Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Hagejal on õigus esitada tagaseljaotsuse peale apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kostja võib esitada Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale tagaseljaotsuse peale kaja, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui hagile vastamata jätmise puhul oli hagi kostjale või tema esindajale kätte toimetatud muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt või kui tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha. Kaja võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul. Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, võib kaja esitada 30 päeva jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada. Koos kajaga tuleb kohtule esitada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks vajalik ning tasuda kajalt riigilõiv. Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi asjaolud, nõue Hageja ja kostja sõlmisid 31.05.2024 laenulepingu nr. L241004152 järgmistel tingimustel: intress 34,92%, krediidikulukuse määr 47,88%, laenu põhiosa 3000 eurot, tagasimakse periood 17 kuud, lepingutasu 57 eurot, lepingutasu 27 eurot, viivisemäär 0,06%. Hageja kontrollis kostja puhul laenu teenindamiseks vajaliku regulaarse sissetuleku olemasolu pangakonto väljavõtetest, olemasolevaid kohutusi, kehtivate maksehäirete puudumist Creditinfo andmebaasist. Laenutaotlusega koos esitas kostja pangakontode väljavõtte perioodi 29.11.2023-27.05.2024 eest, enne laenulepingu sõlmimist hageja tuvastas, et isik töötas alates 01.03.2023, tuvastas keskmise sissetuleku Maksu- ja Tolliametis päringuna 27.05.24, Pangakonto väljavõttel tuvastas hageja, et kostjal oli laene Bondoras, Inbank’is ning Moneyzen laen (refinantseeritakse uue laenuga). Hageja täitis enda seadusjärgset hoolsuskohustust isikusamasuse tuvastamisel. Laen maksti välja kostja pangakontole, mistõttu on kostja saanud laenu ja sellelt tulenevalt tekkinud ka laenu tagasimaksmise kohustus. Tulenevalt lepinguliste kohustuste mittetäitmisest on hageja korduvalt edastanud Kostjale alates 04.07.2024 tasuta ja tasulisi meeldetuletusteateid tähtaegselt tasumata kohustuste kohta. Hageja registreeris kostja võlgnevuse ka maksehäireregistris ja 30.09.2024 edastas hageja kostjale ametliku maksehäire teate. 10.10.2024 edastas hageja kostjale tema poolt antud elukoha aadressile, e-posti kui ka sms ́i saatmise teel teate edastamisel kirjaliku hoiatuse laenulepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks, kuna kostja oli tähtaegselt jätnud tasumata 4 järjestikust igakuist makset ning andis kostjale kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega üles öelda leping selle tasumata jätmise korral. 28.10.2024 ütles hageja laenulepingu ennetähtaegselt üles, teavitades kostjat kohustusest tasuda laenulepingu järgne nõue. Hageja palub välja mõista kostjalt hageja kasuks laenulepingust tulenev kohustus summas 3 666,99 eurot, mis koosneb tasumata põhivõlast summas 2999,99 eurot, tasumata intressist summas 390,24 eurot, tasumata haldustasudest summas 14,80 eurot, 2

võlamenetlustasudest 15,00 eurot ning kuni 07.03.2025 arvestatud viivistest summas 246,96 eurot; lepingujärgne viivis 0,06 % päevas tasumata põhivõlalt alates 08.03.2025 kuni põhivõla tasumiseni, kuid arvestusega, et käesoleva otsusega välja mõistetud viivis ei ületaks põhivõla summat ning jätta kõik menetluskulud kostja kanda ning menetluskulude maksmisega viivitamisel kohustada kostjat tasuma tasumata summalt viivist VÕS § 113 järgses määras. Kohtu selgitused Hagiavaldus, menetlusse võtmise määrus, menetluskulude nimekiri on kostjale kätte toimetatud 05.04.2025 avalikult väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu. Kostjal oli kohustus hagile vastata 10 päeva jooksul materjalide kättesaamisest. Kostja ei ole tänaseni vastust esitanud. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 järgi võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. TsMS § 407 lg 6 näeb ette, et kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Hagiavaldusest nähtub, et hageja ja kostja sõlmisid 31.05.2024 laenulepingu nr. L241004152 intressiga 34,92%, krediidikulukuse määraga 47,88%, laenusummale 3000 eurot. Hageja palub mõista kostjalt laenulepingust tulenev kohustus summas 3 666,99 eurot, mis koosneb tasumata põhivõlast summas 2999,99 eurot, tasumata intressist summas 390,24 eurot, tasumata haldustasudest summas 14,80 eurot, võlamenetlustasudest 15,00 eurot ning kuni 07.03.2025 arvestatud viivistest summas 246,96 eurot ning lepingujärgne viivis 0,06 % päevas tasumata põhivõlalt alates 08.03.2025. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKm 24.11.2023, nr 2-21-13098, p-d 13 ja 17). Kohus juhindub antud asja lahendamisel VÕS § 396 lg-st 1, mis sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 76 lg 1 järgi kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 järgi 3

kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja p 6 alusel kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Vastavalt VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Viidatud laenulepingu puhul on tegemist tarbijakrediidilepinguga VÕS § 401 lg 1, § 402 lg 1 mõttes. Krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 403.4). Kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel, sõltumata sellest, kas tarbija on krediidiandja kohustuste rikkumisele tuginenud (vt Euroopa Kohtu

lõpetatud maksehäireid (dtl 95). Kostja omab tähtajalist elamisluba kuni 31.01.2026 (dtl 96). Hageja esitas kohtule kostja laenuvõimekuse kohta koostatud krediiditoimiku andmed (dtl 107-120), mis sisaldab ka kostja pangakonto väljavõttest saadud andmeid ja pangakonto väljavõtet. Esitatud andmed võimaldasid hagejal teada, et perioodil 29.11.23-27.05.24 on laekunud kostjale sissetulek tööandjalt keskmiselt 1138,11 eurot kuus, majapidamiskuludeks arvestas hageja 555 eurot (kliendi sissetuleku suurust, elukoha maakonna täpsusega (Harjumaa), ülalpeetavate arvu, so 1, ja inflatsiooni määra). Pangakonto väljavõttel tuvastas hageja, et kostjal oli laene kuumaksega 381,60 eurot, (sisaldab 131,60 eurot kostja laenu Moneyzenis, mille kostja pidi uue laenuga refinantseerima ning saama lisalaenu): Bondora laen kuumaksega 150 eurot, Inbank laen kuumaksega 100 eurot. Eelnevatele laenudele lisanduks käesoleva laenu kuumakse 229,22 eurot. Pangakonto väljavõttelt nähtub, et kostjal on korduvalt ja keskmiselt 479,22 eurot kuus sissetulekud eraisikutelt ja korduvad väljamaksed eraisikutele keskmiselt 881,05 eurot kuus, selgitustega võlg/raha/ülekanne. VÕS § 403.4 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline (RKTKm nr 2-2113098, p 18). Vastutustundliku laenamise põhimõttest tuleneva krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks tagatama, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse", mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt Riigikohus 19.02.2014. otsus nr 3-2-1-169-13, p 21). Vaatamata asjaolule, et krediidiandja on küsinud pangakonto väljavõtte, leiab kohus, et teabe kogumine eelnevalt tuvastatud viisil ja ulatuses vastava kohustuse täitmiseks piisav ei olnud. Juba ainuüksi asjaolu, et tarbija omab ka mitmeid laenukohustusi eraisikute ja teiste krediidiandjate ees ning nüüdseks ka tekkinud vajadus Moneyzenist võetud laenu refinantseerimiseks, peaks olema kohtu hinnangul võimalikuks hoiatavaks indikaatoriks tarbija finantskäitumisele. Sealjuures arvestades kostja sissetulekut tööandjalt 1138,11 eurot ning kohustusi ainuüksi krediidiandjate ees 479,22 eurot (Bondora 150 eurot/kuus, Inbank 100 eurot/kuus, käesolev laen 229,22 eurot/kuus) ja majapidamiskulusid 555 eurot, jääks kostjal ootamatuteks kuludeks/puhvriks vaid 103,89 eurot (1138,11-479,22555). Kohus asub seisukohale, et hageja poolt viidatud tegevusi ei saa lugeda piisavaks krediidiandjal lasuva vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks ning krediidiandja rikkus lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet t VÕS § 403.4 lg 1 järgi. Kohus kontrollis hagis märgitud laenu andmisel lepingujärgset krediidi kulukuse määra (47,88%), mis ei ole vastuolus seaduses sätestatuga. VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Eesti Panga poolt alates 31.05.24.a määratud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr oli 16,65%. 31.05.24 sõlmitud lepingus nr L241004152 kokku lepitud krediidi kulukuse määr 47,88% vastas Eesti Panga poolt avaldatud keskmise eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra kolmekordsele määrale (16,65*3=49,95%) ning lepingus kokkulepitud krediidi kulukuse määra on 5

seaduslik, vastab VÕS § 4062 lg 1 ega ole tühine. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on VÕS § 4034 lg 7 esimese kahe lause kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ning muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Riigikohus on lahendis 2-21-13098 selgitanud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks ei ole terve krediidilepingu tühisus, vaid krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast. See tähendab, et eelnimetatud olukorras seadusest tuleneva keeluga vastuolus oleva tarbijakrediidilepingu puhul on intressikokkulepe tühine ja poolte kokkulepe asendatakse seaduse alusel seadusjärgse intressimääraga, välja arvatud juhul, kui kokkulepitud intressimäär on madalam. Hageja ja kostja sõlmisid 31.05.2024 laenulepingu nr L241004152 tagasimakse perioodiga 17 kuud, intressimääraga 34,92%. Laen summas 3000 maksti kostja pangakontole, mistõttu kostja saanud laenu (VÕS 408 lg 1) ja sellest tulenvalt tekkinud laenu tagasimaksemise kohustus. Kostja ei asunud laenu tagasi maksma ning 10.10.24 edastas hageja kostjale kirjaliku hoiatuse laenulepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks, kuna kostja oli tähtaegselt jätnud tasmuata 4 järjestikust igakuist makset ja andis 2nädalase tähtaja summa tasumiseks. Hageja ütles 28.10.24 laenulepingu ennetähtaegselt üles, kuna kostja tasumata neli kuumakset vastavalt maksegraafikule: 30.06.2024 kuumakse summas 229.21 eur, 31.07.2024 kuumakse summas 229.22 eur, 31.08.2024 kuumakse summas 229,22 eur, 30.09.2024 kuumakse summas 229,22 eurot, edastades ülesütlemisavalduse kostja e-postile, telefoni sõnumiga ja elukoha aadressile. Eelnev tähendab ühtlasi, et lepingu ülesütlemine krediidiandja poolt 28.10.24 avaldusega toimus kehtivalt, kuna kostja oli sellel kuupäeval tagasimaksetega viivituses. Laenu tasumata põhiosajääk summas 2999,99 eurot (kostja ei teinud laenutagasimakseid, kuid laenu tagasimakse 0,01 eur ulatuses toimus virtuaalkontole jäänud ettemakse arvelt). Kohus mõistab VÕS § 108 lg 1 alusel kostjalt välja kohtuotsuse tegemise seisuga lepingu alusel sissenõutavaks muutunud laenu 2999,99 eurot. Hageja nõuab lepingu nr L241004152 alusel kostjalt intressivõlgnevust alates 1. osamaksest, so 30.06.24 kuni 4. osamakseni 30.09.24.a kokku summas 324,52 eurot (87,31+83,27+79,11+74,83). Lepingus on pooled kokku leppinud intressimääraks 34,92% aastas. Hageja nõuab lepingu nr. L241004152 alusel kostjalt intressivõlgnevust alates 30.09.2024-28.10.2024 kokku summas 65,72 eurot (2419,63 eurot maksegraafiku järgne laenujääk pärast 30.09.2024 makset *34,92% lepinguline intressimäär/ 360 päeva aastas * 28 perioodi päeva). Kuna kohus tuvastas eespool, et lepingu on kostjaga sõlmitud vastutustundliku laenamise kohustust rikkudes, tuleb lepingule kohaldada VÕS § 4034 lg-st 7 tulenevalt VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära. Seega kuulub hageja intressinõue rahuldamisele osaliselt perioodil 30.06.24-28.10.24 maksegraafikujärgselt summalt 42,17 eurot. Ringkonnakohtud on avaldanud seisukohta, et vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud krediidiandjal säilib viivise tasumise nõue (TlnRnKo 05.02.2020, nr 2-18134930, p 10; TrtRnKo 17.06.2021, nr 2-21-125271, p 9 ja 29.05.2020, nr 2-18-12417, p 11). Hageja palus mõista välja viivist laenusumma mittetähtaegsest tasumisest arvestatud 6

viivis summas 246,96 eurot. Hageja ja kostja vahel sõlmitud laenulepingu eritingimustes on toodud päevane viivisemäär 0,06%). Haginõudes sisalduv viivis koosneb kahest osast: laenulepingu lõpetamise kuupäevaga arvestatud viivistest summas 25,56 eurot (toodud ülesütlemise teatises) ja pärast lepingu lõpetamist arvestatud viivistest perioodi 05.11.2407.03.25 lepingujärgses määras 0,06% kokku summas 221,40 eurot. Viivise nõue on VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 teise lause alusel põhjendatud, kuna kostja on viivitanud rahalise kohustuse täitmisega ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista viivis 246,96 eurot (25,56+221,40). Hageja nõuab ka edasiulatuvat viivist lepingujärgne viivis 0,06 % päevas tasumata põhivõlalt alates 08.03.2025 kuni põhivõla tasumiseni, kuid arvestusega, et käesoleva otsusega välja mõistetud viivis ei ületaks põhivõla summat. Hageja nõue on TsMS § 367 alusel põhjendatud. Hageja palub kostjalt välja mõista võlamenetlustasu 15 eurot ja haldustasu 14,80 eurot. Riigikohus on selgitanud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral välistab VÕS § 4034 lg 7 teine lause tarbijalt erinevate tasude nõudmise ka kahjuhüvitisena; vastasel juhul võimaldaks laenuandja nõude „maskeerimine“ kahju hüvitamise nõudeks vältida seadusest tulenevat keeldu nõuda tarbijalt muid tasusid peale seadusjärgse intressi (2-21-13098, p 24). Juhindudes nimetatud seisukohast jätab kohus võlamenetlustasu 15 eurot ja haldustasu 14,80 eurot hüvitamiseks täies ulatuses rahuldamata. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt ning kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks põhivõlgnevus 2999,99 eurot, seadusjärgne intress perioodi 30.06.24-28.10.24 eest 42,17 eurot ning viivis 246,96 eurot ja edaspidine viivis. Menetluskulude kindlaksmääramine TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Kohtukulud on TsMS § 138 lg 2 kohaselt muuhulgas riigilõiv ning asja läbivaatamise kulud. Hageja palub kostjalt välja mõista menetluskuludena menetluskulud: riigilõiv 490 eurot ning välja mõistetud menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS §-s 113 lg 1 ettenähtud ulatuses. Kuna hageja tasus käesolevas asjas riigilõivu 490 eurot, siis peab kohus põhjendatuks hageja kulutusi riigilõivule summas 490 eurot. Muid kulusid hageja välja ei ole toonud ja muid kulusid asja materjalidest ei nähtu. Kuna kohus rahuldas hagi osaliselt, so 90% ulatuses, siis mõistab kohus hageja menetluskulud kostjalt välja 441 eurot (490*90%). TsMS § 177 lg 4 kohaselt kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul on hageja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (441 7

eurot) viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik

8

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.