Eesistuja Kaupo Paal, liikmed Peeter Jerofejev ja Henn Jõks
Kohtuasi
M.M. avaldus K.J. vastu ühise hooldusõiguse lõpetamiseks alaealise lapse A.M. suhtes
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 4. juuli 2019. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
K.J. määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Avaldaja M.M., lepinguline esindaja vandeadvokaat Rünno Roosmaa Puudutatud isik A.M., riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Eha Lillsaar Puudutatud isik K.J., lepinguline esindaja Pasi Mäkinen
Asja läbivaatamise kuupäev
25. november 2019, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta K.J. määruskaebus Tallinna Ringkonnakohtu 4. juuli 2019. a määruse peale tsiviilasjas nr 2-19-5903 läbi vaatamata.
1.M.M. (isa) esitas 16. aprillil 2019. a avalduse, et lõpetada tema ja K.J. (ema) ühine hooldusõigus nende 5-aastase poja A.M. (laps) suhtes, määrata laps elama tema juurde, määrata talle ainuotsustusõigus lapse haridust ja tervishoidu puudutavates küsimustes ning keelata emal viia laps ilma isa enne teavitamata ja temaga tingimustes kokku leppimata Eestist välja.
1.1.Isa avalduse kohaselt elas laps koos isaga Eestis. Isa oli lapse eest pärast ema väljakolimist juba üle aasta üksi hoolitsenud. Ema ja isa kokkuleppe kohaselt pidi laps jääma elama isa juurde. Ema algatas 17. jaanuaril 2019. a isa vastu Soomes Päijät-Häme esimese astme kohtus kohtuasja nr H 19/1009, milles soovis saada lapsele elatist alates 1. jaanuarist 2019. a 200 eurot kuus ning
2-19-5903 taotles, et talle antaks lapse ainuhooldusõigus ning suhtlusõigus. Nimetatud asjas oli ema lisaks esitanud taotluse, et laps oleks kuni asja lahendamiseni Soomes tema juures.
1.2.Isa palus 14. ja 16. mai 2019. a esialgse õiguskaitse ja selle täiendamise taotluses keelata emal viia laps isa kirjaliku nõusolekuta Eesti Vabariigist välja kuni kohtumenetluse lõpuni, palus määrata lapse elu- ja asukohaks isa elukoht Eestis ning kohustada ema andma laps isale välja, sest ema oli lapse isa teadmata ja nõusolekuta Soome viinud.
2.Pärnu Maakohus võttis 16. mai 2019. a määrusega isa avalduse menetlusse, peatas avalduse menetlemise kuni Soome kohtu pädevus on kindlaks tehtud, kuid rahuldas isa esialgse õiguskaitse taotluse. Kohus kohustas esialgse õiguskaitse korras ema last isale välja andma ning piiras osaliselt ema hooldusõigust, andes isale ainuotsustusõiguse lapse elu- ja viibimiskoha määramiseks kuni käesolevas asjas tehtava lahendi jõustumiseni.
3.Ema esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus selle tühistada esialgse õiguskaitse rakendamise osas, leides, et Eesti kohtud ei saanud rakendada esialgset õiguskaitset teises riigis viibivate isikute suhtes olukorras, kus teises liikmesriigis on juba algatatud menetlus sama lapse suhtes samal alusel.
4.Pärnu Maakohus võttis kaebuse menetlusse ning toimetas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 1 kohaselt määruskaebuse ja selle lisade ärakirjad kätte menetlusosalistele ja küsis neilt määruskaebuse vastuse.
4.1.Lapse isa vaidles määruskaebusele vastu, põhistades, et lapse harilik viibimiskoht on Eestis ning lapse huvides on elada Eestis.
4.2.Lääneranna Vallavalitsus vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata, kuna lapse alaline elukoht on Eestis ning esialgse õiguskaitse kohaldamisel tuleks eelistada lapse alalise elukoha kohtute kohtualluvust.
4.3.Lapse esindaja vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata, kuna lapse harilik viibimiskoht enne lapse isa tahte vastast Soome viimist oli Eesti ning lapse ebaseadusliku äraviimise korral säilib pädevus selle liikmesriigi kohtul, kus oli lapse harilik viibimiskoht vahetult enne tema äraviimist.
5.Pärnu Maakohus jättis 20. juuni 2019. a määrusega ema määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 4. juuli 2019. a määrusega maakohtu määruse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus tegi määruse TsMS § 667 lg 1 teise lause alusel ilma kirjeldava ja põhjendava osata.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Ema esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse tühistada, sest kohtud kohaldasid vääralt materiaalõigust ja rikkusid määruse põhjendamise kohustust. Kohtud leidsid ekslikult, et Eesti kohus saab esialgse õiguskaitse korras piirata osaliselt ema hooldusõigust lapse suhtes, anda isale ainuotsustusõigus määrata lapse elu- ja viibimiskoht ning 2(5)
2-19-5903 kohustada ema last isale välja andma. Soomes oli menetlus juba algatatud, lisaks saanuks Eesti kohus esialgset õiguskaitset kohaldada vaid riigis viibiva isiku suhtes.
8.Isa esitas 19. novembril 2019. a Riigikohtule avaldusest loobumise avalduse, milles palub TsMS § 684 kohaselt maa- ja ringkonnakohtu määrused tühistada ja lõpetada asjas menetlus, sest pooled jõudsid kõigis lapse hooldusõiguse küsimustes kokkuleppele selliselt, et kompromissi vormistamine ei ole vajalik.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määruse peale esitatud määruskaebus tuleb TsMS § 682 lg 1 ja § 695 alusel jätta läbi vaatamata.
10.Pooled vaidlevad selle üle, kas Eesti kohus saab olukorras, kus Soome kohtus on pooleli hooldusõiguse vaidlus seal asuva lapse suhtes, rakendada esialgse õiguskaitse korras ajutisi kaitsemeetmeid Euroopa Nõukogu (EÜ) 27. novembri 2003. a määruse nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000, (Brüsseli II bis määrus) art 20 alusel. Kolleegium käsitleb esmalt ema kaebeõigust (I) ning seejärel analüüsib Brüsseli II bis määruse art-ga 20 seostuvat ja teeb menetluslikud otsustused (II). I
11.Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb jätta TsMS § 682 lg 1 ja § 695 kohaselt läbi vaatamata. Emal ei ole kaebeõigust. Kolleegium selgitab, et kuivõrd TsMS § 4771 lg 2 alusel kohaldatakse esialgsele õiguskaitsele hagi tagamise kohta sätestatut, reguleerib kaebeõigust TsMS § 390.
12.Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et TsMS § 390 reguleerib küll kaebeõigust hagi tagamise määruse peale, kuid kuivõrd hagita menetluses tehtud esialgse õiguskaitse määruse peale kaebeõiguse erisätted puuduvad, reguleerib TsMS § 4771 lg 2 kohaselt ka hagita menetluses esialgse õiguskaitse kohta tehtud määruste vaidlustamist TsMS § 390 (vt Riigikohtu 8. veebruari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-154-16, p 15). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde.
13.TsMS § 390 lg 1 teise lause kohaselt saab maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtule edasi kaevata üksnes juhul, kui tagatava hagi hind ületab 100 000 eurot või kui tagamisabinõuna kohaldati isiku aresti või elukohast lahkumise keeldu. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et kuigi iseenesest on ka hagita asjadel hind, ei võimalda TsMS § 390 lg 1 teine lause tuletada hagita asjas määruskaebeõigust hagita asja hinnast (vt Riigikohtu 8. veebruari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-154-16, p 16). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Kolleegium leiab, et kuna praeguses asjas ei kohaldatud esialgse õiguskaitse korras aresti ega elukohast lahkumise keeldu, ei ole emal maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale TsMS § 390 lg 1 teise lause ja § 4771 lg 2 kohaselt kaebeõigust.
3(5)
2-19-5903
14.Kolleegium märgib vastusena määruskaebuse väitele ringkonnakohtu põhjendamiskohustuse rikkumise kohta, et ringkonnakohus võis teha määruse TsMS § 667 lg 1 kohaselt kirjeldava ja põhjendava osata, sest määruse peale ei saanud Riigikohtule edasi kaevata. TsMS § 667 lg 1 teine lause annab ringkonnakohtule kaalutlusõiguse, võimaldades asjaoludest tulenevalt valida määruse tegemiseks kõige mõistlikum ja tõhusam viis.
15.Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et kirjeldava ja põhjendava osata määruse tegemine on mõistlik eelkõige olukorras, kus maakohtu määrus on nõuetekohaselt põhjendatud ja ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu põhjendustega. Kui maakohtu põhjendused ei ole piisavad või arusaadavad, peaks ringkonnakohus eelistama kirjeldava ja põhjendava osaga määruse tegemist (vt Riigikohtu 26. mai 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-14, p 14; Riigikohtu üldkogu
21.aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-75-14, p 70). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. II
16.Ühtse kohtupraktika kujundamiseks märgib kolleegium Brüsseli II bis määruse art-te 19 ja 20 kohta järgmist. Brüsseli II bis määruse art 19 lg 2 reguleerib olukorda, mil erinevate liikmesriikide kohtutes on algatatud ühel ajal menetlus samal alusel ja sama lapse kohta. Sätte kohaselt peatab kohus, kelle poole pöörduti hiljem, omal algatusel menetluse, kuni kindlaks on tehtud selle kohtu pädevus, kelle poole pöörduti varem.
17.Brüsseli II bis määruse art 20 lg 1 kohaselt saab liikmesriigi kohus, isegi juhul, kui määruse alusel on peaasja arutamisel pädev mõne teise liikmesriigi kohus, rakendada siiski selles riigis viibivate isikute suhtes ajutisi meetmeid, sealhulgas kaitsemeetmeid, mis on ette nähtud selle liikmesriigi õigusaktidega.
18.Euroopa Kohus on selgitanud, et Brüsseli II bis määruse art 20 alusel saab rakendada selliseid esialgse õiguskaitse meetmeid, mille puhul on ühel ajal täidetud kolm tingimust. Esialgse õiguskaitse meetmed on ajutist laadi ja edasilükkamatud ning need on võetud selles liikmesriigis viibivate isikute suhtes. Kui kas või üks neist tingimustest ei ole täidetud, ei kuulu meede art 20 lg 1 kohaldamisalasse. Lisaks, kuna tegemist on erandiga kohtualluvuse reeglitest, tuleb Brüsseli II bis määruse art-t 20 tõlgendada kitsalt (vt Euroopa Kohtu 2. aprilli 2009. a otsus kohtuasjas nr C-523/07, p-d 47, 65;
23.detsembri 2009. a otsus kohtuasjas nr C-403/09, p-d 38–39; 15. juuli 2010. a otsus kohtuasjas nr C-256/09, p 77).
19.Euroopa Kohus on märkinud, et kaitsemeetmed saavad olla ajutist laadi, arvestades, et Brüsseli II bis määruse art 20 lg 2 kohaselt neid enam ei kohaldata, kui liikmesriigi kohus, kelle pädevuses on asja sisuline arutamine, on võtnud sobivad meetmed (vt Euroopa Kohtu 2. aprilli 2009. a otsus kohtuasjas nr C-523/07, p 48). Hinnates vajadust rakendada meedet edasilükkamatult, saab arvestada nii olukorraga, milles laps on, kui ka sellega, et asja sisuliselt arutama pädevale kohtule on taotluse esitamine sisuliselt võimatu (vt Euroopa Kohtu 23. detsembri 2009. a otsus kohtuasjas nr C-403/09, p 42).
20.Ajutisi kaitsemeetmeid Brüsseli II bis määruse art 20 lg 1 mõttes saab rakendada liikmesriigis viibiva isiku suhtes. Euroopa Kohus on selgitanud, et ajutiste kaitsemeetmete rakendamine tuleb kõne alla olukordades, mil laps, kelle harilik viibimiskoht on ühes liikmesriigis, viibib ajutiselt või 4(5)
2-19-5903 vahelduvalt teises liikmesriigis ning on olukorras, mis võib tõenäoliselt oluliselt kahjustada tema heaolu, sh tervist või arengut (vt Euroopa Kohtu 2. aprilli 2009. a otsus kohtuasjas nr C-523/07, p 48).
21.Kui Eesti kohus rakendab kaitsemeetmeid, mis on ette nähtud Eesti õigusaktidega Brüsseli II bis määruse art 20 lg 1 mõttes, saab esialgse õiguskaitse korras rakendada vaidlusalusesse õigussuhtesse puutuvaid lubatavaid ja vajalikke abinõusid. Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et kohus ei saa üldjuhul lahendada asja esialgse õiguskaitse korras sisuliselt. Esialgse õiguskaitse korras ei ole vanemate ühise hooldusõiguse osaline või täielik lõpetamine ning ühele vanematest ainuhooldusõiguse andmine põhjendatud, kui see pole vajalik lapse heaolu ohustamise tõttu. Eelnev ei tähenda aga, et kohus ei saaks menetluse ajaks kohaldada abinõusid, millega reguleeritakse vanema ja lapse õigussuhet ajutiselt (TsMS § 377 lg 2; § 378 lg 3 p 1) ning mis on asjakohased lapse parimaid huve arvestades (perekonnaseaduse (PKS) § 123 lg 1) või lapse heaolu ohustamise tõttu (PKS § 134) (vt Riigikohtu 10. aprilli 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-16690/41, p-d 13 ja 14).
22.Kolleegium märgib täiendavalt 19. novembril 2019. a Riigikohtule esitatud isa avaldusest loobumise avalduse kohta, et isa avaldusest loobumise avalduse saab lahendada maakohus, kelle menetluses on ühise hooldusõiguse lõpetamise avaldus.
23.Kuivõrd määruskaebus jäetakse läbi vaatamata, tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 kolmanda lause alusel tagastada. TsMS § 149 lg 8 alusel tagastatakse kautsjon menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti. (allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal, Peeter Jerofejev, Henn Jõks
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.