagi osalise rahuldamisega tuleb tühistada ka maakohtu menetluskulude jaotus. TsMS § 163 lg 1 järgi tuleb seoses hagi osalise rahuldamisega jagada nii maa- kui ringkonnakohtu menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamisega. Seega tuleb hageja kanda jätta 4% menetluskuludest ja kostja kanda 96% menetluskuludest.
63.Menetluskulude rahalise kindlaksmääramise küsimuses juhindub ringkonnakohus Riigikohtu 20.04.2016 tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15 tehtud otsuse p-des 19-22 TsMS § 174 lg-tele 3 ja 5 antud tõlgendusest ning poolte menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määra. TsMS § 177 lg 2 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus pärast menetlust lõpetava lahendi jõustumist mõistliku aja jooksul.