Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

2-22-137433 seadustiku (TsMS) § 405 lg 1, menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes TsMS-s sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohus selgitab, et TsMS § 405 lg 1 sätestatud lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Kohus ei ole andnud luba edasikaebamiseks. Kui menetlusosaline leiab, et maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit, on pooltel on õigus esitada kohtuotsuse peale apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse tervikteksti apellandile kättetoimetamisest. Kui kaebuse esitaja ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, ringkonnakohtul õigus lahendada apellatsioonkaebus kirjalikus menetluses.

on

Kohus selgitab, et menetlusabi taotluse esitamise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUS KÄIK

Svea Finance AS esitas 30. septembril 2022 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse V.S-ilt (võlgnik) 1266,40 euro saamiseks. Kohus tegi võlgnikule makseettepaneku, millele võlgnik esitas vastuväite. Seoses võlgniku vastuväitega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja anti nõue üle Viru Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Hageja nõuded ja nende aluseks olevad asjaolud Svea Finance AS (hageja) esitas 14. novembril 2022 V.S (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõla 1153,04 eurot, intressi 65,41 eurot, hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 32,02 eurot ja viivise põhivõlalt määraga 9,90% aastas alates hagiavalduse esitamisest kuni põhivõla kohase täitmiseni, samuti võla sissenõudmisega kaasnenud kulud 30 eurot. Hageja palus määrata kindlaks menetluskulude jaotus ning mõista kostjalt välja hageja kasuks hageja menetluskulud. Hageja palus ka märkida menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 sätestatud määras. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 21. veebruaril 2020 laenulepingu nr XXX (leping, dtl 43-50), mille alusel hageja kandis samal kuupäeval kostja arvelduskontole laenu 3000 eurot (dtl 52). Lepingu kohaselt kohustus kostja tagastama hagejale laenu kokkulepitud maksepäeval (s.o 15. kuupäev), maksma selle kasutamise eest intressi 9,90% aastas ja tasuma lepingutasu 250 eurot igakuiste tagasimaksetena 36 kuu jooksul. 2(12)

2-22-137433 Kostja ei täitnud lepingut kohaselt, kuna jäi alates 15. märtsist 2022 kolme osamakse tasumisega viivitusse. Hageja andis 26. juulil 2022 kostjale täiendava kahenädalase tähtaja võla tasumiseks koos teatega, et kui kostja ei tasu võlga (sel ajal 503,38 eurot) avalduses märgitud tähtpäevaks, s.o 09. augustiks 2022, siis ütleb hageja lepingu erakorraliselt üles ja nõuab kogu võla tasumist (dtl 55). Kostja jäi võla tasumata ning hageja ütles lepingu 26. augustil 2022 saadetud ülesütlemisavaldusega alates 15. septembrist 2022 erakorraliselt üles (dtl 53). Hageja edastas ülesütlemisavalduse kostja e-posti aadressile (dtl 54). Pärast lepingu ülesütlemist jätkas hageja lepingust tuleneva võlgnevuse sissenõudmist Svea Inkasso OÜ abil, kuid tulemusteta. Kostja tasus lepingu kehtivuse ajal 26 osamaksena kokku 2096,96 eurot (dtl 56-59) põhiosa võlgnevuse katteks. Lepingu ülesütlemisel oli põhiosa võlg 1153,04 eurot, s.o laen 3000 eurot ja lepingutasu 250 eurot miinus lepingu kestel tasutud põhiosa võlgnevused 2096,96 eurot. Lepingu kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale intressi määraga 9,90% aastas laenu jäägilt alates 15. märtsist 2020 kuni 15. veebruarini 2023. Intress kuulus lepingu kohaselt tasumisele maksegraafiku tähtpäevadel (s.o 15. kuupäev). Kostja tasus lepingu kehtivuse jooksul 23 osamaksega intresse kokku 450,43 eurot (dtl 56-59). Lepingu ülesütlemisel oli kostjal intressivõlgnevus 65,41 eurot, mis on siiani tasumata. Lepingust tulenevalt on viivisemäär 9,90% aastas. Kuni lepingu ülesütlemiseni on tähtaegselt tasumata summadelt arvestatud viivis 13,26 eurot (dtl 56-59). Alates lepingu ülesütlemise päevale järgnevast päevast, s.o 16. septembrist 2022 kuni hagiavalduse esitamise päevani, s.o

2-22-137433 Laenutaotlust esitades tõi kostja välja andmed oma igakuise sissetuleku ning regulaarsete finantskohustuste kohta. Hageja palus kostjal esitada lisaks oma pangakonto väljavõtte, mille põhjal hageja analüüsis kostja krediidivõimelisust ning kontrollis kostja poolt taotluses esitatud andmete õigsust. Kostja esitas pangakonto väljavõtted ajavahemiku 16. augustist 2019 kuni 18. veebruarini 2020 kohta (dtl 95-103). Kostja poolt esitatud andmete kohaselt oli kostja keskmine töötasu 1003,11 eurot kuus ning igakuised finantskohustused 406,58 eurot kuus. Hageja lähtus põhimõttest, et finantseerimisel on kostja sissetulekut ja kinnistute olemasolu arvestades tema kohustuste osakaalu maksimaalseks lubatud määraks 50% kostja netosissetulekust. Hageja hindas, et kostja sissetulekuid (s.o 1003,11 eurot kuus) ja kohustusi (s.o 406,58 eurot kuus) arvestades, on kostja suuteline igakuiselt tasuma lepingus kokku lepitud osamakse summas 104,72 eurot. Hageja kasutas laenuanalüüsi tegemisel lisaks C AS poolt genereeritud skoorimudelit, mis näitab võlgade tekkimise tõenäosust aasta jooksul krediidiandjate sektoris ning milles muuhulgas võetakse arvesse nii kehtivaid kui viimase aasta jooksul lõpetatud maksehäireid, isikuga seotud täitemenetlusteateid, kinnistute olemasolu, isiku varasemate laenutaotluste arvu läbi päringute hulga krediidiregistris jmt. Nimetatud mudeli kohaselt oli kostja krediidiskoor 9,10%. Selline skoorinumber tähendab, et esineb 9,10%-iline võimalus, et kostja jääb järgneva 12 kuu jooksul lepingust tulenevate kohustuste tasumisega võlgu rohkem kui 30 päeva. Kõnealuse protsendi põhjal oli hagejal alust oma varasemale kogemusele tuginedes järeldada, et kostja suudab oma lepingust tulenevaid kohustusi täita. Hageja analüüsis lisaks kostja varasemate maksekohustuste täitmist, teostades selleks kontrolli C ASi maksehäireregistris. Kostjal puudusid lepingu sõlmise ajal kehtivad maksehäired ja maksehäired, mis olid lõpetatud vähem kui 6 kuud tagasi (dtl 104). Hageja rõhutab, et kostjale väljastati laenu enam kui 5 aastat tagasi, millisel ajaga võrreldes on tingimused, millele vastutustundliku laenamise kohustuse täitmiseks peab krediidivõimelisuse hinnang vastama, väga oluliselt karmistunud, millise asjaoluga hageja krediidi väljastamise ajal ei saanud etteulatuvalt arvestada. Samuti 36-kuulisest lepingust ajaliselt ca 2/3 lepinguperioodi jooksul (s.o märtsist 2020 kuni märtsini 2022) tasus kostja lepingu eest suhteliselt korrektselt, mis omakorda näitab, et hageja on hinnanud kostja krediidivõimelisust korrektselt ning ei saa vastuta selle eest, kui kostja võtab hiljem juurde kohustusi, mida ta täita ei suuda või mingi muul hagejast mitte tingitud asjaolust kosta maksevõime halveneb. Hageja jääb hagiavalduses esitatud nõuete juurde ja alternatiivselt juhul, kui kohtu hinnangul on kostjale laenu väljastades rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet, palub mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevus 433,61 eurot ja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhivõlgnevuselt alates hagi esitamisest kuni põhivõlgnevuse kohase täitmiseni. Ümberarvestust koostades on hageja lähtunud alljärgnevast: hageja on arvestanud kostja poolt tehtud osamaksete tagasimaksed kogusummas 2566,39 eurot kattuvas ulatuses väljastatud laenuga 3000 eurot. Arvestust tehes ei ole hageja lepingu kestel tasumisele kuuluvaid muid tasusid (lepingutasu) arvesse võtnud ning nende katteks kostja poolt tehtud osamakseid arvestanud, samuti ei ole hageja menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt arvestanud seadusjärgset intressi. Tehtud arvestuse alusel on lepingu põhiosa võlgnevuse jääk 433,61 eurot (s.o laen 3000 eurot, millest on maha arvestatud kostja poolt tehtud tagasimaksed kokku 2566,39 eurot). 4(12)

2-22-137433 Tulenevalt asjaolust, et lepingu graafikujärgne viimase osamakse tasumise tähtaeg oli 15. veebruar 2023, siis on lepingu tähtaeg möödunud ja ka vaid põhiosa tagasimakse kohustuse korral, on selle tähtaeg saabunud. Kostja vastus Kostja tunnistab hagi osaliselt põhivõlgnevuse osas, paludes tasuda seda 48 kuu jooksul. Kostja majanduslik olukord ei võimalda tasuda hagejale rohkem. Kostja suhtes toimuvad täitemenetlused ja kostja arvelduskontod on arestitud.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ning toimiku materjalidega, leiab, et hagiavaldus tuleb rahuldada. Kohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta (vt RKTKo 04.05.2016, 3-2-1-23-16, p 16). Kuigi kohus menetleb asja lihtmenetluses ja ei anna luba otsuse edasikaebamiseks, peab kohus siiski vajalikuks teha otsuse koos kirjeldava ja põhjendava osaga. TsMS § 5 lg 1 järgi hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või selle vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Hageja nõuab kostjalt 21. veebruaril 2020 sõlmitud lepingust nr XXX tulenevate nõuete täitmist. Kostja tunnistab hagi osaliselt põhivõlgnevuse osas. Kohus leiab, et hageja väited on tõendatud 21. veebruari 2020 lepinguga nr XXX (dtl 47-50), maksegraafikuga (dtl 43-44), laenu ülekandmist tõendava maksekorraldusega (dtl 52), 26. juuli 2022 täiendava tähtaja andmise avaldusega (dtl 55), 26. augusti 2022 lepingu ülesütlemisavaldusega (dtl 53-54), võlgnevuse, intressi ja viivise arvestustega (dtl 56-60, 64) ning võlanõuetega (dtl 61-63). Viidatud tõendite kohaselt on pooled sõlminud 21. veebruaril 2020 lepingu nr XXX. Leping on kostja poolt allkirjastatud. Lepingu kohaselt oli laenusummaks 3000 eurot, mida hageja kandis samal kuupäeval kostja arvelduskontole. Kostja kohustus laenu tagastama osamaksetega ning tasuma intressi 9,90% aastas ja lepingutasu 250 eurot. Kostja kohustus krediidiandjale tegema 36 osamakset, kuumakse suurusega 104,72 eurot, esimene osamakse 100,25 eurot ja viimane osamakse 104,56 eurot. Igakuiseid makseid tuli kostjal teostada iga kuu 15. kuupäevaks, viimane osamakse tuli teha 15. veebruaril 2023. Vaidlust ei ole, et kostja ei täitnud lepingut kohaselt, kuna jäi kolme osamakse tasumisega viivitusse, mistõttu ütles hageja lepingu 26. augustil 2022 saadetud ülesütlemisavaldusega alates 15. septembrist 2022 erakorraliselt üles. Kohus loeb eeltoodud asjaolud esitatud tõendite alusel tuvastatuks. Kohus juhindub antud asja lahendamisel VÕS § 396 lg-st 1, mis sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava 5(12)

2-22-137433 asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 76 lg 1 järgi kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 järgi kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja p 6 alusel kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Vastavalt VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandusvõi kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 1 lg 5 sätestab, et tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Hageja ei ole esitanud asjaolusid, millest nähtuks, et kostja sõlmis lepingu seonduvalt oma majandus- ja kutsetegevusega. Kuna lepingust nähtub, et hageja, kes on tegutsenud oma majandus- ja kutsetegevuses, on andnud kostjale kui füüsilisele isikule krediiti, siis on kohus seisukohal, et tegemist on tarbijakrediidilepinguga. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (vt RKTKo 24.11.2023, 2-21-13098, p-d 13 ja 17). Krediidi kulukuse määr Esmalt tuvastab kohus, kas lepingus toodud krediidi kulukuse määr on kooskõlas VÕS § 406 2 lg-ga 1. VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja peab tooma tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete maksmapanekuks esile, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale, ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik kontrollida, kas laenuleping kehtib (vt RKTKm 12.06.2024, 2-23-116386, p 14.1.3 ja RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098, p-d 14-15). Kostjale antud laenu krediidi kulukuse määr oli laenulepingu ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe kohaselt 16,67% aastas (dtl 45, 47). Lepingutasu oli 250 eurot, intressimäär oli 9,90% aastas ning kostjal tuli laen tagastada 36 osamaksega (dtl 43, 47). Eesti Panga poolt avaldatud andmete kohaselt oli 21. veebruari 2020 laenulepingu sõlmimise ajal krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 20,61% (kohaldus alates 30. novembrist 2019 kuni 31. maini 2020 väljastatud laenudele) ning kolmekordne määr oli seega 61,83%. Kohus tuvastab eelneva põhjal, et krediidi kulukuse määr ei ületanud krediidi väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära ja on seega kooskõlas VÕS § 4062 lg-s 1 sätestatuga.

Vastutustundliku laenamise põhimõte

6(12)

2-22-137433 Järgmisena hindab kohus, kas hageja on järginud kostjaga lepingut sõlmides vastutustundliku laenamise põhimõtet. VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selle põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne krediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Riigikohus on selgitanud, et teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 403 4 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1–7 ja lg 3 p-des 1–3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: - tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); - tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); - tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); - tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt RKTKo 24.11.2023, 2-21-13098, p 18). VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo 24.11.2023, 2-21-13098, p 23).

7(12)

2-22-137433 Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealhulgas arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 403 4 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 403 4 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 24.11.2023, 2-21-13098, p-d 20–22 ja seal viidatud kohtupraktika). Krediidiandja kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust on mõeldud ennetama liigse võlakoormuse või maksejõuetuse riski, mis tuleneb tarbija krediidivõimelisuse ja tagasimaksevalmiduse ebapiisavast kontrollimisest. Kõnealust kohustust ei mõjuta tõsiasi, et krediidilepingu sõlmimise finantstagajärjed tarbija olukorrale võivad tekkida ka hiljem (EKo 11.01.2024, C-755/22, p 35). Krediidivõimetule tarbijale laenu andmise vältimise ja just krediidiandjale vastutuse panemise eesmärki järgib direktiivi 2008/48 põhjendus 26, mille järgi peab krediidiandja kontrollima tarbija krediidivõimelisust individuaalselt (vt EKo 18.12.2014, C-449/13, p 35). Kohus määras 27. märtsil 2025 hagejale tähtaja vastutustundliku laenamise põhimõtte aluseks olevate asjaolude välja toomiseks. Hageja tõi 10. aprilli 2025 dokumendis välja, et palus kostjal esitada oma pangakonto väljavõtte, mille põhjal hageja analüüsis kostja krediidivõimelisust ning kontrollis kostja poolt taotluses esitatud andmete õigsust. Kostja esitas pangakonto väljavõtted ajavahemiku 16. augustist 2019 kuni 18. veebruarini 2020 kohta (dtl 95-103). Kostja poolt esitatud andmete kohaselt oli kostja keskmine töötasu 1003,11 eurot kuus ning igakuised finantskohustused 406,58 eurot kuus. Hageja lähtus põhimõttest, et finantseerimisel on kostja sissetulekut ja kinnistute olemasolu arvestades tema kohustuste osakaalu maksimaalseks lubatud määraks 50% kostja netosissetulekust. Hageja hindas, et kostja sissetulekuid (s.o 1003,11 eurot kuus) ja kohustusi (s.o 406,58 eurot kuus) arvestades, on kostja suuteline igakuiselt tasuma lepingus kokku lepitud osamakse summas 104,72 eurot. Hageja analüüsis lisaks kostja varasemate maksekohustuste täitmist, teostades selleks kontrolli C ASi maksehäireregistris. Kostjal puudusid lepingu sõlmise ajal kehtivad maksehäired ja maksehäired, mis olid lõpetatud vähem kui 6 kuud tagasi (dtl 104). Hageja poolt esitatud andmete ja kostja pangakonto väljavõtete alusel on kohus seisukohal, et hageja on järginud vastustundliku laenamise põhimõtet. Hageja on 8(12)

2-22-137433 põhistanud, et hageja kontrollis vajaliku põhjalikkusega kostja krediidivõimelisust, võttes arvesse kostja tausta, sissetulekuid ja kohustusi ning leidis põhjendatult, et kostja on krediidivõimeline ja suuteline täitma lepingut. Kohus tuvastab, et hageja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja nõuete lahendamine Hageja on palunud kostjalt välja mõista 21. veebruaril 2020 sõlmitud lepingust nr XXX tuleneva põhivõlgnevuse 1153,04 eurot. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Seega on rahalise kohustuse sissenõudmise eelduseks VÕS § 108 lg 1 järgi kehtiva rahalise kohustuse olemasolu ja selle rikkumine kostja poolt. Rikkumise vabandatavus ei tule rahalise kohustuse puhul reeglina kõne alla (vt RKTKo 12.06.2006, 3-2-1-50-06, p 15). Hageja ja kostja vahel 21. veebruaril 2020 sõlmitud lepingust nr XXX tulenevalt moodustab kasutusse võetav laenusumma 3250 eurot (laen 3000 eurot + lepingutasu 250 eurot, dtl 43, 47). Kostja on põhiosa katteks tagasimakseid teinud 26. esimest osamakset kokku 2096,96 eurot. Kostja ei ole sellele vastu vaielnud. Seega on kostjal tasumata põhivõlgnevus 1153,04 eurot (3250 eurot – 2096,96 eurot). Hageja andis kostjale 26. augusti 2022 avaldusega võlgnevuse tasumiseks aega kuni 15. septembrini 2022 (dtl 53). VÕS § 82 lg 1 kohaselt juhul, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 82 lg 7 järgi kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Hageja luges laenulepingu nr XXX üles öelduks 15. septembrist 2022 (dtl 53). Lepingust tulenev kohustus muutus seega sissenõutavaks

2-22-137433 lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul, kuid kostja on jätnud nimetatud kohustuse täitmata, siis on hageja intressinõue põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista intress 65,41 eurot. Hageja on palunud kostjalt välja mõista sissenõudmiskulud 30 eurot. Hageja sissenõudmiskulude hüvitamise nõue on põhjendatud VÕS § 1132 lg 2 p 3, mille kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Antud juhul on hageja nõue üle 1000 euro. Hageja on saatnud kostjale nõudekirja 16. septembril 2022 (dtl 61-62) hinnaga 25 eurot ja nõudekirja 26. septembril 2022 (dtl 63) hinnaga 5 eurot. Hageja nõuab sissenõudmiskulude hüvitist 30 eurot, mis vastab seaduses sätestatud piirnormidele. Hageja nõuab kostjalt välja mõista ka lepingust nr XXX tuleneva viivise 32,02 eurot ja edasiulatuva viivise. Kostja viivise arvestusele konkreetseid vastuväiteid ega arvestusi ei esitanud. VÕS § 101 lg 1 p 6 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja nõuab kostjalt lepingu kehtivuse ajal tähtaegselt tasumata summadelt arvestatud viivist alates 15. märtsist 2022 kuni lepingu ülesütlemiseni, s.o 15. septembrini 2022 lepingujärgse määraga 9,9% aastas, kokku 13,26 eurot (dtl 56-59). Arvestades, et kostja on olnud oma kohustuse täitmisega viivituses, on viivise nõue põhjendatud. Edaspidi nõuab hageja kostjalt viivist alates lepingu ülesütlemise päevale järgnevast päevast, s.o 16. septembrist 2022 kuni hagiavalduse esitamise päevani, s.o 14. novembrini 2022 lepingujärgse määraga 9,9% aastas, kokku 18,76 eurot (dtl 60). Kohus arvestab viivisenõude osas seda, et TsMS § 486 lg 2 järgi loetakse hagi hagimenetluse tähenduses esitatuks alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest, s.o alates 30. septembrist 2022. Arvestades, et kostja on olnud oma kohustuse täitmisega viivituses, siis on põhjendatud kostjalt välja mõista viivis põhivõlgnevuselt 1153,04 eurolt lepingujärgse määraga 9,9% aastas ajavahemikul 16. septembrist 2022 kuni 30. septembrini 2022 (k.a), mis on 4,69 eurot. TsMS § 367 järgi võib viivisenõude koos põhinõudega hagis esitada selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. 10(12)

2-22-137433 Hageja nõuab kostjalt viivist põhinõudelt kuni selle kohase tasumiseni alates hagi esitamisest lepingujärgses määras, s.o 9,9% aastas. Kohus leiab, et edasiulatuva viivise nõue on põhjendatud. Arvestades, et kostja on olnud oma kohustuse täitmisega viivituses, on põhjendatud kostjalt välja mõista viivis põhivõlgnevuselt 1153,04 eurolt alates hagi esitamise päevale järgnevast päevast, s.o 01. oktoobrist 2022 kuni selle kohase tasumiseni lepingujärgse määraga 9,9% aastas, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses. Kohus rahuldab VÕS § 101 lg 1 p 1 ja VÕS § 101 lg 1 p 6 ning VÕS § 108 lg 1, VÕS § 113 lg 1, VÕS § 1132 lg 2 p 3, VÕS § 397 lg 1 ja TsMS § 367 alusel hagi ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja laenulepingust tuleneva kohustuse täitmiseks (põhinõude) 1153,04 eurot, intressi 65,41 eurot, sissenõutava viivise ajavahemiku eest 15. märtsist 2022 kuni 15. septembrini 2020, s.o kuni lepingu ülesütlemiseni 13,26 eurot, sissenõutava viivise ajavahemiku eest 16. septembrist 2022, s.o lepingu ülesütlemisest kuni 30. septembrini 2022, s.o kuni hagi esitamiseni 4,69 eurot ja sissenõudmiskulude hüvitise 30 eurot, kokku 1266,40 eurot, ning viivised tasumata põhinõudelt (seisuga 19. juuni 2025 moodustab tasumata põhinõue 1153,04 eurot) alates 01. oktoobrist 2022 kuni põhinõude täitmiseni määras 9,9% aastas, s.o 0,0271% päevas, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses. Hagihind Lähtuvalt TsMS § 124 lg 1, § 133 lg-te 1 ja 2 ning § 134 lg 1 moodustab hagihind 1380,55 eurot (põhinõue 1153,04 eurot + intress 65,41 eurot + sissenõutavaks muutunud viivised 13,26 eurot + 4,69 eurot + sissenõudmiskulud 30 eurot + tulevikus sissenõutav viivis 114,15 eurot). Menetluskulud Vastavalt TsMS § 173 lg 1, asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. /--/. Kohus rahuldas hagi ja lähtuvalt TsMS § 162 lg 1 ja lg 2 jätab kohus hageja menetluskulud kostja kanda ja kostja menetluskulud tema enda kanda. Lähtuvalt TsMS § 174 lg 4 ning § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks eraldi määrusega peale kohtuotsuse jõustumist. Kostja taotlus kohtuotsuse täitmise ajatamiseks Kostja esitas 13. detsembril 2022 kohtule taotluse ajatada põhivõlgnevuse tasumist 48 kuu jooksul. Lähtuvalt TsMS § 445 lg 1 võib kohus otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva ja asjaolu, et otsus täidetakse viivitamata või et otsuse täitmine tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga. Tasumise ajatamine riivab paratamatult võlausaldaja (hageja) huve. Seega on ajatamine võimalik vaid väga erandlikel asjaoludel. Neid asjaolusid peab tõendama ajatamist taotlev menetlusosaline (vt TlnRnKo 30.11.2011, 2-10-44357, p-d 4 ja 7).

11(12)

2-22-137433 Kostja põhjendab taotluse oma majandusliku olukorraga ning sellega, et kostja suhtes toimuvad täitemenetlused ja kostja arvelduskontod on arestitud. Kostja viitas 30. novembril 2022 esitatud vastuses, et tema töötasu suurus on 654 eurot. Kohtu hinnangul ei ole kostja esile toonud selliseid erandlikke asjaolusid, mis õigustaksid kostjalt hageja kasuks välja mõistetud summa tasumist osamaksetena. Asjaolud, et kostja suhtes toimuvad täitemenetlused ja kostja arvelduskontod on arestitud ei tõenda kostja rasket majanduslikku seisundit, mis põhjendaks ja õigustaks otsuse täitmise ajatamist TsMS § 445 lg 1 alusel. Tõendeid majandusliku seisundi kohta kostja esitanud ei ole. Üksnes kostja brutotöötasu suurus ei ole selliseks erandlikuks asjaoluks (vt TlnRnKo 10.02.2025, 2-2116406, p 12.2). Kohus märgib, et lepingu kohaselt kohustus kostja tagastama hagejale laenu 36 kuu jooksul. Kostja ei ole tõendanud asjaolusid, mis annaksid aluse ajatada lepingust tuleneva võlgnevuse 48 kuule. Kohustuse maksmise ajatamisel tuleb arvestada ka hageja õigustatud huve ja sissenõutavaks muutunud kohustuse täitmine osade kaupa ei saa venida ebamõistlikult pikaks (vt RKTKm 12.06.2012, 3-2-1-79-12, p 11). Kohus jätab kostja taotluse kohtuotsuse täitmise ajatamiseks rahuldamata. Digitaalne allkiri Aarne Lõhmus Kohtunik

12(12)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.