Võlaõigus › Sideteenuste osutamise lepingud

Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima, vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kohtu põhjendused

Kohus märgib, et tulenevalt TsMS § 438 lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 on kohtul tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud, sest tegemist on seaduse kohaldamisega. VÕS § 42 lg 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga. 21.03.2016 kehtinud VÕS § 42 lg 3 p 5 redaktsiooni kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Hagist nähtuvalt on kostjal temale esitatud arve nr XXX eest tasumata 297,25 eurot (võlgnevuse sisse ei ole arvestatud arvel märgitud viivist 2,90 eurot). 01.10.2016 esitatud arve on aga koos käsitlustasuga summas 70 eurot, mille sissenõudmise õigus tuleneb osamaksetega vara müügilepingu tingimustest. Viidatud lepingu tingimuste kohaselt oli kostja kohustatud olema 36 kuu kestel Elisa Eesti AS klient ning lepingu lõpetamine kas kostja või Elisa Eesti AS poolt mistahes tagajärjel tõi kaasa käsitlustasu. Kohtu hinnangul on käsitlustasu näol sisuliselt tegemist leppetrahviga VÕS § 158 lg 1 mõttes, mille kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Kohus leiab, et tüüptingimus, millega pannakse tarbijast lepingupoolele kohustus tasuda lepingu lõpetamise, peatamise või kohustusliku lisateenuse paketi lõpetamise või muutmise korral väiksema miinimumarvega või kuutasuga paketi vastu kindlas summas leppetrahvi eelnimetatud toimingutega teenuse osutajale kaasnevate kulude katteks, sõltumata selliste kulude tekkimise ja tegelike kulude suuruse tõendamisest, kahjustab tarbijat ebamõistlikult ning on tühine. Arvestades kuutasu maksumust 13 eurot ja osamakse suurust 6,75 eurot kuus on leppetrahv 70 eurot ebamõistlikult suur. Kohus jätab VÕS § 42 lg 3 p 5 ning § 42 lg 1 alusel tühise tüüptingimuse kohaldamata. Seega ei ole hagejal õigust käsitlustasu (leppetrahvi) nõuda, mistõttu kuulub kostjalt VÕS § 108 lg 1 alusel põhinõudena hageja kasuks väljamõistmisele 227,25 eurot (297,25 – 70 = 227,25).

Summa

Maksetähtpäev

Viivitatud päevi

Viivis

XXX

227,25

18.10.2016

51,39

põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus on seisukohal, et hageja lisanduva viivise nõue on põhjendatud. Kohus selgitab, et viivise põhieesmärgiks on rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise lihtsustamine ja lisaks kahju hüvitamise nõude realiseerimise lihtsustamisele ka võlgniku sundimine oma kohustuse täitmisele. Reeglina ei saa viivisekokkuleppega tagada võlausaldaja muud huvi. Viivise rakendumine on sõltunud kostjast enesest, so lepingu mittekohane täitmine. Rikkumise vabandatavus on üldjuhul olemuslikult välistatud raha maksmise kohustuse rikkumisel. Kuna lepingujärgne viivisemäär 0,07% päevas on tühine, tuleb TsMS § 367 alusel mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt 227,25 eurot alates 17.08.2019 kuni põhinõude täitmiseni.

Kohus määrab hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks 275 eurot, millest 125 eurot on riigilõiv ja 150 eurot lepingulise esindaja kulud põhjendatud ja vajalikus ulatuses TsMS § 175 lg 1 mõttes (masshagi, lihtmenetluse asi, vähekeerukas ja –mahukas). Kohtuotsuses määratud menetluskulude jaotust arvestades mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 154 eurot (56% 275 eurost).

5(5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.